Sissenõudmiskulude hüvitise piirmäärad sätestab
Tulenevalt eeltoodust, palub hageja Lepingu hinnakirja ja
Hageja on teinud mõistlikke pingutusi, et saada kostjaga kontakti kokkulepe saavutamiseks kohtuväliselt, edastades peale lepingu lõppemist kostjale nii e-posti- kui ka posti teel järgnevad nõudekirjad: 10.04.2023 (25 eurot), 18.04.2023 (5,00 eurot), 05.05.2023 (5,00 eurot), millega seoses on hageja kandnud kulusid. Need kulutused on tekkinud küll võlausaldaja enda tegevuse tulemusel, kuid tekkinud olukorras, kus võlgnik ei ole oma kohustusi kohaselt täitnud - olles makseviivituses. 2.2 S. S. ja ESTO AS sõlmisid 17.11.2022 järelmaksulepingu nr. 482110958013 kauba soetamiseks maksumusega 999.79 eurot. Krediidisumma väljamakse teostati müüjale 18.11.
alusel üles, edastades sellekohased teatised kostja e-mailile xxx, ning nõudis kostjalt lepingute raames sissenõutavaks muutunud summade tasumist. E-kirja teade loetakse poole poolt kätte saaduks pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse. Kostjale edastati 10.04.2023 nõude loovutamise teade, milles teavitati kostjat tema ja ESTO vahel sõlmitud lepingust tulenevate nõuete loovutamisest OK Incure OÜ-le. Teate edastamisega saab lugeda nõude loovutamise kostja suhtes toimunuks
3 Vaatamata hageja püüdele võlgnikult võlgnevust kätte saada kohtuväliselt, ei andnud see soovitud tulemust, 2.4
§-s 403 4 lõike 1 kohaselt peab krediidiandja esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja teiseks hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandja on omandanud teabe lähtudes
4 lg-dest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt. Vastavalt
4 lg-le 2 omandas krediidiandja muuhulgas teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotlusele esitatud andmete ja kliendi Eesti Maksu ja Tolliameti sissetulekute registri väljavõtte ajaloo alusel.
4 lg 3 kohaselt peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Infot kliendi andmete tõepärasuse ja varasemate maksekohustuste täitmise kohta omandas krediidiandja lisaks eelnevale veel ka vastavalt
§-le 403 4 lg-le 3 avalikest andmebaasidest, mh E-krediidiinfo andmebaasist, Taust.ee andmebaasist ja Rahvastikuregistrist. Krediidiandja kontrollis kostja esitatud teavet vastavalt KAVS § 50 lg-le 3 ja 4 laenutaotlusel esitatud andmete, Maksu- ja Tolliameti sissetulekute registri väljavõtte ja avalike andmebaaside põhjal. KAVS § 49 ja § 50 ning vastavalt krediidiandja sise-eeskirjadele kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodikale analüüsis pank eelnevalt nimetatud teavet kogumis ning hindas tarbija krediidivõimelisust. Kostja teavitas enda sissetulekuteks 800 eurot. Kostja Maksu ja Tolliameti sissetulekute registri alusel arvestas krediidiandja kostja viimase nelja kuu keskmiseks sissetulekuteks 1000 eurot Krediidiandja võttis krediidivõimelisuse hindamisel arvesse finantskohustusi summas 200 eurot. Krediidiandja võtab krediidivõimelisuse hindamisel arvesse tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele määras 215.30 eurot. Krediidilepingu sõlmimise ajahetkel ei olnud kostjal kehtivaid maksehäireid või nõudeid Taust.ee portaalis – kuvati üksnes lõpetatud häireid, millest viimane lõppes juba 02.11.
) § 2 lg 1 mõttes, mis õigustaks hagejat nõudma kostjalt tasu maksmist. Vastavalt
võib võlasuhe tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. 4 S. S. ja ESTO AS sõlmisid 17.11.2022 .a tähtajatu krediidiliini lepingu nr 97131266577, krediidilimiidiga 4000 eurot; intressimääraga 39,9% aastas ehk 0.11% päevas; viivisemääraga on 39,9% aastas ja sellest 1/365 ehk 0.11% päevas. Krediidi kulukuse määr 48.63% aastas (dtl 62-62, 63-66). järelmaksulepingu nr. 482110958013 kauba soetamiseks maksumusega 999.79 eurot, intressimääraga 9.90% aastas, viivisemääraga 9,90% aastas ehk 0,03% päevas. Krediidi kulukuse määr 26.95% aastas (dtl 74-75, 76-80) Kostjat hoiatati 01.03.2023 e-posti aadressile xxx saadetud teatega lepingute ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu hiljemalt 15.03.2023 võlgnetavaid summasid (dtl 84-90). ESTO AS ütles 16.03.2023 ülesütlemisavaldusega lepingud
alusel üles, saates teatised kostja e-mailile xxx (dtl 92-94) 10.04.2023 esitas hageja vastavalt
nõude loovutamise teade, milles teavitati kostja ja ESTO vahel sõlmitud lepingust tulenevate nõuete loovutamisest OK Incure OÜ-le (dtl 97). S. S. tagasimakseid kummagi lepingu alusel teinud ei ole. Hageja pidi käesoleval juhul tõendama seda, et kostjal oli lepingust tulenev täitmata kohustus hageja ees, kohustuse suuruse ja millises osas on kohustus täitmata. 6. S. S. füüsilise isikuna sõlmis lepingud tarbijana võlaõigusseaduse (
) § 1 lg 5 tähenduses.
lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Riigikohus on märkinud, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtul kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12). Hageja tugineb oma nõudes kostjapoolsele lepingurikkumisele, kostja omapoolseid vastuväiteid esitanud ei ole. 7.
lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kumbki pool ei ole tühisusele tuginenud. Riigikohus on märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 p 14, 3-2-1122-08 p 19). Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (
17. novembril 2022.a so poolte vahel lepingute sõlmise ajal oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 16,30% (vt Eesti Panga kodulehelt 5 https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/979/r/2273), seega peaks
Kohus möönab, et lepingu nr 97131266577 järgne krediidikulukuse määr 48,63 % on piiripealne, kuid ei ületa kolmekordset keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra, millest tulenevalt leping ei ole
Lepingu nr 482110958013 järgne krediidikulukuse määr 26,95% ei ületa samuti Eesti Panga perioodi kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega poolte vahel sõlmitud lepingud
8.
Vastavalt
4 lg 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: - omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja - hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning
lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks
lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostja omapoolseid vastuväiteid (sh vastuväidet vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta) kohtule esitanud ei ole. Euroopa Kohus on nii tüüptingimuste direktiivi (Nõukogu direktiiv 93/13/EMÜ, 05.04.1993.a) kui ka tarbijakrediidi direktiivi (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48EÜ, 23.04.2008) tõlgendades leidnud, et neis sätestatud tarbijat kaitsvad sätted lähtuvad eeldusest, et tarbija on suhetes ettevõtjaga nõrgemal positsioonil ja omab vähem teavet. Kohtuasjas OPR-Finance leidis Euroopa kohus, et kohtu kohustus omal algatusel kontrollida Euroopa Liidu õigusest tulenevate tarbijakrediidisätete rikkumist kohaldub ka vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollil (EKo 05.03.2020, S-679/18 OPR-Finance, p.20-23). 8.1
lg 1 kohaselt on krediidandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 26.05.2016.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 p 10) Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi maksta must eluks otseslt mittevajalikust varast, tagades sellega, et leanuvõtja ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19.02.2014.a. otsus tsiviiasjas nr 3-2-1-169-13 p 21) 8.2 Tulenevalt
lg 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). 6 Kohus nõustub, et laenutaotlejal (kostjal) oli
lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda. Samas peab krediidiandja koguma teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (
Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka
lg 2 kolmas lause) Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). 8.3 Hageja selgitab, et laenuandja omandas teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotlusele esitatud andmete ja kliendi Maksu- ja Tolliameti sissetulekute registri väljavõtte ajaloo alusel. Infot kliendi andmete tõepärasuse ja varasemate maksekohustuste täitmise kohta omandas krediidiandja lisaks eelnevale veel avalikest andmebaasidest, mh E-krediidiinfo andmebaasist, Taust.ee andmebaasist ja Rahvastikuregistrist. Krediidiandja kontrollis kostja esitatud teavet vastavalt KAVS § 50 lg-le 3 ja 4 laenutaotlusel esitatud andmete, Maksu- ja Tolliameti sissetulekute registri väljavõtte ja avalike andmebaaside põhjal. KAVS § 49 ja § 50 ning vastavalt krediidiandja sise-eeskirjadele kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodikale analüüsis eelnevalt nimetatud teavet kogumis ning hindas tarbija krediidivõimelisust. Maksu ja Tolliameti sissetulekute registri andmete alusel arvestas krediidiandja kostja viimase nelja kuu keskmiseks sissetulekuteks 1000 eurot (kuigi kostja ise andis laenutaotlusel oma sissetulekuna 800 eurot), krediidiandja võttis krediidivõimelisuse hindamisel arvesse finantskohustusi summas 200 eurot, mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele määras 215.30 eurot. Krediidiandja ei tuvastanud täiendavaid kohustusi esitatud andmete ja registriandmete osas. Krediidilepingu sõlmimise ajahetkel ei olnud kostjal kehtivaid maksehäireid või nõudeid Taust.ee portaalis – kuvati üksnes lõpetatud häireid. Kohus on seisukohal, et hageja põhjendus vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise ja teostatud toimingute osas on üldsõnaline ja pealiskaudne. Hageja ei ole esile toonud, kas laenuandja lähtus maksevõime hindamisel muuhulgas ka kostja pangakonto väljavõttest. Hageja ei ole märkinud, et kostja oleks kontoväljavõtte esitanud või temalt oleks seda nõutud. Kontoväljavõtte küsimist tarbijalt ei nähtu ka hagiavaldusele lisatud tõenditest, millest kohus järeldab, et kostja maksevõime hindamisel tema pangakontot ei analüüsitud. Kohus on seisukohal, et laenuandja ei ole laenu(de) väljastamisel toiminud nõutava hoolsusega, ei ole kogunud ega võtnud arvesse kõiki asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediiti tagasi maksta. 7 Vastavalt
lg 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Sama paragrahvi lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning on rikkunud
4034 lg 6 toodut, mistõttu loeb kohus pooltevahelis(t)e tarbijakrediidilepingu(te) määraks
Riigikohus on märkinud, et kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse
lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne (vt Riigikohtu 24.11.2023.a. lahend tsiviilasjas nr 2-21-13098 p 24). 9. S. S. tagasimakseid teinud ei ole. Vastavalt
Kohustuse kohane täitmine on ühtlasi võlausaldaja nõudeõiguse ning sellega ka kogu võlasuhte lõppemise alus. Kuivõrd kostja ei ole laenu tagasimakseid tasunud, on tegemist kohustuse rikkumisega
mõttes, mis annab võlausaldajale õiguse
sätestatud õiguskaitsevahendite kasutamiseks (sh nõuda kohustuse täitmist, nõuda viivist,
krediidilepingust nr 97131266577 tulenev põhivõlg on 4000 eurot, krediidilepingust nr 482110958013 tulenev põhivõlg 999,79 eurot. 9.2 Vastavalt
lg 1 ja 2 kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
Seega ei võlgne S. S. krediidilepingust nr 482110958013 tulenevalt lepingu haldustasu 11,60 eurot. 9.4 Hageja nõuab kostjalt krediidilepingust nr 97131266577 alusel sissenõudmiskulude 35 euro tasumist
8 Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral „ muid tasusid“ tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne (
Ringkonnakohtute praktika kohaselt säilib vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel võlausaldajal sissenõudmiskulude nõudmise õigus: Ringkonnakohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lisaks intressikokkuleppe tühisusele ka krediidilepingu osaline tühisus muude krediidiga seotud tasude osas (
Kolleegium leiab, et tasuna ei saa
lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt Tartu Ringkonnakohtu lahendid 17.06.2022, 2-21-125271, p 9; 29.05.2020, 2-18-12417 p 11; Tallinna Ringkonnakohtu lahend 05.02.2020, 2-18-134930, p 10) Hageja märgib, et on teinud mõistlikke pingutusi, et saada kostjaga kontakti kokkulepe saavutamiseks kohtuväliselt, edastades peale lepingu lõppemist kostjale nii e-posti- kui ka posti teel järgnevad nõudekirjad: 10.04.2023 (25 eurot, 18.04.2023 (5,00 eurot), 05.05.2023 (5,00 eurot) (dtl 97-100). Need kulutused on tekkinud küll võlausaldaja enda tegevuse tulemusel, kuid tekkinud olukorras, kus võlgnik ei ole oma kohustusi kohaselt täitnud - olles makseviivituses. Kohus mõistab kostjalt
lg 2 p 3 alusel välja hageja kasuks sissenõudmiskulude katteks 35 eurot 9.5
lõige 7 ütleb, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel ei võlgne tarbija muid tasusid. Viivist ei saa pidada tasuks kui selliseks. Viivis on raha maksmise kohustuse rikkumisega kaasnev tagajärg, viivis ei ole
Kohus on seisukohal, et kuna vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine muudab
a 2,5% ja 4%-ks), siis muutub sellega üheaegselt ka viivisemäär (vastavalt sõlmitud lepingutele oli viivisemäär võrdne intressimääraga) Hageja nõuab kostjalt viivise väljamõistmist alates ülesütlemisele järgnevast päevast ehk alates 17.03.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni ehk kuni 10.11.2023.a Viivis ajavahemiku 17.03.2023-10.11.2023.a eest kujuneb alljärgnev: krediidilepingust nr 97131266577 põhivõlalt 4000 eurot 296,88 eurot; krediidilepingust nr 482110958013 põhivõlalt 999,79 eurot 74,20 eurot.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.