← Eesti

4-23-3966/20

Obsah (10)§ 19§ 123§ 118§ 70§ 189§ 74§ 38§ 20§ 114§ 147

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse kuupäev 8. veebruar 2024, Tallinn Väärteoasja number 4-23-3966 Kohtukoosseis Markus Kärner Vaidlustatud kohtumäärus Harju Maakohtu 9. jaanuari 2024. a

) § 118 lg 2 p 1 alusel kaebuse läbi vaatamata, põhjendades seda 15-päevase kaebetähtaja möödumisega

  1. novembril
  4. detsembril 2023 esitas O. Ragozina uus lepinguline kaitsja Marina Simhes-Kazakova Harju Maakohtule määruskaebusena pealkirjastatud dokumendi, milles taotles kaebetähtaja ennistamist, vaidlustamaks Tööinspektsiooni
  5. novembri
  6. a otsust. Maakohus edastas viidatud dokumendi lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
  7. Tallinna Ringkonnakohus saatis
  8. detsembri 2023 määrusega kaitsja esitatud ja määruskaebusena pealkirjastatud dokumendi Harju Maakohtule tagasi. Ringkonnakohus leidis määruses kokkuvõtlikult, et nimetatud dokument ei sisalda vastuväiteid Harju Maakohtu
  9. detsembri 2023 määrusele, s.o ei kujuta endast määruskaebust. Küll aga sisaldab see tähtaja ennistamise taotlust, mis tuleb lahendada maakohtul. Vaidlustatud kohtumäärus
  10. Harju Maakohus jättis
  11. jaanuari
  12. a määrusega kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata, põhjendades seda järgmiselt.
  13. O. Ragozina valis kaitsjaks jurist V. Vilde. Seega oli ta veendunud, et V. Vilde on hariduselt ja teadmistelt kvalifitseeritud ning sobiv jurist. Tal oli võimalik valida end esindama ka advokatuuri liikmeks olev advokaat, kelle teadmisi on kontrollitud advokatuuri kutseeksamil. Seda O. Ragozina ei teinud. Nii võttis ta teadlikult riski, et teda esindab väärteomenetluses isik, kes töötas õigus-, mitte advokaadibüroos. Tegemist ei ole riigi õigusabi korras määratud advokaadiga, kelle määramisel ei ole isikul endal valikut (nagu oli asjas 1-22-2631). Väärteootsuse vaidlustamiseks kohtus ei ole kaebuse esitamiseks advokaati kohustuslikult vaja. Iga väärteoasjas karistada saanud isik võib otsuse ise kohtus vaidlustada. Esindaja palkamine on isiku enda valik ja risk. Väärteoasjades esitavad 8090% kaebusi isikud ise ilma kaitsja vahenduseta. Arvestades O. Ragožina tööalast positsiooni ja igapäevaselt täidetavaid ülesandeid, on ta kohtu hinnangul isik, kes suudab ise kohtusse kaebust esitada. Tegu ei ole isikuga, kelle puhul oleks kaitsja osavõtt

§ 19

lg 3 tulenevalt kohustuslik või vajalik.

§ 123

lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seega on kaebuse arutamisel kohtumenetluses isiku õigused kaitstud, sõltumata sellest, kas tal on kaitsja või mitte. Kohtu hinnangul ei ole kokkuleppelise kaitsja poolt kaebuse õigeaegne esitamata jätmine mõjuvaks põhjuseks, mis tooks hiljem uue kaitsja valimisel kaasa automaatselt 2

(9)4-23-3966 kaebuse esitamise tähtaja ennistamise. Väärteoprotokollist nähtub, et seda tutvustati O. Ragozinale
  1. oktoobril 2023 (isik andis selle kohta allkirja). Protokollis on märgitud kohtuvälise menetleja lahendi kättesaamise ajaks
  2. november
  3. Seega oli O. Ragozinale tehtud teatavaks, et otsus on kohtuvälise menetleja juures
  4. novembrist 2023 kättesaadav. Kohtuväline menetleja tegi väärteootsuse
  5. novembril
  6. Nii oli otsus menetleja juures samal päeval reaalselt olemas ja kättesaadav. Otsuses on märgitud, et otsuse peale on õigus esitada kaebus 15 päeva jooksul alates päevast, mil see on kohtuvälise menetleja juures tutvumiseks kättesaadav. Seega hakkas 15-päevane tähtaeg kulgema
  7. novembrist
  8. Kaebuse esitamise viimane päev oli
  9. november 2023 (
  10. november 2023 oli laupäev). Kuna O. Ragozina soovis lahendit e-postiga, saatis menetleja
  11. novembril 2023 otsuse O. Ragozina poolt menetlejale antud e-posti aadressile. Sõltumata sellest, et O. Ragozina teatas, et sai otsuse kätte
  12. novembril 2023, oli kaebuse esitamise viimane päev
  13. november
  14. Isegi siis oli O. Ragozinal 7 päeva, et esitada kaebus õigeaegselt. Arvestades O. Ragozina töökohta ja sellest tulenevat dokumentide koostamise ja lugemise oskust, pidi O. Ragozinale endale otsust lugedes olema arusaadav, et kaebus tuli esitada 15 päeva jooksul alates päevast, mil otsus on kohtuvälise menetleja juures tutvumiseks kättesaadav. Kohtule ei ole esitatud ühtegi dokumenti, mis kinnitaks, et O. Ragozina oleks tundnud huvi, kas jurist esitab kaebuse tähtaegselt või oleks soovinud kaebust esitada ise tähtaegselt. Kohtule ei ole esitatud ühtegi dokumenti, mis kinnitaks, et O. Ragozinal oleks olnud mõni tervislikust seisundist tulenev takistus või muu mõjuv põhjus, mis ei võimaldanud kaebust ka isiklikult tähtaegselt esitada. Ainuüksi asjaolu, et isik on õigusabi saamiseks pöördunud juristi poole, ei takista isikul endal väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust tähtaegselt esitada. Isik peab ka ise huvi tundma, kas tema kaebus esitatakse tähtaegselt. Õigeaegselt esitatud kaebust on hiljem võimalik ka täiendada. Tuginevalt

§ 118

lg 2 p-le 1 leidis kohus, et kuna kaebetähtaeg on möödunud ja tähtaja ennistamise taotlus jääb rahuldamata, jääb kaebus läbi vaatamata nagu kohus

  1. detsembri 2023 määruses tegi. Määruskaebus
  2. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kaitsja Marina Simhes-Kazakova, kes taotleb selle tühistamist, kaebetähtaja ennistamist ja väärteootsusele esitatud kaebuse läbivaatamist. Kaebuse argumendid on kokkuvõtlikult järgmised.
  3. Kohus jättis valitud kaitsja kaebuse läbi vaatamata seetõttu, et see oli esitatud mitte ebapädeva isiku poolt. Kohus tutvus kaitsja kvalifikatsiooni tõendiga ja pidas seda kohtumenetluses piisavaks. Seda vähem oli O. Ragozinal põhjust kahelda kaitsja kompetentsuses. Riigikohtu lahendid kaebetähtaja ennistamise asjades puudutavad määratud kaitsjate poolt hoolsuskohustuse rikkumist. Seega ei pruugi advokaadi poole pöördumine tagada menetlustähtaegade järgimist. Ka advokaadi puhul pole välistatud kaitsja kohustustevastane käitumine. Kaebaja ei nõustu, et kaebuse esitamine olnuks võimalik ka ilma kaitsja kaasamiseta. Seda tulenevalt asjaolude õigusliku hindamise vajadusest. O. Ragozina professionaalne tegevus ei ole seotud kohtumenetlustega. Seetõttu ei pruugi ta olla teadlik menetlustähtaegade kulgemise alguse ajast ega kohtumenetlust reguleerivatest sätetest. Protokolli koopia kätteandmisel rikuti

§ 70lg-t 6, s.o ei selgitatud otsuse vaidlustamise tähtaja alguse kulgemist.

Sel põhjusel pöördus O. Ragozina kaitsja poole. Kaitsjalt saadud teave osutus ekslikuks. O. Ragozinal polnud aga põhjust kahelda selles. Kaebetähtaja möödalaskmise tingis kohtuvälise menetleja poolt

§ 70lg 6 rikkumine ja kaitsja eksimus.

Lisaks palub kaebaja tähtaja ennistamisel arvestada, et O. Ragozina töötab oma ametikohal alates 2011. a ilma ühegi noomituseta ja ta on täitnud tööülesandeid nõuetekohaselt. Ebaõiglane karistus kahjustab O. Ragozina mainet, edasist 3

(9)4-23-3966 karjääri ja võib mõjutada õpingute jätkamist XXX riigieelarvelisel kohal. Neid negatiivseid tagajärgi on võimalik kõrvaldada vaid kaebetähtaja ennistamise korral. Kohtuvälise menetleja vastus määruskaebusele
  1. Kohtuväline menetleja nõustub Harju Maakohtu
  2. jaanuari
  3. a määruse seisukohtadega ning palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Menetluskulude hüvitamise taotlus
  4. O. Ragozina lepinguline kaitsja esitas taotluse hüvitada määruskaebemenetluses tekkinud valitud kaitsja kulud summas 450 eurot. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  5. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse sisuliselt muutmata, sest tähtaja ennistamiseks puudub mõjuv põhjus. Maakohtu määruse põhiosas tehakse täpsustus kaebetähtaja viimase päeva kohta. Esmalt põhjendab ringkonnakohus, miks ei ole

§ 70

lg 6 rikkumise tuvastamine määruskaebemenetluse piirides (I), seejärel selgitab kaebetähtaja ennistamise õiguslikke eeldusi valitud kaitsja eksimuste korral (II) ning viimaks lahendab kaebuse sisuliselt (III) I 14.

§ 70

lg 6 järgi selgitatakse väärteoprotokolli koopia kätteandmisel, et sellest kuupäevast, kui kohtuvälise menetleja lahend on kohtuvälise menetleja juures menetlusalusele isikule tutvumiseks kättesaadav, algab kohtuvälise menetleja lahendi kaebetähtaeg. Määruskaebuses väidetakse, et seda selgitamiskohustust ei täidetud. 15. Maakohtule esitatud tähtaja ennistamise taotluses on tuginetud üksnes sellele, et kaebetähtaja rikkumine tulenes kaitsja V. Vilde hooletust tegevusest kaebetähtaja järgimisel. Etteheide, et menetleja rikkus

§ 70lg-s 6 sätestatut, esitati esmakordselt alles ringkonnakohtule.

Seega ei ole maakohus seda küsimust lahendanud. Määruskaebuses ei ole ka esitatud ühtegi mõjuvat põhjust, miks tuginetakse

§ 70

lg 6 rikkumisele esmakordselt alles ringkonnakohtu menetluses.

§ 189järgi vaidlustatakse määruskaebemenetluses kohtu koostatud määrust.

Seega hindab ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu määruse seaduslikkust. Kuna tähtaja ennistamise taotluses ei tuginetud

§ 70lg 6 rikkumisele, ei pidanud maakohus oma määruses selles osas seisukohta võtma.

Seega on maakohtu määrus selles osas seaduslik ning väide, et kohtuväline menetleja rikkus

§ 70lg-s 6 sätestatut jääb väljapoole määruskaebuse lahendamise piire.

16. Väljaspool kaebuse piire selgitab ringkonnakohus, et olukorras, kus kohtuväline menetleja ei ole oma selgitamiskohustuse täitmist kontrollitavalt talletanud, tuleb kahtlust selgitamiskohustuse täitmise osas tõlgendada kohtuvälise menetleja kahjuks (vt analoogiliselt RKKKm 10.11.2017, nr 1-17-4754, p 12.1).

§ 70

lg-s 6 sätestatud selgituse andmata jätmine ei ole siiski võrdsustatav edasikaebetähtaja kohta vale selgituse andmisega käesoleva määruse II osas selgitatud Riigikohtu praktika mõttes ning see ei ole üldjuhul käsitatav mõjuva põhjusena kaebetähtaja ennistamiseks. Ka kohtuvälise menetleja selgituseta on tavapärase elukogemuse põhjal selge, et väärteootsuse vaidlustamiseks on ette nähtud tähtaeg, mis peab ka mingil hetkel kulgema hakkama. See, et kaebetähtaeg võib hakata kulgema otsuse tutvumiseks kättesaadavaks tegemisest ei ole isegi õigusteadmisteta 4

(9)4-23-3966 inimesele prognoosimatu või ilmselt üllatuslik õiguslik lahendus. Väärteoprotokolli koopia kätteandmisel edasikaebekorra selgitamata jätmise mõju vähendab see, kui väärteoprotokollis on nõuetekohaselt selgitatud, mis hetkest alates on kohtuvälise menetleja otsus kättesaadav, otsus tehaksegi sel päeval ning õigeaegselt tehtud otsus sisaldab ka viidet õigele kaebekorrale (

§ 74lg 1 p 16).

Sel juhul on menetlusalusel isikul juba otsuse kättesaadavaks tegemise päeval võimalik saada edasikaebetähtaja kohta õige info. II 17.

§ 38

lg 1 sätestab, et kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses järgitakse menetlustähtaegade ja menetluskulude arvestamisel ning menetlustähtaja ennistamisel kriminaalmenetluse sätteid. Tähtaja arvutamise ja kaebetähtaja ennistamise põhimõtted on sätestatud vastavalt KrMS §-des 171 ja

  1. KrMS § 172 lg-st 1 tulenevalt võib kaebetähtaega ennistada mõjuval põhjusel. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on mõjuvaks põhjuseks äraolek, mis ei seondu menetlusest kõrvalehoidumisega (p 1) või muu asjaolu, mida menetleja peab oluliseks (p 2). Kaebuses kirjeldatud kaitsja hooletus ei seondu äraolekuga. Ennistamistaotluse sõlmküsimuseks on see, kas ennistamiseks annab aluse valitud kaitsja viga menetlustähtaja arvestamisel. Nii tuleb hinnata, kas kaebuses kirjeldatud asjaolud olid kaebetähtaja möödalaskmisel sedavõrd olulised, et kujutavad endast mõjuvat põhjust KrMS § 172 lg 2 p 2 tähenduses.
  3. aastal asus Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et kaebuse tähtaegselt esitamata jätmine lepingulise kaitsja poolt on käsitatav kaitsja ja kaitsealuse vahelise lepingu rikkumisena, millest tulenevad probleemid tuleb lahendada lepinguosaliste eneste vahel. Riigikohus leidis, et määruse tegemise ajal kehtinud apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku (AKKS) § 6 lg-s 3 sätestatu mõttega ei ole kooskõlas see, et kõnealuse lepingu kaitsjapoolne rikkumine peaks kaasa tooma kaebetähtaja ennistamise (RKKKm 30.12.1999, nr 3-1-1-121-99, vt varasemalt ka kaebetähtaja ennistamata jätmist, kui kannatanu esindaja ei teavitanud kannatanut teda mitterahuldavast otsusest - RKKKm 27.11.1996, nr 3-1-1-127-96).
  4. Riigikohtu
  5. aasta seisukohale tuginemisel peab arvestama, et lahend tehti ajal, mil kaebetähtaja ennistamist reguleeris AKKS § 6 lg 3, mitte täna kehtiv KrMS § 172 lg 2 p
  6. Kuigi AKKS § 6 lg 3 sätestas tähtaja ennistamise aluseks üksnes mõjuva põhjuse, ei ole see siiski kuigivõrd erinev KrMS § 172 lg 2 p 2 sõnastusest (viimases on muu mõjuva põhjuse kõrval sõnaselgelt välja toodud äraolek, mis ei seondu menetlusest kõrvalehoidumisega). Hilisemas Riigikohtu praktikas ei ole otsesõnu kinnitatud, et
  7. aastal väljendatud põhimõtetest tuleks lähtuda ka KrMS § 172 lg 2 p 2 tõlgendamisel, samas ei ole seda praktikat ka sõnaselgelt muudetud. Kahes
  8. a tehtud määruses kaebetähtaja ennistamise kohta viitas Riigikohus küll
  9. a lahendile, kuid neis määrustes oli lepingulise esindaja poolt kaebetähtaja möödalaskmine tingitud menetleja eksimusest, mistõttu ei olnud Riigikohtu arvates tegemist
  10. a lahendiga võrreldava olukorraga (RKKKm 18.05.2018, nr 1-17-4754, p 14 ja 18.05.2018, nr 1-17-4769, p 13-14). Nimelt on Riigikohus pidanud tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks ka menetleja poolt ekslikult loodud ettekujutust kaebetähtaja kulgemise kohta (RKKK 10.11.2017, nr 1-17-4754, p 13.2). Sel juhul ei välista tähtaja ennistamise taotluse rahuldamist ka asjaolu, et määruskaebuse esitas professionaalne jurist ehk advokaat, kui kohtu eksimus ei olnud ilmne ega kohe äratuntav (näiteks kümneaastane tähtaeg kümnepäevase asemel) (RKKK 20.12.2017, nr 1-17-7210, p 9.2).
  11. Kaebetähtaja ennistamata jätmine võib riivata PS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtukaebeõigust ning inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (edaspidi konventsioon) artikli 6 lg-s 1 5

(9)4-23-3966 sätestatud õigust õiglasele kohtumenetlusele. Kaitsja minetustele reageerimata jätmisega võib aga erandlikel juhtudel tõusetude küsimus konventsiooni artikli 6 lg 3 punktis c sätestatud õiguse (õigus kaitsjale) rikkumisest. Kuivõrd põhiseaduses sätestatud õiguste tõlgendamisel tuleb arvestada ka konventsiooni rakenduspraktikat, peab seega hindama ka vahepealseid arenguid Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas.
  1. Kohtuasjas Andreyev v. Estonia leidis EIK, et kaebaja õigust õiglasele menetlusele (konventsiooni art 6 lg 1) rikuti, kui tema kassatsioonkaebus jäeti läbi vaatamata riigi õigusabi korras määratud advokaadi poolt kaebetähtaja möödalaskmise tõttu (EIKo 22.11.2011, nr 48132/07, Andreyev v. Estonia, p 69-78). Sarnasele seisukohale viitas EIK ka pool aastat varem (EIKo vastuvõetamatuse kohta, 14.06.2011, nr 16343/07, Metsaveer v. Estonia). Alates lahendist Andreyev v. Estonia on Riigikohtu kriminaalkolleegium järjepidevalt lugenud kaebetähtaja ennistamisel mõjuvaks põhjuseks määratud kaitsja kohustustevastase käitumise (vt koos viidetega varasemale praktikale RKKKm 01.02.2023, nr 1-22-2631, p 6; vrd RKKKm 18.12.2020, nr 1-19-9021, p 19, kus leiti, et riigi õigusabi korras määratud kaitsja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse hilinenud esitamise korral ei pruugi ennistamiseks mõjuvat põhjust olla). Samast praktikast lähtutakse ka halduskohtumenetluses. Sealjuures on mõõtuandvaks peetud just asjaolu, et sel juhul ei ole kaebeõigus riigi toel tagatud (RKHKm 03.12.2012, nr 3-3-1-61-12, p 1017). Tsiviilkohtumenetluses on aga mindud teist teed ning riigi õigusabi advokaadi eksimust ei loeta kaebetähtaja ennistamisel mõjuvaks põhjuseks (RKTKm 28.02.2018, nr 2-15-2894, p 11-15).
  2. Hilisemas EIK praktikas on rõhutatud, et riik ei vastuta üldjuhul isiku kaitsja tegevuse eest, sest kaitse teostamine on kaitsja ja esindatava vaheline küsimus. Konventsiooni artikli 6 lõike 1 (vt Andreyev, p 65-68) või artikli 6 lõike 3 punkti c rikkumise küsimus tõusetub siis, kui riik ei kaitse isiku õigusi riigi õigusabi korras määratud advokaadi olulise eksimuse korral. Lepingulise kaitsja korral on riigi sekkumise kohustus oluliselt erandlikum (EIKo 28.11.2013, nr 25703/11, Dvorski v. Croatia, p 90). Sellised erandlikud asjaolud on EIK tuvastanud näiteks siis, kui noores eas kahtlustatavat süüdistatakse raskes kuriteos, süüdistused on vastuolulised, tema kaitsja on korduvalt jätnud istungitel osalemata ja süüdistatava huvid kaitsmata ning süüdistatav ei ole ka ise istungitel osalenud (EIKo 20.01.2009, nr 70337/01, Güveç v. Turkey, p 130-131).
  3. Riigi õigusabi korras määratud ning valitud kaitsja eksimuste erinev kohtlemine on põhjendatud sellega, et esimese puhul ei ole menetlusalusel isikul valikut. Tegemist on riigi poolt määratud kaitsjaga, mistõttu on tema kohustustevastane käitumine ka teatud juhtudel riigile omistatav. Valitud kaitsja osas on menetlusaluse isiku valik vaba. Valitud kaitsjaga lepingu sõlmimisel peab menetlusalune isik arvestama, et õiguslikke tagajärgi toovad kaasa nii kaitsja edukad toimingud (nt eduka kaebuse esitamine) kui ka tema eksimused (nt kaebetähtaja möödalaskmine). Valitud kaitsja eksimuse riski kannab seega üldjuhul menetlusalune isik. Vastupidine käsitlus kahjustaks oluliselt õiguskindlust, sest menetleja peaks arvestama, et valitud kaitsja menetlusse astumise järel sõltuvad edaspidi menetlustähtajad sellest, kuidas kaitsja neid enda esindatavale selgitab. Tähtis on seegi, et valitud kaitsjaga lepingu sõlmimise järel on menetlusalune isik jätkuvalt eraldiseisev menetlussubjekt, kel on samad õigused nagu kaitsjal (välja arvatud kassatsiooni ja teistmisavalduse esitamisel

§ 20lg 4 järgi).

24. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et valitud kaitsja poolt kaebetähtaja möödalaskmine ei ole üldjuhul mõjuv põhjus väärteomenetluses tehtud otsuse peale edasikaebetähtaja ennistamiseks KrMS § 172 lg 2 p 2 mõttes. Erandiks on olukorrad, kus kaebetähtaja 6

(9)4-23-3966 möödalaskmine on tingitud menetleja poolsest ekslikust kaebetähtaja selgitamisest ning see eksimus ei ole ilmne. Samuti võib kaebetähtaja ennistamine valitud kaitsja eksimuse korral olla erandlikel juhtudel põhjendatud eeskätt siis, kui menetlusalune isik ei olnud ise võimeline enda õiguste eest seisma seoses noore ea või vaimse seisundiga. III
  1. Määruskaebuse kohaselt tekkis O. Ragozinal ekslik kujutlus kaebetähtaja kulgemisest kaitsja V. Vilde selgituse tulemusena. Eksimuses paistis olevat ka V. Vilde ise, kes esitas kaebuse peale kaebetähtaega. See eksimus tuli ilmsiks pärast maakohtu määrust, millega jäeti kaebus läbi vaatamata. Kuigi valitud kaitsja poolt kaebetähtaja möödalaskmine ei ole üldjuhul mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks, selgitab ringkonnakohus esmalt välja faktilise olukorra ning seejärel annab sellele õigusliku hinnangu.
  2. Väärteoprotokollist nähtuvalt on O. Ragozina kinnitanud väärteoprotokolli koopia kättesaamist
  3. oktoobril
  4. a allkirjaga. Väärteoprotokollis oli nõuetekohaselt kirjas, mis kuupäevast alates ning kus on kohtuvälise menetleja otsus kättesaadav (väärteoprotokolli lk 6, väärteotoimik, tl 58-pö). Sel kuupäeval,
  5. novembril 2023, tehtigi otsus, mis saadeti kell 08:57 e-posti teel nii O. Ragozinale kui ka tema kaitsjale V. Vildele (väärteotoimik, tl 68-69). Otsuses selgitati ka õigesti edasikaebekorda. Määruskaebuse etteheide, et kohtuvälise menetleja otsuses märgitud tähtaja alguse kuupäev pole märgitud konkreetselt, vaid suunab edasi väärteoprotokollile, ei ole õige. Otsuses selgitati edasikaebekorda nii: „Menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal on õigus esitada otsuse peale kaebus maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil otsus on kohtuvälise menetleja juures tutvumiseks kättesaadav.“ (väärteotoimik, tl 67-pö, kohtuvälise menetleja otsuse lk 16). Seega oli O. Ragozinal ja tema kaitsjal V. Vildel juba otsuse tegemise päeval võimalik tutvuda õigesti selgitatud edasikaebekorraga.
  6. Veelgi enam, määruskaebusele lisatud materjalidest nähtub selgelt, et hiljemalt neli päeva pärast kohtuvälise menetleja otsuse kättesaadavaks tegemist, so
  7. novembril, oli O. Ragozina otsuses märgitud edasikaebekorraga tutvunud ning sellekohase info ka V. Vildele edastanud. Väärteoasja materjalide kohaselt kirjutas V. Vilde vahetult pärast otsuse saamist (
  8. november kell 09:16) kohtuvälisele menetlejale, et ei oska digiallkirjastatud otsust dekrüpteerida ning kohtuväline menetleja vastas sellele kirjale 09:
  9. Neli päeva hiljem,
  10. novembril, teatab kaitsja V. Vilde, et ei kinnita dokumendi kättesaamist, sest puudub võimalus seda enne
  11. novembrit dekrüpteerida. Seejärel teavitab O. Ragozina
  12. novembril kohtuvälist menetlejat, et sai otsuse kätte „
  13. november 2023“ (väärteotoimik, tl 72-77). O. Ragozina väite otsuse kättesaamise kuupäeva kohta lükkavad ümber määruskaebusele lisatud tõendid. Nimelt nähtub määruskaebusele lisatud e-kirjadest O. Ragozina ja V. Vilde vahel, et juba
  14. novembril saadab O. Ragozina V. Vildele venekeelse e-kirja, mis sisaldab eestikeelset lõiku väärteootsuse vaidlustamise korra kohta. Kirjas küsib O. Ragozina, kuidas tõlgendada punkti edasikaebetähtaja kohta.

niisuguses sõnastuses kaebetähtaega ei sätesta. Küll aga on kirjale lisatud eestikeelne lõik veatu tsitaat

  1. novembri väärteootsuses märgitud kaebekorrast (vrd määruskaebuse lisa 1 ja väärteotoimik, tl 67-pö - kohtuvälise menetleja otsuse lk 16). Seega oli O. Ragozina hiljemalt
  2. novembriks väärteootsusega tutvunud ning teadlik menetleja poolt otsuses märgitud õigest kaebekorrast.
  3. Määruskaebusele lisatud kirjavahetusest nähtub, et O. Ragozina pöördus
  4. novembri e-kirjas V. Vilde poole konkreetse küsimusega: mis kuupäevast algab kaebetähtaeg, arvestades e-kirjas tsiteeritud eestikeelset tekstilõiku? Selle peale saatis V. Vilde venekeelse 7

(9)4-23-3966 e-kirja, milles ei vastanud O. Ragozina küsimusele – ta ei nimetanud kaebetähtaja alguse kuupäeva ega selgitanud, kuidas arvatakse kaebetähtaja algust. V. Vilde vastusest paistab, et kõnealusele eestikeelsele tekstilõigule ta tähelepanu ei pööranud. O. Ragozina küsimusele vastamise asemel selgitas V. Vilde lakooniliselt, mis tingimustel loetakse dokument kättetoimetatuks ja küsis O. Ragozinalt vastu, kas too on otsuse kättesaamist kinnitanud. Kaitsja sedalaadi vastus oli segadusttekitav, mistõttu on arusaadav, et O. Ragozina esitas talle samal päeval uue küsimuse. Selles soovis O. Ragozina kaitsjalt teada, kas kaebetähtaja algust arvestatakse hetkest, kui ta kinnitab otsuse kättesaamist. Kaitsja V. Vilde vastust sellele küsimusele ei ole määruskaebusele aga lisatud. Seda ei sisaldu ka väärteoasja materjali hulgas. Nii jääb määruskaebusele lisatud kirjavahetuse alusel tegelikkuses tõendamata, et O. Ragozina sattus V. Vilde vastusest eksimusse. Kõnealune e-kirjavahetus kinnitab vaid, et O. Ragozina tundis muret kaebetähtaja alguse kulgemise osas ja kaitsja V. Vilde vastused seda muret ei kõrvaldanud. Arvestades, et V. Vilde esitas kaebuse tähtaega rikkudes, ei ole siiski välistatud, et V. Vilde andis ka O. Ragozinale kaebetähtaja kohta valeinfot. 29. Käesoleva määruse II osas selgitatud põhjustel ei ole valitud kaitsja eksimus kaebetähtaja arvestamisel üldjuhul mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamisel. On mõistetav, et O. Ragozina võis usaldada V. Vilde poolt kaebetähtaja kohta antud selgitusi, kuid valitud kaitsja korral kannab eksliku nõuandega kaasnevat riski üldjuhul menetlusalune isik. Määruskaebusest ei nähtu ühtegi erandlikku asjaolu, mis võiks viia teistsuguse järelduseni. Määruskaebuses esitatud väidet, et karistus tahtlikult toimepandud väärteo eest võiks mõjutada kutsehariduskeskuses riigieelarvelisel kohal õppimist, peab ringkonnakohus õõnsaks, sest kutseharidusseaduse ega muude õigusaktide järgi ei välista väärteokaristus kutsehariduse omandamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et O. Ragozinal ei olnud ka ühtki tervislikust seisundist tulenevat takistust või muud põhjust, mis võinuks takistada kaebuse tähtaegset esitamist. Kaitsja osalemine väärteomenetluses ei olnud praegusel juhul kohustuslik (vt

§ 19lg 3).

Nagu ringkonnakohus eelpool tuvastas, teadsid O. Rogazina ja V. Vilde kohtuvälise menetleja tehtud otsusest juba otsuse tegemise päeva varahommikul. Kaebetähtaja kulgemise neljandal päeval tekkis O. Ragozinal kaebetähtaja arvestamise osas kahtlus. Hiljemalt sel päeval tutvus O. Ragozina kohtuvälise menetleja otsuses õigesti selgitatud edasikaebekorraga ja kopeeris selle selgituse enda kaitsjale saadetud e-kirjas. Soovi korral oleks O. Ragozina võinud kaebetähtaja selgitamiseks pöörduda ka kohtuvälise menetleja poole või esitada kaebuse ise tähtaegselt. See, kas V. Vilde täitis VÕS § 620 lg-st 1 tulenevat käsundisaaja hoolsuskohustust, on O. Ragozina ja V. Vilde omavahelise õigussuhte küsimus. 30. Väljaspool määruskaebuse piire märgib ringkonnakohus, et kaebetähtaja lõppkuupäev oli 17. novembril 2023, mitte 20. novembril 2023 nii nagu leidis maakohus. Kohtuvälise menetleja otsus oli tutvumiseks kättesaadav 2. novembril 2023.

§ 114

lg-s 4 sätestatud 15-päevane edasikaebetähtaeg hakkas kulgema otsuse kättesaadavaks tegemisest järgmisel päeval, so 3. novembril. Kaebetähtaja viimane päev oli seega 17. november 2023 (

§ 38lg 1 ja Kr

MS § 171 lg-d 1 ja 3). See ei muuda siiski järeldust, et kaebuse esitamine 27. novembril ei olnud tähtaegne ega too kaasa maakohtu määruse tühistamist. Ringkonnakohus täpsustab selles osas

§ 147

lg 1 p 2 alusel maakohtu määrust, lugedes kaebuse esitamise viimaseks päevaks 17.11.

  2. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et O. Ragozina valitud kaitsja V. Vilde käitumine ei ole mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks KrMS § 172 lg 2 p 2 mõistes. Maakohtu otsus jätta kaebetähtaeg ennistamata on seaduslik. Seega jätab ringkonnakohus O. Ragozina kaitsja Marina Simhes-Kazakova määruskaebuse rahuldamata ja Harju Maakohtu
  3. 8

(9)4-23-3966 jaanuari 2024. a määruse sisuliselt muutmata, tehes selle põhiosas täpsustuse. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, jäävad O. Ragozina valitud kaitsjale makstud kulud KrMS § 187 lg 2 ja

§ 38lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.