Obsah (8)

§ 121§ 120§ 64§ 73§ 74§ 16§ 58§ 78

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 17. jaanuar 2024 Kriminaalasja number 1-22-3674 Kohtukoosseis Ingeri Tamm, Erkki Hirsnik, Tiit Lõhmus Istungisekretär Aune Pu

§ 121

lg 1 järgi, Allar Rähni süüdistus

§ 120lg 1 ja § 121 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 5.

mai

1. a otsus Apellatsioonide esitajad Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Hinto Kannatanu R-A.R. Teised apellatsioonimenetluse pooled Süüdistatav Allar Rähn, isikukood: 39408113512; elukoht: XXX; töökoht puudub, töövõimetuspensionär Kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel Süüdistatav Rando Lattik, isikukood: 38802044918, elukoht: XXX, töökoht: Viivat OY Kaitsja vandeadvokaat Rainer Objartel Kohtuistungi toimumise aeg
2. oktoober 2023 Kohtuistungil osalesid Süüdistatavad Allar Rähn ja Rando Lattik ning nende kaitsjad vandeadvokaadid Anu Pärtel ja Rainer Objartel Ringkonnaprokurör Anneli Hinto Kannatanud R-A.R. ja K.L. RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Maakohtu
4. mai
5. a otsus Rando Lattiku õigeksmõistmises

§ 121

lg 1 järgi ja Allar Rähni õigeksmõistmises

§-de 120 lg 1 ja 121 lg 1 järgi ning menetluskulude riigi kanda jätmises.

1. Teha asjas uus otsus, millega: 2.
2. Tunnistada Rando Lattik süüdi

§ 121lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust; 2.2.

Tunnistada Allar Rähn süüdi

§ 121lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 7 (seitse) kuud vangistust.

2.3. Tunnistada Allar Rähn süüdi

§ 120lg 1 järgi ja mõista karistuseks 3 (kolm) kuud vangistust.

2.4.

§ 64

lg 1 alusel mõista Allar Rähnile liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 8 (kaheksa) kuud vangistust. 2.5.

§ 73

lg 1 alusel määrata, et Rando Lattikule ja Allar Rähnile mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui nad ei pane 1 (ühe) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 2.

1. Mõista Rando Lattikult Eesti Vabariigi kasuks välja sundraha 1230 eurot ning muud menetluskulud 2032,32 eurot. Menetluskulud 3262,32 eurot tuleb tasuda otsusele lisatud makseinfo alusel ühe aasta jooksul käesoleva otsuse jõustumisest. 2.
2. Mõista Allar Rähnilt Eesti Vabariigi kasuks välja 1/3 sundrahast, s.o 307,50 eurot õigusabi kulu 400 eurot. Riigi kanda jätta õigusabikulud 1544,48 eurot. Välja mõistetud menetluskulud 707,50 eurot tuleb Allar Rähnil ära maksta otsusele lisatud makseinfo alusel ühe aasta jooksul käesoleva otsuse jõustumisest. 2.
3. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
4. Muus osas, s.o salvestiste kriminaalasja juurde jätmises, jätta maakohtu otsus muutmata.
5. Prokuratuuri ja kannatanu apellatsioonid rahuldada.
6. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroole Objartel & Partnerid 439,20 eurot, sealhulgas käibemaks 79,20 eurot, vandeadvokaat Rainer Objartel i poolt Rando Lattikule apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest. Jätta see kulu Eesti Vabariigi kanda.
7. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroole In Jure 351,36 eurot, sealhulgas käibemaks 63,36 eurot, vandeadvokaat Anu Pärtli poolt Allar Rähnile apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest. Jätta see kulu Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. PÕHIOSA I. Süüdistus
8. Rando Lattik anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 121 lg 1 järgi ning Allar Rähn süüdistatuna

§ 121lg 1 ja § 120 lg 1 järgi.

Neile heidetakse ette järgmiste tegude toimepanemist. 2 1.

1. Rando Lattik ja Allar Rähn tungisid
2. märtsi 2021 südaöö paiku Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas Pööra külas XXX talu territooriumil kallale R-A.R. le. Kallaletungi käigus peksid nad kannatanut rusikatega vähemalt kahekümnel korral pähe, tekitades seeläbi kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi – vasakule õlale hematoomi, kuklale ja vasaku kõrva ülaosale marrastused, parema kõrvalesta ülaosale hematoomi, alahuulele pindmised haavad, vasakule labakäele marrastuse ja vasakule pea piirkonda muhu. 1.
3. Allar Rähn ähvardas
4. märtsil 2021 kell 21.16 telefoni teel K.L. tapmisega. Allar Rähn helistas (telefoninumbrilt XXX ) K.L. ele (telefoni numbrile XXX ) ning ütles viimasele, et kui K.L. ei räägi politseile nii, nagu tema käsib, siis on tal sõbrad, kes viivad ta karjääri ja tapavad ära. Allar Rähni varasema vägivaldse käitumise pärast oli K.L. el alus kuuldud ähvardust karta. II. Maakohtu otsus
5. Tartu Maakohus mõistis
6. mai 2023 otsusega Rando Lattiku ja Allar Rähni neile esitatud süüdistustes õigeks. Menetluskulud, milleks olid Rando Lattiku kaitsja tasu 1030,08 eurot ja Allar Rähni kaitsja tasu l 949,44 eurot, jäid riigi kanda. Kohtuotsuses esitatud põhjendused on lühidalt sellised.
7. Maakohus tõi välja, et juhtunu kohta on kaks diametraalselt vastuolus olevat versiooni. R-A.R. , tema elukaaslase D.K. ja K.L. e versioonid on kokkuvõtvalt kirjas süüdistuses. Süüdistatavate kirjelduse kohaselt said peksa hoopis nemad. Mingit ähvardamist Allar Rähni sõnul toimunud ei ole. Kuna tegemist on sõna-sõna-vastu olukorraga, tuleb otsustada, keda uskuda.
8. Süüdistus kirjeldab sündmust küllaltki võikalt – selle järgi peksid kohtualused kannatanut rusikatega vähemalt kahekümnel korral pähe. Kannatanu vigastused aga sellist valimatut peksu ei kinnita, sest kannatanul tekkisid vaid vasakule õlale hematoom, kuklale ja vasaku kõrva ülaosale marrastused, parema kõrvalesta ülaosale hematoom, alahuulele pindmised haavad, vasakule labakäele marrastus ja vasakule pea piirkonda muhk. Vastuolud ilmnevad ka süüdistuse teksti ja dokumentaalsetel tõenditel kajastatu pinnalt: Häirekeskusesse helistades rõhutas kannatanu korduvalt, et teda peksti jalgadega näkku, mitte aga rusikatega, nagu kajastab juhtunut süüdistus. Jalgadega peksmist väitis kannatanu ka politseile ja kiirabiarstile.
9. Kannatanu R-A.R. ei mäletanud kohtus ütlusi andes sündmust enam väga täpselt, jättes paljudele küsimustele vastamata. Kui prokurör jõudis küsimustega süüdistuses märgitud ajahetkeni, mäletas kannatanu juhtunut paremini ning kirjeldas, kuidas süüdistatavad teda peksid. Ta oli maas kägaras. Allar Rähn tegi esimese löögi, mille tagajärjel kukkus kannatanu pikali. Rusikalöök tabas pea piirkonda ja kannatanu kukkus maha – kaitseasendisse ja käed ette. Löömine jätkus ka pikali olles - Allar Rähn ja Rando Lattik peksid teda vaheldumisi, kasutades selleks käsi ja jalgu. Hiljem parandas R-A.R. end ja möönis, et ei oskagi öelda, kas just jalgadega peksti, kuna oli kaitseasendis. Löögid tulid rindkerre, kätesse, jalgadesse. Mingil hetkel sai kannatanu püsti ja võttis Allar Rähnist kinni. Siis lõpetas Rando Lattik peksmise. Sel hetkel oli seal ka tema elukaslane D.K. l, kes ähvardas veljevõtme abil süüdistatavate autot lõhkuda. Mingi aeg peksmine lõppes ning kannatanu lubas politsei kutsuda. Süüdistatavad lahkusid. 3
10. Ristküsitluse käigus jäi maakohtule mulje, et R-A.R. pigem ei tahtnud küsimustele vastata kui et ta ei mäeta. Selgitus, et sündmus oli tema jaoks ebameeldiv ja ta ei taha seda meenutada, pole veenev. Kannatanu ütlused lahknevad ka objektiivsest pildist, mille saab kokku panna hädaabikõne ja kiirabikaardil kajastatud vigastustest. Süüdistuse tekst kajastab löömisesse puutuvas osas ennekõike kannatanult saadud teavet. Samas, kuna kannatanu täpset löökide arvu välja ei öelnud, ei saa tema ütluste pinnalt vähemalt 20 lööki jaatada. Olulisem kui löökide arv on see, et kannatanu kehal olevad vigastused ei kajasta tema poolt väidetud valimatut peksu. Kannatanu ütlused on vastuolus ka Häirekeskusesse tehtud kõnega osas, mis puudutab löömise toimumist: kui kõnes rääkis ta jalgadega pähe löömisest, siis ristküsitlusel ta jalgadega löömise sisuliselt välistas.
12. veebruaril 2022 koostatud asitõendi vaatlusprotokollis on kajastatud R-A.R. ja Allar Rähni vahel toimunud telefonikõne (selle videosalvestis). Maakohus märkis, et tegu on kahe lapsikult käituva inimese poolt maha peetud telefonikõnega, kus püütakse teineteist solvangutega üle trumbata. Telefonikõne on tehtud vahetult pärast süüdistuses kirjeldatud sündmusi. Allar Rähn oli kõne tegemise ajal purjus ja oli saanud just hetk tagasi kannatanu elukaaslaselt rauast veljevõtmega vastu pead. Kannatanu jutust saab aru, et teda tuldi küll ähvardama, aga tegelikult sinnani ei jõutudki. Tõsi, seda saab ka mõista teistpidi – et tuldi ja antigi lõuga. Allar Rähni selgitusest saab välja lugeda, et toimus peksmine, aga naise sekkumise tõttu jäid raskemad tagajärjed saabumata. Teisalt saab väita sedagi, et süüdistatavad ei löönud kannatanut, sest naise sekkumise tõttu nii kaugele ei jõutud. Edasi püüdis kannatanu purjus süüdistatavalt välja lunida tunnistust, justkui oleks too koos oma õemehega kannatanut tappa soovinud. Allar Rähn niisuguse ässitamisega kaasa ei läinud. Nõustuda saab kannatanu ristküsitluse käigus väljaöelduga selles, et Allar Rähn hooples, et lõi kannatanu pikali. Samas süvendab videofaili vaatamine kahtlust, et peksu tegelikult ei toimunudki ning tegu on kannatanu liialdusega.
13. K.L. e ütlustest nähtub, et ühise alkoholi tarvitamise käigus tuli jutuks saamata jäänud töötasu ja Allar Rähn ütles, et läheb annab R-A.R. le peksa. Temaga koos kadus seltskonnast ka Rando Lattik. Tagasi tulles rääkis Allar Rähn, et sai R-A.R. maha ning seejärel lõi D.K. süüdistatavaid metallesemega. Kevin Laanemäe ütlustega võiks lugeda tuvastatuks, et süüdistatavad läksid R-A.R. le peksa andma, nad kaklesid. Teisalt ei kinnita niisugused ütlused süüdistuses toodut ega lükka ümber üles kerkinud kahtlusi – jääb selgusetuks, kuidas mõista seda, et Allar Rähn sai kannatanu maha. Kes selle kakluse alustas ning kuidas see toimus, jääb ebaselgeks.
14. Kiirabiarst M.V. fikseeris sündmuskohal R-A.R. vigastused, huule peal ja vasakul käelabal marrastus ja peapiirkonnas kuklal oli muhk ja võib-olla otsmikul. R-A.R. selgitas talle, et kaks naabrimeest olid talle kallale tunginud, löönud teda käte ja jalgadega. Patsiendi vigastused klappisid arsti arvates kuulduga. Kuna ristküsitlusel ei selgunud, mida kannatanu täpselt tunnistajale rääkis, pole võimalik hinnata, millisele tegevusele iseloomulikke vigastusi arst täheldas.
15. Tunnistaja D.K. ütlused on seevastu liiga detailsed ning sisaldavad vastuolusid. Kui ühest küljest rääkis tunnistaja intensiivsest löömisest – kaksiratsi seljas, valimatult ja rusikatega – , siis abi kutsudes ning politseiga ja kiirabiga suheldes viitas ta jalgadega peksmisele. Ristküsitluse käigus muutis ta oma seisukohta ja rääkis rusikatega löömisest. Sellise versiooni järgi pidanuks aga kannatanu keha olema kaetud hulgaliste hematoomidega. Ka kiirabiarsti tuvastatud vigastuste paiknemine ei luba väita, et kui kaks meest istuvad kaksiratsi kolmandal seljas, näod vastakuti, oleks võimalik vaid näkku ja huultele marrastusi tekitada ja kuklale 4 muhu. Kui D.K. räägib detailselt metallvõtmega süüdistatavate löömisest, siis kannatanu seda ei kinnita.
16. Tunnistaja A.J. oli enda sõnul kaine autojuhina süüdistatavatega kaasas, kui nood RA.R. värava taga käisid. Nad sõitsid R-A.R. aia taha juttu ajama. R-A.R. oli juba väljas, Rando hakkas tema juurde minema. Siis ilmus sinna D.K. ning lõi Rando Lattikut mingi metallvemblaga. Seejärel sai ka Allar Rähn autost välja ja suundus R-A.R. i poole. Korraks kadus tunnistajal tähelepanu, sest ta hakkas oma telefoni otsima, märgates järgmisel hetkel seda, kuidas Allar ja R-A.R. kähmlesid. Ühtäkki virutas D.K. ka Allarile selle sama raudesemega. Rando sai püsti, mõlemad istusid autosse ja sõitsid minema.
17. Selgust ei too ka Allar Rähni küsitlemine, kuna tema ütlused olid vastuolus nii kannatanu R-A.R. kui tunnistaja D.K. ütlustega. Samas ühtisid need sõna-sõnalt A.J. i poolt räägituga.
18. Allar Rähni juttu kinnitas ka Rando Lattik. Pärast viimase ristküsitluse lõppemist otsustas ta siiski üles tunnistada, et ta valetas, kui väitis, et A.J. oli kaineks autojuhiks. Tegelikult sõitis süüdistatav purjuspäi ise. Rando Lattiku ülestunnistus on siiras ja tema ütlused usaldusväärsed. Seevastu on nii A.J. kui Allar Rähn kohtule valetanud.
19. Tekkinud kahtlusi ei ole võimalik kõrvaldada ja need tuleb kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg 3 alusel tõlgendada süüdistatavate kasuks. Kuna puudub veendumus, et sündmused leidsid aset süüdistuses kajastatud viisil, pole võimalik kohtualuseid süüdi tunnistada. Seetõttu tuleb nad õigeks mõista.
20. Istungisaalis tajutu ja kogetu ning tõendikogumi põhjal puudub veendumus selleski, kas Allar Rähn K.L. ge tegelikult ähvardas. Allar Rähn võis küll öelda midagi ebameeldivat, kuid ähvardusena K.L. seda võtta ei saanud. K.L. ei ole kohtus tervenisti tõtt rääkinud. Usutavad on Allar Rähni väited selle kohta, et K.L. on kallutatav ning et teda mõjutab R-A.R. : nimelt andis R-A.R. ülekuulamise käigus politseile üle teisegi helisalvestise, mille tegi järgmisel päeval pärast sündmust, kui ta helistas K.L. ele. Salvestist kuulates tundub, et tegu on lavastusega – kõne on kuiv ja emotsioonideta. Ei ole usutav, et emotsionaalne R-A.R. oleks K.L. ele niimoodi helistanud. Telefonikõnes räägitu oli läbi mõeldud, sest R-A.R. esitas küsimusi, millele ta ootas vajalikke vastuseid. Tajutav on seegi, et K.L. on vastamisel ebalev. Tunda on küsija selget üleolekut ja domineerimist. Seega tuleb Allar Rähni poolt tõstatatud kahtlused – justkui käituks K.L. R-A.R. jaoks meelepärasel viisil – lugeda kõrvaldamata kahtlusteks.
21. K.L. oli ütluste andmise ajal ebalev, mis ei saanud olla tingitud Allar Rähni ees ütluste andmistest. Allar Rähni ta enda sõnul ei karda. K.L. ei mäletanud sedagi, et Allar Rähn lubas minna R-A.R. le peksa andma – see meenus talle alles pärast mäluvärskendamist. Vaatamata meenutamisele ei kõlanud vastus veenvalt. Kuna kõik saunapeolised olid alkoholijoobes, ei saa sugugi kindel olla, kas nad juhtunut mäletavad. K.L. e sõnul oli Allar Rähn ka telefonikõne ajal purjus. Jääb arusaamatuks, miks K.L. just sellel hetkel Allar Rähni nii hirmsasti kartis, nad olid ju sõbrad ning käisid omavahel läbi. Pole eluliselt usutav, et K.L. ele tekitas purjus inimese kõne hirmu. Niisiis tuleb needki kahtlused, justkui sooviks K.L. Allar Rähni rõõnata, tõlgendada süüdistatava kasuks ja mõista ta õigeks. 5 III. Apellatsioonimenetlus
22. Prokuratuur esitas Tartu Maakohtu
23. mai 2023 otsusele apellatsiooni, paludes kaevatava kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tunnistada Rando Lattik süüdi

§ 121

lg 1 järgi ja karistada teda 6 kuu vangistusega tingimisi

§ 73

alusel 1 aasta pikkuse katseajaga; tunnistada Allar Rähn süüdi ja karistada teda

121 lg 1 järgi 10 kuu vangistusega ning

§ 120lg 1 järgi 5 kuu vangistusega.

Mõista Allar Rähnile liitkaristuseks 1 aasta vangistust tingimisi

§ 74

alusel 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga ning määrata talle lisakohustused mitte tarbida alkoholi ning osaleda kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogrammis. Samuti palub prokuratuur välja mõista Allar Rähnilt ja Rando Lattikult sundraha 1087,50 eurot ja riigi õigusabi kulud.

1. Prokuratuur leiab, et maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Selle tulemusena on tehtud põhjendamatu kohtuotsus. Apellatsioonis esitatud argumendid on kokkuvõetult järgmised. 18.
2. Kuigi vaidlustatud kohtuotsuses on rõhutatud, et Rando Lattikut ja Allar Rähni ei saa süüdistuses esitatud ulatuses süüdi tunnistada, puuduvad selles põhjendused, miks ei saa nende süüd tuvastada süüdistuses märgitust väiksemas mahus. Seda veel olukorras, kus kannatanu vigastused on tuvastatud. Leides, et kannatanu on ütlustes liialdanud, saanuks kohus tuvastada süüdistatavate süü väiksemas ulatuses. 18.
3. Maakohtu seisukoht kannatanu R-A.R. ja viimase elukaaslase D.K. ütluste osas on vastuolus tõendite usaldusväärsuse hindamise kriteeriumitega (vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. aprilli
5. a otsus asjas nr 3-1-1-25-15). R-A.R. ja D.K. ütlused on kogu menetluse vältel olnud ühetaolised ning on kooskõlas kirjalike tõendite ja asitõenditega. On loomulik, et kannatanu intensiivse peksmise juures ei loe, mitu lööki oli. Arusaamatuks jääb etteheide tunnistaja D.K. ütluste liigsele detailsusele. 18.
6. Kuigi kohus peab kiirabiarst M.V. ütlusi ebamäärasteks, seisnes arsti peamine ülesanne kannatanule esmaabi osutamises. Tunnistaja rääkis kohtus kõike, mida ta kuulis – rohkem informatsiooni ta esmaabi andmiseks ei vajanud. Kiirabiarsti ütlused kinnitavad süüdistuses märgitut. Ta kuulis R-A.R. le esmaabi osutamise ajal telefonikõnet ning sellest jäi talle mulje, et tullakse tagasi peksma. 18.
7. Ka K.L. e ütlused on jäänud arvestamata. Nimelt kuulis ta pealt R-A.R. ja Allar Rähni vahel toimunud telefonikõnet ja järeldas sellest, et süüdistatav sõidab tagasi kavatsusega peksa anda. Tagasi tulles ütleski Allar Rähn, et sai R-A.R. i maha, viidates muu hulgas selja tagant tulnud hoobile. K.L. e ütluste pinnalt selgub, et süüdistatavad käisid kannatanut peksmas, kuid kõik ei laabunud plaanipäraselt, sest naine sekkus. 18.
8. Kohus pole tõendeid kogumis hinnanud. Seetõttu ei ole ka kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. Kohus leidis, et Rando Lattik rääkis kohtus tõtt, pidades tema ütlusi usaldusväärseks vaid seetõttu, et ta taganes eeluurimisel ja kohtus antud ütlustest. Ainuüksi antud fakti tunnistamine ei tee temast usaldusväärsest tõendiallikat, kuna ta on valetanud nii uurijale kui algselt kohtule. 18.
9. Nõustuda ei saa maakohtu järeldusega, justkui ei täidaks Allar Rähni tegevus tapmisega ähvardamise kuriteokoosseisu. Kohtuotsus on selles vastuoluline – esmalt on järeldatud, et ähvardust ei olnud, kuid on asutud seejärel analüüsima väidetava ähvarduse tõsiseltvõetavust. Prokuratuur on seisukohal, et Allar Rähn ähvardas K.L. ge tapmisega ning see oht oli reaalne, 6 sest kannatanu teadis, et süüdistatav oli paar päeva varem teist inimest rünnanud. Kannatanu kartis süüdistatavat. Asjaolu, et oldi sõbrad ning et uusi ähvardavaid kõnesid ei toimunud, ei tõenda kannatanu hirmutunde puudumist süüdistuses märgitud kõne toimumise ajal. Ebaselgeks jääb ka kohtu arvamus, justkui poleks alkoholijoobes inimese kõne puhul hirmutunde tekkimine eluliselt usutav. Seda iseäranis veel olukorras, kus K.L. oli teadlik, et süüdistatav läks just purjuspäi R-A.R. peksma. Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei ole oluline, kui pikka aega ähvarduse adressaat hirmu tundis.
10. Tartu Maakohtu
11. mai
12. a otsuse peale esitas apellatsiooni ka R-A.R., paludes ringkonnakohtul hinnata kõiki tõendeid kogumis ning tunnistada kohtualused süüdi. Kannatanu selgitab enda poolt antud ütlusi ja rõhutab, et on rääkinud tõtt. Tegemist ei ole sõna-sõna-vastu olukorraga, kuna Allar Rähn ja Rando Lattik on andnud valeütlusi. R-A.R. esitab oma vastuväited maakohtu otsuse põhjendustele ja toob välja, et kuna kohtuotsuses käsitletud kõne oli kohtusaalis ettemängitust pikem, ei anna see emotsioonidest tervikpilti. Jääb arusaamatuks, mille alusel väidab kohus, et helistamise ajal oli Allar Rähn väga purjus. Kui D.K. poleks sekkunud, olnuks vigastused tõsisemad. Kohtu põhjendused, et peksmist ei toimunud, jäävad arusaamatuks. Kehavigastused kinnitavad peksmise toimumist.
14. oktoobril 2023 toimunud ringkonnakohtu istungil jäid apellandid apellatsioonides esitatud seisukohtade juurde. Süüdistatavad apellatsioonidega ei nõustunud. Allar Rähni kaitsja palus jätta apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, leides, et asjas on jäänud palju kahtlusi, isikute ütlused ei ole olnud usaldusväärsed. Rando Lattiku kaitsja palus samuti jätta apellatsioonid rahuldamata. Kaitsja on seisukohal, et maakohus ei ole kriminaalmenetlusõigust rikkunud, on tõendeid käsitlenud seadust järgides nende kogumis ja jõudnud õigeksmõistvat otsust tehes ainuõigele järeldusele. IV. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
15. Ringkonnakohus nõustub apellantidega selles, et Tartu Maakohtu
16. mai
17. a otsus tuleb tühistada. Maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud vääralt materiaalõigust – need minetused on viinud ebaõige kohtulahendi tegemiseni. Ringkonnakohtu istungil toimus täiendav ristküsitlus, mille käigus andsid ütlusi kannatanud R-A.R. ja K.L. ning tunnistaja D.K. . Apellatsioonikohtul oli võimalik veenduda selles, et nende ütlused on usaldusväärsed, vastuolusid varasemate ütlustega ei tekkinud.
18. Esmalt käsitleb ringkonnakohus kehalise väärkohtlemise süüdistust (I), misjärel analüüsib ähvardamisse puutuvat (II), tunnistades Allar Rähni ja Rando Lattiku neile esitatud süüdistustes süüdi. Edasi mõistab kolleegium süüdistatavatele karistused (III) ja võtab seisukoha maakohtus tekkinud menetluskulude osas (IV), seejärel võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ning teeb otsustuse apellatsioonimenetluse kulude osas (V). I
19. Vaidlust ei ole selles, et ööl vastu
20. märtsi 2021 (täpsemalt kesköö paiku) sõitsid Rando Lattik ja Allar Rähn R-A.R. juurde XXX tallu. Seal toimus meeste vahel kähmlus.
21. Kannatanu R-A.R. sõnul tulid süüdistatavad talle kallale ning peksid teda rusikatega pähe. Allar Rähni ja Rando Lattiku versioon juhtunust on aga hoopis teistsugune – nende sõnul oli ründajaks R-A.R. , kellega liitus D.K. . Maakohus järeldas, et poolte vahel toimus küll kaklus, mille käigus sai kannatanu viga, kuid asus lõpuks seisukohale, et olemasolevate tõendite põhjal pole sündmuse täpset kulgu võimalik tuvastada. Seepärast tõlgendas esimese astme 7 kohus kahtluse – justkui poleks süüdistuses märgitud viisil ja mahus kaklust toimunud – süüdistatavate kasuks ning mõistis mõlemad õigeks.
22. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus talitanud valesti. Esmalt väärib märkimist, et KrMS § 7 lg 3 kohaselt ei tõlgendata kriminaalmenetluses süüdistatavate süüdiolekus nende kasuks mitte igasugused kahtlused, vaid üksnes kõrvaldamata kahtlused süüdistusversiooni paikapidavuses. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika on olnud jätkuvalt seisukohal, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa omada sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest. Süüdistatavate kasuks tuleb tõlgendada üksnes sellised kõrvaldamata kahtlused süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutavad (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
23. juuni
24. a otsus asjas nr 3-1-1-38-11, p 18 või
25. märtsi
26. a otsus asjas nr 3-1-1-8-10, p 8.) Prokuratuur on apellatsioonis igati asjakohaselt märkinud, et isegi juhul, kui kannatanu ütlustes esineb liialdusi, olnuks kohtul nende alusel võimalik tuvastada süüdistatavate süü süüdistuses märgitust väiksemas mahus. Niisiis pole käesoleval juhul tegemist kahtlusega, mis seaks süüdistusversioonis märgitu ümberlükkamatu kahtluse alla.
27. Veelgi enam – kohtukolleegium soostub apellantide kriitikaga kaevatava kohtuotsuse aadressil ka osas, mis puudutab eksimusi tõendite hindamisel. Kolleegiumi meelest on esimese astme kohus küll nõutaval viisil kõiki tõendeid eraldiseisvalt analüüsinud, kuid jätnud need hindamata kogumis. Sellega on maakohus rikkunud KrMS § 61 lg-t
28. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt Riigikohtu
29. aprilli
30. a otsus asjas nr 3-1-1-4-07, p 7.1.) Jättes tõendid nõuetekohaselt kogumis hindamata, rikkus esimese astme kohus KrMS § 339 lg 2 tähenduses oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida tähelepanu sellelegi, et valitseva kohtupraktika kohaselt on menetlusõiguse olulise rikkumisena käsitatav seegi, kui isiku(te) süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
31. novembri
32. a otsus asjas nr 3-1-1-64-16, p 9). Kohtukolleegiumi meelest on seegi rikkumine maakohtu otsuses täheldatav.
33. Ringkonnakohus loeb tuvastatuks niisuguse sündmuse.
34. märtsil 2021 kella 00.00 paiku sõitsid Rando Lattik ja Allar Rähn XXX tallu R-A.R. juurde. Autoroolis oli Rando Lattik. Nähes aknast autotulesid, pani R-A.R. endale selga talvejope ning läks õue vaatama, kes tuli. Kui R-A.R. hoovi saabunud auto juurde jõudis, nägi ta Rando Lattikut ja Allar Rähni ning küsis neilt, mis toimub. Selle peale lõi Allar Rähn teda käega näkku, mille tagajärjel kukkus kannatanu maha. Seejärel asusid Allar Rähn ja Rando Lattik kõhuli maas lamavat RA.R. t peksma – kannatanu püüdis kätega kaitsta oma nägu. Süüdistatavad tagusid rusikate ja kätega kannatanut, olles tal seljas. Samuti lõid nad kannatanut jalgadega. Lööke oli kokku mitukümmend. Silmates ukse vahelt õues olevat autot ning kuuldes kaklusele omaseid hääli, haaras kannatanu elukaaslane D.K. taskulambi ja metallist veljevõtme, väljus majast ning käskis süüdistatavatel peksmine lõpetada. Allar Rähn ja Rando Lattik korraldusele ei allunud. Kui Allar Rähn hakkas minema D.K. poole, sai R-A.R. püsti ning tõmbas hooga Allar Rähni pikali maha. D.K. lõi üht meesterahvast (Rando Lattikut) veljevõtmega kuklapiirkonda. Jõudude vahekorra muutumise tõttu istusid süüdistatavad autosse ja sõitsid ära.
35. Kirjeldatud sündmustiku toimumine järeldub järgmistest tõenditest.
36. Kannatanu R-A.R. sõnul toimus konflikt valdavas osas nii, nagu see on kirjas süüdistuses – üksnes seda, mida tegi D.K. , ta ei näinud. Tema poolt kirjeldatu haakub D.K. 8 ütlustega. Samaaegselt riimuvad R-A.R. ütlused
37. märtsi 2021 Häirekeskusele tehtud kõnes räägituga: kannatanu helistas südaöösel (kell 00.08) hädaabinumbrile ning teatas, et Allar Rähn sõitis koos võõra mehega tema juurde, koos tungiti talle kallale ning lahkuti sündmuskohalt. Muu hulgas märgib R-A.R. päästekorraldajale, et teda peksti jalaga näkku, ent ühel hetkel jõudis naine vahele. ( tl 27-30.) Viiteid sellele, et just süüdistatavad olid need, kes konflikti alustasid ja R-A.R. le kallale tungisid, leidub ka kiirabiarst M.V. ütlustes. R-A.R. kurtis sündmuskohal arstile, et kaks naabrimeest ründasid teda ning peksid käte ja jalgadega. Kannatanu kirjeldus klappis arsti hinnangul tema vigastustega: kannatanu huulel ja vasakul käelabal olid marrastused, kuklal ja otsmikul võisid olla muhud. Veelgi enam – kiirabiarst juhtus pealt kuulma ka kannatanu telefonikõnet võõra mehega, kes tundus tema sõnul olevat üks kallaletungijatest. (tl 107 pd – 108.) Kuna R-A.R. oli kiirabiarstiga suheldes jätkuvalt tajutu mõju all (arsti sõnul oli ta ärev ja endast väljas) on kiirabiarsti ütlused KrMS 66 lg 2¹ p 2 alusel kuriteosündmust puudutavas osas tõendiks. Ei esine ühtegi viidet selle kohta, et R-A.R. võinuks arstiga suheldes moonutada tõde.
38. K.L. e sõnul oli ta
39. märtsi 2021 õhtul (enne kuriteosündmuse toimumist) koos Allar Rähni ja Rando Lattikuga. Üheskoos tarbiti alkoholi. Seltskonnas tuli jutuks K.L. e palgateema. K.L. kuulis pealt Allar Rähni ja R-A.R. telefonikõnet: süüdistatav ütles R-A.R. le telefoni teel, et läheb sinna ja annab talle peksa. Kavatsus oli peksa anda. Allar Rähn ja Rando Lattik sõitsidki vahepeal ära. Tagasi jõudes ütlesid nad, et käisid R-A.R. i juures kaklemas. K.L. tõi välja, et: „Allar rääkis, et sai R-A.R. i maha, selja tagant tuli hoop.“ Rando Lattik oli talle samuti öelnud, et tuli mingi hoop. K.L. sai aru, et D.K. lõi süüdistatavaid mingi metallesemega. D.K. tuli siis kui maadlus oli, selleks et rahustada. (tl 104-106) K.L. e ütlused haakuvad ka tema poolt RA.R. le
40. märtsil 2021 telefonis räägituga (tl 56-58), mis näitab tema ütluste usaldusväärsust. Veel tunnistas K.L. , et jutuks oli, et kui politseiga tuleb probleeme, räägitakse, et konflikti alustas R-A.R. . Allar Rähn ütles talle seda ka siis kui helistas ja ähvardas teda.
41. R-A.R. ütluste paikapidavust kinnitavad ka tema ja Allar Rähni vahel toimunud telefonikõned. R-A.R. kõnelogidest selgub, et
42. märtsil 2021 kell 23.52, s.o vahetult enne kuriteosündmust, helistas talle Allar Rähn (tl 46). R-A.R. mäletamist mööda ütles süüdistatav talle: „[S]aad tappa ja lõuga, sihukesed asjad“ (tl 101). Niisuguse sisuga telefonikõne toimumist kinnitas ka K.L. , kes juhtus seda kõrvalt pealt kuulma.
43. Mõni päev pärast kuriteosündmust, s.o
44. märtsil 2021, toimus taas Allar Rähni ja RA.R. vahel telefonikõne, mis on osaliselt üles filmitud. Allar Rähn lausub selles selgesõnaliselt: „Türa ma ütlesin, et ma lõin su pea kuradi värava ees maha. Miks üksinda türa? Pauku said, rihhi said. Sa olid külili maas seal. Su emane naine tuli sulle appi ju kuradi jobu.“ (tl 51.) Tähelepanuväärne on seegi, et R-A.R. kirjeldab telefonikõnes mitmel korral juhtunu asjaolusid, millele Allar Rähn vastu ei vaidle.
45. D.K. nägi ukse pealt, et õues on võõras auto ning kuulis löömist meenutavaid helisid. Ta haaras garaažist taskulambi ja mingi metallora. Muu hulgas võttis ta julgustuseks kaasa koera. Õues nägi ta pikali maas olevat kannatanut, kelle peal olid kaks meest: kannatanu hoidis kätega pead kinni, mehed peksid teda rusikatega ülakeha ja seljapiirkonda. D.K. karjus ja käskis meestel konflikt lõpetada. Seejärel püüdis ta koera meestele kallale ässitada, kuid tulutult – see ei õnnestunud, koer ei teinud midagi peale nuusutamise. Siis võttis D.K. välja metallora ja lõi Rando Lattikule paar korda kuklasse. Kolmandal korral tõusis viimane püsti ja metallora lendas lumme. Jälgides D.K. ütluste andmist ringkonnakohtus, ei tekkinud kohtukoosseisul mingit kahtlust nende õigsuses. D.K. ütlused olid jätkuvalt väga selged ja kindlad, ta mäletas 9 toimunut väga detailselt. See on selgitatav ka sellega, et tema nägi toimuvat kõrvalt, enne kui ise sekkus.
46. Kuivõrd Allar Rähni ja tema sõnul autoroolis olnud A.J. i ütlused osutusid valeks, luges maakohus need ebausaldusväärseks, jättes need õigustatult tõendikogumist kõrvale. Kuna mõlemad esitasid kohtule kokkulepitud ebatõese versiooni juhtunust, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid täiendavalt käsitleda.
47. Ehkki Rando Lattik muutis kohtuistungil oma ütlusi ning tunnistas üles, et tema juhtis alkoholi tarvitanuna sõiduautot ning sõitis koos Allar Rähniga R-A.R. juurde, ei muuda see tema ütlusi konflikti puudutavas osas ringkonnakohtu silmis usaldusväärsemaks. Rando Lattik väidab, et pärast sündmuskohale jõudmist ootas süüdistatavaid seal R-A.R. , kes haaras temast kinni ja andis hoobi. Järgmisel hetkel ässitati koer Allar Rähnile kallale. Siis sai Rando Lattik löögi vastu pead, mille tagajärjel kukkus ta maha. Seal oli D.K. kangiga. Allar Rähn karjus appi – R-A.R. oli koos D.K. ga tema peal ning viimane peksis teda kangiga. Rando Lattik üritas osapooli lahutada, kuid siis tulid R-A.R. ja D.K. tema peale. Rando Lattik taandus. Järsku sai Allar Rähn püsti, süüdistatavad istusid autosse ja sõitsid minema. (tl 136 – 143 pd.) Refereeritud ütlused juhtunu kohta ei ole kolleegiumi meelest usutavad, need ei riimu teiste tõenditega. Rando Lattik püüab oma rolli toimunus vähendada.
48. Kuigi konflikti käigus said lisaks kannatanule viga ka Rando Lattik ja Allar Rähn, esineb mõlema ütlustes hulgaliselt vasturääkivusi. Esmajoones räägib nende usaldusväärsuse vastu see, et nad leppisid kokku ebaõige versiooni juhtunust. K.L. e sõnul otsustasid süüdistatavad väita, et R-A.R. alustas ise kaklust. Ehkki süüdistatavad väidavad nüüd kui ühest suust, et metallesemega lõi neid D.K. , rääkisid nad Jõgeva Haiglas, et neid ründas tundmatu mees (tl 61-62.) Valeütluste andmise kasuks kõneleb seegi, et esmalt väitsid süüdistatavad, et sündmuskohale sõidutas nad A.J. , kes sellele ka ise vastu ei vaielnud (tl 126-127). Väärib tähelepanu, et A.J. andis kuriteosündmuse kohta detailseid ütlusi olukorras, kus ta ise tegelikult sündmuskohal ei viibinudki – ja need ütlused olid kooskõlas Allar Rähni ja Rando Lattiku poolt kirjeldatuga. K.L. e sõnul nõudis Allar Rähn temaltki kokkulepitud versiooni järgimist, ähvardades selle vastu eksimisel tapmisega. Kõige tipuks jääb ebaselgeks seegi, mispärast süüdistatavad ei esitanud R-A.R. ega tema elukaaslase vastu politseisse avaldust – kuigi nad lubasid politseipatrullile, et teevad seda (tl 34). Samas on süüdistatavate versioon ka ebaloogiline: kolleegiumi jaoks ei kõla veenvalt, et süüdistatavad soovisid keskööl minna võõrasse kohta heas usus kolmanda isiku kasuks palgaläbirääkimisi pidama, sattudes seal aga ettekavatsetud rünnaku ohvriks.
49. Seevastu on R-A.R. ning tema elukaaslase ütlused juhtunu kohta loogilised, järjepidevad ning haakuvad ülejäänud tõenditega. Nende käitumine sündmuskohal on igati usutav ja loomupärane. D.K. tõttas kannatanule parima äranägemise järgi appi, haarates kaasa esimese ettejuhtuva eseme. Pärast rünnaku lõppemist helistas kannatanu Häirekeskusesse. Päästekorraldajaga vesteldes oli ta ähmi täis – kolleegium veendus selles helisalvestist kuulates. R-A.R. on sündmusi kirjeldanud ühetaoliselt nii sündmuskohale saabunud kiirabiarstile kui politseipatrullile (tl 34), samuti kohtueelses menetluses ning esimeses ja teises kohtuastmes ütlusi andes.
50. Maakohus heitis süüdistusversioonile ette sedagi, et kannatanu vigastused ei kinnita valimatu peksu toimumist. Taoline järeldus ei ole õige, kuna R-A.R. vigastused on sedastatud mitmeid vigastusi erinevates piirkondades. Kiirabiarst M.V. sõnul olid vigastused kannatanu poolt kirjeldatud sündmustikuga kooskõlas. Kiirabikaardi väljavõte tõendab, et R-A.R. l 10 diagnoositi vasakul õlal hematoom, kuklal ja vasaku kõrva ülaosal marrastused, parema kõrvalesta ülaosal hematoom, alahuulel pindmised haavad, vasakul labakäel marrastuse ja vasakul peapiirkonnas muhk (tl 42).
51. Tõik, et kannatanu vigastused olid kergemat laadi ning et neid polnud arvuliselt nii palju kui oli kannatanu ütluste järgi lööke, on seletatav sellega, et R-A.R. oli kaitseasendis (kaitstes kätega enda nägu, vasakul labakäel on ka seda kinnitav marrastus) ning riietatud paksu talvejopesse. Vähetähtis pole seegi, et süüdistatavad olid rünnaku toimumise ajal alkoholijoobes: on üldteada, et alkoholijoobes inimeste füüsiline sooritusvõime on nõrgem kui kainete inimeste oma. Samuti häirib joove inimese koordinatsiooni ja reaktsioonikiirust, mis mõjutavad samuti potentsiaalset löögijõudu. Seega ei pruukinud nende füüsiline jõud olla kuigivõrd tugev ja talvejope, näo kaitseks tõstetud käed aitasid löökide tagajärgi pehmendada veelgi. Toimunuks aga konflikt nii, nagu seda väidavad süüdistatavad, poleks kannatanu tõenäoliselt üldse vigastada saanudki.
52. Seega ei näe kohtukolleegium, et kannatanu oleks oma ütlustes liialdanud. Kõhklused selles, kas peksmine toimus rusikate või jalgadega, on selgitatav kannatanu piiratud nägemisulatusega – olles kõhuli maas rünnaku all, pole võimalik eristada, millega lüüakse. Kuna tal oli seljas paks talvejope, ei pruukinud ta isegi mitte löökide tugevuse ja iseloomu pinnalt selgelt aru saada, kas teda tabas jala- või rusikalöök. On kõigiti usutav, et süüdistatavad kasutasid tema löömiseks nii jalgu kui rusikaid: jalgu siis, kui ta maha kukkus, rusikaid aga tal seljas olles.
53. Kuigi süüdistuses on märgitud, et süüdistatavad peksid R-A.R. t (üksnes) rusikatega vähemalt kahekümnel korral pähe, ei ületa süüdistuse piire see, kui lisaks rusikaga löömisele tuvastada ka jalahoopide olemasolu. KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese. Teisisõnu need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab kohtuotsuse rajada. Löögi toimumise viisi (sisult löögimehhanismi) näol on küll tegemist faktilise asjaoluga, millest tuleb KrMS § 268 kohaselt lähtuda. Teisalt pole kolleegiumi meelest erinevus selles, kas rusikalöökidele lisandusid ka jalahoobid, käsitatav olulise erinevusena faktilises asjaolus. Süüdistuse ese (süüetteheide) on sisult jätkuvalt samasugune: süüdistatavad tungisid kannatanule kallale ning kasutasid tema suhtes füüsilist vägivalda, mille tagajärjel tundis kannatanu valu ja sai kehavigastusi. Sellises ulatuses faktiliste asjaolude tuvastamine ei ole vähimalgi moel ka süüdistatavate kaitseõigust rikkunud – neile on tagatud küllaldane võimalus kannatanu sõnadele vastu vaielda.
54. Kirjeldatud teoga täitsid Allar Rähn ja Rando Lattik

§ 121lg-s 1 kirjeldatud teo objektiivse koosseisu: R-A.R.

peksmise ja löömisega tekitasid nad ohvrile füüsilist valu ja kahjustasid ka tema tervist, mida tõendab kehavigastuste (vt käeoleva otsuse p 38) olemasolu. Niisuguse teo panid süüdistatavad toime

§ 16lg 2 järgi kavatsetult.

Allar Rähn ja Rando Lattik läksid kanntanu juurde eesmärgiga talle peksa anda, nad viisid kavatsetu täide, lüües teda korduvalt nii jalgade kui kätega, pidades võimalikuks ka kehavigastuste tekitamist. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Järelikult tuleb Allar Rähn ja Rando Lattik

§ 121lg 1 järgi süüdi tunnistada.

II

1. Süüdistuse kohaselt ähvardas Allar Rähn
2. märtsil 2021 õhtul kell 21.16 K.L. ge tapmisega. Maakohus leidis, et Allar Rähn küll vestles telefoni teel K.L. ega ning võis selle 11 käigus öelda midagi ebameeldivat, kuid ähvardusena kannatanu seda võtta ei saanud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on sellegi süüdistuse osas esitanud tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid, mis on kaasa toonud põhjendamatult õigeksmõistva kohtuotsuse. Samuti on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust. Juhindudes KrMS § 340 lg-st 1 kõrvaldab apellatsioonikohus maakohtu vead ning teeb selleski osas uue otsustuse, millega annab teistsuguse hinnangu asjakohastele tõenditele.
3. Ringkonnakohus loeb tuvastatuks järgmised faktilised asjaolud.
5. märtsil 2021 kell 21.16 helistas Allar Rähn telefoninumbrilt K.L. ele (tema telefoninumbrile XXX ), telefonikõne kestis kokku 37 minutit ja 36 sekundit. Selle kestel ütles Allar Rähn K.L. ele, et kui viimane ei räägi politseile nii nagu tema nõuab, siis on tal sõbrad, kes viivad K.L. e karjääri ja tapavad ära. Niisugusel moel andis Allar Rähn kannatanule mõista, et viimane peab esitama menetlejatele kokkulepitud versiooni juhtunust: Allar Rähn nõudis, et K.L. räägiks uurijatele, et (teadaolevalt) tungis süüdistatavatele kallale R-A.R. .
6. Kirjeldatud sisuga telefonikõne toimumist kinnitavad järgmised tõendid.
7. Telia väljavõte Allar Rähni mobiiltelefoni (abonentnumbri 372XXX ) kõnedest tõendab, et süüdistatav valis
8. märtsi 2021 õhtul kell 21.16 telefoninumbri 372XXX ning helistas sellele. Kõne kestis kokku 37 minutit ja 36 sekundit (tl 151). Kohtutoimikust nähtub, et telefoninumber 372XXX kuulub K.L. ele (tl 44).
9. K.L. rääkis kohtuistungil, et
10. märtsi 2021 õhtul kell 21.16 helistas talle Allar Rähn ning: „Ähvardas, /…/ et mina [K.L. ] pean rääkima nii, nagu jutuks on, R-A.R. i vastu, et nemad tulid rahus ja R-A.R. peksis.“ Allar Rähn lubas kannatanu surnuks peksta, märkides et tal on tutvusi, kes võivad ta karjääri viia. K.L. oli enda sõnul šokis, sest taoline ähvardamine polnud tavaline. Kuna kannatanu teadis, et Allar Rähn kaldub kergesti vägivaldsusele (tal on varemgi peksmisega asju olnud), kartis ta, et süüdistatav võibki tulla ja talle liiga teha. (tl 106-106 pd.)
11. Maakohus pidas võimalikuks, et K.L. ei rääkinud mitte tõtt, vaid püüdis R-A.R. mahitusel Allar Rähni süüstada. Nii leidis esimese astme kohus, et ka R-A.R. ja K.L. e vahel toimunud ning üles filmitud telefonikõne (milles K.L. rääkis R-A.R. le juhtunust) näol on tegemist lavastusega, mille puhul on tunda R-A.R. domineerimist ja K.L. e vastumeelsust. Maakohus järeldas selle pinnalt, et K.L. teeb seda, mida R-A.R. tal teha käsib. Kohtukolleegium sääraseid kahtlusi tõenäoliseks ei pea ning loeb K.L. e ütlused juhtunu kohta usaldusväärseteks.
12. Esiti on oluline see, et K.L. e ütlused on olnud võrdlemisi järjepidevad ning ühetaolised, samuti haakuvad need valdavas osas teiste tõenditega. Tõsi, mõningaid ebakõlasid tuli ette temagi ütlustes, kuid nende puhul pole tegemist olnud n-ö võtmefaktidega. Vähetähtis pole seegi, et ainus vastuolu tema kohtumenetluses ja eeluurimisel antud ütluste vahel seisnes üksiti küsimuses, kas ettepaneku valeütluste kokkuleppimiseks tegi Allar Rähn või A.J. . Kuna tunnistaja oli tol hetkel (kokkuleppe sõlmimise ajal) alkoholi tarvitanud, teemat arutati seltskonnas ning Allar Rähn nõudis temalt mõni päev hiljem kokkulepitud versiooni järgimist, on inimlikult mõistetav, et K.L. võis ettepaneku tegija isikus eksida. K.L. e ütluste usaldusväärsuse kasuks kõneleb seegi, et kui süüdistatavad väitsid, et R-A.R. juurde sõidutas nad A.J. – mida kinnitas ka viimane ise – , siis K.L. jäi kohtus endale kindlaks, et A.J. jõudis 12 nende seltskonda alles pärast intsidendi toimumist. Samuti kinnitas ta, et väide, justkui olnuks autoroolis A.J. , on kokkulepitud vale. Hiljem tunnistas seda ka Rando Lattik.
13. Maakohus tõi välja, et K.L. e ja R-A.R. üles filmitud telefonikõne oli kuiv ja emotsioonideta, mistõttu on tegemist lavastusega. Iseenesest on tõenäoline, et R-A.R. helistas K.L. ele meelega ning filmis selle üles kindla eesmärgiga – selleks, et koguda tõendeid teda rünnanud meeste vastu. Välistatud pole ka võimalus, et R-A.R. teatas K.L. ele juba varem, et soovib seda teha. Samas ei kummuta telefonikõne organiseeritus kohtukolleegiumi meelest automaatselt selle usaldusväärsust. Kuna enne süüdistatavate saabumist ning R-A.R. ründamist saatsid süüdistatavad R-A.R. le K.L. e telefoniga sõnumeid ning arutasid n-ö palgateemat, on kõigiti tõenäoline, et R-A.R. soovis kuulda K.L. e selgitusi selle kohta. Pärast esmaste seletuste kuulmist võis ta K.L. ele uuesti helistada, soovides filmimise läbi dokumenteerida tema versiooni ja selgitused asetleidnu kohta. On inimlikult mõistetav, et K.L. tundis juhtunu pärast häbi – oli ju tema telefon see, mida kasutati R-A.R. ga suhtlemisel, ning tema palgateema toodud konflikti tekkimise puhul ettekäändeks. Kohtukolleegium kuulas ja vaatas K.L. e ja RA.R. telefonivestluse videosalvestist ning ei taju K.L. e kõnemaneeris ja hääletoonis olulisi erinevusi kohtuistungite helisalvestistel või kohtusaalis kuuldu vahel.
14. Seevastu on agressiivne olemus ning sellest tingitud ähvardava kõnepruugi kasutamine iseloomulikud Allar Rähnile. Peaasjalikult kinnitab seda Allar Rähni ja R-A.R. vahel toimunud telefonikõne, milles süüdistatav praalib, et murdis R-A.R. maha ning ütleb, et ta oleks saanud lõuga, kui viimase naine poleks sekkunud. Ühtlasi kutsus süüdistatav R-A.R. t värava taha. (tl 51-54.) Seega on ähvardamine Allar Rähnile omane.
15. Nagu eelnevalt välja toodud, kinnitab süüdistatavate vahel kokku lepitud versiooni see, et Allar Rähn ja A.J. – ning kuni ülestunnistuseni ka Rando Lattik – rääkisid kohtus, et sündmuspaika sõidutas nad A.J. . Kuna sellest peeti kinni, on loogiline järeldada, et Allar Rähn nõudis seda ka K.L. elt. Pidades silmas K.L. e kõhklevat suhtlemismaneeri ning soodumust konfliktsituatsioonidest hoiduda, on tõenäoline, et Allar Rähn pidas vajalikuks teda tõe rääkimise eest ähvardada. Seega on kannatanu ütlused loogilised ja usutavad ning langevad kokku teiste tõenditega. Erinevalt maakohtust ei tekkinud ringkonnakohtul vähimatki kahtlust selles, et K.L. püüdis Allar Rähni rõõnata.
16. Ähvardamise objektiivne koosseis on täidetud, kui kannatanu tunneb sellel hetkel ka reaalset ohtu oma elule, tervisele või varale. K.L. tundis hirmu, kartes et Allar Rähn võibki talle viga teha. Ta tunnistas ka ringkonnakohtus ütlusi andes, et oli väga hirmus tunne: „teades, milleks Allar võimeline on, siis võttis ikka kartma küll, et äkki tulebki ja teeb midagi.“ See hirm põhines teadmisel, mis oli juhtunud R-A.R. ga (Rähn ja Lattik olid teda peksnud), samuti teadis K.L. , et Allar Rähn oli kedagi varemgi Sadukülas peksnud ning tema teada oli ta just purjus peaga agressiivne. Ka selle telefonikõne ajal tundus kannatanule, et Allar Rähn ei olnud kaine. Seega ei pidanud Kevin Läänemägi Allar Rähni ähvardusi tühipaljaks purjus inimese ärplemiseks, vaid tundis reaalset hirmu vähemalt oma tervise pärast. Nähes pärast ähvardusi sisaldavat telefonikõnet mingit autot tulemas, arvas ta: „et näed, nüüd tulebki“ ja läks koos sõbraga kuuri taha peitu. Ta kartis paari järgneva päeva jooksul pimedas ringi liikuda.
17. Tuvastatud teoga täitis Allar Rähn

§ 120lg-s 1 sätestatud objektiivse koosseisu: Allar Rähn ähvardas K.L.

ge tapmisega (peksab surnuks ja sõbrad viivad karjääri) ning kannatanu tundis, et Allar Rähn võibki oma ähvarduse täide viia vähemalt selliselt, et tuleb ja annab talle peksa ja võib talle kehavigastusi tekitada. Seda, et K.L. oleks uskunud, et Allar Rähn ta ära tapab, kannatanu ütlustest ei nähtu. Kirjeldatud ähvardus on tõsiseltvõetav ka objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi. Niisuguse teo pani Allar Rähn toime

§ 16

lg 2 järgi 13 kavatsetult: tema eesmärgiks oli kannatanus hirmutunde tekitamine, et saavutada sellega K.L. poolt endale soodsa versiooni kinnitamine sellest, mis toimus R-A.R. ga. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Järelikult tuleb Allar Rähn

§ 120lg 1 järgi süüdi tunnistada.

III 56. Kuna ringkonnakohus tunnistab Allar Rähni süüdi

§ 121

lg 1 ja § 120 lg 1 järgi ning Rando Lattiku süüdi

§ 121

lg 1 järgi, mõistab ringkonnakohus neile ka

§-s 56 sätestatust lähtudes karistused. 57.

§ 121lg 1 näeb ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

Allar Rähn ja Rando Lattik on kriminaalkorras karistamata isikud (tl 70-71, 77-78). Vaatamata sellele ei pea ringkonnakohus võimalikuks karistada neid rahalise karistusega, kuna mõlema süüdistatava süü on keskmisest suurem. Nad otsustasid kasutada teise inimese suhtes vägivalda, kannatanu langes ettekavatsetud vägivalla ohvriks. Sealjuures ründasid Allar Rähn ja Rando Lattik R-A.R. t öösel viimase kodus ehk paigas, mis peaks olema inimese jaoks kõige turvalisem. Peksmine oli suure intensiivsusega: lööke oli arvukalt ja sellega tekitasid süüdistatavad kannatanule mitmeid kehavigastusi. Rahalise karistuse mõistmine ei omaks nende puhul piisavat karistuslikku mõju. 58.

§ 121lg 1 keskmiseks karistusmääraks on 6 kuud vangistust.

Nagu märgitud, leiab kohtukolleegium, et Allar Rähni ja Rando Lattiku teosüü on suur. Süüdistatavad sõitsid R-A.R. juurde n-ö karistusaktsiooni korraldama, tungides kohale jõudes kannatanule kallale. Kuna Allar Rähn oli see, kes alustas füüsilist konflikti, lüües R-A.R. t nii tugevasti, et viimane kukkus maha, on tema süü Rando Lattiku omast mõnevõrra suurem. Kummagi süüdistatava süü suurust mõjutab seegi, et mõlemad peksid rusikatega maas lamavat kannatanut olukorras, kus viimane ei osutanud ründajatele vastupanu, vaid keskendus kätega enda näo kaitsmisele. Peksmine lõppes alles pärast kannatanu elukaaslase sekkumist. Kergendavaid asjaolusid ei esine, raskendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine grupi poolt – Allar Rähn ja Rando Lattik tegutsesid R-A.R. t pekstes kahekesi koos. Võttes arvesse süüdistatavate süü suurust, peab Allar Rähnile mõistetav vangistus ületama mõnevõrra keskmist karistusmäära. Kuna kumbagi neist pole varem kriminaalkorras karistatud, omab piisavat karistuslikku mõju lühiajaline vangistus. Seetõttu mõistab ringkonnakohus

§ 121

lg 1 järgi Allar Rähnile karistuseks 7 kuud vangistust ja Rando Lattikule 6 kuud vangistust. 59.

§ 120lg 1 näeb samuti ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

Ka ähvardamisteo eest ei pea ringkonnakohus võimalikuks Allar Rähnile rahalise karistuse mõistmist, kuna see ei omaks talle piisavat karistuslikku mõju. 60. Ähvardamises on Allar Rähni süü tervikuna pigem väiksemapoolne. Kuigi ta ähvardas K.L. ge tapmisega, jäi ähvardus siiski selliseks, et kannatanu ei tundnud hirmu mitte oma elu, vaid tervise pärast. Karistust kergendavaid asjaolusid ei esine. Karistust raskendavaks asjaoluks on

§ 58

p 9 järgi süüteo toimepanemine teise süüteo varjamiseks: Allar Rähn ähvardas K.L. ge sooviga mõjutada teda kannatanu peksmise kohta valeütlusi andma. Arvestades Allar Rähni süü suurust ning preventiivseid kaalutlusi, mõistab ringkonnakohus talle

§ 120lg 1 järgi karistuseks 3 kuud vangistust.

61. Kuna ringkonnakohus mõistis Allar Rähnile kaks karistust –

§ 121

lg 1 järgi seitsmekuulise vangistuse ja

§ 120lg 1 järgi kolmekuulise vangistuse – , tuleb neist moodustada liitkaristus.

Võttes arvesse Allar Rähni vägivallategude erinevat iseloomu ning 14 seda, et need on toime pandud erinevate ohvrite suhtes, ei pea ringkonnakohus absorptsiooniprintsiibi kohaldamist põhjendatuks. Seetõttu suurendab teise astme kohus

§ 64

lg 1 alusel üksikkaristustest raskeimat ning mõistab talle liitkaristuseks 8 kuud vangistust. 62.

§ 73

lg 1 ja § 74 lg 1 kohaselt on karistus võimalik teatud juhtudel kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlaste isikuid silmas pidades täitmisele pööramata jätta. Praegu see nii ongi. Ülaltoodust lähtuvalt ei saa süüdistatavate süü suurust pidada tervikuna väikeseks, kuid see pole ka sedavõrd suur, et tingiks reaalse vangistuse mõistmise. Süüdlaste isikutesse puutuvalt on oluline eeskätt nende retsidiivsusoht. Kuna Allar Rähn ega Rando Lattik pole varem kuritegusid toime pannud, ei ole ka põhjust nendest lähtuvat uute kuritegude ohtu pidada selliseks, et nad tuleb tingimata vanglasse saata. Nende mõjutamiseks piisab tingimisi karistusest, mistõttu on võimalik jätta vangistus täielikult täitmisele pööramata. 63. Tingimisi vangistust võib kohaldada käitumiskontrolliga (

§ 74

) või ilma selleta (

§ 73

). Otsustamisel selle üle, kas katseajaks on tarvilik kohaldada käitumiskontrolli või mitte, on eeskätt oluline uute kuritegude asetleidmise tõenäosus. Arvestades süüdistatavate madalat retsidiivsusriski, tegemist on nende esimese kriminaalkaristusega, ei ole vajalik neid käitumiskontrollile allutada. Ehkki Allar Rähni puhul avaldub tema agressiivsus ennekõike alkoholi tarvitades, ei kujuta ta endast enam sellist ohtu nagu varem: ta sattus mõni aeg pärast käesoleva menetluse esemeks oleva kuriteo toimepanemist raskesse liiklusavariisse ja sellest tulenevalt on tema füüsiline võimekus jäädavalt oluliselt vähenenud. Seega vabastab ringkonnakohus nii Allar Rähni kui Rando Lattiku karistuse kandmiselt

§ 73

lg 1 alusel ja määrab neile, tuginedes

§ 73lg-le 3, üheaastase katseaja.

Katseaeg hakkab vastavalt

§ 78p-le 1 kulgema alates käesoleva otsuse tegemisest.

IV

1. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu õigeksmõistva otsuse, tuleb ümber vaadata ka menetluskuludesse puutuvad otsustused.
2. Esmalt tuleb menetluskulude hulka arvata sundraha: tulenevalt KrMS § 175 lg 1 p-st 1 kaasneb süüdimõistva otsusega sundraha. Kuna süüdistatavad panid toime teise astme kuriteod, on KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt sundraha suuruseks 1,5 kuupalga alammäär. Vabariigi Valitsuse
3. detsembri
4. a määruse nr 113 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on alates
5. jaanuarist 2024 töötasu alammäär 820 eurot. Seega on sundraha suuruseks 1230 eurot (820x1,5).
6. Tuleb tõdeda, et menetluskuludesse puutuvas osas on maakohtu otsus puudulik. Selles on märgitud üksnes lakooniliselt: „KrMS § 181 lg 1 ja KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel jätta Rando Lattiku määratud kaitsja tasu summas 1030 eurot ja 8 senti ning Allar Rähni määratud kaitsja Anu Pärteli tasu summas 949 eurot ja 44 senti riigi kanda.“ Osa menetluskuludest on maakohus jätnud aga sootuks tähelepanuta.
7. Maakohtu otsuses puuduvad viited kohtueelse menetluse kuludele. Kohtueelses menetluses arvati prokuröri määrusega menetluskulude hulka Allar Rähni määratud kaitsja tasu 97,20 eurot ja Rando Lattikule määratud kaitsja tasu 147,60 eurot (tl 87-94).
8. Ka kohtumenetlusega kaasnenud riigi õigusabi kulude kajastamisel on maakohtu otsus puudulik. Kumbki kaitsja on kohtule esitanud kaks tasutaotlust – maakohus on aga silmas pidanud vaid viimaseid tasutaotlusi, jättes esimesed kaks tähelepanuta. Allar Rähni kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel esitas
9. detsembril 2022 taotluse, milles palus talle välja mõista riigi õigusabi tasu 860,40 eurot (717 + käibemaks 143,40) ning sõidukulud 37,44 (31,20+ käibemaks 15 6,24);
10. aprillil 2023 esitas ta riigi õigusabi kulude taotluse 876 eurot (730+ käibemaks 146) ning taotles sõidukulude hüvitamist summas 73,44 eurot (61,20 + käibemaks 12,24). Rando Lattiku kaitsja esitas
11. detsembril 2022 tasutaotluse 817,20 eurot (681+136,20) ning taotles sõidukulude hüvitamist summas 37,44 eurot (31,20+ käibemaks 6,24);
12. aprillil 2023 esitatud taotluses märkis ta taotletavaks summaks 955,20 eurot (796 + käibemaks 159,20) ning palus hüvitada sõidukulud 74,88 eurot (62,40 + käibemaks 12,48). Maakohus luges kõik tasutaotlused pealdistega põhjendatuks ja rahuldas need. Seega on Allar Rähni kaitsjale makstava tasu suuruseks 1847,28 eurot ning Rando Lattiku puhul 1884,72 eurot.
13. KrMS § 180 lg 1 alusel kannab süüdimõistva kohtuotsuse alusel menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskulusid määrates tuleb arvestada süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi (KrMS § 180 lg 3).
14. Kuna Allar Rähn on töövõimetuspensionär ning tal on ülalpeetav laps (tl 68-69), peab kohtukolleegium põhjendatuks temalt välja mõistetavate menetluskulude suurust oluliselt vähendada – nende täielik hüvitamine käiks süüdistatavale ilmselgelt üle jõu. Allar Rähni menetluskulude suurus on kokku 3174,48 eurot, millest sundraha on 1230 eurot. Ringkonnakohus peab põhjendatuks õigusabikuludest, mida on kokku 1944,48 eurot, Allar Rähnilt välja mõista 400 eurot, riigi kanda jääb seega 1544, 48 eurot. Samuti tuleb vähendada ¾ võrra väljamõistetava sundraha suurust. Nii tuleb Allar Ränil tasuda sundrahast 307,50 eurot. Need menetluskulud 707,50 eurot on Allar Rähnil õigus tasuda ositi ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
15. Rando Lattikul tuleb hüvitada õigusabikulud kogusummas 2032,32 eurot, millele lisandub sundraha 1230 eurot, kokku 3262,32 eurot. Rando Lattik on töötu. Ka varasemalt ei olnud tema sissetulekud eriti suured:
16. aastal oli tema poolt deklareeritud tulu 15 813 eurot (kuus keskmiselt 1317 eurot). Seetõttu ei ole ka Rando Lattikul võimalik 30-päevase maksetähtaja jooksul kogu menetluskulude summat tasuda, mistõttu on põhjendatud võimaldada tal tasuda neid osade kaupa ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
17. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1, 2 ja 3, § 340 lg-st 1 ning lg 4 p-st 2 tühistab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
18. mai
19. a otsuse osaliselt (v.a salvestiste kriminaalasja juurde jätmises), s.o Allar Rähni ja Rando Lattiku õigeksmõistmises ning menetluskulude riigi kanda jätmises. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega: tunnistab Rando Lattiku süüdi

§ 121

lg 1 järgi ja mõistab talle kuuekuulise vangistuse; tunnistab Allar Rähni süüdi

§ 121

lg 1 ja

§ 120

lg 1 järgi, mõistab talle üksikkaristustena vastavalt 7 kuud ja 3 kuud vangistust ning

§ 64lg 1 alusel kaheksakuulise vangistuse.

Süüdistatavale mõistetud vangistus jääb

§ 73lg 1 alusel tingimisi täitmisele pööramata üheaastase katseajaga.

Menetluskuludena mõistab ringkonnakohus Allar Rähnilt välja 707,50 eurot ja Rando Lattikult 3262,32 eurot, mis tuleb neil tasuda ühe aasta jooksul. Riigi kanda jääb Allar Rähni õigusabikuludest 1544, 48 eurot. Prokuratuuri ja kannatanu apellatsioonid rahuldatakse. V

1. Viimaks võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonimenetluse kulude osas.
2. Allar Rähni kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel taotleb maakohtu otsusega tutvumise (30 minutit), kohtuistungiks ettevalmistumise (sh apellatsioonidega tutvumise; kokku 90 minutit) 16 ja kohtuistungil osalemise eest tasu summas 288 eurot. Ringkonnakohus peab kaitsjatasu põhjendatuks. Seetõttu kuulub see rahuldamisele. Sellele tasule lisandub 22 protsendi suurune käibemaks ehk 63,36 eurot (288x0,22). Anu Pärtlile väljamakstava tasu suurus apellatsioonimenetluses kaitse teostamise eest on seega 351,36 eurot.
3. Rando Lattiku kaitsja vandeadvokaat Rainer Objartel taotleb maakohtu otsuse ja apellatsioonidega tutvumise eest (120 minutit), maakohtu kohtuistungite protokollidega tutvumise (60 minutit) ning ringkonnakohtu istungist osavõtu (120 minutit) eest tasu 360 eurot. Ringkonnakohus peab kaitsjatasu põhjendatuks. Seetõttu kuulub see rahuldamisele. Sellele tasule lisandub 22 protsendi suurune käibemaks, mis on 79,20 eurot. Rainer Objartel ile väljamakstava tasu suurus apellatsioonimenetluses kaitse teostamise eest on seega 439,20 eurot.
4. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, kannab KrMS § 185 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud riik. (allkirjastatud digitaalselt) Ingeri Tamm Erkki Hirsnik 17 Tiit Lõhmus