KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg 31. jaanuar 2024 Kriminaalasja number 1-23-4908 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Maarika Kuusk ja Mario Truu Kriminaalasi A.K. ile lühimenetluse

) § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisega Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu

1. novembri 2023 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Kristina Meus, määruskaebus Kaebemenetluse ülejäänud pooled A.K. . Isikukood: xxxxxxxxx; elukoht: XXX; töötu (osalise töövõimega); kehtivaid kriminaalkaristusi pole A.K. i kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
2. novembri 2023 määrus muutmata ja prokuratuuri kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale on kohtumenetluse poolel või sellisel menetlusvälisel isikul, kelle seaduslikke õigusi või seaduslikke huve määrus piirab, võimalik esitada Tartu Ringkonnakohtule kirjalik määruskaebus. Seda tuleb teha 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Kaebuse peab esitama advokaadi vahendusel (v.a juhul, kui kaebajaks on prokuratuur). PÕHIOSA Menetlus maakohtus
3. Lõuna Ringkonnaprokuratuur saatis
4. augustil 2023 Tartu Maakohtule kriminaalasja materjalid, et kohus kohaldaks A.K. ile psühhiaatrilist sundravi. Prokuratuuri meelest pani A.K. toime

§ 120lg 1 järgse ähvardamise.

Seda seetõttu, et ta läks

1. mail 2023 kella 19:25 ajal Tartus XXX oma naaberkorterisse ning karjus seal korteris koridori ja elutoa vahel seistes oma naabrite K.H.S. i ja K.T. i peale: „Lõpetage minu pealt kuulamine ja kui ei lõpeta, siis löön teid maha!“. K.H.S. ja K.T. võtsid seda ähvardust tõsiselt ning neil oli alust karta selle täideviimist. Seda tegu toime pannes esines A.K. il kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti kohaselt psühhootiline häire alkoholist, mis ei võimalda tal kestvalt aru saada oma tegude keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtida. Kuna A.K. il püsivad paranoilised luulumõtted, tal puudub kriitika oma mõtete osas ning ta on varem psühhootilisest sümptomaatikast juhindununa käitunud ebaadekvaatselt ja ähvardavalt, kujutab ta endast ohtu nii teda ümbritsevatele inimestele kui ka omaenda elule. Esineb ka risk alkoholi tarvitamiseks ja psühhootiliste elamuste ajel käitumiseks. A.K. i haigus on kroonilise kuluga, ent tal puudub haigusteadvus ja motivatsioon kainust hoida. Talle on näidustatud psühhiaatriline sundravi.
2. A.K. tunnistas kohtuistungil, et ta läks
3. mail 2023 ärritatuna naabrite juurde. Samas leidis ta, et psühhiaatrilist haiglaravi talle vaja ei ole.
4. A.K. i kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe hinnangul pole sundravi kohaldamine põhjendatud. Kuigi A.K. pani oma psüühilise seisundi tõttu toime

§ 120

lg 1 järgse õigusvastase teo, on teo toimepanemisest kohtuistungi ajaks möödunud 5 kuud. Kahe esimese kuu jooksul pärast selle teo sooritamist sai A.K. psühhiaatriahaiglas tahtest olenematut ravi. Kuu jooksul pärast tahtest olenematu ravi lõppu allus A.K. vabatahtlikult ravile vahi all viibides. Viimased 2 kuud on A.K. tarvitanud vabatahtlikult talle väljakirjutatud ravimeid vabaduses. Pärast

1. maid 2023 pole A.K. alkoholi tarvitanud, tal pole kellegagi probleeme tekkinud ja enam talle ei tundu, et teda pealt kuulatakse.
2. Maakohus lõpetas oma
3. novembri 2023 määrusega kriminaalmenetluse, ent jättis sundravi A.K. ile kohaldamata. Kokkuvõtvalt ilmneb määrusest järgmine info.
4. K.H.S. i väitel oli A.K. varemgi tema ukse taga käinud, sest A.K. arvas, et K.H.S. ja K.T. puurivad seina auke ja paigaldavad nendesse aukudesse A.K. i jälgimiseks spiooniseadmeid.
5. mail 2023 tuli A.K. K.H.S. i korteri ukse taha ja oli agressiivselt meelestatud. K.H.S. tõmbus tagasi ja A.K. järgnes talle korterisse. K.H.S. nägi, et A.K. i paremas käes on ca 20 cm pikkuse teraga nuga ja et midagi oli ka A.K. i teises käes. A.K. andis karjudes K.H.S. ile ja K.T. ile korralduse tema järel luuramine lõpetada, lubades nad vastasel korral maha lüüa. Pärast seda läks A.K. minema ja K.H.S. helistas Häirekeskusse.
6. Ka K.T. i sõnul oli A.K. korduvalt tema ja K.H.S. i juures käinud ning käskinud pealtkuulamine lõpetada.
7. mail 2023 tuli A.K. uuesti ja hakkas ukse taga karjuma. K.H.S. läks ukse peale ja tuli peagi A.K. i ees taganedes tagasi tuppa. A.K. il oli mõlemas käes u 15 cm pikkused kööginoad. A.K. karjus ja soovis, et tema järel nuhkimine lõpetataks. Seejärel läks A.K. minema ja K.H.S. helistas Häirekeskusse.
8. A.K. i ütluste kohaselt tarvitas ta
9. mail 2023 oma kodus viina. Mingil hetkel läks ta naabrite juurde üht vana asja klaarima – A.K. oli kunagi läbi seina kuulnud, et naabrid kuulavad teda pealt. Tõsi, ta võis ses osas ka eksida. A.K. soovis probleemi lahendada ja asja ilusasti ära rääkida. A.K. koputas naabrite uksele ja kui K.H.S. ukse avas, läks A.K. korterisse. Tal olid käes nuga ja kahvel, sest ta oli just söönud. A.K. palus naabritel oma pealtkuulamine lõpetada. Ta ei öelnud, et ta naabrid ära tapab. Pärast seda läks A.K. oma korterisse tagasi ja jätkas söömist. Peagi tuli politsei ja viis A.K. i minema.
10. Kohus pidas usutavaks kannatanute ütlusi ja tuvastas, et A.K. karjus
11. mail 2023 kella 19:25 ajal Tartus XXX korteris koridori ja elutoa vahel seistes oma naabritele K.H.S. ile ja K.T. ile: „Lõpetage minu pealt kuulamine ja kui ei lõpeta, siis löön teid maha!“, hoides samal ajal mõlemas käes kööginuge.
12. A.K. realiseeris nõnda käitudes

§ 120lg 1 koosseisu ja tegi seda õigusvastaselt.

2

1. Süüga seoses on oluline, et A.K. peeti vahetult ähvardamise järel kahtlustatavana kinni ja teda peeti
2. maist kuni
3. augustini 2023 SA TÜ Kliinikumi Psühhiaatriakliinikus tsiviilõiguslikul tahtest olenematul ravil. Sel ajal tehti A.K. i osas kaks kohtupsühhiaatriaekspertiisi:
4. juunil kriminaalmenetluses ja
5. juulil tsiviilmenetluses.
7. juuni 2023 eksperdiarvamuse kohaselt esineb A.K. il psühhootiline häire alkoholist, mis ei võimalda tal kestvalt oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtida. Samuti esineb A.K. il krooniline alkoholisõltuvus. A.K. polnud
8. mail 2023 võimeline oma tegude tähendusest (sh tagajärgedest) aru saama ega neid juhtima ega suuda oma psüühilise seisundi tõttu süüdimõistva kohtuotsuse korral karistust kanda.
9. Kohus leidis, et tulenevalt
10. juuni 2023 ekspertiisiaktist saab jaatada süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste esinemist. Ka soostus kohus eksperdi hinnanguga, et A.K. polnud psühhootilise häire tõttu võimeline teo toimepanemise ajal aru saama oma teo keelatusest. Eksperdiarvamuse kohaselt on A.K. i aastatepikkuse alkoholitarvitamise foonil tekkinud häirele iseloomulikud elavad kuulmishallutsinatsioonid, paranoilised luulumõtted ja kaasuv hirmutunne. A.K. i ajendasidki tema psüühikahäirest tingitud luulumõtted ja kuulmishallutsinatsioonid: ta läks naabreid ähvardama seetõttu, et uskus neid end pealt kuulavat.
11. Kokkuvõtvalt polnud A.K.

§ 34p-s 5 nimetatud raske psüühikahäire tõttu teo toimepanemise ajal süüdiv.

Seetõttu tuleb kriminaalmenetlus A.K. i suhtes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

1. Sellegipoolest pole põhjendatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamine.
2. Puutuvalt A.K. i ohtlikusse märkis kohus kokkuvõtvalt järgmist. On mõistetav, miks pidas kriminaalasjas ekspertiisi teinud psühhiaater A.K. i endale ja teistele ohtlikuks:
3. juunil 2023 ehk ca kaks nädalat pärast naabrite ähvardamist rääkis A.K. psühhiaatrile, et teda on juba aasta aega pealt kuulatud, ta joonistas skeemid pealtkuulamisaparatuuri kohta, kõneles enda katsetest jälgijaid petta jms.
4. Samas on praeguseks ähvardamisest möödunud u pool aastat ja ca kaks esimest kuud nimetatud ajast oli A.K. tahtest olenematul ravil. Selle ravi tõttu koostati
5. juulil 2023 kohtupsühhiaatriakt, mille sisu on lühidalt selline. A.K. il puudub endiselt haiguskriitika, ta vajab tõenäoliselt eestkostet ja kindlasti tahtevastase ravi jätkamist ning ta võib olla ohtlik nii endale kui ka teistele. Kuigi A.K. ei avalda enam luulumõtteid ja võtab ravimeid, võib ta vabaduses ravimite tarvitamisest loobuda ja hakata uuesti alkoholi pruukima. Nii võivad ta meelepetted ja luul uuesti aktualiseeruda.
6. Tsiviilmenetluses aga anti veel üks arvamus:
7. augustil 2023 leidis psühhiaater, et A.K. i tahtest olenematu ravi tuleb lõpetada, sest patsiendi tervislik seisund on niivõrd paranenud, et ta on võimeline oma käitumisest aru saama ja seda juhtima, ei ohusta enam enda ega teiste elu, tervist ega julgeolekut ning saab aru ravi vajalikkusest.
8. Tahtest olenematu ravi lõpetamisega samal päeval, st
9. augustil 2023 võeti A.K. vahi alla ja sellest lähtuvalt hoiti teda Tartu Vangla meditsiiniosakonnas, kuni ta
10. augustil 2023 kohtu alla andmise määrusega vahi alt vabastati.
11. A.K. selgitas
12. oktoobri 2023 kohtuistungil, et vahi alt vabanemise järgselt naasis ta koju, ent läks peagi oma naisega tülli ning lahkus viimase juurest. Mõne päeva elas ta hostelis ja läks siis Tartu linna varjupaika Peetri tänavale, kus ta elab siiani. Varjupaigas kontrollitakse iga õhtu elanike kainust. A.K. pole alates
13. maist 2023 alkoholi pruukinud. Varjupaigas pole tal tülisid 3 olnud ja keegi teda pealt ei kuula. Ta ongi peaaegu kogu aeg varjupaigas – käib üksnes poes ja kirikus. Ilmselt oleks tal vaja mingi töö otsida. Vanglast vabanedes anti talle mingid rohud kaasa ja need tarvitas ta ära. Paar nädalat tagasi sai ta perearstilt uued ravimid ja neid ta praegu manustab.
14. Prokurör leidis kohtuistungil, et pole tõendeid selle kohta, kas A.K. on pärast vahi alt vabanemist alkoholi tarvitanud ja ravimeid manustanud. Kohtu meelest on seesugune seisukoht väär. A.K. andis nende asjaolude kohta ütlusi ja need ütlused on tõend, mille õigsust on prokuratuuril võimalik ristküsitlusel kontrollida. Prokuratuur ei selgitanud, miks ei peaks A.K. i uskuma, vaid märkis lihtsalt üldsõnaliselt, et A.K. i ütlustele toetumine „on liiast“. Ka oleks prokuratuuril olnud võimalik taotleda lühimenetlusest loobumist – see oleks võimaldanud hiljem uusi tõendeid lisada.
16. juuni 2023 ekspertiisiakt ja
17. augusti 2023 psühhiaatri arvamus pole omavahel vastuolus.
18. juuni 2023 akti koostas ekspert nende teadmiste pinnalt, mis ta kogus väga lühikest aega pärast A.K. i õigusvastase teo aset leidmist.
19. augustiks 2023 aga oli A.K. olnud ca 2 kuud järjepideval statsionaarsel ravil.
20. augusti 2023 arvamuse õigsust kinnitab ka A.K. i hilisem käitumine. Vahi all olles tarvitas A.K. ravimeid. Ka
21. augusti 2023 eelistungil ei avaldanud A.K. enam luulumõtteid.
22. oktoobri 2023 istungil A.K. i öeldu annab alust uskuda, et ta on jätkanud ravimite manustamist, hoidub alkoholist ja varjupaigas pole tal tekkinud teiste inimestega probleeme. Seega saab eeldada, et A.K. i vaimne seisund paranes tahtest olenematu ravi tõttu suurel määral. Erinevalt varasemast saab A.K. nüüd aru ravimite tarvitamise ja alkoholist hoidumise vajalikkusest ning ta on selle nimel äratuntavalt pingutanud. Sellest lähtuvalt on uute õigusvastaste tegude oht praegu väga väike.
23. Tõsi on see, et pole teada, kas ja kui kaua suudab A.K. kaine püsida ja ravimeid manustada. Samas ei ole aga võimalik sunnimeetmetega ravi tõhusamaks muuta. A.K. pole varem antipsühhootilist ravi saanud. Ravi ei õigusta ka A.K. i alkoholisõltuvus. Isegi kui talle ravi kohaldada, jõuaksid psühhiaatrid suure tõenäosusega samale järeldusele nagu
24. augusti 2023 arvamuses, sest kainena saab A.K. ravi vajalikkusest aru ja tarvitab vabatahtlikult ravimeid. Määruskaebus
25. Maakohtu määruse peale esitas prokuratuur kaebuse, paludes vaidlustatud määrus tühistada. Kaebaja leiab lühidalt nõnda.
27. juuni 2023 ekspertiisiaktis öeldakse selgesõnaliselt, et A.K. vajab tahtevastast ravi, talle on näidustatud psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamine ja tal puudub haigusteadvus. Sisuliselt sama leiti ka
28. juulil 2023 koostatud ekspertiisiaktis. Kohus aga tugines suuresti
29. augusti 2023 arvamusele, mille alusel A.K. i tahtest olenematu ravi lõpetati. Ei ole mõeldav, et sedavõrd lühikese ajaga saab arstide poolt antav hinnang inimese tervisele, ohtlikkusele, ravivajadusele ning sunnivahendite kohaldamisele nii kardinaalselt muutuda.
30. augusti 2023 arvamus ei põhine mingil adekvaatsel arutluskäigul. Ohtlikkuse kriteerium tahtest olenematu ravi puhul erineb psühhiaatrilise sundravi tähendusest:

§ 86

lg 1 puhul tuleb arvestada ka selliste tegudega, mis pole suunatud teiste inimeste elu või tervise vastu.

1. Õige ei ole kohtu väide, et A.K. pole hiljuti mingeid probleeme tekitanud. Politseile laekus info, et A.K. ütles ühele inimesele, et ta tapab oma endise elukaaslase. A.K. käitub endise elukaaslasega traumeerivalt ja häirivalt.
2. aastal mõisteti A.K. süüdi toonase naise tapmise eest. Seega on tegemist ohtliku ja ettearvamatu inimesega, kes tuleb saata ravile. On vaid aja küsimus, millal A.K. uuesti mõne õigusvastase teo toime paneb. On vastutustundetu seda ootama jääda. 4
3. A.K. i väited alkoholist hoidumise ja ravimite tarbimise kohta on paljasõnalised. Kohus tegelikult ei tea, kas ja millist ravi ta saab. A.K. i psüühikahäired on tõsised ja teda saab aidata vaid psühhiaater, mitte perearst, kelle juures ta oma väitel käis.
4. Vajalik oleks vähemalt ambulatoorne sundravi. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Maakohus rajas enda otsustuse suuresti tõdemusele, et A.K. i retsidiivseks muutumise oht ei ole sundravi kohaldamiseks piisavalt kõrge. Prokuratuur on vastupidisel seisukohal. Ringkonnakohus soostub esimese astme kohtuga.
6. Oluline ei ole, et
7. juunil ja
8. juulil 2023 leidsid psühhiaatrid, et A.K. on ohtlik, ning
9. augustil 2023 asus psühhiaater seisukohale, et A.K. ohtlik ei ole. Inimese ohtlikkus

§ 86

mõttes on juriidiline kriteerium (selle seisukoha saab tuletada nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditest asjades nr 3-1-1-121-12 (p-d 12–13) ja nr 3-1-1-105-16 (p 24) ning määrusest nr 117-8089/43 (p 13 jj.); Saksamaal on otsesõnu leitud, et ohtlikkuse näol on tegemist normatiivse õigusmõistega – vt Pollähne – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen zum Strafgesetzbuch,

1. Auflage, § 63, Rn 47). Niisiis ei peakski psühhiaatrid seda õiguslikku hinnangut andma (isegi kui neilt seda – vääral moel – küsitakse). Tõsi, ekspertiisi tehes saab psühhiaater öelda seda, kas ekspertiisialune võib oma psüühikahäire tõttu tulevikus mingil moel kedagi või midagi kahjustada, millel seesugune väide baseerub ja kui tõenäoline see on. Niisuguseid väiteid peab kohus hiljem hindama – kui ta teeb õiguslikku otsust inimese ohtlikkuse kohta.
2. Uute õigusvastaste tegude ohtu ei saa jaatada pelgalt seetõttu, et seesugused teod võivad teoreetiliselt aset leida. Teoreetiliselt võib õigusvastaseid tegusid mingite halbade asjaolude kokkulangemisel sooritada sama hästi kui igaüks. Niisiis peavad seesugusele ohule viitama mingid konkreetsed piisavalt kaalukad tegurid. Ka tuleb lähtuda arusaamast, et mida rängemaid tegusid inimeselt karta on, seda väiksemast uute selliste tegude ohust sundravi kohaldamiseks piisab – kui aga võimalikud teod on pigem kerget laadi, peab ka retsidiivsusoht olema isiku sundravimiseks (võrdlemisi) kõrge.
3. Loomulikult ei saa A.K. i ohtlikkust tuletada ainuüksi sellest, et tal on psüühikahäire. Psüühikahäirega inimesi on väga palju ja üldjuhul psüühikahäire õigusrikkumisi ei tingi.
4. A.K. i suhtes toimetatava kriminaalmenetluse tingis ähvardamine. Ähvardamine on

§ 120sanktsioonimäärast lähtuvalt kerget laadi õigusvastane tegu.

Seega saab inimese uute ähvarduste kartuses sundravile saata siis, kui selliste tegude aset leidmise tõenäosus on (küllaltki) kõrge. Tõsi, A.K. ei piirdunud naabreid ähvardades pelgalt sõnadega: tal olid seda tegu toime pannes käes noad, mistõttu võib teda pidada ohtlikumaks kui nt sellist inimest, kelle ähvardus oli vaid verbaalne.

1. Prokuratuur näib siiski leidvat, et A.K. ei pruugi tulevikus leppida vaid ähvardamistega. Nimelt viitab süüdistaja sellele, et
2. aastal mõisteti A.K. süüdi oma naise tapmise eest. Esiteks tuleb sellega seoses märkida, et see tapmine toimus väga kaua aega tagasi. Paarkümmend aastat tagasi aset leidnud õigusrikkumise pinnalt ei saa teha kuigivõrd järeldusi inimese praeguse ohtlikkuse kohta – on möödunud väga kaua aega ja toonase teo tinginud tegurid ei pruugi enam aktuaalsed olla. Teiseks – ja see on isegi olulisem – aga tuleb meeles pidada, et sundravi puhul peab analüüsima, kas isiku ohtlikkuse tingib tema psüühikahäire ehk kas selle häire ja võimalike rikkumiste vahel esineb sümptomaatiline seos:

§ 86lg 1 viitab ohtlikkusest kõneldes „teo“ kõrval „vaimsele seisundile“.

Kuivõrd prokuratuuri viidatud tapmise pani A.K. toime süüdivana 5 – teda karistati selle eest –, tuleb eeldada, et selle teo puhul ei mänginud rolli A.K. i psüühikahäired. Sellestki lähtuvalt pole võimalik öelda, et A.K. tuleb tapmise tõttu sundravile saata.

1. Vaieldud on selle üle, kas on tõendatud, mida tegi A.K. alates möödunud aasta augusti lõpust, mil ta vahi alt vabastati. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtuga, et A.K. i ütlusi kohtus võib pidada tõendiks, mille tõele vastavust saab kohus hinnata. Küllaltki loogiline on ka maakohtu seisukoht, et A.K. i ütlused on jälgitavad ja neis pole põhjust kahelda – ehk A.K. on elanud varjupaigas, tal pole seal probleeme tekkinud, ta on olnud kaine ja võtnud ravimeid. Tõsi, mõningad kahtlused ses osas võivad üles jääda. Kriminaalmenetluslik kogemus on näidanud nt seda, et (ohtralt alkoholi kuritarvitanud) psüühiliste probleemidega inimesed ei pruugi hinnata oma ravimite tarvitamist õigesti. Näiteks võib end igati korrektselt ravi järgivaks pidada ka selline isik, kes küll ravimeid võtab, aga ei tee seda regulaarselt, vaid n-ö hooti – ja sellest lähtuvalt ei pruugi ravi osutuda sedavõrd tulemuslikuks, kui võiks. Samas aga ei saa öelda, et A.K. i puhul nii on – on võimalik, et ta ongi ravimeid õigesti tarvitanud.
2. Tõsi, prokuratuur väidab, et olukord ei ole selline, nagu A.K. seda kirjeldas: esiteks pole A.K. oma väiteid tõendanud ja teiseks on prokuratuur saanud politsei kaudu teada, et A.K. on ähvardanud ja häirinud endist elukaaslast. Puutuvalt A.K. i väidete tõendamisse osutab ringkonnakohus eelmises punktis öeldule: mõningad kahtlused võivad tõesti jääda, ent A.K. i öeldu on ikkagi küllaltki loogiline. Prokuratuuri A.K. i endist elukaaslast puudutavad väited tuleb aga jätta tähelepanuta. Esiteks on need paljasõnalised: politsei olevat kusagilt kuulnud, et A.K. on endist elukaaslast ähvardanud ja häirinud. Teiseks aga ei saagi prokuratuur neid väiteid kuidagi tõendada: tegemist on lühimenetlusega ja lühimenetluses tuleb KrMS § 233 lg 1 kohaselt tugineda kriminaaltoimiku materjalidele.
3. Kokkuvõtvalt tuleb A.K. i vahistamiselt vabanemise järgse käitumise osas öelda, et puuduvad tõendid selle kohta, et A.K. oleks käitunud sellisel moel, mis annaks aluse öelda, et ta võib oma psüühikahäire tõttu hakata sooritama uusi õigusrikkumisi.
4. Arusaamatuks jääb kaebaja – iseenesest küll õige – väide, et erinevalt tahtest olenematust ravist tuleb

§ 86

lg 1 puhul arvestada ka selliste tegudega, mis ei ole suunatud teiste inimeste elu või tervise vastu. Ringkonnakohtu meelest pole A.K. i puhul tema tausta arvestades mingit põhjust hakata analüüsima, kas ta võib sooritada mingit muud laadi õigusrikkumisi kui selliseid, mis on suunatud teiste inimeste tervise või elu vastu.

1. Eeltoodust lähtuvalt leiab kriminaalkolleegium, et A.K. ei evi seesugust uute õigusrikkumiste ohtu, mis tema sundravimist õigustaks – seda ei statsionaarses ega ambulatoorses vormis. Uusi tegusid ei saa küll välistada, aga nende aset leidmise oht pole sundravi jaoks piisavalt konkreetne. Kriminaalkolleegium nõustub ka Saksa õiguses sealse Eesti sundravi analoogiks oleva meetme osas väljendatud seisukohaga, et piisav pole pelgalt teoreetiline – st täpsemalt konkretiseerimata – võimalus, et isik võib edaspidi sattuda varasematega sarnastesse konfliktsituatsioonidesse ja ta võib sellistes situatsioonides uuesti õigusvastase teo sooritada (Fischer zum Strafgesetzbuch.
2. Auflage, § 63, Rn 41).
3. Kui inimene ei ole

§ 86

lg 1 mõttes ohtlik, ei saa teda suunata sundravile isegi siis, kui ta ravi vajaks. Siiski peatub ringkonnakohus põgusalt ka A.K. i ravivajaduse temaatikal, sest kaebuses kõneldakse küllaltki palju

1. augusti 2023 psühhiaatri arvamusest ja kriminaalkolleegiumi meelest on see arvamus eeskätt oluline puutuvalt A.K. i ravivajadusse. Iseenesest saab prokuratuuriga nõustuda selles, et
2. augusti 2023 arvamus on (suuresti) põhjendamata. Silmas tuleb aga pidada kahte asjaolu. Esiteks pole põhjust eeldada, et tahtest olenematut ravi läbi viiv psühhiaater jõuaks järeldusele ravi edasise ebavajalikkuse kohta ilma 6 asjaolusid hindamata. Teiseks aga on vaja võtta arvesse A.K. i psüühikahäire iseloomu. Psühhootiline häire alkoholist esineb tavaliselt alkoholi tarvitamise ajal või vahetult selle järel. Reeglina taanduvad selle haiguse sümptomid osaliselt ühe kuu ja täielikult kuue kuu jooksul. Tihtipeale on psühhootilised seisundid lühiajalised – kui aine tarvitamine lõpetatakse, need lakkavad. (https://valisveeb.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/F1.htm#F10-F19) Seda silmas pidades on loogiline, et pärast ca kahe kuu pikkust ravi leidis arst, et A.K. i seisund oli oluliselt paranenud. Niisiis tuleb nõustuda maakohtuga, et sellises olukorras jõuaksid meedikud suure tõenäosusega samasugusele järeldusele, nagu jõudis psühhiaater
3. augustil 2023.

§ 86lg 1 mõttes tähendaks see, et A.K.

i puhul ei ole midagi ravida: tema haiguse akuutsed sümptomid on maandatud.

1. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
2. novembri 2023 määruse muutmata ja prokuratuuri määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 7