← Eesti

3-21-820/27

Obsah (9)§ 184§ 182§ 116§ 59§ 177§ 158§ 108§ 77§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-21-820 Otsuse kuupäev 19. jaanuar 2024 Kohtunik Kadri Palm Haldusasi X kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ajavahemikul 2

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata 3-21-820 menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tartu Vangla kohaldas
  2. juuni
  3. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/217 alates samast päevast kinnipeetav X suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 72-75). Käskkirja kohaselt ägestus kaebaja
  4. juunil 2020 valvuriga toimunud jutuajamise käigus, ähvardas üksuse juhti, öeldes "ma löön ta kasti", ning kasutas üksuse juhi kohta muid ebaviisakaid väljendeid.
  5. Pärast edutut kohtueelselt menetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla
  6. juuni
  7. a käskkirja tühistamiseks. Halduskohus tagastas kaebuse haldusasjas nr 3-20-1399 riigilõivu tasumata jätmise tõttu. Halduskohtu määrus on jõustunud.
  8. Tartu Vangla hindas kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise vajalikkust
  9. juulil (dtl 76-77),
  10. augustil (dtl 78-79),
  11. septembril (dtl 80-81) ja
  12. oktoobril 2020 (dtl 82-83) ning jõudis kõigil neljal korral järeldusele, et kohaldatud meetmeid tuleb jätkata. Hindamise kohta koostati samal päeval protokoll. Tartu Vangla lõpetas
  13. novembri
  14. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/430 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise seoses asjaolude äralangemisega ning samal päeval paigutati kaebaja S7 eluosakonna (avatud eluosakond) kambrisse nr 406 (dtl 84-85).
  15. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse asjas nr 3-20-1807 Tartu Vangla
  16. augusti
  17. a protokollilise otsuse tühistamiseks. Hiljem täiendas kaebaja kaebust ka Tartu Vangla
  18. septembri
  19. a protokollilise otsuse tühistamise nõudega. Tartu Halduskohus rahuldas
  20. märtsi
  21. a otsusega kaebuse ja tühistas Tartu Vangla
  22. augusti ja
  23. septembri
  24. a protokollilised otsused kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise kohta. Tartu Ringkonnakohus jättis
  25. veebruari
  26. a otsusega Tartu Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  27. märtsi
  28. a otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus selgitas õiguslikku regulatsiooni täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise põhjendatuse otsustamiseks ning hindas selle alusel vastustaja selgitusi kaebaja üksikvangistuse jätkamise kohta, põhjendades arusaadavalt, miks jätkamine esitatud põhjendustel ei olnud õiguspärane. Need kohtuotsused on jõustunud.
  29. Tartu Vangla jättis
  30. aprilli
  31. a otsusega nr 1-13/24-3, 1-13/41-2 kaebaja kahju hüvitamise taotlused rahuldamata (dtl 8-13).
  32. Kaebaja esitas
  33. aprillil 2021 Tartu Halduskohtule
  34. novembril
  35. a ja
  36. jaanuaril 2022 täpsustatud kaebuse Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ajavahemikul
  37. juuni –
  38. detsember 2020 tekitatud tervisekahjuga (dtl 2-5, 34-35, 50-53).
  39. Tartu Halduskohus võttis
  40. jaanuari
  41. a määrusega kaebuse menetlusse, teatas, et asja vaatab läbi kohtunik Reelika Kitsing, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl 66-68).
  42. Tartu Vangla esitas
  43. märtsil 2022 vastuse kaebusele (dtl 115-118). 2 3-21-820
  44. Tartu Vangla rahuldas
  45. juuli
  46. a otsusega kaebaja kahju hüvitamise taotluse summas 475 eurot (dtl 169-171). Vangla leidis, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine alates
  47. augustist –
  48. novembrini
  49. a (k. a, kuna kinnipeetav paigutati tavakambrisse kell 15.00) oli õigusvastane. Seega kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid õigusvastaselt 95 päeva. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on aktsepteeritud alusetult täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eest hüvitisena 5 eurot päevas.
  50. Tartu Halduskohtu esimehe
  51. septembri
  52. a käskkirjaga nr 11-1/23/26 jagati kohtunik R. Kitsingu menetluses olev kohtuasi nr 3-21-820 ümber kohtuniku koormuse vähendamiseks kohtu jõudluse parandamise ja lühemate menetlusaegade tagamise eesmärgil Tartu Halduskohtu kohtunikule Kadri Palmile. Tartu Halduskohus andis
  53. septembri
  54. a määrusega menetlusosalistele tähtaja seisukohtade ja taotluste esitamiseks seoses kohtukoosseisu muutumisega (dtl 121-123).
  55. Kaebaja esitas
  56. septembril 2023 avalduse, milles mh sisaldus taotlus täiendavate tõendite kogumiseks ja taotlus kaasata menetlusse korruptsiooniga tegelev organ (dtl 124-125).
  57. Tartu Halduskohtusse saabusid
  58. ja
  59. oktoobril 2023 kaebaja täiendavad selgitused (dtl 131-132, 138-142).
  60. Vastusena kohtunõudele esitas Tartu Vangla
  61. novembril 2023 täiendavad selgitused ja tõendid (dtl 151-155).
  62. Tartu Halduskohus otsustas
  63. novembri
  64. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses andes menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks (dtl 174-176). Sama määrusega jättis kohus rahuldamata kaebaja taotluse korruptsiooniga tegeleva organi kaasamiseks.
  65. Kaebaja esitas
  66. novembril 2023 pöördumise, milles tõi mh esile, et kaebaja lukustati ka
  67. a veebruaris ning sellega pandi ohtu tema elu ja tervis (dtl 183-184). Väljas oli juba libe ning kaebaja puhul rakendatud käerauad olid põhjendamatu abinõu, millega samuti pandi ohtu kaebaja elu ja tervis.
  68. Tartu Halduskohus selgitas
  69. novembri
  70. a kohtunõudes kaebajale, et kohus ei ole
  71. aastal aset leidnud asjaoludega ega käeraudade kohaldamisega seonduvat kaebust praeguses asjas menetlusse võtnud, ning palus kaebajal täpsustada, kas kaebaja eesmärk oli
  72. novembri
  73. a pöördumise esitamisel mh esitada taotlus kaebuse muutmiseks (dtl 187188). Kaebaja selgitas
  74. novembril 2023 vastuses, et tema eesmärgiks ei olnud kaebuse muutmine (dtl 189). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  75. Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses ajavahemikul
  76. juuni –
  77. detsember 2020 tekitatud tervisekahjuga, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt. 17.
  78. Tartu Vangla II üksuse juht D. Bronzova hoidis kaebajat enda ametivõimu ära kasutades umbes viis kuud alusetult lukustatud kambris ebainimlikes tingimustes. Kaebaja sõnul oli tal 3 3-21-820 arsti ettekirjutus võimlemiseks ja pidevalt liikumises olemiseks, kuid ta paigutati 2,5 m2 suurusesse kambrisse koos teise kinnipeetavaga. Seetõttu oli kaebaja liikumisvõimalus olematu ja tema tervis halvenes 5 kuu jooksul selliselt, et ta saab liikuda üksnes valuvaigisteid võttes. Kaebaja ootab puusaliigese proteesi, kuid seni peab ta liikuma karkudel või ratastoolil. 17.
  79. Kas kaebaja lukustatud kambrisse paigutamine oli vajalik, kui kaebajal puudub vähimgi füüsiline konflikt nii ametnike kui ka kinnipeetavatega? 17.
  80. Aktis on toodud välja, et meditsiiniosakonna juhataja seisukohast nähtuvalt ei ole kaebaja tervis nimetatud ajaperioodil kahjustada saanud. Sellist perearsti seisukohta ei ole. 17.
  81. Kaebaja haiguslugu näitab selgelt, et tal oli pidev liikumisvajadus ja ta jooksis igapäevaselt. Peale seda 5 kuud ei tule kaebaja kõndimisegagi toime. 17.
  82. Kaebaja paigutati
  83. juunil 2020 vangistusseaduse (VangS) § 69 alusel lukustatud kambrisse. On selge, et inimene, kes võib tunduda ohtlik, paigutatakse asjaolude väljaselgitamiseni lukustatud kambrisse. Kaebaja puhul ei tehtud aga ühtegi toimingut. 17.
  84. Kaebaja paigutati
  85. juulil 2020 Tartu Vangla E-hoone kambrisse nr 1058, kuhu on paigaldatud vahetrellid. Kambrikaaslaseks oli seal kinnipeetav, kes oli vangla poolt tunnistatud ohtlikuks nii vanglaametnikele kui ka kaaskinnipeetavatele. See tähendab omakorda kaebaja elu tahtlikku ohtu seadmist. 17.
  86. Kambri nr 1058 vabaks põrandapinnaks oli joonlauaga mõõtes ~2,3 m
  87. 17.
  88. Kaebaja alusetut mustamist ja temast teise isiku loomist tõendavad protokollid, millega pikendati kaebaja lukustatud kambris hoidmist.
  89. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele ja täiendavas
  90. novembri
  91. a vastuses märkis vastustaja kokkuvõttes järgmist. 18.
  92. Kaebajat on varasemalt karistatud 18 korral, millest 16 kriminaalkaristust arhiveeritud. Kaebaja viibib vanglas seitsmendat korda. Nimetatu näitab, et kaebaja ei ole varasematest karistustest järeldusi teinud ega hoidunud kuritegude toimepanemisest. Kaebajat on varasemalt karistatud erinevate kuritegude eest, sh ähvardamise, kehalise väärkohtlemise ja avaliku korra raske rikkumise eest. Nimetatu näitab, et kaebaja on võimeline teisi isikuid nii ähvardama kui ka kehaliselt väärkohtlema. Käesolevalt kannab kaebaja karistust tapmise eest, mis näitab, et kuritegude dünaamika ja vägivaldsuse raskusaste on muutunud raskemaks. Kaebaja individuaalsest täitmiskavast nähtub, et kuritegude soodusteguriteks on olnud impulsiivsus, majandusliku kasu saamise eesmärk, kehv probleemide lahendamise oskus ning alkoholi tarvitamine. Kaebaja varasem kuritegelik käitumine näitab seda, milliseks käitumiseks on kaebaja võimeline, mistõttu ei saa tema ähvardavatesse väljenditesse suhtuda kergekäeliselt. Kuivõrd täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tingis üksuse juhi ähvardamine, siis kohaldatud meetmete lõpetamiseks peab vangla olema veendunud, et kaebajast ei tulene ohtu üksuse juhile ega ka teistele ametnikele. 18.
  93. Meditsiiniosakonna juhataja kinnitusel ei kajastunud haigusjuhtudes, et perioodil
  94. juuni –
  95. detsember
  96. a oleks kaebaja tervis saanud mingilgi moel kahjustada. Seega ei ole ka kahjuliku tagajärje saabumine menetluse käigus kinnitust leidnud. 18.
  97. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja paremal puusaliigeses on diagnoositud 3.-
  98. astme koksartroos, vasakul vähene
  99. astme artroos. Kaebajale on tõesti näidustatud endoproteesimise vajadus. Tegemist on kroonilise ja ajas progresseeruva haigusega, millega kaasneb ka valu. Siiski ei ole vanglale teada selliseid tõendeid või asjaolusid, mis kinnitaksid kaebaja haiguse progresseerumist või süvenemist just eraldatud lukustatud kambris viibimise tõttu. Kohaldatud abinõude tõttu ei ole kaebajal tõesti võimalik liikuda eluosakonnas, kuid kaebajal oli võimalik käia igapäevaselt jalutuskäikudel. Kaebajale on taastusraviarsti poolt õpetatud isomeetrilised harjutused lihastoonuse ja jõu ühtlustamiseks ja kaebajal tuli iseseisvalt võimelda etteantud 4 3-21-820 skeemi kohaselt. Eraldatud lukustatud kambris paiknemine ei ole selliste harjutuste tegemist välistav. Mõistagi võib kambri piiratud tingimustes olla harjutuste tegemine raskendatud, kuid kindlasti ei ole kõigi lihastoonuse ja jõu ühtlustamiseks ettenähtud harjutuste tegemine võimatu. 18.
  100. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal ei paiknenud kaebaja kogu aeg kambris koos teise kinnipeetavaga. Nii näiteks perioodil
  101. juuni –
  102. juuli
  103. a paiknes kaebaja E2 osakonna kambris nr 1076 üksinda ja kogu kambris olev ruum oli tema kasutuses. Perioodil
  104. juuli –
  105. september
  106. a paiknes kaebaja E2 osakonna kambris nr 1058 (sisetrellidega kamber) koos teise kinnipeetavaga.
  107. september –
  108. oktoober
  109. a paiknes kaebaja taas kambris üksinda (E2 osakonna kamber nr 1058). Perioodil
  110. oktoober –
  111. november
  112. a paiknes taas kambris koos teise kinnipeetavaga. 18.5.Kambrid nr 463 ja 1076 on tavapärased kambrid ja need ei erine pindala poolest. Tavapärase suurusega kambris paiknemist üksinda või koos teise kinnipeetavaga ei ole alust pidada õigusvastaseks. 18.
  113. Justiitsministri
  114. novembri
  115. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg 6 sätestab, et kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m² põrandapinda. Samas on kinnipeetava kambri suurusega seonduvat põhjalikult käsitlenud Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), mis on korduvalt rõhutanud, et isiklikku ruum (inglise keeles personal space) alla 3 m² tähendab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumist ehk inimväärikuse alandamist. Teisalt rõhutab EIK oma
  116. jaanuari
  117. a otsuse Reshetnyak vs Venemaa p-s 95, et ta ei anna kindlat määratlust, mitu ruutmeetrit peab igale kinnipeetavale mõeldud olema. 18.
  118. EIK aktsepteeritud kambri pindala mõiste vastab VSkE § 6 lg 6 sätestatud põrandapinna mõistega ja määravaks on see, mitu ruutmeetrit on kambri pindala ning mitu kinnipeetavat on sinna paigutatud ning kinnipeetavale kambris ette nähtud sisustuse all olevat pindala ei arvestata kinnipeetavale ettenähtud pindala hulgast välja. 18.
  119. Tartu Vanglas on kinnipeetavate paigutamiseks mõeldud kambri pindala 10 m2 ning kambris on kaks voodikohta. Kambrid 463 ja 1076, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil paiknes, on ühetaolised ja ei erine suuruse poolest. Isegi kui arvestada põrandapinna hulgast välja tualettruumi pindala, on kambri pindala umbes 8 m². Järelikult on ühele kinnipeetavale ette nähtud põrandapinda vähemalt 4 m², mis on VSkE § 6 lg 6 ning EIK praktika valguses piisav. 18.
  120. Kuivõrd kaebaja suhtes oli kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid ja selle raames oli tema vanglasisene liikumisvabadus piiratud, siis väljaspool elukambrit oli tal võimalik viibida 1-tunnisel jalutuskäigul värskes õhus. Eeltoodust tulenevalt ei ole vangla käitunud õigusvastaselt kaebaja kinnipidamisel ning temale oli kambrites 463 ja 1076 tagatud isiklikku ruumi kohtupraktikas (s.h ka EIK) aktsepteeritud ulatuses. 18.
  121. Kamber nr 1058 erineb kambritest nr 463 ja 1076 selle poolest, et nimetatud kambris seespool asuvad ukse juures vahetrellid. Vangla projektdokumentatsioonis ei ole eraldi välja toodud kambri 1058 põrandapinna suurust, mis jääb kambri ukse juures paiknevatest vahetrellidest sissepoole. Vaatamata selliste vahetrellide olemasolule, ei ole alust pidada õigusvastaseks ka kambris nr 1058 teise kinnipeetavaga koos paiknemist. Seda alljärgnevatel põhjustel. 18.
  122. E-hoone vahetrellidega kambri mõõtmistulemused kinnitavad, et selles osakonnas on vahetrellidega kambris põrandapinda (ilma tualettruumi pindala arvestamata) alates vahetrellidest pisut enam kui 6 m
  123. Sellele lisandub veel kinnipeetava kasutusse jääv kolmnurkne ala tualettruumi ukse ees, mille väljaarvutamine ei ole enam määrava tähendusega. 18.
  124. Vastustaja esitab kohtule väljavõtte Tartu Vangla projektdokumentatsioonist kambrit nr 1058 puudutavas osas (dtl 163-164). Algselt ei olnud projektis WC eraldatust kambris nr 1058 ette nähtud ega WC-d eraldavaid seinu välja ehitatud. WC-d eraldavad seinad ja ka vahetrellid on ehitatud hiljem, mistõttu ei kajastu need algses projektdokumentatsioonis. Kui vanglas ilmnesid esimesed vaidlused seoses kinnipeetavatele tagatud isikliku ruumiga vahetrellidega 5 3-21-820 kambris, mõõtis vangla vahetrellidega kambris ära ka vahetrellidest sissepoole jääva ala, et kujundada seisukoht isikliku ruumi piisavuse üle. Tartu Vanglale teadaolevat tehti mõõtmisi just kambris nr
  125. Kuivõrd mõõtmistulemustest lähtuvalt on vahetrellidest sissepoole jääva ala suurus pisut enam kui 6 m2, siis on see kooskõlas VSkE § 6 lg-s 6 sätestatuga. 18.
  126. Haldusasjas nr 3-20-1890 jättis Tartu Halduskohus
  127. märtsi
  128. a otsusega rahuldamata kaebaja kaebuse, milles kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitist seoses ebapiisava isikliku ruumiga kambris nr 1058 alates
  129. juulist
  130. a. Tartu Ringkonnakohus jättis
  131. detsembri
  132. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus jõustus
  133. märtsil
  134. a. Seega on varasemas vaidluses halduskohus andnud hinnangu kambri nr 1058 isiklikku ruumi puudutavas osas ning selliste kinnipidamistingimuste õigusvastasust kohus ei tuvastanud. 18.
  135. Arvestades, et jõustunud kohtulahendiga on haldusasjas nr 3-20-1807 tuvastatud vangla õigusvastane tegevus ja see on päädinud ka kahe haldusakti tühistamisega, siis soovib vangla oma seisukohta muuta. 18.15.Tartu Vangla tunnistab, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on olnud osaliselt õigusvastane. Käesoleval ajal ei saa enam vaidlust olla selles, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine
  136. augusti
  137. a ja
  138. septembri
  139. a protokolliliste otsuste alusel on olnud õigusvastane. Arvestades kohtuotsuse põhjendusi otsuste tühistamise kohta haldusasjas nr 3-20-1807, ei ole alust pidada õiguspäraseks ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist
  140. oktoobri
  141. a protokollilise otsuse alusel. Nii esitas kaebaja
  142. mail
  143. a vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/84-1, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist seadusliku aluseta eraldatud lukustatud kambris hoidmise eest perioodil
  144. august –
  145. detsember
  146. Tartu Vangla rahuldas
  147. juuli
  148. a otsusega nr 113/84-2 kaebaja taotluse osaliselt ja mõistis liikumisvabaduse täiendava piiramise eest kaebajale hüvitist summas 475 eurot. 18.
  149. Vaatamata vangla õigusvastase tegevuse tuvastamisele, ei ole alust kaebaja hüvitamisnõude rahuldamiseks. Hüvitise väljamõistmiseks ei piisa üksnes vangla õigusvastase tegevuse tuvastamisest. Isikule peab olema tekkinud ka kahjulik tagajärg ning see peab olema põhjuslikus seoses vangla õigusvastase tegevusega. Selliste asjaolude tõendamine on kaebaja ülesanne. 18.
  150. Kaebaja nõuab käesoleval juhul mittevaralise kahju hüvitamist tervise kahjustamise tõttu. Tartu Vangla hinnangul on selline kahjulik tagajärg tõendatav. Üldjuhul tuleb menetlusosalisel tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda (

§ 59lg 1).

Vaatamata vangla tegevuse osalisele õigusvastasusele ei ole kõik kahju hüvitamise eeldused täidetud ning kaebaja hüvitamisnõude rahuldamiseks puudub alus. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

  1. Kaebaja on esitanud kohtule hüvitamiskaebuse seoses sellega, et ajavahemikul
  2. juuni –
  3. detsember 2020 kohaldati tema suhtes õigusvastaselt täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Samuti peab kaebaja õigusvastaseks kambri nr 1058 tingimusi, kuhu kaebaja paigutati
  4. juulil 2020, kuivõrd kambris oli ebapiisavalt põrandapinda, sinna olid paigutatud vahetrellid ning kaebaja kambrikaaslane oli ohtlikuks tunnistatud kinnipeetav. Eelnevaga tekitati kahju kaebaja tervisele – kaebaja peab liikuma karkudel või ratastoolil ning kaebajal tekkis vaimne puue. Kaebaja palub kohtul mõista vanglalt välja õiglane kahjuhüvitis. Vastustaja on seisukohal, et selleks, et kaebaja hüvitamisnõude eeldusi saaks pidada täidetuks, tuleb kaebajal tõendada nii seda, et tema tervis on saanud eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise tõttu kahjustada ning et selline tagajärg on 6 3-21-820 saabunud just eraldatud lukustatud kambris viibimise vahetu tagajärjena. Selliseid tõendeid kaebaja kohtule esitanud ei ole, mistõttu ei ole vastustaja hinnangul tõendatud kahjuliku tagajärje saabumine (konkreetne tervise halvenemine) ega põhjuslik seos vanglale etteheidetud tegevusega. Kohus nõustub vastustajaga.
  5. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS), mille § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
  6. Kuigi reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna (vt kolleegiumi otsus nr 3-17-1503/36, p 17 ja seal viidatud Riigikohtu varasem praktika), pole kaebaja kaebuses väitnud, et tema üksikvangistuses hoidmise tingimused põhjustasid talle täiendavaid kannatusi, vaid on kirjeldanud kahjuliku tagajärjena üksnes tervisekahju (dtl 34).
  7. RVastS ei ava tervise kahjustamise mõistet. Võlaõiguses on kehavigastus või tervisekahjustus isiku kehalise või vaimse heaolu seisundi rikkumine. Siia alla kuulub inimese normaalsetesse kehalistesse, vaimsetesse, aga ka hingelistesse eluprotsessidesse sekkumine, mille tagajärjeks on inimese kehalise või vaimse heaoluseisundi häiritus. Kehavigastusega on tegemist juhul, kui füüsilise mõjutusega rikutakse isiku kehalist terviklikkust (nt vigastatakse kätt), tervisekahjustusega aga juhul, kui kehalist terviklikkust kui sellist ei rikuta, kuid esineb muu, nt viirusest, bakterist vms põhjustatud organismi seesmine patoloogiline seisund (nt kopsupõletik, psüühikahäire) (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne; juuraveeb.ee; § 129 kommentaar 4.2). Karistusõiguses on tervisekahjustus inimese kehalise või vaimse heaolu häirituse seisund, mis objektiivsel hinnangul vajab väljaravimist, s.t tervise taastamine eeldab meditsiinilist sekkumist (Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne; juuraveeb.ee; § 118 kommentaar 3). Igasugune ebamugavustunne ei ole veel tervise kahjustamine.
  8. Esmalt märgib kohus, et Tartu Vangla
  9. juuni
  10. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/217 kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena tema vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist (VangS § 69 lg 2 p 1), kehakultuuriga tegelemise keelamist (VangS § 69 lg 2 p 3) ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist (VangS § 69 lg 2 p 4). Tartu Vangla hindas kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise 7 3-21-820 vajalikkust
  11. juulil,
  12. augustil,
  13. septembril ja
  14. oktoobril 2020 protokolliliste otsustega ning jõudis kõigil neljal korral järeldusele, et kohaldatud meetmeid tuleb jätkata. Tartu Halduskohus hindas asjas nr 3-20-1807 Tartu Vangla
  15. augusti ja
  16. septembri
  17. a protokolliliste otsuste õiguspärasust. Jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-20-1807 tühistati Tartu Vangla
  18. augusti ja
  19. septembri
  20. a protokollilised otsused kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise kohta.
  21. Kuna jõustunud kohtuotsus on selles küsimuses menetlusosalistele siduv (

§ 177lg 1), siis ei ole vastustaja tegevuse õigusvastasus perioodil 28.

august –

  1. oktoober
  2. a käesolevas asjas enam vaidluse all. Seega üks kahju hüvitamise eeldustest on selle perioodi osas täidetud. Lisaks on vastustaja kohtumenetluses leidnud, et arvestades kohtuotsuse põhjendusi protokolliliste otsuste tühistamise kohta haldusasjas nr 3-20-1807, ei ole alust pidada õiguspäraseks ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist
  3. oktoobri
  4. a protokollilise otsuse alusel. Seega tunnistab vangla, et alates
  5. augustist –
  6. novembrini
  7. a on kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine olnud õigusvastane. Sellest tulenevalt on vastustaja
  8. juuli
  9. a otsusega nr 1-13/84-2 mõistnud kaebajale välja ka alusetult julgeolekuabinõude kohaldamise eest hüvitise 5 eurot ööpäeva eest, kokku 475 eurot (95×5).
  10. Järgnevalt hindab kohus seda, kas Tartu Vangla, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegevus,
  11. juunil 2020 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ja
  12. juulil 2020 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise esmakordsel pikendamisel, oli õiguspärane.
  13. VangS § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg 2 alusel on täiendavate julgeolekuabinõudena lubatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, ohjeldusmeetmete kasutamine.
  14. Kohtupraktika kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid preventiivsel või tõkestaval eesmärgil ning nende kohaldamiseks on piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel antakse piiratud teabe ja tulevikku suunatud prognoosi alusel hinnang kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele ning julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei pea olema tõsikindlaid tõendeid (Riigikohtu lahendid 3-3-1-88-14, 3-3-1-33-10, 3-3-1-63-09). Lisaks eelnimetatud hindamisotsusele teeb vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ka kaalutlusotsuse, kas ja milliseid abinõusid kohaldada.

§ 158

lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust ning ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.

  1. VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas julgeolekuabinõu kohaldamine on vajalik, ning valida selleks seaduses ettenähtute seast sobiv meede. See tähendab, et kuigi täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine otsustatakse 8 3-21-820 kaalutlusõiguse alusel, saab vangla poolt kaalutlusõiguse kasutamine ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamine ja meetme valik toimuda alles pärast VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse tuvastamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemises veendumiseks peab vangla hindama faktilisi asjaolusid ning koguma vajadusel tõendeid faktiliste asjaolude kindlaks tegemiseks (vt ka Tartu Ringkonnakohtu
  2. mai
  3. a otsus asjas nr 3-19-656, p 18). Sama kehtib täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise üle otsustamisel. Ka sel juhul peab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri võimaldama teha kindlaks, et ametivõimud on viinud läbi uue hindamise, võttes arvesse mis tahes muutusi kinnipeetava asjaoludes, olukorras või käitumises (vt EIK
  4. novembri
  5. a otsus asjas nr 70465/14, A.T. vs Eesti, p 73). Arvestades üksikvangistuse kohaldamises seisneva meetme (milleks on ka lukustatud kambrisse paigutamine ja suhtlemisvabaduse piiramine) raskust, on riigiasutused kohustatud enne sellise meetme rakendamist hindama kõiki antud juhtumi asjaolusid (EIK otsus asjas nr 31535/09, Gorbulya vs Venemaa, p 75 ja seal esitatud viited varasemale praktikale). Seega, kui vangla on kohaldanud isiku suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid tema ohtlikkuse tõttu teistele isikutele või raske õiguserikkumise ärahoidmiseks, tuleb tal ka isiku suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsustamisel veenduda selles, et meetmete algsel kohaldamisel tuvastatud oht esineb jätkuvalt ning endiselt on piisavalt tõenäoline, et lähitulevikus leiab aset isiku rünne teiste isikute vastu või tõsise õiguserikkumise toimepanemine (vrd Tartu Ringkonnakohtu
  6. mai
  7. a otsuse nr 3-19-656, p-d 24 ja 25).
  8. Praegusel juhul on vastustaja
  9. juunil 2020 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ning nende pikendamisel
  10. juulil 2020 tuginenud kahele VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alusele – sellele, et kaebaja on ohtlik vanglas viibivatele isikutele (ohustades seeläbi vangla üldist julgeolekut), ning vajadusele hoida ära raskeid õiguserikkumisi.
  11. Vastustaja leidis
  12. juuni
  13. a käskkirjas nr 2-20/1-2/217, et kaebaja kujutas endast ohtu ametnike elule ja tervisele ning tema suhtes tuli tugevdada järelevalvet, kuni vanglaametnikega füüsilise konflikti toimumise oht on ära langenud (dtl 74). Vangla järeldas kaebajast lähtuva ohu esinemist
  14. juunil 2020 aset leidnud intsidendist ning kaebaja varasemast käitumisest.
  15. juuni
  16. a intsidendi kohta on valvur koostanud ettekande nr 2-20-3589, mille kohaselt vestles kaebaja
  17. juunil 2020 kella 14.40 paiku valvuriga teemal, mis puudutas üksuse juhi D. Bronzova poolt kaebajale
  18. aprillil 2020 koostatud ettekannet kaebaja ebaviisaka käitumise kohta (dtl 114). Kaebaja väljendas valvurile enda arvamust, et kõik vanglaametnikud on valetajad ja petised ning tema ei ole
  19. aprilli
  20. a ettekandes välja toodud sõnu tegelikult öelnud. Jutu käigus ägestus kaebaja aina rohkem; ütles, et helistab järgmisel päeval lehte ja et üksuse juht pole mitte keegi; lausudes lõpuks "ma löön ta kasti". Jalutuskäigult tagasi tulles umbes kell 16.10 jätkas kaebaja sama teemaga ning ütles valvuri kuuldes üksuse juhi kohta ebatsensuurseid ja halvustavaid väljendeid.
  21. Kohtu hinnangul on vastustaja
  22. juuni
  23. a käskkiri õiguspärane. Kohtu sekkumine täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisse on õigustatud eelkõige olukorras, kus kahtlus ohu esinemise osas on selgelt põhjendamatu. Nii see praegusel juhtumil ei ole. Vastustaja hindas (prognoosis) õigesti käskkirjas välja toodud faktiliste asjaolude põhjal, et nendest saab järeldada võimalikku tulevikus tekkivat ohtu teisele isikule. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel võeti arvesse nii kinnipeetava poolset rikkumist, kui ka tema varasemat käitumist.
  24. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamine otsustati
  25. juuli
  26. a protokolliga. Protokollist nähtuvad järgmised põhjendused: 1) kinnipeetav ei ole pannud toime 9 3-21-820 uusi rikkumisi täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal. Samas on kinnipeetava suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekumeetmeid liialt lühikest aega, et saaks jõuda veendumusele, et tema edasine käitumine ei kujuta endast ohtu teiste isikute elule ja tervisele; 2) kaebaja puhul on tegemist väga äkilise isikuga, kes võib rikkumise toime panna väga väikesest indikatsioonist; 3) kaebaja lukustati, kuna ta ähvardas ametnikku tapmisega. Selle intsidendiga seoses on alustatud kriminaalmenetlust karistusseadustiku § 274 lg 1 tunnustel. Isik ei ole pannud toime küll reaalset rünnet, aga vangla ei saa jääda rünnet ootama, vaid peab tegelema ennetavalt; 4) kinnipeetava käitumine ei ole ajaga muutunud paremaks vaid jätkuvalt paneb toime raskeid rikkumisi, sh ka siis, kui varasemalt on kinnipeetava lukustamine lõpetatud; 5) isikut on kriminaalkorras karistatud 18 korral, neist 16 arhiveeritud kriminaalkaristust ja 2 kehtivat. Vanglas viibib seitsmendat korda. Kuritegude dünaamika on muutunud raskemaks, kuna viimane kuritegu oli tapmine; 6) kinnipeetava käitumine vangistuse jooksul ning tema kohta koostatud ettekanded näitavad ilmekalt, et isiku puhul on tegemist väga kiirelt ärrituva isikuga, kes väljendab vastumeelsust vanglas kehtestatud korra osas – kui ametnikud täidavad oma tööülesandeid, siis ka sellest võib isikul tekkida vastumeelsus ning väljenduda ohtlikkus; 7) abinõude kohaldamisest on möödunud pelgalt kuu aega. Selle kuu aja jooksul ei ole fikseeritud kaebaja osas sündmusi. Olenemata sellest ei saa asuda tõsikindlalt seisukohale, et temast tulenev oht oleks käesolevaks hetkeks möödunud, sest abinõude kohaldamisest on möödunud lühike aeg.
  27. Tartu Ringkonnakohus leidis
  28. veebruari
  29. a otsuses asjas nr 3-20-1807, p-des 27 ja 28, et protokollides kajastatud vastustaja ametnike seisukohtadest nähtub, et kaebaja ohtlikkust seostatakse eelkõige asjaoluga, et meetmete kohaldamise põhjustanud intsidendist mööduv aeg ei ole piisav selleks, et veenduda ohu möödumises. Samas paneb seadus vastustajale kohustuse kontrollida jätkuvalt ohu olemasolu, s.t veenduda et oht on jätkuv. Meetmete kohaldamise jätkamise otsust ei olnud kohane põhjendada sellega, et intsidendist möödunud vastavalt kahe ja kolme kuu jooksul ohu äralangemises ei saanud kindel olla. Tähelepanuväärne on, et meetmete kohaldamise ajal ei toimunud kaebajaga uusi sarnaseid intsidente. Samuti ei saa mööda vaadata sellest, et vastustaja tugines meetmete pikendamise otsustamisel ekslikule seisukohale, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseni viinud intsidendi põhjuseks oli kaebaja mitu kuud püsinud meelepaha üksuse juhi ettekande pärast, mis võiks osutada ohu jätkuvale püsimisele ka meetmete kohaldamise algusest möödunud aja jooksul. Seega lähtus vastustaja kaebaja ohtlikkusele hinnangut andes ebaõigest eeldusest. Kaebaja ohtlikkuse hindamisel ei ole asjakohane seegi, et vastustaja ametnike võimalikud tulevikus tehtavad otsused võivad samuti põhjustada kaebaja meelepaha. Meetmete kohaldamise jätkamise otsustamise ajal ei olnud teada, kas ja milliseid kaebajat mõjutavaid otsuseid võisid ametnikud teha. Seadusandja ei ole näinud ette võimalust kohaldada vägivaldse kuriteo toime pannud kergesti ärrituva isiku suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid n-ö igaks juhuks. VangS kohaselt tuleb ka sellise isiku puhul veenduda ja põhjendada, et esineb konkreetne, mitte abstraktne oht, mille maandamiseks on vajalik kohaldada täiendavaid meetmeid. Samuti ei ole vastustaja selgitanud, miks erinevalt kaebaja varasemast käitumisest, võib arvata, et uutele negatiivsetele otsustele reageeriks kaebaja füüsilise ründega. Seega ei ole vastustaja tuvastanud ega nõuetekohaselt põhjendanud kaebajast lähtuvat ohtu teistele isikutele meetmete kohaldamise pikendamise otsuse tegemise ajal.
  30. augusti ja
  31. septembri
  32. a protokollides toodud vastustaja ametnike seisukohtadest ilmneb hoopis, et kaebaja suhtes meetmete jätkuvat kohaldamist peeti põhjendatuks, kuna ei ole välistatud, et kaebaja võib olla ohtlik teistele isikutele. Vastavalt on vastustaja leidnud, et esineb ohukahtlus ehk vajadus ohtu ennetada, mitte ohuolukord. Seega ei ole vastustaja isegi väitnud ohu esinemist ja protokollide põhjendused ei olegi suunatud kaebajast lähtuva ohu põhjendamisele. 10 3-21-820
  33. Kohtu hinnangul on viimati nimetatud Tartu Ringkonnakohtu seisukoht asjakohane ka Tartu Vangla
  34. juuli 2020.a protokollilise otsusega seoses. Sarnaselt
  35. augusti ja
  36. septembri
  37. a protokollidega, on
  38. juuli
  39. a täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsus õigusvastane põhjusel, et vastustaja ei ole tuvastanud ega põhjendanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemist.
  40. Seega on Tartu Vangla tegevus
  41. juulil 2020 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise esmakordsel pikendamisel, õigusvastane.
  42. Samuti peab kaebaja õigusvastaseks kambri nr 1058 tingimusi, kuhu kaebaja paigutati
  43. juulil 2020, kuivõrd kambris oli ebapiisavalt põrandapinda, sinna olid paigutatud vahetrellid ning kaebaja kambrikaaslane oli ohtlikuks tunnistatud kinnipeetav. Kaebaja on ka varasemalt kambri nr 1058 isikliku ruumi suurusega seonduvalt halduskohtu poole pöördunud. Tartu Halduskohus on
  44. märtsi
  45. a otsuses asjas nr 3-20-1890 leidnud, et kaebajale oli kambris nr 1058 viibimise ajal tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda (6,36÷2=3,18), mille hulgas on kambris paikneva mööbli alla jääv pind. Kohtule esitatud tõenditest ega poolte seisukohtadest ei ilmne, et kaebajal oleks olnud kambris nr 1058 mööbli tõttu piiratud seal tavalisel viisil liikumine. Samuti ei ilmne kohtule, et kaebaja olukorda kambris nr 1058 viibimise ajal oleks raskendanud teised sellised kinnipidamistingimused, mis annaksid nende koosmõjus alust pidada kaebaja viibimist kambris nr 1058 vähese liikumisruumi tõttu õigusvastaseks ja inimväärikust alandavaks. Tartu Ringkonnakohus jättis
  46. detsembri
  47. a otsusega asjas nr 3-20-1890 Tartu Halduskohtu
  48. märtsi
  49. a otsuse muutmata. Kohtute otsused on jõustunud.
  50. Kohus nõustub vastustajaga, et sõltumata sellest, millise kahjuliku tagajärje saabumise tõttu (on see siis väärikust alandav kohtlemine või tervise kahjustamine) kaebaja hüvitist nõuab, ei muuda see hinnangut vangla tegevuse õiguspärasusele. Kuivõrd haldusasjas nr 3-20-1890 ei ole kohtud kambri nr 1058 tingimusi isikliku ruumi osas õigusvastaseks pidanud, siis ei ole põhjust asuda teistsugusele seisukohale ka käesolevas asjas.
  51. Kohus palus kaebajal
  52. oktoobri
  53. a kohtunõudes selgitada, kuidas kambrikaaslasest ohtlik kinnipeetav tema tervist kahjustas, kuid kaebaja jättis sellele oma
  54. oktoobri
  55. a vastuses vastamata (dtl 131-132). Kohus ei saa sisustada kahju hüvitamise nõuet kaebaja eest. Kaebajal tuleb endal ära näidata väidetavalt saabunud kahjulikud tagajärjed. Tagajärgede kohta, mida kaebaja pole kaebuses ära näidanud, ei saa kohus otsust teha (vt Riigikohtu otsus nr 3-191565/46, p 26).
  56. Kohtupraktikas on öeldud, et isegi kui kinnipeetava eraldatud lukustatud kambris hoidmine on julgeolekuohuga põhimõtteliselt õigustatud, võivad isiku isolatsioonis hoidmise õigusvastaseks muuta kinnipeetava isikust tingitud asjaolud ning sellised eraldihoidmise tingimused ja piirangud kogumis, mis ei tulene eraldamisest endast, kuid mis süvendavad eraldamisega kaasnevaid riiveid (Riigikohtu
  57. veebruari
  58. a otsus asjas 3-17-1503, p 17).
  59. Kaebaja leiab, et eraldatud lukustatud kambris viibimine oli põhjuseks kaebaja tervise halvenemisele ja nüüdseks liigub kaebaja vaevaliselt tugevate valuvaigistite toel. Kaebajal oli arsti ettekirjutus võimlemiseks ja pidevalt liikumiseks, kuid eraldatud lukustatud kambris, kus põrandapinda oli ~2,5 m2 oli liikumine olematu. Kaebaja väidab, et tema sõnu tõendavad meditsiinikaardi väljavõtted. Samuti nähtub Sotsiaalkindlustusameti
  60. juuni
  61. a otsusest nr P260-2021-52525, et ta on raske puudega isik. Kaebaja leiab, et kannatada sai ka kaebaja 11 3-21-820 psüühika, kuna ta kannatas ülekohtu all (dtl 52). Kaebaja vaimse puude teket kinnitab Eesti Töötukassa
  62. veebruari
  63. a otsus nr TVH/23/
  64. Kaebaja on märkinud, et talle on lisandunud vaimne puue, kusjuures osaline ehk märkimisväärne süü on
  65. juunist. –
  66. novembrini 2020 eraldatud lukustatud kambris hoidmisel (dtl 131).
  67. Kohus selgitas kaebajale
  68. oktoobri
  69. a kohtunõudes (dtl 135-137), et praeguses asjas saab kaebaja nõuda hüvitist üksnes sellise tervisekahjustuse tekitamise eest, mis esines (s.t oli kaebajale teada) hetkel, mil ta esitas vanglale kahju hüvitamise taotlused. Kuna kaebaja esitas Tartu Vanglale kaebuse asjaoludega seonduvad kahju hüvitamise taotlused
  70. veebruaril 2021,
  71. veebruaril 2021 ja
  72. märtsil 2021, pidi kaebajale tekkinud kahju olema teada juba eelnimetatud ajahetkedel. Eelnev tähendab seda, et kaebaja ei saa nõuda kahju hüvitamist tervise kahjustuste eest, mis tekkisid pärast
  73. veebruari 2021,
  74. veebruari 2021 ja
  75. märtsi 2021 ega selle eest, et Eesti Töötukassa
  76. veebruari
  77. a otsusega tuvastati kaebajal vaimne puue. Kaebaja
  78. veebruari
  79. a kahju hüvitamise taotlusest nr 1-13/24-1 nähtub, et juba enne lukustatud kambrisse paigutamist oli kaebajal vaimne puue.
  80. Kohus palus kaebajal
  81. oktoobri
  82. a kohtunõudes täiendavalt selgitada, kuidas kaebaja vaimne tervis sai ajavahemikul
  83. juuni –
  84. november 2020 eraldatud lukustatud kambris viibimise tõttu kahjustada, ning võimalusel esitada selle kinnituseks kohtule tõendid. Kaebaja selgitustest nähtub, et teadlased on kinnitanud, et kinnises vanglasüsteemis viibiv inimene hakkab peale viiendat aastat taandarenema ja see ongi vaimse tervise üks aspekt (dtl 142). Kohtu hinnangul ei ole see piisav, et väita, et kaebajale on tekkinud vaimne puue eraldatud lukustatud kambris hoidmise tõttu. Tõendatud on küll asjaolu, et kaebajal on diagnoositud traumajärgse ajukahjustuse sündroom (dtl 161), kuid see on toimunud enne
  85. juuni 2020 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist.
  86. Vaidlust ei ole, et kaebaja paremas puusaliigeses on diagnoositud 3.-
  87. astme koksartroos, vasakul vähene
  88. astme artroos. Kaebajale on tõesti näidustatud endoproteesimise vajadus (dtl 181). Asja materjalidest nähtub, et
  89. augustil 2020 on kaebaja kurtnud parema puusa valu, mis tekib suurenenud füüsilise koormuse foonil (dtl 61). Selle kohta on kaebaja tervisekaardil ka vastav märge.
  90. augusti
  91. a tervisekaardi sissekandest nähtub, et kaebajal on parema puusa osas vaevused, mis on olnud ammu. Ka
  92. detsembri
  93. a sissekandest nähtub, et puusavalud on olnud juba 5 aastat (dtl 159). Kaebaja märgib ka ise, et ajapikku oleks ta puusaliiges siiski ise üles ütelnud (dtl 52), kuid arsti ettekirjutusel pidev liikumine ja võimlemine oleks kaebaja heaolu pikendanud karistusaja lõpuni.
  94. Kohtu hinnangul ei kajastu kaebaja haigusjuhtudes, et perioodil
  95. juuni –
  96. detsember 2020 oleks kaebaja tervis kahjustada saanud. Sellel seisukohal on ka Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja Piret Kool oma
  97. märtsi
  98. a vastuses (dtl 104-105). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu ei olnud kaebajal võimalik liikuda eluosakonnas, kuid tal oli võimalik käia igapäevaselt jalutuskäikudel. Kaebajale on taastusraviarsti poolt õpetatud isomeetrilised harjutused lihastoonuse ja jõu ühtlustamiseks ja kaebajal tuli iseseisvalt võimelda etteantud skeemi kohaselt. Kohus nõustub vastustajaga, et eraldatud lukustatud kambris paiknemine ei ole selliste harjutuste tegemist välistav.
  99. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude eelduseks on lisaks etteheidetava tegevuse õigusvastasusele tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ka isiku konkreetse õigushüve kahjustamine just haldusorgani õigusvastase tegevuse kaudu. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid kaebaja haiguse progresseerumist või süvenemist just eraldatud lukustatud kambris viibimise tõttu. Hüvitise väljamõistmiseks ei piisa üksnes vangla õigusvastase tegevuse 12 3-21-820 tuvastamisest. Isikule peab olema tekkinud ka kahjulik tagajärg ning see peab olema põhjuslikus seoses vangla õigusvastase tegevusega. Selliste asjaolude tõendamine on kaebaja ülesanne.
  100. Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus tunnistab õigusvastaseks vastustaja tegevuse osas, mis seisneb kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamises ajavahemikul
  101. juulist kuni
  102. novembrini
  103. a. Ülejäänud osas tuleb kaebus jätta rahuldamata. 47.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Tervisekahju põhjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue on RLS § 22 lg 1 p 12 alusel riigilõivuvaba. Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu, mistõttu jäävad menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda (

§ 108lg 1 ls 1; § 109 lg 1 ls 4).

48. Kohus peab vajalikuks kuulutada käesoleva asja menetluse kinniseks kaebaja terviseseisundit kajastavate tõendite osas (dtl 61-62, 105-109, 143-144, 156-162, 179-182). Tulenevalt

§ 77

lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Ülekaalukas avalik huvi taoliste andmete avaldamise vastu kohtu hinnangul praegusel juhul puudub. 49. Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja eraelu kaitse eesmärgil tema nime tähemärgiga (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.