← Eesti

1-23-2455/62

Obsah (9)§ 118§ 263§ 74§ 68§ 28§ 121§ 21§ 57§ 58

1-23-2455 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. jaanuar 2024. a Tallinn Kriminaalasja number 1-23-2455 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov,

§ 118lg 1 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 30.

augusti 2023. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Asja arutamise viis Süüdistatav Andrei Aleksejevi kaitsja Aleksei Smelov Lauri Jõgi Kirjalik menetlus Andrei Aleksejev isikukood: 38204210260; elukoht: XXX, käesoleval hetkel viibib vahi all Tallinna Vanglas aadressil Linnaaru tee 5, Soodevahe küla, Rae vald, Harjumaa; XXX; emakeel: vene keel; XXX; XXX; kriminaalkorras karistatud Harju Maakohtu 19.06.2020 otsusega nr 120-4003

§ 263

lg 1 p 1 järgi vangistusega 1 aasta ja 3 kuud, mis jäeti

§ 74

lg 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga. Kuriteos kahtlustatavana kinni peetud 01.01.2023, tõkend vahistamine kohaldatud alates 02.01.2023, vahi all pidamise tähtaega on pikendatud kuni 01.05.2023 Aleksei Smelov Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON

  1. Harju Maakohtu
  2. augusti
  3. a kohtuotsus Andrei Aleksejevi suhtes jätta muutmata ning süüdistatava kaitsja esitatud apellatsioon rahuldamata.
  4. Süüdistataval apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Harju Maakohtu 30.08.2023 otsusega tunnistati Andrei Aleksejev süüdi

§ 118

lg 1 p 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks 5 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise alguseks loeti Andrei Aleksejevi kahtlustatavana kinnipidamise aeg, s.o 01.01.

  1. Andrei Aleksejevi suhtes valitud tõkend – vahistamine – jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tõkend tühistatakse.
  2. Andrei Aleksejev on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema 01.01.2023 ajavahemikus kell 04.55 kuni 08.11 täpselt tuvastamata kellaajal Tallinnas Elektroni 4 kortermaja ja Rahumäe 3 vahel asuvas parklas lõi tahtlikult X korduvalt rusikaga vastu pead ja lõikas tahtlikult terariista lükandteraga ehitusnoaga korduvalt pea, näo, kaela ja käte piirkonda, millega ta tekitas Xle kogumis rasked tervisekahjustused: - hulgalised torke-lõikehaavad otsmikul, kuklal, vasakul kõrvalestal, vasakul pool kaelal koos rinnaku-rangluu-nibujätkelihase osalise läbilõikega, paremal põsel (kõrvanibust suunurgani) ja parema käe sõrmedel-labakäel. Vigastustega kaasnes ägedast verekaotusest tingitud šokk ehk eluohtlik tervisekahjustus. - mitte eluohtlikud tervisekahjustused ninaluu ja vasaku ülalõualuu murru ning nahaaluste pehmete kudede turse vasaku silmakoopa ja põse piirkonnas. Andrei Aleksejev teadis, et teist inimest korduvalt terariistaga elutähtsatest piirkondadest lõigates saabuvad mistahes raskusega tervisekahjustused, s.h eluohtlikud tervisekahjustused ning ta vähemalt möönis nende saabumist. Oma tahtliku tegevusega pani Andrei Aleksejev toime teisele inimesele raske tervisekahjustuse tekitamise, millega põhjustas ohu elule, s.o pani toime

§ 118lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

  1. Maakohus leidis kokkuvõtvalt, et Andrei Aleksejevile inkrimineeritud kuritegu on tõendamist leidnud, seda vaatamata asjaolule, et kannatanu X sündmusest midagi ei mäleta ja süüdistatav ise mäletab
  2. jaanuari ööd vähesel määral. Maakohus ei nõusutnud kaitseversiooniga, et A. Aleksejevile etteheidetud kuriteo

§ 118lg 1 p 1 järgi võis toime panna keegi kolmas isik ning kogutud tõendid A.

Aleksejevi süüd ei kinnita. Kannatanu DNA-d leidus muuhulgas ka süüdistatav A. Aleksejevile kuuluvalt jopelt leitud verepritsmetest ja -määrdumistest. Maakohtu hinnangul said Xlt pärinevad verepritsmed ja määrdumised A. Aleksejevi jopele, pükstele ja jalatsile kanduda vaid ajal, mil A. Aleksejev Xt füüsilist vägivalda kasutades ründas ning temale süüdistuses nimetatud vigastused tekitas. Võttes arvesse isiku läbivaatusega kannatanul tuvastatud vigastusi (vasaku ülalõualuu murd, ninaluu murd, nahaalused verevalumid ninal, vasaku silma laugudel ja vasakul põsel), võib öelda, et selliste vigastuste laad viitab äärmiselt agressiivsele ründele. A. Aleksejev pidi Xt rusikaga vastu pead lööma korduvalt, kuna ühe või mõne löögi tagajärjel taolisi vigastusi ei tekiks. Kohtulikul uurimisel leidis kinnitust, et A. Andrejevi parema käe rusikas oli peale tema kinnipidamist läbivaatuse hetkel paistes, mis osutab korduvatele ja tugevatele löökidele A. Aleksejevi poolt ning DNA-ekspertiisi analüüsiga selgus, et A. Aleksejevi parema käe sõrmenukkidel olevalt hematoomilt võetud proovist ja küüntealuste kaapeproovidest leiti Xlt pärinevat bioloogilist materjali, mis kinnitab nende füüsilist kontakti. Võimaliku hädakaitse osas maakohus leidis, et ükski kriminaalasjas kogutud tõend ei viita sellele, et Andrei Aleksejev oleks võinud tegutseda hädakaitses

§ 28sätestatu kohaselt, kaitsja ka tegelikult ei põhjendanud sõnagagi, miks ta üldse leiab, et tegemist võis olla hädakaitsega. 2

(15)SÜÜDISTATAVA KAITSJA APELLATSIOON 4. Maakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse süüdistatava kaitsja, kes ei nõustu Harju Maakohtu 30.08.2023 otsusega Andrei Aleksejevi süüdimõistmises ja karistamises

§ 118

lg 1 p 1 järgi, menetluskulude välja mõistmisega ning vaidlustab kohtuotsuse kogu ulatuses. 5. Kaitsja hinnangul tuli maakohus ebaõigele järeldusele, et süüdistatavale etteheidetud tegu on kvalifitseeritav

§ 118lg 1 p 1 järgi.

Maakohus keskendus üksnes asjaolule, et sündmuskoha vaatlusprotokollist ja politsei vormikaamera salvestistelt on näha, et kannatanu ei ole talle vigastuste tekitamise järgselt jõudnud rünnaku kohast kaugemale liikuda, millele viitab maakohtu arvamusel suur verehulk Jekaterina Y surnukeha jalgade juures, kus lebas X politsei sündmuskohale saabumise hetkel ning sellele, et eksperdiarvamuse põhjenduse osas on ekspert selgitanud, et Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korrast (Vabariigi Valitsuse määrus nr 266, 13.08.2002 § 7 lg 3 p 1) lähtudes põhjustasid Xl esinevad torke-lõikehaavad eluohtliku tervisekahjustuse, kuna esines verekaotusest tingitud šokk. Samas ei ole maakohus pööranud piisavalt tähelepanu kaitsja argumentidele ja sellele, millises asendis ja seisundis oli sündmuskohast leitud kannatanu ja nimelt: 5.

  1. Kaitsja juhib tähelepanu, et kui vaadata sündmuskoha vaatlusprotokolli ja politsei vormikaamera salvestist siis on näha, et kannatanu lebab küll Jekaterina Y surnukeha jalgade vahel, kuid tema asend räägib pigem sellest, et inimene lihtsalt jäi selles kohas magama ja magas kuni politsei saabumiseni, mis on ka eluliselt usutav ja täiesti loogiline arvestades, et kannatanu oli üliraskes joobeseisundis (mille üle vaidlust ei ole). Suur verehulk Jekaterina Y surnukeha jalgade juures on loogiliselt seletav sellega, et kannatanu lebas seal mitu tundi ja veri jooksis aeglaselt välja (vastasel juhul oleks kannatanu surnud verejooksu tagajärjel). Selles osas omab olulist tähtsust kannatanu seisund ja nimelt: menetluse käigus tuvastati, et kannatanu vereplasmast leiti 4,89 g/l etanooli ehk üle 4 promilli (kusjuures vereanalüüs oli tehtud 01.01.2023 kell 09.35 (vt ekspertiisiakti). Kaitsja jääb oma varsema seisukoha juurde, et verekaotus ja sellega kaasnenud šokk oli tingitud kannatanu enda üliraskest joobeseisundist. 5.
  2. Maakohus on ekslikult jäänud tähelepanuta, et VV määruse nr 266 § 7 lg-s 3, millele viitas ekspert, on sätestatud, et tervisekahjustus võib olla eluohtlik, kui sellega kaasneb „šokk“. Seega on kaitsja hinnangul tegemist eluohtliku tervisekahjustusega siis, kui šokk on tingitud konkreetsest tervisekahjustusest ja on sellega põhjuslikus seoses aga mitte verekaotusest kui sellisest (tänase päeva seisuga on niigi üldteada, et kui verejooksu ei peatata, siis verekaotus toob kaasa šoki ja teatud juhtudel ka surma). Ekspertiisiaktist ei nähtu, et ühe või teise aktis loetletud vigastusega kaasnes šokk, šokk oli tingitud verekaotusest, kusjuures ekspert ei väida oma arvamuses, et verekaotus oli nii kiire, et kannatanul ei olnud isegi võimalust seda peatada või pöörduda kellegi poole abi saamiseks (see ei olnud ka maakohtu poolt tuvastatud). 5.3.

§ 118

lg 1 p 1 sätestab karistuse tervisekahjustuse tekitamise eest, kui sellega on põhjustatud oht elule. Oht elule peab olema põhjustatud just süüdistatava poolt tekitatud tervisekahjustustega, sest koosseisutüübilt on tegemist alternatiiv-aktilise tagajärjedeliktiga. Seega arvestades sellega, et nii süüdistusakti kui ka ekspertiisiakti kohaselt ei olnud kannatanule tekitatud tervisekahjustused iseenesest eluohtlikud, need ei olnud eluohtlikud ka Riigikohtu praktika kohaselt ((RKKK 3-1-1-40-13 p-d 7, 10), (RKK 3-1-1-46-11 p 7), (RKKK 3-1-1-16-05 p 10), (RKKK 3-1-168-12 p 3), (RKKK 3-1-1-30-12 p 24)) ja et šokk oli tingitud verekaotusest, mis ei ole kaasnenud konkreetse süüdistusaktis loetletud vigastusega, siis etteheidetud tegu (sõltumata sellest, kes on selle toime pannud) oleks õige antud juhul kvalifitseerida

§ 121lg 2 p 1 järgi.

Kahju tekitaja karistamiseks

§ 118

lg 1 p 1 järgi peab esmalt tuvastama, et olid tekitatud sellised tervisekahjustused, mis põhjustavad ohu elule (mis ei ole antud juhul tuvastatud). Oluline on, et oht 3

(15)kannatanu elule tuleneks otseselt tekitatud tervisekahjustuse iseloomust. Sätet ei kohaldata, kui oht elule on küll süüdlase teoga põhjuslikus seoses, ent otseselt tingitud muudest asjaoludest, nt kui süüdlane tekitab kannatanule jalavigastuse ja jätab ta hilissügisel liikumisvõimetuna metsa külmuma. 5.4. Analüüsides põhjuslikku seost süüdistatava etteheidetud teo ja tagajärje vahel, asub apellant seisukohale, et raske tervisekahjustuse ehk kannatanu eluohtliku seisundini viisid korraga mitu faktorit, millest põhilised on tugev alkoholi joobeseisund, külm ilm, ründaja poolt tekitatud tervisekahjustused. Kui välistada eeltoodud faktoritest näiteks tugev alkoholi joobeseisundit poleks eluohtlik seisund ehk

§ 118

lg 1 p 1 tagajärg saabunud, sest olukorras, mil X oleks olnud kainem, poleks ta külma kätte magama jäänud, mis viis ta alajahtumiseni ning verekaotusest tingitud šokini. Samuti kui välistada külm ilm, siis isegi olukorras, mil X oleks sarnases alkoholijoobes jäänud magama samaarvuliste lõike- ja torkehaavadega, poleks ta ilmselgelt sarnaselt alajahtunud, kuid verekaotusest tingitud šoki osas ei saa kindlaid järeldusi teha, sest kaitsja hinnangul verekaotsusest tingitud šokk oli tingitud koosmõjus alajahtumisega ning sooja ilma puhul ei pruugiks Xl tekkida eelpool kirjeldatud terviseseisundit. Välistades aga ründaja poolt tekitatud tervisekahjustusi ei saa kindlalt väita, et X poleks tugevas joobeseisundis jäänud magama Y kõrval, mistõttu ei saa välistada ka võimalikku alajahtumist kui Xle poleks üldse kehavigastusi tekitatud. Eeltoodust tulenevalt leiab apellant, et üksnes ründaja poolt tekitatud lõike- ja torkevigastused ei viinud Xt eluohtliku seisundini, mistõttu ei ole täidetud ka

§ 118lg 1 p 1 kuriteo objektiivne koosseis.

6. Apellant leiab, et otsuse tegemisel on maakohus rikkunud põhjendamiskohustust. Kaitsja leiab, et maakohus on jätnud tähelepanuta tõenditest tulenevad asjaolud, millised kohtu seisukohta ei toeta. Maakohus on tuginenud tõenditele valikuliselt. Apellant on seisukohal, et kohtuliku uurimise käigus uuritud tõendid A. Aleksejevi osas ei kinnita prokuratuuri poolt esitatud süüdistust, vaid vastupidi seavad kahtluse alla A. Aleksejevi süü. Apellant on seisukohal, et kogu süüdistusversioon ja maakohtu otsus rajaneb võimaluste välistamisele, nimelt tugineb maakohus A. Aleksejevi süü tõendamisel ekspertiisi tulemustele, milliste järgi ei saa välistada üht või teist. Kohtuliku uurimise käigus ei olnud esitatud ühtegi ümberlükkamatut tõendit, mis tõendaks, et just Andrei Aleksejev on 01.01.2023 tekitanud Xle kas või mingisugused tervisekahjustused. Vaidlust, ei ole selles, et A. Aleksejev viibis sündmuskohal ehk kuriteo teoimepanemise kohas, kuid puuduvad igasugused tõendid, mis valgustaksid mis 01.01.2023 varahommikul tegelikult juhtus. Tõendite uurimise käigus ei saanud keegi selget pilti sellest:

  1. a)Mis kell täpselt juhtus konflikt kannatanuga?
  2. b)Kes osales konfliktis kannatanuga?
  3. c)Kuidas on välistatud, et sündmuskohal või olla keegi kolmas ja/või neljas?
  4. d)Milline oli konflikti motiiv?
  5. e)Millise vahendiga täpselt pandi toime kuritegu?
  6. f)Mida tegi Andrei Aleksejev konflikti ajal?
  7. g)Kes ja kuidas pani sõiduauto lukku selliselt, et sinna jäi süüdistatav?
  8. h)Kelle poolt olid öeldud ja kellele suunatud sõnad „no kõik vennas, sa oled laip“, millest rääkis tunnistaja C? 6.1. Maakohus on jäänud tähelepanuta, et DNA-ekspertiisi nr 23E-GE0008 (pakend 114) kohaselt väidetava kuriteo toimepanemise vahendi lükandnupul on leitud DNA täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult ning ja nendes segaprofiilides on eristatav peamine DNA profiil, mis on kokkulangev kannatanu DNA profiiliga. A. Aleksejev-i ja Y DNA profiilid ei ole seostatavad. Ehk eeltoodust on selgelt näha, et noa lükandnupul puudub süüdistatava DNA profiil ning on leitud kannatanu DNA täisprofiil ja kellegi tuvastamata isiku DNA täisprofiiil. Siinjuures nõustub maakohus ise oma otsuses (lk 22), et ehitusnoalt leiti tundmatute isikute DNA-d, mis on maakohtu poolt seletatav sellega, et sõidukis viibis sündmusele eelnevalt ka teisi isikuid, kuid sama pole tuvastatud, kellele nimelt kulub leitud DNA. 4

(15)Apellant seab kahtluse alla eelnimetatud noa kasutamist ründamiseks süüdistatava poolt, kuna tegemist on kipsinoaga, mille tera kasutamiseks peab selle lükkama välja just lükandnuppu abil ning muul moel seda kasutada ei ole võimalik. Sellest johtuvalt tuleb asuda seisukohale, et A. Aleksejev ei saanud kasutada eelnimetatud kipsinuga lõike- ja torke haavade tekitamiseks Xle seda põhjusel, et kipsinoa lükandnupul puudub A. Aleksejevi DNA ning ilma lükandnupu lükkamist ei ole võimalik kipsinuga tera kasutada. 6.
  1. Maakohus jättis tähelepanuta, et süüdistuse kohaselt on A. Aleksejev löönud ja lõiganud X-it 24-l korral ning põhjustatud haavadest kaotas X hulgaliselt verd, kuid kõne all oleval kipsinoal ei nähtu veremäärdumisi ja verejälgi ulatuslikus mahus, vaatamata sellele, et kipsinuga ei ole lame ja tasane, vaid on väga reljeefne ning veri oleks pidanud väga lihtsalt sattuma noa ebatasasustesse jättes seal verejälgi. Sarnaselt noaga oleks pidanud ka ründaja riietus olema määrdunud selliselt, et oleks ilmselge, et tegemist on ründajaga, kes on löönud ja lõiganud noaga kannatanut 24-l korral. Eksperdi järelduse kohaselt kaitses kannatanu ka ennast aktiivselt. Järelikult ei ole eluliselt usutav, aktiivse kakluse käigus kahe joobeseisundis kakleja vahel, kus kasutatakse aktiivselt ka nuga, jäävad süüdistava riided terveks ning ilma oluliste verejälgedeta. 6.
  2. Vastuoluline on maakohtu järeldus, et A. Aleksejev ründas Xt noaga hoides seda vasakus käes, mitte juhtivas käes, kuid löögid rusikaga on tehtud ründaja parema käega. Eeltoodud vastuolud panevad kahtluse alla ründaja kavatsused ja tegevuse järjepidevuse rünnaku ajal. Tõsikindlalt võib välistada, et A. Aleksejev ründas üheaegselt nii noaga hoides seda vasakus käes, kui rusikaga kasutades paremat kätt. Kaitsja hinnangul tõstab eelnimetatu vastuolu hoopis tõenäosuse, et just keegi kolmas ja/või neljas isik osales konfliktis. 6.
  3. Kaitsja kritiseerib kohtuotsuse põhjendusi ka osas, milles see tugineb DNA ekspertiisi tulemustele. Ükski ekspertarvamuse järeldus ei ole esitatud kategoorilises vormis, mille alusel saaks väita, et A. Aleksejevi süü on tõendamist leidnud.
  4. Kaitsja juhib tähelepanu mitmele maakohtu poolt tehtud järeldusele, mis jäid kaitsjale arusaamatuks. 7.
  5. Maakohtu hinnangul tuleb tähele panna, et ründajal ongi lühikese teraga kipsinoaga ohvri dünaamilise ja enesekaitset teostava keha liikumise korral raskendatud sügavate torke-lõikehaavade tekitamine (otsuse lk 17). Apellandile on ebaselge, kuidas jõudis maakohus just nimelt sellisele järeldusele. 7.
  6. Maakohtu hinnangul verejälgede vähesus süüdistatava kätel ja riietel ning noal ei tähenda seda, et A. Aleksejevit ei saa üldse antud kuriteoga seostada (otsuse lk 18). Apellandi hinnangul just nimelt verejälgede vähesus süüdistatava kätel ja riietel ning noal osutabki, tulenevalt sündmuste asjaoludest kahtlusele, et just nimelt süüdistatav lõikas sõidukist Opel Zafira leitud lükandteraga ehitusnoaga korduvalt s.o vähemalt 24 korda Xt, kuigi maakohus kasutab sellist kahtlust süüdistatava vastu, aga mitte kasuks (KrMS § 7 lg 3). 7.
  7. Maakohus leidis, et kuigi Y auto oli pargitud kõigile ligipääsetavasse kohta, ei ole võimalik linnakaamerate salvestiste alusel väita, et ükski teine isik peale X ja A. Aleksejevi oleks liikunud
  8. jaanuari ööl vastu hommikut Elektroni 4 maja vastas asuvale tühermaale (otsuse lk 22). Antud juhul tugines maakohus üksnes Elektroni tn linnakaamerate salvestistele, kuid on jäänud arvestamata, et ala, kus toimusid süüdistusaktis kirjeldatud sündmused, on avalik koht, mille juurde on olemas vaba juurdepääs igalt poolt, ehk tegemist ei ole piiratud territooriumiga. Kohtuliku uurimise käigus ei olnud esitatud sellised tõendid, mis välistaksid teiste isikute viibimise samal ajal aja samas kohas, 5
(15)seega süüdistatavale etteheidetud teo võis panna toime keegi kolmas eeluurimise poolt tuvastamata isik, järelikult on tegemist kõrvaldamata kahtlusega KrMS § 7 lg 3 mõttes. 7.
  1. Kohus nõustus süüdistusega selles, et süüdistatava poolt kannatanu ründamise motiiviks võis saada Y surm (otsuse lk 23). Tegemist on põhjendamatu oletustega, sest pole üldse tuvastatud, mis seisundis oli Y hetkel, kui kannatanu ja süüdistatav tulid tema sõiduauto juurde. Kuigi kaitsja ega süüdistatav ei peagi alternatiivset kaitseversiooni esile tooma ja seda tõendama, siis antud juhul võis olla nii, et kui süüdistatav koos kannatanuga tulid Y sõiduauto juurde, siis Y oli seal koos kolmanda tuvastamata isikuga, kellega tekkiski konflikt kannatanuga ja süüdistatav osales selles konfliktis pigem passiivselt ja sellega saabki seletada, miks tema riided olid võrreldes kannatanu ja Y riietega terved ja ilma oluliste verejälgedeta. Selline versioon on ka eluliselt usutav ja on uuritud tõenditega vastavuses. 7.
  2. Maakohus asus seisukohale, et ilmselt oli taustal rääkijaks A. Aleksejev ning see võis olla öeldud mistahes kontekstis jutu käigus. Ei ole tuvastatud, et sündmuskohal viibis veel keegi kolmas isik peale X ja A. Aleksejevi (otsuse lk 24). Kaitsja arvates on tegemist oletustega, mis ei rajane uuritud tõenditel ning kuigi menetluse käigus ei olnud tuvastatud, et sündmuskohal viibis veel keegi kolmas isik peale X ja A. Aleksejevi, oluline on, et see ei ole ka välistatud. Apellandi hinnangul nähtub uuritud tõenditest, et kolmanda isiku viibimine sündmuskohal on tõenäoline, järelikult on tegemist KrMS § 7 lg
  4. Subjektiivse koosseisu osas on kohus ekslikult asunud ise täitma süüdistuse lünki, leides, et süüdistatav pani süüteo toime teadlikult ja tahtlikult. Apellant vaidleb sellele vastu põhjusel, et käesolevas kriminaal asjas ei ole ühtegi tunnistajat või tõendit, mis aitaks taastada ja selgelt aru saada, mis põhjusel, kelle algatusel, kelle vahel, mis kell täpselt leidis konflikt aset X ja ründaja vahel. Apellant on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole tuvastatud ründaja ega kuriteo toimepanemise vahend, rääkimata juba ründaja tahtlusest või hooletusest, seega leiab apellant, et ka subjektiivne koosseis

§ 118lg 1 p 1 järgi A.

Aleksejevi osas ei ole samuti täidetud, mistõttu ei saa Andrei Aleksejev vastutada

§ 118lg 1 p 1 järgi.

Kaitsja on seisukohal, et olukorras, kus puuduvad igasugused lähteandmed konflikti ja kasutatud vägivalla asjaolude osas, ei jää kohtutel muud üle, kui langetada süüdistatava suhtes soodsaim otsus, ehk kõiki kahtlusi tõlgendada süüdistatava kasuks.

  1. Kaitsja kokkuvõtvalt leiab, et puuduvad mistahes otsesed tõendid, milliste kogumi alusel saaks tõsikindlalt järeldada, et just nimelt A. Aleksejev ründas Xt, lüües teda korduvalt parema käe rusikaga näo vasakpoolse piirkonna ja nina pihta ja lõikas kannatanut sõidukist Opel Zafira võetud lükandteraga ehitusnoaga korduvalt s.o vähemalt 24 korda. Maakohus on rajanud süüdimõistva otsuse üksnes tuginevalt kaudsetele tõenditele. Riigikohus on sedastanud, et kui ka kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole. Riigikohus on ka märkinud, et kahtluse püsimajäämise tõenäosus on suurem siis, kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid tõendeid (RKKKo 3-1-1-12-07).
  2. Juhul, kui ringkonnakohus siiski leiab, A. Aleksejevi süü on

§ 118lg 1 p 1 järgi tõendatud palub apellant vähendada A.

Aleksejevi karistust olulisel määral arvestades, et A. Aleksejev ei mäleta toimunust mitte midagi ning vangistuse kandmisel temale oleks väga raske aru saada, mille eest teda täpselt karistatakse ning ka kergem karistus annaks antud juhul oma tulemuse, arvestades käesoleva kaasuse asjaolusid. 11. Apellant palub tühistada Harju Maakohtu 30.08.2023. a kohtuotsus nr 1-23-2455 A. Aleksejevi suhtes täies ulatuses ja teha uus otsus millega mõista õigeks A. Aleksejev süüdistuses

§ 118lg 6

(15)1 p 1 järgi või alternatiivselt (üksnes juhul kui kohus ei rahulda p-s 2 nimetatud taotlust) kvalifitseerida A. Aleksejevile

§ 118

lg 1 p 1 järgi süüks arvatud teod ümber

§ 121lg 2 p 1 järgi ja kergendada karistust.

Teise alternatiivina palub kaitsja mõista A. Aleksejevile kergem karistus

§ 118lg 1 p 1 järgi.

Kaitsja samuti palub hüvitada A. Aleksejevile menetluskuludena lepingulisele kaitsjale makstud tasu. Samuti hüvitada A. Aleksejevile mittevaraline kahju perioodi 02.01.2023-27.06.2023 eest summas 10 618,08 eurot ja edasi 60,33 eurot iga vahi all viibitud päeva eest SKHS § 5 lg 1 p 1, § 11 lg 1 ja § 11 lg 4 alusel. PROKURATUURI APELLATSIOONIVASTUS

  1. Prokuratuur vaidleb oma vastuses apellatsioonis esitatud argumentidele vastu ning palub jätta maakohtu otsus muutmata, kuna see on seaduslik ning põhjendatud. 12.
  2. Andrei Aleksejevi kaitsja hinnangul puudub põhjuslik seos Andrei Aleksejevi tegevuse ja tagajärje vahel. Rasked tervisekahjustused olid tingitud X joobeseisundist ja alajahtumisest. Kaitsja jätab omakorda tähelepanuta, et X pea piirkonnas tuvastati vigastused ehk teadvuse kaotus on põhjuslikus seoses rünnakuga mitte iseseisev põhjusliku seose ahel nagu väidetakse apellatsioonis. Xl tuvastati ninaluu ja vasaku ülalõualuu murrud ning nahaaluste pehmete kudede turse vasaku silmakoopa ja põse piirkonnas. Luumurrud eeldavad tugevaid lööke. Kirjeldatud pea piirkonna traumaga ühtib ka teadvuse kadu, mis ei pruugi olla kohene. Samuti on kaitsja seisukohal, et puudub

§ 118

lg 1 p 1 koosseisu jaoks vajalik tagajärg ehk eluohtlik tervisekahjustus, kuivõrd tervisekahjustus ise peab olema eluohtlik ehk põhjustama vahetult šoki. Seda, miks tegemist on eluohtliku tervisekahjustusega, on Harju Maakohus otsuses selgitanud. Sellist kriteeriumit, et vigastuse vahetu tagajärg peaks olema šokk apellatsioonis viidatud Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korrast ei nähtu. Nimetatud määruse § 7 lõige 3 kajastab ka teisi tagajärgi, mis reeglina ei kujune välja momentaalselt tervisekahjustusega nagu punktis 6 kajastatud sepsis või punktis 7 kajastatud kehapiirkonna või organi häire, mille tagajärjel kujuneb välja gangreen. Ka sepsisele eelneb reeglina põletikuline reaktsioon ja gangreenile kas verevarustuse puudumine või bakteriaalne infektsioon. 12.2. Kaitsja on esitatud apellatsioonis analüüsinud individuaalseid tõendeid ja jõudnud nende kohta järeldusele, et need ei tõenda Andrei Aleksejevi süüd ning teatud võtmetõendites sisalduvat teavet oleks sellest tulenevalt tõlgendada süüdistatava kasuks. Harju Maakohus on aga andnud hinnangu tõenditele tervikuna. Nii ei viita Andrei Andrejevile kui teo toimepanijale mitte ainult DNA-ekspertiisiaktid üksi vaid ka verejälgede paiknemine tema riietel, tervisekahjustus tema paremal käel, mis on iseloomulik suure jõuga löömisele, kannatanu vigastuste paiknemine ja ulatus, kuriteo toimepanemise vahend, selle leidmise koht ja Andrei Aleksejevi edasine tegevus. Apellatsioonis (punkt 20) on kohtule ette heidetud DNA-ekspertiisiaktidele tuginemist, kus eksperdi järelduste alusel ei saanud välistada vastavalt süüdistatavale, kannatanule või tuvastamata isikutele kuuluva DNA päritolu. Esmalt jäetakse tähelepanuta Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt ei tulene kehtivast kriminaalmenetlusõigusest nõuet, et tõendina saaks käsitleda üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu on kohtud õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäosuslikus vormis antud eksperdiarvamusele (3-1-1-63-08 p 17.4). Teiseks on esitatud ka tõenäosusarvutused, mis võimaldavad bioloogilise materjali kuulumist hinnata koosmõjus teiste kriminaalajas kogutud tõenditega. Ka sündmuskoha kontekst, sh kannatanu leidmine ja süüdistatava kinnipidamine sündmuskohal, ei võimalda järeldust, et ekspertiisiaktis käsitletud proovid võiksid kuuluda hoopis kolmandatele seni tuvastamata isikutele, kellel on lihtsalt sarnased alleelid Andrei Aleksejevi ja Xga. Samuti ei ole midagi ebatavalist selles, et noa lükandnupult leiti Xle kuuluvat bioloogilist materjali kuivõrd lükandnoaga lõigete sooritamisel satubki kannatanu bioloogilist materjali reeglina ründevahendile tulenevalt kudede ja verega kokkupuutest. See aga omakorda ei 7

(15)tähenda, et süüdistatav ja tema riided oleksid pidanud olema kaetud ulatusliku veremäärdumisega. Maakohus on nimetatud väidet analüüsinud ja selgitanud, et vigastuste iseloomust tulenevalt ei kaasnegi kohest ulatuslikku verejooksu ja dünaamilisi liikumise tõttu ei pruukinud verd olulises koguses sattuda süüdistatava riietele. Kriminaalmenetlusliku kogemuse pinnalt kaasneb oluline veremäärdumine eelkõige suuri veresooni läbivate tervisekahjustustega. Samuti on ulatuslik veremäärdumine tavaline rüseluste korral, kus ründaja riided on vahetus kontaktis veritseva haavaga. Terava lühikese teraga lõikevahendi puhul pärinevad vereplekid eelkõige tõmbeliigutuste käigus tekkivatest pritsmetest ja verekogus ei olegi sellistel puhkudel ulatuslik. 12.
  1. Andrei Aleksejevi kaitsja heidab Maakohtule ette kohtulahendi rajamist oletustele. Täpsemalt on apellatsiooni punktis 22.1 kohtule ette heidetud oletuslikku järeldust, et teistel sündmuskohalt leitud nugadel ei olnud verd. Sündmuskoha vaatlusprotokollis on sõiduki läbivaatuse juures teistelt sõidukis leitud nugadel visuaalsel vaatlusel verejälgede puudumist kajastatud. Lisaks võeti kõik leitud noad sõidukist kaasa, pakendati ja anti hoiule asitõendite lattu. Vastava kahtluse tekkimise korral protokollis kajastatu tõele vastavuse osas oleks kaitsja saanud KrMS § 297 korras taotleda kirjeldatud nugade asitõendina vaatlemist. Vastavasisulist taotlust ei esitatud asja arutamisel Harju Maakohtus ja seda pole ka apellatsioonikaebuses taotletud. 12.
  2. Kolmanda seni tuvastamata toimepanija välistamise osas ei saa samuti rääkida kohtulahendi oletustele tuginemisest. Nii on kohus põhjalikult selgitanud, millised tõendid nende kogumis viitavad Andrei Aleksejevile kui teo toimepanijale (kannatanu vere pritsmed süüdistatava riietel, süüdistatava DNA ründevahendil, süüdistatava tervisekahjustused paremal käel koosmõjus kannatanu vigastustega). Seega lihtsalt väide, et tegemist võis sellest hoolimata olla mõne muu seni tuvastamata isikuga peaks omama mingit tõenduslikku alust. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega, et kohtul tuleks aluseks võtta isiku jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult asjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka põhjendatud kahtlusest (RKKK 1-22-2024 p 15, 1-18-86 p 58) nagu ka käesoleval juhul. 12.
  3. Apellatsioonis heidetakse kohtule ette subjektiivse koosseisu tuvastamata jätmist. Kaitsja on seisukohal, et subjektiivse koosseisu tuvastamiseks puuduvad vajalikud tõendid. Samas on Harju Maakohus tuginenud subjektiivse koosseisu tuvastamisel nii löökide arvule kui ka vigastuste paiknemisele ja ulatusele. Seda, miks nimetatud järeldusi kajastavad tõendid ei ole lubatavad või miks neis kajastuv teave ei võimalda kohtu poolt märgitud järeldusi, esitatud apellatsioonist ei nähtu. 12.
  4. Apellatsioonis heidetakse Harju Maakohtule ette liiga range karistuse mõistmist. Samas ei ole nii apellatsiooni pinnalt kui ka kohtulahendis endas tuvastatav kohtu poolne diskretsiooni piiride ületamine, kaalutlusõiguse teostamata jätmine, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumine või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmine (RKKKK 1-19-4150 p 28). Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 331 lg-st 11 palub prokuratuur jätta Andrei Aleksejevi kaitsja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava kaitsja apellatsioonis ja prokuratuuri vastustes toodud väidetega, leiab, et apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. 8
(15)14. Apellatsiooni esimese argumendina leiab kaitsja, et isegi kui nõustuda, et süüdistuses kirjeldatud kuriteo pani toime just A. Aleksejev, siis tema tegevus tuleb kvalifitseerida

§ 121

lg 1 järgi, kuivõrd ükski tema poolt tekitatud torke-lõikhaavadest polnud eluohtlik. Suur verekaotus, mis tekkis kannatanul ning viis ta eluohtlikku seisundisse, on sisuliselt õnnetute asjaolude kokkulangemine, millisteks on kannatanu raske alkoholijoove, millesse on ta end ise viinud ning külm ilm. Kaitsja loogika kohaselt, kui kannatanu oleks kainem ning oleks sündmuskohalt ära kõndinud ja abi saanud, poleks temal eluohtlikku seisundit tekkinud. Kannatanu jäi aga oma raskest joobest tingituna sündmuskohale lihtsalt magama. 14.

  1. Kohtukolleegium kaitsja sellise argumentatsiooniga ei nõustu ning sissejuhatavalt märgib, et põhjusliku seose tuvastamiseks kasutatava ekvivalentsusteooria kohaselt on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kuna ekvivalentsusteooria mõttes on kõik tagajärje saabumise tingimused võrdväärsed, siis tuleb selle käsitluse praktilisel rakendamisel lähtuda konkreetselt saabunud tagajärjest ja selleni vahetult viinud teost. (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-30-13, p-d 13 ja 18). Lisaks nimetatud naturalistlikule kausaalsusele tuleb edasi tõepoolest tuvastada, kas saabunud koosseisupärane tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. novembri
  5. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-15, p 12). Nimetatud objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunktiks on arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes (pikemalt vt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2010, lk 266). Sisuliselt tuleb esitada küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms). Sellise lisanõude esitamise mõtteks on piirata ekvivalentsusteooria äärmiselt laia toimeala ning eitada juba objektiivse koosseisu realiseeritust nt ebatavaliste kausaalahelate või õiguslikult aktsepteeritud ohuolukordade juhtumitel. Ka senises kohtupraktikas on nenditud, et näiteks olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole koosseisus sisalduv tagajärg hinnatav süüdistatava toimepandud teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada juba isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. mai
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-29-15, p 11.3). 14.
  8. Üheks põhjuseks, miks ei ole koosseisupärane tagajärg vaatamata naturalistliku põhjuslikkuse esinemisele teo toimepanijale siiski omistatav, on enesekahjustamise olukord. Tegemist on nn isikliku vastutuse põhimõtte väljendusega, mille kohaselt vastutab igaüks üksnes enda käitumise eest. Selle põhimõtte järgi vabaneb kausaalahela vallandaja (esmapõhjustaja) vastutusest juhul, kui ta oma õigusvastase käitumisega küll loob vahetu ohu õigushüvele, kuid sündmuste käiku sekkub teine põhjustaja sel moel, et vastutus tagajärje saabumise eest läheb viimasele üle. Selleks sündmuste käiku sekkujaks võib olla ka kannatanu ise ning selle näiteks on olukord, kus lõpptagajärje (kannatanu surm) omistamine esialgse ohu loojale ehk esmapõhjustajale on välistatud juhul, kui noahaavaga haiglasse toimetatud kannatanu keeldub tema elu päästmiseks vajalikust vereülekandest. Siinkohal on aga oluline tähele panna, et see kannatanu ennast kahjustav tegevus (või tegevusetus) peab olema teadlik. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kannatanu tegutseb täie arusaamisega sellest riisikost, mida tema käitumine endas kätkeb; eespool toodud näitesituatsioonis peab isik seega mõistma, et vereülekandest keeldumise tagajärjeks on tema surm või vähemalt vahetu oht tema elule. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on toonitatud, et individuaalsete õigushüvede ohtu asetamine vastutusvõimelise isiku enda poolt on võimalik ning see võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele, kuid selle eelduseks on ohvri käitumise teadlikkus ja vabatahtlikkus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. septembri
  10. a otsus 9

(15)kriminaalasjas nr 3-1-1-60-10, p 17.2). Kui isik otsustab teadlikult ja vabatahtlikult näiteks enda surma saabumise üle (nt enda olukorra ohtlikkust mõistes keeldub võimalikust arstiabist), pole tõepoolest põhjust viia karistusõiguslikku vastutust nn esmapõhjustaja käitumiseni, olgu selleks siis viimase tahtlik või ettevaatamatu tegu. Sellistes situatsioonides tuleb sisuliselt tõdeda, et tagajärje saabumise puhul kuulub otsustusvabadus ja teovalitsus kannatanule endale. Nii on selliseks teadliku eneseohustamise olukorraks pidanud Riigikohtu kriminaalkolleegium juhtu, kus isik loobub liikluses turvavöö kinnitamisest, kuigi turvavarustuse kasutamise kohustuslikkus ning vajalikkus on üldtuntuks asjaoluks kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 60 lg 1 mõttes (vt RKKK
  1. novembri
  2. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-15, p-d 14-15; RKKKo nr. 3-1-1-102-16, p 911). 14.
  3. Praeguses kriminaalasjas kaitsja sisuliselt viitabki enesekahjustamise olukorrale – kannatanu oli nii raskes joobes, et iseloomult mitteeluohtlike kehavigastuste juures arstiabi otsimise asemel jäi sündmuskohale magama, mistõttu tekkis tal suur verekaotus. Praeguses kaasuses on üheselt tõendamist leidnud, et uusaastaööl tarvitas kannatanu alkoholi pikalt enne kuriteosündmust, seega kannatanu raske joove tekkis enne süüdistatavale etteheidetud tegu, mis pandi toime ajavahemikus kell 04.55 kuni 08.
  4. Uuritud tõenditest (mh tunnistaja W ütlustest) nähtub, et kannatanu X oli purjus juba kella 21.45 ajal, kui tuli W juurde koju. Õhtu jooksul tarvitati W juures alkoholi: õlut, konjakit ja šampust. X lahkus W juurest u 23.45 paiku. Seda, et kannatanu oli joobes 01.01.2023 varahommikul kinnitas ka tunnistajana ülekuulatud F, kes seletas, et kuskil kella 6 paiku, tegi ta akna peal suitsu ja nägi kõndimas kahte joobnud olekus meest (süüdistatav ja kanntanu). Nad viskasid maha ühe pudeli, rääkisid midagi omavahel rahulikul toonil vene keeles ja liikusid edasi tühermaa poole, kus pargivad autod. Mehed suundusid ühe halli auto juurde. Hall sõiduk – Opel – kuulub F sõnul ühele naabrile, blondile naisterahvale (Yle). Arutatavas kriminaalasjas puuduvad mistahes tõendid, et kannatanu X oleks oma tegevusetusega ennast teadlikult ohustanud. Ta viibis rakses alkoholijoobes juba enne talle tekitatud kehavigastusi. Puuduvad andmed, et ta oleks teadlikult loobunud arstiabist, seda oleks talle üldse pakutud ja ta oleks teadvustanud, mis on sellise loobumisotsuse tagajärjed. Kui kannatanu poolt enda raskesse joobeseisundisse viimine enne kuriteo toimepanemist soodustas või kiirendas kannatanul verekaotusest tingitud eluohtlikku seisundit, ei ole sellel A. Aleksejevi karistusõigusliku vastutuse seisukohalt mingisugust tähendust. Mittenõustuvalt kaitsja poolt apellatsioonis püsitatud hüpoteesiga, et eluohtliku seisundi võis kanntanul põhjustada alkoholijoobega koosmõjul ka külm ilm, tuleb märkida sedagi, et üldteada asjaoluna külm ilm ning alajahtumine hoopis aeglustavad vereringet ja seega ka verekaotust. 14.
  5. Xle teostatud isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 23E-AOI0001 (II kd, tl 49-54) antud eksperdiarvamuse kohaselt esinesid Xl 01.01.2023 hulgalised torke-lõikehaavad. Eksperdiarvamuse kohaselt võisid torke-lõikehaavad erinevates kehapiirkondades olla Xle põhjustatud teravaservalise torke-lõikevahendiga, milleks võis olla nuga. Ekspert leidis, et Xl esinevad torke-lõikehaavad põhjustasid talle eluohtliku tervisekahjustuse nende kogumis, kuna esines verekaotusest tingitud šokk (eluohtliku tervisekahjustuse tunnus). Kohtukolleegium märgib, et ekspertarvamuse põhjendavast osast ega eksperdiarvamusest ei nähtu, et kaasuvad välistegurid (raske joobe, külm ilm) oleks kannatanu seisundit üldse mõjutanud. Selliselt objektiivses põhjuslikus seoses on süüdistatava poolt kannatanule tekitatud hulgaliste torke-lõikehaavade tulemusena suurest verekaotusest tingitud šokk, mis on eluohtliku tervisekahjustuse tunnuseks. 14.
  6. Ka

§ 118

lg 1 subjektiivse koosseisu realiseerimise osas märkida tuleb, et maakohus on ainuõigesti sedastanud, et üldteada asjaoluna lõikevahendiga ükskõik millises pea, kaela või näopiirkonnas tekitatud vigastused põhjustavad suurt veritsust. Antud juhul paiknesid torkelõikehaavad kannatanu X pealael, otsmikul, põsel ja kõril. Kokku oli terariistaga põhjustatud lõikeid 10

(15)vähemalt 24 tükki. Vigastuste paiknemine kannatanu erinevates kehapiirkondades ei viita mitte ainult enesekaitsele (lõikehaavad parema kämbla pealispinnal) ja kõrvale põiklemisele, vaid ka sellele, et süüdistatav sisuliselt lahmis noaga kannatanu suunas, püüdes siiski tabada tema elutähtsaid piirkondi. Maakohus juhtis asjakohaselt tähelepanu, et vaieldamatult oli kannatanule tekitatud vigastustest kõige ohtlikum kõril olev vigastus, mis meditsiinidokumentidest nähtuvalt lõppes veidi enne suuremaid veene ja läbistas osaliselt rinnaku-rangluu-nibujätkelihase. Kohtukolleegium nõustub samas maakohtu seisukohaga, et ainuüksi asjaolu, et sündmus leidis aset talvisel ajal ja kannatanul oli seljas jope ning löögiriistaks oli küll terava otsaga, kuid siiski üsna lühikese teraga kipsinuga, hoidis ära kannatanu jaoks veelgi raskema tagajärje. Kohtukolleegium leiab seega, et põhjendamatu on kaitsja seisukoht, et süüdistatava tegevus on kvalifitseeritav

§ 121lg 1 järgi.

  1. Teise põhiargumendina seab kaitsja kahtluse alla, kas süüdistuses kirjeldatud teo pani A. Aleksejev toime üksinda või võis olla see toime pandud isikute grupis koos tuvastamata kolmanda isikuga, kellel oli vaba juurdepääs sündmuskohale ning kes pole jäänud tõenditena uuritud tänavakaamerate videosalvestustele. Kaitsja käib versioonina välja, et võis olla nii, et kui süüdistatav koos kannatanuga tulid Y sõiduauto juurde, siis Y oli seal koos kolmanda tuvastamata isikuga, kellel tekkiski konflikt kannatanuga ja süüdistatav osales selles konfliktis pigem passiivselt ja sellega saabki seletada, miks tema riided olid võrreldes kannatanu ja Y riietega terved ja ilma oluliste verejälgedeta. Kuidas kaitsja sisustab süüdistatava poolt konfliktis passiivselt osalemist, apellatsioonist ei selgu. Siiski võib kaitsja apellatsioonist välja lugeda, et tema hinnangul just nimelt verejälgede vähesus süüdistatava kätel ja riietel ning noal osutabki, tulenevalt sündmuste asjaoludest kahtlusele, et just nimelt süüdistatav lõikas sõidukist Opel Zafira leitud lükandteraga ehitusnoaga korduvalt s.o vähemalt 24 korda X, kuigi maakohus kasutab sellist kahtlust süüdistatava vastu, aga mitte kasuks (KrMS § 7 lg 3). Kuigi kaitsja viidatud seisukohad on mõnevõrra vastuolulised, järeldub nendest, et ta sisuliselt jaatab, et süüdisatav A. Aleksejev on kannatanut sõidukist Opel Zafira leitud lükandteraga ehitusnoaga korduvalt löönud. Kaitsja oletab, et tema osapanus kannatanu löömises võis olla tundmatu kolmanda isiku omast siiski väiksem. Kohtukolleegium kaitsja selliste argumentidega ei nõustu ning märgib järgmist. 15.
  2. Maakohus on kaitsja argumentidele oma otsuses juba ammendavalt vastanud. Esitatud apellatsioonis kaitsja üksnes kordab oma varasemaid seisukohti ega nõustu maakohtu poolt tõendite kogumis hindamise tulemusena tehtud järeldustega. Selline mittenõusutmine ei tähenda, et maakohus oleks rikkunud otsuse põhistamiskohustust, nagu kaitsja seda apellatsioonis väidab ning seda vaatamata asjaolule, et maakohtu otsuse põhjendused jäid kaitsjale kohati arusaamatuks. Kaitsja toob jätkuvalt läbiva argumendina välja, et kriminaalasjas eksisteerib hulk kahtlusi A. Aleksejevi süüdiolekus, millised maakohus oleks pidanud tõlgendama tema kasuks. Ringkonnakohus märgib, et kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt ei piisa süüdistusversiooni ümberlükkamiseks paljasõnaliste süüdistust kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitsepositsiooni tuleb aktiivselt tõendada (RKKKo nr 1-18-2232/179, p 66; 1-21-5633/135, p 60). Kaitseversioon ei saa seejuures kujutada endast ette pelgalt oportunistliku oletust, et kuna süüdistatav ja kannatanu kuriteosündmust üldse ei mäleta, puuduvad kuriteo otsesed pealtnägijad, siis võis teoreetiliselt etteheidetava kuriteo toime panna uurimise poolt tuvastamata komas isik või nagu kaitsja oletab, vähemalt süüdistatavaga isikute grupis tegutsenud kaastäideviija. Ringkonnakohus kordab kohtupraktikas kinnistunud arusaama, et isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 11

(15)mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-77-15, p-d 18-19; 3-1-1-49-16, p 21). Kriminaalasjas puuduvad mistahes andmed, et kuriteo toimepanemise hetkel oleks sündmuskohal viibinud keegi kolmas kõrvaline isik peale politsei poolt sündmuskohalt leitud süüdistatava, kannatanu ning selleks ajaks surnud Y. 15.2. Kohtukolleegium märgib samas, et kaitsja argument, et A. Aleksejeviga grupis võis tegutseda tuvastamata isik, kes võis olla aktiivsem täideviija, ei oma karistusõiguslikult A. Aleksejevi süü küsimuse õigeks lahendamiseks tähtsust. Isegi kui möönda, et A. Aleksejeviga koos peksis kannatanut ning lõi mitmel korral kipsinoaga keegi tuvastamata kolmas isik, tuleb märkida järgmist.

§ 21

lg 2 teine lause toob eraldi välja, et kaastäideviimine on ka see, kui süüteokoosseisu tunnustele vastab mitte iga üksiku kaastäideviija tegevus, vaid kui nende teopanused koostoimes täidavad süütekoosseisu tunnused. Kaastäideviimise korral omistatakse ühiselt ja kooskõlastatult tegutsenud isikutele kogu tegu ja selle tagajärg. See tähendab, et ühise vägivalla kasutamise käigus põhjustatud raske tervisekahjustuse eest vastutavad kõik osalenud, sõltumata sellest, kes konkreetselt raske tervisekahjustuse põhjustas (analoogsete olukordade kohta vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 04.04.2001 otsuse nr 3-1-1-29-01 p 5.1 ja 18.01.2005 otsuse nr 3-1-1-97-04 p 19–21). Kuna kaastäideviimise puhul annab iga kaastäideviija oma tegu valitseva panuse ühise teoplaani realiseerimisse, on õiguslikult ainetu kaitsja seisukoht, et süüdistatav A. Aleksejevi roll kannatanule kehavigastuste tekitamises võis olla passiivsem. 15.3. Kaitsja kritiseerib maakohtu otsust, kuna see tugineb üksnes kaudsetele tõenditele. Tõepoolest, kriminaalasjas puuduvad otseste tõenditena A. Aleksejevit süüstavad tema enda, tunnistajate või kannatanu ütlused. Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamine ka kaudsetele tõenditele tuginevalt. Nii on näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-8-10 p-des 9-10 tõdetud, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid üksnes selles osas, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-15-12, p-d 13-14). Ringkonnakohus sedastab, et praeguses kriminaalasjas on selline veenev ning kaudsete tõendite paljusust omav kogum olemas ning kaitsja sellise tõendikogumi koorma all tegelikult möönab ka ise apellatsioonis, et süüdistuses kirjeldatud kuritegu pani toime A. Aleksejev. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on olemasolevat tõendikogumit veatult hinnanud ning kordamata selle analüüsi põhjendusi koos viidetega konkreetsetele tõenditele märgib ringkonnakohus järgmist. Vaidlus puudub, et enne 01.01.2023 polnud süüdistatav ja kannatanu omavahel tuttavad ega kunagi varem kokku puutunud. Politseipatrulli kuriteo sündmuskohale saabumisel tuvastati, et sõiduauto Opel Zafira kõrval lebavad kaks isikut, kellest üks oli silmnähtavate veriste näovigastustega kannatanu X. Lukustatud sõiduautos Opel Zafira viibis alkoholijoobes süüdistatav, kelle riided ja käed olid verega määrdunud. Ekspertiisiga on tuvastatud, et süüdistatava riietel olnud veri kuulub kannatanule. Sündmuskoha vaatluse käigus leiti sõiduautost Opel Zafira veremäärdumisega ehitusnuga (kipsinuga). Kriminaalasjas läbiviidud ekspertiisidega on tuvastatud, et nimetatud veremäärdumisega kipsinoalt leiti mh nii kannatanu kui ka süüdistatav A. Aleksejevi bioloogilist 12

(15)materjali (DNA-d). Samuti tuvastati, et lõiked kannatanu jope kangal on tekitatud terava esemega, milleks on suure tõenäosusega see sama veremäärdumisega kipsinuga. Lisaks noaga tekitatud torkelõikehaavadele kannatanul olid tuvastatud järgmised vigasused - vasaku ülalõualuu murd, ninaluu murd, nahaalused verevalumid ninal, vasaku silma laugudel ja vasakul põsel, mis on tekitatud löökidest kõva tömbi esemega (sh rusikaga, kängitsetud jalaga). Samuti tuvastati, et A. Aleksejevi parema käe rusikas oli peale tema kinnipidamist läbivaatuse hetkel paistes. DNA ekspertiisiga tuvastati, et A. Aleksejevi parema käe sõrmenukkidel olevalt hematoomilt võetud proovist ja küüntealuste kaapeproovidest leiti kannatanu Xlt pärinevat bioloogilist materjali. Kohtukolleegium leiab, et sellise tõendikogumi juures pole kuidagi võimalik tulla A. Aleksejevile etteheidetud kuriteo tõendatuse ning selle toimepanemises tema süü küsimuse osas maakohtuga võrreldes erinevale seisukohale. Kohtukolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et A. Aleksejevi süü temale esitatud süüdistuses

§ 118lg 1 järgi on täielikku tõendamist leidnud.

15.4. Põhjendamatu on kaitsja kriitika DNA-ekspertiisidega saadud tõendite aadressil. Kaitsja toob apellatsioonis välja, et ükski ekspertarvamuse järeldus ei ole esitatud A. Aleksejevi osas kategoorilises vormis, mille alusel saaks väita, et A. Aleksejev on talle etteheidetava kuriteo toime pannud. Kohtukolleegium märgib, et kaitsja eksib, kui väidab, et kategoorilises vormis tehtud järeldusi, mis lubaksid kategooriliselt seostada A. Aleksejevit kanntanule tekitatud kehavigastustega, DNA ekspertarvamustest ei leidu. Nimelt nähtub DNA-ekspertiisi (vt 27.02.2023 akt nr 23E-GE0118, II kd, tl 223-229) ekspertarvamusest, et proovist, mis saadi A. Aleksejevi küüne alt ja verepritsmest tema jope vasaku hõlma vasakust äärest, saadi DNA-analüüsil täisprofiilid, mis on pärit enam kui ühelt isikult, kuid nendes segaprofiilides on eristatav peamine DNA-profiil, mis on kokkulangev X DNA-profiiliga. Ehk teisisõnu X verd on leitud nii süüdistatava jopel kui ka küünte all ning sellega kaitsja tegelikult esitatud apellatsioonis ka nõustub. Tõsi, ükski ehitusnoalt võetud puuteproov ei andnud tulemust, milles oleks kategoorilises vormis tuvastatud, et see langeb kokku süüdistatava DNA-profiiliga. DNA-ekspertiisiga (25.01.2023 akt nr 23E-GE0008, II kd, tl 202-208) tehti kindlaks, et 01.01.2023 sündmuskoha vaatluselt kaasa võetud proovidest mh ehitusnoalt saadi DNA-analüüsil täisprofiilid, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada A. Aleksejevilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist nendes segaproovides (eksperdiarvamuse p 8). Kohtukolleegium märgib, et nimetaud eksperdiarvamuse osas on paslik pöörduda akti juures olevate enam kasutatud mõistete ja sõnastuste selgituste poole, millest nähtub, et arvamus „DNA sisaldumist ei saa välistada“ tähendab, et segaprofiilis on esindatud kõik võrdlusisikul esinevad alleelid ja DNA-profiili geomeetria arvestamisel ei ole võrdlusisiku DNA sisaldumine selles segaprofiilis ebatõenäoline. Kohtukolleegium ei nõustu prokuratuuri vastuses toodud sisukohaga, et pelgalt sellises vormis antud eksperdiarvamus on piisav isiku süüküsimuse lahendamiseks. Kohtupraktikas kujunenud arusaama kohaselt ilma tõenäosusarvutusteta on DNA-eksperdi arvamuse selline tõenduslik jõud üldjuhul olematu. Nimelt möönab ekspert järeldusega „isiku DNA sisaldumist ei saa välistada“ küll võrdlusisiku DNA olemasolu võimalust, kuid selle võimaluse esinemise tõenäosuse määra hindamata on eksperdi arvamuse pinnalt samavõrd võimalik ka vastupidine versioon – et proovis ei sisaldu võrdlusisiku DNA-d. Seetõttu ei kinnita DNA-eksperdi arvamus ilma tõenäosuse määrata süüdistuse väiteid ega lükka neid ka ümber (RKKKo nr 3-1-1-29-14). Samas aga märgib kohtukolleegium, et kriminaalasjas olevate teiste kogumis hinnatud tõendite paljususe juures, ei omagi kategoorilises vormis süüdistatava DNA leidmine kuriteovahendiks olnud noal A. Aleksejevi süüküsimuse õigeks lahendamiseks olulist tähendust. Nimetud veremäärdumisega nuga oli leitud sündmuskohalt koos süüdistatavaga lukustatud sõiduautost Opel Zafira, sellelt noalt võetud puuteproovist oli kategoorilises vormis tuvastatud kannatanu DNA, süüdistatava riided ja käed olid määrdunud kannatanu verega. Lõpetuseks märgib kohtukolleegium, et põhjendamatu on kaitsja etteheide, et sündmuskohalt oli võetud veel kolm nuga, kuid neid ei uuritud. Olukorras, kus kannatanu DNA-d on leitud konkreetselt veremäärdumisega noalt, on maakohus ka ammendavalt 13

(15)põhjendanud viidetega teistele tõenditele, miks ta leiab, et just see ehitusnuga on kuriteovahend, tõendamiseseme asjaolude tuvastamise seisukohalt puudus menetlejal ja kohtul objektiivne vajadus sündmuskohalt leitud teisi ja kuriteo toimepanemisega nähtavalt mitteseotud objekte uurida. Pealegi selline kriitika on üheselt hilinenud, kuna kaitsjal oli alati võimalus esitada taotlus täiendavate tõendite kogumiseks, mida ta ei teinud.
  1. Kohtukolleegium märgib, et maakohus on asjakohaselt hinnanud süüdistatava teo õigusvastasust ning ainuõigesti järeldanud, et kriminaalasjas puuduvad igasugused pidepunktid ning tõendid selle kohta, et A. Aleksejev võis viibida hädakaitses ning oleks esinenud kannatanu poolt mistahes õigusvastane rünne tema vastu. Sellistele asjaoludele kaitsja oma apellatsioonis tegelikult ka ei viita.
  2. Kohtukolleegium samuti ei nõustu kaitsja apellatsiooniga süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Kaitsja toob ainsa argumendina välja, et A. Aleksejev ei mäleta toimunust mitte midagi ning vangistuse kandmisel temale oleks väga raske aru saada, mille eest teda täpselt karistatakse. Muid karistuse kergendamise kasuks olevaid argumente apellatsioonis ei leidu. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava mälupilt toimepandud kuriteost karistuse kohaldamise otsustamisel õigusliku tähtsust ei oma. Pealgi pole välistatud, et kuriteosündmuse mittemäletamine on süüdistatava teadlik kaitsetaktika, mis on ka tema õigus. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses (vt nt RKKKo nr 3-1-1-14-07). Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut täiel määral järginud. Kuigi süüdistatav toimunud kuriteost midagi ei mäleta, väljendas A. Aleksejev maakohtu istungil korduvalt siirast kahetsust selle üle, mis juhtus Xga ja ka Yga. Maakohus ongi karistust kergendava asjaoluna arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja süü tunnistamist. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud

§ 57

loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka apellatsioonis.

§ 58sätestatud raskendavad asjaolud A.

Aleksejevi käitumises puuduvad.

§ 118

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime panemise eest on karistusena ette nähtud 412 aasta pikkune vangistus, seega on antud kuriteo toimepanemise eest määratava karistuse sanktsiooni keskmääraks vangistus 8 aastat. Mõistes süüdistatavale karistuseks 5 aastat vangistust, on maakohus kaugele alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistuse mõistmisel arvestanud seega koosmõjul A. Aleksejevi süü suurust, kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

  1. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 344-345 lg 1, 2 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 30.08.
  2. a otsuse Andrei Aleksejevi suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
  3. Süüdistatav Andrei Aleksejevile õigusabi osutanud kaitsja Aleksei Smelov esitas taotluse kriminaalasja apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulude summas 1000 eurot Eesti Vabariigilt süüdistatava kasuks väljamõistmiseks. KrMS § 185 lg 2 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 14

(15)nimetatud lahendi, seega jäävad süüdistataval apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud tema enda kanda. Allkirjastatud digitaalselt 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.