← Eesti

2-23-8940/28

Obsah (7)§ 99§ 100§ 101§ 102§ 116§ 98§ 105

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg ja koht 18. jaanuar 2024 Tsiviilasja number 2-23-8940 Tsiviilasi X´i hagi Y´i vastu elatise nõudes Tsiviil

) § 97 p-s 1 on sätestatud, et ülalpidamist on õigustatud saama alaealine laps.

§ 99

lg 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi (

§ 99

lg 2).

§ 100

lõike 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis). Sama sätte lõike 2 kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises.

§ 101

lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis olla väiksem kui

§ 101

alusel arvutatud summa.

§ 101

lg-s 5 on sätestatud, et vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Loetakse, et lapse vajadused saab rahuldada kogu lapsetoetuse arvel ja poole lasterikka pere toetuse arvel, mis on jagatud võrdselt toetust saava pere kõigi laste vahel.

§ 102

lg-s 1 on sätestatud, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest, kuid kui vanem on

§ 102lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise vähendamiseks 2

(4)2-23-8940 tuleb tuvastada, et selleks on mõjuv põhjus, muu hulgas kas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti (

§ 116lg 1).

5. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja vanemateks C ja Y. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ela hagejaga koos ega anna talle elatist vahetult. Kohus menetleb elatise nõuet perioodi 01.01.2023 kuni 26.10.2023 eest ning hageja viimase nõude täpsustuse kohaselt on igakuise elatise nõude summa 355 eurot kuus. Taoline summa ületab seadusjärgset miinimummäära, kuid kuna kostja ei ole vaidlustanud väljatoodud põhjendatud vajaduste suurust, ei ole hagejal vajalik enda nõuet tõendada. Kostja ainus vastuväide tugineb sellele, et kostja on praegu töötu ega saa hagejale seetõttu ülalpidamist anda. TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega oli kostja kohustus välja tuua ja tõendada, et esinevad

§ 102lg-tes 1 ja 2 sätestatud asjaolud.

Kohtu hinnangul ei ole kostja põhistanud ega tõendanud, mis takistab kostjal teenida hageja ülalpidamiseks piisavat sissetulekut. Vanemal on aktiivne kohustus otsida tööd ja pidada last ülal. Seega ei saa kohus kostja töötuna arvele võtmist kui sellist arvestada elatise väljamõistmist välistava või elatise suuruse vähendamise aluseks oleva asjaoluna. Kostja viibimine Marokos ei saa automaatselt kaasa tuua võimatust tööd leida, samuti on kostjal võimalik teha elukoha osas teistsuguseid valikuid. Arusaadav on vajadus oma vanemate eest hoolitseda, kuid esmane on vajadus hoolitseda oma alaealise lapse eest (

§ 98lg 1).

  1. Kostja on viidanud sellele, et elatise nõudmine ei ole praegusel hetkel õiglane, kuna varasemalt pidas kostja hagejat mingil perioodil ülal ilma hageja ema poolse toetuseta. Kohtu hinnangul ei anna see mingil määral alust elatise nõude kasvõi osaliselt rahuldamata jätmiseks, kuna antud asjaolud ei puuduta perioodi, mille eest elatist nõutakse.
  2. Riigikohus on 08.01.
  3. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13 (p 16) leidnud, et juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb mh arvestada ka seda, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist, vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 18; Riigikohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Seega peavad vanemad eelduslikult pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev. Eeltoodust tuleneb, et kostjal on samasugune kohustus hageja ülalpidamiseks kui hageja emal. Praegusel juhul ei ole kostja välja toonud selliseid asjaolusid, mis annaks aluse jõuda järeldusele, et hageja ema majanduslik seis on kostja majanduslikust seisust oluliselt parem. Kohus ei saa taoliseks asjaoluks pidada kostja ajutist töötust. Seda enam, et teada ei ole, millises summas võiks kostja saada vastavalt enda võimetele ja haridusele töötasu. 3

(4)2-23-8940
  1. Eeltoodust tulenevalt lähtub kohus vanemate võrdsest kohustusest. Vaidlus puudub selles, et hageja põhjendatud igakuised vajadused on 823 eurot kuus. Hageja on elatise nõude täpsustamisel arvestanud õigesti esmalt sellega, et kogu hageja ülalpidamisvajadus on osaliselt kaetud lapsetoetusega. Kohus leiab, et hageja on seejärel ekslikult arvestanud, et kostja poolt antud ülalpidamise (kogu vaidlusalusel perioodil 330 eurot, s.o ühe kuu kohta 33 eurot) arvelt saab samuti lugeda hageja kogu ülalpidamiskulu osaliselt kaetuks. Hageja on lähtunud arvestuskäigust: (823-80-33)/2, kuid kuna 33 eurot kuus on tasunud kostja, siis tuleb see siiski arvestada maha kostja osast hageja ülalpidamisel, mitte leida, et sellega on kaetud osaliselt ka hageja ema kohustus. Seega lähtub kohus elatise arvestamisel sellest, et 823 eurost lahutatakse 80 euro suurune lapsetoetus ja jagatakse saadud summa kahega. Selliselt tuleb kostja igakuiseks kohustuseks 371,50 eurot ja kogu perioodi 01.01.2023-26.10.2023 kohta (9 kuud, 25 päevaalates täisealiseks saamisest elatise tasumise kohustus selle lahendi alusel lõpeb) 3643,10 eurot. Sellest lahutatakse kogu perioodil kostja poolt antud elatis kokku 330 eurot (hageja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et antud ulatuses on elatist makstud). Kokku on kostjal hagejale tasumata antud perioodi eest elatis (3643,10-330) 3313,10 eurot.
  2. Kohus rahuldab eeltoodust tulenevalt hagi osaliselt ja mõistab välja elatise kogu perioodi 01.01.2023-26.10.2023 eest kokku 3313,10 eurot. Kohus jätab hagi rahuldamata elatist kokku 3313,10 eurot ületavas nõudes.
  3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 164 lg-st 1 tuleneb, et alaealise lapse ülalpidamisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda neid kindlaksmääramata. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.