Tsiviilasi nr 2-22-126839 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Andrus Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-22-126839 Tsiviilasi

) § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu

1. märtsi
2. a otsus kohtuasjas nr C‑679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu
3. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). 4 Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

§ 4034

lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab

§ 4033

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-2113098, p 18 viimane lõik).

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja.

1. Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingute sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Kohus selgitas
2. jaanuari 2023 määruses hagejale, et tal tuleb esitada kohtule asjaolud ja tõendid selle kohta, et kostjaga laenulepingute sõlmimisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitas
3. veebruaril 2023 kohtule üldsõnalise kirjelduse enne laenulepingu sõlmimist tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tehtavatest toimingutest, toomata välja konkreetseid andmeid, mida laenuandja kostja krediidivõime kohta enne laenulepingute sõlmimist omandas. Hageja esitas tõenditena väljavõtte laenuandja andmebaasist, kust nähtuvad kostja esitatud laenutaotlused (vastuse lisa 5, dtl 136), väljavõtte väliste päringute tulemustest (vastuse lisa 6, dtl 137-138), mõistliku laenukoormuse arvutused (vastuse lisa 7, dtl 139-141), kostja krediiditaotlused, millest nähtuvad kostja poolt avaldatud andmed tema majandusliku seisu kohta (vastuse lisa 8, dtl 142-204). Hageja esitatust ei nähtu, et laenuandja oleks nõudnud kostjalt tema pangakonto väljavõtte esitamist. Kohtu hinnangul 5 ei ole hageja esitatu põhjal võimalik asuda seisukohale, et kostja kohta kogutud muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja nõude aluseks olev esimene laenuleping on sõlmitud
4. mail
5. Hageja esitatud tõenditest nähtub, et samade poolte vahel oli juba varasemalt sõlmitud mitu laenulepingut. Sealjuures osad kostja laenutaotlused on tagasi lükatud. Samuti nähtub taotlustest, et kostja poolt tema igakuise sissetuleku ja kohustuste kohta märgitu ei ole usaldusväärne ja oleks pidanud tekitama laenuandjas kahtlusi andmete õigsuses. Näiteks on sama kuu jooksul või ka samal päeval esitatud taotlustes märgitud erinevad sissetulekute suurused. See pidi olema laenuandjale nähtav juba esimese nõude aluseks oleva laenulepingu sõlmimisel –
6. mail 2019 on kostja märkinud oma sissetuleku suuruseks 1500 eurot,
7. mail 1100 eurot ja 800 eurot;
8. aprillil 2019 on kostja märkinud oma sissetuleku suuruseks 800 eurot,
9. aprillil 700 eurot. Igakuiste muude kohustuste kui finantskohustuste suuruseks on taotluses märgitud 50 üksnes eurot. Kohus osundab, et laenu andmine on risk ja raha teenimine pole ettevõtlust soosivas keskkonnas veel keelatud. Jälgida tuleb seda, et tarbijal on ajalooliselt neli põhiõigust: „õigus turvalisusele, õigus saada teavet, õigus valida ja õigus olla ära kuulatud.“ Hageja esitatust ei nähtu, et laenuandja oleks kontrollinud kostja igakuist sissetulekut ja kohustusi ning tuvastanud, et kostja poolt taotluses märgitud andmed on õiged. Hageja esitatust ei nähtu, et laenuandja oleks isegi palunud kostjal anda teavet ja esitatud andmeid täpsustada. Refinantseerimislepingud sõlmiti kostjaga olukorras, kus kostjal oli tekkinud võlgnevus. Lisaks varasema võla refinantseerimisele anti kostjale ka täiendavalt uut laenu juurde. Seejuures lepingutasud olid juurde antavate laenusummadega võrreldes ebaproportsionaalselt suured. Mõne lepingu puhul juurde antava laenusummaga peaaegu sama suured või sellest suuremad. Selline käitumine on vastutustundetu. Küsimata kostja pangakonto väljavõtet piisavalt pika ajavahemiku kohta, ei ole laenuandja saanud kostja krediidivõimet adekvaatselt hinnata. 9.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli laenulepingute sõlmimise ajal 0,00% aastas. Seega kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid. Laenulepingute alusel sai kostja laenu kokku 2960 eurot. Kostja on lepingu alusel teinud makseid kokku 2639,19 eurot (2014,19 + 625), mis on arvestatud põhivõla katteks. Seega on kostjal põhivõlast tasumata 320,81 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja nõuded intressi ja lepingutasude väljamõistmiseks jätab kohus rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Arvestades hagi rahuldamise ulatus, jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda 91,33% ulatuses ja kostja kanda 8,67% ulatuses.
2. Kostja ei ole hagile vastanud, seega kostjal eelduslikult hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Hageja palub menetluskuludena kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõivu 455 eurot ja lepingulise esindaja kulu 480 eurot (ilma käibemaksuta) – maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamine ja kohtule esitamine 20 eurot (1 tk) ning toimingud seoses hagiavalduse ettevalmistamine, koostamine ja kohtule esitamisega 460 eurot (ajakulu 3,8 tundi, tunnitasu 120 eurot).
3. Kohus leiab, et riigilõiv 455 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot (TsMS § 4842) on põhjendatud menetluskulud. Asi ei olnud küll õiguslikult keerukas, kuid samas on hageja nõude 6 aluseks 11 laenulepingut. Arvestades ka hagi täiendamist, leiab kohus, et hageja lepingulise esindaja kulu hagimenetluses 460 eurot on põhjendatud ja vajalik (TsMS § 175 lg 1). Seega määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 935 eurot. Arvestades menetluskulude jaotust, mõistab kohus sellest kostjalt hageja kasuks välja 81,06 eurot (935 x 0,0867).
4. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus hageja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/ Andrus Miilaste kohtunik 7