Tsiviilasi nr 2-23-105831 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Andrus Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsember 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-23-10

) § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu

1. märtsi
2. a otsus kohtuasjas nr C‑679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu
3. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25).
4. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

§ 4034

lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab

§ 4033

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-2113098, p 18 viimane lõik).

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

1. Kohus selgitas
2. aprilli 2023 määruses hagejale vajadust tuua välja asjaolud, millest nähtuks, et kostjale tarbijakrediidilepingute alusel krediidi andmisel järgiti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagiavalduse kohaselt portaalihaldur OÜ Omaraha poolt teostatakse enne kliendile laenu andmist laenusaaja krediidivõimelisuse hindamine. Enne lepingute sõlmimist esitas kostja taotlused krediidi saamiseks, esitades andmed sissetuleku ja kohustuste kohta. Pärast seda kontorollis portaalihaldur kostja andmeid avalikest andmebaasidest ning tegi 3 krediidiskooringu kontrolli kostja maksevõime hindamiseks. Laenu S215076993 andmiseks on tehtud päring Krediidiinfo, Krediidiregistri ja Holm Bank andmebaasi. Kehtivaid maksehäireid laenajal ei olnud. Keskmise netopalga teada saamiseks tehti päring Pensioniregistri andmebaasi ja saadi vastus 882 eurot, mis võeti arvesse laenaja sissetulekuna. Kohustusteks võeti Omaraha poolt seadistatud elatusmiinimum 220 eurot, sest see oli suurem, kui laenaja poolt öeldud majapidamiskulude ja finantskohustuste summa kokku. Laenu S225239508 andmiseks on tehtud päring Krediidiinfo, Krediidiregistri ja Holm Bank andmebaasi. Kehtivaid maksehäireid laenajal ei olnud. Keskmise netopalga teada saamiseks tehti päring Pensioniregistri andmebaasi ja saadi vastus 882 eurot, mis võeti arvesse laenaja sissetulekuna. Kohustusteks võeti Omaraha poolt seadistatud elatusmiinimum 220 eurot, sest see oli suurem, kui laenaja poolt öeldud majapidamiskulude ja finantskohustuste summa kokku. Andmete analüüsimise tulemusel jõudis krediidiandja mõlema lepingu puhul järeldusele, et kostja on võimeline täitma lepingust tulenevaid kohustusi kokkulepitud tingimustel (lepingu S215076993 kuumakse oli 48,82 eurot ja lepingu S225239508 kuumakse oli 62,25 eurot), kuna sissetulekute ja väljaminekute vahe oli laenu saamiseks piisav. Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingute sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingute sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Krediidiandja on kontrollinud küll taotluses märgitud kostja sissetuleku suurust, kuid taotluses märgitud kohustuste suurust kontrollitud ei ole. Hageja märgitust ei nähtu, et krediidiandja oleks taotluses kohustuste kohta märgitut ka täpsustanud, arvestades et majapidamiskulude suuruseks on märgitud üksnes 100 eurot. Krediidiandja oleks pidanud nõudma kostjalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et kostja krediidivõimet adekvaatselt hinnata. Eelkõige tarbija kohustusi ei ole pangakonto väljavõtet küsimata võimalik kontrollida. Maksehäirete puudumisest ei saa järeldada, et kostja oli lepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline. 6.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu

1. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Hagiavalduse kohaselt kostjale on
2. oktoobril 2021 kantud üle laen 477 eurot ja
3. jaanuaril 2022 laen 1331,95 eurot. Seega sai kostja laenusid kätte kokku 1808,95 eurot. Hagiavalduse kohaselt kostja on esimese lepingu katteks teinud maksegraafiku järgseid tagasimakseid kokku 395,44 eurot, millest põhiosa katteks on arvestatud 317,71 eurot ja intressi katteks 77,73 eurot. Teise lepingu katteks on kostja teinud maksegraafiku järgseid tagasimakseid kokku 313,20 eurot, millest põhiosa katteks on arvestatud 125,74 eurot ja intressi katteks 187,46 eurot.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingute sõlmimise ajal 0,00% aastas. Kuivõrd kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, tuleb kõik maksed arvestada põhivõla katteks. Kostjal on hagejale põhivõlast tasumata järelikult 1100,31 eurot (1808,95 - 395,44 - 313,20). Seega rahuldab kohus hageja põhinõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 4 1100,31 eurot. Hageja nõuded intressi, viivise ja sissenõudmiskulude väljamõistmiseks jätab kohus rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Arvestades hagi rahuldamise ulatus, jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda 41,43% ulatuses ja kostja kanda 58,57% ulatuses.
2. Kostja ei ole hagile vastanud, seega kostjal eelduslikult hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Hageja menetluskuluks on maksekäsu kiirmenetluse avaluse ja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 315 eurot. Hageja on riigilõivu tasunud seaduses ettenähtud ulatuses. Seega on tegemist põhjendatud menetluskuluga. Arvestades menetluskulude jaotust, mõistab kohus sellest kostjalt hageja kasuks välja 184,50 eurot (315 x 0,5857).
3. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus hageja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/ Andrus Miilaste kohtunik 5