Obsah (10)

§ 4§ 5§ 230§ 163§ 174§ 4842§ 144§ 217§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Siiri Malmberg Määruse tegemise aeg ja koht 29. jaanuar 2024, Paide Tsiviilasja number 2-22-138013 Tsiviilasi MEKAAB osaühingu hagiavaldu

) § 4 lg 1 esimene lause sätestab, et kohus menetleb tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses sätestatud korras on esitatud hagi või muu avaldus.

§ 4

lg 2 sätestab, et hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise.

§ 5

lg 1 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. 8. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja väitel on tema ja kostja vahel laenulepingust tulenev õigussuhe.

§ 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja ei ole laenulepingu sõlmimist omaks võtnud ja vaielnud laenusuhtele vastu. Hageja on lepingulise suhte tõendamiseks esitanud maksekorralduse (dtl 111), millest nähtub, et hageja on kandnud 20.04.2020 kostjale 1200 eurot selgitusega „laenuleping“. Muid tõendeid hageja kohtule laenulepingu sõlmimise kohta ei ole esitanud. Kohus selgitas oma 06.12.2023 määruse p-s 6, et hageja kohustus on tõendada poolte vahel laenulepingu sõlmimist ja selle tingimusi. Riigikohus on oma 24.11.2011 määruse nr 32-1-109-11 p-s 11 asunud seisukohale, et laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. Riigikohus oli seisukohal, et üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenuleping sõlmituks. VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kostja oleks teinud tahteavalduse laenulepingu sõlmimiseks hagejaga. Võttes arvesse eeltoodut on kohus seisukohal, et hageja väide selle kohta, et ta sõlmis kostjaga laenulepingu ning kandis laenu andmiseks raha kostja kontole oli mõeldud pooltevahelise laenulepingu täitmiseks, on tõendamata. 9. Kostja väitel kandis hageja kostjale vaidlusaluse summa kohviku „x“ inventari ostmise eest.

§ 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus selgitas kostjale 06.12.2023 määruse p-s 9, et kostjal on kohustus oma väidet tõendada. Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks saanud hagejalt raha kohviku „x“ inventari müügi eest.

1. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Riigikohus on oma 20.06.2018 otsuse tsiviilasjas nr 2-17-280 p-s 21 asunud seisukohale, et ka siis, kui hageja tugineb oma nõude õigusliku alusena konkreetsele sättele, tuleb kohtul hinnata tema nõude rahuldamise võimalusi hagi aluseks olevatel asjaoludel kõigil võimalikel õiguslikel alustel. Kohus kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte seisukohtadega õigusküsimustes. Käesoleval juhul on kohus kohtuotsuse p-s 8 asunud seisukohale, et pooled ei ole sõlminud laenulepingut (lepingu sõlmimine on tõendamata). Samuti tuvastas kohus, et hageja ei täitnud raha kostjale kandes müügilepingust tulenevat ostuhinna tasumise kohustust (kostja vastavasisulised väited on tõendamata). Seega on kostja saanud hagejalt rahasumma kohustuse täitmisena, s.o 3 2-22-138013 hageja on tahtnud täita laenulepingut (kohus tuvastab vastava tahte maksekorralduse alusel, milles hageja on märkinud selgituseks viite laenulepingule), mida ei ole olemas (poolte vahel ei ole tuvastatav laenulepingu sõlmimine). Kostja ei ole menetluses tõendanud oma väidet selle kohta, et ta sai hagejalt raha kohviku inventari müügilepingu täitmiseks. Seega on võimalik rahuldada hageja põhinõue 1200 euro saamiseks VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja hageja põhinõude 1200 eurot.
2. Lisaks põhinõudele on hageja esitanud kostja vastu intressinõude. Kohtu hinnangul ei ole intressinõue põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kuna kohus ei tuvastanud käesolevas menetluses esitatud tõendite alusel, et pooled oleksid sõlminud laenulepingu, siis ei ole võimalik intressinõuet rahuldada lepingulisel alusel. VÕS § 1032 lg 1 sätestab, et VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud juhul võib üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Üleantud eseme hävimise, äratarvitamise, kahjustumise või äravõtmise korral võib nõuda ka selle eest hüvitisena omandatu väljaandmist. Õigusalases kirjanduses on asutud seisukohale, et raha üleandmise korral tuleb arvestada, et raha iseenesest ei anna kasutuseeliseid, samuti ei arvestata üleantud rahalt §-s 1028 nimetatud nõude esitamise korral intressi.1
3. Hageja on esitanud kostja vastu viivisenõude. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kui tasu maksmise aeg ei ole kindlaks määratud vastastikuse lepingu puhul, arvestatakse tasult viivist alates VÕS § 821 lg-s 1 sätestatud ajast. Hageja 14.08.2020 ekirjast (dtl 112) ja sellele lisatud nõudekirjast (dtl 113-114) nähtub, et hageja küsis kostjalt talle kantud raha tagasi 14.08.
4. Seega oli hagejal õigus viivist arvestada alates 15.08.2020, mitte alates 20.05.2020, nagu hageja on ekslikult arvanud. Hageja on viivist arvestanud kuni 16.02.
5. VÕS § 113 lg 1 teises määras arvestatud viivis perioodi 15.08.2020 – 16.02.2023 eest on 244,68 eurot. Viivisemäär perioodil 15.08.2020-31.12.2022 oli 8% aastas. Viivisemäär 01.01.2023 – 16.02.2023 oli 10,5% aastas. Perioodis 15.08.2020 – 16.02.2023 oli 916 päeva. Menetluskulud
6. Vastavalt

§ 163

lg-le 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi 96,57% ulatuses, mis on ligilähedane hagi täielikule rahuldamisele, siis ei ole põhjendatud menetluskulude võrdeline ega võrdne jaotamine. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda. 14.

§ 174

lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas 1 https://volaoigusseadus-iv.juuraveeb.ee/sisu/48749/_1032_noude_ulatus. 4 2-22-138013 tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

1. Toimiku materjalidest nähtub, et hageja on tasunud riigilõivu kokku 280 eurot (65,25 eurot maksekäsu kiirmenetluses ja 214,75 eurot hagimenetluses). Kohus on seisukohal, et riigilõiv on asjas vajalik ja põhjendatud menetluskulu.
2. Hagiavalduse 16.02.2023 täpsustusest nähtub, et hageja taotleb ka maksekäsu kiirmenetluses kasutatud juristi konsultatsiooni 50 euro väljamõistmist kostjalt. Vastavalt

§ 4842

kohaselt on maksekäsu kiirmenetluses hüvitatav lisaks riigilõivule menetluskulu 20 eurot ja muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. 17. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja teinud asjas kulutusi õigusteenuse tasule summas 1380 eurot. Menetluskulude nimekirjale on lisatud Advokaadibüroo TRINITI OÜ arve nr x summas 1380 eurot. Arvele lisatud teenuse spetsifikatsioonist nähtub, et advokaadibüroo on osutanud hagejale nõustamisteenust vaidluses XXi vastu kokku 5 tundi. Vastavalt

§ 144p-le 1 on kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Hageja on menetluses osalenud isiklikult. Mitte ühestki menetlusdokumendist ei nähtu, et selle oleks koostanud esindaja. Asja materjalidest ei nähtu, et ühegi menetlustoimingu tegemisel oleks hageja osalenud esindaja kaudu. Ka menetluskulude nimekirjale lisatud arvest ei nähtu, kes konkreetselt hagejale teenust osutas ja kas ta vastab

§-s 218 sätestatud nõuetele. Kohtuga on suhelnud ainult hageja, samuti on hageja suhelnud vaid hagejaga. Üksnes hageja õigusnõustamine ei muuda teenuse osutajat hageja esindajaks (

§ 217lg-d 4-6, Ts

ÜS § 117 lg 1). Taolisele seisukohale on jõudnud Riigikohus nt oma 22.10.2012 otsuse nr 3-3-1-46-12 p-s 33. Seega ei ole Advokaadibüroo TRINITI OÜ arvest nähtuv kulu

-i alusel menetluskuluna hüvitatav.

§ 175

lg 2 alusel ei hüvitata nõustaja kulusid (juhul, kui esitatud arvet käsitada nõustajale tehtud kuluna). 18. Vastavalt

§ 177

lg-le 4 märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on esitanud kohtule 16.02.2023 hagi täpsustuses taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmise taotluse (menetlusdokumendi viimane lause enne lisade nimekirja). (allkirjastatud digitaalselt) Siiri Malmberg kohtunik 5