Obsah (12)

§ 170§ 410§ 404§ 4034§ 14§ 405§ 108§ 113§ 164§ 171§ 172§ 94

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Andres Suik Otsuse tegemise aeg ja koht 04.12.2023, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-22-144454 Tsiviilasi OK Incure OÜ hagi X vast

§ 170

mõttes kostja suhtes toiminud.

§ 410

lg 1 kohaselt võib sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingu puhul olla

§ 404lg 2 ja § 405 lg 1 sätestatud andmed edastatud tarbijale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis Ts

ÜS § 79 tähenduses, mis ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. Hageja on seisukohal, et sama põhimõte kehtib ka loovutuse dokumendi suhtes. 9. Vastutustundliku laenamise põhimõtte (

§ 4034) järgimiseks kogus krediidiandja teavet kliendi kohta erinevatest allikatest.

Tulenevalt lepingu tingimuste punktist 3.4.10. pidi kostja kinnitama, et tal ei ole maksehäireid ühegi isiku ees, sealhulgas ei ole maksehäirete registrites registreeritud kehtivaid maksehäireid ja klient ei ole seotud ühegi vaidlusega, mis võib mõjutada tema võimet teha laenu tagasimakseid. Krediidiandja kontrollis teabe õigsust ning lepingu sõlmimise ajal kostjal ei olnud ühtegi maksehäiret. Krediidivõimelisuse hindamiseks lähtus krediidiandja ka kostja poolt esitatud tulu andmetest.

§ 14lg 2 ja § 4034 lg 3 II lause kohustavad kostjat esitama õige teabe.

Andmete kogumis tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ning suudab tagastada krediiti.

1. Hageja 30.10.2023 vastuse kohaselt krediidiandja kontrollis teabe õigsust ning taotluse esitamise ajal 03.04.2021 ei olnud kostja kohta avaldatud ühtegi aktiivset maksehäiret. Lisaks sellele kontrollis krediidiandja kostja arvelduskonto väljavõtet. Krediidiandja tegi kindlaks, et 3 2-22-144454 kostja netosissetulek on 1 026,78 eurot ja finantskohustused on 200 eurot. Arvesse tuleb võtta, et igakuise tagasimakse suurus krediidiandjale oli ~100 eurot, mistõttu sissetulekute ja kohustuste vahel mahtus sisse võetava krediidi osamakse. Andmete kogumis tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ja suudab täita krediidilepingust tulenevad kohustused lepingus kokkulepitud tingimustel. Krediidikonto on oma eripärast tulenevalt kiirlaen, mis võimaldab tarbijale krediiti suhteliselt väikestes summades ning tavalisest krediidi väljastamise protsessist raha kiiremas korras kätte saada.
2. Kostja sai krediiti kogusummas 100 eurot ning on teinud tagasimakseid kogusummas 312,59 eurot, millest 100 eurot oli arvestatud põhisumma katteks, 13 eurot teenustasu katteks ja 199,59 eurot intressi katteks. Pärast lepingu lõppemist tasus kostja hagejale 419,93 eurot. Sellisel juhul kostja on hagejale jätkuvalt võlgu 1367,48 eurot (2100 – 312,59 – 419,93), mida hageja palub kostjalt alternatiivselt välja mõista vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamisel kohtu poolt, kuivõrd kostja peab saadu hagejale tagastama. Hageja arvestas kõik kostja poolt tehtud tagasimaksed krediidisumma (põhivõla) katteks. KOSTJA VASTUVÄITED
3. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et puudub alus järeldada, et hagejal oleks õiguslik alus esitada kostja suhtes nõudeid. Kostja on laenu võtnud pangalt (Ferratum Panck inc) ning ei ole usutav, et pangal esineks reaalne vajadus kasutada võlanõude või hagiavalduse esitamiseks mõne teise juriidilise isiku abi. Tegemist ei ole keeruka õigusvaidlusega ning hagiavaldusest nähtub, et hagi ei ole esitanud advokaadibüroo. Kostja leiab, et tegemist võib olla olukorraga, kus üks juriidiline isik on nõude näiliselt loovutanud teisele juriidilisele isikule. Tarbijakrediidilepingute puhul on tarbija nõrgemaks pooleks ning seadusandja on ainuüksi

§ 405lg 1 avaldanud tahet, et pooled järgiks lepingute sõlmimisel vorminõudeid.

Mainitud sätte teleoloogilisel tõlgendamisel tuleb asuda seisukohale, et ka tarbijakrediidilepingutega seotud nõuete loovutamisel tuleb järgida teatud vorminõudeid, vastasel juhul jõutaks lõpuks tulemuseni, et nõuete loovutamisest teatatakse näiteks lepa- või vahtralehel ning poetatakse suvalisse postkasti. Antud kaasuses pole vorminõudeid järgitud. Hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist tõendanud.

1. Kostja 14.11.2023 menetlusdokumendi kohaselt pole hageja teatanud, kuidas ta hindas laenuandja kostja krediidivõimelisust. Metoodikat välja ei ole toodud.
2. 22.11.2023 ärakuulamisel taotles kostja hagi läbi vaatamata jätmist ja alternatiivselt, et kohus hagi lisa 7 ei arvestaks. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3. Hinnates asjas kogutud tõendeid ja arvestades poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus kuulub osalisele rahuldamisele. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole 4 2-22-144454 mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
5. Kostja esitas 22.11.2013 toimunud ärakuulamisel taotluse jätta hagi tervikuna läbi vaatamata. Hagi läbi vaatamata jätmist reguleerib TsMS §
6. Sätte eesmärk on lõpetada menetlus asjades, mis sättes reguleeritud kriteeriumide alusel on menetlust välistava puudusega. Kostja ei ole ühelegi konkreetsele alusele viidanud. Asjaolu, et kostja hinnangul on hageja nõue arusaamatu, ei võimalda jätta hagi läbi vaatamata. Hageja on oma nõude kujunemist piisavalt selgitanud. Hageja 30.10.2023 menetlusdokumendis esitatud alternatiivne nõue ei ole uus nõue, mida pole kohus eelnevalt menetlenud, vaid tegemist on korrigeeritud nõudega juhuks, kui kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud kostjale laenu andmisel vastutustundlikku laenamist. Ka võõrkeelne tõend (hagi lisa 7) ei ole aluseks hagi läbi vaatamata jätmiseks. Kohus jätab hageja taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata.
7. Kostja taotles nii asja esmasel läbivaatamisel maakohtus kui ka 22.11.2023 toimunud ärakuulamisel, et kohus jätaks hagiavalduse lisa 7 tähelepanuta põhjusel, et tõend on võõrkeelne. Juba eelmine kohtukoosseis jättis 23.05.2023 kohtuistungil rahuldamata taotluse hagi lisaks 7 oleva exceli tabeli tõlkimiseks. Kohus ei näe põhjust seda menetluslikku otsustust muuta. Kohtule nähtub, et hagiavalduse lisa 7 kujutab endast laenu väljamakse ja tagasimakse arvestust (exceli tabel). Käesoleval juhul ei väitnud kostja, et ta ei saanuks antud dokumendi sisust aru. Samuti ei vaielnud kostja vastu asjaolule, et sai laenu 2100 eurot ning tegi lepingu kehtivuse ajal tagasimakseid kogusummas 312,59 eurot. Kohus menetleb käesolevat asja lihtmenetluses, mistõttu TsMS § 405 lg 1 p 6 kohaselt ei pea kohus hagi lisa 7 puhul järgima kindlaksmääratud vorminõudeid. Hagi lisa 7 tähelepanuta jätmine ei mõjutaks ka käesoleva asja lõpptulemust. Tulenevalt eeltoodust ei ole eeldused hagi lisa 7 tähelepanuta jätmiseks täidetud ja kohus jätab kostja vastava taotluse rahuldamata.
8. Vaidlustamata asjaoludel sõlmisid kostja ja Ferratum Bank p.l.c 06.04.2021 lepingu, millega laenuandja võimaldas kostjal kasutada krediidilimiiti kuni 2000 eurot. Kostjale avatud krediidilimiidi suhtes kehtib Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3 kohaselt intressimäär 48,11% aastas ja krediidikulukuse määraks on 60,27% aastas. Viivisemäär on võrdne intressimääraaga, s.o 48,11% aastas. Eelnimetatud asjaolud nähtuvad ka kohtule esitatud tõenditest (dtl 28-41).
9. Hageja väitel oli kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Pärast meeldetuletuste ja hoiatuse saatmist kostja võlgnevust tähtaegselt ei likvideerinud. Laenuandja edastas kostjale lepingu lõpetamise teate, mille kohaselt leping lõpeb automaatselt
10. päeval teate saatmisest, kui kostja ei tasu võlgnevust hiljemalt 14 päeva jooksul (dtl 62). Kostja olemasolevat võlgnevust ei likvideerinud, mistõttu loeti leping automaatselt üles öelduks 20.10.
11. Laenuandja teavitas 18.03.2022 kostjat nõude loovutamisest hagejale (dtl 42).
12. Hageja tõi esile, et lepingu kehtivuse ajal teostas laenuandja kostjale väljamakseid kokku summas 2100 eurot. Lepingu kehtivuse ajal tasus kostja 05.05.2021 krediidisumma katteks ainsa osamaksena 100 eurot. Lepingu ülesütlemise hetkel kostja põhivõlgnevus oli 2000 eurot. Pärast lepingu lõppemist tasus kostja põhivõlgnevuse katteks 419,93 eurot. Kuivõrd hagejal oli õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitist seoses võlgnikult kohtuväliselt võla nõudmiseks meeldetuletuskirjade saatmisega summas 50 eurot, siis arvestas hageja kostja makset 50 eurot sissenõudmiskulude katteks ja ülejäänud 369,93 eurot põhisumma katteks. Kostja põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga on hageja väitel 1630,07 eurot (2100 – 100 – 369,93). Samuti nõuab hageja kostjalt intressi 218,80 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivist 1046,89 eurot. 5 2-22-144454
13. Kostja vastuväidete kohaselt pole nõuete loovutamisel järgitud vorminõudeid ning krediidiandja rikkus kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
14. Kohtu hinnangul vastab kostja ja Ferratum Bank p.l.c 06.04.2021 leping (dtl 28-41) tarbijakrediidilepingu tunnustele. Võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Ferratum Bank p.l on andnud kostjale krediiti kogusummas 2100 eurot ning kostja oli kohustatud tagastama krediiti ja sellelt arvestatud intressi lepingus kokkulepitud tingimustel. Hageja põhivõlgnevuse ja intressi nõuded võiksid kuuluda rahuldamisele

§ 108

lg 1 alusel ning viivise nõue

§ 113lg 1 alusel.

Põhivõlgnevuse, intressi, ja viivise nõude rahuldamiseks peavad esinema järgmised eeldused: kehtiv leping, lepingus sisalduv kokkulepe põhivõlgnevuse, intressi ja viivise maksmiseks (hagis nõutud määras ja ulatuses), kostja poolne lepingu rikkumine, kostja vastutus rikkumise eest, hagis nõutud ulatuses täitmist välistavate kostja vastuväidete puudumine või nende alusetus. 23. Hagi kohaselt loovutas Ferratum Bank p.l talle kuuluva nõude kostja vastu hagejale. Selle tõendamiseks esitas hageja Ferratum Bank p.l poolt kostjale edastatud teatise, millelt nähtub, et Ferratum Bank p.l.c on loovutanud 18.03.2022 vastavalt

§-le 164 kostja nõude loovutamise lepinguga OK Incure OÜ-le (dtl 42). Eelnimetatud teatise kohaselt 18.03.2022 sõlmis võlausaldaja nõudeõiguste loovutamise lepingu, mille alusel loovutas kõik Ferratum Bank p.l.c ga sõlmitud lepingu(te)st tuleneva(

1. d)nõude(
2. d)X vastu, koos kõigi loovutamise hetkeks tekkinud ning tulevikus tekkida võivate kõrvalnõuetega, samuti kõigi tagatistega ning muude õigustega, OK Incure OÜ-le (dtl 42). Lisaks on teatises märgitud, et kõik antud laenulepingust tulenevad maksed tuleb edaspidi teha OK Incure OÜ arveldusarvele xxxx (Xxxx) (dtl 42). 24.

§ 164

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamine loetakse

§ 170

järgi võlgniku suhtes toimunuks, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, või kui uus võlausaldaja esitab endise võlausaldaja poolt nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi. Kohtupraktikas on leitud, et nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1149-13, p 27; Riigikohtu 6. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07, p 12). 25.

§ 171

lg-d 1 ja 2 sätestavad vastuväited, mida võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada (vt

§ 170ja § 171 lg 1 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 21.

aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-05, p 17).

§ 170

esimene lause ei välista võlgniku vastuväidet selle kohta, et nõude loovutamine ei ole kehtiv. Seega võib võlgnik

§ 171

lg 2 alusel esitada ka need vastuväited, mis tulenevad nõude loovutamisest (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-05, p 17). Samuti võib võlgnik

§ 172

kohaselt keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud (RKTKo 3-2-1-74-15, p 18).

1. Käesoleval juhul on hageja esitanud kohtule Ferratum Bank p.l.c poolt kostjale edastatud nõude loovutamise teate (dtl 42). Kostja ei ole eelnimetatud teate kättesaamist vaidlustanud. Seejuures ei vaidlustanud kostja asjaolu, et on pärast nõude loovutamist teostanud laenu tagasimakseid otse hagejale kogusummas 419,93 eurot. Nimelt tõi kostja apellatsioonkaebuses viitega dtl 45 esile, et tagastas hagejale 30.03.
2. a 105 eurot, 29.04.
3. a 105 eurot, 30.05.
4. a 104,93 eurot, 29.06.
5. a 105 eurot. Olukorras, kus kostja ei vaidlustanud 6 2-22-144454 krediidiandja nõude loovutamise teate kättesaamist, kohtueelselt aktsepteeris nõude loovutamist ja tegi makseid uuele võlausaldajale (hageja) ning nõude loovutamise teatele ei ole kohustuslikku vorminõuet (sh allkirjastatud) seadusega ette nähtud, loeb kohus tuvastatuks, et esialgne võlausaldaja Ferratum Bank p.l.c on loovutanud hagejale vaidlusalusest 06.04.2021 krediidilimiidi lepingust tulenevad nõuded kostja vastu. Sellega on hageja astunud võlasuhtes senise võlausaldaja Ferratum Bank p.l.c asemele.
6. Kostja on vastuses hagiavaldusele muu hulgas märkinud, et krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Tallinna Ringkonnakohus märkis käesoleva tsiviilasja 06.09.2023 otsuse p-s 25, et maakohus ei ole hinnanud, kas olid täidetud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud laenuandja kohustused. Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23). Seega kontrollib kohus järgnevalt, kas laenuandja on järginud kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
7. Vaidlustamata asjaoludel sõlmiti krediidilimiidi leping 06.04.
8. Sõlmitud lepingu ajal kehtinud ja praegu kehtiva

§ 4034

lg 1 punktide 1 ja 2 kohaselt krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 6 järgi krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 29. Vastavalt

§ 4034

lõikele 13 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Hageja esitas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks kohtule laenutaotlused (dtl 26-27), maksehäireregistri väljavõtte (dtl 232), kostja konto väljavõtte (dtl 234). Kostja laenutaotlusest ei nähtu kohtule, et kostjalt oleks küsitud andmeid tema regulaarse sissetuleku, varaliste kohustuse, ülalpeetavate arvu, vara olemasolu (sh kinnisvara), majapidamiskulude jmt kohta. Kostja laenutaotlused sisaldavad endas üksnes taotluse esitamise kuupäeva, laenulepingu numbrit, laenusummat jmt vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise valguses mitteasjakohast infot. Kohtule nähtub, et kostja pangakonto väljavõte puudutab perioodi 29.03.2021-03.04.2021 ehk 6 päeva. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et seoses tarbijakrediidiga tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks krediidiandjal minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet ja et piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavat teavet, kuna need ei pruugi anda piisavat teavet isiku tegeliku krediidivõimekuse kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsused nr 2-18-9977, punkt 12; 2-18-977, punkt 43; 2-20-106661, punkt 55; 2-20-3933, p 67). Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasja nr 2-2113098 p-s 18 selgitanud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija 7 2-22-144454 krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

1. Kohtu hinnangul ei ole hageja käesoleval juhul tõendanud, et krediidiandja oleks kogunud piisavalt tõendeid kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Asja materjalidest ei nähtu tõendeid, mis kinnitaksid hageja väidet, et krediidiandja tegi kindlaks, et kostja regulaarne netosissetulek on 1026,78 eurot ja finantskohustused on 200 eurot. Ühe ainsa konto väljavõttest nähtuva NORDEA BANK 29.03.2021 ülekande järgi pole võimalik asuda seisukohale, et kostja regulaarne sissetulek on 1026,78 eurot (dtl 234), samuti ei saa eelnevast järeldada, et muude andmete kogumine vajalik ei ole. Kostja konto väljavõttest nähtub kohtule, et kostja on tasunud 581 eurot selgitusega „üür ja veebruarikuu kommunaalid“ (dtl 234). Kohtule ei nähtu hageja seisukohast (ega kohtule esitatud tõenditest), et krediidiandja oleks eelnimetatud kulu arvesse võtnud. Kohtule ei ole esitatud tõendit, et krediidiandja oleks üldse krediidianalüüsi teinud. Ka kostja pangakonto väljavõte 6 päeva kohta pidanuks tekitama mõistlikus krediidiandjas kahtluse, kas isik on võimeline väidetava 1026,78 euro sissetulekuga täitma kehtivaid finantskohustusi summas 200, üüri ja kommunaalkulude kohustust ca 581 euro ulatuses, kandma igapäevaseid kulusid toidule, transpordile jmt ning võtma seejuures täiendavaid finantskohustusi. Kohtule esitatud maksehäireregistri väljavõttest (dtl 232) ei piisa järeldamaks, et kostja oli 06.04.2021 lepingu sõlmimisel krediidivõimeline.
2. Seega ei nõustu kohus hageja seisukohaga, et laenuandja on juhindunud vastutustundliku laenamise põhimõttest. Käesoleval juhul ei ole krediidiandja teinud piisavaid pingutusi, et taotleja krediidivõimekust nõuetekohaselt hinnata. Praeguses asjas ei ole tõendatud, et krediidiandja oleks nõudnud tarbijalt mistahes teavet peale pangakonto väljavõtte esitamist üksnes 6 päeva eest. Ka kogutud andmetel ei saanud krediidiandjas tekkida veendumust kostja krediidivõimelisuses. Sellises olukorras ei oleks tohtinud tarbijakrediidilepingut kostjaga sõlmida (

§ 4034lõige 6).

Kohus märgib täiendavalt, et ei nõustu kostjaga, nagu oleks hageja 30.10.2023 seisukohale lisatud pangakonto väljavõte lubamatu tõend. Nagu eelnevast nähtub, on tegemist iseenesest asjakohase tõendiga, samuti järelduvad sellest kostjale kasulikud asjaolud. 32. Vaidlusaluse lepingu sõlmimisel kehtinud

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine.

§ 4034

lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (RKTKm 2-21-13098, p 24). Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asja materjalides puuduvad tõendid, millest nähtuks, kas ja millist teavet on krediidiandja kostjalt küsinud. 33.

§-st 94 tulenev Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär alates 01.01.2021 laenulepingute sõlmimisest on 0,00%, seega tuleb kohtu hinnangul 06.04.2021 sõlmitud lepingule kohaldada intressimäära 0,00%, mistõttu ei saa kostjalt intressi välja mõista. Kohus jätab hageja intressinõude summas 218,80 eurot rahuldamata. 8 2-22-144454 34.

§ 4034

lg 7 3 lause järgi krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja esitas 30.10.2023 võlgnevuse ümberarvestuse, kuid sellelt ei nähtu uut maksegraafikut arvestades

§ 94järgset intressimäära.

Seega võtab kohus aluseks 06.04.2021 krediidilepingu tingimused. Laenulimiidi lepingu eritingimuste p F(c) kohaselt laenulimiit makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi kasutusse võtmisest (dtl 191). Kohtule nähtub hageja esitatud arvestusest, et kostjale maksti 06.04.2021 välja 2000 eurot ja 14.05.2021 täiendavalt 100 eurot (dtl 207), seega lepingu eritingimuste järgi algas 2000 euro osas tagasimaksmise periood 2021 maikuus ja 100 euro osas 2021 juunikuus. Käesoleva otsuse tegemise seisuga 04.12.2023 on laenu tagastamise tähtaeg mõlemal juhul möödunud (12 kuud alates 2021 maikuust ja 12 kuud alates 2021 juunikuust). Seega on laenulimiidi leping tähtaja möödumise tõttu lõppenud ning kohus ei analüüsi kostja vastuväidet, et krediidiandjal puudus õigus lepingu ülesütlemiseks.

1. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa krediidiandja kostjale vaidlusaluse laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja tagasi maksnud. Vaidlus puudub, et kostja sai laenu summas 2100 eurot ning tegi lepingu täitmiseks tagasimakseid kogusummas 732,52 eurot (lepingu kehtivuse ajal 312,59 eurot ja pärast nõude loovutamist hagejale täiendavalt 419,93 eurot), seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista laenu põhiosa võlgnevus 1367,48 eurot.
2. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 21.10.2021 kuni hagiavalduse esitamiseni 05.01.2023 intressiga võrdses määras.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani, mistõttu puudub hageja viivisenõudel intressiga võrdses määras õiguslik alus. Kehtivas kohtupraktikas on leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Alternatiivses võlaarvestuses pole hageja viivisenõudele ka tuginenud. Seega jääb hageja viivisenõue rahuldamata.

1. Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja lepingust tuleneva põhivõlgnevuse summas 1367,48 eurot ning jätab hagi rahuldamata põhivõlgnevuse nõude osas summas 262,59 eurot, intressi nõude osas summas 218,80 eurot ja viivise nõude osas summas 1046,89 eurot.
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi ligikaudu 47% ulatuses (ehk ligikaudu pooles ulatuses), peab kohus õiglaseks jätta menetluskulud poolte endi kanda. Seejuures võtab kohus arvesse, et mõlema poole põhjendatud menetluskulu on sama suurusega (riigilõiv 385 eurot).
3. Kuigi kostja tõi 13.04.2023 menetlusdokumendis esile, et hageja poolt esitatud arvukate dokumentidega tutvumisele kulunud aja eest on kostjal tekkinud kulu summas 4000 eurot, siis kohtu hinnangul ei ole eelnimetatud kulu põhjendatud. Kohus selgitab, et menetlusosaline võib 9 2-22-144454 menetluses osaleda isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti (TsMS § 217 lg 1). TsMS § 144 võimaldab mõista vastaspoolelt välja järgmised menetluskulud: 1) esindaja kasutamisega seotud õigusabikulud (p 1); menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega (p 2); menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek (p 3); seaduses sätestatud kohtueelse menetluse kulud (p 4); kohtutäituri tasu hagi tagamise eest ja hagi tagamise määruse täitmise kulud (p 5); kohtutäituri tasu menetlusdokumentide kättetoimetamise eest (p 5-1); menetluskulude kandmisel menetlusabi taotlemise avalduse menetlemise kulud (p 6); maksekäsu kiirmenetluse kulud (p 7); lepitusmenetluses osalemise kulud (p 8). Seadus ei näe ette võimalust mõista vastaspoolelt välja menetluskulu, mida ei ole nimetatud TsMS §-s
4. Kuna kostjat ei esindanud tsiviilasja menetluses esindaja, kelle kulude hüvitamist ta saaks taotleda kooskõlas TsMS § 144 p 1 ja § 175 lg 1 sätestatuga, ning kostja ei tuginenud TsMS § 144 p-le 3 (saamata jäänud töötasu) ega esitanud oma väidete kulude hüvitamiseks tõendeid, leiab kohus, et kostjal ei ole hüvitatavaid menetluskulusid, välja arvatud apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 385 eurot. Kuivõrd hagi rahuldati ligikaudu pooles ulatuses, siis on kohtu hinnangul õiglane ja põhjendatud jätta poolte menetluskulud nende endi kanda ning rahaliselt kindlaks määramata.
5. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik 10