lg 1 ettenähtud väärteo koosseisu täitmise esimeseks alternatiiviks on oluline, et varaline kahju on tekitatud teisele isikule, mitte liiklusõnnetuse põhjustanud isikule endale. 2 Liiklusõnnetuse akt, sõiduki vaatlusprotokoll, fototabelid ja videosalvestus kinnitavad, et A.Ti pargitud sõidukil olid kriimustused vasakul esiosal ja esipamper oli vasakult poolt kinnitustest lahti. Tunnistaja ütluste kohaselt maksis remont üle 600 euro. Millised kahjustused olid R.Mamedovi juhitud sõidukil ei ole menetluse käigus tuvastatud, kuna sõidukiga lahkuti sündmuskohalt ja hiljem seda politseile ei esitatud. R.Mamedovi enda ütlustest nähtub, et mingid kahjud pidid autole tekkima, kuna ta peab äriühingule seoses remondiga mingid summad hüvitama. A.Ti pargitud sõiduki (xxx reg.nr xxx) omanikuks on V L ja R.Mamedovi juhitud sõiduki (xxx reg.nr xxx) omanikuks on xxx. Seega tekkis käesolevas väärteoasjas liiklusõnnetuse tagajärjel varaline kahju kolmandatele isikutele, s.o V Lile ja xxx. Kohus vaatas videosalvestust ja tuvastas, et R.Mamedovi juhitud xxx sooritab majadevahelisel alal, kuhu on pargitud mitmeid autosid, parempööret. Manöövri käigus, riivab ta tee äärde pargitud tumedat autot, mis on tuvastatud kui xxx. Auto riivamine on nii tugev, et on näha, kuidas xxx korduvalt liigub edasi ja tagasi. Manöövri käigus riivab R.Mamedovi juhitud auto xxx korduvalt üritades xxx jõuga mööda suruda. Kaubiku juht teeb ukse lahti ja räägib midagi õues olnud inimesega. Seejärel xxx juht tagurdab kaubikuga ja sooritab parempöörde suurema kaarega. R.Mamedovile heidetakse ette liiklusseaduse § 46 lg 3 nõuete rikkumist, mis näevad ette, et sõitmisel peab juht hoidma ohutut külgvahet. Tehes parempöörde manöövrit, ei hoidnud R.Mamedov sellist külgvahet, mis oleks võimaldanud sooritada manöövrit ilma pargitud xxx riivamata. Pärast xxx riivamist, tagurdades ja uuesti pööret sooritades suutis R.Mamedov manöövri sooritada nii, et ta enam ei riivanud pargitud xxx. Seega oli hoolsamal ja tähelepanelikumal suhtumisel võimalik manöövri sooritamisel hoida sellist külgvahet, mis tagaks teistest autodest ohutu möödumise. Riivates parempööret sooritades xxx küljega pargitud xxx rikkus Rames Mamedov
Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et mitme osapoolega liiklusõnnetuste puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist. /…/ On võimalik, et liiklusnõudeid rikkusid erinevad liiklusõnnetuse osapooled ning sellisel juhul tuleb välja selgitada, milline neist rikkumistest põhjustas varalise kahju või inimese tervisekahjustuse. Võimalik on seegi, et tagajärje suhtes on kausaalne mitte ühe, vaid mitme isiku käitumine. Sellest tulenevalt ei ole võimalik lahendada ühe liiklusõnnetuse osapoole vastutuse küsimust ilma teiste osapoolte käitumist hindamata. Vastav kohustus on nii kohtuvälisel menetlejal, kes peab selgitama välja, kas väärtegu on aset leidnud ja kas selle on toime pannud menetlusalune isik (vt VTMS § 72 lg 2 ja § 108), kui ka maakohtul (RKL 3-1-1-79-06 p 6). Käesoleval juhul ei ole xxx juht rikkunud ühtegi liiklusseaduse sätet ja avarii hetkel ei olnud ta sündmuskohalgi, seega ei olnud xxx juhi käitumine liiklusõnnetuse põhjuseks. Vastavalt väärteomenetluse seadustiku §-le 2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti, ja arvestades väärteomenetluse erisusi. Karistusseadustiku § 15 lõike 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Teo toimepanemine hooletusest kujutab endast KarS § 18 lg 3 kohaselt ettevaatamatusdelikti. Seetõttu on oluline kontrollida, kas kaebuse esitanud isik realiseeris kõik elemendid, mis on vajalikud võtmaks isikut vastutusele süüteo ettevaatamatu toimepanemise eest. Kahtluseta saab öelda, et Rameš Mamedovi käitumise tõttu tekkis liiklusoht naturalistliku kausaalsuse mõttes: kui kaebuse esitanud isik oleks manöövri sooritamisel hoidnud suuremat külgvahet, ei oleks tekkinud võimalust, et tema juhitud auto riivaks pargitud autot ja see võimalus poleks saanud realiseeruda pargitud auto riivamiseks ning kahjustuste tekitamiseks ja nii kolmandatele isikutele varalise kahju tekkimises. Naturalistlik kausaalsus teo ja tagajärje vahel on aga ettevaatamatusest 3 toime pandud tagajärjedelikti korral pelgalt isiku karistusõigusliku vastutuse minimaalne eeldus. Lisaks sellele tuleb teha kindlaks, kas tagajärje põhjustanud isik rikkus mingit hoolsuskohustust ja vajadusel analüüsida ka seda, kas tagajärg on selle põhjustajale normatiivselt omistatav (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-23-13, p 6 ja 2. novembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-87-15, p 12). Hoolsuskohustuse rikkumisest tuleb kõneleda siis, kui teo toimepanija jätab üles näitamata ühiskonnas vajaliku hoolsuse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-45-14, p 8). Vajaliku hoolsuse üles näitamata jätmist saab isikule tagajärjedelikti puhul ette heita üksnes juhul, kui saabunud tagajärg oli teo toimepanijale objektiivselt ettenähtav (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 20). R.Mamedovi poolt manöövri sooritamisel suurema külgvahe hoidmata jätmine on kohtu hinnangul hoolsuskohustuse rikkumine, sest isik ei veendunud, et hoitav külgvahe võimaldab tal manöövri ohutult sooritada nii, et ei riiva juhitud auto küljega pargitud autot. Seega sooritades parempööret liiga väikese külgvahega, pidi sellises olukorras liiklusohu ja varalise kahju tekitamine olema R. Mamedovile objektiivselt ettenähtav. Eeltoodule tuginedes on kohus seisukohal, et Rameš Mamodv pani
Kõike eeltoodud arvestades on leidnud tõendamist, et Rameš Mamedov rikkus enda tegevusega
lg 3 nõudeid, pannes sellega toime
Nii R.Mamedovi enda kui tunnistaja ütlused kinnitavad, et peale liiklusõnnetust R.Mamedov ei võtnud ühendust liiklusõnnetuses kannatada saanud auto juhi või omanikuga. Videosalvestus kinnitab, et peale xxx riivamist, lahkus R.Mamedov sündmuskohalt. Kuigi Mamedov väitis kohtuistungil, et ta käis väljas ja veendus, et teine auto kahjustada ei saanud, lükkab videosalvestus tema väited ümber. Salvestus kinnitab, et Mamedov autost ei väljunud ja tegi ainult juhi ukse lahti. Sellelt positsioonilt ei olnud Mamedovil kuidagi võimalik näha, kas ja milliseid vigastusi ta xxx tekitas. Oma kaebuses märgib R.Mamedov, et ta ei märganud teise auto puudutamist. Kohtuistungil väitis, et vaatas, et teine auto kahjustada ei saanud. Mõlemad üksteist välistavad väited on aga ümber lükatud videosalvestusega, millelt on näha, et kui Mamedovi juhitud auto riivab xxx, siis Mamedov jääb hetkeks seisma, siis üritab edasi sõita, sealjuures on näha, et xxx korduvalt liigub. Seega ei olnud tegemist kerge riivega, vaid külje vastu sõitmine oli nii tugev, et pani xxx liikuma. Selline kokkupõrge ei saa jääda ühelegi juhile märkamata. Seega on ümber lükatud ka kaebuses toodud väide, et Mamedov ei saanud aru, et puudutas teist autot. Kohtuistungil tunnistas isik, et riivas ja on süüdi, kuid sõitis edasi kuna oli vaja kiiresti asjad ära viia.
lg 4 kohaselt ei ole liiklusõnnetusest ei ole vaja politseile teatada, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) inimesed liiklusõnnetuses vigastada ei saanud või liiklusõnnetuses osalenud inimesed ei nõua ise oma tervise kontrolli; 2) liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on juhtumi põhjusi hinnates varalise kahju tekitamise vastutuse küsimuses ühel meelel; 3) hilisemat identifitseerimist võimaldaval viisil on loetletud kõikide liiklusõnnetuses osalenud inimeste andmed; 4) nimetatud on varalise kahju tekitamise eest vastutav isik; 5) liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on punktides 2–4 loetletud asjaolud kirjalikult vormistanud ja sellele alla kirjutanud.
lg 5 kohaselt lahkarvamuse korral, kui varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele. 4 Vaidlust ei ole asjaolus, et käesoleval juhul lahkus R.Mamedov sündmuskohalt ilma, et oleks selgitanud välja, kes oli kahjustada saanud auto omanik või juht, samuti ei vormistatud kirjalikku dokumenti, kus oleks olnud nimetatud varalise kahju eest vastutav isik. Seega oli kõnealusel juhul politsei teavitamine kohustuslik, kuid Mamedov ei teavitanud liiklusõnnetusest politseid. R. Mamedov õigustab oma käitumist sellega, et ei uskunud, et sellest tuleb probleem. Pidi veel teise lasteaeda leiva ja saia ära viima ja oli kiire. Ei olnud alkoholijoobes ja inimesed kannatada ei saanud. Ükski toodud väide, ei vabasta juhti liiklusseaduse § 169 lg 5 ja lg 4 p4,5 kohustuste täitmisest. Liiklusseaduse sätted on täitmiseks kohustuslikud sõltumata sellest, kas isikul on kiire või mitte. Kuna Mamedov ei selgitanud välja kahjustada saanud auto juhti või omanikku ja ei vormistanud kirjalikku akti ning samuti ei teavitanud liiklusõnnetusest politseid rikkus R.Mamedov
Pärast liiklusõnnetust lahkus R.Mamedov sündmuskohalt teadlikult ja kavatsetult. Videosalvestus kinnitab ja ka R.Mamedovi ütlustest on näha, et isik sai aru, et ta põhjustas liiklusõnnetuse (riivas teist autot), et ta teadlikult ei kutsunud politseid (tal oli kiire ja inimesed kahju ei saanud) ning lahkus sündmuskohalt. Seega rikkus R.Mamedov
Asjaolu, et isikul võib olla kiire ja, et teise auto juhi või omaniku väljaselgitamine või politsei teavitamine võtab aega, ei õigusta rikkumise toimepanemist ega vähenda süüd. Rikkudes
S § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. Rameš Mamedov on süüvõimeline ning KarS
lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus ning rikkumise eest on karistusena ettenähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni.
lg 1 näeb ette vastutuse liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik ning rikkumise eest on karistusena ettenähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Lg 2 kohaselt võib sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud süüteo eest lisakaristusena kohaldada sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Kohtuväline menetleja määras R.Mamedovile liiklusseaduse § 223 lg 1 alusel karistuseks rahatrahv 80 trahviühikut s.o 320 eurot ja liiklusseaduse § 236 lg 1 alusel karistuseks rahatrahv 105 trahviühikut s.o 420 eurot. Liiklusseaduse § 236 lg 2 alusel määrati lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine neljaks kuuks ja liiklusseaduse § 223 lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmine kaheks. Mõlema rikkumise eest on kohtuväline menetleja määranud kaebuse esitajale rahatrahvi 5 keskmisest väiksemas määras ja on arvestanud kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist. Kohtu hinnangul on liiklusõnnetuse põhjustamise eest kohtuvälise menetleja määratud keskmisest määrast oluliselt madalam rahatrahv põhjendatud ja proportsionaalne. Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Kohus arvestab, et puuduvad karistust raskendavad asjaolud, mistõttu on põhjendatud määrata karistus alla sanktsiooni keskmist määra. Kuigi kohtuväline menetleja on märkinud kergendavate asjaolude puudumist, on isik kohtuistungil liiklusõnnetuse põhjustamises oma süüd tunnistanud. Arvestades avariiga tekitatud kahju suurust, et isikud vigastada ei saanud ja et isikul puudub samaliigilise rikkumise eest varasem karistus, on põhjendatud määrata isikule karistuseks rahatrahv alla sanktsiooni kolmandikku. Arvestades asjaolu, et liiklusõnnetus põhjustati hooletusest ja isik ei ole varasemalt liiklusõnnetuste põhjustamise eest karistada saanud, ei ole esmakordse sellise rikkumise eest lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine kohtu arvates põhjendatud ja selles osas tuleb kohtuvälise menetleja otsus tühistada. Samuti on kohtu hinnangul liiklusseaduse § 236 lg 1 järgi kohtuvälise menetleja määratud keskmises määrast märgtavalt madalam rahatrahv põhjendatud ja proportsionaalne. Nähtuvalt karistusregistrist on menetlusalust isikut varem samal aastal liiklusalase rikkumist eest karistatud. Kohus arvestab, et puuduvad karistust raskendavad asjaolud, mistõttu on põhjendatud määrata karistus alla sanktsiooni keskmist määra. Käesoleval juhul puuduvad kergendavad asjaolud ja isik õigustab oma tegu, sellega, et tal oli kiire. Arvestades, et liiklusõnnetuse järgselt sündmuskohalt lahkumise puhul on tegemist tahtliku süüteoga on põhjendatud menetleja määratud rahatrahv märgatavalt alla sanktsiooni keskmist määra koos lisakaristusega. Kohtuväline menetleja määras Rameš Mamedovile
lg 1 järgi kvalifitseeritava rikkumise eest lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise neljaks kuuks. Ainuüksi väide, et juhtimisõigus on isikule töö tegemiseks vajalik, ei ole põhjuseks, mis välistaks isikule lisakaristuse kohaldamise. Karistuse üheks eesmärgiks on ka see, et vähendada üldpreventsiooniga ohtu, mida põhjustavad teatud liiki süüteod. Karistuse eesmärk ei ole üksnes soov inimest karmilt karistada, vaid see, et kartusest tagajärje ees loobutaks uute süütegude toimepanemisest. Kui senised karistused pole olnud mõjusad, tuleb neid raskendada, et mõjutada korduvrikkujat rangemini. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt on võimalik isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Kohtuväline menetleja on selgitanud eripreventiivseid kaalutlusi lisakaristuse määramiseks ning on arvestanud kaebuse esitanud isiku soovi varjata eelmist süütegu (liiklusõnnetust) ja on hinnanud isiku süüd keskmisest raskemaks. Kohus nõustub nende väidetega ning puudub alus väärteootsuses toodud põhjendustega mitte nõustuda ja lisakaristuse määramist täies ulatuses tühistada. Isiku enda ütlustest nähtub, et ta lahkus sündmuskohalt eirates liiklusõnnetuse kohta dokumendi vormistamise või politsei kutsumise kohustust. Oma tegevust põhjendab Mamedov sellega, et tal oli vaja kiiresti asjad ära viia ja ta ei tapnud ju kedagi. Isiku oma käitumist õigustavad põhjendused näitavad, et isik ei anna endale üldse aru, mis eesmärgil on liiklusseaduse § 169 lg 4 6 ja 5 sätted kehtestatud. Selleks, et kindlustusselts hüvitaks kahju kannatanud poolele tekitatud kahju on vaja teada liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki ja selle juhi andmed. Lahkudes peale liiklusõnnetuse põhjustamist sündmuskohalt soovis Mamedov jätta teise auto omaniku või juhi ilma võimalusest, et kindlustusselts hüvitaks talle tekitatud kahju. Liiklusõnnetuse põhjustanud auto tuvastati ainult tänu sellele, et majal oli töötav turvakaamera. Ilma salvestuseta olekski VW juht jäänud äärmiselt ebaõiglasesse olukorda. Ka ainult salvestusest ei piisanud veel rikkuja tuvastamiseks. Politsei pidi tegema selleks mitmeid järelpärimisi (lk 9-14). Mamedov ei pöördunud politsei poole ka hiljem, näiteks peale tööpäeva lõppu, et anda teada, et tema käitumise tõttu on saanud kolmandate isikute vara kahjustada. Selline käitumine näitab, et Mamedovil on ükskõik, kuidas tema õigusvastase teo järel saavad teised autojuhid oma autod korda, ta suhtus oma teo tagajärgedesse hoolimatult. Selline suhtumine on oma olemuselt ohtlik, sest isik ei taju või ei taha aru saada, et kui kõik juhid avariijärgselt sündmuskohalt põgeneksid, siis tekitab see kannatanutele lisakohustusi ja probleeme, et selgitada välja liiklusõnnetuse põhjustanud juht. Käesoleval juhul realiseeruski tunnistaja T jaoks täiendavate toimingute ja neile kuluva asjakulud risk, kuna ta pidi hankima naabermajast videosalvestuse, kuid sellelt ei selgunud ikka veel kaubiku numbrit, mistõttu tuli tal ka politseisse süüteoteade saata. Kui juhid saavad sündmuskohal kokkuleppele ja vajaliku dokumendi vormistatud, vähendab see ka politsei töökoormust. Kui juhid jõuavad kokkuleppele ja politseid ei ole vaja teavitada, ei järgne ka süüteomenetlust ja õnnetuse põhjustaja ei saa karistada. Lisakaristuse kohaldamine on vajalik kõigile, kes ei mõista või ei taha aru saada, et liiklusseadus kehtib kõigile ja sõltumata avarii raskusest või sellest kui kaua isiku arvates kulub teise auto omaniku või juhi tuvastamiseks või politsei teavitamiseks. Töökohustuste täitmine ei vabasta liiklusseaduse nõuete täitmisest. Mamedov rõhutas kogu aeg, et tal oli kiire ja pidi kaupa edasi toimetama. Ei saa välistada, et selline kiirustamine muutis juhi hooletuks juba manöövri sooritamisel, mistõttu Mamedovi juhitud auto riivas pargitud xxx. Liiklusnõuded on kehtestatud kõigi liiklejate ohutuse ja huvide tagamiseks. Mamedovi senine käitumine on näidanud seda, et teatud olukordades ta rikub liiklusnõudeid. Kui isik soovib juhtida sõidukit kui suurema ohu allikat, tuleb osata hinnata oma käitumist adekvaatselt, vajadusel planeerida tegevusteks rohkem aega ning märgata ja tähele panna liikluses enda ümber toimuvat ning avarii järgselt peab suutma käituda adekvaatselt ja seaduskuulekalt ilma sündmuskohalt põgenemata. Käesoleval juhul ei saanud Mamedov lõpuni aru oma tegevuse raskusest ja kaasliiklejatele põhjustatavate probleemide suurusest. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Varasemalt lubatud suurima kiiruse ületamise eest määratud karistuse põhjal peaks Mamedovile olema selge, et igale rikkumisele järgneb karistus. Kolme kuu pärast kahe uue liiklusalase rikkumise toimepanek näitab seda, et midagi isiku mõtlemises ei ole muutunud, st varasem karistus ei ole suutnud avaldada isikule positiivset mõju. Kaebuse esitanud isik kordas koduvalt, et tal on pere ja ta teeb tööd, kuid need asjaolud olid olemas ka sel hetkel kui isik liiklusõnnetuse järgselt sündmuskohalt lahkus ning need asjaolud ja oht, et sellise lahkumisega võib kaasneda juhtimisõigusest ilma jäämine ei hoidnud Mamedovit rikkumist sooritamast. Mamedovi õigustused kiirustamise ja kauba kohale veo vajadusest ning, et keegi surma ei saanud, näitab, et isik siiski ei mõista oma teo ohtlikkust ja muudab kaebuse esitanud isiku poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks, sest pole välistatud, et isikul tuleb uus sündmus, mil tema arvates, on liiklusrikkumiste toimepanemine õigustatud. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Samuti koondab see isiku tähelepanu toimepandud teo tähendusele ja tema edasisele elukorraldusele. Kuigi juhtimisõiguse äravõtmine võib muuta R.Mamedovi elu ja töökorralduse mõnevõrra keerulisemaks, ei ole see võimatu ning ei riiva isiku õigusi rohkem kui tema poolt ohustatud kaitstavad hüved. Juhtimisõiguse omamine ei ole isiku põhiõigus, küll on seda teiste isikute õigus omandi kaitsele, mida liikluses osalevad juhid avariijärgselt sündmuskohalt lahkudes ohustavad. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et 7 liiklusõnnetuse järgselt sündmuskohalt põgenevad juhid mõneks ajaks liiklusest kõrvaldatakse, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet ja teadmist, et ka avariijärgselt akti vormistamise nõude või teatamiskohustuse eiramine või toob kaasa liiklusest kõrvaldamise. Isiku ütlustest nähtub, et autojuhtimine on tema töö, seega kutselise autojuhina sõidab isik liikluses keskmisest inimesest rohkem ja peaks seda enam olema kursis ja järgima liiklusseaduse sätteid. Kohtuväline menetleja on lisakaristust kohaldanud neljaks kuuks, kuid kohus peab võimalikuks kohaldada lisakaristust kolmeks kuuks, mis on seaduses ettenähtud minimaalne võrdlemisi lühike periood, et leida alternatiivsed lahendused. Riigikohus on lahendis 3-1-1-2610 mh möönnud, et kuigi töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena tuleks vältida, ei saa töökoha kaotamise võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiksid tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Kaebuse esitanud isik ei kasuta mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Asjaolu, et liiklusõnnetuse järgselt liiklusnõuete rikkumine ja sündmuskohalt põgenemine võib kaasa tuua juhtimisõiguse äravõtmise, oli kaebuse esitanud isikule teada ka enne väärteo toimepanemist, kuid see ei motiveerinud isikut liiklusnõuetest kinni pidama. Arvestades, et määratud rahatrahv jääb alla keskmise määra, on põhikaristus ja minimaalne lisakaristus koostoimes proportsionaalsed toimepandud rikkumisele. Seoses isiku väidetega autojuhina töötamise kohta märgib kohus, et liiklusõnnetus toimus 03.10.2023, 06.10.2023 on esitatud politseile Rameš Mamedovi andmed ja 10.10.2023 vormistati väärteoprotokoll. Seega sai Mamedovile hiljemalt 10.10.2023 selgeks, et tema suhtes on alustatud süüteomenetlust ja teda võib karistusena ähvarda juhtimisõigusest ilma jäämine. Seejärel on alates 14.10.2023 vormistatud tööleping autojuhi ametikohal töötamiseks. Millistel alustel Mamedov 03.10.2023 xxx minibussi juhtis jäi kohtuistungil Mamedovi ütluste pinnalt segaseks, kuid on ilmne, et ametlik tööleping vormistati eesmärgiga hoida seeläbi ära juhtimisõiguse äravõtmine. Arvestades Rameš Mamedovi süü suurust ning väärteo toimepanemise subjektiivseid asjaolusid, pidades silmas nii eri- kui ka üldpreventiivseid eesmärke leiab kohus, et
lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on kohtuväline menetleja õiglaselt kohaldanud lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist, kuid kohus peab põhjendatuks kohaldada lisakaristust kolmeks kuuks, mis on ühtlasi minimaalne määratav lisakaristus
Arvestades rahatrahvi suurust, peab kohus võimalikuks tühistada kohtuvälise menetleja otsus karistuse täitmise tähtaja osas ning määrata, et rahatrahv kuulub täitmisele ositi KarS § 66 lg 2 alusel 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus Rameš Mamedovi kaebuse osaliselt ja võimaldab tasuda määratud rahatrahvi osade kaupa, samuti tühistab kohus liiklusseaduse § 223 lg 2 alusel määratud lisakaristuse ja vähendab 236 lg 2 lausel määratud lisakaristuse pikkust. Selguse huvides tühistab kohus kohtuvälise menetleja otsuse määratud karistuse osas ja teeb selles osas uue otsuse. Ülejäänud osas jätab otsus muutmata. Eeltoodut arvestades ja juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §dest 132 p 2, 133, 134, Otsustas
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.