KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium 19. jaanuar 2024, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-24-75 Kohtunik Sten Lind Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri 7. detsembri 2023 määrus Kaebuse esitajad ja kaebuse liik X esindajad vandeadvokaat Elmer Muna vandeadvokaat Evelin Lisett Ratnik, kaebus ja RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri 7. detsembri 2023 määrus muutmata ja esitatud kaebus rahuldamata. MÄÄRUSE VAIDLUSTAMISE KORD Määrus on vaidlustatav üksnes osas, mis käsitleb X kaebuse läbi vaatamata jätmist Riigiprokuratuuri määrusega. Määruskaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. X saab määruskaebuse esitada advokaadi vahendusel. Kui ringkonnakohus loeb määruskaebust põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega; kui ringkonnakohus ei näe alust oma määruse tühistamiseks, edastab ta määruskaebuse Riigikohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kuriteokaebus 1. X esitas 3. novembril 2023 Põhja Ringkonnaprokuratuurile kuriteokaebuse, milles taotles kriminaalmenetluse alustamist kontrollimaks, kas OÜ Y (pankrotis) pankrotihaldur Q, OÜ C (pankrotis) pankrotihalduri F ja OÜ D (pankrotis) pankrotihaldur Z on pannud toime KarS § 209 lg 2 p-s 2 sätestatud kuriteokatse. Kuriteokaebuses leiti, et Q, C ja Z panid kuriteokatse toime alusetu nõude esitamisega pankrotimenetluses ja kriminaalasjas ja/või nõudest loobumata jätmisega pärast nõude puudumisest teada saamist. Nimelt esitasid pankrotihaldurid OÜ C, OÜ Y ja OÜ D nimelt AS 1 W (pankrotis, edaspidi W) vastu hagiavaldused (tsiviilasjad nr X-XX-XXXX, nr Y-YY-YYYY ja nr C-CC-CCCC), nõudes kahju hüvitamist olukorras, kus neile oli teada, et OÜ C, OÜ Y OÜ D olid 1. märtsil 2017. aastal sõlmitud kõikehõlmavate kohustustest vabastamise kokkulepete (edaspidi kokkulepe) raames (p 2.2(
- b)alusel) oma nõuetest W vastu loobunud. Hagiavaldustes nõuti kokkuleppe p 2.2(
- b)pankrotiseaduses sätestatud alustel tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist. Pankrotihalduritele pidi olema ilmne, et tegelikult ei olnud kokkuleppe p-s 2.2(
- b)viidatud nõuetest loobumine käsitletav eraldiseisva tehinguna, mille tagasivõitmine võiks pankrotiseaduse alusel olla üldse võimalik. Seega pankrotihaldurid teadsid, et tegelikult ettevõtetel kahjuhüvitusnõude aluseks olev nõue W vastu puudub. Paralleelselt esitasid pankrotihaldurid Q, C ja Z W pankrotimenetlusse tunnustamiseks vastavalt OÜ Y nõuded kogusummas 26 844 462,09 eurot, OÜ C nõuded kogusummas 27 108 143,36 eurot ja OÜ D nõuded kogusummas 9 055 665,54 eurot. Nõuded põhinesid eeldusel, et kokkuleppe p 2.2(
- b)on kehtetuks tunnistatud. Lisaks esitasid pankrotihaldurid nõuete tunnustamiseks W, V ja Ä OÜ vastu maakohtule hagiavaldused. Ka esitasid pankrotihaldurid kriminaalasjas nr X-XX-XXXX Lääne Ringkonnaprokuratuurile W endiste juhtorganite liikmete, sh X vastu tsiviilhagi ning nõudsid kahju hüvitamist olukorras, kus neile oli teada, et tegelikult OÜ-l C, OÜ-l Y ja OÜ-l D kahjuhüvitusnõude aluseks olev nõue W vastu puudub. 5. juunil 2023 jõustusid kohtuotsused, mis kinnitasid, et kokkulepe on kehtiv ja et OÜ C, OÜ Y ja OÜ D on kokkuleppe alusel kõikidest nõuetest W vastu loobunud. Seega pidi nõude puudumine pankrotihalduritele siis igal juhul selgeks saama, kuid nad ei ole W pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagist ega kriminaalasjas esitatud tsiviilhagist loobunud. Alusetu nõude esitamine pankrotimenetluses on Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt käsitletav kelmusena. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine 2. Põhja Ringkonnaprokuratuur andis 13. novembril 2023 teada kriminaalmenetluse alustamata jätmisest. Prokurör oli seisukohal, et kuriteokaebuse materjalide põhjal ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et pankrotihaldurite tegevusest nähtuks varalise kasu saamise eesmärk. Ainuüksi nõude esitamine ei ole iseseisvalt soov manifesteerida varalist kasu. Muuhulgas ei ole üheselt selge, milline või millised on konkreetsed tegelikud asjaolud, millest pankrotihaldurid oleksid loonud või soovinud luua ebaõiget ettekujutust ehk teadlikult soovinud viia AS W eksimusse. Pankrotimenetluse nõude lubatavust ning sellest tulenevaid tsiviilõiguslikke vaidlusi ei ole prokuratuuril pädevust hinnata või nendele karistusõiguslikult reageerida, kuivõrd kuriteo tunnuseid ei esine. Lisaks ei ole kuriteokaebusest tuvastatav, keda pankrotihaldurid oma tegevusega eksimusse viivad. Isikute vahel sõlmitud tsiviilõiguslike suhete sisu ja tähendust hinnatakse ja tõlgendatakse tsiviilkohtumenetluse raames, kus isikul on võimalik igakülgselt enda õiguseid kaitsta. Kui tsiviilkohtumenetluse raames ilmnevad menetlusosalise või muu 2 isiku käitumises kuriteo tunnused, edastab kohus kuriteoteate prokuratuurile või politseile (TsMS § 45 lg 6). 3. X vaidlustas kriminaalmenetluse alustamata jätmise Riigiprokuratuuris, taotledes jätkuvalt kriminaalmenetlust alustamist pankrotihaldurite Q, C ja F suhtes KarS § 209 lg 2 p 2 järgi. Kaebuse esitaja leidis, et ringkonnaprokuröril ei pidanudki juba kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks olema kujunenud tõsikindlat veendumust kuriteo aluse, sh isikute tahtluse osas. In dubio pro duriore põhimõttest tulenevalt ja arvestades kuriteokaebuses esile toodud asjaolusid pidi prokurör kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel eeldama, et pankrotihaldurid on nõuete esitamisel tegutsenud vähemalt kaudse tahtlusega. Nii nõudeavalduse esitamine kui ka nõudele vastuväite saamise järgselt võlgniku vastu hagi esitamine nõude tunnustamiseks on kantud eesmärgist saada lõppastmes võlgniku pankrotivarast nõudeavalduses viidatud väljamakse. Seega olukorras, kus pankrotihalduritele oli selge, et OÜ C, OÜ Y ja OÜ D on enda nõuetest W vastu loobunud, oli juba nõudeavalduse esitamine ja nõude tunnustamiseks kohtuasjade algatamine kantud OÜ-le C, OÜ-le Y ja OÜ-le D varalise kasu saamise eesmärgist. Ka kriminaalasjas tsiviilhagi esitamise eesmärgiks oli nõuda OÜ-le C, OÜ-le Y ja OÜ-le D kahjuhüvitisena selliste summade tasumist, mille osas oli W ning mainitud ettevõtete vaheline võlasuhe kokkuleppe kohaselt lõppenud. Järelikult on ka tsiviilhagi esitamine olnud kantud ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgist, st tsiviilhagi oli suunatud kostjatelt kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Tsiviilasjas nr X-XX-XXXX kinnitasid kohtud veel kord, et OÜ C, OÜ Y ja OÜ D on loobunud kõikidest enda nõuetest W vastu, mille tõttu esitasid Q, C ja N tunnustamiseks W pankrotimenetlusse nõudeavalduse ja nõude tunnustamise hagid ning kriminaalasjas W endiste juhtorganite liikmete vastu tsiviilhagi. Järelikult pidid pankrotihaldurid igal juhul aru saama esitatud nõuete puudumisest hiljemalt tsiviilasjas nr X-XX-XXXX tehtud kohtulahendite jõustumisega. Nii alusetu nõude esitamisega kui ka nõude põhjendamatuse kohta kinnituse saamise järgselt nõudest loobumata jätmisega, on pankrotihaldurite eesmärgiks olnud varalise kasu saamine OÜ-le C, OÜ-le Y ja OÜ-le D. Seega nähtub pankrotihaldurite tegevusest varalise kasu saamise eesmärk. Pankrotihaldurite eesmärk nii W pankrotimenetlusse kui ka kriminaalasjas tsiviilhagi esitamisel W endiste juhtorganite liikmete vastu on olnud W pankrotihalduri poolt pankrotivarast (alusetu) väljamakse tegemine kui ka kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi rahuldamine ja seejärel tsiviilhagi kostjate poolt (alusetu) varakäsutuse tegemine. Ainus süüteokoosseisu element, mille tõttu ei ole tegu lõpuleviidud, on W pankrotihalduri ja/või kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tsiviilhagi kostjate poolt varakäsutuse tegemine. Kuigi KarS § 209 lg 2 p 2 näol on tegemist tagajärjedeliktiga, siis ei olnud kaebuse esitamise ajaks W pankrotimenetluses veel jõutud pankrotivarast väljamaksete tegemiseni. Samuti ei ole kohus teinud kriminaalasjas lahendit tsiviilhagi suhtes, mistõttu ei ole ka teiste hulgas X OÜ-le C, OÜ-le Y ja OÜ-le D mis tahes väidetavat kahju hüvitanud. Samas on ilmne, et pankrotihaldurid on teinud kõik endast oleneva selleks, et W pankrotivarast OÜ-le C, OÜ-le Y ja OÜ-le D 3 väljamakse tehtaks ning et kohus kriminaalasjas taotletud summad Xlt ja teistelt kostjatelt välja mõistaks. See tähendab, et Q, C ja Z on vastavalt oma ettekujutusele realiseerinud KarS § 209 lg 2 p-s 2 sätestatud kuriteo koosseisu ning KarS § 25 lg 2 eeldused süüteokatse tuvastamiseks on täidetud. Lisaks põhjendas kaebuse esitaja, miks ta leiab, et teda tuleks käsitada selles asjas kannatanuna. Kuriteokaebus on esitatud muuhulgas põhjusel, et Q, C ja Z on esitanud tsiviilhagi varalise kasu saamise eesmärgil ka X vastu. Pankrotihaldurid on väitnud, et W endised juhtorganite liikmed, sh X, on tekitanud OÜ-le C, OÜ-le Y ja OÜ-le D kahju seeläbi, et W pankrotimenetluses jäävad nimetatud ettevõtetel saamata W pankrotivarast taotletud summad ning et see on etteheidetav just W endistele juhtorganite liikmetele. Kuna pankrotihaldurid ei ole esitatud tsiviilhagist loobunud, on nende eesmärk olnud saavutada ka X poolt sellise varakäsutuse tegemine OÜ-le C, OÜ-le Y ja OÜ-le D, mis põhineb ilmselgelt alusetul nõudel. Järelikult on X näol tegemist KrMS § 37 lg 1 teise lause tähenduses kannatanuga. Riigiprokuratuuri määrus 4. Riigiprokuratuuri abiprokurör jättis 7. detsembri 2023 määrusega X kaebuse rahuldamata osas, milles kuriteokaebuses taotleti kriminaalmenetluse alustamist seetõttu, et pankrotihaldurid on kriminaalasjas nr X-XX-XXXX esitanud W endiste juhtorganite liikmete, sh X, vastu alusetu tsiviilhagi. Osas, milles taotleti kriminaalmenetluse alustamist põhjendusega, et pankrotihaldurid on esitanud W pankrotimenetluses alusetud nõuded, jättis prokurör kaebuse läbi vaatamata, leides, et Xl puudub kaebeõigus. Riigiprokuratuur nõustus ringkonnaprokuratuuri seisukohtadega, miks ei ole alust kriminaalmenetluse alustamiseks sel põhjusel, et pankrotihaldurid on kaebaja arvates esitanud kriminaalmenetluses X suhtes alusetu tsiviilhagi. Prokurör lisas kokkuvõtlikult järgmist. See, et tsiviilasjas nr X-XX-XXXX jättis maakohus OÜ C, OÜ Y ja OÜ D pankrotihaldurite hagiavaldused AS W vastu tehingu tagasivõitmise nõudes rahuldamata ja maakohtu otsus on jõustunud, ei tähenda, et pankrotihaldurid oleks kriminaalasjas X (jt teiste isikute) vastu tsiviilhagi esitades või sellega seoses kohtumenetluses õiguslikes vaidlustes oma seisukohti kaitstes toime pannud kuriteo KarS § 209 järgi. Esitatud kuriteokaebusest ega Riigiprokuratuurile esitatud kaebusest ei nähtu asjaolusid, keda ja kuidas pankrotihaldurid kriminaalasjas tsiviilhagi esitades ja oma seisukohti kaitstes eksimusse viisid. Riigiprokuratuur pidas arusaamatuks, kuidas vastab X seoses pankrotihaldurite poolt W pankrotimenetluses esitatud nõuetega KrMS § 37 lg-s 1 ettenähtud kannatanu määratlusele. Pankrotivõlgniku vastu ühe võlausaldaja poolt alusetu nõude esitamise korral saaks kannatanuks olla eelkõige teised võlausaldajad, kuna alusetu või ebaõige nõude tunnustamise korral oleks teised võlausaldajad seatud ebavõrdsemasse olukorda. X ei ole aga AS W pankrotimenetluses pankrotivõlgnikuks ega ka võlausaldajaks. Seega tulnuks kaebuses ära näidata, milline kahju Xl tekkis ja kuidas oli see faktiliselt ja õiguslikult vahetult väidetava kuriteoga seotud. Samas ei ole isiku subjektiivne arvamus, et talle on kuriteoga tekitatud kahju, kannatanu menetlusseisundi tekkimise aluseks. Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale 4 5. X esindajad Elmer Muna ja Evelin Lisett Ratnik esitasid 5. jaanuaril 2024 Riigiprokuratuuri määruse peale kaebuse, taotledes määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist alustama kriminaalmenetlust. 5.1. Kaebuses leitakse, et X puhul on tegemist kannatanuga KrMS § 37 lg 1 teise lause tähenduses ning Xl oli õigus vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmise teadet ka osas, milles kuriteokaebus tugines Q, C ja F poolt W pankrotimenetluses alusetute nõuete esitamisele ning OÜ Y, OÜ D ja OÜ C nimel esitatud hagiavaldustest loobumata jätmisele. Kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Kuriteokatse puhul on isik kannatanu ka juhul, kui rünnatud õigushüve asemel kahjustatakse tema sellist õigushüve, mille kahjustamine on rünnatud õigushüve kahjustamisest hõlmatud. Eelnevad menetlejad on jätnud tähelepanuta, et X omab W-s kaudset osalust: Xle kuulub abikaasade ühisvarana 89,286% V aktsiatest, V omakorda on aga läbi W H OÜ, Õ OÜ ja N OÜ W osanik. Haldurite W pankrotimenetlusse esitatud alusetud nõuded kogusummas 63 430 185,2 eurot on ainsaks põhjuseks, miks W pankrotimenetluse üle järelevalvet teostav kohus ei ole tänaseni W pankrotimenetlust lõpetanud. Seda kinnitab kaebusele lisatud Pärnu Maakohtu 19. juuni 2023 määrus, milles kohus on selgitanud, et kuna menetlusosaliste vahel on endiselt vaidlus, kas võlgniku maksejõulisuse hindamisel tuleb arvestada DPR tunnustamata nõudeid, milliste osas on vaidlused pooleli, ei ole kohtul enne tsiviilasjades Y-YY-YYYY, C-CC-CCCC ja X-XXXXXX tehtavate kohtulahendite jõustumist võimalik hinnata, kas esinevad alused pankrotimenetluse lõpetamiseks PankrS § 159 lg 1 alusel. Fiktiivsete nõuete esitamisega on pankrotihaldurid hoidnud aastaid üleval kuvandit, justkui oleks W püsivalt maksejõuetu. Ei saa olla mõistlikku vaidlust, et äriühingu ja selle osade väärtust mõjutab see, milline on äriühingu majanduslik seis ning kas välise kuvandi kohaselt on äriühing pankrotis või mitte. See omakorda tähendab, et viimase vähemalt viie aasta jooksul on Q, C ja F W pankrotimenetlusse esitatud põhjendamatud nõuded kahjustanud X vara väärtust. Qle, Cle ja Fle etteheidetav tegevus on tekitanud Xle kahju. 5.2. Kaebuse esitajad leiavad ka, et Riigiprokuratuur on ebaõigesti nõustunud ringkonnaprokuratuuriga, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus. Prokuratuur on eksinud in dubio pro duriore põhimõtte arvestamise kohustuse vastu, nõustudes ringkonnaprokuröri põhjendusega, et olemasolevate materjalide pinnalt ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et Q, C ja F tegevusest nähtuks varalise kasu saamise eesmärk. Menetlejatel ei pidanudki kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks või kaebuse lahendamiseks olema kujunenud tõsikindlat veendumust kuriteo aluse, sh isikute tahtluse osas. Vastupidi, kriminaalmenetluse alustamisel ei saa ega peagi andma teole lõplikku õiguslikku hinnangut. Seetõttu saab kriminaalmenetluse jätta alustamata ka Riigikohtu praktikast tulenevalt üldjuhul vaid siis, kui kriminaalmenetluse alustamise ajendis esitatud faktilised asjaolud ei anna üldse alust kriminaalmenetlust alustada. Eelnevast tulenevalt oleks Riigiprokuratuur pidanud asuma seisukohale, et ringkonnaprokurör on in dubio pro duriore põhimõttest tulenevalt 5 kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel kohustatud eeldama, et pankrotihaldurid on nõuete esitamisel tegutsenud vähemalt kaudse tahtlusega. KarS § 209 lg 2 p-s 2 sätestatud süüteo katse on realiseeritud kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tsiviilhagi ning W pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagide esitamisega. Menetlejad on asunud ekslikult seisukohale, justkui ei selguks kuriteokaebusest asjaolusid, mille alusel on võimalik eeldada, et pankrotihaldurid on nõuete esitamisel soovinud tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel saada OÜ-le Y, OÜ-le D ja OÜ-le C varalist kasu. Nii kuriteokaebuses kui ka praeguses kaebuses toodud asjaoludest nähtuvalt on ilmne, et pankrotihaldurid on esitanud nii W pankrotimenetluses kui ka kriminaalasjas nr X-XX-XXXX nõudeid, millest ettevõtted olid juba 2017. aastal sõlmitud kokkuleppega loobunud. Sellest oleks prokuratuur pidanud järeldama, et pankrotihaldurid soovisid luua ebaõiget muljet, justkui oleks ettevõtetel jätkuvalt õigus esitada W vastu nõudeid. Nii põhjendamatu nõudeavalduse esitamine pankrotimenetluses kui ka nõudele vastuväite saamise järgselt PankrS § 106 alusel võlgniku vastu hagi esitamine nõude tunnustamiseks on kantud eesmärgist saada lõppastmes võlgniku pankrotivarast nõudeavalduses viidatud väljamakse. Alusetu nõude esitamine pankrotimenetluses on Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ilma kahtlusteta käsitletav kelmusena. Seda arvestades ei saa olla korrektne prokuratuuri käsitlus, justkui oleksid Q, C ja Z pidanud W võlausaldajate esindajatena kuidagi täiendavalt manifesteerima varalise kasu saamise eesmärki. Kuigi kuriteos kahtlustatavatele isikutele oli teada, et OÜ Y, OÜ D ja OÜ C olid kokkuleppe alusel W vastu enda nõuetest loobunud, esitasid Q, C ja N ka X jt isikute vastu kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tsiviilhagi, mille eesmärgiks oli samuti nõuda OÜ-le Y, OÜ-le D ja OÜ-le C kahjuhüvitisena selliste summade tasumist, mille osas oli W ning OÜ Y, OÜ D ja OÜ C vaheline võlasuhe kokkuleppe kohaselt lõppenud. Järelikult on ka tsiviilhagi esitamine olnud kantud ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgist, st tsiviilhagi oli suunatud kostjatelt kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Alusetu nõude esitamisega on Q, C ja F eesmärgiks olnud varalise kasu saamine OÜ-le Y kogusummas 26 844 462,09 eurot, OÜ-le C kogusummas 27 108 143,36 eurot ja OÜ-le D kogusummas 9 055 665,54 eurot. Seega on kuriteokaebuse pinnalt võimalik tuvastada, et Q, C ja F tegevusest nähtub varalise kasu saamise eesmärk. Etteheide, et Q, C ja Z on esitanud põhjendamatuid nõudeid, ei tugine mitte kuriteokaebuse esitaja arvamusel, vaid jõustunud kohtuotsustel ja muudel dokumentaalsetel tõenditel. Seega ei ole kuriteokaebuse esitaja palunud prokuratuuril asuda hindama pankrotimenetluses esitatud tsiviilõigusliku nõuete lubatavust ja/või lahendama tsiviilõiguslikke vaidluseid, nagu sedastas ekslikult ringkonnaprokurör – vastava otsustuse nõude olemasolu või puudumise üle on kohtud juba teistes tsiviilasjades tuvastatud. Seda, et Q, C ja Z on esitanud erinevate isikute vastu ilmselgelt alusetuid nõudeid, tõendavad kuriteokaebusele lisatud kokkulepe nõuetest loobumise kohta, tsiviilasjas nr X-XX-XXXX jõustunud Harju Maakohtu 21. veebruari 2022 ja Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2023 otsused, millega kohtud kinnitasid, et kokkuleppes sisalduv nõuetest loobumine on kehtiv, Pärnu Maakohtu 20. oktoobri 2023 jõustunud määrused tsiviilasjades nr X-XX-XXXX ja C-CC-CCCC, millega kohus kinnitas täiendavalt, et OÜ Y, ja 6 OÜ C W pankrotimenetlusse esitatud nõue on alusetu ja tuleb jätta tunnustamata, Pärnu Maakohtu 23. oktoobri 2023 määrus tsiviilasjas nr Y-YY-YYYY, millega kohus kinnitas, et OÜ D puhul saaks maksimaalselt olla vaidlus OÜ D nõude üle W vastu summas 217 031,54 eurot, mitte summas 9 055 665,54 eurot, mille tunnustamist oli pankrotihaldur nõudnud tsiviilasjas Y-YY-YYYY ja mille alusel tõttu nõuab D OÜ kriminaalasjas nr X-XX-XXXX esitatud tsiviilhagiga jätkuvalt W endistelt juhtorganite liikmetelt kahju hüvitamist summas 9 055 665,54 eurot. Kaebuse kohaselt loobusid Q ja C täies ulatuses ning Z osaliselt kriminaalasjas nr X-XXXXXX esitatud tsiviilhagist alles 23. novembril 2023. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Kaebuse rahuldamiseks ja Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks alust ei ole. 7. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse esitajate seisukohaga, et X tuleb käsitada kannatanuna ka osas, mis puudutab pankrotihaldurite Q, C ja F W pankrotimenetluses OÜ C, OÜ Y ja OÜ D nimelt väidetavalt alusetute nõuete esitamist W vastu ning nendest nõuetest loobumata jätmist. Riigiprokuratuuri määruse kohaselt polnud X üldse näidanud, milline kahju tal tekkis ja kuidas oli see oli faktiliselt ja õiguslikult vahetult väidetava kuriteoga seotud. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses on väidetud, et X on saanud varalist kahju tulenevalt sellest, et tal on kaudne osalus W-s ning OÜ C, OÜ Y ja OÜ D alusetud nõuded mõjutavad W majanduslikku seisu ning see on omakorda mõjutaks või on mõjutanud ettevõttes kaudset osalust omava X vara. Alusetute nõuetega on aastaid hoitud üleval kuvandit, justkui oleks W püsivalt maksejõuetu, mis omakorda mõjutab ettevõtte osade väärtust. Need argumendid ei näita, et X vastaks KrMS § 37 lg-s 1 toodud kannatanu tunnustele. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud; kuriteokatse puhul on isik kannatanu ka juhul, kui rünnatud õigushüve asemel kahjustatakse tema sellist õigushüve, mille kahjustamine on rünnatud õigushüve kahjustamisest hõlmatud. Seega ei ole kannatanu iga isik, kelle mingile õigushüvele on kuritegu kuidagi negatiivset mõju avaldanud, vaid see negatiivne mõju peab olema vahetu. Veelgi enam: kuritegu peab olema suunatud selle isiku vastu. Ringkonnakohtu arusaamist mööda saab tagajärjedelikti puhul olla isikuks, kelle vastu kuritegu on suunatud ja kelle õigushüve kuriteoga vahetult kahjustatakse, isik, kellel tekkis kuriteokoosseisus ettenähtud kahju. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa X kuidagi pidada isikuks, kelle vastu oli väidetav kuritegu suunatud. Kuriteokaebuse kohaselt on OÜ C, OÜ Y ja OÜ D pankrotihaldurid pannud toime kelmuse katse W pankrotimenetluses alusetute nõuete esitamisega. Kelmus seisneb KarS § 209 kohaselt teisele isikule varalise kahju tekitamises varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Niisiis tähendab kelmus varalise kasu saamiseks teise isiku eksitamist, mille tulemusel saab isik, kelle vara eksitusse sattumise 7 tulemusel käsutatakse, kahju. Kui eksitamine seisneb alusetu nõude esitamises, saab KarS § 209 lg 1 koosseisule vastav kahju tekkida isikul, kelle vastu nõue on esitatud. Selleks isikuks on praegusel juhul W ja nii on just W see, kelle vastu on KrMS § 37 lg 1 mõttes kuritegu suunatud. Kaebuses kirjeldatud väidetava kuriteo asjaoludest ei nähtu midagi, mis annaks alust pidada X isikuks, kelle vastu kuritegu oli suunatud. Lisaks sellele ei saa ringkonnakohtu hinnangul kuidagi rääkida sellest, et väidetava kuriteoga oleks vahetult kahjustatud X õigushüve. Esitatud kaebusest tuleb selgelt välja, et kaebuse esitajate endigi hinnangul oli väidetava kuriteo mõju Xle kaudne, st vahendatud ja seda koguni läbi mitme vahelüli. Kaebuses on heidetud Riigiprokuratuurile ette, et ta „on jätnud tähelepanuta, et X omab W-s kaudset osalust“. Kaebuses on selgitatud, et Xle kuulub abikaasade ühisvarana 89,286% V aktsiatest. V omakorda on aga läbi W H OÜ, Õ OÜ ja N OÜ W osanik. Eelnevast tulenevalt on Riigiprokuratuur leidnud õigesti, et X ei ole kannatanu osas, mis puudutab pankrotihaldurite Q, C ja F W pankrotimenetluses OÜ C, OÜ Y ja OÜ D nimelt nõuete esitamist W vastu. Seega on Riigiprokuratuur jätnud X kaebuse selles osas põhjendatult läbi vaatamata. 8. Riigiprokuratuuri määruse muutmiseks ei ole alust ka osas, millega jäeti kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus peab põhjendatuks prokuratuuri seisukohta, et kuriteokaebusest ei selgu asjaolusid, mis näitaks, et Q, C ja Z on Y, C ning D pankrotihalduritena nõuete esitamisel soovinud tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel saada Yle, Cle ning Dle varalist kasu. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu kuriteokaebusest ega hiljem esitatud kaebustest, et Q, C ja Z oleks kriminaalmenetluses loonud või püüdnud luua kellelegi tegelikest asjaoludest ebaõiget ettekujutust. Kaebuse kohaselt soovisid Q, C ja Z luua ebaõiget muljet, justkui oleks Yl, Cl ja Dl jätkuvalt õigus W vastu esitada prahitasu ja viivise nõudeid 22.07.2009 sõlmitud prahilepingute alusel, kuigi tegelikkuses olid Y, C ja D nõuetest loobunud. Kaebuses on rõhutatud, et Riigikohuski on öelnud, et kui pankrotistunud isiku võlausaldaja või viimase esindaja esitab võlgniku pankrotimenetluses tunnustamiseks nõude, mille alusetust ta teab, on see üldjuhul karistatav KarS § 209 järgi. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu öeldu ei tähenda, nagu vastaks alusetu nõude esitamine automaatselt KarS § 209 lg 1 koosseisule. Riigikohus on osutanud üksnes sellele, millisele kuriteokoosseisule selline tegu võib vastata. Ka Riigikohus ise on öelnud, et selline tegu on üldjuhul KarS § 209 järgi karistatav. Riigikohtu seisukoht ei võta vajadust kontrollida, kas konkreetsel juhul vastavad asjaolud kuriteokoosseisule. KarS § 209 lg 1 koosseisule vastav tegu ei ole alusetu nõude esitamine, vaid asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine. See tähendab, et hoolimata Riigikohtu öeldust tuleb igal konkreetsel juhul kriminaalmenetluse alustamiseks tuvastada, kas esitatud andmed annavad alust kahtluseks, et kellelegi on loodud või vähemalt püütud luua mingist asjaolust ebaõiget ettekujutust. Põhjus, miks teadvalt alusetu nõude esitamine vastab üldjuhul KarS §-s 209 sätestatud kelmuse koosseisule, on see, et reeglina tuleb teiste tegelikult alusetu nõude põhjendatuses veenmiseks esitada mingil kujul valeinfot (asjaolusid varjata või moonutada või esitada väiteid mingite asjaolude esinemise kohta, mida tegelikult ei esine). See praegusel juhul tuvastatav ei ole. See, 8 et Y, C ja D olid 1. märtsil 2017 sõlmitud kokkuleppega oma nõuetest W vastu loobunud, ei tähenda, et nendele nõuetele tuginemine hiljem oleks olnud igal juhul täiesti välistatud. Sõlmitud kokkuleppeid on võimalik vaidlustada ja seda pankrotihaldurid tegidki, esitades hagi, milles palusid tunnistada tehingud nõuetest loobumise kohta tagasivõitmise korras kehtetuks. Kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamise ajal ei olnud teada, kuidas see vaidlus lõppeb ja seda, et nõuete üle käib vaidlus, pole tsiviilhagis varjatud. Tsiviilhagis on märgitud, et Y, C ja D on taotlenud oma nõuete tunnustamist W pankrotimenetluses ning ses osas on pooleli nõude tunnustamise vaidlus (mis omakorda tõukus sellest, et pankrotihaldurid olid taotlenud nõuetest loobumise tehingute kehtetuks tunnistamist). Esitatud väide pidas tsiviilhagi esitamise ajal paika. Andmeid, mis viitaks sellele, et pankrotihaldurid esitasid tehingute kehtetuks tunnistamise hagi ja nõuded pankrotimenetluses teades, et selleks pole alust, ringkonnakohtu hinnangul pole. Seda ei näita ringkonnakohtu hinnangul kaebuses välja toodud asjaolu, et nõuetest loobumise kehtetuks tunnistamise asjas on praeguseks jõustunud kohtulahend, millega jäeti hagi rahuldamata. Hagi rahuldamata jätmine ei ole piisav järeldamaks, et tegemist oli ilmselgelt põhjendamatu hagiga ja hagi on esitatud teadmisega, et see on alusetu (vastasel juhul tuleks iga hagi esitajat, keda edu ei saada, pidada teadvalt alusetu nõude esitanuks). Mingeid muid asjaolusid, mis näitaks, et kokkuleppe vaidlustamine oli lootusetu ja seda pidid mõistma ka pankrotihaldurid ise, ringkonnakohus ei näe. Kui pankrotihaldurid pidasid võimalikuks, et kokkulepe tühistatakse, ei saa neile ette heita pankrotimenetluses nõude esitamist ja sest tulenevalt ka kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamist. Ringkonnakohus peab põhjendamatuks ka kaebuse väidet, et pankrotihaldurid on pannud toime kelmuse katse tegevusetusega ajavahemikul 5. juunist 2023 kuni 23. novembrini 2023, kuna ei loobunud selle aja jooksul tsiviilhagist hoolimata kaotusest nõuetest loobumise kehtetuks tunnistamise menetluses. Nagu eespool märgitud, tugineb kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi väitele, et Y, C ja D on taotlenud oma nõuete tunnustamist W pankrotimenetluses. Kaebusele lisatud Pärnu Maakohtu 19. juuni 2023 määrusest nähtuvalt ei võtnud kohus hoolimata nõudest loobumise kehtetuks tunnistamise vaidluses tehtud otsuse jõustumisele pankrotimenetluses nõuete tunnustamise küsimuses seisukohta. Kuna tsiviilhagis on tuginetud väitele, et Y, C ja D taotlevad pankrotimenetluses nõuete tunnustamist ja see asjaolu polnud ära langenud, ei ole pankrotihalduritele alust heita ette, et nad kohe pärast kokkuleppe kehtivust kinnitanud kohtuotsuse jõustumist ei loobunud kriminaalmenetluses tsiviilhagist. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et esitatud materjalidest ei nähtu asjaolusid, et pankrotihaldurid oleksid kriminaalasjas nr X-XX-XXXX esitanud teadvalt alusetu tsiviilhagi, mis annaks põhjust rääkida nende käitumises kelmuse katse koosseisu tunnustest. 9. Juhindudes KrMS § 208 lg-test 1 ja 5, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 7. detsembri 2023 määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 9