Obsah (7)

§ 121§ 141§ 120§ 64§ 73§ 78§ 16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. jaanuaril 2024. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-23-2638 Kohtukoosseis Janika Kallin, Pavel Gontšarov ja

) §-de 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning 141 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja

1. septembri
2. a otsus Apellant süüdistatava Alexander Tarakanovi valitud kaitsja Peep Rajavere Prokurör Indrek Kalda Süüdistatav Alexander Tarakanov (isikukood 35906284713, ülejäänud isikuandmed maakohtu otsuses, kd I tlk 163) RESOLUTSIOON
3. Tühistada Pärnu Maakohtu
4. septembri
5. a otsus kriminaalasjas nr 1-23-2368 osaliselt, s.o osas, millega maakohus tunnistas Alexander Tarakanovi süüdi ajavahemikul 20.05.
6. a – 23.05.
7. a toime pandud ja

§ 121

lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritud episoodis; tunnistas Alexander Tarakanovi süüdi

§ 141

lg 1 ja

§ 120

lg 1 järgi; mõistis Alexander Tarakanovile

§-de 121 lg 2 p 2 ja 3, 141 lg 1 ja 120 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegude eest üksikkaristused,

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse ning määras kindlaks menetluskulud.

Teha uus otsus, millega: 1.1 Mõista Alexander Tarakanov talle

§ 120lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

1.2 Tunnistada Alexander Tarakanov süüdi

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ja karistada teda vangistusega 2 aastat 6 kuud.

1.3 Jätta Alexander Tarakanovile mõistetud vangistus 2 aastat 6 kuud

§ 73

lg 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi kohaldamata, kui Alexander Tarakanov ei pane 2 aasta ja 10 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu. 1 1.4 Rahuldada osaliselt kaitsja taotlus maakohtu menetluskulude kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks. Mõista Eesti Vabariigilt Alexander Tarakanovi kasuks välja 1/4 maakohtus kantud kaitsjakulust ehk 461,47 eurot. Ülejäänud osa kaitsjatasust jääb Alexander Tarakanovi enda kanda. Määrata, et Alexander Tarakanov peab kohtuotsuse jõustumisel maksma riigieelarve tuludesse sundraha 1230 eurot.

1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Rahuldada Alexander Tarakanovi kaitsja apellatsioon osaliselt.
3. Rahuldada kaitsja taotlus apellatsioonimenetluse kulude kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks. Mõista Eesti Vabariigilt Alexander Tarakanovi kasuks välja valitud kaitsjale makstud tasu 756 eurot. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esitatud süüdistus ja maakohtu otsus vaidlustatud osas:
4. Prokuratuur esitas Alexander Tarakanovile süüdistuse, sest ta kägistas ja lõi korduvalt,
5. juunil 2021.a,
6. märtsil
7. a ja täpsustamata ajal
8. maist –
9. maini
10. a oma elukaaslast X nii, et kannatanu tundis füüsilist valu ja sai tervisekahjustusi. Lisaks astus süüdistatav täpselt tuvastamata kellaajal,
11. mail vastu
12. maid
13. a vägivalda kasutades Xga vastu viimase tahtmist suguühtesse ning ähvardas
14. juunil
15. a X sõbrannat Y tapmisega.
16. Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja
17. septembri
18. a otsuse alusel tunnistati Alexander Tarakanov süüdi ja teda karistati:

§ 120

lg 1 järgi vangistusega 6 kuud,

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi vangistusega 2 aastat ja 6 kuud ning

§ 141lg 1 järgi vangistusega 2 aastat.

Mõistetud üksikkaristustest suurendati kooskõlas

§ 64

lg 1 raskemat ning liitkaristuseks mõisteti Alexander Tarakanovile 3 aasta pikkune vangistus.

§ 73

lg 1 ja 3 järgi jäeti vangistus täielikult tingimisi kohaldamata, kui süüdimõistetu ei pane 3 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu. Kohus määras, et katseaeg hakkab

§ 78p 1 alusel kulgema otsuse kuulutamist ja mõistis süüdistatavalt välja sundraha.

Valitud kaitsjale makstud tasu jäi Alexander Tarakanovi enda kanda. 3. Kohtu põhjendused, miks tuleb süüdistatav

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi tunnistada, olid järgmised.

1. Kriminaalasjas on tõendatud, et süüdistatav ja kannatanu olid süüdistatavale etteheidetavate kuritegude ajal elukaaslased. Kohtumenetluse ajal elavad Alexander Tarakanov ja X jätkuvalt koos ning kannatanu ei soovinud kohtus ütlusi anda. Sel põhjusel võttis kohus prokuratuuri taotlusel vastu X kohtueelses menetluses antud ütlused, milles kannatanu kirjeldab süüdistatavast lähtunud vägivalda. Viimasel ülekuulamisel taganes X oma varasematest ütlustest ning hakkas rääkima seda, et ta täpselt ei mäleta toimunut ja võis kõrge vererõhu tõttu 2 ka kukkuda. Ajaliselt kõige hiljem antud ütlused ei ole õiged, sest need on ilmselt antud kannatanut majanduslikult toetava süüdistatava survel. Esialgselt räägitust taganemine ja ütluste hilisem muutmine on lähisuhtevägivalla puhul tavapärane. Kannatanu kohtueelses menetluses antud esmaste ütlustega on Alexander Tarakanovile süüks arvatud episoodid tõendatud. Kaitsja seisukoht, et X ütlustele tuginemine on vastuolus KrMS § 15 lg 3, ei ole põhjendatud. Kriminaalajas on lisaks kannatanu ütlustele kogutud teisi tõendeid, mis toetavad X ütlusi ning annavad kogumis nendega põhjust öelda, et süüdistuses esitatud faktid on õiged. Süüdistatava Alexander Tarakanovi ütlused on ennastõigustavad ja valed ning tuleb sel põhjusel kõrvale jätta. Kaitseversioon, et kannatanu põeb paranoidset skisofreeniat ning kannatab meelepetete all, ei ole õige. Kaitsja viidatud haigust kinnitab küll psühhiaatri väljastatud tõend, kuid selle järgi võivad kannatanul esineda ainult mäluhäired, mida põhjustab kas alkohol või selle kombineerimine talle välja kirjutatud ravimitega. Vaatamata sellele, et süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate Y ning Q omavahelised suhted on keerulised (Yl oli varem süüdistatavaga suhe), pole põhjust arvata, et tunnistajad kohtus valetasid. Lisaks ei ole eluliselt usutav, et Q andis Y mõjutusel süüdistatava vastu valeütlusi.
3. juuni
4. a episoodis esitati kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused ja ristküsitleti tunnistaja Q. Kohtuistungil taotleti Q varasemate ütluste avaldamist. Vaatamata vastuoludele selgitas tunnistaja need adekvaatselt lahti ning järelikult on Q usaldusväärne tõendiallikas. Vägivallaepisood on tõendatud kannatanu ütlustega, mille õigsust kinnitavad tunnistaja ja tema tehtud pildid ema vigastustest. Seega on tõendatud prokuratuuri väide, et Alexander Tarakanov lõi
5. juunil
6. a X rusikaga näkku ja kägistas teda. Kannatanule tekitati vähem kui 4 nädalat kestvad tervisekahjustused ning

§ 121sätestatud objektiivne teokoosseis on täidetud.

2. märtsi
3. a episoodis esitati kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused, nende õigsust kinnitav ambulatoorne epikriis ning ristküsitleti tunnistaja Y. Vaatamata sellele, et tunnistaja ei rääkinud kohtueelses menetluses kõike seda, mida kohtus, on tema ütlused usaldusväärsed. Y ütlused on KrMS § 66 lg 22 p 2 alusel iseseisvaks tõendiks. Normis sisalduva mõiste vahetu sisustamisel tuleb arvesse võtta, et kannatanu oli sündmuse toimumise ajal alkoholijoobes ning see võis takistada teiste inimeste teavitamist selle kohta, mis temaga juhtus. Järelikult on tõendatud prokuratuuri väide, et Alexander Tarakanov kägistas
4. märtsil
5. a X kaelast nii, et kannatanu tundis valu.

§ 121sätestatud objektiivne teokoosseis on täidetud.

1. Ajavahemikul
2. maist –
3. maini
4. a toime pandud episoodis esitati kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused, temast pärast ülekuulamist tehtud pildid,
5. mail
6. a tunnistaja Y häirekeskusesse tehtud kõne salvestis ning erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaart. Järelikult on tõendatud prokuratuuri väide, et Alexander Tarakanov lõi ajavahemikul
7. mai –
8. mai
9. a X rusikaga rinnapiirkonda. Kannatanule tekitati vähem kui 4 nädalat kestvad tervisekahjustused ning

§ 121sätestatud objektiivne teokoosseis on täidetud.

8. Alexander Tarakanov pani toime oma elukaaslase füüsilise väärkohtlemise ja ta tegi seda korduvalt. Kõik teod on toime pandud otsese tahtlusega

§ 16lg 3 mõttes.

Süüdistatav teadis ja sai väga hästi aru, et tema tegevus põhjustab teisele inimesele valu ning võib põhjustada tervisekahjustusi. 3

1. Vägistamise kohta, mis toimus X ütluste järgi ööl vastu
2. maid
3. a, esitati kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused. Nende usaldusväärsust kinnitavad tunnistajate Q ja Y ütlused, mis on KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel iseseisvaks tõendiks vaatamata sellele, et kannatanu rääkis tunnistajatele vägistamisest poolteist kuni kaks päeva hiljem. X oli sündmusest rääkimise ajal alles toimunu mõju all ning ta ei moonutanud tõde. Kannatanu tervisekahjustusi tõendab erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaart. Tunnistaja Y kutsus politsei ning kohtule esitati väljakutsele reageerinud politseiametniku rinnakaamera salvestis. Prokuratuuri väide, et Alexander Tarakanov pani toime vägistamise

§ 141lg 1 järgi, on õige.

Kannatanu ütlustega on tõendatud, et toimus suguühe, mida ta ei soovinud ning tema tahte murdmiseks kasutas süüdistatav füüsilist vägivalda. Teo pani süüdistatav toime kavatsetusega

§ 16lg 2 mõttes.

1. Y tapmisega ähvardamine
2. juunil
3. a on tõendatud kannatanu ja tunnistaja X ütlustega. Seda, et Y helistas häirekeskusesse, kinnitab kõnesalvestis koos mahakirjutusega. Kuivõrd kõne aeg on piiratud, siis on loomulik, et Y ei rääkinud, et süüdistatav ähvardas ta ära tappa ning ta tunneb sel põhjusel hirmu. Alexander Tarakanovi tegu tuleb kvalifitseerida

§ 120lg 1 järgi.

Yl oli alust karta, et varem sõbrannat korduvalt löönud süüdistatav võib oma tapmisähvarduse täide viia. Kaitsja väide, et Alexander Tarakanov lihtsalt praalis, pole õige. Teo pani süüdistatav toime otsese tahtlusega

§ 16lg 3 mõttes.

1. Maakohus tegi motiveeritud kohtuotsuse teatavaks
2. septembril
3. a. Eesti keelt emakeelena mittevaldavale süüdistatavale tehti kohtuotsuse tõlge kättesaadavaks
4. oktoobril
5. a. Alexander Tarakanovi kaitsja apellatsioon:
6. Maakohtu otsuse vaidlustas tähtaegselt süüdimõistetu kaitsja. Apellant taotleb KrMS § 338 p-de 1, 2 ja 3 alusel maakohtu otsuse tühistamist kliendi süüdi mõistmises ja karistamises

§-de 120 lg 1, 121 lg 2 p-de 2 ja 3, 141 lg 1 järgi ning Alexander Tarakanovi õigeks mõistmist. Kaitsja soovib, et süüdistatavale hüvitataks maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud. Lisaks leiab apellant, et asja võib lahendada kirjalikus menetluses ning taotleb, et ringkonnakohus võtaks tõendina vastu tunnistaja Q kohtueelses menetluses antud ütlused. Kokkuvõtlikult on apellatsioonis esitatud argumendid järgmised. 13. Maakohus tegi tõendite hindamisel vigu ja rikkus KrMS §-des 7 lg 3 ning 15 lg 3 sätestatud põhimõtteid. 13.1 Süüdimõistev kohtuotsus tugineb valdavalt kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustele, kuid need ei ole usaldusväärsed. Esiteks on X ütlused üldsõnalised ja need pole ajaliselt järjepidevad. Põhjus, miks võis kannatanu oma ütlusi muuta, on kohtu oletus. Kuna X keeldus kohtus kooskõlas KrMS § 71 lg 1 p 5 ütlusi andmast, ei olnud süüdistataval ja kaitsjal võimalik ristküsitlusel vastuolusid selgitada. Teiseks ei ole kannatanu tõendiallikana usaldusväärne, sest ta kuritarvitab alkoholi, põeb skisofreeniat ning psühhiaatri väljastatud tõendi järgi esineb tal meelepetteid ja mäluhäireid. Haige, sõltlasest inimese ütluste usaldusväärsus on eelduslikult madalama usaldusväärsusega, sest isiku võime sündmuse üksikasju talletada ja neid hiljem taasesitada on oluliselt pärsitud. X deponeerimata ütlusi vastu võttes rikkus maakohus KrMS § 291 lg 3 p-s 1 sätestatut. 4 13.2 Tunnistajad Q ja Y andsid kohtus valeütlusi. Kohus ei arvestanud süüdistatava usutavat selgitust, mis neid selleks motiveeris. Mõlema tunnistaja ristküsitlemisel avaldati ütlustes ilmnenud vastuolude tõttu nende varasemaid ütlusi. Maakohus jättis rahuldamata kaitsja taotluse avaldada tunnistaja varasemad ütlused ning võimaldas neil selle asemel oma varasemate ütlustega tutvuda. Kohus rikkus sellega KrMS § 289 lg 1 sätestatut. Kohtu argumendid selle kohta, et nii Q kui ka Y ütlused on vaatamata ristküsitlusel ilmnenud vastuoludele usaldusväärsed, ei ole veenvad ning ei põhine kohtupraktikal. Tunnistaja Q moonutas tõde. Tunnistaja Y puhul jaatas maakohus seda, et tema ütlused on osaliselt ebausaldusväärsed, kuid seejärel pidanuks maakohus kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga (RKKKo 1-21-3307 p 18) kõrvaldama tõendite kogumist kõik tunnistaja ütlused. Tunnistaja Q kohtueelses menetluses antud ütluste vastuvõtmine apellatsioonimenetluses on vajalik maakohtu minetuse kõrvaldamiseks: kohus jättis kaitsja taotluse alusetult rahuldamata. 13.3 Tunnistajate Q ja Y ütlused ei ole iseseisvaks tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel. Norm eeldab, et vahendlik tunnistaja saab midagi teada vahetult pärast sündmuse toimumist. Vahetu tähendab kohe, mitte nt ööpäev või 1 ½ kuni 2 ½ päeva hiljem. Asjaolu, kas kannatanu oli purjus või kaine, ei ole oluline, sest ainukene oluline tegur KrMS § 66 lg 21 p 2 mõttes on ajafaktor. Mõistet vahetu ei saa pikendada määramatuks ajaks isegi juhul, kui edasirääkimise võimalus puudus või isik magas või teda takistas muu terviseseisund sh joove. Juhul, kui tunnistajate ütlused on iseseisvaks tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel, rikkus maakohus nende najal süüdimõistvat kohtuotsust põhistades KrMS § 15 lg 3 sätestatud keeldu. 13.4 Kirjalikud tõendid (fotod, epikriisid, patsiendikaardid) milles on fikseeritud kannatanu tervisekahjustused ei tõenda nende tekkepõhjust. Meditsiinidokumentides kajastatud kannatanu selgitus ei ole asjas tõendiks. Ekspertiise pole kriminaalasjas tehtud, kannatanul tuvastatud tömptraumad tekivad mh kukkumise tagajärjel. Asjaolu, et X sageli kukub, kinnitasid nii süüdistatav kui ka kannatanu. 13.5 Maakohus jättis süüdistatava ütlused teenimatult tähelepanuta. Alexander Tarakanovi ütlused on õiged, faktitäpsed ning riimuvad kannatanu kohtueelses menetluses antud viimaste ütlustega. Süüdistatava ütlused jäeti kõrvale üksnes seetõttu, et need ei klapi kannatanu (varasemate) ütlustega. Nii toimides rikkus maakohus KrMS § 61 lg 1 sätestatut. 14.

§ 120lg 1 järgi esitatud süüdistus ei ole põhjendatud.

Tunnistaja X ja kannatanu Y ütlused lahknevad väga olulistes detailides. Lisaks on X oma ütlusi selle kohta, mida A. Tarakanov Yle ütles, hiljem oluliselt täiendanud. Maakohus on hakanud otsitud põhjenduste najal õigustama seda, miks Y kõnes Häirekeskusele tapmisega ähvardamisest mitte midagi ei räägi. Alexander Tarakanov tuleb õigeks mõista ka juhul, kui ta ütles kannatanule seda, mida süüdistus väidab. Esiteks tõendab kõnesalvestis, et kannatanu ei võtnud süüdistatava sõnu tõsiselt. Salvestiselt on kuulda, kuidas Y ütleb, et süüdistatav on tema kõrval. Teiseks on nii tunnistaja kui ka kannatanu oma ütlustes viidanud Alexander Tarakanovi praalivale toonile. Selliselt tuleks tõlgendada ka venekeelset lubadust tappa, sest vene keeles kasutatakse tapmisähvardust sagedamini, kui eesti keeles ning sel põhjusel ei võeta seda sõna-sõnalt. Avalduse tõsiseltvõetavus sõltub ka tehioludest ja kontekstist. Sündmus leidis aset reedesel päeval, päise päeva ajal, pool 5 pärastlõunal, kui liigub inimesi. Sellisel ajal ei hakka keegi kedagi tapma. Alexander Tarakamov oli kaine ja adekvaatne, järelikult ei olnud alust arvata, et ta pöörab vaimuseisundi tõttu oma sõnad teoks. 5 Apellatsioonimenetluse edasine käik:

1. Ringkonnakohus tegi kaitsja apellatsiooni ülejäänud osalistele nähtavaks ning KrMS § 322 lg 3 sätestatud tähtajaks laekus kirjalik seisukoht prokuratuurilt. Prokurör ei taotle suulist menetlust, vaidleb apellatsioonile vastu ning leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik.
2. Ringkonnakohus määras
3. detsembril
4. a, et kaitsja apellatsioon lahendatakse kirjalikus menetluses ning kohustas prokuratuuri vastama apellandi taotlusele, mis puudutab Q kohtueelses menetluses antud ütluste vastu võtmist. Apellatsioonimenetluse osalistele anti tähtaeg taotluste ja seisukohtade esitamiseks.
5. Prokuratuur vastas tähtaegselt kaitsja taotlusele lisada asja juurde täiendav tõend. Prokurör ei nõustu tõendi vastuvõtmisega. Maakohtu otsustus, lubada tunnistajal oma varasemate ütlustega tutvuda, oli õige ja seaduslik. Tunnistaja mälu värskendamine oli vajalik, sest ta väitis, et talle ei meenu küsitud asjaolu. Kaitsja viidatud KrMS § 289 lg 1 sõnastuse järgi ei pea kohus tunnistaja varasemaid ütlusi avaldama, vaid kohus võib seda teha. Pärast seda, kui Q oli oma kohtueelses menetluses antud ütlustega tutvunud, sai kaitsja tunnistajale küsimusi esitada.
6. Süüdistatava kaitsja esitas kirjaliku seisukoha koos taotlusega kliendi kantud apellatsioonimenetluse kulude kindlaks määramiseks ja hüvitamiseks. Kaitsja märkis, et jääb apellatsioonis esitatud argumentide ja taotluste juurde ning ei nõustu prokuröri apellatsioonivastuses toodud seisukohtadega. KrMS § 15 lg 3 tagab kriminaalmenetluse vahetuse põhimõtet ja inimese õigust küsitleda neid, kelle ütlused teda süüstavad. Prokurör oli seisukohal, et kannatanu keeldus ütluste andmisest, sest ta kardab süüdistatavat. Samaväärselt võib oletada, et kannatanu kartis kohtus küsitlemist ja vastutust kohtueelses menetluses antud valeütluste eest. Ringkonnakohtu seisukoht:
7. Kolleegiumi hinnangul väärivad nii mõnedki kaitsja apellatsioonis esitatud väited tähelepanu. Esmalt vastab kolleegium kaitsja argumentidele, mis puudutavad tõendite hindamise üldküsimusi ning lahendab selle käigus apellandi taotluse võtta vastu tõend, mille täiemahulisest avaldamisest maakohus keeldus (I). Seejärel vaeb ringkonnakohus episoodide kaupa, kas on põhjust nõustuda apellandiga, et maakohus rikkus KrMS §-des 7 lg 3 ja 15 lg 3 sätestatut ning hindab kaitsja väiteid, mis puudutavad Alexander Tarakanovile

§ 120lg 1 järgi esitatud süüdistust (II).

Viimaks tuleb kokku võtta apellatsioonimenetluse tulemus, revideerida süüdistatavale mõistetud karistust ning lahendada menetluskulud (III). I

1. Alexander Tarakanovile lähisuhtevägivallas ja vägistamises esitatud süüdistuses oli kannatanuks tema elukaaslane X. Viitega kestvale lähisuhtele keeldus kannatanu
2. mai
3. a istungil KrMS § 71 lg 1 p 5 alusel süüdistatava vastu ütlusi andmast. Sel põhjusel taotles prokurör kooskõlas KrMS § 291 lg 1 p 2 X kohtueelses menetluses antud ütluste vastu võtmist. Vaatamata kaitsja vastuväitele, et kannatanu pole tõendiallikana usaldusväärne ning seetõttu tuleks prokuratuuri taotlus jätta KrMS § 291 lg 3 p 1 alusel rahuldamata, oli maakohus prokuröriga päri (vt 31.05.
4. a kohtuistungi protokoll kd I tlk 100-101). 6
5. Kaitsja arvates rikkus maakohtus kannatanu varasemaid deponeerimata ütlusi vastu võttes KrMS § 291 lg 3 p 1, sest X pole tõendiallikana usaldusväärne. Apellatsioonis toob kaitsja välja järgmised põhjused: 1) kannatanu ütlused pole ajaliselt järjepidevad, kohus õigustab ütluste muutmist oletustega; 2) kannatanu on alkoholisõltlasest skisofreenik ning nii alkohol, haigus kui ka ravimid takistavad tal sündmusi õigesti tajuda, talletada ja taasesitada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaitsja kriitika maakohtu ja kannatanu aadressil põhjendatud.
6. Õige on apellandi väide, et kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused pole ajaliselt järjepidevad. Kui vaadata kannatanu ütlusi (kd I tlk 23-25, 31-33, 35-37, 42-44, 45-47), siis esialgu kirjeldas X menetlejale, kuidas elukaaslane on teda korduvalt löönud, kägistanud ja ühe korra vägistanud. Seejärel hakkab kannatanu positsioon leevenema ning
7. augustil 2022.a ütleb X, et on Alexander Tarakanoviga leppinud, sõltub temast ning ei soovi süüdistatava karistamist. Viimasel ülekuulamisel, mis leidis aset
8. novembril
9. a, selgitas X, et ta ei mäleta enam täpselt, mis võis toimuda
10. aastal, ta kukub sageli ja hematoomid võisid tekkida selle tagajärjel. Maakohus jättis otsust tehes kannatanu
11. novembril
12. a antud ütlused tõendikogumist välja, sest need ei ole õiged. Kohus leidis, et menetluse esemeks on tüüpiline lähisuhtevägivalla juhtum, millele iseloomulikult on kannatanu esmalt tema vastu suunatud vägivallast rääkinud ning siis nendest ütlustest süüdistatava mõjul loobunud. Erinevalt apellandist leiab kolleegium, et maakohtu järeldus ei põhine oletusel. Ringkonnakohus möönab, et kannatanu keeldumise tõttu ei olnud võimalik maakohus vahetult selgitada, mis põhjusel ta oma ütlusi muutis. Vaatamata sellele on antud juhul võimalik tugineda kriminaalmenetluslikule kogemusele. Viimast silmas pidades saab üldistavalt öelda, et lähisuhtevägivalla puhul tuleb praktikas väga sageli ette seda, et kohtueelses menetluses vägivallaepisoodidest avatult rääkinud kannatanu kas distantseerib end varasematest ütlustest või keeldub sootuks ütluste andmisest. Põhjused on sageli sisemised (sõltuvus süüdistatavast, andestamine ja leppimine jne) või välised (hirm süüdistatava või häbi eraelu avalikuks tuleku ees jpm). Sellest, et antud juhul saab rääkida n-ö tüüpilisest lähisuhtevägivalla juhtumist, kus kannatanu on poole menetluse pealt ümber mõelnud, annavad tunnistust X enda ütlused. Põhjus, miks kannatanu meelt muutis, on andestamine, leppimine ja kooselu jätkamine (vt siinkohal ütlused kd I tlk 46, kuid ka nt kd I tlk 31, kus kannatanu menetlustoimingu rakendamisel avaldab, et Alexander Tarakanov on endine elukaaslane) ning sõltuvus süüdistatavast (vt kannatanu ütlused selle kohta, et Alexander Tarakanov aitab teda nii rahaliselt kui ka kodustes töödes ning on ainuke, kes talle abiks on, kd I tlk 46). Järelikult ei ole maakohtu seisukoht oletuslik, vaid see põhineb kriminaalmenetluslikul kogemusel, mida tegelikult toetavad ka asjas kogutud tõendid. Ringkonnakohus nõustub eeltoodu tõttu maakohtuga, et kohtupraktikas kinnistunud põhimõte, mille järgi võivad kohtus vahetult ristküsitletud inimese ütlused olla osaliselt usaldusväärsed, kehtib ka kohtueelses menetluses antud ja KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel vastu võetud ütluste kohta.
13. Tõele vastab apellandi seisukoht, et X kuritarvitab alkoholi ja põeb skisofreeniat. Tunnismärke selle kohta, et kannatanu armastab alkoholi liigtarvitada, leidub pea kõikides kohtule esitatud tõendites. Nii näiteks on X oma ütlustes läbivalt viidanud, et vägivallaepisoodidele eelnevalt jõi ta koos süüdistatavaga alkoholi ning ta oli sel põhjusel purjus (vt nt kd I tlk 24, 32, 36, 43, 46). Meditsiinidokumendis kajastatu järgi on kannatanu anamneesis märgitud alkoholi liigtarvitamine (kd I tlk 38). Ema alkoholilembusel peatus kannatanu tütar Q (kd I tlk 104 ja 107) ning
14. mail
15. a ei olnud kannatanu oma joobe tõttu võimeline puhuma alkomeetrisse (kd I tlk 76). Seda, et X põeb skisofreeniat, kinnitasid 7 tema pere- ja raviarst (kd I tlk 90 ja 93). Vaatamata eeltoodule ei nõustu kolleegium kaitsjaga, et psüühilist haigust põdeva sõltlase ütlused on eelduslikult ebausaldusväärsed. Kaitsjaga nõustumine tähendaks KrMS § 61 lg 1 sätestatud põhimõtte eiramist. Isikulise tõendiallika ütlusi tuleb hinnata kohtupraktikas omaksvõetud pidepunktide järgi, sealjuures on tõendiallika eripära üks paljudest teguritest, mis võib, kuid ei pruugi tema ütluste õigsust mõjutada. Maakohus on viitega X raviarsti tõendile (vt uuesti kd I tlk 93) välistanud võimaluse, et kannatanu kirjeldab oma ütlustes meelepetteid, sest raviarsti kinnituse järgi kaasuvad haiguse ägenemisega kuulmispetted, mitte nägemused. Lisaks on õige maakohtu märkus, et kannatanu kirjeldas sündmusi tunnistajatele. Mis puudutab alkoholi tarvitamist, siis kahtlemata eksisteerib selle kuritarvitamise korral võimalus, et inimene ei mäleta sündmust üldse või suudab meenutada üksikuid fragmente. Samas on isegi liigtarvitamise korral alati võimalik, et inimene mäletab peaaegu kõike. Alkoholi kuritarvitamine ei tähenda seda, et absoluutselt iga kord juuakse end osalise või täieliku mälukaotuseni. Kuigi kannatanu raviarst on märkinud, et kannatanul esinenud mäluhäired on tingitud eeskätt alkoholist või selle koosmõjust ravimitega ning kriminaalasjas on tõendatud, et X tarvitas alkoholi keskmisest tihedamini, ei saa X ütlustest järeldada, et ta menetluse esemeks olevaid sündmusi üldse ei mäleta või mäletab neid väga katkendlikult. Kannatanu kirjeldused tarvitatud vägivalla kohta ühtivad kehavigastuste paiknemisega. Ütluste üldsõnalisust ehk kaasuvate detailide puudumist (mis apellandi hinnangul on märk valetamisest) ei saa kolleegium erinevalt kaitsjast kannatanu sõnadele ette heita. X ütlused on piisavalt konkreetsed ja võimaldavad mõista, kus, millal ja millist vägivalda naine kirjeldab. Ütluste hindamisel ei saa mööda vaadata asjaolust, et teatud juhtudel kirjeldab kannatanu sündmusi, mis leidsid aset mõnda aega tagasi ning lisaks mängib siiski rolli tarvitatud alkohol. Joobes inimene võib mäletada sündmuste kulgemist ja tervikpilti, kuid eksida samas detailides või need sootuks unustada.
16. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et apellandi argumendid, mis puudutavad kannatanu ebausaldusväärsust tõendiallikana, pole põhjendatud. Maakohtul oli KrMS § 291 lg 2 p-st 1 tulenev seaduslik alus aktsepteerida kannatanu kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütlusi. Kolleegium ei saa märkimata jätta, et apellant pole kannatanu ütlusi kritiseerides järjekindel. Ühest küljest soovib kaitsja, et X ütlustega lahendi tegemisel üldse ei arvestataks, kuid teisest küljest tugineb apellant kannatanu
17. novembril
18. a antud ütlustele selle kohta, et ta kukub pidevalt. Kaitsja seisukoht pole asjakohane olukorras, kus ta on veendunud, et X on oma vaimse tervise ja tarbimisharjumuste tõttu tõendiallikana absoluutselt ebausaldusväärne.
19. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et tunnistajad Q ja Y andsid kohtus valeütlusi. Kaitsja märkis, et klient selgitas usutavalt, mis ajendas tunnistajaid valetama, kuid maakohus sellega ei arvestanud. Kolleegium apellandiga ei nõustu. Esiteks tunnistas maakohus süüdistatava ütlused tervikuna ebausaldusväärseks ning nende tõendite kogumist kõrvale jätmise tõttu ei pidanudki maakohus hakkama eraldi kaaluma, kas Alexander Tarakanovi versioon (mis on tegelikult arvamus ja oletus) selle kohta, miks tunnistajad teda süüstavad, on õige või mitte. Teiseks, kui vaadata Alexander Tarakanovi ristküsitlust (kd I, tlk 116-121), siis pole õige apellandi seisukoht, et süüdistatav esitas tunnistajate väidetava vihavaenu kohta veenvad argumendid. Alexander Tarakanov on viidanud, et ta sai varem Qga normaalselt läbi, suhted jahenesid, kui tunnistaja hakkas suhtlema Yga (kd I tlk 117). Seejärel rääkis süüdistatav, kuidas tunnistajad läksid pärast tema ärasõitu
20. mail
21. a X vigastusi pildistama, et teda süüdi lavastada (kd I tlk 118). Siis märkis Alexander Tarakanov, et X ütles talle, et Y sunnib teda süüdistatava vastu ütlusi andma ning järeldab samas, et ilmselt selleks, et neile mõlemale 8 kätte maksta (kd I tlk 119). Kättemaksu põhjuseks on süüdistatava arvates asjaolu, et ta elas varem Yga koos, kuid viskas naise varguse tõttu välja (kd I tlk 119). Vastuseks prokuröri küsimusele, miks tunnistajad kõik kuriteod välja mõtlesid, kostab süüdistatav, et „Y juhib seal vägesid, et ta nagu hüpnotiseerib X. X ise on mulle rääkinud, et Y koguaeg sunnib teda niimoodi ja niimoodi, neid ja neid asju rääkima. X ise ütles mulle, et Y õpetab teda valetama“. Küsimusele, miks see peaks Yle kasulik olema, süüdistatav vastata ei osanud (kd I tlk 120). Ringkonnakohus nendib, et süüdistatava põhjendus pole loogiline juba sellepärast, et miks peaks X osalema kättemaksuaktsioonis, mis on Alexander Tarakanovi arusaama järgi suunatud mh tema enda vastu. Lisaks oli kaitsjal ja süüdistataval õigus esitada ristküsitlusel tunnistajatele küsimusi selleks, et kinnitada oma kaitseversiooni (tunnistajad valetavad selleks, et Y saaks süüdistatavale ja kannatanule kätte maksta) paikapidavust. Seda ei tehtud. Kolleegiumi hinnangul on süüdistataval iseenesest õigus, et tunnistajad (kannatanu tütar ja lähedane sõbranna) tahavad väga seda, et Alexander Tarakanov oma tegude eest vastutaks (nii näiteks on Y läbivalt soovitanud sõbrannal pöörduda kiirabisse, politseisse ning just tema on see, kes helistab Häirekeskusesse ja nõuab piirkonnapolitseiniku kontakti). Kolleegiumi hinnangul on see inimlik. Fakt, et kannatanu ei soovi süüdistatava vastutusele võtmist on tõenäoliselt tema lähedaste silmis ebaõige ja tekitab frustratsiooni. Ilmselt on sellest tingitud teatud detailide ajas värvikamaks muutumine, kuid see ei muuda tunnistajate ütlusi tervikuna ebausaldusväärseks.
22. Vaidlust pole selle üle, et maakohtus tõstatati nii Y kui ka Q puhul küsimus sellest, kas tunnistajad räägivad kohtus sama, mida varem. Apellant heidab maakohtule ette, et kohus jättis rahuldamata kaitsja taotluse avaldada tunnistaja varasemad ütlused ning võimaldas neil selle asemel oma varasemate ütlustega tutvuda. Kaitsja hinnangul rikkus maakohus sellega KrMS § 289 lg 1 sätestatut. Kolleegium apellandiga ei nõustu. Lisaks tuleb jätta rahuldamata kaitsja taotlus võtta asja juurde tõendina Q kohtueelses menetluses antud ütlused.
23. Kaitsja taotles kooskõlas KrMS § 289 lg 1 tunnistaja Q kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist kolme vastuolu tõttu: 1) tunnistaja ei rääkinud varem midagi ema kätel olnud vigastuste kohta; 2) tunnistaja ei rääkinud varem midagi selle kohta, et ema ja süüdistatav võitlesid põrandal; 3) tunnistaja kirjeldas kohtus süüdistatava ähvardust teisiti kui varem. Kaitsja soovis, et kohus avaldaks Q ülekuulamise protokolli tervikuna, sest üksnes nii saab kohus veenduda, et tunnistaja on ebausaldusväärne. Maakohus palus kaitsjal täpsustada, mida ja millise vastuolu selgitamiseks tuleks avaldada, kuid kaitsja jäi selle juurde, et vastuolu saab esile tuua ainult tervet protokolli ette lugedes. Seejärel jättis maakohus kaitsja taotluse rahuldamata ning võimaldas tunnistajal kooskõlas KrMS § 288 lg 9 p 3 oma varasemate ütlustega tutvuda, sest Q väitis, et ei mäleta, kas ta kohtueelses menetluses ema kätel olnud vigastuste kohta rääkis või mitte. Kolleegiumi hinnangul toimis maakohus õigesti.
24. Kehtiva kohtupraktika järgi tuleb KrMS §-de 288 lg 9 p 3 ja 289 lg 1 kohaldamisel teha selgelt vahet sellel, kas kohtueelses menetluses antud ütlusi soovitakse kasutada ülekuulatavale millegi meenutamiseks või tema ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Kui ülekuulatav ei mäleta mõnda sündmust või asjaolu, mille kohta ta on varem kohtueelses menetluses ütlusi andnud, võib kohtumenetluse pool KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel võimaldada ülekuulataval tutvuda kohtueelses menetluses antud ütlusi sisaldava menetlustoimingu protokolliga (RKKKo 1-17-11773). Mis puudutab esimest kaitsja poolt välja toodud n-ö vastuolu, siis siin (vigastused kätel) vastas tunnistaja kaitsja küsimusele, et just nendest kätest ma väga ei mäleta sellepärast, et niigi on seal väga palju olulisi asju (kd I tlk 105). Juhul, kui tunnistaja avaldab selgelt, et ta 9 mingisugust asjaolu ei mäleta, on kehtiva kohtupraktika järgi mittemäletamise korral võimalik tunnistaja mälu värskendada ainult nii, et ta tutvub oma varasemate ütlustega. Varem toimunud ülekuulamise protokolli avaldamine mittemäletamise tõttu seeläbi, et tunnistaja varasemad ütlused kõlavad kohtusaalis, ei ole kohtupraktika järgi lubatav (vt uuesti viidatud Riigikohtu lahend). Teise kaitsja tõstatatud vastuolu puhul (rüselus põrandal) oli tunnistaja veendunud, et seda, mida ma rääkisin, on paberi peal kirjas (kd I tlk 105), s.o et ta rääkis kohtueelses menetluses sama, mida kohtus. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et uue faktiväite esitamine on kehtiva kohtupraktika järgi vastuolu, mille selgitamiseks tuleks avaldada isiku varasemad ütlused (RKKKo 1-21-3397 p 18), kuid ütluste avaldamine ei tähenda isiku varasemate ütluste täiemahulist ettekandmist. Antud juhul pidanuks kaitsja piiritlema tunnistaja ülekuulamisprotokollist lõigu, mitte nõudma kogu protokolli avaldamist. Sama puudutab viimast apellandi viidatud vastuolu, kus tunnistaja kirjeldas süüdistatava ähvardust teisiti. Kui lugeda kohtuistungi protokolli, siis kaitsja ignoreeris siingi prokuröri ja kohtu ettepanekut avaldada tunnistaja varasematest ütlustest üksnes vaidlusalune lõik. Kolleegium märgib, et kohtupraktika on olnud järjepidev selles, et ütlustes tekkinud lahknevuste kõrvaldamiseks on ristküsitlusel võimalik avaldada lõike nende varasematest ütlustest, mitte protokolli tervikuna (vt nt RKKKo 3-1-1-52-09). Kuivõrd maakohus jättis kaitsja taotluse – avaldada täies mahus tunnistaja Q ülekuulamise protokoll – põhjendatult rahuldamata, ei ole taotluse rahuldamiseks põhjust ka apellatsioonimenetluses.
25. Vaatamata eeltoodule on võimalik hinnata apellandi väiteid, mis puudutavad tunnistaja Q usaldusväärsust. Tunnistajal oli võimalik kaitsja tõstatatud vastuolusid selgitada, sest tal võimaldati oma varasemate ütlustega tutvuda. Apellant on Q selgitust (rääkisin, kuid politsei ei pannud kõike kirja) kritiseerinud ning leidnud, et tunnistaja põhjendus pole adekvaatne. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga. Esiteks on ülekuulamine menetlustoiming, mis tuleb KrMS § 74 alusel protokollida. Pole mingisugust mõistlikku põhjust arvata, et menetlustoimingut läbi viiv politseiametnik paneb ülekuulatava ütlused oma suva järgi valikuliselt kirja. Isegi kui seda eeldada, on kaitsjal õigus, et tunnistaja rääkis ülekuulamisel sellest, kuidas Alexander Tarakanov teda ähvardas ning isegi kui see sisaldas ebatsensuurseid sõnu, pole alust arvata, et ähvardus jäetakse nt viisakuse tõttu sõna-sõnalt protokollis kajastamata. Teiseks on tunnistajal on pärast ülekuulamist võimalik menetleja poolt kirja panduga tutvuda ning veenduda, et ütlused on sisult õiged ning kõik oluline sai kirja. Kuivõrd tunnistajale selgitatakse menetlustoimingu rakendamisel mh ka teadvalt valeütluste andmisega kaasnevat vastutust, on just sel põhjusel mõistlik eeldada, et täiskasvanud inimene loeb protokolli enne allkirjastamist hoolikalt läbi. Eeltoodu tõttu ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga, et tunnistaja selgitas ilmnenud vastuolusid adekvaatselt. Sel põhjusel tuleb Q ütlused osas, milles ilmnesid vastuolud, jätta tõendite kogumist välja. Muus osas on tunnistaja ütlused riimuvad kannatanu ütlustega ning nende õigsust kinnitavad ka X vigastustest tehtud fotod.
26. Tunnistaja Y puhul leidis apellant, et maakohus pidanuks siis, kui tunnistas tema ütlused osaliselt ebausaldusväärseks, kõrvaldama kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga (RKKKo 1-213307 p 18) tõendite kogumist kõik tunnistaja ütlused. Vastab tõele, et maakohtus tunnistas ebausaldusväärseks Y ütlused selle kohta, et Alexander Tarakanov käis
27. mail
28. a X ukse taga lõhkumas. Ringkonnakohtu hinnangul võis maakohus tunnistaja ülejäänud ütlusi, kui kohtu jaoks usaldusväärseid, kasutada. Seda, et isikulise tõendiallika ütluste osaline ebausaldusväärsus ei too kaasa kõikide ütluste tõendite kogumist välja jätmist, on kohtupraktikas jaatatud väga pikka aega (vt RKKKo 3-1-1-131-13). 10
29. Apellant vaidlustas maakohtu järelduse, et tunnistajate Y ja Q ütlused on kõikides episoodides iseseisvaks tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 2 järgi. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on normis sisalduvat mõiste vahetu alla paigutanud liiga pika ajavahemiku; mõistet vahetu ei saa pikendada määramatuks ajaks isegi juhul, kui edasirääkimise võimalus puudus või isik magas või teda takistas muu terviseseisund sh joove. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Kõik kaitsja viidatud asjaolud (unevajadus, terviseseisund, šokk jpm) võivad sündmuse ja edasirääkimise vahelist aega pikendada. Lähisuhtevägivalla puhul võib näiteks üheks takistavaks teguriks olla vägivallatseja juuresolek. Kolleegium nendib, et vahetu ei tähenda viivitamatult ning seda, kas on täidetud KrMS § 66 lg 21 p 2 sätestatud tingimused, tuleb kontrollida igal üksikjuhtumil eraldi. Ringkonnakohus annab tunnistajate ütlustele hinnangu episoodide kaupa, kohtuotsuse järgmises osas. Mis puudutab kaitsja viidet selle kohta, et Q puhul pole täidetud KrMS § 66 lg 21 p 2 sätestatud tingimus, sest tunnistaja moonutas tõde (nt rääkis, kuidas ta nägi 14.06.2021, a episoodis ise pealt, kuidas süüdistatav ja kannatanu koridoris rüselesid), siis normis sisalduv tingimus puudub alus arvata, et ta moonutas tõde, käib selle isiku kohta, kelle sõnu vahendlik tunnistaja vahendab.
30. Apellant pole rahul, et maakohus jättis tõendite kogumist välja süüdistatava ütlused. Kaitsja hinnangul eelistas maakohus kannatanu ütlusi süüdistatava omadele menetlusseisundi tõttu. Tegelikult leidis maakohus, et Alexander Tarakanovi ütlused on ennastõigustavad ja neid ei toeta teised tõendid (vt nt kohtuotsuse lk 6 keskmine lõik või kohtuotsuse lk 9 ülevalt lugedes kolmas lõik jne). Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et süüdistatav selgitas kannatanu vigastusi sellega, et naine kukub sageli. Lisaks põeb elukaaslane skisofreeniat ning selgitab kukkumisel saadud tervisekahjustusi haiguse tõttu enda vastu suunatud rünnetega. Ringkonnakohus märgib, et lähisuhtevägivalla puhul on tavapärane, et vägivallatseja ütleb, et kaaslane vigastab ennast ise või sai tervisekahjustused õnnetu juhuse läbi. Fakt on, et süüdistatava ütlusi ei kinnita asjas ükski tõend, need vastanduvad reljeefselt ülejäänud tõendikogumile ning see oli põhjus, miks tema ütlused kõrvale jäeti. Maakohtu seisukoht on kolleegiumi arvates põhjendatud ja õige. II
31. KrMS § 15 lg 3 järgi ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, kes on muudetud KrMS § 67 kohaselt anonüümseks, tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ega KrMS § 66 lg 21 nimetatud isiku ütlustele. Kehtiva kohtupraktika alusel tugineb kohtuotsus KrMS § 15 lg 3 mõistes tõendile valdavas ulatuses, kui tõend on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega (nt RKKK 1-21-7406). Järelikult tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas kaitsja etteheide on õige, et maakohus rikkus KrMS § 15 lg 3 sätestatud keeldu. Seda tehes tuleb silmas pidada, et kehtiva kohtupraktika järgi (RKKKo 1-16-7179) otsustatakse juhul, kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, ütluste olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida enam on ütluste sisu toetavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda väiksem kaal on avaldatud ütlustel. Eeltoodut silmas pidades leiab kolleegium, et kaitsja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus nii.
32. A. Tarakanovile esitati süüdistus X füüsilises väärkohtlemises.

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 4 järgi esitatud süüdistus toob välja kolm iseseisvat vägivallaepisoodi (14.06.

1. a, 12.03.
2. 11 a ja ajavahemikul 20.05.
3. a - 23.05.
4. a, mille kohta maakohus leidis, et need on tõendatud.
5. A. Tarakanovit 14.06.
6. a episoodis süüdi mõistes tugines maakohus järgmistele tõenditele: 1) kannatanu X kohtueelses menetluses antud ütlused selle kohta, et A. Tarakanov lõi teda rusikaga näkku ja kägistas; 2) kannatanu tütre Q kohtus antud ütlused; 3) Q tehtud fotod ema vigastustest. Kolleegium nendib, et maakohtu lõppjäreldus on õige. Vaatamata sellele, et kannatanut ei õnnestunud küsitleda ning tuginemine ainult tema ütlustele pole A. Tarakanovi süüdi tunnistamisel lubatav, tuleb antud juhul silmas pidada järgmist. Vaidlust ei saa olla, et antud juhul vastab tunnistaja Q KrMS § 66 lg 21 p 2 sätestatud tingimustele. Erinevalt kannatanust oli A. Tarakanovi kaitsjal ja süüdistataval võimalik Q kohtus ristküsitleda ning tema ütluste õigsust kontrollida. Tunnistaja ütluste usaldusväärsusel on kolleegium juba peatunud. Q ütlustega on tõendatud, et ta sisenes ema korterisse vahetult pärast seda, kui väidetav vägivallaepisood aset leidis. Q kirjeldas, et ema oli endast väljas, sest A. Tarakanov lõi ja kägistas. Q ütluste hindamisel tuleb arvestada sellega, et ta andis lisaks vahendatud infole ka teavet selle kohta, mida ta ise vahetult nägi ja tajus. Tunnistaja selgitas, et ta nägi oma silmaga ema vigastusi, mis olid värsked ja tegi nendest fotod. Pildid esitati kohtule ning nendelt on näha vigastused, millest nii kannatanu kui ka Q oma ütlustes rääkisid. Lisaks mainis tunnistaja, et mitte kumbki, ei süüdistatav ega kannatanu osanud teda oodata, A. Tarakanov oli tema tulekust ilmselgelt häiritud ja pahane. Selleks poleks põhjust, kui jaatada A. Tarakanovi esitatud versiooni, et kannatanu kukkus ise maha ja lõhkus tooli. Süüdistatava kirjeldatud olukorras puudub vähimgi põhjus olla ootamatult külla tulnud elukaaslase tütre peale kuri. Arvestades, et
7. juunil
8. a tajus Q vahetult ema korteris valitsenud õhkkonda (X oli šokis ja ehmunud, A. Tarakanov seevastu vihane) ja nägi oma silmaga ema värskeid vigastusi, on see piisav väitmaks, et kannatanu ja tunnistaja Q ütlustel, mis seovad X vigastused A. Tarakanovi vägivaldsusega, ei ole koosmõjus ülejäänud tõendusliku teabega (Q ütlustes sisalduv vahetu info, fotod X vigastustest ja süüdistatava kaitseversiooni täielik ebausaldusväärsus) enam nii suurt kaalu. Ringkonnakohus leiab maakohtuga nõustuvalt, et A. Tarakanovi süü 14.06.
9. a episoodis on tõendatud. Kaitsja apellatsioon jääb selles osas tagajärjetuks.
10. A. Tarakanovit 12.03.
11. a episoodis süüdi tunnistades tugines maakohus järgmistele tõenditele: 1) kannatanu X kohtueelses menetluses antud ütlused; 2) 15.03.
12. a ambulatoorne epikriis; 3) Y ütlused. Selle episoodi kohta ütles X, et
13. a naistepäeva paiku kägistas A. Tarakanov teda selja tagant nii, et tal oli valus, ta ei saanud hingata ja ta kartis oma elu pärast. Mõned päevad hiljem rääkis ta sündmusest Yle ja käis Läänemaa EMO-s oma tervist kontrollimas. Sarnaselt eelmisele episoodile tuleb siingi kohtus ristküsitletud Y ütlustes teha vahet vahendatud ja vahetul tõendusteabel. Käsiloleval juhul vastab Y ringkonnakohtu hinnangul KrMS § 66 lg 21 p 2 sätestatud tingimustele. Kolleegium on seisukohal, et kuigi X ei haaranud telefonitoru järele viivitamatult pärast seda, kui elukaaslane teda kägistas, oli kannatanu veel päevi hiljem endiselt toimunu mõju all. Arvestades, et X sõnul kartis ta tõsiselt oma elu pärast, sest tal oli kägistamisest hing kinni, pole mitte mingisugust alust öelda, et kogetud surmahirm möödub pelgalt mõne tunniga ning inimene ei ole paar päeva hiljem veel toimunu mõju all. Isegi olukorras, kus füüsiline vägivald on muutunud tavapäraseks, kulub selliste intsidentide toime möödumiseks, kus kannatanul tajus ohtu oma elule, veidi enam aega. Kannatanu ja Y ütlusi hinnates on sündmuse ja sellest tunnistajale rääkimise vahele jääv ajavahemik määratletav päevades, mitte nädalates ning see pole juhtunu asjaolude valguses nii pikk, mis võimaldaks väita, et kannatanu ilmselgelt ei olnud enam sündmusest mõjutatud. 12 Sarnaselt eelmise episoodiga tuleb Y ütlustes teha vahet selles, mida ta ise tajus ning mida rääkis talle X. Fakt on, et tunnistaja kirjeldab seda, et X ei saanud hästi rääkida. Asjaolu, et see võis olla tingitud kannatanu esitatud ja süüdistatava vahendatud põhjusest (intensiivne kägistamine) on eluliselt usutav. Kui lisada siia asjaolu, et kukkumise tagajärjeks ei saa olla hääle kähedus ja valu kaelapiirkonnas ning kannatanu rääkis 15.03.
14. a meditsiiniasutuses sama, mida Yle (vt kd I tlk 38-39) ning A. Tarakanovi läbikukkunud kaitseversioon (joodikust vaimuhaige kannatanu valetab ja põhjustab oma vigastused kukkudes), ei saa öelda, et süüdistatava süüdi tunnistamine on vastuolus KrMS § 15 lg 3 sätestatud reeglitega.
15. Maakohus tugines A. Tarakanovit 20.05.2022.a - 23.05.2022.a episoodis süüdi mõistes järgmistele tõenditele: 1) kannatanu X kohtueelses menetluses antud ütlused; 2) 26.05.
16. a patsiendikaart; 3) asitõendi vaatlusprotokoll, milles vaadeldi Y 25.05.
17. a Häirekeskusesse tehtud kahe telefonikõne salvestist (kd I tlk 55-56, tõlge 63-66). Vastab tõele, et X on kohtueelses menetluses öelnud, et paar päeva enne seda, kui süüdistatav talle näpud silma surus, lõi mees teda rusikas käega ja löögist jäi hematoom. Kannatanu ütlusi osas, mis puudutab kehavigastust, kinnitab asjaolu, et X pöördus 26.05.
18. a erakorralise meditsiini osakonda, kus mh tuvastati kannatanu rangluu piirkonnas hematoom. Rohkem tõendeid A. Tarakanovi väidetava teo kohta ei ole. Maakohtule esitati tõend selle kohta, et Y helistas
19. mail
20. a kahel korral Häirekeskusesse, sest sõbranna X sai oma elukaaslaselt A. Tarakanov peksa. Paraku tunnistaja Ylt kohtus selle sündmuse kohta mitte midagi ei küsitud. Seega pole võimalik kontrollida, kas Y vastab KrMS § 66 lg 21 p 2 sätestatud kriteeriumitele või mitte. Vaidlusaluse episoodi kohta on tõend selle kohta, et kannatanul oli kehavigastus, kuid arsti vastuvõtule pöördumise ajendiks oli ajavahemikul 24.05.
21. a – 25.05.
22. a väidetavalt aset leidnud vägivald. Järelikult mõistis maakohus A. Tarakanovi 20.05.2022.a – 23.05.
23. a episoodis süüdi nii, et süüdistatava süüdi tunnistamine põhineb valdavalt X ütlustel selle kohta, mis juhtus. Kuivõrd kaitsja ja süüdistatav X kohtus küsitleda ei saanud, läks maakohus vastuollu KrMS § 15 lg 3 sätestatuga. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja apellatsioon selles osas põhjendatud ning selles episoodis tuleb A. Tarakanov õigeks mõista.
24. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et A. Tarakanovile esitatud süüdistus

§ 141lg 1 järgi ei ole kohtule esitatud tõendeid silmas pidades põhjendatud.

Kui vaadata maakohtu põhistusi, miks A. Tarakanovile

§ 141

lg 1 järgi esitatud süüdistus on tõendatud (maakohtu otsuse lk-d 11-15), siis seda, et X ja A. Tarakanovi vahel oli süüdistuses näidatud ajal ja kohas suguühe, kinnitavad maakohtu hinnangul järgmised tõendid: 1) kannatanu X kohtueelses menetluses antud ütlused; 2) sündmusest Xlt käest teada saanud tunnistajate Q ja Y ütlused; 3) 21.06.2022. a asitõendi (politsei rinnakaamera salvestis) protokoll. Muid tõendeid selle kohta, et X ja A. Tarakanovi vahel oli suguühe, kohtule ei esitatud. Kohtus ristküsitletud A. Tarakanov ei öelnud seksuaalvahekorra kohta mitte midagi. Süüdistatav nentis ainult seda, et suhtes kannatanuga on seks alati konsensuslik. A. Tarakanovi ütlustest ei saa seega järeldada isegi seda, et ta võtab omaks asjaolu, et oli kannatanuga süüdistuses näidatud ajavahemikul ühtes. Mis puudutab asitõendi vaatlusprotokolli ehk politsei rinnakaamera salvestist, siis siin tuleb tähele panna seda, et sellele ei ole talletatud kannatanu ütlused KrMS tähenduses. Vaatlusprotokollis on teave, mida kehtiva kohtupraktika järgi saab kasutada üksnes X ütluste usaldusväärsuse hindamiseks. Kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustele vahendlike tunnistajate Q ja Y ütluste lisamine tõenduslikku olukorda KrMS § 15 lg 3 sõnastuse valguses ei muuda. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohus on suguühte toimumise fakti tuvastanud KrMS § 15 lg 3 sätestatud keeldu eirates. Vägistamises tuleb A. Tarakanov seega 13 tõendamatuse tõttu õigeks mõista. Vaatamata eeltoodule leiab ringkonnakohus, et A. Tarakanov tuleb selles episoodis süüdi mõista X kehalises väärkohtlemises. Seda võimaldavad A. Tarakanovile

§ 141lg 1 järgi esitatud süüdistuses kajastatud faktilised asjaolud.

Süüdistuse kohaselt surus A. Tarakanov kannatanule oma pöidlad jõuga silmadesse, rebis suu lahti ja põhjustas oma tegevusega Xle valu ja vähem, kui 4 nädalat kestvad tervisekahjustused. Kvalifikatsiooni muutmine ei riku A. Tarakanovi kaitseõigust, sest süüdistus hõlmas ka vägivallategusid, mille kohta oli süüdistataval ja tema kaitsjal võimalik esitada vastuväiteid. Apellatsiooni piiridest ringkonnakohus A. Tarakanovi teole süüdistuses näidatust kergemat õiguslikku hinnangut andes ei välju. Niisiis on selle kohta, et A. Tarakanov tarvitas X suhtes süüdistuses näidatud ajavahemikul füüsilist vägivalda selles kirjeldatud moel, esiteks kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused. X kirjeldab, kuidas süüdistatav surus oma pöidlad talle silmakoobastesse ja rebis jõuga suu lahti. Tunnistajate Q ja Y ütlustest nähtub, et kannatanu rääkis neile ööl vastu

1. maid
2. a toimunud intsidendist
3. mail
4. a. Erinevalt kaitsjast leiab ringkonnakohus, et see ajavahemik mahub KrMS § 66 lg 21 p 2 sätestatud mõiste vahetu alla. Esiteks on sündmuse ja sellest edasi rääkimise vahele jääv aeg mõõdetav päevades. Teiseks on mõlema tunnistaja ütlustega tõendatud, et X oli sündmusest rääkimise ajal endast väljas, šokeeritud ja nuttis. Kolmandaks nähtub asjaolu, et kannatanu on veel toimunu mõju all ka politsei rinnakaamera salvestiselt (kannatanu on küll silmnähtavalt joobes, kuid sündmust kirjeldades silmnähtavalt häiritud) ning tähelepaneku, et X oli erutatud, tegi ka kannatanu läbi vaadanud meditsiinitöötaja. Antud juhul on asjas vahetuks tõendiks Q ja Y ütlused selle kohta, kus ja milliseid vigastusi nad kannatanu juures märkasid. Tunnistaja Q jäädvustas nähtu fotodele, mis esitati menetlejale (kd I tlk 51-53). Kannatanu fikseeris kehavigastused erakorralise meditsiini osakonnas (kd I tlk 30) ning kui võrrelda X ütlusi, Q ja Y ütlusi ning arsti vastuvõtul avaldatut, on kannatanu kirjeldus vigastuste tekkepõhjuse kohta läbivalt sama. Kui vaadata tuvastatud vigastusi: ulatuslik algav prillverevalum ja triipjas hematoom otsmikul, siis on nende tekkimine X kirjeldatud viisil eluliselt usutav. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et antud juhul on lisaks kannatanu ja vahendlike tunnistajate ütlustele tõendeid, mis kinnitavad, et Xl tõesti süüdistuses näidatud ajavahemikuga külgneval ajal vigastused tuvastati, tunnistajad nägid vigastusi ja tajusid kannatanu seisundit (šokk, soov alguses elukaaslast mitte süüstada – vt Q ütlused, et ema ei tahtnud kohe öelda, mis juhtus; suutmatus avaldust teha – vt Y ütlused), vigastuste paiknemine ja iseloom riimub kannatanu ütlustega ning süüdistatava üldine kaitseversioon (kannatanu kukub pidevalt) pole leidnud kinnitust. Kolleegiumi hinnangul on

§ 121objektiivne teokoosseis täidetud.

X vigastused on sellised, mis ei võimalda öelda, et need ei põhjustanud tekitamise ajal ja isegi pärast seda kannatanule füüsilist valu. Subjektiivne külg on samuti täidetud, ringkonnakohus leiab, et A. Tarakanov pani teo toime otsese tahtlusega

§ 16lg 3 mõttes.

Arvestades, et kriminaalasjas on tõendatud, et A. Tarakanov ja X olid lähisuhtes ning süüdistatav tarvitas kannatanu suhtes vägivalda ka 12.03.

1. a ning 14.06.
2. a, tuleb süüdistatava tegu talle ette heidetavas episoodis ümber kvalifitseerida

§ 121lg 2 p 3 järgi.

39. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et kaitsjaga on põhjust nõustuda ka selles, et maakohtule esitatud tõendite põhjal pole võimalik A. Tarakanovit talle

§ 120lg 1 järgi esitatud süüdistuses süüdi mõista.

1. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et X ja Y kirjeldavad sündmust erinevalt. Apellant toob välja sellised vastuolud, mida tegelikult on võimalik seletada asjaoluga, et inimesed tajuvad ja hindavad nähtut erinevalt. Nii näiteks on kiiresti liikumine ühe silmis jooksmine, kuid teise 14 arvates kiirkõnd, kaugust meetrites hindavad inimesed silma järgi ja seega ebatäpselt. Kaitsja viidatud vahe (4-5 meetrit või 6-7 meetrit) ei ole nii oluline, et saaks rääkida ületamatust vastuolust. Vaatamata eeltoodule väärib tähelepanu apellandi seisukoht, mis puudutab X ütlusi. Esmapilgul on asi lihtne: nii Y kui ka X väidavad ähvarduse sisu kohta riimuvalt, et A. Tarakanov ütles Yle lita, ma tapan su ära. Kui hakata kõrvutama X 10.06.
2. a kell 17.37 (s.o vahetult pärast samal päeval 16.30 paiku toimunud intsidenti) antud ütlusi ja tunnistaja hilisemaid, 06.09.
3. a antud ütlusi, on kaitsja õigesti toonud välja kaks asjaolu. Esiteks on 06.09.
4. a tunnistaja ülekuulamise protokolli esmalt kopeeritud X 10.06.
5. a ütlused ning siis on sinna lisatud lause selle kohta, mida A. Tarakanov Yle täpselt ütles. Kolleegium ei pea sarnaselt kaitsjaga võimalikuks, et X rääkis mitu kuud hiljem toimunud ülekuulamisel sõnasõnalt sama, mida varem. Ei saa märkimata jätta, et ütluste kopeerimine kahandab 06.09.
6. a nii menetlustoimingu kui ka selle fikseerimise tõsiseltvõetavust. Teiseks on ringkonnakohus kaitsjaga päri, et X on oma ütlusi väga oluliselt täiendanud ning see täiendus sobib esmastest ütlustest enam

§ 120lg 1 objektiivse teokoosseisu konteksti.

Ajaliselt esimene ülekuulamine viidi läbi praktiliselt kohe pärast väidetavat kuriteosündmust ning kolleegium ei mõista, miks pidi siis sündmust eelduslikult paremini mäletav X nii olulisest detailist mööda minema ja rääkima süüdistatava sõnalisest rünnakust väga üldiselt. Kui eeltoodule lisada fakt, et sellises sõnastuses (lita, ma tapan su ära) tapmisega ähvardamisest ei räägi Y häirekeskusesse tehtud kõnes sõnagi (vt asitõendi vaatlusprotokoll 13.06.

1. a (kd I tlk 58-59, kõne mahakirjutuse tõlge kd I tlk 79-81), muutub järjest enam küsitavaks, mis siis 10.06.
2. a tegelikult juhtus. Kaitsjaga nõustuvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on hakanud Y käitumist õigustama. Kuna kannatanu helistas politseisse praktiliselt kohe pärast A. Tarakanovi väidetavat tegu, on äärmiselt veider ja pole loogiline, et Y tapmisähvardusest telefonis ei räägi. Vaatlusega tuvastati, et Y palus politseid, sest Tarakanov tungib jälle kallale. Y selgitab, et praegu läheme poodi ja kohtusime temaga ja tema hakkab jälle lõugama. Kiirabi pole vaja, A. Tarakanov seisab kõrval ja ülbitseb. Ei löönud, lihtsalt ründab. Nad (Xga) läksid eemale. Hetkel seisab, sõimab ebatsensuurselt. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et kui pöördumine on tingitud tõsiseltvõetavast tapmisähvardusest, siis räägitaksegi sellest. Maakohus on viidanud, et kõneaeg oli piiratud, kuid Y jõuab selle vestluse käigus piisavalt kirjeldada, kuidas A. Tarakanov käitub, mida ta on teinud, anda A. Tarakanovi isikuandmed, vestelda Xga jpm. Lisaks kuulati maakohtus toimunud kohtuistungil vahetult helisalvestist (kd I tlk 114). Kuigi Y ja Häirekeskuse töötaja vestlevad vene keeles, võimaldab helisalvestis objektiivsel kõrvalseisjal hinnata helistaja seisundit. Näiteks seda, kas kohe peale väidetavat kuriteosündmust (Y sõnul on A. Tarakanov alles sündmuskohal ja tema vahetus läheduses) on kannatanu tajutavalt ärev, hirmunud jpm. Kuna salvestist kuulati maakohtus ning apellandi hinnangul see Y hirmu ei kinnita, tutvus kolleegium vaidlusaluse kõnesalvestisega ning veendus, et kaitsjal on õigus. Helisalvestiselt on kuulda, et kannatanu on süüdistatava käitumise tõttu ilmselgelt ärritunud ja tige, kuid see on ka kõik. Maakohtu hinnangul oli Yl põhjust A. Tarakanovit karta, sest kannatanule oli teada süüdistatava vägivaldsus X vastu. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna see asjaolu alust automaatselt väita, et järelikult oli Yl põhjust A. Tarakanovit karta. Kohtule esitatud tõendid näitavad seda, et erinevalt Xst Y A. Tarakanovit ei peljanud. Tunnistaja on see, kes õhutab pidevalt ja süüdistatava kättemaksu kartmata kannatanut esitama politseile avaldust, fikseerima kehavigastusi ning andma asjale n.ö ametlikku käiku. Kokkuvõtlikult toetavad tõendid kaitsja lõppjäreldust, et isegi kui lugeda tõendatuks, et A. Tarakanov ütles Yle seda, mida väidab süüdistus, ei ole tõendatud, et Y tundis reaalselt hirmu ja ohtu oma elule. Kuivõrd kehtivas kohtupraktikas on järjepidevalt märgitud, et

§ 120

järgi karistatavast teost on võimalik kõneleda ainult siis, kui ähvardus on adressaadi jaoks veenev, ei ole võimalik A. 15 Tarakanovit Y ähvardamises süüdi tunnistada. Kaitsjal on õigus, et süüdistatav tuleb

§ 120lg 1 järgi õigeks mõista.

III

1. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et kaitsja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Kooskõlas KrMS § 337 lg 1 p 4 leiab kolleegium, et Pärnu Maakohtu
2. septembri
3. a otsus tuleb osaliselt tühistada. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse A. Tarakanovi süüdi tunnistamises

§ 141

lg 1 järgi, kuid kvalifitseerib süüdistatava teo selles episoodis ümber

§ 121lg 2 p 3 järgi.

Süüdistuses, mis oli esitatud

§ 120lg 1 järgi, tuleb A.

Tarakanov õigeks mõista. Süüdistatava süü ajavahemikul 20.05.2022. a – 23.06.2022. a toime pandud ja

§ 121

lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritud episoodis tõendamist ei leidnud, kuid ühe episoodi tõendamatus ei too endaga kaasa A. Tarankovi õigeks mõistmist

§ 121lg 2 p 2 ja 3 järgi esitatud süüdistuses, sest muus osas (ehk A.

Tarakanovi süüdi tunnistamises 14.06.

1. a ja 12.03.
2. a episoodides, mis on kvalifitseeritud

§ 121lg 2 p 2 ja 3 järgi) tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

42. Arvestades apellatsioonimenetluse tulemit, on ilmne, et revideerida tuleb ka A. Tarakanovile mõistetud karistust. Maakohus mõistis A. Tarakanovile

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistuse,

§ 120

lg 1 järgi 6 kuu pikkuse vangistuse ja

§ 141

lg 1 järgi 2 aasta pikkuse vangistuse ning

§ 64lg 1 järgi liitkaristuseks raskeimat suurendades 3 aasta pikkuse vangistuse.

Ringkonnakohtu järelduste tõttu kukub kaks liidetavat (

§-de 120 lg 1 ja 141 lg 1 järgi mõistetud üksikkaristused) ära, kuid süüdistatava süü suurus

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kolleegiumi hinnangul ei muutu.

Vaatamata sellele, et ühes episoodis ei leidnud A. Tarakanovi tegu tõendamist, kvalifitseeris kolleegium süüdistatavale esitatud vägistamissüüdistuse ümber kehaliseks väärkohtlemiseks ning seda tuleb arvestada talle

§ 121lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritud teo eest karistuse määramisel.

Tolles episoodis on Xle põhjustatud märkimisväärsed kehavigastused, mis tõenäolisemalt olid valulikumad ja paranesid kauem, kui ajavahemikul 20.05.

1. a – 23.05.
2. a väidetavalt tekitatud hematoom. Sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus, et A. Tarakanovi karistust raskendavad ja leevendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatav tarvitas kannatanu vastu vägivalda viimase kodus, mis peaks naise jaoks eelduslikult olema kõige turvalisem koht. Oma tegusid A. Tarakanov ei tunnista, selle asemel hakkas süüdistatav temast sõltuvat elukaaslast mustama (naine on valetajast vaimuhaige joodik). Kehaline väärkohtlemine ei piirdunud ainult valu tekitamisega, vaid kannatanul tuvastati ka nähtavad ning paranemist vajavad kehavigastused. Eeltoodut silmas pidades on A. Tarankovile

§ 121lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest (s.o episoodid 14.06.2021.

a, 12.03.

1. a ja vahemikus 23.05.
2. a – 24.05.
3. a) kohaseks karistuseks 2 aasta ja 6 kuu pikkune ehk sanktsiooni keskmäära jääv vangistus. Varem karistamata A. Tarakanovi suhtes võib mõistetud vangistuse jätta tingimisi kohaldamata. Mõistetud karistusest veidi pikem katseaeg on kohane meede, mis tagab eelduslikult A. Tarakanovi õiguskuulekuse. Vaatamata sellele, et A. Tarakanov ennast süüdi ei tunnistanud, on kriminaalmenetlus teda distsiplineerinud. Kannatanu tütar, tunnistaja Q selgitas ristküsitlusel, et tema ema ja A. Tarakanov joovad koos ja pidevalt käib mingisugune möll, kuid viimasel ajal A. Tarakanov emaga enam ei kakle, vaid toidab, söödab, ostab riideid ja istutab lillekesi. Ringkonnakohus tunnistab A. Tarakanovi süüdi

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, karistab teda 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega ning jätab selle kooskõlas

§ 73

lg 1 ja 3 16 täielikult tingimisi kohaldamata, kui süüdimõistetu ei pane 2 aasta ja 10 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu.

1. Kaitsja taotles maakohtu otsusega välja mõistetud menetluskulude riigi kanda jätmist. Taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Esiteks tuleb korrigeerida sundraha suurust. Maakohus lähtus KrMS §-dest 175 lg 1 p 9 ja 179 lg 1 p 1 alusel süüdistatavalt sundraha välja mõistes eeldusest, et A. Tarakanov mõisteti süüdi I astme kuriteo toime panemises. See etteheide ei leidnud apellatsioonimenetluses kinnitust. A. Tarakanov pani ringkonnakohtu hinnangul toime II astme kuriteo. Järelikult tuleb tal KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel maksta sundraha 1,5 kordses kuupalga alammääras, mis on 1230 eurot. A. Tarakanovi kaitsjatasu maakohtus oli 1845,90 eurot. Arvestades, et maakohtu otsus süüdistatava süüdi tunnistamises ei olnud täiel määral põhjendatud, tuleb osa maakohtu menetluskuludest A. Tarakanovile hüvitada. Süüdistatava süü ei leidnud tõendamist ühes vägivallaepisoodis ja ähvardamises. Arvestades seda, et X vastu suunatud vägivallaepisoodid moodustasid süüdistusest ja kohtus uuritud tõenditest valdava osa ning nendes olid kaitsja argumendid valdavalt kattuvad, oli ähvardamisteo osakaal esitatud süüdistusest hinnanguliselt ca ¼. Järelikult tuleb Eesti Vabariigilt A. Tarakanovi kasuks välja mõista maakohtus kantud menetluskulu 461,47 eurot. Ülejäänud menetluskulu jääb A. Tarakanovi enda kanda.
2. Apellatsioonimenetlusega kaasnes A. Tarakanovil kulu, mis oli valitud kaitsjale makstud tasu 756 eurot (summa sisaldab käibemaksu). Menetluskuluks loetakse KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsja osutas kliendile õigusabiteenust hinnaga 105 eurot (summa käibemaksuta) ning esitas A. Tarakanovile arve 6 töötunni eest. Kolleegiumi hinnangul on nii teenuse tunnihind kui ka kaebuse koostamisele kulunud aeg (vähem kui üks tööpäev) mõistlik. KrMS § 185 lg 1 järgi kannab menetluskulud riik, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 nimetatud lahend. Käsilolevas asjas tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ja tegi uue otsuse, järelikult tuleb Eesti Vabariigilt A. Tarakanovi kasuks välja mõista 756 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ 17