← Eesti

2-23-129623/10

Obsah (12)§ 442§ 637§ 187§ 405§ 444§ 173§ 163§ 138§ 144§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Maili Riisenberg Otsuse tegemise aeg ja koht 16. jaanuar 2024, Viljandi Tsiviilasja number 2-23-129623 Tsiviilasi OK Incure OÜ hagi U.A.

§ 442lg 10 ei anna maakohus luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks.

9. Toimetada kohtuotsus hagejale kätte ja kostjale avalikult kätte. Lahend loetakse avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel kohtuotsuse väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Edasikaebamise kord Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (

§ 637lg 21).

Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse; kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil (

§ 187lg 6).

Asjaolud ja kohtu põhjendused

  1. Hageja esitas
  2. oktoobril 2023 kostja vastu hagi, milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 310 eurot, intress 33,88 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 44,31 eurot ja sissenõudmiskulu 25 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
  3. Hageja on esitanud hagis kostja vastu esitatud nõude kohta piisavalt andmeid ning tõendeid, et nende alusel hagiavaldus rahuldada osaliselt. Kostjale on hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud väljaande Ametlikud Teadaanded vahendusel 21.12.
  4. Kostja ei ole kohtule esitanud vastust hagiavaldusele ega ka tõendeid asjaolu kohta, et hageja nõue oleks alusetu ning kuuluks rahuldamata jätmisele. 3.

§ 405

lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagi hind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. 4. Hagi hind on 413,19 eurot ja kohus on tsiviilasja menetlenud lihtmenetluses vastavalt

§ 405lg-le 1.

5.

§ 405

lg 1 p 9 alusel võib kohus jätta otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa.

§ 444

lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

  1. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja Omaraha OÜ-ga 03.01.2023 laenulepingu nr S235812492, mille alusel sai kostja laenu 310 eurot (dtl 150-153). Tegelik laenuväljamakse oli summas 291,65 eurot (dtl 155). Kostja oli kohustatud tasuma ka intressi 34% tagastamata krediidisummalt aastas. Tagasimakseid kostja sooritanud ei ole (dtl 10-153). Krediidiandja saatis 29.04.2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (dtl 156). Kuna kostja oma lepingulisi kohtusi korrapäraselt ei täitnud, ütles Omaraha OÜ lepingu üles 15.05.2023.a. (dtl 157). Krediidiandja on nõude loovutanud hagejale 15.05.2023 (dtl 157).
  2. Kohus on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks 2

(4)nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
  1. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).
  2. Hageja on kinnitanud kohtule, et laenuandmisel lähtuti kostja enda esitatud andmetest, riiklikest registritest tehtud päringutele ning pangakonto väljavõttest. Pangakontode väljavõtte analüüside tulemuste kohaselt leidis krediidiandja, et kostja keskmiseks sissetuleku suuruseks oli 3216 eurot (kostja märkis taotlusel enda sissetulekuks 3500 eurot), kohustused kokku 2391,18 eurot (finantskohustused konto väljavõttelt 1896,00 eurot (kostja ise märkis taotluses finantskohustuste suuruseks 500 eurot, muud kohustused 400 eurot taotluselt, ülalpeetavate kulud 75 eurot siseeeskirjas kehtestatud piirmäär ühe ülalpeetava kohta. Kohus ei saa nõustuda krediidiandja analüüsi tulemustega. Kostja pangakonto väljavõtetest nähtub selgelt, et kostja väljaminekud ületavad kostja sissetulekuid. Konto väljavõtetest nähtub, et kostja igakuised finantskohustused on ajas pidevalt suurenenud, samuti võtab kostja igakuiselt laene juurde. Näiteks detsembris olid kostja finantskohustused 2168,62 eurot, millele lisanduvad veel igakuised majapidamiskulud, transpordikulud. Lisaks võttis kostja detsembris veel laene juurde 747 eurot. Konto väljavõttest nähtub ka, et kostja tasub võlgnevusi (üle tähtaja läinud arved), mis annab selgelt märku asjaolust, et kostja ei suuda oma sissetulekutest tasuda jooksvaid kohustusi. Samuti ei saa kohus nõustuda alaealise ülalpidamiskuludega. Konto väljavõttest nähtuvalt maksab kostja alaealise lapsele igakuiselt elatist summas 100 eurot ning lisaks veel maksed lapse enda kontole. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et krediidiandja ei ole adekvaatselt hinnanud kostja krediidivõimet.
  3. Eelneva tõttu leiab kohus, et krediidiandja on kostjale krediidi võimaldamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 403 4 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostjaga sõlmitud lepingu järgi pidanuks intress olema 34% aastas, (vt dtl 150). VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 2,5%, mis on kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.
  4. Krediidiandja on andnud kostjale laenu 291,65 eurot, kohustusega tasuda igakuiseid tagasimakseid vastavalt maksegraafikule. Kostja tagasimakseid sooritanud ei ole (dtl 150-153). Põhinõude suuruseks kujuneb seega 291,65 eurot, sest tulenevalt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt intresse ega ka muid tasusid.
  5. Kohus selgitab, et VÕS § 403 4 lg 7 on kehtestatud võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega (eelnõu 152 SE). Nimetatud seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt see, et (VÕS § 403 4 lg 7 teise lause kohaselt) muid tasusid tarbija krediidiandjale ei võlgne, tähendab, et tarbija maksab ainult alanenud määras intressi. Seega on seadusandja tahte kohaselt on VÕS § 4034 lg 7 mõtteks see, et kui krediidiandja ei järgi lõikes 6 sätestatut keeldu sõlmida tarbijakrediidileping tarbijaga, kelle puhul krediidiandja ei ole veendunud, et ta on krediidivõimeline, siis on tal võimalik nõuda hiljem üksnes tasumata põhisumma tagastamist ning alanenud määras intressi. Viidatud sättega rakendatakse tarbijakrediidi direktiivi (2008/48/EÜ) artiklist 23 ja hüpoteekkrediidi direktiivi (2014/17/EL) artiklist 38 tulenevat. S.t kehtestatakse eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse direktiivi alusel vastu võetud riigisiseste õigusnormide rikkumise korral, ja võetakse kõik meetmed, mis on vajalikud nende rakendamise tagamiseks. Direktiividest tulenevalt peavad karistused olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Niisiis on VÕS § 403 4 lg 7 teine lause oma olemuselt sanktsioon, mis välistab vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandja muud nõuded tarbija vastu peale põhisumma tagastamise nõude ning alandatud intressinõude. 3
(4)Sama on sisuliselt leidnud Tallinna Ringkonnakohus, kes selgitas tsiviilasjas 2-22-145432 tehtud otsuses, et kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla VÕS § 4034 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 24). 12. Eelöeldust tulenevalt jäävad hageja ülejäänud nõuded rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine 13.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. 14. Tulenevalt

§ 163

lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 71% ulatuses kostja ja 29% ulatuses hageja kanda. 15.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on

§ 144

p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

  1. Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja hagiavalduses, millest nähtuvalt koosnevad hageja menetluskulud riigilõivust summas 140 eurot.
  2. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on kohtu arvates tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga.
  3. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada hagejale menetluskuludena 140 * 71% = 99,40 eurot. 19.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (99,40 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 20.

§ 178

lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Riisenberg kohtunik 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.