← Eesti

2-21-1303/70

Obsah (23)§ 386§ 164§ 5§ 445§ 436§ 657§ 652§ 231§ 376§ 651§ 660§ 378§ 162§ 165§ 163§ 190§ 132§ 137§ 171§ 177§ 150§ 654§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 17.11.2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-1303 Tsiviilasi W O

§ 386lg-te 4 ja 5, § 378 lg 3 ja § 378 lg 4 alusel muuta.

Kohane on senise tagamisabinõu (kogu kinnistu arest) asemel arestida kostja I mõtteline osa. 6.10. Lõpuks otsustas maakohus menetluskulude jaotuse. Kulude jaotust kostjate vahel reguleerib

§ 164lg 1.

Põhiline vaidlus oli seotud hageja nõudega tunnistada kinnistu kostjate ühisvaraks ja jagada. Vara jagati kostja II hagis ja hageja alternatiivses nõudes taotletud viisil, mistõttu on põhjendatud jätta hageja menetluskulud kostjate kanda. Hagi esitamise tingis eelkõige kostja I tegevus. Samas esitas kostja II põhilised vastuväited hagile, millega kostja I nõustus. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et kostja II ei ole täitemenetluse võlgnik, vaid tema menetluses osalemise vajaduse tingis õigussuhte olemus. Nii on põhjendatud, et kostja I kanda jääb 70% ja kostja II kanda 30% menetluskuludest. POOLTE SEISUKOHAD

  1. Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks lahendamiseks. Teise võimalusena taotlevad nad halduri hagi rahuldamata jätmist – sel juhul pole vaja kostja II hagi lahendada. Menetluskulud tuleb panna hageja kanda. 7.
  2. Esiteks rikkus maakohus otsust tehes menetlusnorme: - otsus on üllatuslik ja resolutsiooni otsustused ei vasta poolte taotlustele (

§ 5

); maakohus määras lubamatult otsuse täitmise korra (

§ 445

lg 1); ekslik on teatavate asjaolude vaidluse alt välistamine; maakohtul polnud õigust tagastada 08.12.2021 menetluskulude tagatise taotlust. 7.2. Teiseks leidis maakohus ekslikult, et kinnistu on kostjate ühisvara – selles osas kordavad kostjad oma vastuväiteid halduri hagile ja heidavad maakohtule ette otsuse põhjendamise kohustuse rikkumist (

§ 436). Maakohus eksis kostjate vastuväiteid hinnates AÕS § 123, § 64¹ ja § 56 lg 1, KRS § 14 p 2, Ts

ÜS § 146 lg 5 ja PKS1995 § 19 lg 2 p 3 kohaldamisel. 7.3. Kolmandaks rakendas maakohus lubamatult hagi tagamise abinõud, mida hageja ei taotlenud. Lisaks saanuks rahalise nõude kostja I vastu tagada kohtuliku hüpoteegiga. 6

(11)7.
  1. Neljandaks jaotati ebaõigesti menetluskulud. Kui halduri hagi jääb rahuldamata, siis peab haldur kandma ka kõik menetluskulud. Isegi kui asi lahendada sisuliselt nii nagu seda tegi maakohus, pole põhjendatud jätta kulusid kostjate kanda, sest kostja II hagi rahuldati tervikuna ja halduri hagi vaid osaliselt.
  2. Hageja vaidleb kaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja jätab maakohtu menetluskulud poolte endi kanda (

§ 657lg 1 p 2).

Ühtlasi tühistab ringkonnakohus maakohtu otsustuse, saata otsus täitmiseks kinnistusosakonnale ja Riigi Tugiteenuste keskusele. Ülejäänud osas jääb otsus muutmata Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja kostjad kannavad 90% hageja menetluskuludest ringkonnakohtus. 10. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest nii kostjate abielu, kui ka kinnistu kinnistamise ja sellel asuva elamu eelneva omandamise, samuti kostja I rahalise kohustuse ja selle täitmata jätmise kohta (

§ 652lg 1 p 1).

Kuigi kostjad heidavad kaebuse esimese väite kolmandas osas maakohtule ette üldse teatavate asjaolude vaidluse alt välistamist (st

§ 231

lg-te 2 ja 4 kohaldamist), siis ei ole kaebuses ega ka muudes menetlusdokumentides kostjate väiteid, mis seaksid eelnevas loetletud asjaolud kahtluse alla.

  1. Kostjate ülejäänud menetluslikud etteheited maakohtule pole valdavas osas põhjendatud. 11.
  2. Vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-d 3–10 on piisavalt kooskõlas poolte nõuete ja taotlustega. Kostjad omistavad suurt tähtsust maakohtu avaldusele 06.09.2022 istungil, mille kohaselt kohus lähtub halduri hagi lahendamisel 08.11.2021 terviktekstist. Kostjate hinnangul ei saanud maakohus pärast sellise avalduse tegemist enam õiguspäraselt võtta arvesse hageja 08.08.2022 avaldusi ja taotlusi või varem esile toodud asjaolusid. Ringkonnakohus kostjatega ei nõustu. Hagi tervikteksti mõte

§ 376lg 5 järgi on, et teksti terviklik esitamine lihtsustab asja menetlemist.

Nimetatud eesmärki järgiva dokumendi esitamisega ei avalda pool, et ta loobub kõigist muudest väidetest ja taotlustest. Kindlasti ei saa terviktekstist järeldada hilisematest avaldustest loobumist ja kohtul pole alust neid kõrvale jätta. Nii võttis maakohus asja lahendamisel õigesti aluseks asjas esile toodud asjaolud ja ka 08.08.2022 dokumendi. 11.2. Asjas tehtud sisuliste otsustuste ja sellega seonduva osas ei ületanud kohus nõuete ega poolte esile toodud asjaolude ja taotluste piire, st ei rikkunud

§ 5ega ka § 439.

11.2.

  1. Vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-de 3–5 otsustused kostjate ühisvara tuvastamise ja jagamise kohta vastavad hageja 08.11.2021 tervikteksti lk 3 asuva resolutsiooni p-le 1 ja kostja II hagiavalduse 20.05.2022 redaktsiooni lk 3 asuva resolutsiooni p-le
  2. Kõnealusest resolutsiooni p-st 3 nähtub, millises osas rahuldati halduri hagi (kinnistu ühisvarasse kuulumise tuvastamise nõue) ja see on kooskõlas otsuse resolutsiooni p-ga 1 (halduri hagi osaline rahuldamine). Otsuse resolutsiooni p-d 4 ja 5 ühtivad sisuliselt kostja II nõudega, st nendega rahuldati kostja II tingimuslik hagi – nagu maakohus kokkuvõtvalt õigesti märkis resolutsiooni p-s
  3. Kostja II tingimusliku hagi lahendamine oli vajalik, sest maakohus tuvastas õigesti nii halduri hagi rahuldamise üldised eeldused kui ka kinnistu kuulumise kostjate ühisvarasse. 11.2.
  4. Maakohtu otsustused resolutsiooni p-des 7–9 kinnistusraamatu kannete kohta vastavad hageja 08.11.2021 tervikteksti resolutsiooni p-le 4 ning 08.08.2022 menetlusdokumendi resolutsiooni p-dele 5.3 ja 5.
  5. Põhjendatud ei ole kostjate väide, et maakohus poleks tohtinud kostjate tahteavalduste andmise kohustust tuvastada ega neid kohtulahendiga asendada. Hageja taotles kirjeldatud otsustuste tegemist kostja II hagi rahuldamise korral ja muul viisil ei oleks halduri hagi ega ka kostja II hagiga taotletav eesmärk saavutatav (vt pikemalt järgmine p 11.2.3). Maakohus ei kohaldanud

§ 445lg 1 ega pidanudki seda tegema. Maakohus lähtus õigesti nõudeid esitanud poolte soovist, milline asjaõiguslik muudatus peaks 7

(11)kohtulahendi tulemusel tekkima. Kohus saab kohustada kostjat andma asjaõiguslepingu tekkimise eelduseks olevat tahteavaldust ka olukorras, kus hageja ei ole seda kostjalt selgelt nõudnud, aga soovib vastavat õigusmuudatust (vt RKTKo 29.05.2013, 3-2-1-42-13, p 12). 11.2.
  1. Kui abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 33 lg 3 ls 2 ja TMS § 14 lg 2 alusel, siis tuleb kohtul vara jagamisel teha piisavad otsustused hagiga taotletava eesmärgi saavutamiseks, sh arvestada hageja kui sissenõudja täitmishuviga (vrd RKTKo 08.02.2023, 2-12-49087, p 13). Eelkõige peab kõnealuses olukorras tehtud kohtulahendi täitmine pakkuma sissenõudjale reaalse võimaluse pöörata sissenõue täitemenetluse võlgniku osale ühisomandist. Kinnistusraamatus omanikukannete muutmine eeldab käesoleval juhul mõlema kostja tahteavaldusi (KRS § 34 lg-d 1 ja 6, § 34¹ lg 1 lg 2 p-d 1 ja 2). Ei saa eeldada, et halduri hagile vastu vaielnud kostjad kumbki teeks vabatahtlikult vastava avalduse. Nii tuvastas maakohus TsÜS § 68 lg 5 alusel õigesti mõlema kostja kohustused teha kinnistamiseks vajalikud tahteavaldused ja asendas need kohtulahendiga (KRS § 34¹ lg 8). 11.2.
  2. Kostjad väidavad hageja poolt asjaolude ebapiisvat esiletoomist ja viitavad seoses sellega varasemale kohtupraktikale (RKTKm 17.05.2023, 2-22-4541). Kostjate viidatud lahend käsitles peamiselt küsimust, kas kohus saab võlausaldajast hageja nõudel TMS § 14 lg 2 või

§ 445

lg 1 alusel määrata kohtuotsuses kindlaks, et kostjate ühisvara jagamise käigus korteri enampakkumisel müümisest saadud raha arvel rahuldatakse hageja nõue ühe kostja vastu. Käesoleval juhul pole vaja kontrollida, kas hageja tõi esile piisavalt asjaolusid, mis võimaldaks rahuldada halduri hagi need nõuded, mis maakohtus jäid rahuldamata. Nimelt ei esitanud hageja apellatsioonkaebust ja kostjate kaebuse alusel ei saaks ringkonnakohus halduri hagi senisest suuremas ulatuses rahuldada (

§ 651lg 1).

Seetõttu pole kostjate viide asjakohane. Maakohtu otsusega rahuldatud nõuete ulatuses olid asjaolud piisavalt esile toodud ja õigesti tuvastatud (vt ka eespool p 10). 11.2.

  1. Eelneva põhjal saab vahekokkuvõttena märkida, et hagide lahendamisel ei väljunud maakohus poolte esile toodud asjaolude kogumist ning järgis poolte esitatud nõudeid ja taotlusi. 11.
  2. Hagi tagamist (vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-d 6 ja 10) ja menetluskuludega seotud otsustusi (p-d 11–20) käsitleb ringkonnakohus edaspidi (vastavalt p-d 13 ja 14). Hagejale riigilõivu 70 € tagastamist (p 21) kostjad ei vaidlustanud ja neil pole selles osas ka kaebeõigust. 11.
  3. Põhjendatud on kostjate kaebus vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 22 esimese poole osas, milles maakohus määras saata otsus pärast jõustumist Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale kinnistusraamatu kannete tegemiseks vastavalt resolutsiooni p-dele 5–
  4. Sellekohast taotlust ei olnud ükski pool esitanud ja kohtul puudub vajadus saata otsus omal algatusel kinnistusraamatu pidajale. Kõnealuses osas tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse. 11.
  5. Kostja II heidab maakohtule lisaks ette menetluskulude tagatise taotluse lubamatut tagastamist. Põhimõtteliselt on see väide õige, sest kulutagatise taotluse saab esitada korduvalt ja menetluse igas etapis. Samuti on õige, et

§ 660

lg 2 võimaldab maakohtu kõnealusele rikkumisele tugineda apellatsioonimenetluses. Samas ei toonud see rikkumine kaasa ebaõiget kohtulahendit. Vaidlustatud otsuse ega ka käesoleva otsuse järgi ei pea hageja hüvitama kostja II menetluskulusid, mistõttu maakohtu eksimus ei mõjutanud kostja II õigusi sisuliselt.

  1. Maakohus kohaldas materiaalõigust õigesti ja kooskõlas Riigikohtu senise praktikaga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sisuliste põhjendustega. Kostjad kordavad kaebuse teises väites samu õiguslikke argumente, millele tuginesid maakohtus ja millele maakohus piisavalt vastas. 12.
  2. Maakohus tuvastas õigesti, et kinnistu on kostjate ühisvara ja selle osas pole abikaasade võrdsuse eeldusest kõrvalekaldumisele tuginev kostja II tõendanud praegu jagatava vara omandamist tema lahusvara arvel. Samuti on õige maakohtu otsustus, et kostja II ei omandanud kinnistut igamisega ja ühisvara jagamise nõue pole aegunud. 8

(11)12.
  1. Kostjad viitavad varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt abikaasa võis pidada end kinnisasja ainuomanikuks ühisvara jagamise tulemusena, kui ta oli täitnud kõik eeldused, mida toonases õiguspraktikas peeti ainuomandi tekkimise eeldusteks (TlnRnK 22.10.2022, 2-203043, p 9.2). Kostjate hinnangul tuleks sama põhimõtet rakendada käesolevas asjas ja selle tulemusel jaatada kinnistu kuulumist kostjale II vähemalt igamise tulemusel. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Viidatud kohtuasjas leidis ringkonnakohus sarnaselt vaidlustatud otsusega, et asja väidetav omandaja pidanuks olema heauskne ka omandi suhtes. Ringkonnakohus otsustas viidatud asjas, et isik pidi teadma, kas (varasem) ühisomand on lõpetatud või lõpetamata. Käesoleval juhul ei tugine kumbki kostjatest nende ühisvara (osalisele) varem jagamisele, st ka kinnistu osas oli kostjal II teadmine, et ühisomand on lõpetamata. Järelikult otsustas maakohus õigesti, et täitmata on AÕS § 123 kohaldamiseks vajalik heausksuse tingimus.
  2. Kaebuse kolmanda väitega vaidlustavad kostjad maakohtu otsuse resolutsiooni p-te 6 ja 10, millega maakohus muutis 28.01.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud (keelumärge kinnistu registriosas halduri kasuks). See väide pole sisuliselt põhjendatud ega anna alust maakohtu otsust kõnealuses osas muuta, 13.
  3. Õige on kostjate väide, et halduri hagi ei ole tagatud

§ 378lg 3 järgi, seega pole vastav viide vaidlustatud otsuse p-s 30 asjakohane.

Samas ei muuda ekslik viide maakohtu põhjendusi valeks. 13.2.

§ 445

lg 2 näeb mh ette, et kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti ei taotle abinõu tühistamist. Halduri hagi osalisel rahuldamisel pidi maakohus kontrollima, kas ja millises ulatuses on põhjendatud selle hagi tagamiseks rakendatud abinõu kehtima jäämine. Seda maakohus ka sisuliselt tegi. Põhjendamatu olnuks jätta keelumärge koormama kogu kinnistut, kui halduril on võimalik panna võlgniku rahaline nõue maksma ainult kostja I mõttelise osa arvel. Samas on selles osas hagi tagamine jätkuvalt vajalik, et halduril oleks võimalik saavutada kohtusse pöördumisel järgitud eesmärk – nõude rahuldamine ühisvara jagamisel kostjale I jääva vara arvel. Võttes arvesse kinnistu varasemat koormamist hüpoteekidega ja kostja I senist soovimatust tema suhtes tehtud kohtulahendit täita, on keelumärge kohane hagi tagamise abinõu. 14. Kaebuse neljas väide menetluskulude jaotuse kohta on osaliselt põhjendatud. 14.1. Maakohus jättis sisuliselt kummagi kostja kulud tema enda kanda ja halduri kulud samuti kostjate kanda. Õige on maakohtu põhjendus, et kostjate omavahelises suhtes kohaldub

§ 164lg 1, st nad ei pea teineteise kulusid vastastikku hüvitama.

Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et kostjad kannavad ise oma kulud vaidluses halduriga. Küll aga ei ole õiglane jätta halduri kulusid maakohtus kostjate kanda. 14.2. Kostja II hagi rahuldati tervikuna, st halduri ja kostja II vahelises suhtes tuleks kulud jätta

§ 162lg 1 alusel halduri kanda.

Kostja I kanda ei saa halduri kulusid panna

§ 165lg 2 tõttu.

Kokkuvõttes puudub norm, mille alusel peaks kostjad kandma halduri kulud kostja II hagi lahendamisel. 14.3. Halduri hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb sellega seotud kulud jaotada

§ 163

lg 1 järgi, st valida on järgmiste võimaluste vahel: pooled kannavad menetluskulud võrdsetes osades või võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jääavad need täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Halduri kõigi kulude kostjate kanda panemine pole sel alusel lubatav. 14.4. Vaidluse sisu ja olemust arvesse võttes on põhjendatud jätta maakohtu menetluskulud

§ 162lg 4, § 163 lg 1 ja § 164 lg 1 alusel iga poole enda kanda.

Vastaspoole kulude hüvitamine oleks äärmiselt ebaõiglane nii hageja kui ka kostja II suhtes. Hageja puhul avaldab ebaõiglus selles, et kohtusse pöördumise vajaduse tingis kostja I, jättes täitmata oma rahalise kohustuse võlgniku ees. Kostja II puhul aga selles, et tema ei ole vaidluse põhjustanud algse 9

(11)õigussuhte osaline ega pea täitma kostja I kohustust ühisvarast talle kuuluva osa arvel. Põhimõtteliselt oleks võimalik vähemalt hageja kulud panna osaliselt kostja I kanda, aga see eeldab

§ 163lg 1 kohaldamiseks halduri hagi rahuldamise ulatuse tuvastamist.

Haldur saavutas tervikuna eesmärgi, et kostjate ühisvara jagati ja eeldatavasti saab kostjale I jäänud osa arvelt täita rahalist kohustust, aga samas ei jagatud vara halduri soovitud viisil. Kirjeldatud olukorras on praktiliselt võimatu hinnata, millises ulatuses halduri hagi rahuldati. Seetõttu on kohane valida viidatud sätte eelviimane alternatiiv, jättes kulud täielikult poolte endi kanda. 14.5. Maakohus vabastas halduri riigilõivu 300 € tasumisest hagi esitamisel. Halduri hagi osalise rahuldamise tõttu tuleks

§ 190lg 3 järgi lõiv riigi kasuks välja mõista vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.

Asjaomane ulatus pole mõistlikult määratav (vt eelmine p 14.4), mis on mõjuv põhjus

§ 190lg 7 tähenduses jätta riigilõiv riigituludesse välja mõistmata.

14.

  1. Tulenevalt kulude jaotuse muutmisest tühistab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-d 11–
  2. Eelmise p 14.5 põhjendustel ei mõisteta kostjatelt kulusid välja riigile, mistõttu tuleb samuti tühistada resolutsiooni p 22 osas, milles maakohus määras saata otsus pärast jõustumist Riigi Tugiteenuste keskusele seonduvalt resolutsiooni p-dega 17–
  3. 14.
  4. Kuigi tsiviilasja hind ei mõjuta kulude jaotust, märgib ringkonnakohus, et maakohus liitis halduri ja kostja II hagide hinnad põhjendamatult. Kummagi hagi hind on

§ 132

lg 1¹ ja lg 4 p 5 järgi 3500 € ning erinevate isikute esitatud hagide hindade liitmist

ette ei näe.

§ 137

lg 1¹ alusel muudab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse sissejuhatuses kajastatud tsiviilasja hinda. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kostja II hagi on menetluses läbivalt nimetatud vastuhagiks, aga kostja I vastu ei saanud kostja II esitada vastuhagi.

  1. Ringkonnakohtu menetluskulude kohta teeb kohus järgmised otsustused. 15.
  2. Kostjate kaebus rahuldatakse osaliselt ja menetluskulude jaotus muutub neile soodsamaks. Samas moodustas menetluskulude üle peetav vaidlus apellatsioonimenetlusest suhteliselt väikese osa. Üldjoontes saavutab hageja ka tänase otsuse järgi oma eesmärgi, mida ta järgis kohtusse pöördudes. Neil kaalutlustel jäävad kostjate ringkonnakohtu menetluskulud tervikuna

§ 171lg 1 alusel nende endi kanda ja nad peavad kandma ka 90% hageja kuludest.

Ülejäänud osas (10%) kannab hageja ise oma kulud ringkonnakohtus. 15.2. Tulenevalt menetluskulude jaotusest saab need

§-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata hageja kulunimekirja alusel. Hageja taotles 2850 € hüvitamist (2700 € kuni kulunimekirja koostamiseni ja kuni 150 € kostjate kulunimekirjale vastamise eest), mis on tasu 19 t õigusteenuse eest tasumääraga 150 €/t (käibemaksu hüvitamist hageja ei taotle). Kostjad vaidlesid hageja esindaja ajakulule osaliselt vastu. 15.

  1. Hageja esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu on 15 t (sh kaebusega tutvumine ja vastuse koostamine 10 t, kohtukirjaga tegelemine 1 t, istungi ettevalmistamine, sellel osalemine ja kulunimekirjadega seonduvad toimingud kokku 4 t). Ringkonnakohus võtab arvesse, et vaidluse ulatus apellatsioonimenetluses oli sisuliselt sama nagu maakohtus ning pooled ei esitanud uusi väiteid ega tõendeid. Esindaja tunnitasu määr on kohane. Kokku on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus 2250 € (= 15 × 150). 15.
  2. Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse ja vastutavad seega hageja kulude hüvitamise eest solidaarselt. Eeltoodu põhjal tuleb kostjatel hagejale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 2025 € (= 2250 × 90%). Rahuldamata jääb hageja taotlus 825 € (= 2850 – 2025) hüvitamiseks. 15.
  3. Vastavalt hageja taotlusele ja

§ 177

lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peavad kostjad tasuma viivist. 15.6. Kostjad tasusid kaebuse esitamisel riigilõivu 630 € lähtudes vaidlustatud otsuses märgitud ekslikust hagihinnast 7000 € (vt eespool p 14.7). Ringkonnakohus leiab, et käesolevas 10

(11)asjas tuleb analoogia alusel kohaldada

§ 137lg 2 ls 2.

Halduri hagi ja kostja II hagi on vähemalt osaliselt teineteist välistavad (eelkõige kinnistu jagamise viisi osas). Tervikuna on pooltel vaidlus ühisvara jagamise ja selle viisi üle. Niisugusel juhul on kohane lugeda asja hinnaks apellatsioonimenetluses

§ 132lg 1¹ ja lg 4 p 5 järgi 3500 €.

Viidatud hinnaga kaebuselt tuli RLS lisa 1 põhjal tasuda lõivu 420 €, millest kostjad tasusid enam 210 € (= 630 – 420). Enamtasutu tagastatakse

§ 150

lg 1 p 1 alusel vastavalt kostjate taotlusele samale kontole, millelt lõiv maksti. 16. Ringkonnakohus esitab otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles märgib kõigi seniste menetluskulude jaotuse (

§ 654

lg 2² ja

§ 173lg 1 ls 2).

Eespool p-des 11.4 ja 14.6 märgitu kohaselt jääb vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 22 kehtima üksnes selle kohta, et maakohus saatis otsuse menetlusosalistele. Niisugust menetluslikku otsustust pole vaja korrata tervikresolutsioonis, sest see ei mõjuta otsuse täitmist. Resolutsiooni selguse huvides rühmitab ringkonnakohus otsustused asja sisulise lahendamise, hagi tagamise ja menetluskulude jaotuse järgi. (allkirjastatud digitaalselt) 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.