KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Ele Liiv ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2023, Tallinn Kohtuasja number 2-22-4446 K

) § 187 lg-tes 1 ja 2 ning §-s 190 sätestatud eeldused tehingu tagasivõitmiseks. 4.

1. Maakohus rahuldas hageja nõude tunnistada täies ulatuses kehtetuks tsiviilasjas nr 2-169435 sõlmitud kohtulik kompromiss ning tühistada 05.05.2021 kinnitatud kohtumäärus. Kuna kompromissil ei ole tagasivõitmise järel üldse mingeid õiguslikke tagajärgi, siis tuleb rahuldada ka hageja nõue kustutada kinnistu omanikukanne X kohta, mis on sisse kantud 13.08.2021 pankrotihalduri avalduse ja 05.05.2021 kohtumääruse alusel. 4.
2. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude asendada kostjate tahteavaldused ja teha kinnistu kinnistusraamatu II jakku kanne, millega kanda ühisomanikena sisse X ja kostja II, kuna sellise nõude rahuldamiseks puudub alus. Nimelt on eelmärgitud kustutatavast omanikukandest varasem omanikukanne X kohta, mitte ühisomanikena X ja kostja II kohta. Seega ei oleks tegemist varasema olukorra taastamisega, vaid uue muudatusega, millel ei ole õiguslikku ega muud põhjendatud alust. 4.
3. Hagi osalise rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud poolte endi kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1), mistõttu neid ei olnud vaja rahaliselt kindlaks määrata. Apellatsioonkaebus
4. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldas, ning teha uue otsuse, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda. 5.
5. Maakohus jättis tähelepanuta, et Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-18-6630 ei saa olla täitedokumendiks kostja I osas ega kohustada kostjat I mingiks soorituseks hageja kasuks. Maakohtu põhjendus, nagu hageja saaks selle täitedokumendi alusel rohkem raha, on eeltoodud asjaolu arvestades asjakohatu. Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2019 otsusega tsiviilasjas nr 2-18-6630 ei ole ka kostjalt II midagi välja mõistetud ja see täitedokument ei ole lahendiks, mis kohustaks kostjat II tegema hageja kasuks rahalist sooritust, vaid tegemist on kohtulahendiga, millega sätestatakse kostja II kui kinnisasja omaniku sundtäitmisele allumise kohustuse maksimumulatus. 5.
6. Asjas ei oma tähtsust, et Tallinna kohtutäitur Kaire Põltsi 04.08.2021 otsus täitemenetluse lõpetamise aluste puudumise kohta on jõustunud. Kostja II ei ole enam kinnisasja omanik, seega ei saa tema suhtes täitemenetlust läbi viia. Täitemenetlust ei saa läbi viia ka kostja I suhtes, kuna tulenevalt

§ 51

lõikest kuulub täitemenetlus võlgniku suhtes alustatud pankrotimenetluse tõttu lõpetamisele.

§ 511kohaselt ei ole alust täitemenetluse läbiviimiseks kostja I suhtes.

.

§ 51

¹ reguleeritud täitemenetluse jätkamine sõltumata 5 2-22-4446 pankroti välja kuulutamisest on mõeldud reguleerima erandlikke olukordi, kus juba väljakuulutatud enampakkumise katkestamine ei ole põhjendatud. 5.

1. Põhjendamatu on maakohtu järeldus, et täitemenetluses saaks hageja nõue rahuldatud 221 590,10 euro ulatuses ja pankrotimenetluses 143 420,27 euro ulatuses. Vaidlusalune kompromiss sätestab, et kõik kinnisasja koormavate hüpoteegipidajate nõuded arvestatakse müügi korral maha ja juhul, kui peale nõuete täitmist jääb raha järele, siis järelejäänud tulem jagatakse kostjate vahel võrdeliselt. Põhjendamatu on maakohtu järeldus, et kostja II on varast loobunud.
2. Kostja I toetas oma seisukohas kostja II apellatsioonkaebusele apellatsioonkaebust ning leidis, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Vastustaja seisukoht
3. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja kostja II kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
5. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas esinevad alused ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmiseks

§ 190järgi.

Maakohus on õigesti selgitanud, et praeguses vaidluses ei saa kohus võtta seisukohta, kas täitemenetluse jätkuv toimumine on õiguspärane või mitte. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). 10. Kolleegium leiab, et hagejal on õigustatud huvi ühisvara osalise jagamise kokkuleppe tagasivõitmiseks. Kohtupraktikas on selgitatud, et sissenõudjal võib puududa tagasivõitmise hagi esitamiseks õigustatud huvi, kui tagasivõitmise nõudega koos ei esitata ühisvara jagamise nõuet, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast (vt RKTKo 20.12.2016, 3-2-1-74-16, p 15). Samas on kohtupraktikas selgitatud, et ühisvarasse vara tagasivõitmiseks esitatud hagi rahuldamine, ilma et oleks esitatud hagi ühisvara jagamiseks, ei ole iseenesest välistatud. Nt võib sissenõudjal olla õigustatud huvi kinnisasja tagasivõitmiseks ühisvara jagamata siis, kui sissenõudjal on täitedokument mõlema abikaasa vastu (RKTKo 05.04.2017, 3-2-1-9-17, p 12). Kohtupraktikas on ka selgitatud, et

§ 14

lg 1 mõtte kohaselt saab teise abikaasa nõusolekuta ühisvarale sissenõude pöörata üksnes siis, kui täitmisel olevast täitedokumendist või -dokumentidest tuleneb mõlema abikaasa ühine kohustus sama võlausaldaja vastu (RKTKm 04.11.2015, 3-2-1-113-15, p 9). 11. Praegusel juhul on sissenõudjal kostja II vastu täitedokument Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2019 otsus. Kostja I vastu on täitedokument kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe

§ 2lg 1 p 19 järgi.

Seega oli hagejal tagasivõitmise hagi esitamiseks õigustatud huvi, kuigi tagasivõitmise nõudega koos ei esitanud ta ühisvara jagamise nõuet. 12. Ühisvara jagamise lepingu täitemenetluses tagasivõitmise aluseks on

§-d 187 ja 190.

§ 190

on tagasivõitmise erikoosseis, mille puhul eeldatakse, et tagasivõidetava tehinguga on võlausaldajate huve kahjustatud. Kostjatel on võimalus

§-s 190 sätestatud eeldus ümber lükata.

1. Ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmine eeldab, et võlgnik on loobunud olulisel määral oma varast või oma osast ühisvaras ehk lepinguga on kahjustatud sissenõudja võimalust 6 2-22-4446 rahuldada oma nõue selle vara arvel, mida võlgnikust abikaasal oleks õigus saada kogu ühisvara jagamise korral (vt RKTKo 20.12.2016, 3-2-1-74-16, p-d 15.1.2 ja 19).
2. Maakohus on õigesti järeldanud, et 03.05.2021 kokkuleppega loobus kostja II talle kuuluvast ühisvara osast korteriomandile asukohaga XXX, Tallinn ja andis selle kostja I omandisse. Muud ühisvara 03.05.2021 kokkuleppega pooled ei jaganud. Kolleegium leiab, et kostjad ei ole ümber lükanud

§-st 190 tulenevat eeldust, et loobumisega kahjustas kostja II sissenõudja huve.

1. Kolleegium ei nõustu kostja II väitega, et tõendamata on asjaolu, et täitemenetluses on hageja nõue kostja II vastu hüpoteegi realiseerimiseks 221 590,10 eurot ja pankrotimenetluses nõue kostja I vastu 143 420,27 eurot.
2. Hageja on menetluses selgitanud, et pankroti väljakuulutamisega peatus kõrvalnõuete arvestamine pankrotivõlgniku suhtes, kuid ei peatunud pankrotivõlgniku abikaasa suhtes (dtl 316). Kohtupraktikas on selgitatud, et kolmandast isikust pantija puhul ei kehti pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 1 p-st 6 tulenev põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld (RKTKo 18.06.2021, 3-2-1-81-12, p 13).
3. Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2019 otsusest tsiviilasjas nr 2-18-6630 nähtub, et otsusega kohustati kostjat II alluma kohesele sundtäitmisele korteriomandile asukohaga XXX, Tallinn hageja kasuks seatud hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks suurusega 221 590,10 euro ulatuses. Ekslik on kostja II seisukoht, et nimetatud otsusega ei kontrollinud kohus hageja nõude sissenõutavust ega suurust. Õiguskirjanduses on selgitatud, et sundtäitmise läbiviimise hagi menetlemisel kontrollib kohus nõude sissenõutavust ning hindab selle detailset arvestust (TsMS II Komm