Obsah (5)

§ 68§ 92§ 94§ 93§ 95

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Margit Jäätma, Indrek Parrest Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 31. jaanuar 2024 Tsiviilasja number 2-21-1233

) §-de 92–94 alusel omandi tekkimine eeldab võõrandajal käsutusõiguse olemasolu. Võõrandajal peab tingimuslikuks omandi üleandmiseks olema õigus asja omandit üle anda. Võlgnikul ei olnud seda ajal, mil sõiduki omanikuks oli Luminor Liising AS, ega ajal, mil sõiduki käsutamine oli kohtutäituri poolt keelatud. Luminor Liising AS ei saanud heaks kiita kostja tehtud käsutusi hagejale sõiduki omandiõiguse üleandmiseks, kuna Luminor Liising AS andis

1. oktoobril 2020 sõiduki omandiõiguse kostjale üle. Sõiduki omandireservatsiooniga müüki ja hõljumisega omandi üleminekut ei saanud seetõttu toimuda. Hageja väitel oli sõiduki allrendileping fiktiivne, sest see oli vajalik selleks, et liisinguandja annaks nõusoleku hageja sõiduki passi kandmiseks. Hageja kanti
2. mail 2017 sõiduki passi kasutajana T.V.
3. juuni
4. a vastusest nähtub, sõiduk on hagejale renditud. 5 Allrendilepingu olemasolu kinnitab asjaolu, et poolte vahel puudus leping sõiduki hagejale müümiseks. Sõiduki allrendileping ei olnud seega fiktiivne. Sõiduk anti allrendilepingu alusel hageja kasutusse
5. jaanuarist 2018 kuni
6. detsembrini
7. Rentnik kohustus allrendilepingu üldtingimuste p 10 järgi tagastama sõiduki rendiperioodi lõpus rendiandjale, s.o võlgnikule. Sõiduk on hageja valduses, kuigi tal ei ole seaduslikku alust seda kasutada. Võlgnik on sõiduki omanik ning tal on õigus sõidukit kasutada ja käsutada. Hageja ja võlgniku vahel oli allrendileping. Rendisummade tasumist ei ole tõendatud. Sõiduki kasutamise tasu nõue on põhjendatud. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse, teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata, või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsus ei vasta TsMS § 436 lõikes 1 sätestatud nõuetele. Otsus ei ole põhjendatud ega seaduslik. Kohus käsitles faktilisi asjaolusid ja tõendeid valikuliselt ning jättis hageja väited ja tõendid tähelepanuta. Hageja ostis sõiduki võlgniku seaduslikult esindajalt, lähtudes heast usust ja eeldusest, et võlgniku seaduslik esindaja teeb tehingu õiguslikult korrektselt. Hageja ja tunnistaja ütlustest nähtub, et hageja andis võlgniku endisele juhatuse liikmele (tunnistaja) sõiduki ostuks sularahas kokku 26 000 eurot. Võlgniku endine juhatuse liige pani selle raha võlgniku pangakontole. Maakohus ei selgitanud, miks ta nende ütlustega ei arvesta. Müügileping on kehtiv ja kuni käesoleva ajani hõljumisseisundis. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 106 lg 1 kohaselt on hõljumisaeg ajavahemik tehingu tegemisest kuni tingimuse saabumiseni või selle saabumise võimatuse ilmnemiseni. Hõljumisaeg ei ole seotud tehingu enda kehtivusega, vaid õiguslike tagajärgede saabumisega. Tehingupooled on oma tahteavaldusega seotud alates tehingu tegemisest. Hõljumisseisundis on ainult soovitud õiguste ja kohustuste tekkimine. Edasilükkava tingimuse korral on hõljumisseisundis soovitud õiguste ja kohustuste tekkimine. Hageja ja võlgnik sõlmisid teadlikult kokkuleppe, mille kohaselt võlgnik võtab sõiduki (mis on liisingulepingu lõppemiseni liisinguandja omanduses) liisingusse, hageja maksab võlgnikule sularahas ning pärast liisingulepingu lõppemist ja sõiduki omandi võlgnikule üleminekut vormistatakse sõiduki omand hagejale. Maakohus ei selgitanud, miks ta sellega ei arvestanud. Hageja ja tunnistaja ütlustest nähtub, et sõiduki allrendileping sõlmiti liisinguandja soovil. Poolte vahel oli kokkulepe, et tegelikult ei pea allrendilepingut täitma. Maakohus ei selgitanud, miks ta jättis need ütlused tähelepanuta.
9. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ei tõendanud, et ta on sõiduki omanik. Võlgnik ei saanud ajal, mil Luminor Liising AS oli sõiduki omanik, anda sõiduki omandiõigust hagejale üle. Võlgnikul ei olnud õigust sõidukit käsutada. Hageja teadis seda. Võlgnik ei saanud pärast
10. oktoobrit 2020 anda sõiduki omandiõigust hagejale üle, kuna sõiduki käsutamine oli kohtutäituri poolt keelatud. Hageja käsitlus hõljumisseisundi kohta on ekslik. Hõljumisaeg omandi üleminekus tekkib tingimuslikuna sõlmitud asjaõiguskokkuleppe puhul, st kui vallasasja võõrandamisele 6 suunatud müügilepingu kõrval on saavutatud kokkulepe omandi üleminekuks, kuid kokkulepe õiguslike tagajärgede saabumine on seotud tingimuse saabumisega. Omandi tingimuslikuks üleandmiseks peab võõrandajal olema õigus asja omandit üle anda. Hageja ei tõendanud müügilepingu sõlmimist. Müügilepingu sõlmimine ei ole ka eluliselt usutav. Isegi, kui müügileping oleks sõlmitud, saaks hageja nõuda selle täitmist või kahju hüvitamist. Hageja ei teinud seda. Hageja ei tõendanud võlgnikule raha üleandmist. Vastuhagi rahuldamine oli põhjendatud. Kostja jääb varasemalt esitatud seisukohtade juurde ja palub nendega arvestada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormide olulise rikkumise ja materiaalõiguse vale kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas vastuhagis esitatud
12. märtsi
13. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude 1542 eurot 7 senti ületavas ulatuses. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab vastuhagi osaliselt, mõistes hagejalt kostja kasuks välja
14. märtsi
15. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1542 eurot 7 senti. Vastuhagis esitatud viivisenõue jääb 699 euro 74 sendi ulatuses rahuldamata. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes ja täiendades TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus esitab TsMS § 654 lg 2² järgi otsuse resolutsiooni juures maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
16. Maakohus jättis hageja hagi lõppjäreldustes õigesti rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjendusi hagi rahuldamata jätmise osas tuleb siiski muuta. Kohus menetleb TsMS § 5 lg 1 järgi hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Hageja esitas kostja vastu hagi, milles palus tuvastada, et hageja on sõiduki omanik, ning välistada sõiduk võlgniku pankrotivarast. Hageja nõude alus on PankrS § 123 lg 1, mille kohaselt peab haldur juhul, kui kolmandal isikul on nõue talle kuuluva eseme väljaandmiseks, eseme tagastama. Vara välistamise nõude eeldus on seega, et kolmas isik on eseme, mille pankrotivarast välistamist ta taotleb, omanik. 8.
17. Pooled ei ole menetluses vaielnud maakohtu otsuse põhjenduste p-s 12 tuvastatud faktiliste asjaolude üle. Viidatud asjaolude üle ei vaidle pooled ka apellatsioonimenetluses ning ringkonnakohus võtab need TsMS § 652 lg 1 p-st 1 ja lg-st 5 lähtudes aluseks kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel. 8.
18. Pooled vaidlevad sõiduki omandiõiguse kuuluvuse üle. Hageja väitel sai ta sõiduki omanikuks nii, et hageja ja võlgniku juhatuse liige sõlmisid
19. a mais suulise kokkuleppe, mille kohaselt võlgnik võtab sõiduki liisingusse, hageja maksab võlgnikule sularahas ning pärast liisingulepingu lõppemist ja sõiduki omandi võlgnikule üleminekut vormistatakse sõiduki omand hagejale (tl 114, 173 pöördel). Ringkonnakohus rõhutab, et isegi kui hageja ja võlgnik sõlmisid sellise kokkuleppe, ei läinud sõiduki omandiõigus selle kokkuleppe alusel hagejale üle. 8.
20. Omand tekib

§ 68lg 3 järgi ainult seaduses sätestatud juhtudel.

Sõiduki kui vallasasja omand saab

§ 92

lg-te 1 ja 2 ning

§-de 93 ja 94 järgi sõiduki võõrandajalt omandajale üle minna, kui sõiduki võõrandaja ja omandaja lepivad kokku, et sõiduki omand läheb võõrandajalt omandajale üle (s.o sõlmivad asjaõiguslepingu), ning kui 7 sõiduki omandaja saab sõiduki otsese (

§ 92

lg 1) või kaudse valduse (

§ 94

) või juhul kui sõiduk on kolmanda isiku valduses, selle kolmanda isiku valdusest väljanõudmise õiguse (

§ 93

). Sõiduki omandiõiguse ülemineku eelduseks oleva asjaõiguslepingu sõlmimine eeldab omakorda, et sõiduki võõrandaja on asjaõiguslepingu sõlmimise ajal sõiduki omandi üleandmiseks, s.o käsutamiseks õigustatud isik. Sõiduki käsutamiseks õigustatud isik on

§ 68lõikest 1 tulenevalt ennekõike sõiduki omanik.

Kui sõiduki võõrandaja ei olnud asjaõiguslepingu sõlmimise ajal sõiduki omandi üleandmiseks õigustatud, saab sõiduki omandaja

§ 95

kohaselt siiski sõiduki omanikuks ennekõike juhul, kui ta oli heauskne, s.o ei teadnud ega pidanudki teadma, et sõiduki võõrandaja ei olnud sõiduki omandi üleandmiseks õigustatud isik, s.o sõiduki omanik (

§ 95lg 2).

Kui sõiduki võõrandaja ei olnud asjaõiguslepingu sõlmimise ajal sõiduki omandi üleandmiseks õigustatud isik, saab sõiduki omandaja TsÜS § 114 lg 1 ja 2 järgi siiski sõiduki omanikuks ka siis, kui sõiduki omandi üleandmiseks õigustatud isik annab sõiduki omandajaga asjaõiguslepingu sõlmimiseks eelnevalt nõusoleku või kiidab selle hiljem heaks. 8.

1. Hageja ei saanud
2. a mais hageja ja võlgniku vahel sõlmitud kokkuleppe alusel sõiduki omanikuks. Hageja ei vaidlusta, et Luminor Liising AS ja võlgnik sõlmisid liisingulepingu nr XXXXXXXXX, mille alusel Luminor Liising AS omandas kolmandalt isikult liisingulepingu täitmiseks sõiduki ja andis selle valduse
3. mail 2017 võlgnikule üle. Sõiduki omanikuks ja selle omandiõiguse üleandmiseks õigustatud isikuks oli alates
4. maist 2017 seega Luminor Liising AS. Asja materjalidest ei nähtu, et võlgnik oleks olnud
5. a mais, s.o ajal, mil hageja väidetavalt sõlmis võlgnikuga lepingu sõiduki omandiõiguse saamiseks, sõiduki omanik. Luminor Liising AS andis sõiduki omandiõiguse võlgnikule üle alles
6. oktoobri
7. a vara omandiõiguse ülemineku liisingulepingu nr XXXXXXXXX alusel. Võlgnik kinnitas lepingus, et sõiduk on tema valduses. Võlgnik sai

§ 92lg 2 järgi sõiduki omandiõiguse seega alles 28.

oktoobril

1. Kuna võlgnik ei olnud
2. a mais sõiduki omanik, ei saanud ta

§ 92lg-te 1 ja 2, §-de 93 ja 94 järgi anda sõiduki omandiõigust 2017.

a mais kehtivalt hagejale üle. Hageja on menetluses väitnud ja seda kinnitab ka apellatsioonkaebuses, et tema ning võlgniku algse kokkuleppe järgi võttis võlgnik sõiduki liisingusse ja liisinguandja on sõiduki omanik. Hageja teadis 2017. a mais seega, et võlgnik ei olnud sõiduki omanik ega sõiduki käsutamiseks õigustatud isik. Hageja ei saanud sõidukit seetõttu 2017. a mais

§ 95lg-te 1 – 2 alusel ka heauskselt omandada.

Luminor Liising AS-i nõusolekut hagejale sõiduki omandi üleandmiseks ega selle hilisemat heakskiitu asja materjalidest ei nähtu. Hageja ei ole saanud sõiduki omanikuks seega ka TsÜS § 114 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt. 8.

1. Samuti ei saanud võlgnik anda hagejale sõiduki omandiõigust üle
2. oktoobril 2020 ega sellele järgnevalt. Kohtutäitur Reet Rosenthal eelarestis
3. septembril 2020 täiteasjas nr 186/2020/121 sõiduki, lubas algatada Maanteeameti e-teeninduses sõiduki omandiõiguse vahetuse ja palus Maanteeametil seada võlgniku nimele kantavale sõidukile käsutamise keelumärge kohtutäituri kasuks. Kohtutäituri seatud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on TsÜS § 88 lg 1 alusel tühine. Sellisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi. 8.
4. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et tal tekkis võlgnikuga
5. a mais sõlmitud kokkuleppe alusel TsÜS § 106 lg 1 järgne ooteõigus sõiduki omandiõiguse saamiseks. Asjaõigusleping on TsÜS § 67 lg 1 mõttes tehing. Asjaõiguslepingu vallasasja omandiõiguse üleandmiseks saab TsÜS § 102 lg 1 järgi sõlmida edasilükkava või äramuutva tingimusega. Tulenevalt TsÜS § 102 lõigetest 2 ja 3 saab aga tehingus tingimuse saabumisega siduda tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede tekkimise või lõppemise, mitte tehingu kehtivuse eelduseks olevate asjaolude saabumise. Asjaõiguslepingu õiguslik tagajärg on 8 omandajal omandiõiguse tekkimine. Selle tekkimise või lõppemise saab siduda tingimuse saabumisega. Sõiduki võõrandaja sõiduki käsutamise õigus on asjaõiguslepingu sõlmimise eeldus. Seda ei saa TsÜS § 102 lg 2 ega 3 järgi seetõttu siduda edasilükkava ega äramuutva tingimusega. Kuivõrd hageja ja võlgnik ei saanud võlgniku käsutusõiguse puudumise tõttu sõlmida sõiduki hagejale üleandmiseks kehtivat asjaõiguslepingut, ei saanud hagejal tekkida ka TsÜS § 106 lg 1 järgset ooteõigust sõiduki omandiõiguse saamiseks. 8.
6. Hageja väidetest
7. a mai kokkuleppe sisu kohta ei tulene, et see sõlmiti omandireservatsiooniga. Omandireservatsioon eeldab VÕS § 233 lg 1 järgi, et hageja ja võlgnik oleksid kokku leppinud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale. Hageja väidetest ei saa järeldada, et hageja ja võlgnik oleksid sidunud omandi ülemineku ostuhinna tasumise hetkega. Maakohtu poolt PankrS §-le 49 tuginemine oli seetõttu ringkonnakohtu hinnangul asjakohatu. 8.
8. Hageja ja võlgniku vahel
9. a mais sõlmitud kokkuleppest saab seega eeldusel, et see sellisena sõlmiti, tulla üksnes võlgniku võlaõiguslik kohustus hagejale sõiduki omandiõiguse üleandmiseks. Võlaõigusliku kohustuse rikkumine annaks hagejale õiguse nõuda võlgnikult VÕS § 108 lg 2 alusel kohustuste täitmist või kasutada võlgniku vastu muid VÕS §-s 101 nimetatud õiguskaitsevahendeid, näiteks taganeda VÕS § 116 lg 1 alusel lepingust ning nõuda VÕS § 189 lg 1 alusel võlgnikule lepingu alusel üleantu tagastamist. Võlaõigusliku kohustuse võimalik rikkumine ei ole aga omandiõiguse tekkimise aluseks. Seda sõltumata sellest, kas lepingu teine pool on oma kohustused kohaselt täitnud või mitte. Ringkonnakohus samas nõustub maakohtuga, et asjas ei ole tõendatud, et hageja oleks enda poolt sõiduki ostuhinna tasumise (väidetava) kohustuse täitnud (vt ka käesoleva otsuse p 9.2). 8.
10. Maakohus leidis eeltoodust tulenevalt kokkuvõttes seega õigesti, et hageja ei ole sõiduki omanik. Hagi jääb PankrS § 123 lõikest 1 tulenevalt rahuldamata.
11. Kostja esitas vastuhagi, milles palus tuvastada, et võlgnik on sõiduki omanik, nõuda sõiduk hageja valdusest kostja valdusesse välja ning mõista hagejalt kostja kasuks välja sõiduki kasutamise tasu koos viivisega. 9.
12. Maakohus leidis käesoleva otsuse ülalesitatud põhjendustest tulenevalt õigesti, et sõiduk on kostja omandis. Maakohus rahuldas VÕS § 80 lg 1 alusel kostja vastuhagi sõiduki hageja valdusest kostja valdusesse väljanõudmiseks põhjendatult. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel siinkohal. 9.
13. Hageja väitel on hageja ja võlgniku vahel
14. jaanuaril 2018 sõlmitud allrendileping näilik tehing. Allrendileping sõlmiti liisinguandja soovil, et täita liisingulepingust tulenevaid nõudmisi, s.o selleks, et liisinguandja annaks nõusoleku hageja sõiduki passi kandmiseks (tl 113). Hageja väitel leppisid hageja ja võlgnik kokku, et allrendilepingut ei pea täitma, kuna hageja tasus sõiduki maksumuse võlgnikule. TsÜS § 89 lg 1 järgi on tehing näilik, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et hageja ja võlgnik soovisid allrendilepinguga luua liisinguandja ees õigusnäivuse allrendilepingus nimetatud kohustuste olemasolust hageja ja võlgniku vahel ega soovinud tegelikult lepingus nimetatud õiguslikke tagajärgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et allrendilepingu sõlmimine ei saanud olla vajalik hageja sõiduki kasutajana sõiduki passi kandmiseks, kuna hageja oli kantud kasutajana sõiduki passi juba
15. mail 2017 (tl 46), s.o enne allrendilepingu sõlmimist 9
16. jaanuaril 2018 (tl 76–77 pöördel). Hageja kinnitusel sai ta sõiduki valduse hageja ja võlgniku kokkuleppe alusel
17. mail 2017 (tl 80 pöördel, 114). Arvestades, et hageja kanti samal kuupäeval sõiduki passi, ei olnud hagejal ja võlgnikul vaja
18. jaanuaril 2018 sõlmida allrendilepingut selleks, et luua liisinguandja ees õigusnäivust, mis võimaldaks hagejal sõidukit kasutada. Allrendileping sõlmiti rendiperioodiga
19. veebruar 2018 kuni
20. detsember
21. Liisingulepingust tulenevad lepingupoolte kohustused said täidetuks
22. oktoobriks 2020, mil liisinguandja andis sõiduki omandi võlgnikule üle. Sõidukile väljastati
23. novembril 2020 uus pass, mille kohaselt oli sõiduki omanik võlgnik ja kasutaja jätkuvalt hageja (tl 14). Hageja kinnitusel oli ja on sõiduk hageja valduses (tl 114). Hageja väidetest ei ole aru saada, miks oli vajalik hageja sõiduki passis kasutajana kajastamiseks luua liisinguandjale allrendilepingust tulenevate kohustuste osas õigusnäivus just
24. a veebruarist kuni detsembrini, ent mitte kogu liisingulepingu perioodi osas. Hageja esitatud liisinguandja nõusolek (tl 86) ei tõenda, et liisinguandja nõusolekut olnuks vaja hageja sõiduki passi kandmiseks. Nimetatud nõusolek on antud sõiduki hagejale allrendile andmiseks, mitte hageja sõiduki passi kasutajana kandmiseks. Võlgniku endine juhatuse liige T.V. kinnitas
25. juuni
26. a kirjas, et sõiduk oli hagejale renditud (tl 61)T.V. väitis tunnistajana, et tegemist oli fiktiivse allrendilepinguga, mida oli vaja panga jaoks, et hageja saaks sõiduki vastutavaks isikuks. Liisinguandja nõusolekust allrendilepingu sõlmimise kohta nähtub aga, et ka allrendilepingu sõlmimise järgselt jäi sõiduki eest täielikult vastutavaks isikuks võlgnik (tl 86). Hageja ja T.V. ütlused allrendilepingu näilikkuse kohta ei ole seega kooskõlas nende endi teiste väidete ega ka muude tõenditega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tõendatud, et hageja ja võlgnik ei soovinud allrendilepingust tulenevate kohustuste täitmist, kuna hageja tasus sõiduki maksumuse võlgnikule. Hageja ei eita, et ta soovis sõidukit kasutada ja tegelikult kasutas seda. Võlgniku endise juhatuse liikme T.V. ütlustest nähtub samuti, et võlgniku sooviks oli, et hageja kasutab sõidukit. Allrendilepingu poolte tegelik tahe oli seega suunatud sellele, et võlgnik võimaldab hagejal sõidukit kasutada. Hageja väide, et ta ei pidanud sõiduki kasutamise eest tegelikult tasu maksma, kuna ta maksis sõiduki eest võlgnikule 26 000 eurot, ei ole tõendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et
27. a augustis ja septembris võlgniku kontole laekunud summasid (kokku 26 000 eurot) ei ole võimalik seostada hageja poolt võlgnikule sõiduki eest tasumisega. Ringkonnakohus ei korda selles osas TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu põhjendusi. Nii hageja kui ka võlgniku endine juhatuse liige T.V. väidavad endi ütlustes, et võlgniku kontole T.V. poolt kantud summad pärinesid hagejalt. Võlgniku pearaamatu väljavõte seda ei kinnita (tl 117–119). Hageja vande alla antud seletused ja T.V. ütlused on seega teiste tõenditega vastuolus. Hageja ega T.V. ei osanud usutavalt selgitada, miks oli hagejal vaja hageja kirjeldatud viisil võlgniku vahendusel sõidukit osta olukorras, kus hagejal oli sõiduki ostmiseks väidetavalt kogu raha olemas. Eeltoodu põhjal ei ole seega võimalik järeldada, et allrendilepingus sätestatud kokkulepe sõiduki kasutamise tasu maksmise kohta ei põhinenud poolte tegelikul tahtel, vaid oli näilik. Allrendileping ei ole TsÜS § 89 lg 1 mõttes seega näilik tehing. See ei ole TsÜS § 89 lg 2 alusel tühine. 9.
28. Kostja nõuab hagejalt allrendilepingus kokku lepitud sõiduki kasutamise tasu. Hageja ja võlgnik leppisid allrendilepingu p-des 1 ja 2 kokku, et hageja võib kasutada sõidukit alates
29. veebruarist 2018 kuni
30. detsembrini 2018 ning kohustub maksma selle eest tasu 200 eurot (lisandub käibemaks) kuus. Tasu tuli allrendilepingu p 6 järgi maksta vastava kalendrikuu viimasel päeval arve alusel (tl 76). Allrendileping vastab VÕS § 271 sätestatud üürilepingu tunnustele. Tegemist on seega üürilepinguga, mitte VÕS § 339 mõttes rendilepinguga. Vaidlust ei ole, et hageja ei maksnud võlgnikule sõiduki kasutamise eest 10 tasu. Kostjal on allrendilepingu ja VÕS § 271 ja § 108 lg 1 alusel seega õigus nõuda hagejalt allrendilepingu järgse tasu maksmist 2200 (200 eurot × 11 kuud) eurot. 9.
31. Kostjal on VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel õigus nõuda hagejalt iga kuumakse tasumisega viivitamise eest viivist alates iga kuumakse sissenõutavaks muutumisest kuni selle tasumiseni. Kuna tasu tuli allrendilepingu p 6 järgi maksta vastava kalendrikuu viimasel päeval arve alusel, muutus iga makse VÕS § 82 lg 7 alusel sissenõutavaks järgmise kuu esimesel päeval. Sõiduki kasutamise tasu (alates
32. veebruar 2018 kuni
33. detsember 2018) maksmisega viivitamise eest oli VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis vastuhagi esitamise seisuga 558 eurot 5 senti (tl 68 pöördel ja 69). 9.
34. Kostja nõuab hagejalt pärast allrendilepingus märgitud sõiduki kasutamise tähtaja lõppemist sõiduki kasutamise eest tasu. Hagejal oli allrendilepingu p 1 järgi õigus sõidukit kasutada kuni
35. detsembrini
36. Hageja pidi allrendilepingu p-de 7 ja 10 järgi sõiduki selleks kuupäevaks võlgniku esindajale tagasi andma. Vaidlust ei ole, et hageja ei teinud seda ja sõiduk on jätkuvalt hageja valduses. Kostjal on VÕS § 335 alusel seega õigus nõuda sõiduki tagastamisega viivitatud aja eest kahjuhüvitisena allrendilepingus kokkulepitud tasu. Kostja poolt viidatud allrendilepingu p 12 ei ole nõude aluseks, kuivõrd see viitab üksnes sellele, et trahvi maksmine ei vabasta hagejat renditasu maksmisest sõiduki tagastamisega viivitamise aja eest. Sõiduki tagastamise viivitus algas
37. jaanuarist
38. Kostja võib seega nõuda hagejalt sõiduki kasutamise eest tasu 200 eurot kuus alates
39. jaanuarist 2019 kuni
40. juulini 2021, s.o kokku 6133 eurot 33 senti (30 kuud ja 20 päeva × 200 eurot). 9.
41. Samas ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et pärast allrendilepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud tasu maksetega viivitamise korral saab viivist nõuda alates makse arvestusperioodiks olevale kuule järgneva kuu esimesest päevast. VÕS § 335 järgne nõue ei ole allrendilepingust tuleneva üüri maksmise nõue, mille puhul tuli kohustuse täitmise aeg allrendilepingu (eritingimuste) punktist
42. VÕS § 335 järgne nõue on seaduses sätestatud lihtsustatud kahjuhüvitise nõue juhuks, kui üürnik rikub oma kohustust lepingu ese lepingu lõppemisel tagastada (RKTKo 30.04.2013, 3-2-1-43-13, p 11). Kuna VÕS § 335 järgse nõude täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, saab VÕS § 113 lg 2 järgi arvestada võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlgnik või kostja teatas hagejale oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kuna kostja ei tugine sellele, et ta oleks enne vastuhagi esitamist nõudnud hagejalt ajavahemiku
43. jaanuar 2019 kuni
44. juuli 2021 eest tasu, saab kostja nõuda 6133 euro 33 sendi tasumisega viivitamise eest VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel viivist alates vastuhagi esitamisest, s.o
45. septembrist
46. 9.
47. Maakohtu otsus ei ole eeltoodust tulenevalt seega põhjendatud ulatuses, milles maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise suuremas summas kui 1542 eurot 7 senti.
48. Ringkonnakohus muudab käesoleva otsusega maakohtu otsust, kuid kogu vaidluse sisu ja mahtu arvestades üksnes väikeses ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seetõttu alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Samal põhjusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
49. Kuna maakohus vaidlustatud otsuses menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes käesoleva otsuse peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). 11 (allkirjastatud digitaalselt) 12