KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 17. november 2023, Tallinn Kohtuasj

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Lisaks mõistis maakohus hagejalt riigi kasuks välja riigilõivu 910 eurot, millelt tuleb tasuda

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates otsuse jõustumisest kuni tasumiseni. 3.

1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tõendamist leidnud, et kostja oleks hoolsuskohustuse rikkumisega tekitanud võlgnikule kahju. MTA
2. juuli
3. a kontrollaktist ja
4. augusti
5. a maksuotsusest nähtub, et kostja on Arox Proff OÜ (kustutatud) arve nr 2018/10-28s/7 (selgitusega tunnitöö, akt 2018/10-28s/7-1) koos muude võlgniku arvete ja raamatupidamisdokumentidega MTA-le esitatud. Seega oli hagejal enne kohtusse pöördumist võimalik veenduda, millises ulatuses on dokumendid olemas ning MTA-le üle antud. Ka nähtub viidatud MTA dokumentidest, et vaidlusalused 12 261,60 eurot tasuti Arox Proff OÜ-le (kustutatud) arve alusel. 3.
6. Maakohus ei tuvastanud, et kostja oleks võlgniku raamatupidamise korraldamise kohustust rikkunud. Maakohus viitas, et kostja on
7. a majandusaasta aruande registripidajale esitatud. MTA
8. juuli
9. a kontrollaktist ja
10. augusti
11. a maksuotsusest nähtub, et
12. a majandusaasta aruandele etteheiteid ei ole. Ebausaldusväärseks peetakse
13. a oktoobri ja novembri raamatupidamist, mil kostja võlgniku raamatupidamist enam ei korraldanud. Apellatsioonkaebus
14. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. 3 4.
15. Maakohus leidis vääralt, et ÄS § 187 lg 2 eeldused ei ole täidetud. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et kostja on rikkunud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust, kasutades võlgnikule kuuluvaid rahalisi vahendeid enda ja/või kolmandate isikute kasuks. Praegusel juhul rikkus kostja hoolsuskohustust sellega, et kasutas võlgniku arvelduskontolt välja võetud sularaha 12 782,72 eurot selle eest vastusooritust saamata. Kostja ei ole tõendanud, mida võlgnik selle raha eest sai ja kuidas see oli seotud võlgniku majandustegevuse ja/või huvidega. 4.
16. Ka ei nõustu hageja maakohtuga selles, et kostja on võlgniku raamatupidamise dokumendid, sh vaidlusaluse Arox Proff OÜ (kustutatud) arve MTA-le esitanud. MTA kontrollaktist tuleneb, et algdokumentide esitamata jätmise tõttu ei ole ametil võimalik hinnata, kas arvelduskontodelt nähtuvad väljamaksed on seotud äriühingu majandustegevusega. Kuna MTA kostjalt dokumente ei saanud, pöördus amet teabe saamiseks kolmandate isikute poole. Ka Arox Proff OÜ (kustutatud)
17. oktoobri
18. a arve esitas MTA-le Arox Proff OÜ (kustutatud) ise. 4.
19. Samuti ei nõustu hageja maakohtu järeldusega, et kuna arve on olemas ja see on tasutud, siis ei vähenenud võlgniku vara õigusliku aluseta. Maakohus ei ole põhjendanud, miks võis kostja Arox Proff OÜ-le (kustutatud) raha maksta ning miks selline juhatuse liikme käitumine oli seaduse ja heade ärikommetega vastavuses. Veelgi enam, MTA on tuvastanud, et Arox Proff OÜ (kustutatud) ei ole tegutsev äriühing ning Arox Proff OÜ (kustutatud) arvel märgitud teenuseid soetatud ei ole. Samuti tuvastas MTA, et Arox Proff OÜ-ga (kustutatud) ei ole tehinguid tehtud ning arved on koostatud näiliselt. Neid asjaolusid ega tõendeid ei ole maakohus arvestanud. Seejuures ainuüksi arve esitamisega ei teki selle tasumise kohustust. Hageja hinnangul ei ole sularahaga arve tasumine ka eluliselt usutav, sest üldjuhul sularahas tehinguid ei tehta. Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik
20. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis õigesti, et võlgniku vara ei vähenenud õigusliku aluseta ning sellega ei ole tekitatud võlgnikule kahju. Kõnealust arvet ei tasutud võlgniku rahaga, vaid võlgnik kandis edasi sama palju raha, kui ta ise kolmandalt isikult sai.
21. Ringkonnakohus andis kostjale võimaluse oma vastuväidete aluseks olevate asjaolude täpsustamiseks (tl 146 ja pöördel). Maakohus on eelmenetluse ülesandeid rikkudes jätnud välja selgitamata, kas kostja võttis sularahas välja summa, mis võlgniku arvelduskontole oli tehinguahela kaudu talle kolmanda isiku poolt ülekandmise eesmärgil kantud. Sellega on maakohus jätnud eelmenetluse ülesanded täitmata, rikkudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 348 lg-st 1, § 351 lg-st 1 ja § 392 lg 1 p-dest 3 ja 4 tulenevaid kohustusi selgitada välja asjas tähtsad asjaolud ning menetlusosaliste arvamuse nende asjaolude kohta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
22. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata 6062,72 euro saamiseks, samuti menetluskulude jaotuse, kindlaksmääramise ja riigilõivu riigituludesse väljamõistmise osas. Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse, millega hagi vastavas osas rahuldab, jätab maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda ning mõistab kostjalt riigituludesse välja riigilõivu võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Muus osas, s.o hagi rahuldamata jätmine 6720 euro saamiseks, jääb maakohtu otsus muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 4
23. Asjas ei ole vaidluse all, et võlgniku suhtes kuulutati pankrot välja
24. novembril 2019 ning kostja oli võlgniku juhatuse liige perioodil
25. detsember 2015 kuni
26. detsember
27. Ka ei vaielda selle üle, et kostja võttis võlgniku arvelduskontolt välja sularaha 6062,11 eurot
28. oktoobril 2018 ja 6720,61 eurot
29. novembril
30. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas kostja on sularahas välja võetud raha 12 782,72 eurot kasutanud muul otstarbel kui võlgniku huvides ja kas võlgnikule on tekkinud kahju.
31. Kolleegiumi hinnangul on maakohus hinnanud asjaolusid, mis ei oma asja lahendamisel tähtsust. Nii on maakohus hinnanud poolte väiteid, mis on seotud võlgniku maksejõuetuks muutumisega (vt maakohtu otsuse p-d 32, 36) ja juhatuse raamatupidamise korraldamisega (vt maakohtu otsuse p 39). Maakohus märkis iseenesest õigesti, et osaühingu juhatus on ÄS § 183 järgi kohustatud korraldama osaühingu raamatupidamist. Raamatupidamise korraldamise kohustus tähendab, et juhatus peab tagama, et osaühingu poolt oleksid nõuetekohaselt täidetud raamatupidamise seadusest tulenevad kohustused. Kui juhatuse liige jätab nõuetekohased raamatupidamisdokumendid vormistamata, siis rikub ta seadusest tulenevat raamatupidamise korraldamise kohustust (vt RKTKo 06.05.2015 3-2-1-38-15, p 16). Kolleegiumi hinnangul ei ole siinses asjas oluline tuvastada, kas kostja rikkus võlgniku juhatuse liikmena kohustust korraldada võlgniku raamatupidamist. Küsimus sellest, kas kostja kasutas võlgniku rahalisi vahendeid võlgniku huvides, seondub juhatuse liikme kohustusega hoida äriühingu vara. Ka ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, mis võimaldaksid kvalifitseerida hageja nõude pankrotiseaduse § 110 jj alusel tehingu tagasivõitmise nõudena, et kohus peaks nõude esitamise eeldusena hindama nii võlgniku maksejõetuks muutumise aega kui ka võlausaldajate huvide kahjustamist. Kuna eeltoodud asjaolud ei oma hageja nõude lahendamisel tähtsust, ei pea kolleegium vajalikuks hinnata nende asjaolude kohta esitatud poolte väiteid ja tõendeid.
32. Maakohus on õigesti leidnud, et hagejal on õigus kostjalt nõuda kahju hüvitamist ÄS § 187 lg 2 alusel, mille esimese lause järgi vastutab juhatuse liige, kes on oma kohustuste rikkumisega osaühingule kahju tekitanud, tekitatud kahju hüvitamise eest. Tulenevalt ÄS § 187 lg 4 teisest lausest võib osaühingu pankroti väljakuulutamise korral esitada juhatuse liikme kohustuste rikkumisega osaühingule tekitatud kahju hüvitamise nõude ÄS § 187 lg 2 alusel üksnes pankrotihaldur. Hageja tugineb sellele, et kostja on võtnud võlgniku arvelduskontolt välja raha, mida ei ole kasutatud võlgniku huvides. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega hagi 6720 euro saamiseks rahuldamata jätmise osas. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi, tekitades sellega võlgnikule kahju 6062,72 eurot.
33. Asja lahendamisel tuli hageja esitatud nõude põhjendatuse üle otsustamisel hinnata, kas täidetud on kostja vastu

§ 115

lg 1 ja ÄS § 187 lg 2 alusel kahju hüvitamise nõude esitamise eeldused, sh kas kostja rikkus juhatuse liikme kohustust ja kas ta vastutab kohustuse rikkumise eest. Selle raames tuli hinnata, kas kõnealune arve oli olemas ja sularahas tasutud. Kuna ainuüksi arve esitamine võlgnikule kohustust ei tekitanud, tuli lisaks sellele hinnata, kas 12 782,72 euro kasutamine toimus võlgniku majandustegevuses ja võlgniku huvides. Kohtu ette toodud asjaoludest tulenevalt oli kahju tekkimisel oluline hinnata, kas kostja võttis võlgniku arvelduskontolt välja sularaha, mis oli sinna tehinguahela kaudu kantud kolmanda isiku poolt, s.t kas arve tasumiseks kasutati võlgniku rahalisi vahendeid või mitte. 12. Maakohus on oma otsuse p-s 31 toonud õigesti esile kahju hüvitamise nõude eeldused ja tõendamiskoormise. ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: juhatuse liige on 5 rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (

§ 127

lg 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127

lg 4); juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). Tõendamiskoormis jaguneb selliselt, et osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et kahju on osaühingule tekkinud just selle rikkumise tulemusena. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nt RKTKo 24.11.2015 3-2-1-129-15, p 13). Muuhulgas tuleneb juhatuse liikme hoolsuskohustusest keeld kasutada osaühingu raha mingil muul eesmärgil kui osaühingu huvides.

1. Kolleegiumi hinnangul saab maakohtule ette heita tõendite hindamisel menetlusõiguse normi rikkumist. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et kostja ei ole tõendanud, et ta kasutas arvelduskontolt välja võetud raha võlgniku kohustuse täitmiseks. 13.
2. Kui hageja tõendas, et võlgniku arvelduskontol oli raha, ja kostja väidab, et seda raha kasutati võlgniku huvides, peab kostja eelnimetatud väidet ka tõendama (vt ka nt RKTKo 17.10.2013 3-2-1-110-13, p 17). Riigikohus on samuti asunud seisukohale, et hagejalt ei saa mõistlikult võttes nõuda, et ta esitaks tõendeid selle kohta, kuidas ja millisel eesmärgil juhatuse liige äriühingu sularaha kasutas (RKTKo 19.12.2016 3-2-1-113-16, p 17). Seega peab raha kasutamist võlgniku huvides tõendama kostja. Seejuures märgib kolleegium, et kohtu selgitamiskohustuse hulka ei kuulu üldjuhul see, milliseid tõendeid pool oma tõendamiskoormise täitmiseks peab esitama. Hagimenetluses määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude või vastuväite põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2 teine lause). 13.
3. Kostja tugineb MTA
4. juuli
5. a kontrollaktile ja
6. augusti
7. a maksuotsusele (tl-d 67–84). Kolleegium leiab, et nende tõenditega on tõendatud, et võlgnikul tehinguid äriühingutega Elka Networks OÜ, ECO-MOS OÜ, Ventmann OÜ, StopFire OÜ, Fire System Services OÜ ja RV-Elekter OÜ toimunud ei ole (vt kontrolliakti lk 4). MTA analüüsis tehinguahelas raha liikumist, leides, et võlgniku roll oli tehinguahela näilik pikendamine ning kui eelnimetatud äriühingud tegid võlgnikule ülekande, kandis võlgnik raha üle Arox Proff OÜle ning sealt edasi kanti raha erinevatele välisriigi äriühingutele (samas). Pooled ei vaidle selle üle, et käesolevaks ajaks on Arox Proff OÜ registrist kustutatud (tl 141 pöördel, ajamärk 00:20:45). Kostja, osaledes võlgniku juhatuse liikmena eelkirjeldatud tehinguahelas, ei tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kui arve on olemas ja ka sularahas tasutud, siis on võlgniku vara vähenenud õiguslikul alusel. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus juhatuse liige ei ole tõendanud, et äriühingult võetud sularaha on kasutatud äriühingu huvides, on ta rikkunud äriühingu vara hoidmise kohustust (RKTKo 19.12.2016 3-2-1-113-16, p 18). Kostja on ise tunnistanud, et tehing Arox Proff OÜ-ga oli fiktiivne, st võlgnikul 12 261,60 euro suurust kohustust (tunnitöö akti 2018/10-28s/7-1 alusel esitatud
8. oktoobri
9. a arve nr 2018/10-28s/7) Arox Proff OÜ ees ei olnud (tl 141 pöördel; ajamärk 00:08:42). Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta andis sularaha üle Arox Proff OÜ-le. Kuigi maakohus viidatud asjaolu oma otsuse p-s 30 tuvastas, ei nähtu otsuse põhjendustest, millise tõendi põhjal on maakohus sellise järelduse teinud. MTA dokumentides ei ole sularaha kinnitust kajastatud, küll aga on MTA-le esitatud vaidlusalune arve ja selle aluseks olev akt (vt kontrolliakti lk 7; p 1.2.1.1). Kostja ei olnud ka ise kindel, kas ta sularaha üleandmise kohta kinnituse andis ja MTA-le esitas (tl 141 pöördel; ajamärk 00:14:34). 6 13.
10. Veel on kostja maakohtus väitnud, et esmalt tasus ta Arox Proff OÜ arve enda rahalistest vahenditest ning seejärel võttis ta võlgniku arvelduskontolt sularaha. See võib viidata võlgniku ja kostja vahelisele laenulepingulisele suhtele, kuid kuna kostja ei ole neid asjaolusid täpsemalt esile toonud ega nendele tuginenud, leiab kolleegium, et Arox Proff OÜ
11. oktoobri
12. a arve nr 2018/10-28s/7 tasumiseks võimalik raha laenamine kostjalt ei oma asjas tähtsust, sest kostja vastutuse eeldusena on vaja tuvastada, kas kostja kasutas võlgniku rahalisi vahendeid võlgniku huvides. 13.
13. Kolleegiumi hinnangul vastutab kostja juhatuse liikme kohustuse rikkumise eest. Korraliku ettevõtja hoolsuse määra rakendamine oma kohustuste täitmisel on ühelt poolt juhatuse liikme kohustus ning teiselt poolt ÄS § 187 lg 2 teise lause järgi juhatuse liikme vastutust oma kohustuse rikkumisega osaühingule tekitatud kahju eest välistav asjaolu. Korraliku ettevõtja hoolsuse järgimine nõuab juhatuse liikmelt käitumist samamoodi, nagu sarnases olukorras käituks keskmine heas usus tegutsev professionaal (vt RKTKo 04.05.2010 3-2-1-33-10, p 18). Asjas esitatud tõenditest ei saa teha järeldust, et kostja oleks käitunud võlgniku vara suhtes viisil, mis on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega, sealhulgas, et ta oleks teinud võlgniku huvides majanduslikult otstarbekaid sooritusi. Seega vastutab kostja juhatuse liikme kohustuse rikkumise eest.
14. Maakohus tuvastas, et kostja ei ole oma kohustuse rikkumisega võlgnikule kahju tekitanud. Osaliselt, s.o 6720 euro ulatuses, on maakohtu lõppjäreldus õige. Muus osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja hagi 6062,72 euro saamiseks rahuldada. 14.
15. Olematu kohustuse täitmisega tekib võlgnikule varaline kahju (

§ 127lg 1, § 128).

Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents

§ 127

lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt nt RKTKo 06.05.2015 3-2-1-36-15, p 22). 14.

1. Kostja tõi esile, et raha, millega ta olematut kohustust täitis, ei olnud teenitud võlgniku majandustegevuse käigus ja võlgnikule ei saanud selle tulemusena tekkida varalist diferentsi. Kostja pidi oma väiteid TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama. Ringkonnakohus selgitas kostjale, et kostja peab esile tooma asjaolud viidetega tõenditele, mille kohaselt kandis võlgnik edasi või võttis sularahas välja sama palju raha, kui ta ise läbi tehinguahela sai. Hageja on koos hagiga esitanud võlgniku arvelduskonto väljavõtte (vt hagiavalduse lisa 5; salvestatud kohtute infosüsteemis elektroonilise dokumendina). Ringkonnakohus uuris võlgniku arvelduskonto väljavõtet
2. oktoobri
3. a istungil ning andis kostjale võimaluse viidata maksetele, millest tulenevalt leiab kostja, et sularaha väljavõtmisega võlgnikule varalist diferentsi ei tekkinud. Kostja viitas võlgniku arvelduskonto ridadele 766 ja 769, mis on kajastatud tabelis ECOMOS2018

§ 127lg 2).

Vara hoidmise kohustuse rikkumisega osaühingule tekitatud kahju, mis seisneb vara vähenemises, pidi olema ka kostjale ettenähtav (

§ 127lg 3).

Rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

16. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust kahjuhüvitist vähendada

§ 139

alusel.

§ 139

lg 2 sätestab kahjustatud isiku kohustuse vähendada temal lasuvat kahju, kui seda võis temalt mõistlikult oodata. Kahju vähendamise kohustuse rikkumine võib seisneda ka selles, et isik jätab kasutamata võimaluse nõuda kolmandalt isikult rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu tagastamist. Seejuures lähtub kohus TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetlemisel poolte esitatud asjaoludest. Kohus ei saa teha oletuslikke järeldusi, mis ei põhine ühelgi poole välja toodud asjaolul ega tõendil (vt RKTKo 11.11.2020 2-15-9117/160, p 17). Praegusel juhul ei ole pooled kahjuhüvitise vähendamiseks asjaolusid esitanud. Pooled ei ole väitnud ega ole ka poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal võimalik tuvastada, et võlgnikul on või oli kõrvuti kostja vastu kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tasutu tagasi. Menetluskulude jaotus

1. Maakohus jättis TsMS § 162 lg-st 1 tulenevalt menetluskulud hageja kanda. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lg-tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.
2. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 163 lg-st
3. Nimetatud sätte kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 163 näeb hagi osalise rahuldamise puhuks ette mitu erinevat menetluskulude jaotamise viisi, mille vahel kohtul tuleb langetada kaalutluspõhine valik. Kuigi käesolevas hagiavalduses esitatud nõue on suunatud raha maksmisele, peab kolleegium hagi rahuldatud osa (s.o 47%) ja kõiki asjaolusid arvestades põhjendatuks jätta poolte menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus poolte endi kanda. Vaidlusaluste asjaolude maht ei ole sõltuv sellest, et hagi rahuldati 47% ulatuses ja jäeti rahuldamata 53% ulatuses.
4. Hagi rahuldamise tõttu mõistis maakohus hagejalt TsMS § 179 lg 1 ja § 190 lg 4 alusel välja riigilõivu riigituludesse. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb kohaldamisele TsMS § 190 lg 3, mille esimese lause kohaselt mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. 8 Hagi kuulub rahuldamisele 47% ulatuses. Nii hagiavalduse kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel oli hageja vabastatud 910 euro suurusest riigilõivu tasumisest (tl-d 25–26, 123–124 pöördel). TsMS § 179 lg 1 ja TsMS § 190 lg 3 esimese lause järgi tuleb kostjalt mõista riigituludesse 47% 910 euro suurusest riigilõivust, mille tasumisest oli hageja hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud, s.o 855,40 eurot (= 2 x 427,70). TsMS § 179 lg 5 alusel tuleb raha riigituludesse tasuda 15 päeva jooksul arvates otsuse jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 alusel tuleb menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi täitmisega viivitamise korral tasuda

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. 20. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 9