← Eesti

3-23-2961/33

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 08.02.2024, Tallinn Haldusasja number 3-23-2961

) alusel. Tartu Halduskohus andis 23.12.2023 määrusega PPA-le loa X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse (KPK) paigutamiseks kuni kaheks nädalaks. 3. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 29.12.2023 taotluse pikendada

§ 361

lg 2 p-de 1, 2 ja 4 ning § 362 lg 5 alusel X KPK-s kinnipidamiseks antud luba kuni neljaks kuuks. Puudutatud isiku jätkuv kinnipidamine on vajalik, sest nii lühikese aja jooksul ei ole olnud võimalik hankida isikusamasust kinnitavaid dokumente. Isik on tuvastatud ainult tema enda ütluste alusel. Ta vabanes enda dokumentidest vahetult enne Eestisse tulemist. Väide, et dokumendid kadusid tal taskust, ei ole eluliselt usutav. Pigem on usutav, et isik vabanes enda dokumentidest enne ebaseaduslikku piiriületust, et teda ei saaks tuvastada ja koduriiki tagasi saata. Väidetavalt on isik sündinud Indias ja omab selle riigi kodakondsust. Tartu Halduskohtus toimus istung 23.12.2023, kus anti luba isiku paigutamiseks KPK-sse kuni 06.01.

  1. Isik jõudis KPK-sse 27.12.2023 õhtul. On ebamõistlik eeldada, et praeguses suurenenud sisserände olukorras jõuaks PPA teha nii kiiresti olulised toimingud rahvusvahelise kaitse menetluses. Seadusest tulenevalt on PPA-l selleks aega kuni 6 kuud. PPA ei saa teha ametlikku päringut isiku päritolumaa ametivõimudele, kuna isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse. Isiku käitumine ja ütlused kinnitavad, et esineb tema põgenemise oht. On alust väita, et isik on teadlikult planeerinud ebaseaduslikku piiriületust ja plaani ka ellu viinud. Täpsemat väljaselgitamist ja kontrollimist vajavad isiku tegelikud andmed ja kodakondsus ning tema kodumaalt lahkumise tegelik põhjus ja motiivid ning rahvusvahelise kaitse taotlemise asjaolud. Isiku ütlused ei ole eluliselt usutavad ega põhjenda, miks ta ei saabunud Euroopasse seaduslikult. Isiku sõnade kohaselt on ta India kodanik, kes on sündinud Indias ning sealt lahkumise järel läbinud Venemaa ja jõudnud lõpuks Eestisse. PPA-l on põhjust kahelda isiku tegelikus kaitsevajaduses ja liikumise suunas. Seepärast on põhjendatud ja vajalik pidada isik kinni rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse ajaks.
  2. Tallinna Halduskohus andis 03.01.2024 määrusega loa pikendada puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, ent mitte kauemaks kui 03.05.2024.

§ 361

lg 2 p 1 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks ja

§ 361

lg 2 p 2 kohaselt vältimatu vajaduse korral isiku kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks. Puudutatud isikul ei olnud kaasas ühtegi isikut või kodakondsust tõendavat dokumenti.

§ 361

lg 2 p 4 lubab rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Taotluses märgitud asjaolud ja isiku väited on piisavad, et jaatada põgenemisohtu. Põgenemisohu tuvastamisel on KPK-s kinnipidamine proportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes. Isik on vahetult enne Eestisse jõudmist vabanenud dokumentidest või need kaotanud. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei oleks tõhus, sest tõenäolist piiriületust saab objektiivselt takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega. Isiku kinnipidamine ei ole vastuolus isiku turvalisuse ja tervise kaalutlustega. KPK-s on isikul võimalus viibida värskes õhus ja kasutada sportimisvahendeid. Talle on tagatud toit ja arstiabi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. X palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 03.01.2024 määrus ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata. Halduskohtu määrus on väga üldsõnaline, arvestades kohtupraktikast tulenevaid nõudeid. Põgenemisohtu ei ole üksikasjalikult hinnatud, sh ei ole üldse arvestatud konkreetse juhtumi asjaoludega. Kinnipidamise proportsionaalsust ei ole nõuetekohaselt hinnatud. Rahvusvahelise 2

(4)3-23-2961 kaitse menetlust saaks edukalt läbi viia ka siis, kui puudutatud isik viibib varjupaigataotlejate majutuskeskuses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1, riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
  2. Halduskohtu määruse lõppjäreldus on

§ 361

lg 2 p 4 kohaldamist puudutavas osas õige, kuid täiendada tuleb määruse põhjendusi.

§ 361lg 2 p-d 1 ja 2 ei saa olla X kinnipidamise aluseks.

Selles osas tuleb muuta halduskohtu määruse põhjendusi.

§ 361

lg 2 p-d 1 ja 2 8.

§ 361

lg 2 p-d 1 ja 2 võimaldavad võtta rahvusvahelise kaitse taotlejalt vabaduse isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks (p 1) ning isiku kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks (p 2). Isikusamasuse ja isiku kodakondsuse tuvastamine on tihedalt seotud ja neid aluseid tuleb vaadelda koos. Need kinnipidamise alused tuginevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 esimese lõigu p-le a, mille kohaselt võib taotlejat kinni pidada selleks, et tuvastada tema isik või kodakondsus või seda kontrollida. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 direktiivi 2013/32 art 13 lg 1 järgi on rahvusvahelise kaitse taotlejal kohustus teha koostööd pädevate ametiasutustega, mh selleks, et teha kindlaks tema isik ja kodakondsus.

§ 14

lg 5 p 1 sätestab, et taotleja on kohustatud pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist viivitamatult esitama kõik tema valduses olevad isikut ja kodakondsust tõendavad dokumendid ning muud dokumendid, mis võivad aidata kaasa isikusamasuse ja kodakondsuse tuvastamisele. 9. Euroopa Kohus leidis 14.09.2017 otsuses C-18/16 (p 42), et direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 esimeses lõigus on ammendavalt loetletud alused, mis õigustavad kinnipidamist, ja igaüks neist alustest vastab konkreetsele vajadusele ning on teistest sõltumatu; ning art 8 lg 3 esimese lõigu punkti a sõnastusest nähtub, et taotlejat võib kinni pidada ainult juhul, kui ta hoolimata oma koostöökohustusest ei ole avaldanud oma isikut või kodakondsust või esitanud isikut tõendavaid dokumente, mille alusel oleks võimalik neid tõendada. Ringkonnakohus järeldab sellest, et kui isik on avaldanud haldusorganile oma isikuandmed ja kodakondsuse, ei ole teda lubatud kinni pidada

§ 361lg 2 p-de 1 ja 2 alusel.

Praeguses asjas avaldas puudutatud isik PPA-le kinnipidamisel oma nime, sünniaja ja kodakondsuse. Puudub alus arvata, et puudutatud isik varjab PPA eest oma isikut või kodakondsust tõendavaid dokumente, sest tõenäoliselt on ta sellistest dokumentidest enne ebaseaduslikku piiriületust vabanenud (vt allpool). PPA ei ole ka konkreetsemalt selgitanud, milliseid toiminguid ta tegi või kavatses teha, et kontrollida puudutatud isiku samasust ja kodakondsust. Seega ei saanud kinnipidamise aluseks olla

§ 361

lg 2 p-d 1 ja 2.

§ 361

lg 2 p 4 10.

§ 361

lg 2 p 4 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Selle normi peamine eesmärk on tagada isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (intervjuudeks). Väljaselgitamist vajavad asjaolud seonduvad eelkõige pagulase staatuse aluseks olevate väidete kontrollimisega (nt tagakiusamise kartust põhistavad asjaolud), mis eeldavad isiku isiklikku osalust ja kättesaadavust (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.2). Samas aitab selle normi kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele. 3

(4)3-23-2961
  1. Puudutatud isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse ja menetlus on algusjärgus. Taotluse aluseks olevad asjaolud on oma olemuselt sellised, mille kohta saab ütlusi anda eeskätt isik ise, sest andmeid onu poolsete ähvarduste kohta ei ole võimalik kontrollida avalikult kättesaadavast teabest. PPA-l tuleb rahvusvahelise kaitse vajaduse hindamiseks puudutatud isikuga põhjalikumalt vestelda ja kõrvutada tema ütlusi muude kogutud tõenditega, sh päritoluriigi teabega. Neid toiminguid ei saa teha puudutatud isiku osaluseta.
  2. Lisaks peab kinnipidamiseks esinema põhjendatud kahtlus, et kinnipidamiseta võiks isik Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama, st isikust peab lähtuma põgenemisoht (vt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1–18.5 ja seal viidatud kohtupraktika; Tallinna Ringkonnakohtu 24.01.2023 määrus nr 3-22-1649, p 11).

§ 361

lg 21 järgi käsitatakse

§ 361

lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna seda, kui esineb mõni VSS §-s 68 nimetatud asjaolu. VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). KPK-sse ei saa paigutada rahvusvahelise kaitse taotlejat, kelle põgenemise tõenäosus on väike. Loa andmine on kinnipidamise võimaliku kestuse ja isikust lähtuvate ohtude osas prognoosotsus, st ohu jaatamiseks ei pea see olema realiseerunud. Kuna esmakordsel paigutamise taotlemisel ja loa andmisel tuleb tegutseda piiratud teabe tingimustes, piisab esmakordse loa andmiseks sellest, et KPK-sse paigutamine on vajalik ja ei ole ilmselgelt mittemõõdukas (Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p-d 12 ja 14). Tartu Halduskohus andis esmase loa puudutatud isiku kinnipidamiseks kaheks nädalaks. Selle tähtaja jooksul on PPA-l sisuliselt võimatu asjaolusid piisava põhjalikkusega kontrollida. Seega andis Tallinna Halduskohus puudutatud isiku KPKs kinnipidamise pikendamise loa sisuliselt rahvusvahelise kaitse menetluse algusstaadiumis.

  1. PPA väitis õigesti, et puudutatud isiku puhul saab jaatada põgenemisohtu VSS § 68 p 8 kohaselt – välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ja ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Puudutatud isiku Eestisse saabumise asjaolud ning tegelik eesmärk oli taotluse lahendamise ajal teada vaid tema enda ütluste põhjal ning neid asjaolusid tuli põhjalikumalt kontrollida. Puudutatud isiku senised selgitused tekitavad põhjendatud kahtluse, et ta ei soovinud jääda rahvusvahelist kaitset taotlema Eestis, vaid reisida edasi mujale Euroopasse. Vabaduses viibides on oht, et puudutatud isik jätkab reisi soovitud sihtkohta. Tõenäoliselt vabanes puudutatud isik teadlikult oma dokumentidest enne piiriületust, eesmärgiga raskendada enda isikusamasuse tuvastamist või võimalikku väljasaatmist, mitte ei kaotanud dokumente teadmata ajal ja kohas. Sellest võib järeldada, et puudutatud isik on soovinud riigi eest varjata tegelikke asjaolusid. Eeltoodud asjaoludel saab puudutatud isiku puhul jaatada piisavalt suurt põgenemisohtu, et õigustada tema kinnipidamist veel neljaks kuuks, tagamaks isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks.
  2. Põgenemisohu tuvastamisel võib eeldada, et muud järelevalvemeetmed ei ole põgenemise ärahoidmiseks piisavalt tõhusad (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 18). Ei nähtu ka, et kinnipidamine ohustaks puudutatud isiku tervist või turvalisust.
  3. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 03.01.2024 määruse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu määruse põhjendusi tuleb täiendada ja muuta vastavalt ringkonnakohtu määruse põhjendustele. (allkirjastatud digitaalselt) 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.