← Eesti

3-23-2958/35

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja Oliver Kask Määruse tegemise aeg ja koht 08.02.2024, Tallinn Haldusasja number 3-23-2958 Hald

) alusel ning alustati menetlustoimingutega.

  1. Tartu Halduskohus andis 23.12.2023 PPA-le loa kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks nädalaks. isiku kinnipidamiseks ja
  2. Politsei- ja Piirivalveamet esitas 29.12.2023 Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada

§ 361

lg 2 p-de 1, 2 ja 4 ning § 362 lg 5 alusel X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni neljaks kuuks. Puudutatud isiku jätkuv kinnipidamine on vajalik, hetkel on isik tuvastatud ainult tema enda ütluste alusel. Isiku väitel tema dokumendid varastati, kuid ta ei tea, millal ja mis riigis see juhtus. Pigem on usutav, et isik vabanes enda dokumentidest enne ebaseaduslikku piiriületust, et teda ei saaks tuvastada ja koduriiki tagasi saata. Nii lühikese aja jooksul ei ole olnud võimalik tuvastada isikut mõne muu dokumendi või tõendi alusel. Isik on väidetavalt sündinud Indias ja omab selle riigi kodakondsust. Tartu Halduskohus andis 23.12.2023 loa isiku paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni 06.01.

  1. Isik jõudis kinnipidamiskeskusesse 27.12.2023 õhtul. On ebamõistlik eeldada, et praeguses suurenenud sisserände olukorras jõuaks PPA teha nii lühikese aja jooksul olulisi toiminguid rahvusvahelise kaitse menetluses. Seadusest tulenevalt on PPA-l selleks aega kuni 6 kuud. PPA ei saa teha ametlikku päringut isiku päritolumaa ametivõimudele, kuna isik esitas Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse. Isiku käitumine ja ütlused kinnitavad, et esineb tema põgenemise oht. On alust väita, et isik on teadlikult planeerinud ebaseaduslikku piiriületust ja plaani ka teadlikult ellu viinud. Täpsemat väljaselgitamist ja kontrollimist vajavad isiku tegelikud andmed ja kodakondsus ning tema kodumaalt lahkumise tegelik põhjus ja motiivid ning kaitse taotlemise asjaolud. Isiku ütlused ei ole usutavad ega põhjenda, miks ta ei saabunud Euroopasse legaalselt. PPA-l on põhjust kahelda isiku tegelikus kaitsevajaduses. PPA hinnangul on põhjendatud ja vajalik pidada isik kinni rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse ajaks.
  2. Tallinna Halduskohus andis 03.01.2024 määrusega loa pikendada puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 03.05.2024.

§ 361

lg 2 p 1 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks ja

§ 361

lg 2 p 2 kohaselt vältimatu vajaduse korral isiku kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks. Puudutatud isikul ei olnud kaasas ühtegi isikut või kodakondsust tõendavat dokumenti.

§ 361

lg 2 p 4 lubab rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Sellel alusel isiku kinnipidamise eesmärk on tagada tema kättesaadavus haldusorganile asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamiseks). Seejuures aitab sätte kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele. Väljaselgitamist vajavate asjaolude all peetakse silmas rahvusvahelise kaitse andmise aluseks olevate väidete (nt tagakiusamise kartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise 2

(6)3-23-2958 võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad isiku isiklikku osalust ja kättesaadavust. Asjaolude ebaselgus üksi ei ole üldjuhul piisavaks aluseks vabaduse võtmiseks. Küll võib see olla kinnipidamise aluseks koostoimes põgenemisohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Taotluses märgitud asjaolud ja isiku väited loovad piisava põhjendatud kahtluse, et jaatada põgenemisohtu. Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskuses kinnipidamine proportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei oleks tõhus, sest tõenäolist piiriületust saab objektiivselt takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-148-14, p 17). Kinnipidamist ei saa praegu pidada ebaproportsionaalseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. Puudutatud isik palub 15.01.2024 määruskaebuses (täiendatud 26.01.2024) tühistada Tallinna Halduskohtu 03.01.2024 määrus ja jätta uue määrusega PPA taotlus rahuldamata. Kohus on põgenemisohtu põhjendanud vaid üldsõnaliselt. Rahvusvahelise kaitse menetlust saab edukalt läbi viia ka puudutatud isiku kindlaksmääratud elukohas või pagulaskeskuses elamise korral.

§ 361lg 2 p 4 alusel kinnipidamise alust ei esine.

PPA ega kohus ei ole arvestanud isiku ütlustega ega asjaoludega, miks isik oli sunnitud tegutsema selliselt. Isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamine ei ole proportsionaalne. PPA ei ole välja toonud, milliseid menetlustoiminguid on tehtud ja mida on vaja välja selgitada. Isiku puhul oleks pidanud kaaluma leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist.

  1. Politsei- ja Piirivalveamet palub 06.02.2024 vastuses jätta määruskaebuse rahuldamata. Põgenemisohu tuvastamisel on arvestatud isiku ütlustega ja temaga seotud asjaoludega. Määruskaebus on üldsõnaline ja puudutatud isiku väited on sisustamata. Põgenemisoht on prognoosotsus, mis põhineb isikuga seotud kõigil asjaoludel kogumis. Kinnipidamise pikendamise hetkeks oli isiku rahvusvahelise kaitse menetlus täiesti algusjärgus. Ei olnud tuvastatud, et isik on see, kelleks ta end väidab olevat. PPA on taotluses välja toonud, milliseid menetlustoiminguid on vaja isikuga teha. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Määruskaebuses on esitatud taotlus puudutatud isiku tõlkekuludest vabastamiseks. Ringkonnakohus tuvastas riigi õigusabi taotluse kohta 16.01.2024 tehtud määruses isikul vara ja sissetulekute puudumise, mistõttu on täidetud menetlusabi andmise majanduslikud eeldused. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel rahuldada ka isiku taotlus tõlkeabi saamiseks ning vabastada puudutatud isik kohtumääruse tõlkimise kulude kandmisest määruse sissejuhatuse, resolutsiooni, edasikaebamise korra ja põhjenduste tõlkimist puudutavas osas. HKMS § 111 lg 4 kohaselt ei hinnata mh kohtulahendi tõlkimiseks menetlusabi andmisel isiku menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust. Tõlkeabi andmist ei välista ka isikule riigi õigusabi korras advokaadi määramine. Riigi õigusabi taotluse kohaselt on isik võimeline suhtlema hindi keeles, mistõttu tuleb riigi kulul korraldada asjas tehtava määruse sissejuhatuse, resolutsiooni, edasikaebamise korra ja põhjenduste tõlkimine hindi keelde.
  3. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu määrus on

§ 361

lg 2 p 4 kohaldamist puudutavas osas õige, kuid määruse põhjendusi tuleb täiendada.

§ 361lg 2 p-e 1 ja 2 3

(6)3-23-2958 puudutavas osas tuleb määruse põhjendusi muuta, kuna need ei saa praegusel juhul olla isiku kinnipidamise aluseks. 10.

§ 361

lg 2 p-d 1 ja 2 võimaldavad võtta rahvusvahelise kaitse taotlejalt vabaduse isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks (p 1) ning isiku kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks (p 2). Isikusamasuse ja isiku kodakondsuse tuvastamine on tihedalt seotud ja neid aluseid tuleb vaadelda koos. Need kinnipidamise alused tuginevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p-le a, mille kohaselt võib taotlejat kinni pidada selleks, et tuvastada tema isik või kodakondsus või seda kontrollida. Vastavalt direktiivi 2013/32 art 13 lg-le 1 on rahvusvahelise kaitse taotlejal kohustus teha koostööd pädevate ametiasutustega, mh selleks, et teha kindlaks tema isik ja kodakondsus.

§ 14

lg 5 p 1 sätestab, et taotleja on kohustatud pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist viivitamatult esitama kõik tema valduses olevad isikut ja kodakondsust tõendavad dokumendid ning muud dokumendid, mis võivad aidata kaasa isikusamasuse ja kodakondsuse tuvastamisele. Ringkonnakohus leiab, et

§ 361

lg 2 p-d 1 ja 2 on seotud rahvusvahelise kaitse taotleja koostöökohustusega, mis tuleneb osutatud sätetest. Euroopa Kohus (EK) leidis 14.09.2017 otsuses K. vs Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie, C-18/16, p 42, et direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 esimeses lõigus on ammendavalt loetletud alused, mis õigustavad kinnipidamist, ja igaüks neist alustest vastab konkreetsele vajadusele ning on teistest sõltumatu (vt EK otsus, 15.2.2016, N., C-601/15 PPU, p 59); ning art 8 lg 3 esimese lõigu punkti a sõnastusest nähtub, et taotlejat võib kinni pidada ainult juhul, kui ta hoolimata oma koostöökohustusest ei ole avaldanud oma isikut või kodakondsust või esitanud isikut tõendavaid dokumente, mille alusel neid oleks võimalik tõendada. Sellest järeldub, et kui isik on avaldanud haldusorganile oma isikuandmed ja kodakondsuse, ei ole teda lubatud kinni pidada

§ 361lg 2 p-de 1 ja 2 alusel.

11. Praeguses asjas avaldas puudutatud isik PPA-le kinnipidamisel oma nime ja kodakondsuse. Seega ei saanud kinnipidamise aluseks olla direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 esimese lõigu punkt a ja

§ 361lg 2 p-d 1 ja 2.

12. Ringkonnakohus märgib, et kui

§ 361

lg 2 p-de 1 ja 2 kohaldamise eeldused oleksid täidetud, saaks sellel alusel isikut kinni pidada lühikest aega, kindlasti mitte 4 kuud. Direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 esimese lõigu punktides a–c sätestatud kinnipidamise aluste sisustamisel on asjakohane lähtuda mh ÜRO pagulaste ülemvoliniku (UNHCR) suunistest varjupaigataotlejate kinnipidamise suhtes kohaldatavate kriteeriumide ja nõuete kohta (vt EK 15.02.2016 otsus, N., C-601/15 PPU, p 63). Nende suuniste 2012. a-l vastu võetud redaktsiooni p 24 kohaselt tohib esialgseks isikusamasuse kontrolliks taotlejat kinni pidada minimaalseks perioodiks. Tuleb arvestada, et haldusorganil on keelatud pöörduda päritoluriigi poole isikusamasuse ja kodakondsuse kontrollimiseks. Üldjuhul polegi dokumentideta rahvusvahelise kaitse taotleja puhul tema isikut tuvastada ja kodakondsust võimalik kontrollida muul viisil kui tema ütluste alusel, v.a juhul, kui andmed selguvad nt isiku esemete läbiotsimise või teise isiku ütluste alusel. Ka siinses asjas pole PPA selgitanud konkreetsemalt, milliseid toiminguid ta tegi või kavatses teha, et isiku samasust ja kodakondsust kontrollida. Kui vaatamata koostöökohustuse täitmisele tekib PPA-l põhjendatud kahtlus isiku samasuses või kodakondsuses, mis on osa „loost“, mida isik esitab oma rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamiseks, võib kõne alla tulla tema kinnipidamine direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 esimese lõigu punkti b ning

§ 361lg 2 p 4 alusel, kui on täidetud selle sätte kohaldamise eeldused.

13.

§ 361

lg 2 p 4 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Selle normi peamine 4

(6)3-23-2958 eesmärk on tagada isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (intervjuudeks). Väljaselgitamist vajavad asjaolud seonduvad eelkõige pagulase staatuse aluseks olevate väidete kontrollimisega (nt tagakiusamise kartust põhistavad asjaolud), mis eeldavad isiku isiklikku osalust ja kättesaadavust (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.2). Samas aitab selle normi kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele.
  1. Puudutatud isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse ja menetlus on veel algusjärgus. Taotluse aluseks olevate asjaolude kohta saab ütlusi anda eeskätt isik ise, andmeid taotleja isiku isa probleemide tõttu tekkinud tagakiusu ja tapmisähvardusi ei ole võimalik kontrollida avalikult kättesaadavast teabest. PPA-l tuleb rahvusvahelise kaitse vajaduse hindamiseks puudutatud isikuga põhjalikumalt vestelda ja kõrvutada tema ütlusi muude kogutud tõenditega, aga ka päritoluriigi teabega. Neid toiminguid ei saa teha puudutatud isiku osaluseta.
  2. Kuna ainuüksi vajadus teha eespool nimetatud menetlustoiminguid ei tingi taotleja kinnipidamiskeskusesse paigutamist, peab kinnipidamiseks esinema põhjendatud kahtlus, et kinnipidamiseta võiks isik Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama, st isikust peab lähtuma põgenemisoht (vt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1.–18.5 ja seal viidatud kohtupraktika; Tallinna Ringkonnakohtu 24.01.2023 määrus nr 3-22-1649, p 11).

§ 361

lg 21 järgi käsitatakse

§ 361

lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna seda, kui esineb mõni VSS §-s 68 nimetatud asjaolu. VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-31-93-16, p 13). Kinnipidamiskeskusesse ei saa paigutada rahvusvahelise kaitse taotlejat, kelle põgenemise tõenäosus on väike. Loa andmine on kinnipidamise võimaliku kestuse ja isikust lähtuvate ohtude osas prognoosotsus, st ohu jaatamiseks ei pea see olema realiseerunud. Kuna esmakordsel paigutamise taotlemisel ja loa andmisel tuleb tegutseda piiratud informatsiooni tingimustes, piisab esmakordse loa andmiseks sellest, et kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik ja ei ole ilmselgelt mittemõõdukas (Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p-d 12 ja 14). Et puudutatud isiku kinnipidamiseks andis Tartu Halduskohus esmase loa kaheks nädalaks ja selle aja jooksul on sisuliselt võimatu asjaolusid piisava põhjalikkusega kontrollida, andis halduskohus vaidlusaluse loa sisuliselt rahvusvahelise kaitse menetluse algusstaadiumis. 16. PPA väitis õigesti, et puudutatud isiku puhul saab jaatada põgenemisohtu VSS § 68 p 8 kohaselt – välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ja ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Puudutatud isik oli enne Eestisse jõudmist enda sõnul viibinud Armeenias ja Venemaal. Isiku Eestisse saabumise asjaolud ning tegelik eesmärk oli taotluse lahendamise ajal teada vaid tema enda ütluste põhjal ning neid asjaolusid tuli põhjalikumalt kontrollida. Isik on kinnitanud, et tema ebaseaduslik piiriületus oli teadlik. Esmapilgul näib tema rahvusvahelise kaitse taotlus pigem põhjendamatu, arvestades mh India suurust ja võimalust tagakiusamise eest mujale riigi ossa elama kolida. Isik vabanes oma dokumentidest enne piiriületust tõenäoliselt teadlikult, järgides ebaseadusliku piiriületaja tavalist käitumismustrit, soovides raskendada isikusamasuse tuvastamist ja/või vältida oma eeldatavalt eesolevat väljasaatmist. Isiku ütlused dokumentide varastamisest on ebausutavad, sest isik ei oska öelda, millal ja kus need varastati. Pigem on tõenäoline, et puudutatud isik on soovinud riigi eest varjata tegelikke asjaolusid. Isikuga seotud asjaolud kogumis annavad aluse jaatada piisavalt suurt põgenemisohtu, et õigustada tema kinnipidamist veel neljaks kuuks, tagamaks isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. 5

(6)3-23-2958
  1. Põgenemisohu tuvastamisel võib eeldada, et muud järelevalvemeetmed ei ole põgenemise ärahoidmiseks piisavalt tõhusad (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 18). Seega ei ole põhjendatud puudutatud isiku etteheide, et kohus ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist sisuliselt põhjendanud. Kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks ei ole tarvis tingimata tuvastada, et isikust lähtuks suur oht avalikule korrale. Samuti ei nähtu, et kinnipidamine ohustaks puudutatud isiku tervist või turvalisust. Ka muud väited ei anna alust halduskohtu lõppjäreldustes õige määruse tühistamiseks.
  2. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu määruse põhjendusi tuleb täiendada ja muuta vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
  3. Ringkonnakohus asendab avaldatavas lahendis isiku nime ja sünniaja tähemärgiga (

§ 13lg 1, HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.