Lahendi resolutsiooni punktis 4 on viide „§ 280 lg 1“ asendatud viitega „§ 280 lg 2“. 8. märtsi 2024. a määruse alusel RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number

§ 201lg 1, § 280 lg 2 ja § 209 lg 2 p 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 20.

oktoobri

1. a otsus Norman Talsoni kaitsja vandeadvokaat Kristjan Tuul, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Helga Aadamsoo
2. veebruar 2024, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a otsus osas, millega Norman Talson tunnistati süüdi

§ 209

lg 2 p 1 järgi Politsei- ja Piirivalveameti suhtes toime pandud kelmuses, ning osas, millega jäeti maakohtu menetluse kulud täies ulatuses Norman Talsoni kanda. 2. Mõista Norman Talson õigeks süüdistuses

§ 201lg 1 järgi.

3. Tunnistada Norman Talson süüdi

§ 280lg 2 järgi ja karistada teda nelja kuu pikkuse vangistusega.

4. Mõista N. Talsonile

§ 64

lg 1 alusel

§ 209

lg 2 p 1 ja § 280 lg 2 järgi liitkaristuseks üks aasta vangistust, mis jätta

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel ühe aasta kolme kuu pikkuse katseajaga täielikult täitmisele pööramata.

§ 78p 1 järgi lugeda katseaja alguseks 8.

september

2. Mõista Eesti Vabariigilt Norman Talsoni kasuks välja 2633 eurot 64 senti kohtueelses ja maakohtu menetluses tasutud menetluskulude katteks.
3. Mõista Eesti Vabariigilt Norman Talsoni kasuks välja kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. 1699 eurot 93 senti 1-21-8941
4. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
5. Norman Talson anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 280 lg 2 ja § 201 lg 1 ning § 209 lg 2 p 1 järgi järgmistes tegudes:

1. Valeandmete esitamises ja omastamises süüdistatakse N. Talsonit kokkuvõtlikult selles, et ta esitas
2. jaanuaril 2017 MTÜ Pärnu Lahe Merepääste Seltsi (edaspidi selts) juhatuse liikmena Politsei- ja Piirivalveametile (PPA-le) riigieelarvelise toetuse kasutamise lõpparuande, milles kirjeldas toetusest tehtud kulutusi suuremana, kui need tegelikult olid. Sellega vältis selts kohustust tagastada PPA-le toetuse kasutamata osa ning N. Talson pööras ebaseaduslikult seltsi kasuks 1243 eurot 60 senti.
3. Kelmuses süüdistatakse N. Talsonit selles, et ta esitas seltsi juhatuse liikmena ajavahemikul
4. juulist kuni
5. augustini 2020 varalise kasu saamise eesmärgil MTÜ-le Päästeliit koristustalgute ajakava ja arve, millel kajastati seltsi kulutusi 1037 euro võrra tegelikust suuremana. Päästeliit sattus arvest eksimusse ning hüvitas kõik arvel kajastatud kulud. Maakohtu otsus
6. Pärnu Maakohtu
7. septembri
8. a otsusega tunnistati N. Talson

§ 280

lg 2 ja § 201 lg 1 järgi süüdi ning

§ 63

lg-st 1 juhindudes karistati teda rahalise karistusega 133 päevamäära, s.o 3763 eurot 90 senti. Karistus jäeti tingimisi üheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Süüdistuses

§ 209lg 2 p 1 järgi mõisteti süüdistatav õigeks.

1. Maakohus tuvastas, et selts sai
2. aastal PPA-lt tegevustoetust 5000 eurot, mida võis kasutada teiste toetuste omafinantseeringu katmiseks. Lisaks sellele sai selts kaks toetust Kodanikuühiskonna Sihtkapitalilt (KÜSK) merelaeva, soojapuhuri, telgi, kahe tooli ja laua soetamiseks. Pärast KÜSK-ilt saadud toetuse kasutamist oli seltsi omafinantseering, mille katmiseks võis kasutada PPA toetust, merelaeva ostmisel 3540 eurot, muude asjade puhul 216 eurot 40 senti ehk kokku 3756 eurot 40 senti. Vältimaks toetuse osalist tagastamist PPA-le, esitas N. Talson seltsi juhatuse liikmena
3. jaanuari
4. a riigieelarvelise toetuse kasutamise lõpparuandes toetusega tasutud kulud järgmiselt: merelaeva omafinantseering 4041 eurot 5 senti, telgil 920 eurot 40 senti ja soojapuhuril 188 eurot, seega kokku 5149 eurot 45 senti. Valeandmete esitamisega vabanes selts kasutamata jäänud toetuse tagastamise kohustusest. N. Talson pööras ebaseaduslikult seltsi kasuks 1243 eurot 60 senti, pannes sellega toime

§ 280lg 2 ja § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritavad teod.

6. Maakohtu hinnangul ei leidnud tõendamist süüdistus

§ 209lg 2 p 1 järgi.

N. Talson esitas MTÜ-le Päästeliit koristamistalgute arve, millel kajastati ka osalejate majutuse ning jäätmete transpordi ja utiliseerimise kulud summas 1037 eurot. Nende kulude tekkimist süüdistatav kohtus ei tõendanud. Sellest hoolimata selgitasid kannatanu esindajad, et koostöö seltsiga oli tulemuslik ning erinevus arvel esitatud ja tegelikult kantud kulude vahel ei ole nende jaoks oluline. Samuti ei saa välistada, et arvel märgitud kulud siiski tekkisid. Kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Tegemist on eraõigusliku suhtega kahe ühingu vahel, millesse riigil ei ole põhjust sekkuda. Apellatsioonid 7. Pärnu Maakohtu otsuse vaidlustasid prokuratuur ja süüdistatava kaitsja. Prokuratuur palus tühistada maakohtu otsuse õigeksmõistvas osas, tunnistada N. Talson

§ 209lg 2 p 1 järgi süüdi ja 2

§ 280lg 2 ja § 201 lg 1 järgi õigeks.

Ringkonnakohtu otsus

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsusega tühistati vaidlustatud otsus tervikuna, v.a sundraha väljamõistmises. N. Talson tunnistati süüdi

§ 209

lg 2 p 1 järgi ja teda karistati üheaastase vangistusega, mis jäeti täielikult tingimisi kohaldamata ühe aasta kolme kuu pikkuse katseajaga. Maakohtu menetluses tekkinud kulud jäeti süüdistatava kanda ning riigilt mõisteti tema kasuks välja apellatsioonimenetluse kulu 4896 eurot. Ringkonnakohus märkis järgmist. 9. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui kvalifitseeris süüdistatava teo omastamisena. Seltsi arvelduskontole kantud tegevustoetus ei ole isikule usaldatud võõras vara. Panga arvelduskontol olev raha on kontoomaniku varaline nõue panga vastu. Seega ei kuulunud pärast toetuse ülekandmist vara enam riigile. Süüdistuses kirjeldatud tegu on kelmus

§ 209lg 1 tähenduses.

Valeandmete esitamisega lõi süüdistatav PPA-le ebaõige ettekujutuse sellest, et toetust kasutati otstarbekalt ning riigil puudub seltsi vastu rahaline nõue. Selle tulemusel jäi kannatanu tegevusetuks, loobudes oma nõudeõiguse realiseerimisest, ja selts vabanes kohustusest tagastada kasutamata jäänud toetus. Süüdistataval oli varalise kasu saamise eesmärk.

1. Koristustalguid puudutava süüdistuse osas on maakohtu põhjendused raskesti jälgitavad ning rajanevad suuresti oletustel. Seetõttu rikkus maakohus oluliselt menetlusõigust kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 339 lg 2 tähenduses. Lisaks kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, pidades kannatanu arvamust kahju osas õigusvastasust välistavaks asjaoluks. Seltsil pole raamatupidamislikke dokumente, mis kinnitaksid majutusele ja prügi transportimisele ning utiliseerimisele tehtud kulutusi. N. Talson viis Päästeliidu arvel valeandmete esitamisega eksitusse, mille tulemusena tegi kannatanu varakäsutuse ja tekkis varaline kahju 1037 eurot. Kannatanu nõusolek on õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib õigushüve rikkumise hetkel. Praegusel juhul andis Päästeliidu esindaja hinnangu kahju tekkimisele pärast rikkumist. Samuti ei saa Päästeliidu esindaja ja projektijuhi ütlustest järeldada, et nad välistasid kahju tekkimise. N. Talson pani teo toime otsese tahtlusega, sest ta teadis, et seltsil ei ole vastavaid kulusid tekkinud. Süüdistatav tegutses varalise kasu saamise eesmärgiga.
2. Võttes arvesse, et mõlema teo toimepanemisest on möödunud pikem aeg, tekkinud kahju summa ei ole suur ning menetlus ringkonnakohtus kestis üle aasta, vähendas ringkonnakohus N. Talsoni karistust sanktsioonis ettenähtud miinimumini ja karistas süüdistatavat üheaastase vangistusega. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
3. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas N. Talsoni kaitsja, kes taotleb kaitsealuse õigeksmõistmist või alternatiivselt asja tagasisaatmist kohtule, kes on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või rikkunud oluliselt menetlusõigust. Kassatsiooni kohaselt väljus ringkonnakohus apellatsiooni piiridest, kui tegi kaitsja apellatsiooni alusel isiku olukorda raskendava otsuse. Lisaks sisustas kohus valesti varakäsutust, mis on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena. Kolleegium ei näidanud õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamisel ja süüdimõistva otsuse tegemisel ära esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigu.
4. Koristustalgutega seotud episoodis ei analüüsinud apellatsioonikohus põhjalikult kõiki asjaolusid ja tõendeid. Kohus jättis tähelepanuta, et tegemist oli toetuse/sponsorlusega, mille puhul ei nõutud eelarvet ega ühtegi kuludokumenti. Heakskiit toetuse väljamaksmiseks oli enne aruande saamist olemas. Päästeliidu esindajate sõnul ei olnud plaanitust erinev tegelik kulu nende jaoks oluline ning 3

§ 201

lg 1 ja § 280 lg 2 järgi kvalifitseeritud tegudele ja prokuratuur

§ 209lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud teole uue õigusliku hinnangu andmist.

Tuvastades mõlemas teos kelmuse koosseisu, tuli kohtul mõista nende eest üks karistus. KrMS § 340 lg 4 p 3 järgi puudusid kohtul piirangud karistuse mõistmisel. Kohus karistas N. Talsonit sanktsiooni minimaalses määras. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Esmalt käsitleb kolleegium reformatio in peius-keeldu puudutavaid kassatsiooniväiteid. Kaitsja hinnangul väljus ringkonnakohus apellatsiooni piiridest ja rikkus isiku olukorra raskendamise keeldu, kui kvalifitseeris omastamise ja valeandmete esitamise omal algatusel kelmuseks. Kolleegiumi hinnangul on kaebaja etteheited põhjendatud.
2. KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires. Apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest sõltumata teeb ringkonnakohus uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab (KrMS § 340 lg 1). Seega saab ringkonnakohus nende sätete järgi teha omal algatusel uue otsuse üksnes süüdistatava olukorra kergendamiseks. KrMS § 340 lg 4 p 1 kohaselt on ringkonnakohus küll õigustatud süüdistatava olukorda raskendama prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel, kuid ka siis ei saa ta süüdistatavat süüdi tunnistada raskemas kuriteos kui see, mida taotles apellant (vt nt RKKK 26.05.2010, 3-1-1-48-10, p 10). Seega on ringkonnakohtul keelatud teha apellandi taotluse piiridest väljudes niisugust lahendit, mille tulemusena muutub süüdistatava olukord õiguslikult või faktiliselt raskemaks (nt RKKK 04.11.2022, 1-20-8694/55, p 38). Reformatio in peius-keelu põhimõtte peamine eesmärk on tagada, et isik ei peaks edasikaebuse esitamise üle otsustades arvestama võimalusega, et see toob tema olukorra paranemise asemel kaasa hoopis selle halvenemise. Märgitud oht võiks oluliselt pärssida soovi kohtulahendit vaidlustada ja tingida seetõttu ebaseadusliku kohtulahendi jõusse jäämise (nt RKKK 24.09.2020, 1-20-5036/28, p 7).
3. Praeguses asjas tunnistas maakohus N. Talsoni PPA tegevustoetusega seonduvas süüdi omastamises ja valeandmete esitamises. Selles osas vaidlustas otsuse vaid kaitsja, kes taotles enda kaitsealuse õigeksmõistmist. Ringkonnakohus tuvastas asja läbivaatamisel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, tühistas vaidlustatud otsuse ning kvalifitseeris etteheidetud teo kelmuseks. Selliselt toimides eiras apellatsioonikohus reformatio in peius-keeldu ning raskendas N. Talsoni olukorda. Kuigi omastamine, valeandmete esitamine ja kelmus on kõik teise astme kuriteod, on

§ 209

sanktsioon (lõikes 1 rahaline karistus või kuni neli aastat vangistust; lõikes 2 üks kuni viis aastat vangistust) raskem kui

§ 201

lg-s 1 ja § 280 lg-s 2 sätestatud karistamise piirid (rahaline karistus või kuni kaks aastat vangistust). Öeldust johtuvalt rikkus ringkonnakohus KrMS § 339 lg 2 tähenduses oluliselt kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 331 lg-t 2 ja § 340 lg-t 1). Seda ei väära ka asjaolu, et kohus andis pooltele võimaluse KrMS § 268 lg 6 korras avaldada arvamust, kas süüdistatava tegu võiks täita kelmuse koosseisu. Niisamuti ei ole rikkumise seisukohalt oluline see, et lõplik karistus kujunes kergemaks, kui prokuratuur taotles koristamistalgutega seotud kuriteo eest. 4

§ 201

lg 1 järgi karistatakse valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest. Tuvastatu kohaselt oli vara, mille omastamist süüdistuses N. Talsonile ette heideti, seltsi arvelduskontol. Sellisel juhul ei ole tegemist seltsi jaoks võõra vallasasjaga ega ka isikule usaldatud muu võõra varaga, vaid see on konto omaniku varaline nõue panga vastu kontol oleva summa ulatuses (vt RKKK 03.11.2010, 3-1-1-84-10, p 24). Kuivõrd vara oli juba seltsi omandis, ei saa N. Talsonit süüdi tunnistada selle vara seltsi kasuks pööramises. Süüdistatava olukorra raskendamise keelu tõttu polnud ringkonnakohtul ega ole ka Riigikohtul vajalik ega võimalik hinnata, kas N. Talsoni tegu vastaks kelmuse koosseisule. 20. See ei too kaasa aga N. Talsoni täielikku õigeksmõistmist süüdistuses kirjeldatud teos. Nii maakui ka ringkonnakohus on õigesti tuvastanud, et N. Talson esitas haldusorganile valeandmeid eesmärgiga vabaneda toetuse osalise tagasi maksmise kohustusest, pannes sellega toime

§ 280lg 2 järgi kvalifitseeritava teo.

Eeltoodust tingituna tuleb N. Talson mõista süüdistuses

§ 201

lg 1 järgi õigeks ning tunnistada süüdi

§ 280lg 2 alusel.

21. Kassatsioonis leitakse sedagi, et koristustalgute osas on ringkonnakohtu tõendikäsitlus pinnapealne ja ühekülgne ning kohus on rikkunud otsuse põhjendamise kohustust. Kolleegium aga ei tuvastanud KrMS §-s 61 sätestatud ja kohtupraktikas väljakujunenud tõendite hindamise reeglite rikkumist. Kohtu otsus on lugejale jälgitav ja veenev. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu ringkonnakohtu tõendikäsitlusega, ei tähenda, et kohus on rikkunud otsuse tegemisel menetlusõigust. Seega on N. Talson ringkonnakohtu lahendis märgitud põhjustel õigesti süüdi tunnistatud kelmuses. Vaatamata õigeksmõistmisele omastamisteos on süüdistatava käitumine jätkuvalt kvalifitseeritav

§ 209lg 2 p 1 järgi, sest N.

Talson on pannud varem (sh aastail 2016–2019, aga ka

1. aasta alguses) toime omastamise: Pärnu Maakohus mõistis ta süüdi
2. märtsi
3. a otsusega, mis jõustus vastavas osas
4. oktoobril 2023.

§ 209

lg 2 p 1 järgi mõistetud karistuse – üheaastase vangistuse – muutmiseks alust ei ole. 22. Tunnistades N. Talsoni süüdi

§ 280

lg 2 järgi, mõistab Riigikohus talle ka karistuse.

§ 280

lg-s 2 sätestatud teo toimepanemise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega. Kolleegium võtab karistuse mõistmisel arvesse, et teo toimepanemisest on möödunud pikk aeg ning tekitatud kahju ei ole suur. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole. Seega mõistab Riigikohus N. Talsonile

§ 280lg 2 alusel karistuseks neli kuud vangistust.

23. Pidades silmas isiku olukorra raskendamise keeldu, tuleb lugeda

§ 64

lg 1 alusel kergem karistus kaetuks raskemaga ning mõista lõplikuks liitkaristuseks üks aasta vangistust.

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel jääb karistus täielikult täitmisele pööramata tingimusel, et N. Talson ei pane ühe aasta kolme kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78p 1 kohaselt algas katseaeg maakohtu otsuse kuulutamisel 8.

septembril 2022 ja kestis

1. detsembrini
3. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (viimati RKKK 29.01.2024, 1-20-3487/398, p 61). Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega jäeti süüdistatava kanda kohtueelse ja maakohtu 5

§ 280ja § 201 järgi.

Lähtudes omastamise süüdistuse sisust ja mahust, loeb kolleegium mõistliku suurusega kaitsjatasuks 20% kohtueelses menetluses ja maakohtus osutatud õigusabi eest, s.o 2633 eurot 64 senti (sh käibemaks). KrMS § 186 lg 1 alusel jääb see kulu riigi kanda.

1. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 2, tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsuse osas, millega N. Talson tunnistati süüdi PPA suhtes toimepandud kelmuses, samuti osas, millega jäeti maakohtu menetluse kulud täies ulatuses süüdistatava kanda. Uue otsusega tunnistab Riigikohus N. Talsoni süüdi

§ 280

lg 2 järgi, karistab teda nelja kuu pikkuse vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõistab kolleegium süüdistatavale liitkaristuseks ühe aasta vangistust, mis jääb ühe aasta kolme kuu pikkuse katseajaga täielikult täitmisele pööramata. Riigi kanda jääb 2633 eurot 64 senti kohtueelses ja maakohtu menetluses kantud kuludest. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioon rahuldatakse osaliselt.

1. Väljaspool kaebuse piire viitab kolleegium apellatsioonimenetluse puudustele. Prokuratuur ja kaitsja esitasid apellatsioonid vastavalt
2. ja
3. oktoobril
4. Ringkonnakohus määras asja kirjalikus menetluses läbivaatamisele alles
5. juuni
6. a määrusega. Määruse kohaselt pidi lahend avalikuks tehtama hiljemalt
7. augustil
8. Seejärel lükati otsuse avalikult teatavakstegemise aeg hiljemalt
9. septembrile 2023, siis hiljemalt
10. oktoobrile 2023 ning viimaks hiljemalt
11. oktoobrile
13. Asjas puuduvad mistahes põhjendused, miks võttis ainuüksi apellatsioonide menetlusse võtmise otsustamine aega pea kaheksa kuud. Seda arvestades on taunitav, et kohus ei suhtunud tõsiselt KrMS § 331 lg 11 p-st 3 tulenevasse kohustusse määrata kindlaks kohtuotsuse teatavakstegemise aeg. Lükates niigi ebatäpselt määratud otsuse kuulutamise aega kolm korda edasi, põhjendas ringkonnakohus seda vaid viimasel korral. Samas ei olnud tegu keskmisest mahukama ega keerukama asjaga ning ringkonnakohtu otsuse põhjendused mahtusid kuuele lehele. Põhjendamatu kuudepikkune viivitus asja menetlusse võtmisel ning korduv lahendi tegemise aja edasilükkamine on tunnismärk kohtu puudulikust ajaplaneerimisest ning lugupidamatust suhtumisest menetlusosalistesse. Ka võib kohtu selline süsteemne irdumine enda lubatud tähtaegadest kahjustada kohtu usaldusväärsust.
14. Kolleegium rõhutab, et kohus ei tohi jätta menetlusosalisi liiga kauaks ebakindlasse olukorda, mil neil on võimatu hinnata, kas ja millal võetakse nende asi menetlusse või millal võiks oodata lahendit. Professionaalsed menetlusosalised sõltuvad oma töögraafiku planeerimisel kaebetähtaegadest, mis algavad kohtulahendi teatavakssaamisest. Muu hulgas seetõttu peab lahendi tegemise aeg olema mõistlikult ennustatav. Kohtul tuleb enne lahendi kuulutamise tähtaja kindlaksmääramist hinnata ühelt poolt asja keerukust ja mahtu ning teisalt oma töökoormust, et varuda lahendi kirjutamiseks piisavalt aega. Lubadus teha otsus avalikult kättesaadavaks hiljemalt mingil kuupäeval, annab menetlusosalistele selge orientiiri, millal lahendit oodata ning vastavalt oma aega planeerida. Selline kohtupraktikas tunnustatud kuupäeva määramise viis annab pooltele mõista, et kohus võib lahendi saada valmis ka mõned päevad enne lubatut, kuid ei tohi pikema tähtaja määramisel viia tõlgenduseni, et pooled peavad olema valmis lahendi tegemiseks kogu perioodi jooksul, mis jääb määruse tegemise ja selles märgitud kuupäeva vahele.
15. N. Talsoni kaitsja esitas taotluse hüvitada süüdistatavale kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 1699 eurot 93 senti. Taotlusele lisatud arve kohaselt osutas kaitsja N. Talsonile õigusabi 8,33 tundi tasumääraga 170 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kolleegium peab õigusabi vajalikuks, teenuse tunnihinda põhjendatuks ja toimingute tegemiseks kulunud aega mõistlikuks. Kolleegium loeb taotletud 1699 eurot 93 senti KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega tasuks, mis tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt N. Talsoni kasuks välja mõista. 6