1-13-1235/88

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2024, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-1235 Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas Kohtukoosseis Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja)
2. veebruari 2024 määrus Aarne Kuusalu tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätmise kohta Kaebus esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Aarne Kuusalu 39009232724), määruskaebus (isikukood RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
3. veebruari 2024 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
4. Harju Maakohtu
5. aprilli 2013 otsusega karistati Aarne Kuusalu KarS § 114 p-de 1, 3, 5 järgi 17 aasta vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati eelvangistusaeg karistusaja hulka ja karistusaja alguseks loeti
6. august
7. Karistuse kandmise aja lõpp
8. august
10. Tartu Maakohtu
11. veebruari 2024 määrusega jäeti A. Kuusalu ennetähtaegselt vangistusest vabastamata. Süüdimõistetu on kandnud nõutud osa karistusest ennetähtaegseks vabanemiseks. 2.
12. A. Kuusalu käitumine vangistuses ei ole laitmatu, kuna tal on käesoleval hetkel neli kehtivat distsiplinaarkaristust ja neid on talle määratud võõras kambris viibimise ning nimesildi mittekandmise eest. Isiku ebakorrektne käitumine kinnipidamisasutuses näitab seda, et mõistetud vangistus ei ole veel saavutanud soovitud eesmärki ega sisenda veendumust, et praegusel ajal on tema hoiakud tõesti muutunud ning ta edaspidiselt suudab käituda seaduskuulekalt ja ei ohustaks ühiskonda. Maakohus luges positiivseks, et süüdimõistetu on osalenud vangistuses tööhõives, lõpetanud põhikooli, läbinud sotsiaalprogrammi Eluviisitreeningu ja seda kinnistavad vestlused, omandanud keevitaja kutseõppe ning läbinud sotsiaalprogrammi Agressiooni asendamise treening. Samas kogumis leidis maakohus, et süüdimõistetu käitumine vangistuses räägib tema ennetähtaegse vabastamise kahjuks. Korduvad rikkumised näitavad, et hetkel ei saa veel kindel olla tema hoiakute ja käitumisviisi muutuse püsivuses ja seda enam on põhjust kahelda selles, et ta suudab seaduskuulekalt käituda väljaspool vanglat. 2.
13. A. Kuusalul on võimalik asuda elektroonilise järelevalve kohaldamisega majutus- ja nõustamisteenusele MTÜ-sse Lootuse Küla ning on võimalus läbida 10 – 12-kuuline alkoholija narkosõltuvusest taastumise programm. Samas on süüdimõistetul märkimisväärne hulk rahalisi nõudeid summas 27 148,36 eurot (vabanemisfondis 2115,42 eurot), mis raskendab tema toimetulekut vabastamise korral. Kuna süüdimõistetul esialgu puudub ka töökoht, siis ei ole teada, kas ja kuidas süüdimõistetu suudab tema vastu esitatud nõudeid likvideerida. Legaalse sissetuleku puudumine võib suurendada uue kuriteo toimepanemise riski. Enda sõnul on kinnipeetaval võimalik asuda tööle onu juurde, kui Lootuse Külas programm läbitud. 2.
14. Kuriteo toimepanemise asjaoludest ja isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et isik jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. A. Kuusalu on kriminaalkorras karistatud kolmel korral. Vangistuses viibib teist korda. Arhiveeritud kriminaalkaristused on varguse, röövi ning omavolilise sissetungi ja lahkumisnõude täitmata jätmise eest. Üks kehtiv kriminaalkaristus eriti piinaval ja julmal viisil kahe inimese suhtes röövimise eesmärgil toime pandud mõrva eest. Eeltoodust nähtuvalt on isiku kuritegude vägivaldsuse raskusaste suurenenud. Toimepandud kuritegudest võib järeldada, et süüdimõistetu omab kuritegelikke hoiakuid – soov saada majanduslikku kasu ebaseaduslikul teel. Raske isikuvastane kuritegu viitab sellele, et A. Kuusalu on olnud hoolimatu teiste inimeste elu suhtes. Tema kuritegelik käitumine näitab, et ta ei mõtle tagajärgedele, paneb kuritegusid toime impulsiivselt ja kuriteod on toime pandud alkoholijoobes. Maakohus nägi tõsise riskikohana süüdimõistetu poolt uute võimalike kuritegude toimepanemisel tema alkoholisõltuvust. A. Kuusalu on varasemalt kahel korral viibinud kriminaalhooldusel, kuid neist esimesel korral pani katseajal toime uue kuriteo. Vanglas 2019 toime pannud psühhotroopsete tablettide kuritarvitamise annab tunnistust sellest, et ta on võimeline hoolimata muudest pingutustest enda pingete maandamise eesmärgil kehtivat korda eirama. Maakohtul ei tekkinud piisavat veendumust selles, et A. Kuusalu suudab vabaduses olles hoiduda uute kuritegude toimepanemisest. Seega puudub kindlustunne, et süüdimõistetu on enda varasematest õigusvastastest käitumistest vajalikud järeldused teinud ning saab olla kindel selles, et vabaduses olles ei jätka A. Kuusalu kuritegude toimepanemist. Määruskaebus
15. Tartu Maakohtu
16. veebruari 2024 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu A. Kuusalu, kes ei ole nõus maakohtu määrusega ja palub teha kohtul uue otsuse. Maakohus ei ole arvestanud piisavalt süüdimõistetu positiivseid asjaolusid. A. Kuusalu toob välja, et ta kahetseb kuritegu, ta on pikka aega vangistuses olles läbinud erinevaid programme, lõpetas põhikooli, omandas keevitaja eriala, on töötanud, on täitnud individuaalset täitmiskava korrektselt ning võimalus avavanglaks avaneb
17. A. Kuusalu on nõus, et tema käitumine vangistuses ei ole olnud laitmatu, kuna ta tarvitas 2019 psühhotroopseid tablette ja praegu on 4 distsiplinaarkaristust ning selgitab määratud distsiplinaarkaristuste puhul, miks ta ei kandnud nimesilti, leides et see on ohtlik ja ebamugav. Vabaduses on tal võimalik minna Lootuse Külla, et saaks samm sammult resotsialiseeruda ühiskonda. A. Kuusalu palub mitte arvestada maakohtu poolt väljatoodud tasumata nõudeid, kuna ta on viibinud 11,5 aastat vangistuses, tööhõives osalemise eest makstakse 0,72 eurot tunnis ning hagisid vangistuses tasuda ei suuda. Peale Lootuse Küla programmi oleks võimalik asuda tööle onu juurde ja saaks tasuda hagid 2 aasta jooksul. Vabanedes on olemas tugivõrgustik ema, isa, õe ja ühe naisterahva näol. See on piisavalt pikk ja karm karistus noorena tehtud kuriteo eest. A. Kuusalu lubab ja tõotab edaspidi elada seaduskuulekat ja õilsat elu. 2 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
18. Ringkonnakohus leiab, et esitatud määruskaebus ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ega veena kohut selles, et A. Kuusalu ennetähtaegne vabastamine oleks põhjendatud. Ei ole võimalik asuda seisukohale, et maakohus ei oleks arvestanud A. Kuusalu suhtes esinevaid positiivseid asjaolusid – need kogumis lihtsalt ei ole sellised, et annaksid aluse süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamiseks.
19. Maakohus on asjaolude kogumi pinnalt jõudnud põhjendatult seisukohale, et A. Kuusalu ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud. Käesoleval ajal ei ole võimalik järeldada, et süüdimõistetu puhul oleks uute kuritegude risk viidud miinimumini, mis nähtub KarS § 76 lg 4 asjaolude kogumis analüüsimisest, mis on maakohtul põhjalik. Seejuures, tutvudes maakohtu määrusega, ei ole võimalik asuda seisukohale, et maakohus ei ole kõiki asjaolusid kogumis analüüsinud –maakohus on käsitlenud nii süüdimõistetu isikut, tema varasemat elukäiku, käitumist vangistuses kui ka vabaduses avanevaid võimalusi.
20. Määruskaebuses kordab süüdimõistetu üle enda poolt läbitud individuaalse täitmiskava, mida on käsitlenud ja arvestanud ka maakohus. Seega ei pea ka ringkonnakohus võimalikuks sellele enam täiendavat kaalu anda, sest selles puuduvad uued asjaolud. Lisaks ei pea kohus põhjendatuks A. Kuusalu selgitusi määratud distsiplinaarkaristuste kohta. Kui süüdimõistetu ei ole nõus distsiplinaarkaristusega, on tal see võimalik ettenähtud korras vaidlustada. Kohtule sellist informatsiooni ei nähtu.
21. augustil 2023 on määratud A. Kuusalule kartser kestusega 6 päeva nimesildi mittekandmise eest, millisest karistusest võib järeldada, et tegemist on vägagi raske rikkumisega. Samas annab süüdimõistetu selgitus nimesildi mittekandmisele (nimesildi mittekandmine on juhtunud osakonna sisesel treeningul, treeningu ajal on nimesildi kandmine ebamugav ja lausa ohtlik, ta on asetanud selle lähedusse laua peale jne) annab pigem signaali sellest, et A. Kuusalu tõlgendab reegleid endale sobivalt ehk esineb ka oht, et kriminaalhooldusel olles juhtub sama. Seejuures on süüdimõistetul märkimisväärselt distsiplinaarkaristusi võrreldes näiteks keskmise kinnipeetavaga, kes vaidlustab maakohtu määruse, mistõttu on õige maakohtu järeldus, et isiku käitumine vangistuses ei ole olnud hea ning kui isik ei suuda oma käitumist juhtida vangistuses (3 noomitust võõras kambris viibimise eest ja kartser nimesildi mittekandmise eest), siis esineb vähe lootust, et ta suudaks nõuetekohaselt läbida ka kriminaalhoolduse. On märkimisväärt, et süüdimõistetu on ka varasemalt olnud ennetähtaegselt vangistusest vabastatud (kriminaalasi nr 1-09-13183), kuid sellest ca aasta hiljem on A. Kuusalu pannud toime raske isikuvastase kuriteo, mille eest ta käesolevalt vangistust kannab.
22. KarS § 76 lg 4 kohaselt määratakse katseaeg ärakandmata karistusaja ulatuses, kuid mitte lühemana kui kuus kuud. Katseajaks allutatakse süüdlane KarS §-s 75 sätestatud käitumiskontrollile, kuid mitte rohkem kuni kahekümne neljaks kuuks. Maakohtu määrusest kui ka vangla iseloomustusest tuleneb, et A. Kuusalu soovib minna MTÜ-sse Lootuse Küla, et võimalik on asuda majutus- ja nõustamisteenusele ning võimalus on läbida 10-12-kuuline alkoholi- ja narkosõltuvusest taastumise programm. On positiivne, et süüdimõistetu soovib lõpuks oma probleemiga tegeleda. Küll saab tema katseaeg olema märkimisväärselt pikem kui programmi läbimise aeg. Samas ei nähtu, et süüdimõistetul oleks muud garanteeritud elukohta pärast programmi, seega esineb teatav kahtlus, kas isikul on ka pärast programmi garanteeritud elukoht, mida on vaja käitumiskontrolli kohaldamiseks.
23. Arvestades määruskaebuses toodud argumente, et isik on ära kandnud pika karistuse, peab kohus vajalikuks süüdimõistetule meelde tuletada järgmist. Süüdimõistetu ei saa nõuda ennetähtaegset vabastamist, kui tema leiab, et see on põhjendatud. Kuigi vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, ei ole tal nende normide kohaselt subjektiivset õigust nõuda 3 vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist (RKKKo asjas nr 3-1-1-18-11, p 9.1, RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p 18). See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda. Küll KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 toodud tähtajad väljendavad aga seadusandja abstraktset kriminaalpoliitilist hinnangut sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav (ka pikaajalise) vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Seega peab kohus pärast KarS § 76 lg-s 1 või 2 ettenähtud tähtaja möödumist sama paragrahvi
24. lõikes nimetatud asjaolude kaalumisel hindama eri- ja üldpreventiivseid tegureid, pidades silmas ennetähtaegse vabastamise üldise eesmärgi saavutamise võimalikkust üksikjuhul (RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p 19).
25. Maakohus ei ole jätnud süüdimõistetut vabastamata seetõttu, et ta ei ole arvestanud positiivseid asjaolusid, vaid KarS § 76 lg 4 asjaolusid kogumis hinnates ei ole isiku vabastamine põhjendatud. Riigikohtu praktika kohaselt on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
26. aprilli 2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 20). Nii on ka maakohus talitanud ning ringkonnakohtul ei ole maakohtule midagi ette heita.
27. Kuigi isik on läbinud individuaalse täitmiskava, ei nähtu, et see mõjutaks tema käitumist ning reeglitele allumist (distsiplinaarkaristused). Ka ei nähtu, et enne vangistust oleks süüdimõistetul lähedaste toetus puudunud ja A. Kuusalu on näidanud, et selle olemasolu ei hoia tema puhul ära uusi kuritegusid. Ehk kogumis ei esine selliseid asjaolusid, mis juba käesoleval hetkel, s.o rohkem kui 5 aastat enne karistusaja lõppu, annaks aluse järelduseks, et karistus oleks oma eesmärgid A. Kuusalu osas täitnud ning uute kuritegude risk oleks viidud miinimumini. Varasem karistatus ja isiku elukäik näitab, et tema puhul ei ole selliseks uute kuritegude ohtu maandavaks faktoriks ka kriminaalhooldus, sest A. Kuusalu on jätkanud süütegude toimepanemist. Ka ei pea kohus võimalikuks jätta arvestamata süüdimõistetu võlgnevusi. Vangistuses saadav töötasu ei ole tõesti võrreldav vabaduses viibiva isiku võimaliku saadava töötasuga. Ka ei saa eeldada, et karistust kandva isiku elu karistuse tõttu ei muutuks. Küll on süüdimõistetu kuritegusid toime pannud majandusliku kasu saamise eesmärgil ehk tegemist on märkimisväärse riskiga uueks kuriteoks, mida ei ole võimalik kõrvale jätta.
28. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu
29. veebruari 2024 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Tiit Lõhmus Maarika Kuusk (allkirjastatud digitaalselt) 4 Aarne Sarjas