2.2 lepingust nr L89008869251 tekkinud põhivõlalt 401,30 eurolt perioodil 28.09.2022-14.03.2023 seadusjärgses viivisemääras (
3. Välja mõista Sxxxxxx Txxxxxxxxxxx Aktiva Finance Group OÜ kasuks täiendav viivis järgmiselt: 1 3.1 Lepingust nr L89008401868 tuleneva nõude osas
lg-s 1 sätestatud määras alates 15.03.2023 kuni põhinõude 2526 euro täieliku tasumiseni. 3.2 Lepingust nr L89008869251 tuleneva nõude osas
lg 1 lauses 2 sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas) alates 15.03.2023 kuni põhinõude 401,30 euro täieliku tasumiseni. Menetluskulude jaotus 1. Jätta menetluskulud 84% ulatuses kostja kanda ja 16% ulatuses hageja kanda. 2. Määrata kindlaks Aktiva Finance Group OÜ menetluskulud summas 775 eurot, millest 455 eurot on riigilõiv, 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulud ja 300 eurot (km-
mõttes, kuna tegemist on tasulise järelmaksulepinguga (maksetelt arvestatakse intressi). Leping nr L89008869251 ei olnud tasuline (puudus intress), mistõttu ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga
Kohtu hinnangul on leping nr L89008869251 faktooringuleping
Kohus leiab, et lepingu nr L89008401868 (s.o tarbijakrediidilepingu) ülesütlemine on kehtiv ning lepingust tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks. Puuduvad asjaolud ja tõendid, mis viitaksid sellele, et lepingu ülesütlemine oleks olnud ebaseaduslik. Lepingust nr L89008869251 tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks seoses maksetähtaja saabumisega (maksetähtaeg saabus enne lepingu ülesütlemist). I lepingust nr L89008401868 tuleneva nõude lahendamine Esmalt peab kohus hindama, kas esineb seadusest tulenevaid lepingu tühisuse aluseid. Kuna tegemist on tarbijakrediidilepingust tuleneva nõudega, siis peab kohus omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja selle kontrollimiseks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet (Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-679/18, p-d 17-24, 46). Seega peab kohus neid asjaolusid kontrollima ka siis, kui kostja hagile ei vasta. Nimetatud seisukohta on korduvalt avaldanud ka Riigikohus (nt 2-21-13098 p 13; 3-2-1-141-14 p 18; 3-2-1-40-10 p 14).
⁴ lg 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. 5 Krediidiandjal on kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust nõutava hoolsusega, mh peab ta arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta, sh tema varalist seisu, regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemat maksekäitumist ja uue võetava kohustuse mõju varasematele kohustuste täitmisele. Krediidiandja on kohustatud vajaliku teabe omandamiseks vajadusel küsima teavet tarbijalt ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja võib lepingu sõlmida üksnes siis, kui pärast vajaliku teabe omandamist ja selle analüüsi leiab, et tarbija on krediidivõimeline ning suudab võetavat kohustust täita (
Riigikohus on põhjalikult 24.11.2023.a määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Riigikohus on p-s 14 märkinud, et esmalt on otstarbekas kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on kooskõlas seadusega (
lg 1, § 4062 lg 1) või mitte, seejärel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (p 17). Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 30,79%. Lepingu sõlmimise ajal 23.04.2022 oli Eesti Panga poolt viimase kuue kuu avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,95%, mille kolmekordne määr on 50,85%. Seega on lepingus märgitud krediidi kulukuse määr seadusega kooskõlas ning leping on kehtiv. Ülalmärgitud lahendis on Riigikohus p-s 17-18 avaldanud põhimõtted, kuidas kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, mh on leitud, et krediidiandja on kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline ning vajadusel küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus, vaadanud läbi hageja esitatud selgitused ja tõendid krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas, leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole tarbija majandusliku seisundi kohta omandanud 6 minimaalset teavet ning on kostja krediidivõimelisuse hindamisel jõudnud ebaõigele järeldusele. Kostja on laenutaotluses (dtl 60) märkinud, et tema igakuiseks sissetulekuks on 1400 eurot ning igakuised kohustused 0 eurot. Hageja on esitanud Taust.ee väljatrüki seisuga 11.05.2023 (dtl 137), millest nähtub, et kostja suhtes on esimene maksehäire 15.06.2022 summas 3605,72 eurot, sealt edasi maksehäired 01.07.2022 summas 709,80 eurot, 05.07.2022 summas 1080,10 eurot, 23.07.2022 summas 356,59 eurot ja 10.11.2022 summas 206,69 eurot, kokku 5958,90 eurot. Inbank Finance AS edastatud kirjas hagejale (dtl 181-182) oli märgitud, et krediidiandja tegi enne laenu andmist 15.04.2022 päringu Maksu- ja Tolliametisse, mille päringu tulemusena oli kostja 5 kuu keskmine sissetulek 552,53 eurot ning väljaviimane makse tehti talle 31.03.2022. Pangakonto väljavõtet ei küsitud ning otsus oli automaatne. Maksehäireregistrisse tehtud päringute kohaselt maksehäireid ei olnud. Hageja vastusest nähtuvalt võttis krediidiandja laenu andmisel arvesse kostja sissetulekut 552,53 eurot ning leidis, et lepingujärgne osamakse oli kostjale võimetekohane. Laenuandja hinnangul oli kostja piisava sissetulekuga isik ehk usaldusväärne laenuvõtja, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Kohtu hinnangul ei omandanud krediidiandja teavet kostja sissetuleku liigi ja suuruse regulaarsuse kohta. Krediidiandja ei omandanud teavet selle kohta, kas kostja töötab või mitte. Kohtu hinnangul pidanuks krediidiandjal tekkima kahtlus kostja sissetuleku osas ainuüksi selle pinnalt, et kostja taotluses märgitud sissetulek ei kattunud ligilähedaseltki tema 5 kuu keskmise maksustatud sissetulekuga. Kohtule jääb arusaamatuks, miks krediidiandja antud olukorras ei pöördunud kostja poole täiendava teabe saamiseks, m.h sissetulekut puudutava vastuolu kõrvaldamiseks. Lisaks ei omandanud krediidiandja teavet kostja olemasolevate varaliste kohustuste, regulaarsete finantskohustuste, igakuiste majandamiskulude kohta, kostja varasema maksekäitumise kohta. Kohus märgib, et maksehäireregistrid näitavad vaid kohustusi, mille täitmisega on isik juba viivitusse jäänud (kohutust rikkunud), mitte olemasolevaid kohustusi. Regulaarsete finantskohustuste ja majandamiskulude osas oleks mingitki teavet andnud kostja pangakonto(de) väljavõte, mida krediidiandja kostjalt ei küsinud. Kohus märgib, et isiku konto väljavõttelt on näha tavaliselt nii see, ka isik on võtnud muid laene (näha sissetulek krediidiandjatelt) või on ta täitnud muid kestvuskohustusi (näha regulaarsed tasumised krediidiandjatele või teisele võlausaldajatele), millest saab teha ka järelduse tema muude kohustuste kohta. Asja materjalidest nähtuvalt on ilmselge, et täiendava teabeta ja pangakonto väljavõtteta on krediidiandja analüüs kostja maksevõime osas puudulik. Krediidiandja poolt kogutud teave polnud piisav kostja maksevõime hindamiseks ning puuduvad tõendid, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kui krediidiandja oleks küsinud kostjalt täiendavat teavet, pangakonto väljavõtet ja seda ka analüüsinud, oleks talle eeldatavalt selgeks saanud, et laenu taotlemise ajal oli kostjal olemasolevaid kohustusi vähemalt 5000 euro ulatuses. Kohtu hinnangul on kaheldav, et keskmiselt 550 eurose sissetuleku juures suudaks kostja teenindada laene ca 7500 euro ulatuses, arvestades seejuures igakuiseid elamiseks vajalikke kulusid. Kusjuures igakuiseid eluks vajalikke kulusid pole laenuandja üldse analüüsinud. Samuti ei näita piisava sissetuleku omamine isiku usaldusväärsust nagu on märkinud hageja. Isiku usaldusväärsust on võimalik hinnata tema varasema maksekäitumise pinnalt, mida asja materjalidest nähtuvalt laenu andmisel ei kontrollitud/hinnatud. Kohus nõustub hagejaga, et vastutustundliku laenamise nõuete täitmist vajaliku hoolsusega ei saa käsitleda positiivse tulemuse garantiina kliendi hilisema maksevõime suhtes. Hilisemat laenuvõtja maksevõimet pole tõesti lõpuni võimalik ennustada ja risk (esmakordseks) kohustuse rikkumiseks jääb alati. Samas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärk siiski see, et laenu andmise ajal ei oleks laenuvõtja 7 makseraskustes, mida laen süvendaks või et laenu andmise tulemusena ei satuks laenuvõtja makseraskustesse. Selleks ongi oluline, et krediidiandja täidaks vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust piisava hoolsusega, mida Inbank Finance AS pole käesolevalt teinud. Kohus on seisukohal, et vajaliku ja piisava teabe omandamata jätmine ei võimaldanud krediidiandjal adekvaatselt hinnata, kuidas mõjutab uue kohustuse võtmine kostja varasemate kohustuste täitmise võimet. Eeltoodu alusel leiab kohus, et Inbank Finance AS on
lg-st 6 tulenevat kohustust, s.o vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, rikkunud.
⁴ lg 7 laused 1-3 sätestavad, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid ja tõendeid, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt
lgle 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet, mistõttu kohalduvad
Vastutustundliku laenamise põhimõtte tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus. Poolte kokkuleppeline intress 15,90% aastas tuleb asendada seadusjärgse intressimääraga, kuna kokkuleppeline määr on suurem kui seadusjärgne. Muid tasusid nõuda ei saa, käesoleval juhul lepingutasu, lepingu haldustasu ja võla sissenõudmiskulusid ning nende nõuete osas jääb hagi rahuldamata. Viivist on hageja nõudnud samas määras kui on intressimäär. Kuigi lepingujärgne intressimäär on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tühine, on siiski
lg 1 ja
lg 1 alusel kehtiv kokkulepe selle kohta, et viivisemäär on võrdne intressimääraga. Seega tuleb viivist arvestada seadusjärgse intressimääraga samas määras. Kostja ei ole teinud lepingu alusel ühtegi makset. Kostja ei ole esitanud vastuväited, et ta oleks makseid teostanud. Hageja põhinõue kuulub rahuldamisele summas 2526 eurot. Intressi on hagejal õigus nõuda kuni lepingu lõppemiseni 27.09.
II lepingust nr L89008869251 tuleneva nõude lahendamine Inbank Finance AS on lepinguga nr L89008869251 (varasemalt nr L89008574627) finantseerinud kostja ostu Sportland EE-st summas 401,30 eurot. Seoses varasema lepingu muutmisega lisandus põhinõudele lepingutasu 25 eurot. Kostja ei ole tagasimakseid teostanud. Kostja ei esitanud ühtegi vastuväidet nõude osas või selles osas, et ta oleks makseid teostanud.
Kohus leiab, et põhinõue 401,30 eurot ja lepingutasu 25 eurot on põhjendatud ja tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Lisaks põhivõlale nõuab hageja kostjalt viivist. Kuivõrd hageja põhinõue kostja vastu on põhjendatud ning kohus on selle kostjalt välja mõistnud, on hagejal õigus nõuda ka viivist. 8 Hageja on arvestanud viivist 401,30 eurolt seadusjärgses määras (
Hageja on arvestanud viivise korrektselt. Kostja ei ole esitanud viivisenõuetele vastuväiteid. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis 16,78 eurot. Hageja nõuab lisaks viivisele ka täiendavat viivist, mis pole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, alates hagiavalduse esitamisele järgmisest päevast 15.03.2023 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leiab, et nõue on TsMS § 367 alusel võimalik ja rahuldab selle. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse kokku summas 2952,30 eurot (lepingu nr L89008401868 alusel põhinõue 2526 eurot ja lepingu nr L89008869251 alusel põhinõue 401,30 eurot ja lepingutasu 25 eurot) ning viivise lepingust nr L89008401868 tekkinud põhivõlalt 2526 eurolt perioodil 28.09.2022-14.03.2023 seadusjärgses intressimääras (
lg 1) summas 12,63 eurot ja lepingust nr L89008869251 tekkinud põhivõlalt 401,30 eurolt perioodil 28.09.2022-14.03.2023 seadusjärgses viivisemääras (
Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja täiendava viivise lepingust nr L89008401868 tuleneva nõude osas
lg-s 1 sätestatud määras alates 15.03.2023 kuni põhinõude 2526 euro täieliku tasumiseni ja lepingust nr L89008869251
lg 1 lauses 2 sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas) alates 15.03.2023 kuni põhinõude 401,30 euro täieliku tasumiseni. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jätab kohus menetluskulud 84% ulatuses kostja kanda ja 16% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja esitas hagiga kohtule menetluskulude nimekirja. 20.12.2023.a määrusega andis kohus hagejale võimaluse esitada taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks koos menetluskulude nimekirjaga. Hageja ei esitanud kohtu määratud tähtajaks midagi. Kohus lähtub hageja menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel hagis esitatud nimekirjast. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulusid kokku 1151 eurot. Nimetatud kulud koosnevad riigilõivust 455 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kuludest 20 eurot ning lepingulise esindaja kuludest 676 eurot (km-ta, sest hageja on käibemaksukohustuslane). Kostja vastuväiteid hageja menetluskuludele ei esitanud. Kohus leiab, et hageja kuludest on põhjendatud riigilõiv 455 eurot vastavalt TsMS § 147 lg-le 1. Samuti on põhjendatud maksekäsu kiirmenetluse kulud TsMS § 4842 alusel. Hageja on esitanud taotluse õigusabiga seotud kulude hüvitamiseks. Nimetatud kulud on kohtuvälised kulud vastavalt TsMS § 144 p-le 1 ja 2 – esindajate kulud ja nende sõidukulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab: Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. 9 Kohus peab seega hindama tehtud õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust konkreetse menetluse kontekstis. Kohtul ei ole õigusabile tehtud kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi. Väljamõistetavate õigusabikulude suurus tervikuna peab vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh vajalike menetlustoimingute hulgale. Arvestades eeltoodut ja hageja esindaja toimingute hulka, hindab kohus toiminguid (sh tasumäära vastavalt toimingutele, ajakulu jms) kogumis lähtudes asja olemusest, mahust ja keerukusest. Kohus hindab toiminguid eraldiseisvalt üksnes vajadusel. Kohus leiab, et asi ei olnud keerukas ega mahukas ning see kajastub ka hageja dokumentide sisus ja arvus, toimunud istungite arvus
/Allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik 10 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.