Obsah (5)

§ 1§ 22§ 15§ 31§ 150

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 08.02.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-22-18340 Kohtuasi Vabaduse KV pan

§ 1lg 3 kirjeldatud maksejõuetust (bilansiline maksejõuetus).

Samas haldur märkis, et võlausaldaja nõude olemasolu korral peab võlgnik selle tasuma koheselt (see on muutunud sissenõutavaks), enda nõude ETRE OÜ vastu saab võlgnik aga esitada alles pärast kohustuse tasumist võlausaldajale. Võlgnikul puudub likviidne vara võlausaldaja nõude tasumiseks. Seega puudub sellises olukorras võlgnikul vara võlausaldaja sissenõutavaks muutunud nõude rahuldamiseks ning võlgnik oleks maksejõuetu tulenevalt pankrotiseaduse (

) § 1 lg 2 (nähtav maksejõuetus). 4.5. Ilma võlausaldaja nõudeta võlgnikul teadaolevalt kohustusi ei ole. Juhul, kui võlgnik on maksejõuetu, siis

§ 22lg 5 mõistes on maksejõuetuse põhjuseks muu asjaolu.

Võlgniku maksejõuetuse tekkimise aeg langeb kokku võlausaldaja kohustuse tasumise tähtajaga. Ajutise halduri hinnangul puudub võlgnikul vara pankrotimenetluse läbiviimiseks.

1. Maakohus tegi 09.05.2023 määrusega ettepaneku võlgnikule, võlausaldajatele ja kolmandatele isikutele maksta kohtu deposiiti pankrotimenetluse raugemise vältimiseks 6500 eurot. Võlausaldaja tasus nimetatud summa kohtu deposiiti. Maakohtu määrus
2. 11.09.2023 määrusega kuulutas Harju Maakohus kell 14.00 välja võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Jüri Truutsi. Kohus määras, et esimene võlausaldajate koosolek toimub virtuaalsaalis 26.09.2023 kell 10.
3. Maakohus jättis võlausaldaja menetluskulud ning ajutise pankrotihalduri tasu ja kulutuse nõude võlgniku kanda.
4. Maakohtu hinnangul on võlausaldaja nõue selge ja võlgniku vastuväited pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõudele põhjendamata. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 3 2-22-18340 pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ja ETRE OÜ vahel oli sõlmitud vahendusleping, milles pooled leppisid kokku vahendustasu maksmises pankrotiavalduse esitanud võlausaldajale. Asjaolu, et vaidlusaluse kinnisasja müügileping toimus pärast vahenduslepingu väidetavat ülesütlemist, ei mõjuta VÕS § 664 lg 3 (maakohus viitas ekslikult äriseadustikule) kohaselt võlausaldaja õigust vahendustasu saamiseks. Vaidlus puudus selles, et vahenduslepingu sõlminud ETRE OÜ jagunes, mille käigus tekkis muu hulgas võlgnik, kes jagunemislepingu kohaselt omandas vaidlusaluse kinnistu, milline asjaolu nähtub ka kinnistusraamatust. Perioodi 25.08.2022–31.12.2022 kohta äriregistrile esitatud majandusaasta aruande kohaselt on võlgnik kogu tegutsemise vältel saanud tulu kinnistu Põllu 137/Vabaduse pst 170 müügist 604 434,17 eurot. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab maakleritasu saamine VÕS § 664 lg 1 mõttes seda, et maakleri panuse tulemusena sõlmib käsundiandja maakleri vahendatud või osundatud kolmandate isikutega lepingu. Vaidlus puudus selles, et vahenduslepingus määratletud kinnistu müüdi võlgniku poolt pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja leitud ostjale. Juhul, kui esinevad alused võlausaldaja nõude vähendamiseks, siis on võlgnikul võimalik need alused pankrotimenetluses esitada.
5. Maakohus tuvastas asja materjalide põhjal, et võlgnikul on teadaolevaid kohustusi vähemalt 174 593,12 euro ulatuses. Puuduvad andmed võlgnikule jagunemislepinguga jaotatud kohustuste suuruse ja täitmise kohta. Tulenevalt asjaolust, et võlgnikule langeb ÄS § 447 lg 1 tulenevalt kohustus tasuda vahenduslepingust tulenev solidaarne kohustus, mis jagunemislepingu kohaselt ei ole jagunenud võlgnikule, on võlgnikul nõue ETRE OÜ vastu. Pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja on 20.08.2023 esitanud andmed ETRE OÜ poolt kinnisvara võõrandamise ja talle kuuluva kinnisvara arestimise kohta kolmanda isiku kasuks, siis ei ole tõenäoline, et võlgniku nõuet ETRE OÜ vastu on võimalik rahuldada. Täitemenetluste registri andmetele võlgniku suhtes läbiviidavad täitemenetlused puuduvad. Võlgniku majandustegevus on lõppenud. Ajutise pankrotihalduri hinnangul on võimalik juhul, kui võlausaldaja tasub kohtu määratud deposiidi pankrotimenetluse kulude katteks, võimalik võlgniku pankrot välja kuulutada. Võlausaldaja on tasunud kohtu määratud deposiidi pankrotimenetluse kulude katteks.
6. Maakohus leidis, et kuna võlgnikul on teadaolevaid täitmata kohustusi vähemalt 174 593,12 eurot ja võlgniku vara koosneb tagasivõidetavatest nõuetest, mille rahuldamismäär pole teada ja muu vara võlgnikul puudub, siis ei ole võlgniku vara arvelt võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid, millest tulenevalt on võlgnik maksejõuetu. Puuduvad andmed selle kohta, et võlgniku majanduslik olukord võiks paraneda. Seega on võlgnik tulenevalt

§ 1

lg-test 2 ja 3 maksejõuetu ja selline seisund ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kuna võlausaldaja on tasunud kohtu deposiiti võlgniku pankrotimenetluse raugemise vältimiseks 6500 eurot, siis on selle arvelt võimalik kanda pankrotimenetluse kulusid, mistõttu tuleb võlgniku pankrot välja kuulutada.

1. Kuna ajutise pankrotihalduri ülesannete täitmise periood ei olnud piisav asjaolude väljaselgitamiseks, võlgniku juhatuse liige ei täitnud teabe andmise kohustust ja esineb alus võlgniku pankroti väljakuulutamiseks, siis tuleb pankrotihalduril edaspidise pankrotimenetluse käigus välja selgitada, kas võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on võlgniku juhatuse liikme raske juhtimisviga või kuriteo tunnustega teod ning luua võimalus vajadusel vastavate nõuete esitamiseks. 4 2-22-18340 Määruskaebus
2. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta võlausaldaja avalduse rahuldamata. Menetluskulud palub võlgnik jätta võlausaldaja kanda.
3. Avaldaja nõue on ebaselge. Võlgnik on avaldaja nõudele põhjendatult vastu vaielnud. Maakohus jättis võlgniku vastuväited täielikult hindamata ja olulise tõendina hindamata ka Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud lahendi tsiviilasjas nr 2-22-17400, milles tuvastati, et avaldaja nõue ei ole selge ja see tuleb läbi vaadata hagimenetluses. Ringkonnakohtu lahend on avaldaja suhtes siduv ja kohustuslik, kuna vaidluse aluseks olevad asjaolud on identsed.
4. Puudutatud isik ei ole maksejõuetu. Võlgniku maksejõuetust tuleb hinnata ilma vaidlusaluse nõudeta. Menetluse edasine käik
5. Võlahaldus OÜ ja TGY Holding OÜ 29.09.2023 vastusest määruskaebusele nähtub, et võlausaldaja loovutas 13.09.2023 oma nõude võlgniku vastu osaliselt Võlahaldus OÜ-le ja TGY Holding OÜ-le, kes paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata.
6. Võlausaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata.
7. Maakohus andis 26.10.2023 kirjaga võlgnikule võimaluse täiendavalt selgitada ja tõendada võlgnikule jagunemislepinguga jaotatud kohustuste suurust ja kohustuste täitmist. Lisaks juhtis maakohus tähelepanu, et tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on osaühing Perearst Piret Tammist teatanud, et temal on võlgniku vastu rahaline nõue, mis on tekkinud enne jagunemist jaguneva äriühingu (OÜ ETRE) vastu, ja ta on palunud võlgniku pankrotimenetluses tunnustada oma nõuet 257 680,31 eurot teises rahuldamisjärgus. Maakohus korraldas 08.11.2023 kohtuistungi määruskaebuse arutamiseks.
8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on õige ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust määruse muutmiseks või tühistamiseks. Vastavalt TsMS §-le 659 ja § 657 lg 1 p-le 1 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda.
10. Maakohus tutvus võlausaldaja pankrotiavalduse, võlgniku vastuväidete ja ajutise halduri aruannetega ning kuulas nimetatud isikud ära istungitel. Maakohus on võlgniku vastuväidetega seotud asjaolusid ja tõendeid hinnanud ning piisavalt määrust nõude selguse osas põhjendanud. Kuna pankrotiseadusest ei tulene konkreetseid kriteeriume, mille alusel kohus peab otsustama võlgniku vastuväidete põhjendatuse üle ja nõude väljaspool pankrotimenetlust lahendamise vajaduse üle, on see kohtu diskretsiooniotsus, mida tuleb põhjendada ja see peab olema kooskõlas seaduse mõttega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

§ 15

lg 3 p 1 mõttega kooskõlas see, kui mistahes võlgniku vastuväidete esitamise korral pankrotimenetlus lõpetatakse ja võlausaldaja nõue suunatakse hagimenetlusse. Võlgniku esitatud väidetele, mis 5 2-22-18340 puudutavad nõude suurust ja põhjendatust, saab anda hinnangu ka pankrotimenetluse käigus. Maakohtu määruse põhjendustest saab järeldada, et praegusel juhul on maakohtu hinnangul otstarbekas võlgniku vastuväidete lahendamine pankrotimenetluse raames. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda, sest maakohus ei ole asjaolude hindamisel kaalumispiire ületanud. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse seisukohaga, et tsiviilasjas nr 2-22-17400 tehtud maa- ja ringkonnakohtu lahendid, milles tuvastati, et avaldaja nõue ei ole selge, on avaldaja suhtes siduvad ja maakohtul tuli lähtuda teises tsiviilasjas tehtud järeldustest. Maakohus võis praeguses asjas jõuda nõude selguse osas

§ 15

lg 3 p 1 kontekstis teistsugusele järeldusele kui tsiviilasjas nr 2-22-17400 jõuti. 20.

§ 31lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu.

Alates 01.01.2010 kehtiva

§ 31

lg 2 esimese lause järgi jätab kohus olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest pankroti välja kuulutamata, kui esineb

§ 15lg-s 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus.

Muu hulgas on

§ 15

lg 3 p 1 järgi selliseks aluseks olukord, kus võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.

§ 31

lg-st 2 tuleneb selgelt, et eelnimetatud säte ei kohaldu juriidilisest isikust võlgniku puhul. Muudatuse sätestanud kohtutäituri seaduse eelnõu (462 SE) seletuskirja järgi oli

§ 31

muutmise eesmärgiks lihtsustada pankroti väljakuulutamise eeldusi ja võimaldada alustada pankrotimenetlust iga juriidilisest isikust võlgniku vastu, kes on maksejõuetu. Selliselt sooviti tagada, et tsiviilkäibes ei osaleks maksejõuetud juriidilised isikud. Seega hinnatakse juriidilisest isikust võlgniku puhul nõude selgust

§ 15

lg 3 p 1 järgi üksnes ajutise halduri määramisel.

§ 31

lg 1 koostoimes lg-ga 2 kohustab kohut kuulutama püsivalt maksejõuetu juriidilise isiku pankroti välja ka juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja kohus leiab, et nõue ei ole selge (RKTKm 10.06.2014, 3-2-1-60-14, p 16). 21. Vaatamata eeltoodule ei ole võlausaldaja nõude olemasolu ja selle ulatus ning selgus pankroti väljakuulutamise otsustamise staadiumis tähtsusetu. Olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse, võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu

§ 1

lg 2 või lg 3 tähenduses, tuleb kohtul võlgniku maksejõulisust (s.t suutlikkust tasuda võlgu ning vara ja kohustuste omavahelist vahekorda) hinnata ilma vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ka ilma vaidlusalust nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta, siis on täidetud püsiva maksejõuetuse esimene eeldus

§ 1lg 2 või lg 3 järgi.

Seejärel tuleb hinnata ka samadest sätetest tuleneva teise eelduse täidetust ehk seda, kas maksejõuetus on püsiv (RKTKm 10.06.2014, nr 3-2-1-60-14, p 18). 22.

§ 1

lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. 23. Pankrotimenetluses selgitab võlgniku varalise seisundi välja eelkõige haldur (RKTKm 26.10.2018, 2-15-17822, p 14.1).

§ 22

lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt selgitab ajutine haldur välja võlgniku vara, sh võlgniku kohustused, ning kontrollib, kas võlgniku vara katab pankrotimenetluse kulud, ja annab hinnangu võlgniku varalisele seisundile ja maksejõulisusele. 23.1. Haldur selgitas 17.02.2023 esitatud aruandes, et võlgniku maksejõuetus sõltub asjaolust, kas kohus peab pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõuet vaidlusaluseks nõudeks või mitte, kuna aruande koostamise seisuga ei olnud haldurile teadaolevalt võlgnikul võlausaldaja 6 2-22-18340 nõudeta teisi kohustusi. Haldur leidis, et juhul kui võlausaldajal on nõue võlgniku vastu, siis on võlgnikul samas ulatuses regressinõue ETRE OÜ vastu. Seega on võlgnikul varasid ja kohustusi võrdselt ning enda debitoorse nõude maksmapanekul saaks võlgnik rahuldada võlausaldaja nõude. Seega aruande koostamise aja seisuga ei esinenud

§ 1lg 3 kirjeldatud maksejõuetust (bilansiline maksejõuetus).

Samas märkis haldur, et võlausaldaja nõude olemasolu korral peab võlgnik selle tasuma koheselt (see on muutunud sissenõutavaks), enda nõude ETRE OÜ vastu saab võlgnik esitada aga alles pärast kohustuse tasumist võlausaldajale. Võlgnikul puudub likviidne vara võlausaldaja nõude tasumiseks. Seega puudub sellises olukorras võlgnikul vara võlausaldaja sissenõutavaks muutunud nõude rahuldamiseks ning võlgnik oleks maksejõuetu tulenevalt

§ 1lg 2 (nähtav maksejõuetus).

Ajutise halduri hinnangul puudub võlgnikul vara pankrotimenetluse läbiviimiseks. 23.

1. 03.10.2023 seisukohas täpsustas haldur, et olemasolevate andmete põhjal on ETRE OÜ muutunud maksejõuetuks. Seega muutus võlgniku regressinõude maksmapanek kaheldavaks. 23.
2. 19.10.2023 kohtule esitatud 26.09.2023 toimunud võlausaldajate I üldkoosoleku protokollist nähtub, et osaühing Perearst Piret Tammist on esitanud võlgniku pankrotimenetluses nõude 257 680,31 eurot. Seega on pankrotimenetluse ajal selgunud, et vaidlusalusele võlausaldaja nõudele on lisandunud märkimisväärses suuruses nõue. 23.
3. Asjas on tuvastatud, et võlgnikul puudub likviidne vara, võlgnikul ei ole igapäevast majandustegevust, mille arvel oleks võimalik kohustuste täitmiseks tulu teenida. Võlausaldajate I üldkoosoleku protokollist nähtuvalt võeti vastu otsus mitte jätkata võlgniku ettevõtte tegevust. Määruskaebuses ega maakohtu poolt 08.11.2023 korraldatud istungil ei ole võlgnik esitanud ühtegi põhjendust, mis lükkaks ümber järelduse tema maksejõuetuse kohta või mis annaks aluse arvata, et võlgnik võiks mingil muul viisil suuta oma kohustused täita. Võlgniku regressinõude maksmapanek on vähetõenäoline. Arvestades, et lisandunud on pankrotimenetluses esitatud nõue 257 680,31 eurot, ei kata võlgniku vara tema kohustusi, isegi kui jätta arvestamata võlausaldaja vaidlusalune nõue. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus kahelda halduri arvamuses ja maakohtu järelduses, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu.
4. Eeltoodust tulenevalt ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määruse tühistamiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda. TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus. TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
6. Pankrotiavalduse esitamisest tingitud võlausaldaja menetluskulud on pankrotimenetluse kulud

§ 150

lg 1 p 1 mõttes ning kui pankrotiavaldus rahuldatakse, tasutakse need kulud

§ 150

lg 2 järgi pankrotivarast pankrotiseaduses sätestatud korras (RKTKm 10.04.2013, 3-2-1-23-13, p 12). (allkirjastatud digitaalselt) 7