← Eesti

2-22-9545/30

Obsah (4)§ 657§ 654§ 652§ 171

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Gea Lepik ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 12.01.2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-95

) § 423 lg 2 p 1 alusel, sest hageja ei toonud kohtu ette olulisi asjaolusid. Hagiavalduses ei ole ühtegi arvestuskäiku, mida kostja I saanuks kontrollida ja vajadusel vastu vaielda. Nõude tõendamiskoormus lasub esmalt hagejal. Kostja I ei eitanud käenduskohustuse olemasolu ega vaielnud hilisema menetluse käigus vastu asjaolule, et tema poolt käendatud võlgniku põhikohustus muutus sissenõutavaks 02.07.

  1. Pankrotimenetluses kinnisasja müümisest laekunud 241 200 eurost ei makstud jaotusettepaneku alusel hagejale välja mitte 96 359,40 eurot, vaid hüpoteegi realiseerimisest saadud 241 200 eurost maksti jaotusettepaneku alusel hagejale 205 020 eurot. 5.
  2. Kostja kui võlgniku juhatuse liikme volitused lõppesid 17.06.
  3. Osanik saab olla osa omanik. Registriandmetel ei ole kostja I olnud võlgniku osanik. Alates 06.11.2018 on põhivõlgniku osanikuks kostja II kõrval Oak TreeIN OÜ, mille juhatuse liige ja osanik on kostja I. Kostja I ei osalenud võlgniku pankrotimenetluses võlgniku esindajana. Kostja I on üks võlgniku võlausaldajatest, kelle nõue on pankrotimenetluses esitatud ja tunnustatud. Nõudeavalduste kontrollimine on pankrotihalduri ülesanne ja kostja I ei näinud põhjust vaidlustada hageja poolt põhivõlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudeid. 5.
  4. Hagi alusel ei ole võimalik tuvastada, millisel alusel ja milliste võlgniku kohustuste täitmiseks jagas hageja proportsionaalselt 205 020 eurot, st millises osas loeti tasutuks põhivõlg, intressivõlg ja tasumata lepingutasu. Hagejale kinnisasja müügitulemist laekunud 205 020 euro arvelt tuleb tasutuks lugeda kostja I poolt käendatud võlgniku kohustus. Eeldades, et võlgniku põhikohustus oli tema maksejõuetuks tunnistamise seisuga 260 636,09 eurot, on võla jääk peale 205 020 euro laekumist 55 616,09 eurot. Lisaks on kostja I vastustajale tasunud 8000 eurot. 5.
  5. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt I viivise tasumist põhjendusega, et põhivõlgnik ei täitnud oma kohustusi tähtaegselt. See, et hageja ei pööranud põhinõude sissenõutavaks muutumise järel sissenõuet hüpoteegiga koormatud kinnistule, on tema enda risk. Alates põhivõlgniku maksejõuetuks tunnistamisest ei saa pankrotiseaduse kohaselt põhivõlgniku põhikohustuselt viivist arvestada. Hageja ei ole selgitanud viivisemäära suurust ja alust. 5.
  6. Kostja I ei nõustu maakohtu seisukohaga deklaratiivsest võlatunnistusest. Pooled pidasid
  7. a läbirääkimisi kompromissi sõlmimiseks. Kostja I saanuks oma väited esitada ja tõendada maakohtus, kui kohus oleks pooltele enne kohtuistungit selgitanud, et käsitleb kompromissi deklaratiivse võlatunnistusena. Kostja I pidas hageja nõuet ebaõiglaselt suureks, kuna kostja I suurendas mh hageja huvides nii enne võlgniku maksejõuetust kui hiljem aktiivselt võlgniku vara ja pankrotivara. Kostja I kulutas isiklikke vahendeid, sh põhivõlgniku uuele juhatuse liikmele palga maksmiseks, võlgniku jooksvate kulude katmiseks ja palgatud juriidilistele nõustajatele tasumiseks. Kostja I nõue võlgniku pankrotimenetluses on tunnustatud teise järgu nõudena 145 240,68 euro ulatuses. 16.08.2021 jaotusettepaneku koostamise seisuga arvati Harju Maakohtu 05.05.2020 määrusega kinnitatud kompromissi alusel tsiviilasjas nr 2-18-17758 pankrotivara hulka kaks kinnisasja. Selle tulemusena suurenes võlgniku pankrotivara kahe kinnisasja võrra. Eeltoodule tuginedes pidas kostja I hagejaga läbirääkimisi käenduskohustuse vähendatud mahus täitmiseks ja tasumistähtaja pikendamiseks. Sellekohasest kirjavahetusest ilmneb, et hageja nõue 5

(8)oli õiguslikult vaieldav ja ebaselge. Seetõttu on 19.05.2022 kokkulepe kompromissleping VÕS § 578 tähenduses. Hageja oli nõus kokku leppima käenduskohustuse täitmise uues tähtajas ja käenduslepingust tulenevat nõuet vähendama tingimusel, et kostja I kinnitab kokkuleppes, et ei vaidlusta hageja poolt esitatud nõude suurust. Kompromissi teksti valmistas ette hageja, kes nõudis, et kokkuleppesse lisataks tingimus, mille kohaselt loetakse käenduskohustus kostja I poolt täidetuks eeldusel, et ta peab kinni uuest kohustuse täitmise tähtajast ja täidab kohustuse kompromissis kokku lepitud vähendatud ulatuses. 5.
  1. Seoses kostja II suhtes tehtud tagaseljaotsusega on maakohus teinud ühes ja samas asjas kostja II suhtes kaks kohtulahendit, mis võib kaasa tuua uue kohtuvaidluse. Otsuste resolutsioonide võrdlemisel ilmneb, et kostja I suhtes on hagi rahuldatud solidaarnõudena, kostja II tehtud tagaseljaotsuse resolutsiooni alusel sellist järeldust teha ei saa. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Kostjal II ei ole kaebeõigust tagaseljaotsusele. Vastus apellatsioonkaebusele
  2. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja I kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus (

§ 657lg 1 p 1).

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

  1. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle ei vaidle pooled ka apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab seetõttu aluseks asja lahendamisel: - hageja ja kostja I sõlmisid käenduslepingu, mille kohaselt vastutas kostja I solidaarselt võlgnikuga laenulepingust tulenevate kohustuste eest kuni 200 000 euro ulatuses; - hageja ütles 02.07.2019 laenulepingu erakorraliselt üles ja laenulepingust tulenevad nõuded muutusid sellel kuupäeval sissenõutavaks.
  2. Põhjendatud on kostja seisukoht, et hageja ei ole esitanud hagis arvestuskäiku, mis võimaldaks nõude kujunemist ja selle põhjendatust kontrollida. Samuti ei ole hageja väidete alusel võimalik kontrollida, kas hageja jagas võlgniku pankrotimenetluses laekunud 205 020 eurot põhjendatult sellisel viisil, et arvestas võlgniku siinse menetluse esemeks oleva laenulepingu katteks 96 359,40 eurot. Nimetatu ei anna aga praegusel juhul alust hagi läbi vaatamata ega rahuldamata jätta.
  3. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja tunnistas 20.05.2022 kokkuleppes käenduslepingust tulenevat võlga 200 000 euro ulatuses (maakohtu otsuse p-d 37, 38), kostja tühistamisavaldus on õiguslikult tagajärjetu ja võlatunnistus on kehtiv (samas p 39). Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja ei korda neid (

§ 654lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebuse sellekohastele väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 10.1. Maakohus on pooltega 24.01.2023 kohtuistungil arutanud 20.05.2022 kokkuleppe õiguslikku iseloomu ja selgitanud deklaratiivse võlatunnistuse õiguslikku olemust, tagajärgi ning tõendamiskoormuse ümberpöördumist. Hageja leidis samal kohtuistungil, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega ja kostja I, et tegemist on kompromissilepinguga. Kostja I pidi arvestama võimalusega, et maakohus võib käsitada kokkulepet deklaratiivse võlatunnistusena. Maakohus võis võtta õigusliku seisukoha 6

(8)kokkuleppe olemuse kohta kohtuotsuses ja ei pidanud seda tegema menetluse ajal. Kokkuleppe peamiselt võlatunnistusena maakohtu poolt käsitamine ja tõendamiskoormuse ümberpöördumine ei saanud seetõttu tulla kostjale I üllatusena. 10.
  1. Kostja oleks saanud taotleda kohtult, et viimane kohustaks hagejat puuduvad andmed või tõendid kohustuse täitmise kohta esitama. Sellisel juhul oleks maakohus saanud hinnata kostja taotlust ja otsustada selle rahuldamise üle. Kostja ei ole seda ka apellatsioonkaebuses taotlenud. 10.
  2. Kostja on toonud esile, et pidas hagejaga läbirääkimisi käenduskohustuse vähendatud mahus täitmiseks ja tasumistähtaja pikendamiseks, sest pidas 200 000 euro suurust käenduskohustust oma teenete tõttu võlgniku vara suurendamisel ebaõiglaselt suureks. Nimelt kulutas kostja sellel eesmärgil isiklikke vahendeid ja tema nõuet on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud 145 240,68 euro ulatuses. Kostja tõi esile, et pankrotivara hulka on arvatud veel kaks kinnisasja. Kõik need asjaolud on esitatud esmakordselt apellatsioonimenetluses ja ringkonnakohus jätab need tähelepanuta (

§ 652lg 4 alusel).

Isegi kui nendega arvestada, ei muudaks need maakohtu lõppjäreldust. Need kajastavad kostja I seisukohti, miks ta läbirääkimisi pidas, kuid ei lükka ümber asjaolu, et kostja I on oma käenduslepingust tulenevat kohustust 200 000 euro ulatuses 20.05.2022 kokkuleppes tunnistanud. Samuti ei saa nendest asjaoludest teha järeldust, et võlgniku või käendaja vastu esitatud nõue ei olnud selge. 10.

  1. Sarnast järeldust ei saa teha ka kostja I apellatsioonkaebuses viidatud poolte 29.12.2021– 20.01.2022 toimunud kirjavahetusest (tl 97-98). Selles viitab kostja oma teenetele võlgniku vara suurendamisel ja täiendava kahju ärahoidmisel. Hilisemal võlatunnistuse allkirjastamisel 20.05.2022 leppisid pooled kokku, et kui kostja I tasub võlgnevuse 30.05.2022, peab ta täitma kohustuse 158 353 euro ulatuses ja kui ta seda ei tee, vastutab ta 200 000 euro ulatuses. Üksnes kohustuse täitmise tähtaja pikendamise ja tingimuslikult kindlaks tähtajaks kohustuse täitmisel võlasumma vähendamise tõttu ei saa 20.05.2022 kokkulepet pidada kompromissilepinguks. 10.
  2. Tühistamisavaldusest (tl 132) saab järeldada, et kostja I heidab hagejale ette pankrotimenetluses laekunud summa proportsionaalset jagamist võlgniku erinevate kohustuste täitmiseks ja mitte praeguse menetluse esemeks oleva laenulepingu katteks, mis muutus kostja I arvates esimesena sissenõutavaks. Kostja I leiab, et oli seetõttu eksimuses kohustuse suuruse osas. Hageja on kinnitanud, et talle laekus pankrotimenetluses hüpoteegi realiseerimisest 205 020 eurot. Sellest rahast arvestati vaidlusaluse laenulepingu katteks 96 359,40 eurot, ülejäänu proportsionaalselt teiste laenulepingute katteks. Hageja on 07.12.2022 menetlusdokumendis (tl 122-123) selgitanud, et enne vaidlusaluse laenulepingu ülesütlemist olid lõppenud võlgnikuga sõlmitud kaks teist laenulepingut (nr-tega 2013010971 ja 2013010973). Nendest tulenevad nõuded olid muutunud sissenõutavaks 317 895,22 euro ulatuses. Kui hageja oleks arvestanud 205 020 eurot nendest laenulepingutest tulenevate kohustuste katteks (317 895,22 - 205 020), ei oleks kostja I käendatava laenulepingu katteks vahendeid jätkunud. Arvestades, et kostja I on võlatunnistuses kinnitanud käenduslepingust tuleneva kohustuse olemasolu 200 000 euro ulatuses, pidi ta vastupidist tõendama, kuid ei ole seda teinud. Sellest tulenevalt ei ole täidetud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 92 lg 3 p-des 1-3 sätestatud eeldused tehingu tühistamiseks olulise eksimuse mõjul.
  3. Kostja apellatsioonkaebuses toodud arvestuskäik, kuidas tuleks 205 020 eurot jagada võlgniku kohustuste katteks, on hüpoteetiline. Hageja ei nõua kostja poolt tasutud ulatuses (8000 eurot) käenduskohustuse täitmist. 7

(8)Seoses 20.05.2022 võlatunnistusega ei oma asja lahendamisel tähtsust, kas kostja oli teise äriühingu kaudu võlgniku osa omanik, millal oli ta võlgniku juhatuse liige, kellena ta on osalenud võlgniku pankrotimenetluses, kas tema nõue on pankrotimenetluses tunnustatud ja kas ta pidas vajalikuks vaidlustada hageja nõudeid.
  1. Maakohus leidis õigesti, et hageja sai ka nõude hüpoteegiga tagatuse korral nõuda võlgnikult viivist kuni pankroti väljakuulutamiseni. Käendaja võib VÕS § 149 lg 5 järgi kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel, kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust. Normist ei tulene hagejale kui võlausaldajale kohustust nõude sissenõutavaks muutumisel realiseerida koheselt tagatis võlgnikule viivise arvestamise asemel. Selle normi järgi sõltub hüpoteegi realiseerimisel saadud rahast, millises ulatuses võib võlausaldaja käendaja vastu nõude esitada. Käendaja vastutab hageja ees vaid ulatuses, milles võlgniku kohustust ei õnnestunud pankrotimenetluses müüdud pandieseme arvel täita.
  2. Maakohus on õigesti otsuses märkinud, et käenduslepingust tuleneva võlgnevuse ja kohtukulude osas vastutavad kostjad I ja II solidaarselt. Otsuse resolutsioon on selge. Kostja II suhtes tehtud tagaseljaotsus ei riiva kostja I huve ja kostja I leiab põhjendatult, et ta ei saa seda vaidlustada.
  3. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsioonimenetluse menetluskulud kostja I kanda (

§ 171lg 1). Hagejal hüvitavate menetluskulude puudumise tõttu ringkonnakohus kostjalt I menetluskulusid välja ei mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.