Obsah (10)

§ 168§ 459§ 164§ 202§ 162§ 657§ 651§ 654§ 230§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Iris Kangur-Gontšarov ja Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 01.12.2023, Tallinn Koh

) § 164 lg 12 ja lg 2 alusel jätta laste ema W kanda, kuna vaidluse on tinginud W põhjendamatu keeldumine viia elatise summa kooskõlla PKS-ga ja suhtluskorra määrusega. Hageja soovis lahendada elatise küsimuse kohtuväliselt, kuid W keeldus sellest kategooriliselt. Menetluskulud on tekkinud enamjaolt W poolt menetlusõigusi kuritarvitava käitumise tõttu. Lisaks puudub alus jätta hageja kanda menetluskulud, mis puudutavad nõudeid, millest hageja loobus. Kostjate vastuväited

1. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2. Elatise vähendamine ei ole põhjendatud, sest asjaolud ei ole võrreldes varasema kohtulahendi tegemise ajaga muutunud. Vaatamata suhtluskorra lahendile ei soovi lapsed isaga suhelda ega ole nõus tema juurde minema, st vahelduvat elukohta neil tegelikult ei ole, kostjad elavad jätkuvalt kogu aja ema juures. Ema ei ole takistanud isa ja laste suhtlemist ega lapsi sihilikult 2 2-22-4148 isast võõrandanud. Ainus viis, kuidas isa oma lastega suhtleb, on läbi esindaja nõudekirju esitades. Ta ei tee koostööd lastele psühholoogilise abi saamiseks. Suhtluskorra täitmist takistab seeläbi hageja ise. Juhul, kui hageja nõue rahuldatakse, jäävad kostjad hagejapoolsest ülalpidamisest täielikult ilma. Lastelt ei saa võtta ära õigust ülalpidamisele, kui nad mingil põhjusel keelduvad ülalpidamiseks kohustatud vanemaga suhtlemast. Ka ülalpidamisasja lahendamisel peab kohus lähtuma eelkõige laste huvidest. Asja lahendamisel tuleb arvestada ka hageja varanduslikku seisu (PKS § 102 lg 3).
3. Loobutud nõuete osas tuleb jätta menetluskulud hageja kanda (

§ 168lg 4).

Maakohtu otsus ja põhjendused

1. Harju Maakohtu 24.04.2023 otsusega hagi rahuldati ning muudeti Tallinna Ringkonnakohtu 05.06.2020 otsusega tsiviilasjas nr 2-19-18677 välja mõistetud elatiste suurust ja määrati, et alates 01.12.2022 ei ole hageja kohustatud kostjatele elatist maksma. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.
2. Maakohus viitas PKS § 2172 lg-le 1, § 100 lg-tele 1 ja 2 ning

§ 459lg-le 1.

1. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 100 lg 2 esimeses lauses käsitletud olukorda, kus vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, ei esine juhul, kus alaealine laps elab vanemate kokkuleppe või kohtulahendi alusel olulise osa (eelduslikult vähemalt 40%) ajast kummagi vanema juures, st et lapsel on vahelduv elukoht. Sellisel juhul peavad mõlemad vanemad eelduslikult last vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka lapse põhivajadused (vt RKTKo 12.05.2021, 2-18-6491, p 13.1). Nimetatud eeldus kohaldub ka alates 01.01.2022 kehtivate sätete alusel väljamõistetavale elatisele (vt RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 15.4).
2. Tallinna Ringkonnakohtu 26.10.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-18464 on määratud kindlaks laste ja isa vaheline suhtluskord. Suhtluskorra kohaselt viibivad lapsed alates
3. aasta detsembrist võrdselt kummagi vanema juures. Pooled ei vaidle, et tegelikult suhtluskorda ei täideta ning selle alusel ühtegi kohtumist toimunud ei ole.
4. Kohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, mille kohaselt peaks hageja andma ülalpidamist jätkuvalt täies ulatuses elatise maksmise teel. Riigikohus on leidnud, et nõustuda ei saa seisukohaga, mille kohaselt ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades ei saa lähtuda kohtulahendiga kindlaksmääratud suhtluskorrast, vaid juhinduda tuleb sellest, kui palju aega viibis kostja lastega tegelikult koos, mh põhjusel, et selline lähenemine pisendaks vanemate kokkuleppel või kohtulahendiga kindlaks määratud suhtluskorra tähendust, võimaldades vanemal suhtluskorrast ühepoolselt kõrvale kalduda ning selle kaudu omakorda mõjutada teisel vanemal rahaliste kohustuste tekkimist ja suurust (RKTKo 12.05.2021, 2-18-6491, p 14.1). Samas selgitas Riigikohus p-s 13.3 täiendavalt, et kui lapsel on vahelduv elukoht, peab lapse kasuks ühelt vanemalt elatise väljamõistmise eeldusena olema esile toodud, et vaatamata lapse kummagi vanema poolsele vahetule ülalpidamisele on lapse vajaduste katmine raskendatud seetõttu, et vanemad ei ole jõudnud lapse ülalpidamiseks tehtavate kulutuste jaotamises omavahel kokkuleppele või ei täida üks vanem sellist kokkulepet ning selle tõttu tuleb teisel vanemal teha puudujääva osa katteks suuremaid kulutusi. Juhul kui selliseid asjaolusid ei esine, ei teki kummalgi vanemal lisaks ülalpidamise vahetule andmisele PKS § 100 lg-st 2 ja § 105 lg- st 3 tulenevat kohustust maksta lapsele elatist. 3 2-22-4148
5. Tähendust ei oma kostjate väidetu, et ema suhtluskorra täitmist ei takista, kuid lapsed ise ei taha isa juurde minna. Lapse viibimiskoha otsustavad tema vanemad ning suhtlemiskorra täitmine on vanemate kohustus. Üksikjuhtumi asjaoludega arvestamine ülalpidamise asjas ei tähenda, et kohus saaks hakata hindama, kas jõustunud kohtulahendiga määratud suhtluskord on laste huvides või peaks suhtlemine toimuma kuidagi teisiti, mistõttu ei ole asjakohased ka poolte väited ega tõendid iseloomustamaks poolte- või vanematevahelisi suhteid. Elatise asja raames kohus vaidlust suhtluskorra üle ei lahenda. Kohus ei nõustunud kostjatega, et vahetult antava ülalpidamisega arvestamine oleks vastuolus põhimõttega lähtuda kõigi lapsi mõjutavate otsuste vastuvõtmisel esmase kaalutlusena laste huvidest.
6. Kostjad ei ole esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, milliste nende vajaduste täitmiseks on lisaks vahetule ülalpidamisele vajalik ülalpidamise andmine ka rahas. Olukorras, kus suhtluskorra määrust reaalselt täitma ei ole asutud, on selliste vajaduste olemasolu ja ulatuse tuvastamise võimalikkus ka küsitav, sest võimalik puudujääv osa laste vajaduste täitmisel vaatamata vahetule ülalpidamisele ei ole veel ilmnenud. Kostjad ei ole lükanud ümber eeldust, et nende vajadused on hagejale langevas osas täidetud hageja poolt vahetult seoses sellega, et kostjate elukoht on 50% ajast hageja juures. Alates
7. aasta detsembrist ei esine PKS § 100 lg 2 eelduseid, mille esinemisega seob seadus kohustuse anda ülalpidamist rahas elatise maksmise teel (s.o ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises). Olukorras, kus kohustus ülalpidamise andmiseks rahas ehk elatise maksmiseks puudub, ei ole asjakohased ka sätted, mis puudutavad elatise suuruse kindlaksmääramist.
8. Maakohus jättis menetluskulud

§ 164lg 1 alusel poolte endi kanda.

Kohus ei nõustunud kostjatega, et menetluskulud tuleks

§ 168lg 4 alusel jätta osaliselt hageja kanda seoses nõuetega, millest hageja loobus.

Riigikohus on selgitanud, et poolte vahel menetluskulude jaotamisel tuleb lisaks

§ 168

lg-tes 4 ja 5 sätestatule arvestada ka kohtukulude jaotamise üldisi põhimõtteid (RKTKm 26.01.2011, 3-2-1-142-10, p 9). Tulenevalt

§ 164

lg-st 1 kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Kui hagi sisulisel lahendamisel tuleb reeglina kanda sõltumata tulemusest oma kulud ise, siis põhjendatud ei ole hageja asetamine kulude kandmise mõttes ebasoodsamasse olukorda seoses toiminguga, millega sisulise lahendamise vajadus osaliselt ära langes.

§ 164

lg 1, § 164 lg 12 ja § 164 lg 3 näevad ammendavalt ette menetluskulude jaotamise korra alaealise lapse ülalpidamise asjas. Tegemist on eriregulatsiooniga mh

§ 168

suhtes ning nimetatud regulatsioon kulude alaealiste laste kanda jätmist ei võimalda. Kostjate apellatsioonkaebus

1. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostjad palusid jätta menetluskulud hageja kanda.
2. Kostjad palusid võtta vastu apellatsioonkaebusele lisatud tõendid (s.o menetlusdokumendid tsiviilasjas nr 2-23-5012). Tsiviilasjas nr 2-23-5012 on kostjate ema pöördunud kohtusse avaldusega tsiviilasjas nr 2-19-18464 tehtud määruste muutmiseks. Kostjad soovivad täiendavalt tõendada, et kostjate ema ei riku suhtluskorra määrust ning asjaolu, et lapsed isaga ei suhtle, lähtub täielikult hageja enda tegevusest. Samuti soovivad kostjad esitatud tõenditega tõendada, et vahelduva ülalpidamise andmine on hageja poolt võimatu, kuivõrd hageja ei soovi omalt poolt teha midagi kostjatega suhete taastamise eesmärgil. Sellises olukorras on mõeldamatu hageja ülalpidamiskohustusest vabastamine. 4 2-22-4148
3. Kuivõrd kohtumenetluses on tuvastatud, et kostjad ei ole alates
4. aastast viibinud hageja juures, ei saanud kohus jõuda järeldusele, mille järgi puudub hagejal elatise tasumise kohustus. Seega on maakohus vääralt kohaldatud PKS § 100 lg-t
6. Maakohus on vääralt tõlgendanud Riigikohtu seisukohti (lahendid nr 2-18-6491 ja 2-1919160). Riigikohus ei väitnud, et juhul kui lapsel on vahelduv elukoht, ei ole võimalik kohustada vanemat elatist rahas tasuma. Kui esinevad asjaolud, mille pinnalt saab asuda seisukohale, et hoolimata kohtulahendiga kindlaksmääratud suhtluskorrast peab üks vanematest tasuma lapsele ka rahas elatist, siis ei välista suhtluskorra lahend elatise väljamõistmist. Vaidlusalusel juhul need asjaolud esinevad. Hageja ei soovi lastega suhelda. Elatise suuruse saab kindlaks määrata iga üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes, mistõttu ei saa suhtluskorra määrus olla lõplikuks ja ainsaks tõendiks, kuidas vanem peab elatist tasuma ning selle alusel üksinda ei saa otsustada, kas vanem on kohustatud andma ülalpidamist rahas.
7. Kohus on ühe tõendi (suhtluskorra määrus) baasil otsustanud, et hageja elatist tasuma ei pea. Kohus on jätnud tähelepanuta, et hageja kostjate vastu mitte mingisugust reaalset huvi ei tunne. Sellises olukorras on laste huvide tahaplaanile jätmine põhjendamatu. Arusaamatu on, et kohus peab suhtluskorra ja selle täitmisega seonduvaid küsimusi käesolevas menetluses tähtsusetuteks ja asjakohatuteks. Pirita Lastekaitse vastuses kinnitab lastekaitse, et lastekaitsele teadaolevalt ei ole hageja teinud toiminguid lastega suhete taastamiseks (vt kostjate 06.03.2023 menetlusdokumendi lisa 1). Nimetatud tõendiga on tõendatud, et lastekaitse ei ole teinud laste emale etteheiteid suhtluskorra määruse täitmatajätmise kohta ning tõendist nähtuvalt ei soovi hageja teha mis tahes jõupingutusi lastega suhete taastamise eesmärgil.
8. Maakohus on eiranud PKS § 123 lg-t 1, lastekaitseseaduse (LasteKS) § 21 lg-t 1 ning laste õiguste konventsiooni art 19 ning jätnud kaitseta laste õigused saada vanemalt ülalpidamist. Otsus on vastuolus PKS § 102 lg-ga
9. Kohus jättis lubamatult tähelepanuta ka PKS § 102 lg
11. Arvestades menetluse käiku ning hageja poolt nõuetest loobumist, tulnuks jätta hageja menetluskulud, vähemalt osas, mis puudutavad nõudeid, millest hageja loobus,

§ 168lg 4, § 164 lg 12 ja lg 2 alusel hageja kanda.

Maakohus on jõudnud ebaõigele seisukohale, mille järgi peavad kostjad kandma ka loobutud nõudega seotud menetluskulud. Hageja vastuapellatsioonkaebus

1. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja teha asjas uus otsus, millega jätta menetluskulud kostjate kanda, või alternatiivselt jätta menetluskulud W kanda. Hageja palus jätta apellatsiooniastme menetluskulud kostjate kanda või alternatiivselt W kanda.
2. Maakohus jättis tähelepanuta

§ 164

lg 2, mille kohaselt võib kohus kalduda kõrvale

§ 164

lg-s 1 sätestatud üldreeglist elatise asjas kulude poolte endi kanda jätmise kohta, kui kulude selline jaotus ei ole õiglane. Ka ringkonnakohtu praktikas on peetud võimalikuks jätta alaealise lapse ülalpidamise asjas menetluskulud

§ 164lg 2 alusel kostja (laste isa) kanda (vt nt Tln

RKo 11.11.2022, 2-21-101207, p 38).

1. Antud menetluse on põhjustanud W, kes keeldus igasugusest kokkuleppest elatise vähendamiseks ning on keeldunud lahendamast vaidlust mõistliku kompromissiga. Suur osa käesolevas asjas kantud menetluskuludest on tekkinud W poolt menetlusõigusi kuritarvitava käitumise tõttu. W on teinud menetluse raames kõik, et hageja menetluskulusid suurendada ning vaidlust ainetute käsitlustega pikendada. Olukorras, kus on tuvastatud, et hageja pöördus 5 2-22-4148 kohtusse õiguspäraselt ja hageja on omalt poolt püüdnud igati vältida kohtuvaidlust ning vältida kohtuvaidluse raames suurte kulude tekkimist, oli maakohtu poolt äärmiselt ebaõiglane jätta kostjatelt hageja kulud välja mõistmata.
2. Hagist osaline loobumine ei oma mõju menetluskulude jaotusele. Hageja loobus hagist osaliselt vältimaks olukorda, kus menetlusosalised peavad hakkama tegelema suures mahus uute dokumentide (poolte sissetulekute andmed) läbitöötamisega jne. Hageja soovis vähendada kõigi kulusid. Loobumise tingis lisaks eeltoodule asjaolu, et vastavad nõuded olid kaotanud oma aktuaalsuse, kuivõrd puudutasid elatise vähendamist perioodi eest, mis oli juba möödunud ja mille eest oli hageja elatise tasunud. Loobutud nõuded moodustasid kogu nõuetest rahalises vääringus vaid tühise osa.
3. Hageja viitas

§ 164

lg-le 12 ning märkis, et kohus peaks jätma kõik hageja menetluskulud kostjate seadusliku esindaja W kanda, kuna W ei ole kasutanud oma menetlusõigusi heauskselt. Kuigi antud juhul on menetluse esemeks elatisenõude vähendamine, siis

§ 164

lg-s 12 sätestatud põhimõte kohaldub ikkagi, kuna vaidluse sisuks on ka elatisenõude vähendamise hagi korral, kas elatisenõue rahuldatakse (ehk vähendamise hagi jäetakse rahuldamata) või ei rahuldata (ehk vähendamise nõue rahuldatakse). Vastustajate seisukohad

1. Hageja vaidleb kostjate apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostjate või alternatiivselt W kanda. Hageja palus jätta kostjate poolt apellatsioonkaebusele lisatud tõendid vastu võtmata. 28.
2. Kostjate seisukohad ja dokumendid seoses suhtluskorra täitmisega on asjakohatud, kuivõrd suhtluskorra täitmise küsimused ei oma antud asjas tähtsust. Lisaks just W tegeleb suhtluskorra mittetäitmisega. Hageja on alates suhtluskorra jõustumisest läbivalt ja pidevalt püüdnud kostjatega kohtuda, kuid ei ole seda saanud teha, kuna W neid kohtumisi erinevate kunstlike vabandustega ei luba (väidetavalt lapsed ei taha, hageja peaks enne kohtumisi läbima mingid Wle sobivad koolitused jne). 28.
3. Kui Ringkonnakohus leiab, et suhtluskorra täitmise küsimused on antud asjas siiski olulised, ning võtab vastu kostjate apellatsioonkaebuse lisadena esitatud dokumendid, siis peab kohus andma hagejale samuti võimaluse esitada ammendavalt kõik suhtluskorra täitmist puudutavad seisukohad ja tõendid. Kuni ringkonnakohus ei ole andnud hagejale sellekohast selget suunist, lähtub hageja maakohtu selgitusest, et suhtluskorra täitmise küsimused ei ole antud asjas asjakohased ning poolte vastavad väited ja tõendid jäetakse tähelepanuta. 28.
4. Hageja ei nõustu, et kohtuotsuses on vääralt tõlgendatud Riigikohtu otsuseid nr 2-18-6491 ja 2-19-
5. Kohtuotsus ei ole vastuolus PKS § 100 lg-ga
6. Suhtluskorra olemasolu olukorras elatise tasumist (PKS § 100 lg 2) on Riigikohus käsitlenud otsuses nr 2-18-6491, millega maakohus ka arvestas. Seega ei ole maakohtu otsus Riigikohtu praktikaga ega PKS § 100 lg-ga 2 vastuolus. Kohtuotsus ei ole vastuolus ka PKS § 123 lg-ga
7. 28.
8. PKS § 102 lg 3 kohaldamine antud olukorras ei ole loogiline. PKS § 102 lg 3 reguleerib olukorda, kus vanemal juba on elatise tasumise kohustus, ning hinnatakse, kas vastavat kohustust peaks suurendama. Antud juhul on aga vaidlus selle üle, kas elatise tasumise kohustus üldse eksisteerib, millist kohustust PKS § 102 lg-st 3 tuletada ei saa. 6 2-22-4148
9. Kostjad vaidlevad hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 29.
10. Käesolevas asjas menetluskulude kostjate kanda jätmine ei ole põhjendatud, kuivõrd alaealistel lastel ei ole ülalpidamisasjas iseseisvat tsiviilkohtumenetlusteovõimet (

§ 202

) ja nad ei saa iseseisvalt menetlustoiminguid teha, lisaks ei ole lastel üldjuhul ka sissetulekut. Puudub ka õiguslik alus menetluskulude W kanda jätmiseks. Lahendis nr 3-2-1-69-13 on Riigikohus märkinud, et seadusest ei tulene võimalust jätta hageja elatisenõude menetlemisega seotud kulud hageja esindajaks oleva ema kanda (vt ka RKTKo 16.06.2010, 3-2-1-53-10, p 12). Lisaks ei kohaldu käesoleval juhul laste ema puhul alates 01.01.2022 kehtiv

§ 164

lg 12, kuna vaidlusalusel juhul oli tegemist elatisnõude vähendamise hagiga ning laste ema ei ole esitanud hagi, vaid hagi esitajaks oli laste isa. 29.2. Kostjate menetluskulud, mis seonduvad haginõudega, millest hageja loobus, tuleks jätta hageja kanda. Hagist loobumise korral ei kohaldu

§ 162lg 4.

29.

1. Ka PKS § 102 lg 3 alusel, arvestades, et kohus on tuvastanud, et lapsed hageja juures ei ela, saanuks kohus jätta hagi laste huvides rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus tuleb mõlemad jätta

§ 657lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

31. Esiteks käsitleb ringkonnakohus maakohtu 24.04.2023 otsuse vaidlustamise ulatust. Kostjad vaidlustasid hagi rahuldamise ja menetluskulude osaliselt poolte enda kanda jätmise. Hageja vaidlustas menetluskulude poolte enda kanda jätmise. Seega on maakohtu otsus vaidlustatud täies ulatuses ning ringkonnakohus vaatab selle läbi tervikuna (

§ 651lg 1).

1. Ringkonnakohus vastab järgnevalt esmalt (I) kostjate apellatsioonkaebuse sisulistele väidetele, milles on vaidlustatud hagi rahuldamine, seejärel (II) lahendab kostjate apellatsioonkaebuse maakohtu menetluskulude jaotust puudutavas osas ja hageja menetluskulude jaotust puudutava vastuapellatsioonkaebuse ning viimasena (III) käsitleb ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude jaotust. I Kostjate apellatsioonkaebuse vastuväited hagi rahuldamisele
2. Ringkonnakohtus on küsimuse all hageja hagi kostjate vastu kohtuotsusega välja mõistetud igakuise elatise vähendamiseks 0 euroni, kuna alates 01.12.2022 ei peaks hageja suhtluskorra määrusest tulenevalt enam elatist maksma (PKS § 100 lg 2).
3. Maakohus on tuvastanud ja pooled ei ole ringkonnakohtus vaidlustanud, et: • hagejalt on kummagi kostja kasuks jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 05.06.2020 otsusega tsiviilasjas nr 2-19-18677 välja mõistetud igakuine elatis 292 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool kuupalga alammäärast (I kd, tl 5 – 10), ning • Tallinna Ringkonnakohtu 26.10.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-18464, mis jõustus 28.02.2022, on kindlaks määratud hageja ja kostjate suhtluskord, millest tulenevalt on kostjatel alates 01.12.2022 vahelduv elukoht mõlema vanema juures võrdselt (I kd, tl 11–21). 7 2-22-4148
4. Maakohus leidis, et lähtudes kohtulahendiga kindlaks määratud suhtluskorrast, tuleb hagi PKS § 100 lg 2 alusel rahuldada ja otsustas, et alates 01.12.2022 ei pea hageja kostjatele elatist maksma. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tõlgendanud materiaalõiguse norme (perekonnaseaduse sätteid) ega ole rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus selgitas pooltele ka 01.02.2023 eelistungil, et lähtudes Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 2-18-6491 ei saa käesolevas vaidluses vaielda suhtluskorra üle ning kui suhtluskorra määramise alused on muutunud, tuleb pöörduda kohtusse suhtluskorra muutmiseks (I kd, tl 191, ajamärge 00:33:45). Kostjad oma apellatsioonkaebuses ei nõustu maakohtu tõlgendusega PKS § 100 lg-le 2 ning leiavad, et oluline ei ole vaid suhtluskorra määrus, vaid ka see, kuidas seda päriselt täidetakse. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas ei pidanud kohus hindama jõustunud kohtulahendiga määratud suhtluskorra täitmist, vaid pidi lähtuma kehtivast suhtluskorrast. Ringkonnakohus selgitas seda ka 14.11.2023 istungil (II kd, tl 119 p, ajamärge 00:06:35). Ringkonnakohus nõustub seetõttu maakohtu otsuse põhjendustega täielikult ega korda neid (

§ 654lg 6).

Järgnevalt vastab ringkonnakohus kostjate apellatsioonkaebuse väidetele.

1. Kostjad on esitanud apellatsioonkaebuse 9 lehel, kuid selle peamine ja läbiv väide puudutab seda, et PKS § 100 lg-t 2 ja sellega seonduvat kohtupraktikat (RKTKo 12.05.2021, 2-18-6491) on tõlgendatud valesti ja vastuolus Riigikohtu seisukohtadega ning maakohtu tõlgendus ja lahend ei ole tehtud laste huvides. Kostjad väidavad, et asjaomase Riigikohtu lahendi ja selle järgselt alama astme kohtutes tehtud lahendite asjaolud on olnud teistsugused, st küsimus on reeglina olnud selles, et lapsed ei viibi mõlema vanema juures täpselt 50% ajast, kuid siiski elavad ka teise vanema juures. Kostjate hinnangul ei saa kindlaksmääratud suhtluskorrast lähtuda aga sellisel juhul, kus lapsed ei viibi suhtluskorrast hoolimata üldse ühe vanema juures.
2. Ringkonnakohus kostjatega ei nõustu ning vastab kostjate apellatsioonkaebuse väidetele kokkuvõtlikult järgmist.
3. Esiteks leiab ringkonnakohus, et Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-18-6491 kannab endas eelkõige mõtet, et kohtulahendiga jõustatud suhtluskord – kui ja kuni see on jõus – on täitmiseks kohustuslik ning elatiseasjas ei peaks seda hindama. Ringkonnakohtu arvates ei sõltu suhtluskorra täitmise hindamine elatiseasjas sellest, kas suhtluskorda rikutakse väidetavalt vähe või palju. Kuigi Riigikohus viitas oma lahendis ka sellele, et elatiseasjas suhtluskorra tegelikust täitmisest juhindumine loob täiendava tõendamiskoormise (2-18-6491, p 14.1), siis on Riigikohtu seisukoha põhirõhk sellel, et kui kohtud on juba hinnanud laste ja vanemate suhteid ning määranud suhtluskorra, mille järgi on põhjendatud ja õigustatud laste vahelduv viibimine kummagi vanema juures, siis õõnestaks jõustunud kohtulahendi kõrvalejätmine suhtluskorra tähendust (2-18-6491, p 14.1).
4. Ringkonnakohus leiab, et just suhtluskorra kõrvalejätmine ning vanema, kellel on suhtluskorra järgi õigus ja kohustus anda lastele võrdselt teise vanemaga vahetut ülalpidamist, kohustamist vahetu ülalpidamise asemel jätkuvalt elatist maksma, kahjustaks laste peamist huvi ja õigust, milleks on tasakaalus suhtlus mõlema vanemaga. Seda eriti olukorras, kus kohus on pärast põhjalikku uurimist ja kaalumist leidnud, et põhjendatud on suhtluskord, mille järgi viibivad lapsed võrdselt mõlema vanema juures, st kohus on juba tuvastanud, et selline suhtluskord on laste parimates huvides. Seetõttu ei ole praegu relevantsed kostjate viited tsiviilasjale nr 3-2-1-177-16 (RKTKm 08.03.2017, p 11), kus Riigikohus selgitas, et kui vanem ei täida lapse ülalpidamise kohustust vahetult, on tal elatise tasumise kohustus, kuid üldjuhul tuleb elatise väljamõistmisel arvestada seda, kui suure aja viibib laps lahuselava vanema juures. Erinevalt viidatud kohtuasjast, ei ole käesoleval juhul tegemist faktiliste asjaolude muutumisega suhtluskorras, vaid olukorraga, kus alles üsna hiljuti kohtuvaidluse tulemusel jõustunud suhtluskorda lihtsalt ei täideta. Seetõttu leiab ringkonnakohus erinevalt kostjatest, et 8 2-22-4148 Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 2-18-6491 toodud seisukohad suhtluskorrast lähtumise kohustuse kohta peavad kehtima ka olukorras, kus kohtulahendiga määratud suhtluskorda üldse ei täideta.
5. Ringkonnakohtu hinnangul kehtib Riigikohtu 2-18-6491 määruses väljatoodud suhtluskorra tähtsust rõhutav põhimõte käesoleval juhul täiel määral, kuna kostjate suhtluskorra määramisel on kohtud faktilist olukorda väga põhjalikult hinnanud ja kaalunud. Käesoleval juhul on 28.02.2022 jõustunud Tallinna Ringkonnkohtu 26.10.2021 määrusega tsiviilasjas nr 219-18464 kehtestatud laste (kostjate) järkjärguline isaga (hagejaga) suhete taastamise kord. Selle järgi pidid kostjad alates 01.12.2022 viibima mõlema vanema juures kordamööda võrdselt. Ringkonnakohus põhjendas oma otsustust muu hulgas järgnevate kaalutlustega. 40.
6. Ringkonnakohus selgitas suhtluskorra määramise lahendi p-s 67, et „[k]olleegiumi hinnangul on laste huvides säilitada vanemate ühine hooldusõigus. Ühise hooldusõiguse lõpetamiseks laste viibimiskoha määramise osas puudub alus ka seetõttu, et maakohtu määratud suhtluskorra järgi hakkaksid lapsed viibima kummagi vanema juures vaheldumisi võrdses ajamahus. … Ringkonnakohus usub, et kui kohtu poolt on määratud vahelduva elukohaga suhtluskord, on vanemad võimelised erimeelsused selja taha jätma ja võtma vastu lapsi puudutavaid otsuseid üksteise arvamusi arvestavalt ning tagama laste elu sujuva korraldamise. Selleks peavad vanemad tegema omavahel koostööd, juhindudes sellest, mis on laste huvidele vastav.“ 40.
7. Määruse p-s 80 rõhutas ringkonnakohus, et „ei nõustu [laste] ema seisukohaga, et maakohtu määratud suhtluskord ei ole täidetav põhjusel, et lapsed ei soovi isaga kohtuda. … Laste esindaja ja eestkosteasutused on järeldanud, et laste hoiakuid ja suhtumist isasse mõjutavad ema hoiakud isa suhtes … Lapsed võtavad eeskuju oma lähedastest. Olukorras, kus ema mõjutab lapsi oma hoiakutega selliselt, et lapsed keelduvad isaga kohtumast, ei saa arvestada vastuväiteid suhtlemise korra täitmata jätmisest lastest tulenevalt. Vanemate edasine koostöövalmidus sõltub mõlema vanema käitumisest ja suhtluskorra täitmise eest vastutavad eelkõige lapsevanemad. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks ema soovi jätta isaga edaspidise kohtumiste üle otsustamine üksnes lastele. Sellist suurt vastutust ei saa jätta ainult laste kanda.“ Seega nähtub suhtluskorra määramise lahendist, et kostjate teine seaduslik vanem, ema, on juba varem suhtunud negatiivselt vahelduva elukoha määramisse. Sellest hoolimata leidis ringkonnakohus suhtluskorra määramisel (määruse p 80), et „laste arengule on oluline nii oma ema kui isa eeskuju. Laste ja isa suhtlemise piiramine ja isa laste igapäevaelust täielikult väljajätmine ei paranda laste ja isa omavahelisi suhteid. Ainult isa ja laste regulaarsel suhtlemisel saab nende vahel püsida (või uuesti tekkida) lähedus- ja kiindumussuhe, milleks isa on näidanud üles omapoolset valmisolekut. Seega sõltub suhtluskorra täitmine eelkõige sellest, kas vanemad aktsepteerivad kohtu seisukohta, suudavad oma emotsioonid maha suruda ja aidata lastel mõlema vanemaga suhelda.“ 40.
8. Suhtluskorra määruse p-st 81 nähtub ka see, et „lastele [on] korduvalt selgitatud ja nad on teadlikud, et kohus otsustab, kuidas nad isaga tulevikus kohtuma hakkavad. Lapsevanematelt oodatakse jõustunud kohtulahendi aktsepteerimist ja lahendi täitmist, mis muuhulgas tähendab lastele suhtluskorra osas vastava info jagamist ja selgitamist, et vanemate vaidlus on kohtu poolt lahendatud ja edaspidi lapsed viibivad kummagi vanema juures nii nagu kohus otsustas. Suhtlemiskorra täitmine on vanemate kohustus.“
9. Kostjad on viitega Riigikohtu lahendile (RKTKm 29.10.2014, 3-2-1-95-14, p 21) väitnud ka seda, et last ei saa vanemaga suhtlemiseks kohustada. Ringkonnakohus leiab, et see lahend ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv. Viidatud Riigikohtu lahend puudutas täitemenetlust ja 9 2-22-4148 täituri tegevuse piire. Riigikohus selgitas, et täitur ei saa lapse suhtes TMS § 179 lg 4 alusel kasutada jõudu, v.a lapse ühekordse üleandmise korral. Samas lahendis on Riigikohus selgitanud, et „küll aga saab vanem mõjutada ja veenda last suhtlemise korda täitma ega tohi teha kohtumääruse täitmiseks takistusi. Seetõttu saab lapsega suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmiseks mõjutada sunnivahenditega nt vanemat, kes on kohustatud võimaldama lapsel kohtu määratud suhtlemise korra järgi teise vanemaga suhelda, ja kasutada vanema vastu ka TMS § 179 lg 4 esimese lause alusel jõudu.“ Asjaolu, et käesoleval juhul ei ole kostjate teise seadusliku esindaja (ema) suhtes sunnivahendeid kasutatud, ei muuda fakti, et ta peaks aitama kaasa suhtluskorra täitmisele.
10. Kostjad on apellatsioonkaebuses rõhutanud ka seda, et elatisevaidluses paberil kindlaks määratud suhtluskorrast lähtumine ei ole laste huvides, viidates Riigikohtu lahendile asjas 3-21-18-13 (RKTKo 26.06.2013, p 17, kus on viidatud PKS § 123 lg-le 1 ja

§ 230

lg-le 3, samuti

558 lg-tele 1 ja 3 ja § 563 lg-le 6 (viimane säte ei ole alates 01.09.2022 kehtiv), samuti LasteKS §-le 21 ja lapse õiguste konventsioonile. Kuigi kostjate viidatud Riigikohtu lahend ei ole käesoleva asja kontekstis relevantne, kuna puudutas vaidlust privaatsusõiguse üle, siis nõustub ringkonnakohus, et lapsi puudutavates asjades tuleb alati lähtuda laste parimatest huvidest. Laste parimad huvid sõltuvad samas iga konkreetse juhtumi asjaoludest, sh tuleb neid kaaluda koosmõjus vanemate huvidega. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on selgitanud, et kuigi väljakujunenud kohtupraktika järgi peetakse lapse asjades olulisimaks lapse parimaid huvisid, tuleb seejuures leida õige tasakaal lapse õiguste ja vanema õiguste vahel (vt nt EIKo (SK) 06.07.2010, 41615/07, Neulinger ja Shuruk vs. Šveits, p 135; EIKo (SK) 26.11.2016, 27853/09, X vs. Läti, p 96).

1. Eelnevast tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kostjate tõlgendusega ka PKS § 143 lg-le
2. Kuigi suhtlemine vanemaga on lapse õigus, mitte „kohustus“, siis ei tähenda see seda, et üksnes lapse soovimatus vanemaga suhelda saaks takistada vanema õigust ja kohustust lapsega suhelda. Seega see, kui lapsed ei soovi sõltumata kohtumäärusega kindlaks määratud suhtluskorrast ühe vanemaga suhelda, ei tähenda, et nad ei peagi seda tegema. Sellise tõlgenduse korral jääb arusaamatuks, milline sisuline mõte on kohtu korras suhtluskorra kindlaksmääramisel. Ringkonnakohus pöörab tähelepanu PKS § 143 lg-le 2, mille järgi peab vanem hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga. Seega, isegi kui lapsed väidaksid, et nad ei soovi elada osaliselt teise vanema juures, on vanemal, kelle juures lapsed seni elanud on, kohustus täita suhtluskorda ning tagada ka teise vanemad õigused, milleks antud juhul on hageja õigus, et lapsed elaksid võrdse aja tema juures, nagu selgitas suhtluskorra määruses ka Tallinna Ringkonnakohus (vt eesp p 40 koos alap-dega).
3. Sama põhimõte tuleneb ka EIK praktikast, kus on rõhutatud, et vanema ja lapse võimalus olla koos on inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 8 kaitstud perekonnaelu põhituumaks isegi siis, kui vanemate omavaheline suhe on lõppenud (vt EIKo 20.10.2020, 41736/18, Suur vs. Eesti, p 71). See tähendab samas ka seda, et riik (sh kohtud) ei või ilma tõsise põhjuseta jätta lapsi ilma teise vanemaga suhtlemise võimalustest. Nii ongi EIK rõhutanud, et lahku läinud vanemate omavahelise koostöö puudumine ei anna alust ametivõimude vabastamiseks nende positiivsetest kohustustest konventsiooni art 8 alusel. See tähendab riigi kohustust võtta meetmeid poolte vastukäivate huvide lepitamiseks, pidades eelkõige silmas lapse huvisid (Suur vs. Eesti, p 76 koos edasiste viidetega). EIK on selgitanud, et vanem ei saa konventsiooni art 8 alusel nõuda lapse tervist ja arengut kahjustavate meetmete võtmist, kuid muul juhul on kõikide asjaosaliste koostöö ja mõistev suhtumine sellises menetluses väga oluline. Ka EIK on möönnud, et riigipoolne sunni kohaldamise kohustus peab olema piiratud, ent see ei tähenda, et kehtiva kohtulahendi täitmist saaks pidada sunniks. Samuti 10 2-22-4148 on EIK selgitanud, et kuigi lapse soove peab arvesse võtma, ei piisa lapse vastuväidetest ilmtingimata vanemate huvide eiramiseks, eriti lapsega korrapärase suhtlemise puhul. Lapse õigust oma arvamust avaldada ei tohiks tõlgendada talle sisuliselt tingimusteta vetoõiguse andmisena teisi asjaolusid arvesse võtmata ja lapse huvide tuvastamiseks uurimist läbi viimata: nendest huvidest tuleneb üldjuhul see, et lapse sidemeid perekonnaga tuleb säilitada, välja arvatud juhul, kui see kahjustab lapse tervist või arengut (Suur vs. Eesti, p 79; vt ka EIKo 14.03.2017, 36216/13, K. B. jt vs. Horvaatia, p 143-144 koos edasiste viidetega). Nagu juba eespool näidatud on käesoleval juhul suhtluskorra määramisel kõikide osapoolte, sh eelkõige laste huve arvesse võetud, samuti on suhtluskorra määramisel tuvastatud, et hagejast (isast) lastele lähtuv kahju ei ole tõendatud (suhtluskorra määruse p 65-66). Seetõttu puuduks käesoleval juhul ka mis tahes eriti mõjuv põhjus, mis võimaldaks kehtiva suhtluskorra niisama kõrvale ja arvestamata jätta.
4. Ringkonnakohus leiab, et kuna suhtluskorra asjas nr 2-19-18464 tehtud määruses on juba kaalutud laste parimaid huve, siis tuleb käesolevas elatisevaidluses arvestada suhtluskorra kindlaksmääramise lahendit ning mitte hinnata seda, kuidas seda täidetud on või ei ole. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et seetõttu tuleb ka praegusel juhul lähtuda eeldusest, et mõlemad vanemad peavad kostjaid üleval ajal, mil lapsed on nende juures, st et hageja ei pea elatist tasuma (PKS § 100 lg 2). Ringkonnakohus võtab arvesse ka seda, et hageja on korduvalt kinnitanud, et ta soovib suhtluskorda täita ning soovib lastele vahetult ülalpidamist anda, milleks tal on nii õigus kui ka kohustus (nt 10.03.2022 kiri kostjate emale, I kd, tl 22; vt ka hageja lepingulise esindaja e-kirjad kostjate emale, I kd, tl 72 – 79 pöördel, 114, 176–183; hagiavalduse p 2.2.5, I kd, tl 68 pöördel; hageja 06.03.2023 seisukoha p 2.1, II kd, tl 9 pöördel; hageja vastus apellatsioonkaebusele, II kd, tl 108–112).
5. Kui ringkonnakohus lähtuks sellest, et kostjad ei ole pärast suhtluskorra määruse jõustumist hageja juures elanud, ning nõustuks kostjatega, et hageja peab seetõttu jätkama elatise tasumist, siis tähendaks see sisuliselt, et ringkonnakohus nullib teises asjas tehtud jõusoleva lahendi ja kahjustab nii isa (hageja) kui ka laste (kostjate) huve. Kui kostjad saaksid jätkuvalt isalt elatist, siis arvestades senist tegevusetust suhtluskorra täitmisel, puuduks kostjatel (või nende emal) igasugune motiiv jõustunud suhtluskorda täita. Selliselt ei oleks tagatud laste parimad huvid oma mõlema vanemaga suhtlemisel ning ringkonnakohus leiab, et selline ei saa olla PKS § 100 lg 2 mõte ega eesmärk. Asjassepuutuvaks ega tähtsust omavaks ei ole seega kostjate teise seadusliku esindaja (ema) väiteid, et lapsed ei taha suhtluskorda täita ega isa juurde minna, mistõttu ei käsitle ringkonnakohus kostjate apellatsioonkaebuse suhtluskorra täitmist puudutavaid väiteid pikemalt. Ringkonnakohus ei pea seetõttu asjassepuutuvaks ka kostjate esitatud uusi asjaolusid, st viiteid selle kohta, et kostjad taotlevad maakohtule 31.03.2023 esitatud avalduses kehtiva suhtluskorra muutmist (tsiviilasi nr 2-23-5012). Kuna tsiviilasjas nr 2-23-5012 menetlus on olnud alates 14.04.2023 peatatud, siis selgub selle tulemus alles kaugemas tulevikus (vt ka 14.11.2023 istung, ajamärked 00:01:42, 00:02:22, II kd, tl 119 ja p).
6. Ringkonnakohus märgib edasi, et hoolimata apellatsioonkaebuse väidetest uute asjaolude eksisteerimise kohta, ei ole kostjad tõendanud, et esineksid asjaolusid, mis annavad aluse otsuse tegemiseks, et hageja peab kostjatele jätkuvalt ka elatist tasuma. Riigikohus on pidanud uute asjaolude all silmas olukordi, kus vanemad reaalselt kannavad erinevaid kulutusi (nt vanemad ei ole jõudnud laste ülalpidamiseks tehtavate kulutuste jaotamises omavahel kokkuleppele või ei täida üks vanem sellist kokkulepet ning selle tõttu tuleb teisel vanemal teha puudujääva osa katteks suuremaid kulutusi, 2-18-6491, p 13.2 – 13.3, p 14.2), mitte olukorda, kus ühel vanemal ei lasta kulutusi teha seeläbi, et kostjad ei tee hagejale ülalpidamise vahetut andmist võimalikuks. Kuna kostjad ei ole tõendanud, et hoolimata vahelduvast elukohast kannab kostjate ema suuremaid kulutusi kui hageja, siis ei ole muud või uued asjaolud tõendatud. 11 2-22-4148 Pelgalt see, et kostjatest tulenevalt (kostjad ei soovi isaga elada) ei saa hageja vahetu ülalpidamise kulusid kanda, ei ole Riigikohtu lahendi tähenduses „täiendavateks asjaoludeks“. Seega ei ole käesoleval juhul kummalgi vanemal lisaks ülalpidamise vahetule andmisele PKS § 100 lg-st 2 ja § 105 lg-st 3 tulenevat kohustust maksta lapsele elatist (2-18-6491, p 13.3, p 15.1).
7. Vastuseks kostjate apellatsioonkaebuse muudele väitetele vastab ringkonnakohus järgimist. 48.
8. Tallinna Ringkonnakohtu 20.02.2023 määrus käesolevas asjas, millega tühistati Harju Maakohtu 08.12.2022 määrus, millega oli hagi hageja kasuks tagatud (II kd, tl 1–5), ei ole asja sisulisel lahendamisel siduv ega määrav, kuna hagi tagamisel ei lahendata vaidlust sisuliselt. 48.
9. Kostjate viidatud PKS § 102 lg-d 2 ja 3 ei ole käesoleval juhul relevantsed, kuna maakohtu otsus ei põhine neil sätetel. Käesoleval juhul ei seisne vaidlus selles, kas elatise vähendamiseks oleks alust PKS § 102 alusel, vaid hageja tugines PKS § 100 lg-le 2, mille kohaselt vahelduva elukoha puhul täidab vanem elatise maksmise kohustuse lapsele vahetu ülalpidamise andmisega.
10. Eeltoodust tulenevalt jääb kostjate apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu 24.04.2023 otsus muutmata. II Menetluskulude jaotuse vaidlustamine
11. Kostjad leiavad oma apellatsioonkaebuses, et maakohus oleks pidanud arvestama hageja poolt nõudest osaliselt loobumist ning vähemalt selles osas oleks tulnud jätta menetluskulud täielikult hageja kanda

§ 168lg 4 ning § 164 lg 1² ja lg 2 alusel.

Kostjate hinnangul on

§ 168lg 4 erinorm.

Hageja tugineb vastuapellatsioonkaebuses sellele, et

§ 164

lg 2 järgi oleks õiglane jätta menetluskulud kostjate kanda või

§ 164

lg 1² alusel laste teise seadusliku esindaja, st ema kanda, kes ei ole kasutanud menetlusõigusi heauskselt. 51. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude vaidlustamise osas tuleb jätta rahuldamata nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus, sest maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega (maakohtu otsuse p-d 19–20), siis ta neid ei korda (

§ 654lg 6).

51.1. Vastuseks kostjate apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus, et

§ 168

lg 4 ei ole erinorm

§ 164suhtes.

Kuigi

§ 168

lg 4 on üldjuhul erinorm menetluskulude jaotamiseks asja menetlusse võtmisest keeldumise, hagi läbi vaatamata jätmise, asja menetluse lõpetamise ja hagi õigeksvõtmise puhul, siis ei ole see erinormiks

§ 164(menetluskulude jaotus hagilises perekonnaasjas) asjades.

Seda kinnitab ka asjaolu, et

§ 164

alusel tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda ka siis, kui hagi jääb rahuldamata, samas kui üldreegli järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti (

§ 162lg 1).

Seega on

§ 164

lg 1 suhtes erinormiks vaid

§ 164

teised lõiked, mis ei näe ette menetluskulude muul viisil jagamist (kui menetlusosaliste enda kanda jätmine) olukorras, kus hagist loobutakse. Sellist tõlgendust kinnitab Riigikohtu selgitus selle kohta, et menetluskulud hagilises perekonnaasjas tuleb jätta kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda (

§ 164lg 1; RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 21).

Nimelt on Riigikohus hoolimata

§ 171

lg-st 1, mis näeb ette apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses menetluskulude selle poole kanda jätmise, kelle kaebus jäi rahuldamata, kohaldanud

§ 164lg-t 1 kui erisätet.

12 2-22-4148 51.2. Vastuseks hageja vastuapellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus täiendavalt, et

§ 164

lg 1², st kulutuste kostjate ema kanda jätmise võimalus, ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna tegemist ei olnud alaealiste laste elatisenõude rahuldamata jätmisega. Käesoleval juhul on hagejaks laste isa, seega ei saa hageja (laste isa) tugineda sellele sättele väitega, et kostjate ema kasutab oma menetlusõigusi elatisnõude esitamisel pahatahtlikult ja menetluskulud tuleks jätta tema kanda.

1. Eeltoodust tulenevalt jääb maakohtu otsus ka menetluskulude jaotuse osas muutmata. III Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine ringkonnakohtus
2. Ka apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jäävad poolte endi kanda, kuna juba viidatud Riigikohtu praktika kohaselt tuleb menetluskulud hagilises perekonnaasjas jätta kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda (

§ 164lg 1; RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 21).

Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, ei ole vaja neid kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg Iris Kangur-Gontšarov Indrek Soots 13