Obsah (9)

§ 367§ 657§ 654§ 652§ 162§ 171§ 177§ 178§ 150

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 08.02.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-21-11163 Koht

§ 367järgi.

Viivise suuruse üle vaidlus puudus ning viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 164 lg 1 järgi puudus alus. Kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutav viivis ei ole ebamõistlikult suur. Tegemist on seadusjärgses määras esitatud viivisenõudega. Kuna hagejal on õigus nõuda viivist ja vaidlus puudus selles, et kohtueelselt on hageja nõudnud kostjalt kui majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt isikult laenu tagastamist, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist 40 eurot VÕS § 1131 lg 1 järgi. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2. Maakohus ei eristanud asjasse puutuvate tehingute juures nende erinevaid osi, jättes tähelepanuta kostja väited ja viited tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le
3. Tehingul, millega Q loovutas enda nõuded hageja vastu kostjale ja millega Q tasaarvestas loovutustasu maksmise nõude kostja nõuetega tema vastu, on kaks osa. Juhul, kui loovutustasu tasaarvestamine ei ole õiguspärane, ei too see kaasa nõude loovutamise tühisust. Kumbki pool ei ole maakohtus esile toonud, et nõudeid hageja vastu oleks Q poolt ostjale loovutatud ainult loovutustasu eest.
4. Kui loovutustasu tasaarvestamine on tühine, siis ei ole ka asjatundja arvamuses toodud kostja omakapitali kahjustamist toimunud. Sellisel juhul tuleb lugeda, et kostja ei ole kehtivalt loobunud oma nõuetest Q vastu – samas on kostja omandanud nõuded hageja vastu. Omandatud nõuete väärtuse võrra on kostja omakapital paranenud ja kui omandatud nõuded oleksidki väärtusetud, siis ei ole omakapitalis muudatusi toimunud. Igal juhul ei ole nõuete omandamine olnud kostjat kahjustav. Sellistel nõuetel on olnud kostja jaoks selge väärtus, kuna kostja saab omandatud nõuetega teha protsessuaalset tasaarvestust hageja nõuetega.
5. Maakohus kohaldas ebaõigesti ÄS § 168 lg 1 p 10, § 181 lg 3 ja TsÜS §
6. Maakohus oleks pidanud juhinduma VÕS § 6 lg-st 2 ja jätma eelviidatud õigusnormid kohaldamata, kuna kohaldamine oleks hea usu põhimõttega vastuolus. Maakohus tuvastas õigesti, et Q ei oleks saanud üksi hääletada selliste osanike otsuste vastuvõtmisel, millega nõuded hageja vastu loovutati ja loovutustasu tasaarvestati. Samas jättis maakohus tähelepanuta, et selliste otsuste vastuvõtmine oleks täielikult sõltunud hageja suvast ja tõenäoliselt oleks hageja hääletanud igal juhul selliste otsuste vastuvõtmise vastu, sest otsuste vastuvõtmine oleks viinud eelnimetatud (protsessuaalse) tasaarvestuseni ja hageja nõude kaotuseni.
7. Juhindudes Riigikohtu praktikast, ei oleks hageja saanud hea usu põhimõttest tulenevalt nõude omandamisele vastu vaielda. Tähtsust ei ole sellel, kas kostja on Qlt omandanud selge või ebaselge nõude, samuti sellel, kas selline nõue igal juhul rahuldatakse või mitte. Nõude omandamine ei ole vastuolus kostja huvidega – kostja äratuntav huvi seisneb põhjendamatute kohustuste täitmata jätmises, sh selliste kohustuste, millele saab esitada tasaarvestuse vastuväite. Seejuures ei ole hageja selgitanud, milles võiks seisneda ainuüksi nõude omandamise vastuolu kostja huvidega. Asjatundja arvamus tugineb peamiselt nõude loovutustasu tasaarvestamise küsimusele ega erista loovutamist ja loovutustasu maksmise tasaarvestust. 5 2-21-11163
8. Maakohtu viidatud puuduva osanike otsuse vastuvõtmine oleks antud juhul ebaloogiline samm ja pikas perspektiivis kohut liigselt koormav. Kui selline osanike koosolek oleks kokku kutsutud või ka käesoleval ajal tehingute heaks kiitmiseks kokku kutsutaks, siis on selge, et patiseisus osanikud otsust vastu võtta ei saa. Q peaks esitama eraldi hagi selleks, et tuvastada hageja kohustus hääletada otsuse poolt. See tooks kaasa uue kohtumenetluse ja tõenäoliselt käesolevas tsiviilasjas menetluse peatamise teise kohtumenetluse tõttu. Ringkonnakohus saab need küsimused hea usu põhimõttele tuginedes lahendada käesolevas tsiviilasjas, jättes eelpool viidatud õigusnormid kohaldamata, kohaldades VÕS § 6 lg 2 ja TsÜS §
9. Vastustaja seisukoht
10. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta

§ 657lg 1 p 1 järgi muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

29. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses

§ 654lg 6 järgi ei korrata.

30.

§ 652

lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud ning on vaidluse lahendamisel õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid, mida maakohus on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega käsitanud.

1. Kostja ei vaidlusta maakohtu tuvastatut, et kostja sai hagejalt laenu 1 252 408,28 eurot, mis tuli tagastada 18.05.2021 ja millest on hagejale tagastamata 198 259,88 eurot. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse põhjusel, et maakohus jättis tasaarvestamata hageja nõude kostja väidetava nõudega hageja vastu. Kostja väitel on ta nõude hageja vastu omandanud Qlt, kes oli lepingute sõlmimise ajal kostja juhatuse liige, loovutuse teel, ning loovutatud nõuded tulenesid hageja ja Q vahelistest isiklikest varalistest suhetest. Maakohus leidis, et vaidlusalused nõuete loovutamise kokkulepped on sõlmitud ÄS § 168 lg 1 p 10 ja § 181 lg 3 teisest lausest tulenevaid nõudeid rikkudes ning on ÄS § 181 lg 3 esimese lause ja TsÜS § 87 järgi tühised, s.t neil pole õiguslikke tagajärgi, mistõttu ei saanud kostja oma väidetavaid nõudeid hageja vastu käesolevas menetluses hageja nõudega tasaarvestada.
2. ÄS § 181 lg 3 järgi on osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu. See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Ringkonnakohus selgitab, et kohtupraktikas on leitud, et ÄS § 181 lg-s 3 peetakse tehingu all silmas nii kohustus- kui ka käsutustehingut. Nimetatud säte näeb ette lojaalsuskohustusest tuleneva juhatuse liikme esindusõiguse piirangu, mille kohaselt võib juhatuse liige teha iseendaga tehingu üksnes juhul, kui tehingu tegemiseks on andnud nõusoleku kõrgemalseisev organ (RKTKo 26.04.2017, 6 2-21-11163 3-2-1-26-17, p 9). Esindusõiguse puudumine (TsÜS § 129) on asjaolu, mis toob kaasa ka teise isiku nimel sõlmitud asjaõiguskokkuleppe tühisuse (RKKKo 14.04.2010, 3-1-1-3-10, p 30). Seega mõjutab ÄS § 181 lg-st 3 tuleneva esindusõiguse piirangu eiramine ka asjaõiguskokkuleppe kehtivust (RKKKo 22.06.2021, 1-19-6307, p 50; TalRnKo 26.02.2021, 2-15-11541, p 20.2).
3. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus ei eristanud vaidlusaluste tehingute juures tehingute erinevaid osi, s.o nõuete loovutamist kostjale, loovutustasu kokkulepet ning Q ja kostja vahelist nõuete tasaarvestamist. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul õigesti analüüsinud nõuete loovutamise ja tasaarvestuse kokkulepet tervikliku kokkuleppena. Ringkonnakohtule jääb seejuures arusaamatuks kostja käsitus selle kohta, kuidas oleks maakohus saanud nõuete loovutamise kokkulepete kehtivuse hindamisel tehingu osade eristamise korral teistsugusele järeldusele jõuda.
4. Kostja hüpoteetiline käsitus, et nõuete loovutamise lepingutes sisalduva loovutustasu ning Q ja kostja vaheliste tasaarvestuse kokkulepete tühisus ei tähenda, et loovutused oleksid tühised, on ringkonnakohtu arvates väär ja kostja väidetest ei saa teha järeldust, et sellisel juhul oleksid lepingud nõuete loovutuste osas kehtivad. Kostja esiletoodud asjaoludest ei saa järeldada, et Q oleks nõuded loovutanud kostjalt vastusooritust saamata. Nõuete loovutamise lepingutes on pooltel vastastikused kohustused, mille puhul on eeldatav, et need täidetakse üheaegselt (VÕS § 82 lg 5). Üldreeglina vastastikuste lepingute puhul on poolte kohustused vastastikku seotud ja kohustus tuleb täita siis, kui täidetakse temaga seotud vastastikune kohtustus. Eeltoodu tõttu ei ole nõuete loovutamise lepingutes olevad kokkulepped eraldatavad ja TsÜS § 85 kohaldamise eeldused ei ole seetõttu täidetud. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kui käsitada nõuete loovutamise lepinguid ilma loovutustasu kokkuleppeta ning kostja ja Q omavaheliste nõuete tasaarvestuseta, ei saaks ka siis teha kostja poolt soovitud järeldust nõuete loovutuste kehtivuse kohta. Nõuete loovutamise lepingute tegemine ilma eelmises lauses viidatud tasu ja tasaarvestuseta ei tähenda, et tehingud oleksid tehtud kostja igapäevases majandustegevuses või turuhinna alusel (ÄS § 181 lg 3 teine lause). Maakohus on õigesti tuvastanud, et loovutatud nõuded on konkretiseerimata ning nende alused ja sissenõutavus ei ole selge, mistõttu pole võimalik tuvastada, kas nõuete sissenõudmisel võiks olla tulemust. Täiendavalt eeltoodule nõustub ringkonnakohus hagejaga, et kostja ei ole maakohtu menetluses tuginenud sellele, et vaidlusalustes nõuete loovutamise lepingutes sisalduvaid üksikuid tehinguid tuleks üksteisest eristada ja eraldi hinnata nende tühisust. Kostja ei ole põhistanud, miks ta väite esitab alles apellatsioonimenetluses.
5. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja pidi tõendama, et oli olemas teise osaniku (s.o hageja) nõusolek, kas enne nõuete loovutamise tehingute tegemist või hilisema heakskiiduna TsÜS § 111 mõttes. Kostja ei ole tõendanud, et tehingute tegemiseks oli olemas osanike nõusolek.
6. Kostja nõustub apellatsioonkaebuses maakohtuga selles, et Q ei oleks saanud üksi hääletada selliste osanike otsuste vastuvõtmisel, millega omandati temalt nõuded hageja vastu ja loovutustasu tasaarvestati. Kostja ei väida, et sellised otsused jäid vastu võtmata, kuna hageja hääletas vastu. Kostja seisukohast, et ÄS § 168 lg 1 p 10 oleks tulnud jätta kohaldamata, kuna hageja ei oleks saanud hea usu põhimõttest tulenevalt nõuete omandamisel nagunii vastu vaielda, saab ringkonnakohus aru selliselt, et kostja hinnangul ei pidanud kostja osanikud otsuseid vastu võtmagi. Riigikohus on leidnud, et osanikule võib hea usu põhimõttest (TsÜS § 32) tuleneda kohustus mitte kahjustada ühingut, mille väljendusena võib ta olla kohustatud hääletama n-ö patiseisust väljatulemiseks vajalike otsuste poolt (RKTKo 7 2-21-11163 27.10.2011, 3-2-1-97-11, p 35; RKTK 07.11.2018, 2-17-9986, p 17). Eeltoodust ei tulene, et patiseisus osanikud ei peaks otsust hääletusele panema ja sellise otsuse vastuvõtmist saab eeldada. Erinevalt kostjast leiab ringkonnakohus, et kostja osanikel oleks tulnud vastavad otsused hääletusele panna. Juhul, kui hageja oleks hääletanud otsuste vastu, oleks see andnud kostjale võimaluse esitada kohtule hagi hageja vastu, et kohus kohustaks hagejat hääletama otsuste, millega nõuded hageja vastu loovutati kostjale ja loovutustasu tasaarvestati, poolt. Võimalik käesoleva kohtumenetluse venimine ei ole argument, mis põhjendaks tehingute tegemisel ÄS § 168 lg 1 p-s 10 nimetatud osanike otsuste nõudmata jätmist ja ÄS § 168 lg 1 kohaldamata jätmist hea usu põhimõtte rikkumisele tuginedes. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kohus ei saa käesolevas menetluses asuda tuvastama asjaolusid, kas hagejal oleks olnud hea usu põhimõttest tulenevalt kohustus hääletada otsuste poolt, mida kostja osanike poolt ei ole kunagi hääletusele pandudki, ja seda olukorras, kus sellist tuvastusnõuet ei ole kohtule esitatud.
7. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga selles, et ei oma tähtsust, kas kostja omandas Qlt selge või ebaselge nõude. VÕS § 197 lg 1 järgi saab tasaarvestada nõude, mille täitmist on õigus teiselt poolelt nõuda ja VÕS § 200 lg 4 järgi tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväite. Seega peab tasaarvestatav nõue olema esitatud viisil, kus kohtul on võimalus kontrollida selle alust, suurust ja sissenõutavust. Tasaarvestav nõue peab olema selge. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja poolt tasaarvestuse alusena toodud nõuded ei olnud lisaks nende loovutuste tühisusele ka selged.
8. Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et nõuete loovutamise kokkulepped on ÄS § 181 lg 3 alusel tühised, kuna kostja ja Q vaheliste lepingute sõlmimiseks puudus teise osaniku (hageja) nõusolek. Arvestades, et kostja tasaarvestuse avalduse aluseks olevad nõuete loovutamise lepingud on tühised, puudub kostjal käesolevas menetluses tasaarvestatav nõue hageja vastu, ja kuna vaidlus puudus selles, et kostja on jätnud hagejale tagastamata laenulepingust tuleneva võla 198 259,88 eurot, rahuldas maakohus õigesti hagi nii põhivõla kui ka kõrvalnõuete osas. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
9. Maakohus on õigesti seoses hagi rahuldamisega jätnud menetluskulud

§ 162lg 1 järgi kostja kanda.

Apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta

§ 171lg 1 järgi apellandi (kostja) kanda.

40. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

41. Ringkonnakohus selgitab kostjale, et apellatsioonkaebuse hinnast tulenevalt pidi kostja tasuma kaebuse esitamisel riigilõivu 2940 eurot. Toimikust nähtuvalt on kostja apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 3780 eurot. Seega on kostja tasunud oma kaebuselt riigilõivu ettenähtust rohkem.

§ 150

lg 1 p 1 alusel tagastatakse riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem.

§ 150

lg 4 alusel tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. (allkirjastatud digitaalselt) 8