Obsah (9)

§ 120§ 2§ 5§ 37§ 152§ 155§ 121§ 47§ 175

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-23-526 Määruse kuupäev 24. jaanuar 2024 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi XXi (endise nimega X) kaebus Viru Vangla 13. jaanuari 2023. a otsuse nr 6-10/725-

) § 100 lõige 1 sätestab, et kui haldusasi on olnud kohtu menetluses vähemalt üheksa kuud ja kohus ei tee mõjuva põhjuseta vajalikku menetlustoimingut, sealhulgas ei määra õigel ajal kohtuistungit, et tagada kohtumenetluse läbiviimine mõistliku aja jooksul, võib pool või kolmas isik kohtult taotleda kohtumenetluse kiiremaks lõpuleviimiseks sobiva abinõu tarvituselevõtmist. Kohus jätab kaebaja taotluse kohtumenetluse kiirendamiseks rahuldamata. Kohus ei ole olnud asja menetlemisega alusetus viivituses. Kohus on teinud asjas kohtunõude Viru Vanglale, et saada kaebusega seonduvaid dokumente, sest kaebaja ei ole ise neid koos kaebusega kohtule esitanud. Samuti oli kohtunõude tegemine vajalik, et kontrollida, kas kaebajal on kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud. Vanglalt dokumentide saamise järel on kohus teinud kaebajale kohtunõude, et anda talle võimalus tuvastamisnõudele üleminekuks. Täiendavalt märgib kohus, et kohtul on hulgaliselt muid kohtuasju, milles tuleb kohtul paralleelselt kaebaja kaebuse menetlemisega menetlustoiminguid teha. Kohtumenetluse kiirendamise taotluse rahuldamata jätmisest hoolimata jätkab kohus praeguse asja menetlemisega, tehes alljärgnevad menetlustoimingud. 10.

§ 120

lõike 1 punkti 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest vastavalt

§ 2lõike 4 teisele lausele.

1. Kaebusest nähtub, et kaebaja taotleb Viru Vangla
2. jaanuari
3. a otsuse nr 6-10/725-2 tühistamist, Viru Vanglale kohustava ettekirjutuse tegemist anda talle luba lühiajaliseks väljasõiduks või väljaviimiseks või alternatiivselt ettekirjutuse tegemist asja uueks otsustamiseks. Lisaks taotleb kaebaja tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi tegevus VangS §-dest 32 ja 33 tulenevate õiguste illusoorseks tegemisel. Samuti palub kaebaja tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi poolt kaebaja maine kahjustamine, au ja hea nime teotamine ning ebaõigete faktiväidete levitamine. Kaebaja osutab, et järgmised Viru Vangla
4. jaanuari
5. a otsuses nr 6-10/725-2 olevad faktiväiteid ei vasta tõele: - kinnipeetav ei ole ka kontrollitud keskkonnas võimeline käituma õiguskuulekalt ning see kahandab oluliselt tema usaldusväärsust käitumise osas väljaspool vanglat; -
6. mail 2022 on kinnipeetava osas kinnitatud riskihindamine, mille tulemuste põhjal on kinnipeetav kõrgohtlik ametnikele, vangidele (risk vanglas) ja avalikkusele (risk ühiskonnas) ning ohtlik täiskasvanule (risk ühiskonnas); - kinnipeetava käitumine on näidanud seda, et ta jätkab kuritegude toimepanemist ka vanglas viibimise ajal, mistõttu on isiku suhtes turvalisusriskina märgitud usalduse kaotus; - kogu olemasolev informatsioon viitab sellele, et kinnipeetav kujutab ohtu avalikkusele ning väljaviimisele lubamine ei oleks kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega, kuna vanglal puudub igasugune veendumus selles, et isik ei kujuta väljasõidu ajal ohtu 3 3-23-526 - teiste isikute elule ja tervisele või et kinnipeetav ei hakka tulevikus eemale hoidma karistuse kandmisest; arvestades kõike eelnevalt (kinnipeetava ohtlikkus, käitumine vangistuses jms), ei ole Viru Vangla hinnangul kinnipeetava lubamine väljaviimisele kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega ning taotlused tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja on seisukohal, et vangla väide tema ohtlikkuse kohta tulenevalt riskihindamise tulemustest on tõendamata. Kaebaja ei nõustu, et ta võiks põgeneda. Kaebaja leiab, et faktiväited on esitatud eesmärgiga mustata kaebaja mainet, teda alandada, teotada tema au ja head nime, et õigustada ametnike tegevusetust. Kaebaja osutab, et sellega on vangla tekitanud talle moraalset kahju (stressi, hingelisi ja psüühilisi kannatusi, elumõnude kaotust, ebameeldivustunnet, alandustunnet, häiritust, alaväärsustunnet). Kaebaja osutab, et Justiitsministeerium on vaideotsuse tegemisel jaatanud Viru Vangla tegevuse õiguspärasust vaidlusaluse otsuse tegemisel. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja hinnangul vangla poolt kahju tekitamine ja selle süü omistatav Justiitsministeeriumile. Kuna Justiitsministeerium on pidanud vangla põhjendusi õiguspäraseks, siis ta on sellega võtnud samuti ebaõigete faktiväidete avaldaja rolli, millega on tekitanud võrdselt vanglaga kaebajale moraalset kahju. Justiitsministeerium ei ole järelevalveorganina kontrollinud vangla esitatud faktiväiteid, mille tagajärjel jäi kaebajal käimata väljasõidul/väljaviimisel.
7. Kohus selgitab esmalt, et ei mõista eraldiseisva nõudena kaebaja nõuet tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi tegevus VangS §-dest 32 ja 33 tulenevate õiguste illusoorseks tegemisel. Kohtule ei saa esitada sellise abstraktse sõnastusega tuvastamisnõuet, vaid kohtult saab taotleda üksnes konkreetse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist (

§ 5lõike 1 punkt 6 ja § 37 lõike 2 punkt 6).

Sisuliselt on kaebaja sellise tuvastamisnõude esitamisega väljendanud, et ta ei nõustu sellega, kuidas on Viru Vangla

1. jaanuari
2. a otsuse nr 6-10/725-2 tegemisel ja Justiitsministeerium vaideotsuse tegemisel VangS §-e 32 ja 33 kohaldanud. Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi seisukohti kaebaja väljasõidu taotlusega seoses saab kohus kontrollida Viru Vangla
3. jaanuari
4. a otsuse nr 6-10/725-2 tühistamise nõude raames. Seetõttu loeb kohus kaebaja nõude tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi tegevus VangS §-dest 32 ja 33 tulenevate õiguste illusoorseks tegemisel hõlmatuks Viru Vangla
5. jaanuari
6. a otsuse nr 6-10/725-2 tühistamise nõudega.
7. Ehkki kaebaja on taotlenud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist Eesti Vabariigilt, nähtub kaebusest, et kaebaja hinnangul on talle kahju tekitanud Viru Vangla ja Justiitsministeerium. Kaebaja heidab vastustajatele ette tema maine kahjustamist, au ja hea nime teotamist ning teda puudutavate ebaõigete faktiväidete levitamist. Täiendavalt heidab kaebaja Justiitsministeeriumile ette, et see ei ole järelevalveorganina kontrollinud vangla esitatud faktiväiteid, mistõttu jäi kaebajal käimata väljasõidul/väljaviimisel.
8. Kaebaja nõue tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi poolt kaebaja maine kahjustamine, au ja hea nime teotamine ning ebaõigete faktiväidete levitamine tuleb lugeda hõlmatuks hüvitamisnõudega. Kaebusest ei nähtu sellise eraldiseisva tuvastamisnõude esitamiseks muud eesmärki kui saavutada kahjuhüvitise väljamõistmine. Haldusorgani tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõue on hõlmatud hüvitamisnõudega ning hüvitamisnõude lahendamisel tuleb kohtul hinnata ka vangla ja Justiitsministeeriumi tegevuse õiguspärasust. Seetõttu puudub vajadus sellise eraldiseisva tuvastamisnõude esitamiseks. 4 3-23-526
9. Kohus jääb
10. detsembri
11. a kohtunõudes väljendatud seisukoha juurde ega nõustu kaebaja väitega, et Viru Vangla
12. jaanuari
13. a otsus nr 6-10/725-2 on kehtiv. Vaidlusaluse Viru Vangla
14. jaanuari
15. a otsusega nr 6-10/725-2 jäeti rahuldamata kaebaja
16. jaanuari
17. a taotlus nr 6-10/725-1 lühiajaliseks väljaviimiseks
18. veebruarist 2023 kuni
19. veebruarini
20. Kaebaja esitas
21. märtsil 2023 kohtule kaebuse, millega nõudis Viru Vangla
22. jaanuari
23. a otsuse nr 6-10/725-2 tühistamist. Kohtupraktika kohaselt ei ole sellises olukorras tühistamiskaebus kohane õiguskaitsevahend, kuna vaidlustatud otsuse mõju oli halduskohtule kaebuse esitamise ajaks lõppenud, sest kuupäevad, milleks kaebaja väljasõitu taotles, olid möödunud (vt Tartu Ringkonnakohtu
24. oktoobri
25. a määrus haldusasjas nr 3-22-1452, p 8; Tartu Ringkonnakohtu
26. märtsi
27. a määrus haldusasjas nr 3-15-2189, p 10). Haldusmenetluse seaduse § 61 lõike 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Kohtupraktika kohaselt on haldusakti mõju lõppemine samaväärne sellega, nagu oleks haldusakt tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud. Mõlemal juhul, nii haldusakti mõju lõppemisel kui tagasiulatuval kehtetuks tunnistamisel on haldusakti mõju täielikult kadunud ja seda poleks nagu kunagi antudki. Seega oli vaidlusaluse Viru Vangla otsuse kehtivus kaebuse esitamise ajaks lõppenud. 16.

§ 37

lõike 2 punkti 1 järgi võib tühistamiskaebusega nõuda haldusakti osalist või täielikku tühistamist. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et kohtupraktikas on lubatud vaidlustada tühistamisnõudega ka haldusakte, mille kehtivus on kohtumenetluse ajaks lõppenud. Seda juhul kui haldusaktil võib säilida mõju ja praktiline tähendus pärast kehtivusaja möödumist (nt distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad, millele vangla ja kohtud võivad edasiste otsustuste tegemisel tugineda). Tühistamiskaebus sellise kehtetu haldusakti peale, mille täiendavast tühistamisest ei saa kaebajale enam mingisugust tulu tõusta, ei täida enam õiguste kaitse funktsiooni (K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2013, lk 53). Kohus on veendunud, et Viru Vangla

1. jaanuari
2. a otsuse "ületühistamine" ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kohus osutab, et antud juhul tühistamiskaebuse rahuldamisel ei saaks kaebaja ikka luba lühiajaliseks väljasõiduks või väljaviimiseks soovitud ajal, sest need kuupäevad on juba möödunud. Samuti on alternatiivsed kohustamisnõuded lubamatud, kuivõrd kohus ei saa kohustada haldusorganit tegema toimingut, mille tegemise aeg on möödunud. Kohus selgitab, et kohustamisnõude rahuldamise korral saab kohus kohustada vastustajat sama taotlust uuesti läbi vaatama, aga ainult selle perioodi osas, mille kohta oli taotlus esitatud. Kohtul aga ei ole võimalik kohustamisnõude rahuldamisel kohustada Viru Vanglat taotlust uuesti läbi vaatama, sest see aeg, milleks kaebaja lühiajalist väljasõitu taotles, oli kaebuse esitamisel juba möödunud (vt Tartu Ringkonnakohtu
3. märtsi
4. a määrus haldusasjas 3-15-2189, p 11).
5. Tulenevalt eeltoodust on kohus endiselt seisukohal, et Viru Vangla
6. jaanuari
7. a otsus nr 6-10/725-2 on täielikult ammendunud ning kaebuses esitatud tühistamis- ja kohustamisnõuded on muutunud menetluslikult lubamatuteks nõueteks õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu. Riigikohus on selgitanud, et sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast

§ 152lõike 1 punktiga 4 ja lõikega 2 (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 13.

novembri

1. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, punkt 12 ja
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 3-15-873, punkt 34).

§ 152

lõike 1 punkt 4 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.

§ 152

lõike 3 sätestab, et kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud asjaolud ilmnevad enne kaebuse menetlusse võtmist, lõpetatakse menetlus kaebust menetlusse võtmata.

§ 152

lõike 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust

§ 152

lõike 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu 5 3-23-526 tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.

1. Kohus küsis
2. detsembri
3. a kohtunõudega kaebajalt, kas ta soovib üle minna Viru Vangla
4. jaanuari
5. a otsuse nr 6-10/725-2 õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Kui jah, palus kohus kaebajal selgitada, miks on see vajalik tema õiguste kaitseks. Kaebaja ei soovinud
6. detsembril 2023 kohtusse saabunud avalduses menetluse jätkamist vangla
7. jaanuari
8. a otsuse nr 6-10/725-2 õigusvastasuse tuvastamise nõudes.
9. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et kaebaja ei ole tuvastamisnõudele üleminekut taotlenud, siis lõpetab kohus

§ 152

lõike 1 punkti 4 alusel praeguse asja menetluse osas, milles kaebaja taotleb Viru Vangla

1. jaanuari
2. a otsuse nr 6-10/725-2 tühistamist ning kohustava ettekirjutuse tegemist anda luba lühiajaliseks väljasõiduks või väljaviimiseks või alternatiivselt ettekirjutuse tegemist asja uueks otsustamiseks.
3. Kohus selgitab, et kui praegune määrus menetluse lõpetamise kohta jõustub, ei ole kaebajal enam lubatud esitada kohtule kaebust sama nõudega samal alusel (

§ 155lõige 6 ja § 43 lõike 1 punkt 2).

1. Kaebaja on esitanud ka hüvitamisnõuded Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi vastu. Kohus võtab esmalt seisukoha Viru Vangla vastu esitatud kahjunõude osas.
2. Kohus mõistab, et kaebaja taotleb Viru Vangla tekitatud kahju hüvitamist seonduvalt maine kahjustamise, au ja hea nime teotamise ning teda puudutavate ebaõigete faktiväidete levitamisega Viru Vangla
3. jaanuari
4. a otsuses 6-10/725-
5. Kaebusest nähtub, et kaebaja hinnangul on Viru Vangla ametnik esitanud lühiajalise väljaviimise taotluse rahuldamata jätmise otsuses tema kohta ebaõigeid faktiväiteid, mis kahjustasid tema mainet ning teotasid au ja head nime. Kaebaja tugineb kahjunõude esitamisel au ja hea nime teotamisele riigivastutuse seaduse § 9 lõike 1 mõttes. 23.

§ 121

lõike 1 punkti 4 alusel tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.

§ 47

lõike 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Kaebaja hüvitamisnõude lahendamiseks on kohustuslik kohtueelne menetlus ette nähtud VangS § 11 lõikes 8, mille kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval, arestialusel või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav, arestialune või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

1. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks enne Viru Vangla vastu hüvitamiskaebuse esitamist pöördunud esmalt kaebuse asjaoludega seonduva kahju hüvitamise taotlusega vangla poole ehk läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Viru Vangla
2. novembril 2023 edastatud kahju hüvitamise taotlustest ei nähtu, et kaebaja oleks taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist seoses maine kahjustamise, au ja hea nime teotamise ning teda puudutavate ebaõigete faktiväidete levitamisega Viru Vangla
3. jaanuari
4. a otsuses nr 6-10/725-
5. Ka kaebaja ise ei ole kaebuses välja toonud ega tõendanud, et ta oleks esmalt kahju hüvitamise 6 3-23-526 taotlusega vangla poole pöördunud. Seega ei saa kaebaja Viru Vangla vastu esitatud hüvitamiskaebuse osas VangS § 11 lõikest 8 tulenevat kohustuslikku kohtueelset menetlust läbituks lugeda.
6. Eeltoodust tulenevalt kuulub kaebus

§ 121

lõike 1 punkti 4 alusel tagastamisele osas, milles kaebaja taotleb Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses maine kahjustamise, au ja hea nime teotamise ning teda puudutavate ebaõigete faktiväidete levitamisega Viru Vangla

1. jaanuari
2. a otsuses nr 6-10/725-
4. Kaebaja on esitanud kahjunõude ka Justiitsministeeriumi vastu. Kohus mõistab kaebajat tema kaebusest lähtuvalt selliselt, et ta nõuab talle Justiitsministeeriumi poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist tema au ja hea nime teotamise eest. Kaebaja leiab, et tema au ja head nime teotati, kui Justiitsministeerium pidas
5. veebruari
6. a vaideotsuses nr 11-7/628-2 Viru Vangla tegevust lühiajalise väljaviimise võimaldamata jätmisel õiguspäraseks ja nõustus vangla põhjendustega.
7. Vastavalt

§ 121

lõike 2 punktile 21 võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. 28. Kohus selgitab, et

§ 121

lõike 2 punkt 21 on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus ning näeb ette võimaluse tagastada kaebus juhul, kui täidetud on mõlemad sättes nimetatud eeldused, s.t kaebusega kaitstavate õiguste riive on väheintensiivne ning arvestades asjaolusid on piisavalt põhjust arvata, et kaebus jääb rahuldamata. Kohtu hinnangul on praegusel juhul nimetatud eeldused täidetud.

1. Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22).
2. Au või hea nime teotamisega saab tegu olla siis, kui vaidlustatud tegevus on suunatud avalikkusele. Hea nime, maine ehk reputatsiooni riive eeldab avalikku, laia publiku ees aset leidvat või suurt hulka inimesi mõjutavat sekkumist (Ü. Madise jt. Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2017, § 17, p 4). Ka kohtupraktikas on sedastatud, et isiku au või hea nime teotamine eeldab toimingut, mis kahjustab isiku mainet avalikkuse ees, teiste sõnadega nõuab au teotamine au teotava informatsiooni avalikustamist kui teotunnust (vt nt Harju Maakohtu
3. märtsi
4. a kohtuotsus asjas nr 2-17-12877, p 20). Seda ei ole praegusel juhul aset leidnud. Viru Vangla on kaebaja
5. jaanuari
6. a lühiajalise väljaviimise taotluse lahendanud
7. jaanuari
8. a otsusega konkreetses haldusmenetluses. Niisamuti on nimetatud otsusega seotud vaidemenetlus toimunud konkreetses haldusmenetluses. Viru Vangla
9. jaanuari
10. a otsusest nr 6-10/725-2 ja Justiitsministeeriumi
11. veebruari
12. a vaideotsusest nr 11-7/628-2 saavad olla teadlikud ainult need ametnikud, kelle tööülesannete täitmiseks see vajalik on. Mõlemad dokumendid on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks.
13. Arvestades eelnevat ning asjaolu, et kaebaja ei ole väitnud, et Justiitsministeerium oleks Viru Vangla
14. jaanuari
15. a otsuses nr 6-10/725-2 ja Justiitsministeeriumi
16. veebruari
17. a vaideotsuses nr 11-7/628-2 sisalduvat teavet avaldanud isikutele, kellele seda 7 3-23-526 õigusaktide järgi avaldada ei tohiks, leiab kohus, et Justiitsministeerium ei ole oma tegevusega kaebaja au ega head nime teotanud ning sellest tulenevalt on hüvitamiskaebuse edulootused vähesed. Kuna Justiitsministeeriumi vaideotsus ei ole laiemale ringile isikutele kättesaadav, ei saa vaideotsuses tehtud Justiitsministeeriumi järeldus Viru Vangla
18. jaanuari
19. a otsuse nr 6-10/725-2 õiguspärasuse kohta kaebaja õigusi intensiivselt riivata.
20. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebaja hüvitamiskaebuse

§ 121

lõike 2 punkti 21 alusel osas, milles kaebaja taotleb Justiitsministeeriumi tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses kaebaja au ja hea nime teotamisega

1. veebruari
2. a vaideotsuses nr 11-7/628-
4. Arvestades, et kaebaja heidab Justiitsministeeriumile ette ka järelevalveorganina vangla esitatud faktiväidete mittekontrollimist ning seeläbi väljaviimisest/väljasõidust ilmajäämist, mõistab kohus, et kaebaja taotleb ka kirjeldatud asjaoludega seoses Justiitsministeeriumilt kahjuhüvitise väljamõistmist.
5. Kohus leiab, et kaebajal puudub kõnealuse hüvitamisnõude osas ilmselgelt kaebeõigus. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
6. VangS § 105 lõike 4 kohaselt teostab Justiitsministeerium vangla üle teenistuslikku järelevalvet. Sama paragrahvi lõige 5 sätestab, et teenistusliku järelevalve läbiviimiseks võib muu hulgas korraldada teenistusvalve, mis on vangla kontrollimine eesmärgiga avastada ja parandada ning edaspidi vältida vigu vangla tegevuses ja töökorralduses. Teenistusvalve teostamisse võib kaasata ametnikke ja töötajaid, kes kuuluvad vanglateenistusse, ning teisi asjatundjaid. Ka Vabariigi Valitsuse
7. detsembri
8. a määruse nr 319 „Justiitsministeeriumi põhimääruse kinnitamine“ punkt 69 täpsustab, et justiitsminister teostab teenistuslikku järelevalvet muu hulgas ministeeriumi valitsemisalas olevate valitsusasutuste ja nende juhtide aktide ning toimingute üle seadusega ettenähtud korras. Vastavalt VangS § 105 lõikele 1 on vangla Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus. Kohus on seisukohal, et eelmainitud sätete eesmärk ei ole kinnipeetava subjektiivsete õiguste kaitse ning sellest tulenevalt ei riiva Justiitsministeeriumi tegevusetus seoses järelevalvekohustuse täitmata jätmisega kaitsenormi teooriast lähtudes kaebaja õigusi. Kaebajale ei tulene ühestki õigusaktist subjektiivset õigust nõuda Justiitsministeeriumilt vangla üle järelevalve teostamist. Kuna kaebajal ei ole Justiitsministeeriumi vastu esitatud kahjunõude osas ilmselgelt kaebeõigust, tuleb kaebus vastavas osas tagastada

§ 121lõike 2 punkti 1 alusel.

1. Kuna kohus lõpetab asjas osaliselt menetluse ja ülejäänud osas tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks VangS §-d 32 ja 33 ning taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Kohus jätab taotlused sel põhjusel läbi vaatamata.
2. Kohus asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lõige 3 ja § 178 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 8