KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 18. oktoober 2023, Tallinn Haldusasja

) §-s 34 (ajavahemikus 01.01.2017 kuni 18.04.2021 kehtinud redaktsioonis) sätestatud täitemenetluse alustamise tasu määramise korda, võttes süstemaatiliselt võlgnikelt täitemenetluse alustamise tasu seadusega lubatust rohkem. See nägi ette, et täitemenetluse alustamise tasu sõltub varaliste nõuete puhul nõude summast ning kulutustest, mida tehakse täitmisteate võlgnikule kättetoimetamiseks. Mittevaraliste nõuete puhul sõltub täitemenetluse alustamise tasu kulutustest, mida tehakse täitmisteate võlgnikule kättetoimetamiseks. Sama paragrahvi lõige 2 sätestas, et kui võlgnikule on võimalik täitmisteade mõistliku pingutusega kätte toimetada rahvastikuregistrisse kantud elukoha või sideandmete või äriregistrisse või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud asukoha või kontaktandmete või täitedokumendis märgitud võlgniku aadressi järgi, on täitemenetluse alustamise tasu: 1) mittevaralise nõude puhul 15 eurot; 2) kuni 51 euro suuruse nõude puhul 15 eurot; 3) üle 51 kuni 5000 euro suuruse nõude puhul 30 eurot; 4) üle 5000 euro suuruse nõude puhul 60 eurot. Lõike 3 kohaselt, kui võlgnikule ei ole võimalik täitmisteadet mõistliku pingutusega kätte toimetada rahvastikuregistrisse kantud elukoha või sideandmete või äriregistrisse või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud asukoha või kontaktandmete või täitedokumendis märgitud võlgniku aadressi järgi, on täitemenetluse alustamise tasu: 1) mittevaralise nõude puhul 30 eurot; 2) kuni 51 euro suuruse nõude puhul 30 eurot; 3) 51 kuni 5000 euro suuruse nõude puhul 60 eurot; 4) üle 5000 euro suuruse nõude puhul 120 eurot. Kohtutäituri büroos ei hinnatud seda, kas täitmisteate kättetoimetamine osutus lõpuks keerukaks või mitte. Täitemenetluse alustamise tasu määramisel ei arvestatud seda, kas täitmisteade oli kätte toimetatud võlgniku registrijärgsele aadressile. Täitemenetluse alguses mõisteti võlgnikelt alati välja suurem täitemenetluse alustamise tasu ning kättetoimetamise asjaolude selgumisel algselt koostatud täitemenetluse alustamise tasu suhtes uut otsust ei tehtud. Võlgnikult nõuti suurema tasu maksmist ka siis, kui kättetoimetamine oli ilmselgelt lihtne ning toimus registrijärgsel aadressil, mh juhtudel, kui võlgnik ise palus dokumendid sinna saata. Kohtutäituri kasutatav täitmisteate ja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse blankett andsid võlgnikele selge juhise ebaseaduslikult määratud täitemenetluse alustamise tasu maksmiseks. Ebaseaduslikult määratud kohtutäituri tasu nõue rahuldati ka sundtäitmise korras, arestides selleks võlgnike pangakontosid. Tegemist on

§ 56p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteoga.

Rikkumised ei ole väheolulised ega kohtutäituri süü väike. Noomituse või rahatrahvi kohaldamine ei ole kohane. Tegemist on väga raske rikkumisega, mis on toime pandud tahtlikult ning mis tõi endaga kaasa ka negatiivse tagajärje. 2. X esitas 08.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse justiitsministri 05.11.2021 käskkirja nr 21-d tühistamise nõudes. 2

§ 61lg 1 järgi saaks hinnata üksnes kuni 3 aasta vanuseid tegusid.

Vastustaja on nii menetlusdokumentides kui ka 09.05.2022 kohtuistungil tunnistanud, et järeldused kaebaja praktika kohta täitemenetluse alustamise tasu võtmisel tehti 89 toimikule tuginedes, kuigi hõlmatud on 4 aasta jooksul ca 7900 täitetoimikut. Valim tehti vastustajale sobilikest asjadest. Viidatud on usalduse kaotusele kaebaja suhtes, kuid seda pole selgitatud. Samasuguse teo eest karistati kohtutäitureid KF, RS ja HK vaid rahatrahviga 6400 eurot. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja (koda) 23.09.2021 arvamusega ei saanud arvestada. Koda ei ole kaebajat ära kuulanud ning koja arvamust kaebajale enne kohtumenetlust ei tutvustatud. Arvamuse kujunemine ei ole jälgitav. Kaebaja ei ole pannud toime distsiplinaarsüütegu

§ 56p 1 mõttes.

Kaebaja määratud täitemenetluse alustamise tasu suurused olid kooskõlas kuni 18.04.2021 kehtinud

-ga 34. Lisaks tol ajal kehtinud

§-s 34 loetletud registritele tegi kaebaja täiendavaid toiminguid ja päringuid eesmärgiga saada täiendavat infot võlgniku kohta ning toimetada selle võrra kiiremini täitemenetlust menetlusosaliste huvides. Kaebaja tegi rohkem toiminguid, kui tol ajal kehtinud seadus dokumentide kättetoimetamisel täiturilt nõudis. Sel põhjusel oli kaebaja õigustatud võtma suuremat täitemenetluse alustamise tasu kuni 18.04.2021 kehtinud

§ 34järgi.

Nii näiteks tegi kaebaja tehnilise süsteemi abil täiendavaid päringuid võlgniku võimalikult täpse asukoha kindlakstegemiseks ja temale dokumentide kättetoimetamiseks lisaks kuni 18.04.2021 kehtinud

§-s 34 loetletud registritele asukohtadesse, mida seadus ette ei näinud. Näiteks tehti päringud võlgniku asukoha kohta rahvastikuregistrisse, äriregistrisse, Maanteeameti peetavasse registrisse sõidukite kohta, Maksu- ja Tolliameti andmebaasi, vanglas viibimise andmebaasi, teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse, töötamise registrisse, samuti sotsiaalmeediapäringud (sh Facebook), kasutati otsingumootoreid jne. Tehti ka kõnesid telefonidele ja aadressipäringuid e-posti aadressidele. Kaebaja ametist tagandamise käskkirja koostamisel on lähtutud ekslikult eeldusest, justkui oleks kaebaja pärast erakorralisi kontrolle võlgnikelt enamvõetud alustamise tasusummad tagastanud ning seeläbi tunnistanud oma rikkumist. Kaebaja tegi tagasikandeid alates veebruaris 2021, kui justiitsministeerium juhtis kaebaja tähelepanu, et kaebaja tõlgendus varem kehtinud

§-st 34 ei pruugi olla õige. Kaebaja hinnangul tuleks eelnevat asjaolu arvestada igal juhul kergendavana, sest see näitab kaebaja valmisolekut teha koostööd. Ametist tagandamise käskkirjas ei ole selgelt aru saada, milliseid tegusid konkreetselt on peetud kaebaja distsiplinaarsüütegudeks, sest viidatud on ka kaebaja tasuotsust kajastava blanketi puudustele enne

1. aastat. Need puudused lahendati kaebaja ja vastustaja koostöös
2. aastal.
3. Justiitsministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja tegevuse tagajärjena tekkis kahju ning vähenes täitemenetluse võlgnike maksevõimekus. Kaebaja tegevus on olnud teadvustatud ning tahtlik. Kojal ei tekkinud kahtlust selles, et kohtutäituri tegevus on olnud seadusvastane. Teistes büroodes töötanud kohtutäituritel ei tekkinud probleeme

§ 34õige rakendamisega.

Kaebaja poolt rikutud normi (

§ 34

ajavahemikus 01.01.2017 kuni 18.04.2021 kehtinud redaktsioonis) rakendamine on täiesti vastanduv seadusandja tahtega viia täitemenetluse alustamise tasu sõltuvusse kahest parameetrist: sissenõutava summa suurusest ja võlgniku aadressi- või kontaktandmete ajakohasusest rahvastikuregistris ning eesmärgist muuta täitemenetlus võlgniku jaoks odavamaks. Kaebaja loodud praktika eiras sisuliselt registriandmete õigsuse momenti ning tegi täitemenetluse võlgniku jaoks alati kallimaks. Kaebaja õigustab enda praktikas alati suurema täitemenetluse alustamise tasu nõudmist mahukate toimingute tegemisega. Seejuures tehti valdav osa toiminguid veel enne seda, kui võlgnikuga prooviti esmastki kontakti saavutada. Need toimingud on põhjendamatud ega saa tuua võlgniku jaoks kaasa täitemenetluse 3

§ 61lg-st 1 tulenev 3-aastane tähtaeg ei olnud möödas.

Karistuseks tagandamise määramise tingis praegusel juhul tõdemus, et kaebaja oli kaotanud usalduse, mis teeb tema edasise kohtutäiturina töötamise võimatuks. 4. Tallinna Halduskohtu 18.11.2022 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Halduskohus nõustus vaidlustatud haldusakti põhjendustega ega korranud neid. Vastustaja oli teadlik distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegadest ning arvestas nendega distsiplinaarmenetluse toimetamisel ja distsiplinaarkaristuse määramisel.

§ 34

kuni 18.04.2021 kehtinud sõnastus ei olnud mitmeti tõlgendatav ja seda ei olnud võimalik kohaldada kaebaja valitud viisil. Vastustaja kontrollis aastatel 2019 kuni 2020 algatatud täitemenetlusi kokku 113 884 täiteasjas ja teiste büroode tegevuses rikkumisi ei tuvastanud. Täitemenetlus saab olla tõhus ja õigusriigi põhimõtetega kooskõlas vaid siis, kui kohtutäitur juhindub oma ametitegevuse nõuetest ja on usaldusväärne. Kohtutäituri poolt oma ametikohustuste süülise rikkumise (distsiplinaarsüüteo) korral peab järelevalve teostaja võtma tarvitusele seaduses ettenähtud meetmeid, et ära hoida edasisi rikkumisi ja taastada kohtutäituri ameti usaldusväärsus. Distsiplinaarkorras karistamise üheks eesmärgiks on anda täituritele ja avalikkusele märku, et riik peab kohtutäituri ametitegevuse nõuete täitmist oluliseks ja hoolitseb kohtutäituri ametitegevuse kõrge professionaalse taseme ja hea maine eest. Karistuse valikut on põhjendatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. X apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 18.11.2022 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada; juhul, kui ringkonnakohus leiab, et ei saa ise sisulist uut otsust teha, saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. 4

§ 34rakendamise kohta.

Pooled leppisid kokku, et sellele tabelile ei tugineta, ent halduskohus viitas otsuses sellele siiski. Ametist tagandamise käskkirjas ei ole selgelt aru saada, milliseid tegusid konkreetselt on peetud kaebaja distsiplinaarsüütegudeks. Nimelt on käskkirja p-s 4 esimese jaotisena toodud „4.

1. Võlgnikelt alusetult suurema täitemenetluse alustamise tasu võtmine kui ametikohustuste rikkumine“ ning muudele käitumisaktidele viidatud pole. Seevastu aga käskkirja p-s 7, lk 16 on kirjas: „Eelnevast tulenevalt on põhjendatud kohtutäiturile määrata mõlema rikkumise eest karistuseks võimalikest karistustest raskeim - ametist tagandamine.“ Kaebajale ei ole aru saada, kas on ekslikult arvestatud väidetavate rikkumiste hulka ka asjaolu, et kaebaja tasuotsust kajastav blankett oli mingi hetk enne
2. aastat puudustega. Kaebaja on nii järelevalve- kui ka distsiplinaarmenetluse käigus korduvalt selgitanud, et tasuotsuste ja täitmisteate blanketi puudused said lahendatud koostöös justiitsministeeriumiga
3. aastal. Käskkirjast ei tulene selgelt, kas seda asjaolu peetakse distsiplinaarsüüteoks või mitte. Ametist tagandamise käskkirjas on õigusvastaselt arvestatud etteheidetavate tegude hulka episoode, mis on toimunud rohkem kui kolm aastat tagasi.

§ 61

lg 1 kohaselt võib distsiplinaarsüüteo eest distsiplinaarkaristuse määrata kolme aasta jooksul distsiplinaarsüüteo toimepanemisest arvates. Rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet, sest sama moodi käitunud teisi kohtutäitureid karistati rahatrahviga.

§-s 34 sätestatud täitemenetluse alustamise tasu reeglid on aja jooksul oluliselt muutunud. Kehtiv

§ 34on lihtsam ning tasu on võimalik määrata vaid kaheastmeliselt.

Kaebajat karistati keeruka ja mitmeti mõistetava normi rikkumise eest. Kui norm oli selge, poleks olnud vaja seda enne distsiplinaarmenetluse alustamist muuta. Seda kinnitab ka seaduseelnõu 750 SE seletuskiri, milles põhjendati

§ 34muutmist.

Vastustaja on samuti oma tõlgendust muutnud, pidades haldusjärelevalve aktis oluliseks pingutuse mõistlikkust, ent kohtumenetluses hoopis registriandmete ajakohasust. Käskkirja p-s 3.1 lk-l 5 on kaebajale ette heidetud suurema tasu võtmist ka nendes täitemenetlustes, kus täitmisteade avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded, sest kiri tagastati. Ametlikes Teadaannetes avaldamine tähendab ju aga seda, et kättetoimetamine ei õnnestunud rahvastiku- või äriregistrisse kantud aadressidel. Pingutuse mõistlikkusest lähtumise nõude osas on vastustaja sätte tõlgendust muutnud. Vastustaja pidas oluliseks võlgnike huvide kaitset ja leidis, et kaebaja on nende huvi suuremat tasu nõudes eiranud, ent seaduseelnõu seletuskirja järgi on sissenõudjate huvidest lähtuvalt oluline regulatsiooni tasandil välistada olukord, kus kohtutäiturid hoiduvad teatud toimingute tegemisest, kuna kehtiv tasusüsteem ei arvesta teatud menetlustoimingute kulu ja keerukust. Täitemenetlus on Eestis teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes väga aeglane. Kaebaja tegi lisatoiminguid selleks, et täitemenetlus kiiremini lõpule viia. Kaebajal õnnestus viia täitemenetlus lõpule keskmisest sagedamini. Kaebajal õnnestus luua olukord, kus võlgnikud olid täitemenetlusest paremini teadlikud. Büroos töötasid võlgnike andmete väljaselgitamisega mitukümmend inimest. 5

§ 34varasemas sõnastuses.

Apellant ei hinnanud kättetoimetamise keerukust enda tegevuses üldse ja võlgnikelt nõuti alati suuremat täitemenetluse alustamise tasu. Apellandi loodud praktika eiras sisuliselt registriandmete õigsuse momenti ning tegi täitemenetluse võlgniku jaoks alati kallimaks. Apellant ei arvestanud võlgnikule täitmisteate kättetoimetamise tegelike asjaoludega ega kaalunud kunagi väikesema või suurema kättetoimetamise tasu määra rakendamise vahel. Täitemenetluse efektiivsemaks muutmine ei saa toimuda võlgnike huvide kahjustamisega. Suurem tasu oli üksnes täituri huvides. Täitemenetlus ei muutu edukamaks apellandi valitud kättetoimetamise viisi tõttu. Apellandi üldine sundtäitmisele esitatud nõuete täitmise statistika ei erinenud teistest kohtutäituritest. Distsiplinaarmenetlus ega käskkiri ei ole õigusvastased seetõttu, et vastustaja esialgne hinnang apellandi tegevusele kujunes välja juba 2021. a märtsiks. Haldusjärelevalve või distsiplinaarmenetluse alustamise ajaks arvamuse kujunemine on tavapärane. Apellandi koostatud täitmisteate ja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse blanketid olid distsiplinaarmenetluses tõendid, mis kinnitasid, et võlgnikele anti selge juhis tasuda täitemenetluse alustamise tasu täituri otsuses välja toodud ulatuses. Kuigi vaidlustatud käskkirjas on välja toodud ka selliste täitemenetluste andmed, mille puhul on distsiplinaarkaristuse määramine välistatud distsiplinaarsüüteo aegumise tõttu, on distsiplinaarsüüteo uurimisel suurel määral kontrollitud ka nende juhtumite andmeid, kus

§ 61

lg-st 1 tulenev kolmeaastane tähtaeg ei olnud möödas, s.o aastatel 2018–2020 algatatud täiteasjade andmeid. TMS § 61 välistab enam kui kolme aasta eest toime pandud rikkumiste eest karistamise, ent mitte nende uurimist. See oli vältimatu apellandi ametitegevuses toimunud muudatuste, tegevusmustri ja väärpraktika perioodi tuvastamiseks. 6

§ 60

lg 3 näeb ette, et enne kohtutäituri ametist tagandamist kuulatakse ära kohtutäituri selgitused ja koja seisukoht. Seejuures ei näe seadus ette mingit protseduurilist reeglistikku selle kohta, kuidas peab koja seisukoha andmine toimuma või kuidas peab vastustaja seda kajastama. Vastustaja kuulas koja seisukoha ära, nagu ka apellandi seisukoha. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7.

§ 34

lg 1 sätestas ajal, millal toime pandud tegude eest kaebajat karistati, järgmist: „ Täitemenetluse alustamise tasu sõltub varaliste nõuete puhul nõude summast ning kulutustest, mida tehakse täitmisteate võlgnikule kättetoimetamiseks. Mittevaraliste nõuete puhul sõltub täitemenetluse alustamise tasu kulutustest, mida tehakse täitmisteate võlgnikule kättetoimetamiseks.“ Sama paragrahvi lõige 2 nägi ette: „Kui võlgnikule on võimalik täitmisteade mõistliku pingutusega kätte toimetada rahvastikuregistrisse kantud elukoha või sideandmete või äriregistrisse või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud asukoha või kontaktandmete või täitedokumendis märgitud võlgniku aadressi järgi, on täitemenetluse alustamise tasu: 1) mittevaralise nõude puhul 15 eurot; 2) kuni 51 euro suuruse nõude puhul 15 eurot; 3) üle 51 kuni 5000 euro suuruse nõude puhul 30 eurot; 4) üle 5000 euro suuruse nõude puhul 60 eurot.“

§ 34

lg 3 nägi ette sellest suurema tasu, „kui võlgnikule ei ole võimalik täitmisteadet mõistliku pingutusega kätte toimetada rahvastikuregistrisse kantud elukoha või sideandmete või äriregistrisse või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud asukoha või kontaktandmete või täitedokumendis märgitud võlgniku aadressi järgi“. 8. Apellant leiab ekslikult, et vaidlustatud käskkirjas ette heidetud tegu ei ole distsiplinaarsüütegu ja kaebajale ette heidetav tegu ei ole selgelt piiritletud. Kaebajale ei ole ette heidetud seda, et ta mõnel juhul on teinud

§ 34lg-te 2 ja 3 vahel valimisel vea.

Sätetes on kasutatud määratlemata õigusmõistet mõistlik pingutus, mille täpse rakendamise kohta puudus teo toimepanemise ajaks väljakujunenud kohtupraktika. Teo kvalifitseerimine distsiplinaarsüüteoks ei ole võimalik, kui rikutud norm ei ole selge ja kohtutäitur ei ole normi rakendanud ilmselgelt ekslikul viisil. Seetõttu ei saaks kaebajat karistada distsiplinaarkorras näiteks siis, kui ta oleks suuremat täitemenetluse alustamise tasu nõudnud võlgnikult juhul, kui täitmisteate kättetoimetamine rahvastikuregistris, täitmisteates või võlgniku enda kinnitatud elukoha aadressil ei oleks õnnestunud ja täitmisteade tuli avaldada Ametlikes Teadaannetes. Praegusel juhul sellise teo eest kaebajat karistatud aga ei ole. Käskkirja p-s 3.1 on selgitatud: „Kohtutäituri büroos ei hinnatud seda, kas täitmisteate kättetoimetamine osutus lõpuks keeruliseks või mitte. Täitetoimingutest ei nähtunud uute kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuste koostamist ka siis, kui menetlusdokumentide kättetoimetamine oli lihtne.“ Kohtutäituri kohustus teha valik

§ 34

lg-te 2 või 3 kohaldamise vahel on seaduses selgelt määratletud ja vaidlustatud käskkirjas on selgelt ära näidatud kaebaja praktika nõuda

§ 34

lg 3 alusel täitemenetluse alustamise tasu võlgnikult suuremas määras ka siis, kui täitmisteade toimetati kätte ilma pingutuseta rahvastikuregistris või täitmisteates näidatud aadressil. See tegu oli ilmselgelt õigusvastane. Asjakohatu on seetõttu apellandi arutluskäik, kas

§ 34lg-s 3 nimetamata andmekogudest võlgniku kontaktandmete otsimine on mõistlik pingutus sama sätte tähenduses. 7

§ 61

lg 1 järgi võib distsiplinaarsüüteo eest määrata distsiplinaarkaristuse kolme aasta jooksul distsiplinaarsüüteo toimepanemisest arvates.

§ 61

lg 2 järgi peatub distsiplinaarsüüteo aegumine distsiplinaarasja menetluse ajal, sealhulgas menetluse ajal kohtus, samuti apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse esitamise tähtajal. Ringkonnakohus selgitab, et kui kaebaja süütegu oli jätkuv, saab seega karistuse määramisel arvesse võtta vaid seda perioodi, mis jääb kolmeaastase tähtaja sisse. Praegusel juhul nii ei ole toimitud. Käskkirjas on osundatud kaebaja rikkumistele ka perioodil 01.01.2017 kuni 10.06.2018, mille eest karistuse määramine ei olnud lubatud. Kuna karistuse määramisel ja valikul on vastustajal kaalutlusruum, ei saa kohus haldusorgani kaalutlusruumi sekkumata otsustada, milline karistus tulnuks määrata kaebaja distsiplinaarsüütegude eest, mis pandi toime 11.06.2018 kuni 18.04.

1. Käskkiri tuleb seetõttu tühistada.
2. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks selgitada ka järgmist. Ekslik on apellandi seisukoht, et süüd raskendava asjaoluna on arvesse võetud seda, et ta oma õigusrikkumist ei tunnistanud ja pidas enda käitumist õiguspäraseks. Sellist põhjendust käskkirjast ei nähtu. Asjaolust, et teisi samal viisil tegutsenud kohtutäitureid karistati rahatrahviga, sest nad tunnistasid oma eksimust, ei tähenda, et kaebaja puhul peeti eksimuse mittetunnistamist süüd raskendavaks asjaoluks, vaid seda, et teiste kohtutäiturite puhul peeti seda kergendavaks asjaoluks.
3. Distsiplinaarsüütegu pole loetud tuvastatuks oletuste pinnal. Asjaolu, et vastustaja ei ole uurinud kaebaja nõutud täitemenetluse alustamise tasu suurust kõigi toimikute, vaid üksnes väikese osa põhjal, ei anna alust järeldada, et vähemalt nendes täiteasjades ei ole kaebaja täitemenetluse alustamise tasu määramisel ette heidetud distsiplinaarsüütegu toime pannud. Distsiplinaarsüüteoks ei ole loetud kaebaja rikkumist kõigis täiteasjades.
4. Usalduse kaotusele viitamine käskkirjas on asjakohatu ja seetõttu ka lubamatu. Kohtutäiturilt ei nõuta

järgi käitumist justiitsministri usaldust tagaval viisil. Usalduse 8

järgi ka karistuse määramisel arvestamisele kuuluv asjaolu. Usaldus kui subjektiivne kriteerium ei ole karistuse määramisel kohaldatav, sest seaduse kohaldamine, sh distsiplinaarkaristuse määramisel, peab toimuma õigusnormide, st objektiivse õiguse alusel. 15. Kohtutäituri distsiplinaarmenetluses ametist tagandamise eel on nõutav koja arvamuse ärakuulamine (

§ 60lg 3).

Seaduses ei sätestata, millisel viisil koda oma arvamuse peab kujundama ja kas koja arvamuse koostamisel tuleb kojal ära kuulata ka kohtutäitur, kelle ametist tagandamise üle otsustatakse. Haldusmenetluse seadus nõuab menetlusosalise ärakuulamist haldusmenetluses, mitte iga menetlustoimingu juures. Kuna ametist tagandamise otsustab Justiitsministeerium, pidi tema, mitte koda kuulama karistuse määramise ja ametist tagandamise eel ära kaebaja seisukoha. Seda on praegusel juhul tehtud.

1. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada.
2. Kaebaja menetluskulud tuleb HKMS § 108 lg 1 alusel jätta vastustaja kanda. Kaebaja menetluskulude nimekirja järgi tasus ta halduskohtus riigilõivu 30 eurot, büroo- ja printimiskulusid 1348,32 eurot ja esindajatasu 44 943 eurot koos käibemaksuga. Apellatsioonimenetluses taotleb apellant menetluskulude väljamõistmist kokku 16 424,80 eurot (riigilõiv 20 eurot, büroo- ja printimiskulu 477,80 eurot ja õigusabikulu 15 927 eurot). Kulusid kinnitavad advokaadibüroo arved. Ringkonnakohus märgib, et HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Praegune asi ei ole eriliselt keerukas ja vaidlus ei käi keskmisest suurema hulga õigusküsimuste üle. Asi on väga mahukas (toimikus on 9572 lehte), ent kaebajal oli sama advokaadibüroo esindaja juba haldusmenetluses, kes pidi olema suure hulga tõenditega kursis enne vaidlustatud käskkirja andmist. Asja mahtu arvestades on põhjendatud siiski tavapärasest suurema esindajatasu väljamõistmine. Printimiskulusid ei saa olukorras, kus kohtule on esitatud üksnes digitaalseid dokumente, pidada asja lahendamiseks vajalikuks. Kohtumenetluse kulude hulka ei saa arvestada seda esindajatasu, mis nähtub advokaadibüroo arvetest, mis esitati enne vaidlustatud käskkirja andmist 05.11.2021 (kokku 10 836,64 eurot). Need kulud ei saa olla seotud kohtumenetlusega. Ringkonnakohus peab põhjendatud ja vajalikuks esindajatasuks kahes kohtuastmes kokku 5500 eurot. See tasu koos riigilõivuga tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Vastustaja võimalikke menetluskulusid HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 järgi kaebajalt välja ei mõisteta. (allkirjastatud digitaalselt) 9