KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Oliver Kask, Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 09.02.2024, Tallinn Haldusasja number 3-23-320 Haldusasi Politseija Piir

) § 25 lg 2 ja § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel. Puudutatud isik vabanes 17.02.2023 Viru Vanglast. Tal puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks. Talle on 02.09.2021 tehtud sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Isik on vaidlustanud otsuse, millega PPA tunnistas tema tähtajalise elamisloa kehtetuks, tegi ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldas kolmeaastast sissesõidukeeldu. Isiku jätkuv kinnipidamine on vajalik tema dokumenteerimiseks ning väljasaatmismenetluse lõpule viimiseks. Isiku reisidokumendi taotlemine on pooleli. Tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine viibib. PPA esitas 28.04.2023 Venemaale korduva tagasivõtutaotluse. 25.07.2023 vastuse kohaselt lükati taotlus tagasi. PPA suhtluses Välisministeeriumiga on selgunud, et Venemaa kodanike tagasivõtutaotluste menetlemisel on liikmesriikidel sarnased mured – isikute dokumenteerimine on raskendatud ja seetõttu võtab see tavapärasest palju rohkem aega. PPA jätkab siiski isiku dokumenteerimist ja edastas Välisministeeriumi kaudu 04.12.2023 korduva tagasivõtutaotluse. Praegu ootab PPA sellele vastust. Esineb põgenemisoht. Isikut on kahel korral kriminaalkorras karistatud (

§ 68p 4).

Teda on karistatud reaalse vangistusega. Varasemad karistused viitavad sellele, et ta suhtub õiguskorda negatiivselt. Alates kinnipidamisest ei ole tema käitumine ja hoiakud muutunud. Isik ei soovi Eestist lahkuda ega täida kaasaaitamiskohustust. Ta keeldub koostööst enda dokumenteerimiseks. Põgenemisoht esineb ka tulenevalt

§ 68p-st 6.

Isikul puudub reisidokument. PPA pakkus 27.02.2023 vestlusel isikule võimalust minna taotlema tagasipöördumistunnistust, kuid ta keeldus sellest. Ta on enda dokumenteerimisest tänaseni keeldunud. Isiku sõnul kahetseb ta Venemaa kodakondsuse võtmist

1. a-l. Isik soovis 02.05.2023 minna Venemaa Föderatsiooni saatkonda. Seal püüdis ta anda sisse kodakondsusest loobumise taotlust, mida saatkond vastu ei võta, kuna ei võimalda kodakondsusest loobumist. See näitab isiku soovimatust lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki. Isikuga vesteldi 04.12.2023 kaasaaitamiskohustusest ja dokumenteerimisest, kuid isik ei olnud nõus end dokumenteerima ega koostööd tegema. Isiku ütlustest ja käitumisest nähtub, et ta ei soovi Eestist lahkuda ja endale tagasipöördumiseks dokumenti taotleda. Sellega takistab isik enda väljasaatmist. PPA praktika kohaselt on isikutega koostöös võimalik Venemaa kodanikele dokumendid hankida umbes poole aastaga. Tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine on aeganõudvam ning võib võtta aega üle 1,5 a. Seda ajakulu saaks vältida, kui isik endale ise dokumenti taotleks. PPA-le teadaolevalt on isikul olnud varem Venemaa Föderatsiooni pass, kuid ta ei ole andnud PPA-le selle koopiat. Leebemate meetmete tulemuslik kohaldamine ei ole võimalik, arvestades isiku varasemat õigusvastast käitumist ja sellest tulenevat usalduse puudust, isiku soovimatust Eestist lahkuda ja väljasaatmist vältida ning kahtlust, et vabaduses viibides hakkaks isik ennast varjama ega täidaks järelevalvemeetmeid. Seega võib ta jääda Eestis PPA-le kättesaamatuks. Pole ka usutav, et isik hakkaks vabaduses viibides ennast dokumenteerima.
2. Puudutatud isik selgitas 06.12.2023 kohtuistungil, et ta ei soovi kinnipidamiskeskusesse jääda, vaid olla koos oma perega. Eestis on tal vanemad ja lapsed. Ta ei nõustu Venemaa tegevusega ega soovi sinna minna. Venemaaga ei seo teda miski. Ta on nõus järgima kõiki nõudeid ja koostööd tegema. Kunagi tulevikus võib tekkida vajadus isikut tõendava dokumendi hankimiseks.
3. Tallinna Halduskohus rahuldas 08.12.2023 määrusega PPA taotluse ning andis loa puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 08.04.
4. 2

§ 68p-dele 4 ja 6.

Nende kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht juhul, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus (p 4) ning samuti juhul, kui välismaalane on PPA-le teada andnud või see järeldub tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (p 6). Ehkki isikul on Eestis vanemad ja lapsed, saab põgenemisohu hindamisel arvesse võtta ka minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist. Vaidlust ei ole, et puudutatud isikut on kahel korral kriminaalkorras karistatud, neist viimasel korral vangistusega karistusseadustiku § 114 p 1 järgi. Lisaks karistusele on PPA arvesse võtnud ka muid asjaolusid – juba 15.02.2023 taotluses põhjendati, et puudutatud isik on varem eiranud katseaja nõudeid, kuigi oli teadlik, et nõuete eiramine (kohustus alkoholi mitte tarvitada, kohustus mitte lahkuda oma elukohast) toob kaasa vanglakaristuse täitmisele pööramise. Isikut ei motiveerinud õiguskuulekale käitumisele isegi reaalse vangistuse oht, kuigi ka siis olid kaalul isiku jaoks olulised väärtused – võimalus osaleda laste kasvatamises ja elada koos perega. Põhjendatud on kahtlus, et isik ei suuda vabaduses viibides järgida talle seatud järelevalvemeetmeid ning olla PPA ametnikele kättesaadav. Tema varasem käitumine viitab hoolimatule suhtumisele oma kohustustesse või vähemalt suutmatusele oma käitumist juhtida ja kohustusi alati nõuetekohaselt järgida. Põgenemisohu vähenemist ei kinnita mh eeskujulik käitumine vangistuses viibimise ajal kontrollitud keskkonnas, kus ka alkohol ei olnud kättesaadav. Seega esineb isiku varasematest õigusrikkumistest ja käitumismustrist tulenevalt põgenemisoht. Samuti on isik väljendanud, et ei soovi Venemaale minna ega taotleda endale tagasipöördumistunnistust. Seda kinnitas ta kohtuistungil ja möönis, et ei asuks vabadusse pääsedes endale tagasipöördumiseks vajalikke dokumente hankima, kuna ei soovi, et teda Venemaale saadetaks. Eelnevast tulenevalt saab pidada tõenäoliseks, et isik ei pruugi vabaduses viibides püsida PPA-le väljasaatmismenetluse toimingute tegemiseks kättesaadav ja asub enda väljasaatmist takistama. Põgenemise oht

mõistes ei pea tähendama ohtu, et isik põgeneb välisriiki, vaid ka ohtu, et isik ei ole edasiste väljasaatmistoimingute tegemiseks vajalikul ajal kättesaadav ning hoiab kõrvale koostöö tegemisest enda väljasaatmisele kaasa aitamiseks. Kohtupraktikas on leitud, et isiku tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele võib isiku kinnipidamisel tugineda siis, kui isik ei aita nende dokumentide hankimisele kaasa. See eeldus on praegusel juhul täidetud.

§ 264

lg 1 p 3 kohaselt on väljasaadetav kohustatud kaasa aitama väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele. PPA on näidanud, et isik on keeldunud endale tagasipöördumistunnistust taotlemast. Seega ei ole ta väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisele kaasa aidanud. Kohtupraktika kohaselt peaks kaasaaitamiskohustuse rikkumine seisnema muus kui väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisele kaasa aitamata jätmises. PPA taotluses ei ole esitatud põhjendusi, mis seostuksid muude, sh

§ 264p-des 1, 2 või 4 nimetatud kaasaaitamiskohustuste täitmata jätmisega.

Seega ei nähtu, et puudutatud isik rikuks muus osas kaasaaitamiskohustust. Leebemad järelevalvemeetmed ei ole põgenemisohu tõttu tõhusad. Isik on näidanud, et ta ei järgi kohtulahendist tulenevaid kohustusi, ka tema korduv kuritegude toime panemine ja selgelt 3

§ 25lg 2 alusel võimalik.

Samuti ei ole ületatud kinnipidamise maksimaalset lubatud pikkust 18 kuud (

§ 25lg 2).

On usutav, et isiku väljasaatmine on aeganõudev, kui Eesti asutused peavad diplomaatilisi kanaleid kaudu asuma Venemaalt vajalikke dokumente taotlema, ent olemasoleva teabe pinnalt ei saa väita, et puudutatud isiku väljasaatmine oleks muutunud perspektiivituks. PPA-ga koostööd tehes on puudutatud isikul võimalik vabaneda kinnipidamiskeskusest kiiremini. Pole ka ühtki muud puudutatud isikuga seotud kaalukat asjaolu, mis välistaks tema edasise kinnipidamise. Ei nähtu, et isiku kinnipidamine oleks vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega. Kinnipidamist välistavateks asjaoludeks ei saa olla soov jääda Eestisse ja elada koos Eestis elavate lähedastega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. X palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 08.12.2023 määrus ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Puudutatud isik selgitas, et on kõik temale määratud karistused ära kandnud ning kahetseb tehtut. Isikut karistatakse põhjendamatult kinnipidamiskeskuses kinnipidamisega. Isiku kinnipidamine ei ole proportsionaalne. Kohus ei ole isikuga seotud asjaolusid piisavalt kaalunud. Hinnang on antud tema varasema käitumise põhjal, kuid ta on seda praeguseks parandanud. Isiku karistatus ei või teda saata kogu elu. Põgenemisoht puudub, sest puudutatud isikul elavad Eestis alaealised lapsed, abikaasa ja vanemad ning tal on siin kindel elukoht. Kaasaaitamiskohustuse rikkumine peaks seisnema muus kui väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisele kaasa aitamata jätmises ning kuna PPA taotluses ei ole esitatud põhjendusi, mis seostuksid muude nimetatud kaasaaitamiskohustuste täitmata jätmisega, siis ei nähtu praegusel juhul, et puudutatud isik rikuks kaasaaitamiskohustust.
2. PPA palub jätta määruskaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu määruse põhjendustega. Puudutatud isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses ei ole karistus, vaid tema kinnipidamine on vajalik ja proportsionaalne meede tagamaks isiku kättesaadavus väljasaatmismenetluse lõpule viimiseks. Kinnipidamise eesmärk on üksnes puudutatud isiku väljasaatmise tagamine, kuid isik ei ole ise teinud püüdlusi endale reisidokumendi hankimiseks. PPA on võimaldanud isikul kasutada internetiga mobiiltelefoni, mille kaudu on tal endal võimalik kiirendada dokumenteerimise protsessi, broneerides nt Venemaa saatkonna esüsteemis endale aja dokumendi vormistamiseks. Asjaolu, et isikul on Eestis olemas elukoht, kus elavad tema abikaasa, kolm last ja vanemad, ei saa teha kindlat järeldust, et tema käitumine ja ellusuhtumine on õiguskuulekaks muutunud. Vastupidi, puudutatud isiku varasem käitumine kinnitab pigem, et sotsiaalse tugivõrgustiku, kindla elukoha, abikaasa ja laste olemasolu ei taga tema õiguskuulekat käitumist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8.

§ 23

lg 1 p-de 1–3 alusel võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase kinni pidada, kui samas seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust, ja eelkõige juhul, kui 1) esineb välismaalase põgenemisoht; 2) välismaalane ei täida 4

§ 23

lg 11 kohaselt peab kinnipidamine olema ka kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.

§ 23

lg 1 p-s 1 nimetatud põgenemise ohtu iseloomustavad objektiivsed asjaolud on loetletud

§-s 68.

§ 25

lg 1 kohaselt pikendab halduskohus PPA taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates, kui esinevad

§ 23lg-s 1 sätestatud alus ja sama paragrahvi lg-s 11 nimetatud põhimõtted.

Pärast kuuekuulist kinnipidamist võib kohus anda loa väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu kaupa

§ 25

lg 2 alusel tingimusel, et väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib.

§ 23

lg 1 p-des 1–3 loetletud kinnipidamise alused olid varem samas sõnastuses toodud

§ 15lg 1 p-des 1–3.

Kuna sätete sisu ei ole muutunud, saab nende tõlgendamisel lähtuda varasemast kohtupraktikast. 9. Põgenemise ohu kindlakstegemiseks ei piisa üksnes mõne

§-s 68 nimetatud asjaolu tuvastamisest, vaid arvestada tuleb ka muid isikuga seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Seejuures võib arvesse võtta ka minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19). Arvestada tuleb ka põgenemisohtu maandavaid tegureid, samuti hinnata isiku kuriteo toimepanemise järgset käitumist. 10. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas halduskohus õigesti, et puudutatud isikul on põgenemise oht. Sellele osutavad

§ 68

p-des 4 ja 6 nimetatud asjaolud koosmõjus konkreetset juhtumit ja isikut iseloomustavate asjaoludega. Nagu kohtuasja toimikust nähtub (Viru Vangla koostatud puudutatud isiku iseloomustus, dtl 34 jj), on isik varem eiranud katseaja nõudeid, kuigi oli teadlik nõuete eiramise tagajärjest. Halduskohus on asjakohaselt märkinud, et siis ei motiveerinud reaalse vangistuse oht isikut õiguskuulekalt käituma, hoolimata pere ja laste olemasolust. Samuti on isik teada andnud, et ei soovi Venemaale minna ega selleks vajalikke dokumente hankida (vt 06.12.2023 kohtuistungi protokoll kell 13:26,18:12, 19:40, dtl 332–333). Isik kinnitas seejuures, et kui ta Venemaa saatkonda viidi, ei taotlenud ta seal endale tagasipöördumistunnistust. 11. Kuna puudutatud isikut oli halduskohtu määruse tegemise ajaks kinni peetud üle kuue kuu, võis halduskohus tema jätkuvaks kinnipidamiseks anda loa siiski ainult tingimusel, et isik ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (

§ 23lg 1 p-d 2 ja 3, § 25 lg 2).

Kohtupraktika järgi on tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele võimalik tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele (nt Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-124-17, p 11). Ühtlasi tuleneb eelnevast, et

§ 23

lg 1 p 2 kohaldamine nõuab kaasaaitamiskohustuse muul viisil täitmata jätmist kui dokumentide hankimisega seonduvalt. See tähendab, et kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmine peaks seonduma eeskätt

§ 264

lg 1 p-s 1 (väljasaatmist täideviivatele valitsusasutustele suuliste ja kirjalike andmete ja seletuste esitamine), p-s 2 (isiku valduses ja väljasaatmismenetluses tähtsust omavate andmete, dokumentide ja tõendite esitamine) või p-s 4 (isiku tuvastamiseks ja kontrollimiseks vajalike andmete kogumine) sätestatud kohustuse täitmata jätmisega. Kohustus peab olema piisavalt konkreetselt piiritletud. Kaasaaitamiskohustuse rikkumist ei saa tuletada isiku väidetest, et ta ei soovi Eestist lahkuda ega päritoluriiki naasta (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2020 määrus nr 3-20-1268, p 12; 12.09.2019 määrus nr 3-19-334, p 16). 12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praegusel juhul ei saa isikut kinni pidada kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu. PPA ei ole ära näidanud, et puudutatud isik rikuks 5

§ 264lg 1 p-des 1, 2 ja 4 sätestatud kohustustega seonduvalt.

Küll on halduskohus õigesti leidnud, et puudutatud isikut võib kinni pidada tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumise tõttu, sest isik ei aita kaasa nende hankimisele. Nagu eespool märgitud, kinnitas isik ise, et ta ei ole taotlenud tagasipöördumistunnistust, kuigi tal on selleks võimalus olnud. Seejuures on isikule selgitatud, et tema väljasaatmise kiirem korraldamine oleks võimalik, kui ta esitaks ise Venemaale kõnealuse taotluse (vt nt 12.04.2023 halduskohtu istungi protokoll isiku varasemas kinnipidamise tähtaja pikendamise menetluses, dtl 212; Tallinna Halduskohtu 14.04.2023 määrus). Olukorras, kus isik ei ole varem käitumiskontrolli nõudeid järginud ning on selgesõnaliselt väljendanud enda soovimatust Eestist Venemaale lahkuda ja selle tarvis dokumente taotleda, on põhjendatud alus arvata, et vabaduses viibides ei oleks ta PPA-le väljasaatmismenetluse toimingute tegemiseks kättesaadav ja asuks enda väljasaatmist takistama. Seega ei ole leebemate järelevalvemeetme kohaldamine võimalik. 13. Puudutatud isiku jätkuvat kinnipidamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks.

§ 25lg 2 kohaselt võib isikut kinni pidada kokku 18 kuud.

Isik on praeguseks viibinud kinnipidamiskeskuses veidi üle 11 kuu. Kuigi kinnipidamiskeskuses viibimise ajal ei saa puudutatud isik suhelda piiranguteta oma pereliikmetega, kaalub praegusel juhul vajadus tagada isiku kättesaadavus üles riive tema perekonnaelule. Pereliikmetel on võimalik puudutatud isikut kinnipidamiskeskuses külastada. Isik on 06.12.2023 istungil kinnitanud, et sugulased külastavad teda kahe nädala tagant (istungi protokoll, kell 21:45, dtl 333). Samuti ei ole puudutatud isiku väljasaatmine muutunud perspektiivituks. Väljasaatmine on faktiliselt välistatud, kui on selge, et puudub vastuvõttev riik. Sellise juhtumiga on tegemist, kui välisriik, kuhu isikut tahetakse saata, ei võta väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut ühelgi juhul vastu (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 02.07.2020 määrus nr 3-19-334, p 18; 18.11.2022 määruse nr 3-22-231, p 16). Praegusel juhul ei ole dokumentide taotlemine Venemaalt lõppenud ega muutunud võimatuks. PPA on esitanud Välisministeeriumi kaudu Venemaale korduva tagasivõtutaotluse ja ootab praegu vastust. 14. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 08.12.2023 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 6