← Eesti

1-23-3265/13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 1-23-3265

  1. märts 2024 Eesistuja Velmar Brett, liikmed Paavo Randma ja Juhan Sarv Kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamine Tallinna Ringkonnakohtu
  2. detsembri
  3. a määrus MTÜ Eestimaa Loomakaitse Liit, esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik, määruskaebus Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Kaire Jaakson
  4. veebruar 2024, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
  6. detsembri
  7. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
  8. MTÜ Eestimaa Loomakaitse Liit määruskaebemenetluse kulu jätta tema enda kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. MTÜ Eestimaa Loomakaitse Liit (edaspidi ELL) esitas
  10. märtsil 2023 kuriteokaebuse kriminaalmenetluse alustamiseks R. L-i ja B. P. suhtes karistusseadustiku (KarS) § 264 tunnustel. Kaebuse kohaselt jätsid nad oma koerad pikaks ajaks vajaliku hoolitsuseta. Koertele ei antud süüa ega juua, nad olid alatoitumuses ja kannatasid ka muude terviseprobleemide all. ELL võttis koerad enda valdusesse ja toimetas nad hoiukodusse.
  11. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) teatas
  12. märtsil 2023 kriminaalmenetluse alustamata jätmisest. Teates leiti, et kuriteokaebuses kirjeldatu ei täida KarS §-s 264 sätestatud looma julma kohtlemise koosseisu.
  13. ELL vaidlustas kriminaalmenetluse alustamata jätmise Lääne Ringkonnaprokuratuuris, kelle
  14. aprilli
  15. a määrusega jäeti kaebus rahuldamata. Prokuratuur nõustus PPA seisukohaga kriminaalmenetluse aluse puudumise kohta.
  16. Ringkonnaprokuratuuri määruse peale esitas ELL kaebuse Riigiprokuratuurile. Viimane jättis
  17. aprilli
  18. a määrusega kaebuse läbi vaatamata, asudes seisukohale, et ELL ei ole kannatanu ja seega ei ole tal kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 207 lg 2 kohaselt kaebeõigust.
  19. ELL esitas
  20. mail 2023 Riigiprokuratuuri määruse peale kaebuse ringkonnakohtule. 1-23-3265
  21. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  22. detsembri
  23. a määrusega ELL-i kaebuse rahuldamata, märkides järgmist.
  24. Riigiprokuratuur leidis õigesti, et ELL ei ole praeguses asjas kannatanu. Asjaolu, et ELL-i põhikirjaline eesmärk on loomade kaitse, ei muuda teda kriminaalasjas kannatanuks ega anna talle õigust menetluse alustamata jätmise või selle lõpetamise peale kaevata.
  25. ELL ei olnud ka loomade omanik. Vallasomandi üleminekuks on lisaks valduse üleandmisele tarvis ka kokkulepet omandi ülemineku kohta. Sellise kokkuleppe sõlmimine ELL-i ja koerte seniste omanike vahel ei ole tõendatud. Seetõttu ei saa ELL-i kriminaalmenetluses kannatanuna käsitada ja Riigiprokuratuur on tema kaebuse põhjendatult läbi vaatamata jätnud. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus
  26. ELL taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja enda
  27. mai
  28. a kaebuse saatmist ringkonnakohtule sisuliseks lahendamiseks. Kaebaja põhiseisukohad on järgmised.
  29. Prokuratuuri ja kohtute praktika loomakaitseorganisatsioonide kaebeõiguse küsimuses on vastuoluline. Nii on ringkonnaprokuratuur arutatavas asjas ELL-i kaebeõigust jaatanud, Riigiprokuratuur ja ringkonnakohus aga eitanud.
  30. Ringkonnakohtu järeldus ELL-i omandiõiguse tõendamatuse kohta ei ole õige. Asjaõigusseaduse § 90 lg-s 1 sätestatud valdaja omandi eeldusest tulenevalt ei pidanud ELL tõendama, et ta on koerte omanik, vaid ringkonnakohus pidanuks selgitama, millistele tõenditele ta vastupidist väites tugineb.
  31. Kui eitada ELL-i kaebeõigust, võiksid ainsad kannatanud olla koerte endised omanikud. Samal ajal on tegu võimalike kahtlustatavatega, kel puudub huvi kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustada. Isik ei saa samas teos olla korraga nii kahtlustatav kui ka kannatanu. Põhjendatuks ei saa pidada ka seisukohta, et looma väärkohtlemine on kannatanuta tegu. Loomal on sarnaselt inimesega iseseisev väärtus.
  32. ELL-il kaebeõiguse jaatamisel saab analoogia korras kohaldada keskkonnaseadustiku üldosa seaduses sätestatud põhimõtteid keskkonnaorganisatsiooni kaebeõiguse kohta (KeÜS § 30 lg 2 ja § 31 lg 1 p 1). Prokuratuuri vastus
  33. Prokuratuuri hinnangul on ringkonnakohtu määrus seaduslik, kuna kaebajal ei ole kaebeõigust. KarS § 264 kaitseb üksnes kollektiivseid õigushüvesid, mistõttu ei saa selle puhul üksikisikust kannatanust rääkida. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  34. Süüdistuskohustusmenetluses on kaebeõigus üksnes kannatanul. KrMS § 37 lg 1 esimese lause kohaselt on selleks füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Isiku kannatanuks lugemine eeldab, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma vähemalt muu hulgas kannatanu individuaalõigushüve. Üksikisikut ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. (Vt lähemalt RKKK 26.06.2020, 1-19-9575/46, p 31; 18.06.2021, 1-21-1591/11, p 11.) 2

(4)1-23-3265 Otsustamaks, kas ELL-i saab pidada kannatanuks selles väidetavas kuriteos, mille kohta jäeti kriminaalmenetlus alustamata, vajab seega lahendamist küsimus, millist õigushüve KarS § 264 kaitseb.
  1. Esmase kaitstava õigushüvena on seadusandja KarS §-s 264 pidanud silmas kollektiivseid väärtusi, seda juba johtuvalt asjaolust, et kõnealune koosseis paikneb karistusseadustiku avaliku rahu, täpsemalt avaliku korra vastaste süütegude peatükis. Viimast on karistusõiguslikult määratletud kui tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde (RKKK 18.09.2003, 3-1-1-102-03, p 9; 22.03.2019, 1-17-9941/80, p 9). Vaatlusaluse kuriteokoosseisu kontekstis tähendab see ühiskondlikku eetilismoraalset kokkulepet, et inimesel on keelatud teise, tundeid omava ning valu tundva elusolendiga, kes on üldjuhul temaga võrreldes kaitsetumas seisundis ning tihti temast ka sõltuvuses, teatud moel käituda. See keeld laieneb ka looma omanikule. Järelikult on KarS § 264 eesmärgiks kindlustada inimeste ühiseid väärtusi kui kollektiivset õigushüve, seda esmajoones KarS § 264 lg 1 p 2 puhul.
  2. Lisaks eelmises punktis kirjeldatud ühistele väärtustele kaitseb vaadeldav süüteokoosseis kahtlemata aga ka loomi endid. Kui uurida KarS § 264 blanketti sisustavat loomakaitseseadust, siis selle esimese paragrahvi lõike 1 järgi reguleerib seadus loomade kaitset inimese sellise tegevuse või tegevusetuse eest, mis ohustab või võib ohustada loomade tervist või heaolu. Seega kaitseb KarS § 264 lisaks avalikule korrale ka looma inimese eest. Viimane on kohustatud tagama looma heaolu ning hoiduma selle kahjustamisest. Kuivõrd aga loom ei ole erinevalt füüsilistest ja juriidilistest isikutest meie õiguskorras õigusvõimeline ehk võimeline kandma tsiviilõigusi ja -kohustusi (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 7 ja 26), ei kaitsta kõnesoleva kuriteokoosseisuga individuaalseid õigushüvesid. Kuna KarS § 264 ei kaitse omandiõigust, ei saa rääkida ka looma omaniku varaliste õiguste kahjustamisest. Üksnes varalist kahju saanud loomaomanik KarS § 264 järgi menetletavas teos seega kannatanuks ei ole. Tema omandiõiguse kaitse võib ideaalkogumi korral tuleneda KarS §-st
  4. Samas on kohtupraktikas välja kujunenud arusaam, et paljud eeskätt kollektiivsete õigushüvede kaitseks kehtestatud kuriteokoosseisud kaitsevad paralleelselt siiski ka individuaalhüvesid, mistõttu on nende puhul võimalik rääkida ka üksikisikust kannatanust (RKKK 11.04.2011, 3-1-1-97-10, p 23 ja 02.12.2014, 3-1-1-84-14, p 40). Kolleegiumi hinnangul on see arusaam kohaldatav ka KarS § 264 puhul ning nõustuda ei saa prokuratuuri vastuses väljendatud seisukohaga, et kõnealune koosseis on mõeldud kaitsma üksnes kollektiivseid väärtusi.
  5. Nimelt ei välista kolleegium sugugi, et teatud juhtudel võib looma julma kohtlemise puhul ilmselgelt jaatada paralleelselt ka individuaalsete õigushüvede kahjustamist. Siinkohal tuleb meenutada, et kuigi viitega TsÜS § 49 lg-le 3 kohaldatakse loomadele tõesti asjade suhtes kehtivaid sätteid, ei tähenda see, et loomi saaks ja tohiks käsitada tavalise kehalise esemena TsÜS § 49 lg 1 mõttes. Nii on kriminaalkolleegiumi praktikas märgitud, et loomad ei ole asjad, vaid valu tundvad, inimesega teatud määral sarnased elusolendid, mistõttu ei ole õigushüvede kaalukust hädaseisundi kontekstis vaagides õige ega võimalik lähtuda alati eeldusest, et inimese tervis on kaalukam õigushüve kui ohustatud looma omaniku (varalised) huvid. (RKKK 06.10.2016, 3-1-1-60-16, p 16) Kohtupraktikas on tõdetud sedagi, et loomaomanikel võib tekkida enda lemmikutega emotsionaalne side, mis võib olla hinnatav erilise huvina võlaõigusseaduse § 134 lg 4 mõttes ja anda looma hävimise või kaotsimineku korral aluse mittevaralise kahju hüvitamise nõudeks (RKTK 25.11.2020, 2-18-15284/52, p 12). Eeskätt see emotsionaalne side on ka põhjus, miks ei saa eitada looma raskeid füüsilisi kannatusi ja valu pealt nägeva või neist teadlikuks saanud omaniku hingelisi üleelamisi, mis võivad anda aluse lugeda ta KarS § 264 tunnustel menetletavas kuriteos kannatanuks (vt praktikast nt kriminaalasi nr 1-14-5562, kus kannatanuks loeti isik, kelle kassi püüti uputada; samuti asjad nr 1-17-5230 ja 1-21-5838, milles kaasati kannatanuna menetlusse koeraomanikud, kelle lemmikuid 3
(4)1-23-3265 oli mürgitatud ja vibupüssist lastud). Seda ka juhul, kui julmalt koheldud loom ei hukku ja omanikul ei teki mittevaralise kahju hüvitamise õigust – KrMS § 37 lg 1 ei eelda kannatanul tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude tekkimist (RKKK 13.05.2015, 3-1-1-41-15, p 33). Samuti ei saa välistada, et lisaks omanikule võib kannatanuks osutuda mõni muu isik, kel on lubamatult koheldud loomaga lähedane side (nt ei pruugi looma pidaja/kasvataja olla juriidilises tähenduses looma omanik).
  1. Vaatamata eelmises punktis märgitule ei ole alust rääkida ELL-ist kui kannatanust. Kolleegium ei pea vajalikuks võtta seisukohta küsimuses, kas ELL sai koerte valduse saamisega nende omanikuks või mitte, kuivõrd sellel ei ole praegusel juhul tähtsust. Nimelt ei ole vaidlust selles, et koerte suhtes lubamatu teo toimepanemise ajal ELL nende omanik ei olnud. Samuti puudus ELL-il nendega muu seos, mis võimaldaks ELL-i kannatanuks pidada. Liiati on vaieldav, kas juriidilise isiku puhul saab üldse moraalse kahju tekkimisest rääkida (vrd RKKK 28.06.2005, 3-1-1-24-05, p-d 10–14). Kokkuvõttes nõustub kolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et ELL ei ole väidetavas kuriteos, mille kohta jäeti kriminaalmenetlus alustamata, kannatanu, kes saaks KrMS §-de 207 ja 208 alusel kaebust esitada.
  2. Kolleegium ei jaga kaebaja käsitlust, mille järgi saab ELL-i kaebeõiguse süüdistuskohustusmenetluses tuletada analoogia korras keskkonnaorganisatsioonidele haldus(kohtu)menetluses antud kaebeõigusest. Kriminaalmenetluse seadustik sätestab kannatanu mõiste (§ 37) autonoomsena. Sellega on piiratud ka nende isikute ring, kes saavad KrMS §-de 207 ja 208 kohaselt vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist.
  3. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  4. detsembri
  5. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. ELL-i määruskaebemenetluse kulu jääb KrMS § 187 lg 2 kohaselt tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.