← Eesti

1-23-6360/9

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 1-23-6360

  1. märts 2024 Eesistuja Velmar Brett, liikmed Paavo Randma ja Juhan Sarv Kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamine Tallinna Ringkonnakohtu
  2. novembri
  3. a määrus MTÜ Eestimaa Loomakaitse Liit, esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik, määruskaebus Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Rauno Kiris
  4. veebruar 2024, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
  6. novembri
  7. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
  8. MTÜ Eestimaa Loomakaitse Liit määruskaebemenetluse kulu jätta tema enda kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. MTÜ Eestimaa Loomakaitse Liit (edaspidi ELL) esitas
  10. juulil 2023 kuriteoteate kriminaalmenetluse alustamiseks karistusseadustiku (KarS) § 264 tunnustel. Teate kohaselt peeti Hüüru külas Harjumaal ketis koera, kes oli jäetud pikaks ajaks vajaliku hoole ja abita. Koer oli nõrkenud ega suutnud liikuda. Ta oli suures osas kaotanud oma karvkatte, tema nahk oli põletikuline ja mädane. Loom suri päev pärast kliinikusse toimetamist.
  11. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) teatas
  12. augustil 2023 kriminaalmenetluse alustamata jätmisest. PPA hinnangul ei ole kuriteoteates kirjeldatu KarS § 264 järgi karistatav. Looma pikaks ajaks vajaliku hoolitsuse ja ravita jätmine on küll loomakaitseseaduse (LoKS) § 4 lg 1 järgi lubamatu, ent pole toime pandud avalikus kohas ega julmal viisil. Viimasest tuleb eristada piinavat viisi ja kuna KarS § 264 lg 1 p 3 räägib üksnes julmast viisist, siis piinaval viisil toime pandud looma lubamatu kohtlemine ei ole kuritegu.
  13. ELL vaidlustas kriminaalmenetluse alustamata jätmise Põhja Ringkonnaprokuratuuris, kelle
  14. septembri
  15. a määrusega jäeti kaebus rahuldamata. Prokuratuur nõustus PPA seisukohaga kriminaalmenetluse aluse puudumise kohta.
  16. Ringkonnaprokuratuuri määruse peale esitas ELL kaebuse Riigiprokuratuurile. Viimane jättis
  17. oktoobri
  18. a määrusega kaebuse läbi vaatamata, asudes seisukohale, et ELL ei ole kannatanu ja seega ei ole tal kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 207 lg 2 kohaselt kaebeõigust. 1-23-6360
  19. ELL esitas
  20. oktoobril 2023 Riigiprokuratuuri määruse peale kaebuse ringkonnakohtule.
  21. Tallinna Ringkonnakohtu
  22. novembri
  23. a määrusega jäeti ELL-i kaebus rahuldamata. Kohtu hinnangul leidis Riigiprokuratuur õigesti, et ELL ei ole praeguses asjas kannatanu, kellel oleks õigus vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist. See, et ELL-i põhikirjaline eesmärk on loomade kaitse, ei muuda teda kriminaalasjas kannatanuks, kui tal ei ole faktilist ega õiguslikku seost kuriteoga. Keskkonnaorganisatsioonidele keskkonnaseadustiku üldosa seadusega (KeÜS) antud õigused haldus(kohtu)menetluses ei laiene kriminaalmenetlusele ega anna alust jaatada ELL-i kaebeõigust süüdistuskohustusmenetluses. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus
  24. ELL esitas kaebuse, milles taotleb nii PPA teatise kui ka ringkonnaprokuratuuri, Riigiprokuratuuri ja ringkonnakohtu määruste tühistamist ning PPA kohustamist kriminaalmenetluse alustamiseks. Kaebaja leiab lühidalt järgmist.
  25. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud ELL-il kaebeõiguse puudumist. Kohus on üksnes viidanud sellele, et kohtupraktika kannatanu mõiste sisustamise kohta ei ole muutunud, jättes tähelepanuta, et süüdistuskohustusmenetluses on just ringkonnakohus ise kohtupraktika kujundaja. Vajadus kannatanu mõiste laiendamiseks on olemas, kuivõrd riiklik järelevalve loomakaitseseaduse nõuete järgimise üle on ebaefektiivne ja jätab loomad kaitseta. Samuti võimaldab senine praktika kannatanuna käsitada vaid looma omanikku, kes on aga enamasti ise ka kahtlustatav ja kellel puudub seetõttu huvi menetluse alustamata jätmist vaidlustada.
  26. Seisukoht, et looma väärkohtlemine on kannatanuta tegu, ei ole põhjendatud. Selline tegu riivab iga normaalse inimese õiglustunnet.
  27. ELL-il kaebeõiguse puudumise probleemi ületamiseks saab analoogia korras kohaldada KeÜS § 30 lg-s 2 ja § 31 lg 1 p-s 1sätestatud põhimõtteid keskkonnaorganisatsiooni kaebeõiguse kohta.
  28. Nõustuda ei saa seisukohaga, mille kohaselt ei hõlma KarS § 264 lg 1 p-s 3 toodud julm viis piinaval viisil toime pandud tegusid. Seadusandja pole soovinud looma suhtes lubamatu teo toimepanemise puhul neid kaht viisi eristada. Senises kohtupraktikas on koera pikemaajaline abitusse jätmine loetud julmaks ja KarS § 264 lg 1 p 3 alusel karistatavaks teoks. Prokuratuuri vastus
  29. Prokuratuuri hinnangul on ringkonnakohtu määrus seaduslik. KarS § 264 kaitseb üksnes kollektiivseid õigushüvesid, mistõttu ei saa selle puhul üksikisikust kannatanust rääkida. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  30. Lähtudes asjas nr 1-23-3265 tehtud Riigikohtu
  31. märtsi
  32. a määruse punktides 15–21 väljendatud seisukohtadest, leiab kolleegium, et ELL ei ole ka praeguses asjas kannatanu ja ringkonnakohus jättis põhjendatult tema kaebuse rahuldamata. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab kolleegium seetõttu Tallinna Ringkonnakohtu
  33. novembri
  34. a määruse muutmata ja kaebuse rahuldamata. ELL-i määruskaebemenetluse kulu jääb KrMS § 187 lg 2 kohaselt tema enda kanda. 2

(3)1-23-6360
  1. Eeltoodule vaatamata peab kolleegium vajalikuks peatuda küsimusel, kuidas sisustada KarS § 264 lg 1 p-s 3 sätestatud julma teoviisi. Nimelt on PPA ja viimasega nõustuvalt ka prokuratuur leidnud, et kuna kõnealune säte räägib julmast viisist, siis (üksnes) piinaval viisil toime pandud looma lubamatu kohtlemine ei ole kuritegu. Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu. Pidades silmas KrMS § 390 lg 5 kolmandast lausest tulenevat Riigikohtu ülesannet tagada seaduse ühetaoline kohaldamine, selgitab kolleegium obiter dictum’i korras järgmist.
  2. KarS § 264 kujutab endast blanketset koosseisutunnust sisaldavat süütegu, mida tuleb sisustada loomakaitseseaduse sätete kaudu. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et karistusseaduse blanketti sisustav norm on olemuslikult süüteokoosseisu lahutamatu ja täisväärtuslik osa (vt nt RKKK 08.06.2016, 3-1-1-55-16, p 8). Praegusel juhul järeldub sellest, et LoKS § 4 lg-t 1 tuleb vaadelda KarS § 264 lg 1 p-s 3 sätestatud looma julma kohtlemise lahutamatu osisena. Viidatud säte määratleb looma suhtes lubamatuna tema hukkumist, vigastamist või talle valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustava teo. Seega räägib LoKS § 4 lg 1 muu hulgas otsesõnu looma elupuhustest üleelamistest, mida senises isikuvastaste kuritegude praktikas on seostatud piinava teoviisiga (vt mutatis mutandis RKKK 09.11.2017, 1-15-10119/80, p 18).
  3. Kolleegium on arusaamal, et looma piinamine ja/või talle järjepidevate kannatuste põhjustamine on ühtaegu ka julm, väljendades põhimõttelist ja erilist hoolimatust, ükskõiksust ning tundetust looma kui teise elusolendi tervise, heaolu ja kannatuste suhtes (vrd eelviidatud lahend, p 19). See aga tähendab, et kui looma piinatakse ehk talle tekitatakse suurt valu või kauakestvaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi, on reegeljuhul tegemist looma suhtes julmal viisil lubamatu teo toimepanemisega KarS § 264 lg 1 p 3 mõttes. Seda käsitlust kinnitab kolleegiumi hinnangul ka senine praktika. Nii on julmaks teoviisiks loetud vibu- ja õhupüssist koera haavamist, mis tõi mõlemal juhul kaasa looma valuliku suremise (vt TrtMK 29.10.2021, 1-21-5838/32 ja HMK 18.08.2020, 1-20-4791/7); seda on ka kassi piinarikka põlemissurma põhjustamine tema teadlikul jätmisel eelnevalt süüdatud korterisse (VMK 20.11.2020, 1-20-8172/6); julmana on käsitatud ka mitu minutit väldanud püüdlust uputada lõksuga kinni püütud kassi (PMK 21.04.2015, 1-14-5562/34) jne. Seega on praktikas läbivalt käsitletud looma suhtes lubamatut ja julma tegu nii välise teopildi kui ka sellega samal ajal loomale põhjustatud valu ja kannatuste kaudu.
  4. Silmas tuleb pidada sedagi, et looma julm kohtlemine on võimalik nii tegevuse kui ka tegevusetusega. Viimasena võib olla käsitatav nt looma pikaks ajaks abi ja hoolitsuseta, sh toidu ja joogita jätmine selleks kohustatud isiku poolt (vt selle kohta HMK 09.01.2023, 1-22-7959/6 ja 14.10.2015, 1-15-5309/17, samuti vrd käesoleva määruse p 1).
  5. Ühtlasi selgitab kolleegium sedagi, et KarS § 27 järgi võib isiku teo õigusvastasust välistav asjaolu tuleneda ka muust seadusest. LoKS § 1 kohaselt reguleerib see seadus loomade üleüldist kaitset inimese eest, LoKS § 4 lg 1 asetab igaühele kohustuse hoiduda looma suhtes lubamatutest tegudest. Eespool viidatud asjas nr 1-23-3265 tehtud määruse punktis 16 selgitas kolleegium, et ühise väärtusena eksisteerib ühiskondlik eetilis-moraalne kokkulepe, et inimesel on keelatud teise, tundeid omava ning valu tundva elusolendiga, kes on üldjuhul temaga võrreldes kaitsetumas seisundis ning tihti temast ka sõltuvuses, teatud moel käituda. Eelnevast nähtub, et juhul, kui keegi peaks olema vahetuks tunnistajaks looma julmale väärkohtlemisele omaniku poolt, on tal õigus toimuvasse KarS §-s 29 sätestatud piirides sekkuda. (allkirjastatud digitaalselt) 3
(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.