Obsah (5)

§ 207§ 37§ 208§ 326§ 213

1-23-3265 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 4. detsember 2023, Tallinn Kriminaalasja number 1-23-3265 Kohtunik Sten Lind Vaidlustatud kohtulah

§ 207

lg 2 kohaselt kaebeõigust.

§ 207

lg 2 kohaselt võib kaebuse Riigiprokuratuuri esitada vaid kannatanu.

§ 37

lg 1 järgi on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga vahetult kahjustatud, st kellele on vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Kui kuriteo läbi vahetu kahju tekkimine konkreetsele isikule ei ole (kriminaalasja) materjalides sedastatav, tuleb isikul, kes peab ennast kannatanuks, kaebuses näidata, milles tema hinnangul talle tekitatud vahetu kahju seisnes. Kaebaja pole esitanud informatsiooni konkreetselt talle tekitatud vahetu kahju kohta. KarS § 264 süüteokoosseisuga kaitstavaks õigushüveks on loom kui kultuuriliselt määratletud käitumisnorm, mis on osa avalikust korrast. Seega on KarS § 264 kaitstavaks õigushüveks avalik kord, st kollektiivne õigushüve. Ehkki ka esmajoones kollektiivsete õigushüvede kaitseks kehtestatud kuriteokoosseisude puhul pole teatud tingimustel üldises mõttes välistatud käsitleda kannatanuna ka üksikisikut, ei ole X praeguse kaasuse asjaolusid arvestades selliseks isikuks. Eeltoodu kinnituseks viitas riigiprokurör kohtupraktikale (määrused asjades nr 1-15-3690 ja nr 1-15-3690), kus Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud, et kaebaja kui loomade eestkosteorganisatsiooni huvide riive niisuguses olukorras ei ole aluseks kaebeõiguse tekkimisele süüdistuskohustusmenetluses. See, et X esitab kuriteoteate või abistab loomi, ei muuda teda kannatanuks ega näita ära, kuidas tekitati konkreetse kuriteoga X-ile vahetult kahju.

1. X esindaja PT vaidlustas Riigiprokuratuuri määruse ringkonnakohtus, taotledes Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist alustama kriminaalmenetlust. Seoses riigiprokuröri seisukohaga Xl kaebeõiguse puudumise kohta on kaebuses märgitud, et see küsimus on esmakordselt ja kaebajale üllatuslikult tõstatanud alles Riigiprokuratuuri määruses. Senises menetluses ei ole kaebajal võimalik teostada õiguste tõhusat kaitset. Riigiprokuratuur on jätnud tähelepanuta, et omanikud on loobunud oma koertest liidu kasuks. Q andis koer Freya isiklikult liidu vabatahtlikule üle ning teised koerad võttis X vabatahtlik kaasa omanike täielikul teadmisel ja heakskiidul paar päeva varem (omanikud on koertest 2 1-23-3265 seejuures ka oma käitumisega loobunud ega ole kordagi soovinud oma loomi tagasi saada). Seega ei saa väita, et X poleks asjas kannatanu, mistõttu on Riigiprokuratuur lubamatult jätnud X kaebuse läbi vaatamata. Õiguskirjanduses on leitud, et kriminaalmenetluse seadustik sätestab kannatanuna isiku, kellele on süüteoga tekitatud vahetut kahju, kuid see ei tähenda, et kannatanuks tuleks pidada vaid kahjustatud õigushüve vahetut kandjat. Riigikohus on kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasatavaks isikuks pidanud ka surnud isiku lähedast ning varavastases kuriteos kannatanud isiku pärijaid. Arvestades, et kõik koerad on loovutatud Xle, tuleb X käsitada ka vahetu kahju kannatanuna (lisaks on X tasunud ka kõigi koerte raviarved). Riigiprokuratuur on ka ise varasemas praktikas käsitanud kannatanuna igakordset koera omanikku (22.05.2017 määrus kriminaalasjas nr 17231500456, p 3.2). Isegi kui X ei oleks koerte omanikuks saanud, peab looma julma kohtlemise juhtumite korral olema tagatud julma teo kohtuliku kontrolli võimalus. Kaebust ei saa esitada väärkoheldud loom. Ilmselgelt ei esita seda ka isik, keda selles teos süüdistatakse. Enamasti on looma väärkohtlejaks looma omanik, kes enda peale kaebust ei esita ega vaidlusta ka uurimisasutuste toiminguid (ei nõua enda suhtes menetluse algatamist). Riigiprokuratuuri seisukohtadega nõustumine viiks absurdse järelduseni, et teatud koosseisud ongi seeläbi de jure dekriminaliseeritud, kuivõrd koosseisu sisuline kontroll puudub. Lisaks on õiguskirjanduses selgitatud, et süüdistuskohustusmenetlus on pigem suunatud legaliteedipõhimõtte järgimise kohtulikule kontrollimisele ja mitte niivõrd kannatanu subjektiivsete õiguste kaitsele. Riigiprokuratuur on kohustatud kaebuse laekumisel alati hindama ja analüüsima konkreetse kriminaalmenetluse lõpetamise õiguspärasust ning seda sõltumata faktist, kas prokuratuuri hinnangul on kaebuse esitanud isik käsitletav kannatanuna karistusõiguslikus mõttes. Nimetatut ei ole Riigiprokuratuur määruses teinud. Lisaks esitati vastuväiteid kriminaalmenetluse alustamata jätmisele.
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. mai 2023 määrusega X kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata. Kohus märkis, et

§ 208

lg 1 järgi võib Riigiprokuratuuri määruse peale esitada kaebuse ringkonnakohtule üksnes advokaadi vahendusel. Kuna kaebuse esitanud PT ei ole advokaat, jättis ringkonnakohus kaebuse

§ 326lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.

1. X esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik esitas ringkonnakohtu määruse peale kaebuse, taotledes määruse tühistamist ja kaebuse sisulist läbivaatamist ringkonnakohtus. Kaebuses leiti, et ringkonnakohus pidanuks andma Xle tähtaja kaebuse puuduse kõrvaldamiseks. Selle asemel kaebust läbi vaatamata jättes rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust.
2. Riigikohus tühistaski
3. novembril 2023 Tallinna Ringkonnakohtu
4. mai 2023 määruse ja saatis X kaebuse Riigiprokuratuuri
5. aprilli 2023 määruse peale menetlusse võtmise uueks otsustamiseks samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. 3 1-23-3265 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Kaebuse argumendid ei anna alust Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks.
7. Esitatud kaebuses on koos Riigiprokuratuuri kohustamisega kaebust läbi vaatama taotletud ka Riigiprokuratuuri kohustamist alustama kriminaalmenetlust. Seda taotlust ringkonnakohus rahuldada ei saa. Ringkonnakohus vaatab

§ 208alusel läbi kaebust Riigiprokuratuuri määruse peale.

See tähendab, et ringkonnakohus kontrollib vaidlustatud määruses tehtud otsustuse õigsust. Kuna Riigiprokuratuur jättis kaebuse läbi vaatamata, on praeguses menetluses ringkonnakohtu pädevuses seisukoha võtmine üksnes küsimuses, kas Riigiprokuratuur peab kaebuse sisuliselt läbi vaatama. 11. Kaebuses esitatud etteheitega, et X kaebeõiguse puudumise küsimus tõstatati esmakordselt ja kaebajale üllatuslikult alles Riigiprokuratuuri määruses, märgib ringkonnakohus, et kaebeinstantsil on kohustus kontrollida, ega ei esine kaebuse läbi vaatamist välistavaid asjaolusid. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale saab

§ 207lg-te 1 ja 2 kohaselt kaebuse esitada vaid kannatanu.

Seega tuligi Riigiprokuratuuril võtta seisukoht, kas kaebuse on esitanud kannatanu, ja kaebuse esitajale ei saanud see olla üllatav. See, et Lääne Ringkonnaprokuratuur oli talle esitatud kaebuse läbi vaadanud, ei tähenda, et Riigiprokuratuur ei oleks pidanud kontrollima, kas kaebuse esitaja on kannatanu. Seega ei muuda Riigiprokuratuuri määrust õigusvastaseks see, et eelnevalt ei olnud Lääne Ringkonnaprokuratuur jätnud X kaebust läbi vaatamata.

1. Riigiprokuratuur on määruses põhjendanud, miks ta leidis, et X ei ole kuriteokaebuses kirjeldatud tegude kontekstis käsitatav kannatanuna. Seejuures on riigiprokurör viidanud Tallinna Ringkonnakohtu korduvalt (kohtuasjades nr 1-15-3690 ja 1-17-9014 tehtud määrustes) väljendatud seisukohale, et ainuüksi asjaolu, et X tegeleb loomade abistamisega, ei muuda teda kannatanuks ega anna talle õigust menetluse alustamata jätmise või selle lõpetamise peale kaevata. Seisukohale, et X ei ole ses asjas kannatanu, vaieldakse kaebuses vastu argumendiga, et koeraomanikud on loobunud koertest X kasuks. Seejuures on viidatud varasemale prokuratuuri praktikale, kus on X positsiooni kannatanuna selle argumendiga aktsepteeritud. Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul on selle väite aluseks olevad asjaolud on ära näitamata ja tõendamata. Ainuüksi see, et loomade omanikud ei olnud vastu sellele, et X võttis loomad oma valdusesse, ei näita, et omand oleks üle läinud. Omandiõigus loomade suhtes läheb AÕS § 92 lg 1 ja TsÜS § 49 lg 3 kohaselt üle, kui koos valduse üleandmisega on ka kokkulepe omandi ülemineku kohta. Niisiis ei tähenda valduse üleminek üksi, et sellega läheks üle ka omand. Lisaks valduse üleminekule peab olema tuvastatav see, et poolte vahel on ka kokkulepe, et üle läheb ka omand. Andmeid ei ole selle kohta, milline oli Y ja Q arusaam, mida see tähendab, kui X loomad enda valdusesse võtab, rääkimata sellest, et oleks andmeid, mis näitaks nende selget tahet anda loomade omandiõigus X-le üle. Selle tuvastamiseks, et Y ja Q andsid omandi üle X-le, ei pea ringkonnakohus piisavaks asjaolu, et nad ei ole loomi tagasi nõudnud, 4 1-23-3265 sest ka sellest järelduse tegemine eeldab teadmist selle kohta, milline on nende arusaam sellest, millised on nende võimalused pärast seda, kui X on loomad enda valdusesse võtnud. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus Riigiprokuratuuriga, et X ei saa käsitada ses kriminaalmenetluses kannatanuna, mistõttu puudub tal kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamise õigus. Seega on Riigiprokuratuur jätnud X esindaja kaebuse põhjendatult läbi vaatamata.
2. Kaebuses on leitud, et sõltumata sellest, kas X on koerte omanikuks saanud, peab looma julma kohtlemise juhtumite korral olema tagatud julma teo kohtuliku kontrolli võimalus, sest loom ei saa ise kaevata ja looma julmaks kohtlejaks on tihti just loomapidaja, kes ise ilmselgelt menetluse alustamata jätmise peale ei kaeba. Ringkonnakohus märgib, et kuna PS § 146 esimesele lausele mõistab kohus õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega, saab kohus vaadata läbi neid kaebusi, mille läbi vaatamiseks seadus kohtule pädevuse annab, ja neil tingimustel, mille seadus ette näeb. Nagu eespool märgitud, on kriminaalmenetluse seadustik andnud õiguse kaevata menetluse alustamata jätmise peale ainult kannatanule, st isikule, kelle enda õigusi või seadusega kaitstud hüvesid väidetava kuriteoga kahjustati. Seega ongi seadusandja tahe see, et kellegi teise huvides menetluse alustamata jätmise peale kaevata ei saa. Tõsi on see, et see toob kaasa olukorra, kus kõigil juhtudel isik, kelle hinnangul on pandud toime kuritegu ja kes on taotlenud kriminaalmenetluse alustamist, menetleja eitava vastuse peale kaevata ei saa. See kehtib kõigi kuritegude puhul, kus kuriteokoosseis kaitseb avalikku õigushüvet. Kuivõrd PS § 15 kaitseb isiku õigust pöörduda kohtusse just oma õiguste ja vabaduste kaitseks, ei saa pidada seda piirangut ka põhiseadusega vastuolus olevaks.
3. Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et sõltumata isiku kaebeõigusest pidanuks Riigiprokuratuur määruses hindama ja analüüsima kriminaalmenetluse alustamata jätmise õiguspärasust.

§ 213

lg-st 6 tulenev kõrgemalseisva prokuröri kohustus kontrollida legaliteedipõhimõtte järgimist, ei tähenda, et prokurör peab hoolimata sellest, et kuriteokaebuse esitaja kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale on jäetud läbi vaatama, esitama ikkagi kuriteokaebuse esitajale põhjendused, miks ta peab kriminaalmenetluse alustamata jätmist põhjendatuks. Kaebuse läbi vaatamata jätmine tähendab seda, et kaebuse esitaja argumentidele sisulist vastust ei anta ja prokuratuuril ei ole kohustust esitada kaebuse esitajale põhjendusi, miks ta ei näe prokuratuur kriminaalmenetluse alustamiseks alust. Juhtival riigiprokuröril oli esitatud kaebust läbi vaadates kohustus esitada põhjendused üksnes küsimuses, miks ta peab kaebuse läbi vaatamata jätmist põhjendatuks. 8. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus Riigiprokuratuuriga, et X ei saa käsitada kriminaalmenetluses kannatanuna, mistõttu puudub tal kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamise õigus. Seega on Riigiprokuratuur jätnud X esindaja kaebuse põhjendatult läbi vaatamata. Juhindudes

§ 208lg-test 1 ja 5, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 26.

aprilli 2023 määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. 5 1-23-3265 Allkirjastatud digitaalselt 6