Obsah (4)

§ 264§ 114§ 133§ 1381

1-23-6360 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 17. november 2023, Tallinn Kriminaalasja number 1-23-6360 (23231752383) Kohtunik Elina Elkind Vaidlustatud lahend Riigi

§ 264

tunnustel looma julmal viisil kohelnud isikute kindlakstegemiseks ja vastutusele võtmiseks. Kuriteokaebuse kohaselt esitati Xle

1. juulil 2023 kaebus aadressil XXX peetava koera kohta, kus asub ketis peetav koer Rocky. Koer on nõrkenud, jalgu alla ei võta, karvutu ja lehkab mäda järgi. Koer on olnud hoole ja abita pikka aega. Koera omanik W olevat kinnipidamisasutuses ning koera eest vastutavad isikud koerale vajalikku hoolitsust ja ravi ei võimaldavat. 1-23-6360
2. MTÜ X vabatahtlikud toimetasid koera Tallinnas asuvasse Petcity Rannamõisa loomakliinikusse. Koer oli suures ulatuses kaotanud oma karvkatte, nahk oli tugevasti põletikuline ja mädane, koer kaalus 29 kg (ca 15-20 kg vähem, kui oleks normaalne), tema liigesed olid valusad ja haiged. Rocky ahmis kliinikus toitu sisse justkui poleks ta pikalt süüa saanud. Kliiniku personal ei saanud koerale isegi aluslinasid alla panna, sest koer oli nii näljane, et hakkas ka neid sööma. Rocky suri kliinikus
3. juuli
4. a öösel. Pole selge, miks koer olemasolevat toitu ei tarvitanud – kas ei ulatunud kett nõudeni või oli koer haigusest nii nõrk, et ei suutnud ise sööma minna. W laste postitused kinnitavad, et koer oli raskelt haige juba kuu aega tagasi ja ei suutnud liikuda ning oli siis saanud ka haavad, mis jäid ravita. W lapse C postituse kohaselt polevat mõtet koera arsti juurde viia. Eeltoodust nähtub, et koer oli raskelt haige olnud pika aja vältel, ent ravi ja vajalikku hoolt talle ei võimaldatud. W elukaaslane Q teatas e-kirjas Xle, et koera on alates W vanglasse sattumisest hooldatud ja toidetud nii W sõbranna F ja tema elukaaslase ning ka W ema poolt. Viimane käivat maja juures sageli toimetamas, mistõttu pidavat W ema olema koera seisundist teadlik, kuid jäi sellest hoolimata tegevusetuks. Eeltoodust tulenevalt leiab X, et tegemist on

§-s 264 sätestatud kuriteo toimepanemisega.

1. Uurimisasutus jättis
2. augusti
3. a teatisega kriminaalmenetluse alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel, asudes kokkuvõtvalt seisukohale, et tegemist ei olnud avaliku koha ega julma viisiga. Kohtupraktika kohaselt ei saa samastada piinavat viisi julma viisiga, kuivõrd karistusseadustiku kohaselt on tegemist kahe erineva viisiga. Eeltoodu tõttu puudub

§ 264sätestatud kuriteokoosseis. Kuna Lo

KS § 2 lg-tes 2 ja 4 ning § 51 lg-s 1 sätestatud nõudeid on jämedalt rikutud ning loomale ei ole võimaldatud ravi pika aja vältel, võib loomapidaja poolt olla toime pandud väärtegu. Vastavalt pädevusele edastatakse materjalid Põllumajandus- ja Toiduametile väärteomenetluse alustamise otsustamiseks. 4. MTÜ X esitas kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise peale 18. augustil 2023 kaebuse, milles palus alustada kriminaalmenetlust. Kaebaja hinnangul on tegu toime pandud julmal viisil

§ 264tähenduses.

Isegi, kui tegemist on menetleja hinnangul teo toimepanemisega piinaval viisil, ei saa jätta tähelepanuta, et samamoodi on tegu kvalifitseeritav ka julmal viisil toimepandud teona. Tuleb aga arvestada, et karisutsseadustikus ei ole sellist teokirjelduse eristust (julm viis ja piinav viis) sätestatud looma suhtes toimepandud tegudele ning eristust saab seetõttu omistada vaid isikute suhtes toimepandud tegudele (

§ 114lg 1 p 1).

Siinjuures tuleb arvestada, et isikuvastaste kuritegude puhul on nii julmal kui piinaval viisil teo toimepanemine karistatavad samasuguse raskusega tagajärjega. Samuti ei ole seaduse eesmärgiga kuidagi kooskõlas tõlgendus, et looma suhtes piinaval viisil toimepandud teod jäävad karistuseta (s.t ei ole kriminaliseeritud). MTÜ X hinnangul on looma julmal viisil kohtlemine

§ 264mõttes hõlmatud ka looma suhtes piinaval viisil toime pandud tegudega.

Ka on hiljutine kohtupraktika juhindunud samasugusest lähenemisest (nt HMKo 09.01.2023 asi nr 1-22-7959).

1. Põhja Ringkonnaprokuratuur jättis
2. septembri
3. a määrusega MTÜ X kaebuse kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale rahuldamata, asudes seisukohale, et looma julmal viisil kohtlemine

§ 264mõttes ei ole hõlmatud looma suhtes piinaval viisil toime pandud tegudega.

Põhja Ringkonnaprokuratuur viitas Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a määrusele asjas nr 117-
3. 1-23-6360
4. Põhja Ringkonnaprokuratuuri
5. septembri
6. a määrusele esitatud kaebuses taotletakse ringkonnaprokuratuuri määruse tühistamist ning kriminaalmenetluse alustamist. Kaebuses korratakse Põhja Ringkonnaprokuratuurile esitatud kaebuses toodud seisukohti. Riigiprokuratuuri määrus
7. Riigiprokuratuuri
8. oktoobri
9. a määrusega jäeti kaebus kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata. Kuigi Riigiprokuratuuri kaebuse lõpuosas on märgitud, et kaebus jäetakse rahuldamata, nähtub määruse pealkirjast ja sisust, et Riigiprokuratuur ei võta sisulist seisukohta kriminaalmenetluse alustamata jätmise osas, kuna asub seisukohale, et MTÜ X ei ole praegusel juhul kannatanu, kes saaks vaidlustada Riigiprokuratuuris kriminaalmenetluse alustamata jätmist. Riigiprokuratuuri seisukohad olid kokkuvõtvalt järgmised.
10. Kuriteoteate esitajate ring ei ole kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt piiratud, kuid edasikaebeõiguse realiseerimiseks õigustatud isikute ring seda on. Nimelt võib KrMS § 38 lg 1 p 1 ja § 207 lg 1 kohaselt kriminaalmenetluse alustamata jätmist ja KrMS § 207 lg 2 kohaselt ka selle peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise määrust vaidlustada vaid kannatanu.
11. KrMS § 37 lg-s 1 sätestatu kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga. Eeltoodu tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kellele tekitatud kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. Faktilise seotuse all peetakse silmas seda, et kannatanu kahju peab olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad konkreetse kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Õiguslik seotus aga eeldab, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb.
12. Kaebusest ei nähtu, kas ja kuidas kahjustas kõnealune tegu vahetult just MTÜ X õigushüvesid.

§ 264

lg 1 p-s 4 sätestatud kuriteokoosseis paikneb

1. peatükis – avaliku korra vastaste süütegude all. Seega on seadusandja otsustanud kõnealuse koosseisuga kaitsta looma kui kultuuriliselt määratletud käitumisnormi, mis on vaadeldav osana avalikust korrast. Nii on nimetatud kuriteokoosseis suunatud avaliku korra kui kollektiivõigushüve kaitsmisele, mitte aga üksikisiku individuaalsete õigushüvede (nt elu, tervise või omandi) kaitsmisele. Eelnevast tulenevalt ei vasta kaebaja KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu määratlustele. Riigiprokuratuuri määrusele esitatud kaebus
2. MTÜ X esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik vaidlustab Riigiprokuratuuri
3. oktoobri
4. a kaebuse läbivaatamata jätmise määruse. Kaebuses taotletakse Riigiprokuratuuri määruse tühistamist, samuti Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruse ning Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise tühistamist ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamist kriminaalmenetluse alustamiseks. Kaebuse seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.
5. Kaebuse esitaja ei nõustu Riigiprokuratuuri määruses toodud seisukohtadega kaebeõiguse puudumise osas, kuivõrd need piiravad loomakaitseasjades kaebeõigust sellisel määral, et see muudab kaebeõiguse sisutühjaks ja jätab loomad kaitseta. MTÜ X kaebeõiguse eitamise korral on ainus isik, kellele võiks toimepandud teoga vahetu kahju tekkida, looma omanik. Käesolevalt on looma omanik aga ka üks neist isikutest, kes jättis looma hooletusse ning on seega ka potentsiaalne kahtlustatav. Eeltoodu tõttu on ilmne, et tal puudub mistahes huvi enda suhtes tehtud kriminaalmenetluse alustamata jätmist või kriminaalmenetluse lõpetamist vaidlustada. 1-23-6360
6. MTÜ X leiab, et põhjendatuks ei saa lugeda ka seisukohta, et looma väärkohtlemine on üldse ilma kannatanuta tegu. Vastupidiselt, looma väärkohtlemine riivab iga normaalse inimese õiglustunnet, sõltumata võimalikest asjaõiguslikest suhetest konkreetse loomaga. Kannatanu mõiste sisustamiseks tuleb hinnata seda, millist õigushüve looma julma kohtlemise kooseisuga kaitstakse.
7. Rõhutatult saab välja tuua, et eelnevate menetlejate käsitlustes on aluseks võetud karistusseadustiku esimene,
8. aastal ilmunud kommenteeritud väljaanne ning seal kasutatud sõnastus on ilma analüüsi või kriitikata lihtsalt korratud järgnevates väljaannetes ja kohtuahendites, sh käesolevas asjas ka Riigiprokuratuur. Eeltoodut aga hoolimata asjaolust, et loomal ja käitumisnormil puudub omavaheline ühisosa ja seos, mistõttu ei ole need kuidagi samastatavad. Sellega eiratakse laiemat loomakaitseõiguslikku debatti, kus konkureerivad deontoloogilised ja utilitaristlikud positsioonid ning kus sarnast kultuurilist argumenti ei ole (vähemalt kaebajale teadaolevalt) püstitatud.
9. Oluliselt põhjendatum, kui kaitsta looma käitumisnormina, oleks lähtuda arusaamast, et loomal on iseseisev väärtus sarnaselt inimese iseseivale väärtusele. Puudub mistahes mõistlik põhjus, miks see peaks loomade puhul olema teisiti (võttes sealjuures arvesse loomade erinevust inimestest). Kaebeõiguse probleemi lahendamiseks saab analoogia korras kohaldada keskkonnaseadustiku üldosa seaduses (KeÜS) sätestatud põhimõtteid keskkonnaorganisatsiooni kaebeõiguse kohta. KeÜS § 30 lg 2 sätestab, et keskkonnaorganisatsiooni huvi põhjendatust või õiguste rikkumist eeldatakse, kui vaidlustatud haldusakt on seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkidega. Seejuures loetakse valitsusväliseks keskkonnaorganisatsiooniks KeÜS-i tähenduses mittetulundusühing, kelle põhikirjaline eesmärk on keskkonnakaitse ning kes oma tegevusega edendab keskkonnakaitset (KeÜS § 31 lg 1 p 1). Siinjuures loetleb MTÜ X oma põhikirjalisi eesmärke (kaebuse lisa 1).
10. Eeltoodu tähendab, et keskkonnaorganisatsioonidel on haldusõiguslik kaebeõigus. Haldusõiguslik kaebeõigus ei ole küll sama, mis kriminaalmenetluses kannatanu kaebeõigus, kuid siiski ei ole põhjust lugeda neid olemuslikult ülemäära erinevateks. Keskkonnaorganisatsioonide haldusõigusliku kaebeõiguse eesmärgiks on tagada parem keskkonnakaitse ning seda just olukordades, kus riiklike asutuste tegevus võib olla ebapiisav, sh vaidlustades just riiklike asutuste ja kohalike omavalitsuste tegevust. Vastavalt tuleks tunnustada ka loomakaitseorganisatsioonide kaebeõigust kriminaalmenetluses.
11. Viitega Tallinna Ringkonnakohtu
12. mai
13. a määrusele asjas nr 1-15-3690 ning võttes sealse seisukoha kokku, et kaebeõigus MTÜ X puudub mitte seetõttu, et loomade kahjustamine ei piira nende huve, vaid seetõttu, et nende küsimustega tegelevad teised riiklikud institutsioonid, kes teostavad efektiivse järelevalve ja menetluse, mistõttu puudub praktiline vajadus jaatada loomakaitseorganisatsioonide kaebeõigust. LoKS § 60 lg 1 ja 2 kohaselt teostab lemmikloomade kaitse osas riiklikku järelevalvet Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA). Praktikas see nii aga ei ole, kuivõrd PTA vastustest nende tegevuse kohta esitatud järelepärimistele nähtub, et PTA huvi loomade väärkohtlejate vastutusele võtmise vastu on tagasihoidlik (kaebuse lisad 2 ja 3). PTA ei ole
14. aastast alates pöördunud kordagi kohtu poole selleks, et rakendada loomade väärkohtlejate suhtes loomapidamise keeldu. Samas on PTA LoKS § 64 alusel võtnud loomapidajatelt ära sadu loomi. LoKS §-i 64 rakendatakse juhul, kui loomapidaja on loomakaitseseadust oluliselt rikkunud või jätnud PTA ettekirjutuse korduvalt täitmata. Seega on selge, et loomakaitseseaduse oluline rikkumine leiab 1-23-6360 aset märkimisväärselt sagedamini ja päädib looma äravõtmisega, ent karistusmenetlusi samaväärselt ei algatata.
15. Seega on praegune menetlus ebaefektiivne, kuivõrd PTA saab iga aasta ca 250-300 kaebust, kuid viimase viie aasta jooksul on algatanud vaid 5 väärteomenetlust. Esitatud kaebus on oluline mitte ainult üksikjuhtumi lahendamiseks, vaid ka menetluspraktika edasi arendamise seisukohalt. Loomade väärkohtlemise juhtumitel langevad kannatanu ja kahtlustatava positsioonid sageli kokku ning praegune praktika, mis lähtub vananenud vaatest loomade kaitsele, on ebaefektiivne jättes loomad enamasti kaitseta.
16. Kaebuse kohaselt on ebakorrektselt sisustatud piinavat ja julma viisi ning neid ebaõigesti ka eristatud. Riigiprokuratuur on jätnud sisuliselt hindamata Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruses toodud seisukoha, milline tugineb omakorda Tallinna Ringkonnakohtu
17. juuni
18. a määrusele asjas nr 1-17-5230 ning on kaebuse esitaja kohaselt

§ 264kontekstis ekslik.

20. Piinava ja julma viisi eristamine on ekslik seetõttu, et teised karistusseadustiku sättes, mis nimetavad kuriteokoosseisu tunnusena julma viisi, nimetavad seda koos piinava viisiga (nt

§ 114

lg 1 p 1;

§ 133

lg 2 p 4;

§ 1381lg 2 p 4).

Nimetatud juhtudel ei ole piinaval ja julmal viisil mingeid erinevaid õiguslikke järelmeid, mistõttu puudub alus arvata, et see oleks

§ 264puhul teisiti.

Mõistlikult ei saa väita, et looma surnuks piinamine ei ole julm – looma julm kohtlemine võib mh seisneda tema piinamises. Viitega

kommenteeritud väljaandes toodud § 264 kommentaarile 3.2.2, mille kohaselt „Lubamatut tegu looma suhtes on põhimõtteliselt võimalik toime panna ka tegevusetusega, näiteks ei anta loomale süüa jne. Kuna tegemist on formaalse kannatanud, kuna näiteks mõni kaastundlik naaber teda toitis“, saab vahetult järeldada, et julm viis hõlmab ka piinamist, sh loomale järjepidevate kannatuste põhjustamist. 21. Eeltoodut arvesse võttes on X korrektselt järeldanud, et looma suhtes julmal viisil toimepandud tegu

§ 264

mõttes hõlmab nii julmal kui piinaval viisil toime pandud tegusid ning loomade suhtes toime pandud kuritegude puhul pole seadusandja soovinud eristada teo tunnuseid julma või piinavana, erinevalt isikuvastaste kuritegude puhul. Lisaks tähendaks prokuratuuri seisukohaga nõustumine seda, et tegevusetusdelikti puhul ei saakski looma väärkohelnud isikut kriminaalkorras vastutusele võtta – ent selline tõlgendus on otseses vastuolus seadusandja tahtega, seaduse mõtte ja kõnealuse sätte kohta karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes toodud selgitustega, kus otsesõnu öeldakse, et lubamatut tegu on võimalik toime panna ka tegevusetusega. 22. Kaebuse esitaja leiab, et Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-114-06 p-s 8.2 ei ole öeldud, et piinavat tegu ei saaks samaaegselt kvalifitseerida ka julmaks. Pigem vastupidi, s.t iga julm tegu ei ole tingimata piinav, küll aga on iga piinav tegu julm. Riigikohus on võtnud siiani seisukohti piinava ja julma teo eristamisel vaid viidatud

§ 114

, 133 ja 1381 kontekstis.

§ 264

osas ei ole julmal või piinaval viisil toimepandud tegude eristamise osas seisukohta võetud, mistõttu puudub mistahes õiguslik takistus kvalifitseerida piinavat tegu samaaegselt ka julmaks.

1. Kaebaja viitab Harju Maakohtu
2. jaanuari
3. a otsusele asjas nr 1-22-7959, milles nii prokuratuur kui ka kohus leidsid, et julm tegu seisneb selles, et koer jäeti abitusse seisundisse ja ilma igapäevasest hoolitsusest 15 päeva vältel. Lisaks ka Tartu Maakohtu
4. septembri
5. a otsuses nr 1-23-5274 on koera pikemaajaline abitusse jätmine loetud julmaks ja karistatavaks teoks

§ 264lg 1 p 3 alusel.

1-23-6360 24. Tuginedes Riigikohtu otsuse nr 1-15-10119 p-s 16 toodule, mille kohaselt

§ 114

lg 1 p 1 kontekstis „Julmus on normatiivne koosseisutunnus, mis väljendub tapmisteo välises pildis ehk selle teo objektiivses avaldumises. Kolleegium jääb senises kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha juurde, et julm teoviis avaldub tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha suhtes“. Eeltoodust tulenevalt jääb ebaselgeks, miks Põhja Ringkonnaprokuratuur eitab, et esineb põhimõtteline ja eriline hoolimatus looma elu ja keha suhtes. Prokuratuur on asunud

§ 264lg 1 p-le 3 andma teistsugust tähendust kui sellele on omistanud kohtupraktika.

Teod, mida senine kohtupraktika peab karistatavaks, ei pea prokuratuur piisavateks, et isegi kriminaalmenetlust alustada. Seetõttu on ka kriminaalmenetlus jäetud alustamata ekslikult, lähtudes valest eeldusest nagu ei oleks looma surnuks piinamine karistatav. Nii materiaalõiguse kui senise kohtupraktika kohaselt on sellise teo toimepanemine karistatav, mistõttu tuleb alustada kriminaalmenetlus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus märgib, et kuna Riigiprokuratuur ei lahendanud sisuliselt MTÜ X kaebust kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale, käsitleb ka ringkonnakohus üksnes MTÜ X kaebuse läbi vaatamata jätmise seaduslikkust. Ringkonnakohtu hinnangul leidis Riigiprokuratuur õigesti, et MTÜ X ei ole praeguses asjas kannatanu, kellel oleks KrMS §-de 207-208 tähenduses õigus vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist. Sellest tulenevalt ei ole alust Riigiprokuratuuri
2. oktoobri
3. a määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
4. Kordamata üle Riigiprokuratuuri põhjendusi, jääb ringkonnakohus varasemalt kohtupraktikas (sh kohtuasjades nr 1-15-3690 ja 1-17-9014) väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt MTÜ X ei ole õigustatud esitama kaebust kriminaalasja alustamata jätmise või lõpetamise peale, kui tegemist ei ole kannatanuga ehk kui talle ei ole kuriteoga vahetult tekitatud kahju. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust varasemalt väljatoodud seisukohast irdumiseks, kuivõrd kannatanu mõiste sisustamine edasikaebeõiguse mõttes ei ole seaduse ja kohtupraktika pinnalt muutunud.
5. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu isik, kellele on vahetult kuriteoga tekitatud kahju. Asjaolu, et MTÜ X on organisatsioon, kelle põhikirjaline eesmärk on loomade kaitsega seonduv, ei muuda MTÜ-d X kriminaalasjas kannatanuks, kui tal ei ole faktilist ega õiguslikku seotust kuriteoga (vt RK kriminaalkolleegiumi
6. aprilli
7. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-10, p-d 13-28), mida praegusest asjast ei nähtu. Hooletusse jäetud looma abistamine ja päästmine on igati tänu vääriv tegevus, kuid seeläbi ei muutu abistaja kuriteos kannatanuks. Kuigi on arusaadav mittetulundusühingu soov loomi aidata, on seadusandja otsustanud, et kriminaalmenetluse kontekstis saab kriminaalmenetluse mittealustamise või lõpetamise otsustust vaidlustada vaid vahetult kahju saanud isik. Iseenesest on võimalik ette kujutada ka teisi olukordi, mil näiteks kuriteo pealtnägija, ohvri abistaja või kuriteost teadasaanu sooviks vaidlustada kriminaalmenetlusega seonduvat, kuid seadusandja on selle välistanud. Seejuures ei mõjuta ringkonnakohtu seisukohta ka kaebuses esitatud väited Põllumajandus- ja Toiduameti tegevuse ebapiisavuse kohta, kuna need ei mõjuta kuidagi MTÜ X õigusi praeguses asjas.
8. Ringkonnakohus nendib, et kannatanuks ei saa MTÜ-d X pidada ka analoogia korras haldus(kohtu)menetlusega. Tegemist on erinevate menetlusliikidega ja kannatanu õigused kriminaalmenetlused ei ole samastatavad keskkonnaorganisatsioonidele keskkonnaseadustiku üldosa seadusega antud õigustega haldus(kohtu)menetluses. 1-23-6360 KrMS §-des 207-208 kirjeldatud süüdistuskohustusmenetluses kaebeõiguse andmine isikule, kes ei ole kannatanu, eeldaks seadusandja selget otsustust.
9. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et MTÜ X ei ole praeguses asjas käsitatav kannatanuna KrMS § 37 lg 1 mõttes, mistõttu puudus tal KrMS §-s 207 sätestatud menetluses kaebeõigus. Seega jättis Riigiprokuratuur
10. oktoobri
11. a määrusega põhjendatult kaebaja kaebuse läbi vaatamata. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS §-st 208 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
12. oktoobri
13. a määruse muutmata ning esitatud kaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)