lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhivõlgnevuse kohase täitmiseni.
lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse kohase täitmiseni. • Mõista kostjalt hageja kasuks välja võla sissenõudmisega kaasnenud kulu summas 35 eurot. Hageja taotles juhul, kui kostja hagile ei vasta, tagaseljaotsuse tegemist ning menetluskulude kostja kanda jätmist. Hageja palub märkida menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist
kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning kohustus on sissenõutavaks muutunud. Hageja väitel allkirjastasid kostja ja S OÜ (kui müüja) 12.08.2021 müügi- ja järelmaksulepingu nr xxxx, millega kostja ostis kauba nimetustega Krossikas ja varustus. Lepingu alusel tegi Svea Finance AS (kui krediidiandja) müüjale S OÜ-le väljamakse summas 856,47 eurot (lepingus märgitud kui finantseeritav summa). S OÜ loovutas Lepingust tulenevad rahalised nõuded Svea Finance ASile, mis nähtub lepingu esilehe altosast. Hageja on selle tõenduseks esitanud kohtule kostja poolt 12.08.2021 digiallkirjastatud lepingu (dtl 89). Lepingule olid lisatud Müügi- ja järelmaksulepingu tingimused, Müügi- ja järelmaksulepingu maksegraafik ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht. Lepingu kohaselt oli krediidi summa 856,47 eurot. Lepingus on märgitud: Lepingust tulenevad rahalised nõuded loovutab Müüja Lepingu allkirjastamisega Svea Finance AS-le. Eeltoodust tulenevalt on hagi aluseks oleva lepingu sõlmimine tõendatud. Hageja väitel anti ostetud kaup kostja kastusse, st kostja on kauba kätte saanud ning asunud Lepingust tulenevaid kohustusi täitma, tasudes esimesed 9 osamakset. Tagaseljaotsuse puhul tuleb TsMS § 407 lg 1 alusel lugeda hageja väited selle kohta, et kostja on laenu kätte saanud, omaks võetuks. 5. Krediidi kulukuse määr ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine kui nõude õiguslikud alused Riigikohus on selgitanud (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 13), et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele 3 sõnaselgelt tuginevad. Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud
§-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka
lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (
lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (
lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C‑679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46). Samuti märgib Riigikohus, et kontrollikohustuse teostamise raames on kohtul esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (
lg 1) on seadusega kooskõlas.
lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kohtule esitatud lepingus on välja toodud krediidi kulukuse määr 23,89 % ning krediidi kogukulu. Hageja on esitanud ka krediidi kulukuse määra arvutamise alusandmed: krediidi kulukuse määra arvestamisel on arvesse võetud krediidi summa (856,47), intressimäär (7,5% aastas), lepingu sõlmimise päev (12.08.2021), maksete tähtpäevad (perioodil 15.09.2021– 15.08.2022 igakuiselt 15ndal kuupäeval), lepingu sõlmimistasu (17,13 eurot), järelmaksu lisatasu (20,97 eurot) ning arvutus on tehtud eeldusega, et kogu krediit võetakse kasutusse ning tasud tasutakse viivitama ja täies mahus, samuti on arvestatud, et perioodiliselt makstavad tasud makstakse perioodide kaupa. Samuti on hageja esitanud arvutuskäigu (dtl 146). Krediidi kulukuse maksimaalne määr lepingu sõlmimise ajal 12.08.2021 oli 56,04%. Hagi aluseks oleva lepingu krediidi kulukuse määr jäi seega lubatu piiresse. Riigikohus on ka märkinud (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, alates p 17), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja
lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (
Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka
Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: • tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 4 • tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); • tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); • tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (
Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (
See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) juhendi „Suunised laenude väljastamise ja jälgimise kohta“ (mille kohaldamise on Finantsinspektsioon otsustanud 22.03.2021.a otsusega) punkti 85 järgi tuleks arvesse võtta ka laenu eesmärki, leibkonna koosseisu ja ülalpeetavaid ning punktide 66 -67 järgi laenutoote – ja võtja eripära, sh toote liiki, limiidi suurust ning laenuvõtja tüüpi ja riskiprofiili. EBA juhendi punkti 85 f järgi tuleb arvestada tarbija regulaarsete kuludega, st mitte nt ainult eluasemekuludega. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks 5 laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-1421710/105, p 25.3). Nii KAVS § 48 kui ka eelpoolviidatud EBA juhendi punktist 94 tuleneb, et laenuotsuse tegemise aluseks olnud andmed tuleb dokumenteerida ja säilitada (krediiditoimik), pädevatele asutustele lihtsasti ligipääsetavatena. Seega tuleb krediidiandjal andmete säilitamise korraldamisel läbi mõelda, kuidas andmeid salvestada selliselt, et need oleksid hiljem kasutatavad tõendina, st omaksid tõendi kvaliteeti, sisaldades tõendamiseseme jaoks kõiki vajalikke andmeid. Kui krediidiandja seda ei tee, võtab krediidiandja ise endale riski, et tema nõude õiguslik alus jääb tõendamata ning nõue rahuldamata. Hageja on esitanud vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta järgmised selgitused: Hageja viis läbi automaatse laenuanalüüsi, eesmärgiga hinnata taotleja krediidivõimelisust ning arvutada välja taotlejale sobilik laenukoormus. Taotlejale väljastatava maksimaalse laenusumma suuruse hindamisel lähtub hageja eelkõige taotleja varasemast maksekäitumisest, taotleja netosissetuleku suurusest, sissetulekute laekumise regulaarsusest ja olemasolevatest finantskohustustest. Taotlejale, kelle netosissetulek on suurem kui 1 200 eurot kuus, arvestab hageja kohustuste osakaalu maksimaalseks lubatud määraks 50% taotleja netosissetulekust. Müügi- ja järelmaksulepingu sõlmimise taotluse esitamisel andis kostja info müüjale S OÜ-le e-kirja teel, mida tõendab lisatud e- kirja vahetuse väljavõte (Lisa 3), mille lisaks on kostja poolt täidetud taotlus (Lisa 4). Kostja esitas taotluses info, et tema netosissetulek on 3500 eurot kuus ja igakuised finantskohustused on 650 eurot kuus, mida tõendavad lisatud taotluse väljavõte hageja süsteemist (Lisa 1) ning taotleja poolt esitatud kohustuste väljavõte süsteemist (Lisa 2). Kostja taotles krediiti 857,46 eurot ning soovis selle tagastada 12 kuu jooksul, kostja igakuise makse suurus oli Lepingu kohaselt 80,15 eurot. Arvestades kostja igakuist sissetulekut (3500 eurot), olemasolevaid kohustusi (650 eurot kuus) ning varasemat maksekäitumist (puudusid varasemad maksehäired), jõudis hageja laenuanalüüsiga järeldusele, et kostjale on eelnimetatud igakuine osamakse summas 80,15 eurot jõukohane. Tulenevalt taotletava summa suurusest (856,47 eurot) lähtus hageja laenu väljastades taotleja poolt antud infost, tema Creditinfo skoorist ja tarbija varasemast maksekäitumisest ning ei nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist. Taotlust esitades ei palutud kostjal muid majapidamiskulusid eraldi summana välja tuua. Samas võtab hageja taotluste menetlemisel muuhulgas arvesse ka tarbija majapidamiskulusid, seda seeläbi, et hageja lähtub põhimõttest, et finantseerimisel on taotleja kohustuste osakaalu maksimaalseks lubatud määraks 50% taotleja netosissetulekust. Hageja arvestab, et ülejäänud osa netosissetulekust, kuid mitte vähem kui riiklik elatusmiinimum, peab jääma tarbijale muudeks kuludeks, sealhulgas majapidamiskuludeks. Hageja kasutab krediidiskoori arvutamisel Creditinfo Eesti ASi bürooskoori mudelit, milles muuhulgas võetakse arvesse nii kehtivaid kui viimase aasta jooksul lõpetatud maksehäireid, isikuga seotud täiteteateid, kinnistute olemasolu, päringuid liisingufirmadest jmt. Creditinfo Eesti ASiga toimub hagejal andmete päring läbi turvaserveri. Laenutaotluse sisestamisel tehakse päring Creditinfo Eesti ASile ning süsteemi saadetakse automaatse vastuse taotleja krediidiskoorist. Krediidiskoori analüüsi tulemusi kajastatakse numbrilise väärtusena ning vastavat infot hoiab hageja krediiditoimikus (taotluse vormis real CreditInfo skoor)(vt Lisa 1 taotlus). 6 Hageja analüüsis taotleja varasemate maksekohustuste täitmist, teostades selleks kontrolli Creditinfo Eesti ASi maksehäireregistris. Vastav info salvestatakse krediiditoimikus (taotluse vormis real Maksehäirete info)(vt Lisa 1 taotlus). Iga taotleja kohta eraldi raporti maha salvestamise vajadus laenutaotluse analüüsimise hetkel puudub, sest sama info antakse krediidiandjale päringu kaudu. Juhul, kui taotlejal esineb maksehäireid või maksehäireid, mis on lõpetatud vähem kui 6 kuud tagasi, siis saab taotlus eitava vastuse. Kostjal Lepingu sõlmise ajal kehtivad maksehäired ja maksehäired, mis olid lõpetatud vähem kui 6 kuud tagasi, puudusid. Hageja esitas hagi lisana (vt hagiavalduse Lisa 2) 09.08.2023 maksehäireregistri väljavõte, millega hageja selgitas täiendavalt, et laenutaotluse esitamise ajal puudusid kostjal kehtivad maksehäired. 09.08.2023 maksehäireregistri väljavõte on sobilik nimetatud asjaolu tõendamiseks, kuna see kajastab ka varasemate maksehäirete andmeid, sest selles on välja toodud isikul esinenud ja esinevad kehtivad ja lõpetatud maksehäired, mis ei ole lõpetatud rohkem 5 aastat tagasi. Nimetatud väljavõttest nähtub samuti, et Lepingu sõlmimise eelselt (12.08.2021) puudusid kostjal kehtivad maksehäired. Hageja soovib juhtida tähelepanu asjaolule, et kostja tasus 12st maksegraafiku kohasest osamaksest üheksa minimaalsete viivitustega, millest võib järeldada, et kostjal ei tekkinud seega maksehäireid hagejaga lepingu sõlmimise tagajärjel (esimene hetkel avaldatud maksehäiretest on tekkinud 10 kuud pärast hageja poolt finantseeritud lepingu sõlmimist), mis näitab, et Lepingu sõlmimine ning sellest tulenevate kohustuste täitmine oli kostjale jõukohane ning tema makseraksused on tõenäoliselt tekkinud kostja poolt hiljem täiendavate kohustute võtmisest, mille eest hageja ei saa kuidagi vastutada. Kohus leiab, et hageja on krediidiotsuste teinud sisuliselt vaid matemaatiliste arvutuste alusel, kontrollimata kostja esitatud andmeid. Hageja ei ole välja selgitanud kostja finantskäitumist. Kui algselt väitis hageja hagis, et kostjal finantskohustusi ei olnud, siis puuduste kõrvaldamise vastuseks esitatud seisukohas tõi välja, et olid finantskohustused 650 eurot kuus. Hageja on esitanud hagi esitamise eel teostatud maksehäireregistri väljavõtted, millega soovib tõendada, et kostjal ei olnud laenu saamise ajal maksehäireid. Samas hageja enda esitatud tõendist (dtl 141) nähtub, et laenu taotlemise ajal oli kostjal 1 suletud maksehäire. Kohtu hinnangul on hagejapoolne kostja finantskäitumise kontroll piirdunud maksehäirete kontrollimisega. Aga tuleb arvestada, et finantskäitumist ei iseloomusta üksnes maksehäireregistrisse jõudnud võlad. Vastutustundliku laenamise kohustuse täitmine ei piirdu sellega, et krediidiandja arvutab matemaatiliselt välja sissetuleku ja kohustuste suhte alusel laenu summa. Senise maksekäitumise, sissetulekuallika olemuse ning olemasolevate finantskohustuste, sh nende suuruse ja igakuiste maksete, samuti nende võimaliku suurenemise mõju arvestamise eesmärk on hinnata, kas laenutaotleja ka oma isikuomadustest tingituna suudab laene tagasi maksta, st kas tal on selleks vajalik vastutustunne ja järjepidevus, sh sissetuleku teenimisel. Isegi kui inimene teenib laenu taotlemise hetkel piisavat palka, ei tähenda see, et ta oleks võimeline seda püsivalt teenima. Seetõttu on oluline hinnata töösuhte kestvust ja liiki (tähtajaline leping, hooajatöö, katseaeg). Selleks tuleb krediidiandjal küsida laenutaotlejalt andmeid ja dokumente (sh vajadusel tööleping). Samuti ei tähenda piisava suurusega palk, et inimene käituks vastutustundlikult, st maksaks laene tagasi ning ei võtaks juurde uusi, ülejõukäivaid laene. Hageja esitatust ei nähtu, et ta oleks kostja sissetulekuallika püsivust hinnanud ega sissetulekut näiteks maksu- ja tolliametist või pensioniregistrist kontrollinud. Hageja on märkinud, et konto väljavõtte küsimisel ei oleks mõtet, sest hageja ei teaks, kas konto väljavõte kajastab kõike ning ega laenutaotlejal ei ole teisi kontosid. Kohus seda seisukohta ei jaga. Konto väljavõtet analüüsides ning seda muude kogutud andmetega kõrvutades on enamjaolt võimalik aru saada, kas isikul võib veel olla muid kontosid või vähemalt tekivad konto väljavõtte pinnalt küsimused, millele saab laenutaotlejalt täiendavaid 7 selgitusi nõuda. Näiteks kui laenutaotleja on ise avaldanud, et tal on finantskohustused, kuid konto väljavõttelt ei nähtu tagasimakseid, või ei nähtu eluasemekulusid vms igapäevaseid kulusid, mida iga inimene paratamatult peab tegema (sideteenuse arved, transpordiga seotud kulud). Ka käesoleval juhul on kostja laenu taotlemisel avaldanud, et tal on üks ülalpeetav ning et tema elukoht on Xxxxs. Konto väljavõttelt oleks saanud kontrollida, kas sellel kajastuvad ülalpeetavaga seotud kulutused, eluasemega seotud kulutused, finantskohustustega seotud kulutused, palk. Samuti võivad konto väljavõttelt avalduda laenutaotlejaga seotud muud asjaolud (nt alkoholipoodide tihe külastamine, hasartmängurlus, üle võimete elamine), mida krediidiandja peaks arvesse võtma. Vastutustundliku laenamise kohustusel ei oleks sisu, kui krediidiandja võiks tugineda üksnes laenutaotleja enda esitatule ning väljastada laenu vaid matemaatilise kalkulatsiooni põhjal. Kokkuvõttes ei ole kohtul hageja poolt esitatud tõendite põhjal võimalik veenduda, et hageja oleks laenu andmisel järginud vastutustundliku laenamise nõudeid. Kohus juhtis hageja tähelepanu vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise tõendamise vajalikkusele ning andis hagejale täiendavate selgituste ja tõendite esitamiseks tähtaja (dtl 133). Hageja esitas, mis tal esitada oli, märkides seejuures ka ise, et konto väljavõtet ei küsitudki. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja ei ole kohtule tõendanud vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist selliselt, nagu Riigikohus on selgitanud. 6. Põhinõue ja intressinõue Riigikohus on (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098) selgitanud, et kui krediidiandja kohtu määratud tähtaja jooksul ei selgita, millised sammud ta tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks astus, või kui ta ei suuda oma kohustuste täitmist tõendada, siis tuleb selline hagi jätta vastavalt asjaoludele kas täielikult või osaliselt rahuldamata. Sealjuures tuleb silmas pidada, et kui tarbija on tühise intressikokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale raha, siis tuleb see lugeda tasutuks laenusumma tagasimaksmiseks. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse
lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.
lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Hagi aluseks olev laenuleping oli sõlmitud 1 aastaks ning viimase osamakse tasumise tähtaeg oli 15.08.2022, seega on tegemist eelpoolviidatud olukorraga, kus hageja ei pea tagasimakseid uuesti määrama. Hageja väitel kostja tasus perioodil 16.09.2021–20.05.2022 hagejale 9 osamaksega kokku 728,13 eurot ning tagasimaksed koosnesid põhiosamaksest, intressist, järelmaksu lisatasust ja lepingutasust. Kuivõrd kostja ei ole hagile vastanud, tuleb hageja sellekohane väide lugeda omaks võetuks. Seadusjärgne intress 2021 ja 2022.a oli 0%. Seega tuleb kogu kostja poolt tasutu lugeda põhinõude katteks ning põhivõla jääk on seega 128,34 eurot (856,47 - 728,13). 8 Seega saab kohus rahuldada hagi nõude põhivõla välja mõistmise osas osaliselt. Intressinõue tuleb jätta rahuldamata. 7. Viivisenõue Hageja nõuab hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist summas 24,74 eurot, samuti viivist
lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse kohase täitmiseni. Hageja nõude aluseks on lepingu punkt 7 (teine lause): Kui Ostja ja/või Käendaja ei tasu osamakseid lepingus märgitud tähtajaks, siis on Ostja ja/või Käendaja kohustatud tasuma SF-le tähtaegselt tasumata summadelt (va intressilt) viivist lepinguga ette nähtud intressimäära ulatuses iga tasumisega viivitatud päeva eest eraldi, välja arvatud juhul, kui seaduses (
lg 1) sätestatud viivisemäär on kõrgem kui lepinguga ette nähtud intressimäär, millisel juhul kohaldatakse seaduses sätestatud viivisemäära. Riigikohus on (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 33) leidnud, et viivist saab nõuda ka vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral, st viivist ei peetud
Kuid kui viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne intressimäär). See oleks antud juhul 0% kuni 31.12.2022. Kuid lepingu kohaselt kohalduks sellises olukorras seadusjärgne viivisemäär. Seega kuulub hageja nõue rahuldamisele
lg 1 kohases seadusjärgses viivisemääras, s.o
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seaduses sätestatud viivisemäär oli kuni 31.12.2023 8% aastas, perioodil 01.01.202330.06.2023 10,5% aastas ning on alates 01.07.2023 12% aastas. Hageja ei ole hagis välja toonud, mis kuupäevast arvates ta viivist nõuab, kuid hagile lisatud viiviseraportis (dtl 108) on viivisearvestuse alguspäevaks märgitud 02.09.2022. Kohus lähtub sellest kuupäevast. Viivisearvestuses lähtub kohus, et võlaperioodil 02.09.2022 – 31.12.2022 tuleb võlajäägilt 128,34 eurot arvestada viivist määraga 8% aastas 121 päeva eest, võlaperioodil 01.01.2023 – 30.06.2021 määraga 10,5% aastas 181 päeva eest ja võlaperioodil 01.07.2023-17.08.2023 määraga 12% aastas 48 päeva eest. Hageja nõuab kindla summana viivist kuni hagi esitamiseni (17.08.2023 kaasa arvatud). TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohtu hinnangul ei tulene eelnevast keeldu taotleda viivise väljamõistmist kindla summana kuni hagi esitamiseni. Seetõttu rahuldab kohus hagi nõude selliselt, nagu see esitati, kuni hagi esitamise päevani ning mõistab kostjalt välja viivise 12,11 eurot. Rahuldada tuleb ka hageja nõue edasiulatuva viivise väljamõistmise osas. Edasiulatuvalt alates hagi esitamisele järgnevast päevast tuleb kostjalt hageja kasuks põhivõlalt välja mõista viivis
8. Sissenõudmiskulud Hageja nõuab sissenõudmiskulusid 35 eurot. Hageja toob nõude alusena välja, et kooskõlas
lõikega 1 sätestab lepingu p 9.1, et Kokkuleppest tulenevate maksetega viivitamise korral Kokkuleppe kehtivusajal kohustub Klient tasuma Sveale tasulise 9 meeldetuletuskirja saatmise hüvitist summas 5 (viis) eurot. Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist sissenõudmiskulude hüvitamist kokku summas 35 eurot, millest 10 eurot lepingu kestel saadetud meeldetuletuskirjade eest ja 25 eurot pärast lepingu lõppemist saadetud meeldetuletuskirja eest. Lepingu kehtivuse ajal saadetud tasulised meeldetuletuskirjad, mille eest hageja kostjalt hüvitist nõuab on hageja väitel kostjale saadetud 29.06.2022 (hagi lisa 7) ja 28.07.2022 (hagi lisa 8). Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks.
lõike 1 kohaselt võib lepingu kehtivuse ajal võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist kuni 5 eurot iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest ning seda tingimusel, kui enne on saadetud tarbijale vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hageja on kohtule tõendina esitanud üksnes tasulised meeldetuletuskirjad, st ei ole tõendanud nõude eelduseks olevat tasuta meeldetuletuskirjade saatmist. Ka ei ole hageja hagis välja toonud tasuta meeldetuletuskirjade saatmise kuupäevi. Seega ei ole hageja esitanud ka piisavalt selget väidet, mille puhul kohus saaks kohaldada omaksvõttu. Ka tuleb silmas pidada seda, et vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumisest tuleneva ümberarvestuse tõttu ei olnud esimese tasulise meeldetuletuskirja saatmise ajaks võlgnevust tekkinud. Seega ei rahulda kohus hageja nõuet mõista välja hüvitis lepingu kehtivuse ajal saadetud meeldetuletuskirjade eest. Hageja on lugenud lepingu lõppenuks lepingu maksegraafiku viimase osamakse tasumise tähtpäeva, s.o 15.08.2022, saabumise järgselt. Hageja märgib, et pärast lepingu lõppemist saatis hageja kostjale korduvaid meeldetuletuskirju võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, siis jätkas hageja lepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmist kostjalt Svea Inkasso OÜ abil, kelle poolt saadeti hageja nimel kostjale kolm tasulist meeldetuletuskirja vastavalt 29.09.2022 (hagi lisa 9), 10.10.2022 (hagi lisa 10) ning 19.10.2022 (hagi lisa 11). Hagejale on nimetatud kirjade saatmisega seotult tekkinud kahju summas 25 eurot (esimese kirja eest 15 eurot ning kummagi järgmise eest 5 eurot).
lõigetest 2 ja 3 tuleneb, et pärast lepingu lõppemist võib võlausaldaja nõuda kuni 500-eurose nõude korral hüvitist 3 meeldetuletuskirja eest, esimene 15 eurot, kaks järgmist kumbki 5 eurot, kusjuures esimese tasulise kirja võib saata kõige varem 7 päeva möödumisel lepingu lõppemisest ning kirjade vahe peab samuti olema vähemalt 7 päeva. Hageja on kohtule esitanud kõnealused kirjad (dtl 113-116). Kirjade saatmisel on peetud kinni eelpoolviidatud tähtaegadest. Pdf formaadis kirja faili esitamine ei tõenda kirja saatmist, ent tagaseljaotsuse korral tuleb hageja faktiväide kirjade saatmise kohta omaksvõetuks lugeda. Seega tuleb rahuldada hageja nõue lepingu lõppemise järgselt saadetud meeldetuletuskirjade tasu osas. Kokkuvõttes kuulub hageja nõue sissenõudmiskulude välja mõistmiseks rahuldamisele osaliselt, 25 euro ulatuses.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.