Obsah (13)

§ 17§ 33§ 20§ 37§ 38§ 18§ 29§ 211§ 14§ 25§ 28§ 34§ 16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 27.11.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-22-1753

) § 20 lg 1 sätestab, et oma varalise kohustuse eest vastutab abikaasa oma lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. VÕS § 65 lg 2 järgi tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Antud juhul nägid laenulepingud selgelt ette, et pooltel tekkis solidaarkohustus. Solidaarkohustuse täitnud abikaasale läheb VÕS § 69 lg 2 alusel üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu osas, mis ületab talle endale langevat osa. 4 2-22-1753

1. Maakohus nõustus kostjaga, et peale ühisvara jagamise lepingu sõlmimist jäi kostja lahusvaraks üksnes poolte ühiseks elamispinnaks ostetud kinnistu ning muus osas oli poolte vahel jätkuvalt ühisvaraline suhe.
2. Panga 05.11.2021 kinnitusega, et ajavahemikul 18.10.2004 kuni 18.01.2021 tasuti laenulepingu alusel hageja kontolt kokku laenu osamakseid ja intressi summas 32 375,13 eurot, millest 22 891,02 eurot olid laenusumma tagasimaksed ja 9484,11 eurot intressimaksed, on hageja tõendanud, et ta täitis mõlema poole eest laenulepingust tuleneva kohustuse täielikult.
3. Kuna hageja pangakonto väljavõttest ajavahemikust 01.01.2004 kuni 12.11.2021 nähtuvalt on ta teinud regulaarseid makseid Eesti Energia AS-ile, Elektrum Eesti OÜ-le ja AKTSIASELTSILE TALLINNA VESI, kui pooled elasid perekonnana ühiselt XXX kinnistul, siis ei saa kohus lugeda tõendatuks kostja väiteid, et ainult tema tegi kõik perekonna vajadusteks vajalikud kulutused. Maakohtu hinnangul ei olnud vaidluses tähtsust selles, millises osas kumbki abikaasadest tegi igapäevasteks kulutusteks makseid. Mõlemal abikaasal lasus seadusest tulenevalt kohustus neid kulutusi teha. Kehtiv

§ 17

näeb ette, et kui üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist.

1. Kostja esitatud pangakonto väljavõtetest, et kostja kandis 08.10.2006 hagejale üle 2600 krooni selgitusega „tagastamine“, 17.03.2007 4300 krooni selgitusega „maja remondi jaoks“ ning 15.04.2007 sama selgitusega 7100 krooni, võib järeldada, et kostja väited, milliste kohaselt pärast elamu ostmist selles enam mistahes renoveerimistöid ei tehtud ega kasutatud pangast saadud laenu elamu renoveerimiseks, ei ole usutavad ega tõesed.
2. Kostja ülekanded hagejale, mille puhul kostja ei ole märkinud selle konkreetset eesmärki, ei tõenda, et need on tehtud laenu tasumise eesmärgil. Ainsa ülekande osas, milles kostja on viidanud laenu tasumisele, on hageja oma nõuet vähendanud. Kostja ei ole tõendanud, et ta tegi hagejale makseid nimelt laenu tasumiseks. Perekonna muude kulutuste katteks tehtud makseid 14 377,57 euro ulatuses ei saa kostja hagejalt tagasi nõuda ega seetõttu hageja nõudega tasaarvestada. Lisaks on kostja ise korduvalt väitnud, et kõik summad, mis kummagi abikaasa kontol olid, kuulusid ühisvarasse.
3. Kostja väited selle kohta, et täiendavalt saadud laenu ei kasutatud perekonna huvides, ei ole tõendatud ega ka asjakohased. Hageja ei ole kostja vastu esitanud nõuet mitte

§ 33

lg 1 p 1 alusel, vaid hageja ja kostja poolt ühiselt sõlmitud laenulepingute alusel, milliste kohaselt oli kostjal koos hagejaga solidaarkohustus. Sõltumata sellest, millisel otstarbel tegelikult laenu kasutati, tulenes kostjale laenulepingust ja selle lisast panga ees solidaarne kohustus laen tagasi maksta. Laenulepingutest ega ühestki õigusaktist ei tulene, et kui saadud laenu kasutatakse mõnel muul otstarbel, kui laenulepingus märgitud, ei ole võlgnikul või ühel võlgnikest laenu tagastamise kohustust. VÕS § 69 lg 2 sätestab, et solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Seega läks laenulepingu täielikult täitnud hagejale üle panga nõue kostja vastu.

1. Osaühingu Q olemasolust ei saa järeldada, et laenu kasutati äriühingu huvides. Samas oli äriühing poolte ühisvaraks. Äriühingu
2. aasta majandusaasta aruandest, mille kohaselt oli äriühingul mitmeid laenukohustusi panga ees, kus laenude tagatiseks oli seatud hüpoteek XXX kinnistule, ei saa järeldada, et Osaühing Q oleks saanud laenu hageja ja kostja sõlmitud laenulepingu alusel, sest aruandes märgitud laenude summad erinevad hageja ja kostja allkirjastatud laenulepingu täienduses märgitud summast. Samuti ei saa majandusaasta 5 2-22-1753 aruandest järeldada, et selles oli viidatud nimelt samale hüpoteegile, mis tagas hageja ja kostja kaastaotlejatena võetud laenu. Kuna poolte ja panga vaheline täiendav laenuleping sõlmiti alles
3. aastal, siis ei saanud see olla kajastatud ettevõtte
4. aasta majandusaasta aruandes.
5. Kostjalt võlgnevuse väljamõistmist ei saa välistada väide, et hageja täitis kohustuse poolte ühisvara arvelt. Käesolevas menetluses ei vaielda ühisvara jagamise üle. Hageja ei ole kostjalt nõudnud hüvitist mitte kogu laenu tasumise eest, vaid kostjale langeva osa eest. Kostjal lasus nii kohustuse võtmise ajal kehtinud

§ 20

lg 1 kui ka kehtiva

§ 33

lg 1 p 2 alusel kohustus vastutada kolmanda isiku ees võetud kohustuse täitmise eest oma lahusvaraga ja ühisvaraga. Sõltumata sellest, kas õiguslikus mõttes olid hageja kontol olevad rahalised vahendid maksete tegemise ajal ühisvaraks või mitte, tuleneb kostjale VÕS § 69 lg-st 1 kohustus täita omavahelistes suhetes hageja kui solidaarvõlgnikuga kohustus võrdsetes osades. Kostja ei ole kohustust täitnud hagejaga võrdses osas.

1. Maakohus leidis, et kuivõrd otsus on kostja kahjuks, siis tuleb menetluskulud jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kuigi hageja loobus osaliselt nõudest menetluse käigus 223 euro ulatuses, siis suurendas hageja nõuet viivise võrra, mistõttu ei saa menetluskulude jaotuse osas osaliselt kohaldada TsMS § 168 lg-t
2. Maakohus leidis, et hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu on 3932 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Apellatsioonkaebus
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 21.10.2022 otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas ja jaotas ning määras kindlaks menetluskulud. Kostja palub teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4. Maakohus on ebaõigesti jätnud hagi rahuldamisel arvestamata asjaoluga, et tegemist on endiste abikaasade ühisvaral põhineva vaidlusega.
5. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta on jätnud kõrvale kostja vastuväited selle kohta, et hageja ja kostja ühisvara hulka kuulunud kohustus tagastada laen täideti ühisvara arvelt abielu kestel ning sellest tulenevalt ei saa hagejal kui endisel abikaasal olla kostja kui endise abikaasa vastu nõuet.
6. Hageja ei ole väitnud ega ka teinud laenumakseid oma lahusvara arvelt pärast abielu lõppemist. Vastustaja seisukoht
7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. 6 2-22-1753
9. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 15 964,56 eurot ning viivis alates 02.02.2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras põhinõudelt 11 445,51 eurolt kuni põhinõude täitmiseni, jaotati menetluskulud ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 3932 eurot. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus võttis vastu hageja loobumise hageja nõudest 223 eurot ja lõpetas menetluse hageja hagis kostja vastu 223 euro nõudes. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.
10. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohus on rikkunud menetlusõigusenorme, kui on jätnud hageja viivisenõude menetlusse võtmise määrusega otsustamata (TsMS § 372 lg 1). Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks otsustanud määrusega hageja 06.08.2022 menetlusdokumendis esitatud viivisenõude menetlusse võtmise. Kuna maakohus on pidanud võimalikuks uue nõude läbi vaatamist käesolevas tsiviilasjas ja menetlusosalised on aru saanud, et maakohus menetles hageja esitatud viivisenõuet, siis ei ole maakohtu rikkumine oluline, mis oleks põhjustanud menetlusosalistele ebaselgust selle üle, missugused hageja nõudeid käesolevas tsiviilasjas menetletakse.
11. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda järgmistest olulistest maakohtu tuvastatud asjaoludest, mille üle pooltel ei ole vaidlust: - hageja ja kostja sõlmisid 26.03.1986 abielu; - poolte abielu ajal, 07.01.2002 ostsid hageja ja kostja 2/5 mõttelist osa kinnistust Tallinnas, aadressil XXX; - kinnistu ostmiseks laenu saamiseks sõlmisid hageja ja kostja pangaga laenulepingu nr 02009116- EL; - 18.10.2004 sõlmisid hageja ja kostja abikaasade ühisvara jagamise lepingu, mille kohaselt muutus ühisvarasse kuuluv 2/5 mõttelist osa kinnistust Tallinnas XXX kostja lahusvaraks; - 27.01.2006 sõlmisid hageja ja kostja pangaga laenulepingu nr 02-009116-EL lisa nr 1 täiendava laenu saamiseks; - laenu osamakseid ja intresse perioodil 18.10.2004 kuni 15.01.2021 kokku summas 32 375,13 eurot tasuti hageja arvelduskontolt; - hageja ja kostja abielu lahutati 25.01.
13. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled kui endised abikaasad jätkuvalt selle üle, kas kostja peab hagejale hüvitama poole kuludest, mida hageja on poolte abielu ajal hageja arvelduskontolt teinud laenumaksete katteks.
14. Praeguses asjas nõudis hageja, et kostja hüvitaks talle poole laenumaksetest, mis on tasutud hageja arvelduskontolt. Hageja väidete kohaselt täitis tema üksinda poolte solidaarkohustuse panga ees, mistõttu kostja peab hagejale hüvitama tasutust poole, s.o osa, mille hageja kostja eest pangale tasus. Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid laenulepingud poolte abielu kestel, kus pooltel oli ühisvara režiim ning pooled olid pangaga laenulepingute sõlmimisel kaaslaenusaajateks. Samuti ei vaielnud pooled selle üle, et hageja arvelduskontolt tehti laenu tagasimaksed, millest poole hüvitamist hageja kostjalt nõuab, poolte abielu kestel.
15. Kolleegium ei nõustu maakohtu õiguslike seisukohtadega, mille kohaselt tuleb kostjal hagejale hüvitada pool abielu kestel hageja arvelduskontolt pangale üle kantud laenulepingu alusel tehtud maksetest. Maakohtu otsuse järgi on hagi rahuldamise aluseks VÕS § 69 lg 2, mille kohaselt solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike 7 2-22-1753 vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et abielusuhete ajal ühe abikaasa poolt laenumaksete tagastamisest pangale ühisvara arvelt saab abikaasal tekkida teise abikaasa vastu tagasinõue solidaarvõlgnike omavahelisest suhtest tulenevalt.
16. Abikaasade ühisvara jagatakse

§ 37

lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

§ 38

kohaselt ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse vara jagamise käigus või jagatakse sarnaselt muu varaga. Kohustuste jagamisel kohaldatakse võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatud. Kohustuste jagamisel abikaasadevahelistes suhetes kohaldatakse perekonnaseaduses vara jagamise kohta sätestatut. Kuna vaidlust ei ole selle üle, et hageja ja kostja kui endiste abikaasade laenulepingutest tulenev laenu tagastamise kohustus on täidetud poolte abielu kestel, siis on õige hageja seisukoht, et käesolevas menetluses ei ole võimalik jagada kohustust, mis on lõppenud. 40. Üldjuhul vastutab kumbki abikaasa enda võetud kohustuste eest ise ning teeb seda

§ 33lg 3 järgi oma lahusvaraga ning pooles väärtuses ühisvaraga.

Selles tulenevalt ei saa abikaasa nõuda ka

§ 38

alusel selliste kohustuste täitmist kogu abikaasade ühisvara arvel ega jagamist abikaasade vahel. Küll aga vastutavad mõlemad abikaasad

§ 33

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi abikaasade solidaarkohustuste eest kogu ühisvaraga ning ühisvara jagamise käigus saab abikaasa

§ 38alusel nõuda selliste kohustuste täitmist või jagamist.

Seaduse alusel tekib

§ 18

lg 1 järgi abikaasade solidaarkohustus mh tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Samuti tekib solidaarkohustus

§ 29lg 4 järgi ühisvara valitsemisest.

1. Asjaolust, et pooled kui endised abikaasad olid solidaarvõlgnikud laenulepingus, ei saa iseenesest eeldada, et abikaasade ühine laenukohustus jaguneb nende omavahelises suhtes solidaarkohustuseks, mille kohaselt peavad pooled selle abielu kestel täitma võrdsetes osades. VÕS § 69 lg 1 järgi peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Riigikohus on selgitanud, et solidaarvõlgnikel on sisesuhtes osavastutus ja sellisel juhul võib mõni solidaarvõlgnikest kohustuse täitmise eest ka üldse mitte vastutada. Seda kinnitab VÕS § 69 lg 1 teine pool, st solidaarvõlgnike omavaheline vastutus võib jaguneda ka teisiti, kui see tuleneb seadusest, lepingust või kohustuse olemusest (RKTKo 08.12.2010, 3-2-1-128-10, p 10).
2. Abikaasade omavahelisest varasuhtest tulenevalt oli poolte vahel varaühisus ning selle üle pooled ei vaidle (

§ 211

). Nii enne 01.07.2010 kehtinud

§ 14

lg 1 kui ka kehtiva

§ 25

järgi on abielu või varaühisuse varasuhte ajal omandatud vara abikaasade ühisvara ja seega abikaasade ühisomandis. Seega poolte kui endiste abikaasade varaliste suhete tõttu kuulus kogu abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisomandisse. Pooled ei vaielnud, et 18.10.2004 leppisid hageja ja kostja notariaalselt tõestatud lepingus kokku, et abielu kestel abikaasade ühisomandisse ostetud kinnistu jagatakse kostja lahusvarasse. Kuna ülejäänud vara pooled abielu kestel ei ole jaganud, siis kuulus see eelduslikult abikaasade ühisomandisse. Järelikult kuulus abikaasade ühisomandisse ka hageja kontol olev raha. Ühisomand on asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 4 järgi kahele või enamale isikule ühel ajal kindlaks määramata osades ühises asjas kuuluv omand. AÕS § 70 lg 6 sätestab, et ühisomandile kohaldatakse kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 37

lg 2 sätestab, et kuni ühisvara jagamiseni kohaldatakse ühisvara valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele perekonnaseaduses ühisvara valitsemise kohta sätestatut. 8 2-22-1753 43.

§ 28

lg 1 kohaselt teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Abikaasadel on õigus vallata ühisvara hulka kuuluvaid esemeid ühiselt.

§ 28

lg 3 esimese lause järgi lähtuvad ühisvara valitsevad abikaasad abielulise kooselu ja vara korrapärase majandamise huvidest. Abielu ajal täidavad abikaasad varaühisuse varasuhtes solidaarkohustusi üldjuhul ühisvara arvel. Seega vähemalt eelduslikult, hageja ei ole väitnud ka vastupidist, täitsid pooled laenukohustuse ajavahemikul 18.10.2004 kuni 15.01.2021 ühisvara arvelt. Asjaolu, et hageja arveluskontolt on pank pidanud kinni laenumakseid erinevates summades, ei ole võimalik järeldada muud, kui täidetud on laenulepingus kokku lepitud lepingujärgset kohustust panga ees. Seega abikaasade varalistest suhetest tulenevalt, kus hageja ja kostja leppisid ühiselt kokku, et hageja kontol olevat raha kasutatakse selleks, et täita abikaasade ühine kohustus tagastada laen, ei saa rääkida kohustuse jagamisest võrdsetes osades, sest ühine kohustus on täidetud ühise kokkuleppe alusel ühise raha arvelt. 44. VÕS § 69 lg 2 alusel saaks hageja kostja kui laenulepingust tuleneva kaaslaenusaaja (solidaarvõlgniku) vastu nõude maksma panna siis, kui see tuleb hageja ja kostja omavahelises suhtes sõlmitud kokkulepetest. Solidaarvõlgnik saab pärast võlausaldajale kohustuse täitmist legaaltsessiooni tagajärjel nõuda teistelt solidaarvõlgnikelt põhimõtteliselt sama, mida saanuks nõuda neilt võlausaldaja, kuid seda üksnes osas, milles tema täidetu ületab tema enda osa (vt RKTKo 21.06.2013, 3-21-54-13, p 13). See tähendab, et solidaarkohustus peab olema täidetud suuremas ulatuses, kui on kohustuse täitnud solidaarvõlgniku enda osa suhtes solidaarvõlgnikega (VÕS § 69 lg 2). Arvestades, et laenusaajad olid laenulepingu sõlmimisel abikaasad ja nende vahel kehtis ühisvara režiim ning hageja tagastas laenu poolte ühisvarast, siis ei ole tõendatud, et hageja oleks olnud poolte ühise kohustuse täitnud osas, milles see poleks olnud poolte ühine kindlaks määramata osades kohustus, ja mida poleks olnud täidetud poolte ühisvarast. Kuna hageja täitis poolte ühise kohustuse poolte ühisvarast, mille osad on kindlaks määramata, siis ei ole tõendatud, et hageja oleks saanud kohustuse täita suuremas osas, kui see oli poolte sisesuhtes temale langev osa. Seega mõlemad abikaasad vastutasid laenuleping täitmise eest panga ees kogu ühisvaraga täies ulatuses, s.o kogu ulatuses, milles hageja arvelduskontolt tasuti laenu ja intressimakseid perioodil 18.10.2004 kuni 15.01.2021 kokku summas 32 375,13 eurot. 45.

§ 34

lg 1 näeb küll ette ühisvara kasutamise eest hüvitise, kuid seda juhul, kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Käesoleval juhul on hageja väidete kohaselt hageja ühisvara kasutanud aga teise abikaasa, s.o kostja lahusvara huvides.

§ 34

lg 2 järgi saab üks abikaasa nõuda oma lahusvarasse kulutuste hüvitamist ühisvara arvel, mitte aga nõuda teiselt abikaasalt enda kasuks kulutuste hüvitamist. Hageja ei ole tuginenud ka asjaoludele, et ta on teinud oma lahusvara arvel kulutusi kostja lahusvara kasuks. Kuigi pooled vaidlevad selle üle, milleks on laenu tagasimakseid kui ühisvara kasutatud, siis ei ole vaidlust selle üle, et hageja pangakontot oli õigustatud kasutama hageja ja pooled olidki laenulepingutes kokku leppinud, et laenu tagasimaksed tehakse hageja kontolt, mistõttu pole võimalik järeldada, et hagejal poleks olnud tahet kasutada ühisvara sellisel viisil nagu hageja seda ise tegi. 46. Kuigi käesolevas asjas ei ole hageja sooviks olnud ühisvara jagamine, siis kolleegium peab vajalikuks märkida, et kohtupraktikas on peetakse ka laenumaksete tegemist ühisvara arvelt ühe abikaasa lahusvara huvides perekonna tavapäraste vajaduste rahuldamiseks, kui see on mõeldud perekonna igapäevaelu korraldamise jooksvateks kuludeks (

§ 16lg 2).

Kostjale kuuluv kinnisasi oli perekonna ühine eluase, hageja ei ole välja toonud, et laenumaksed ületaksid abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra: neid kulutusi, mida oleks tulnud perekonnal eluasemele teha ka juhul, kui tegemist oleks olnud nt üürisuhte alusel kasutatava elukohaga. 9 2-22-1753 Ühise perekonnaelu põhimõttega ei oleks kooskõlas see, kui pool nõuab abielu lõppedes perekonna eluasemele tehtud tavapäraste kulutuste hüvitamist.

1. Kuivõrd käesoleval juhul ei tekkinud hageja ja kostja kui endiste abikaasade ja solidaarvõlgnike vahelisest sisesuhtest regressinõuet, siis tuleb hageja nõue 15 964,56 euro väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Hageja põhinõude rahuldamata jätmise tõttu ei ole põhjendatud ka hageja viivise nõue, ning see tuleb jätta rahuldamata.
2. Lähtudes eeltoodust ei pea kolleegium vajalikuks hinnata poolte väiteid ja tõendeid selle kohta, kas kostjal võiks olla hageja vastu tasaarvestatav nõue. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. Mõlema kohtuastme menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 ja TsMS § 173 lg 3 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab kõik kulud rahaliselt kindlaks maakohus.
4. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 10