Obsah (12)

§ 162§ 436§ 637§ 405§ 442§ 232§ 163§ 178§ 175§ 638§ 168§ 150

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 05.12.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-22-145927 Kohtuasi OÜ EUROPARK ES

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

Maakohus pidas põhjendatuks ja vajalikuks kuluks riigilõivu 100 eurot ning lepingulise esindaja kulu 5,5 tunni ulatuses. Kohtu hinnangul oli põhjendatud esindaja tunnitasu suurus 110 eurot. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati, menetluskulud jäeti kostja kanda ja mõisteti välja summas 705 eurot, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2. Maakohus rikkus põhjendamiskohustust

§ 436

lg 1 ja § 442 lg 8 mõttes, jättes välja toomata, miks ta ei nõustunud kostja väidetega ega neid kinnitavate tõenditega. Maakohus ei ole sisuliselt hinnanud poolte esitatud selgitusi, tõendeid ja taotlusi.

1. Hageja ei tõendanud kostjale kuuluvate mootorsõidukite parkimist hageja poolt opereeritavatel aladel. Hageja ei esitanud selle tõendamiseks mitte ühtegi fotot. Hageja ei esitanud tõendeid ka selle kohta, kuidas hageja poolt on parkimisalad piiritletud ja tähistatud. Vaidlusalused parkimisalad piirnevad Tallinna linna avalike tasuta parkimisaladega. 4 2-22-145927
2. Kohtupraktikas on viidatud LS § 72 lg-le 2, s.t et sõiduki kasutamisega seotud andmeid tuleb säilitada 6 kuud. Samuti on mõistlik on taolised parkimistingimustega seotud nõuded esitada 6 kuu jooksul. Hageja nõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul.
3. Toimikus olevatelt fotode põhjal ei ole võimalik tuvastada, et hageja on kostjale edastanud leppetrahvinõude. Samuti on hageja jätnud kohtule edastamata tõendi, et hageja poolt edastatud väidetavad meeldetuletused või leppetrahvinõue on jõudnud kostja sihtserverisse. Hageja ei ole esitanud msg failina edastatud tõendit.
4. Kohus ei kuulanud kostjat ära, kuigi kostja seda taotles. Samuti jättis rahuldamata kostja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks. Kohus tekitas sellega olukorra, kus kostja ei saanud enda väiteid tõendada.
5. Kostja hinnangul on hageja menetluskulud äärmiselt ebamõistlikud. Hageja nõue on 100 eurot, kuid hageja menetluskulude nõue on nõudesummast 8 korda suurem. Maakohus ei võtnud selles osas seisukohta. Tegemist on tüüphagiga ja hageja tegutseb enda majandustegevusest lähtuvalt. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda või alternatiivselt poolte endi kanda, viidates

§ 162lg-le 4 ja § 163 lg-le 2.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 20. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

§ 637

lg 1 p 6 ja lg 21 alusel koosmõjus

§ 405lg-ga 1 menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub kaebuse menetlusse võtmist kaaludes

§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid. 21. Kolleegium märgib, et

§ 405

lg 1 esimese lause alates 01.01.2022 kehtiva redaktsiooni järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole (lihtmenetlus). Praeguses asjas oli hagi esitamisel hagihinnaks 100 eurot. Kuna asja hind on alla 7000 euro, on tegemist lihtmenetluse asjaga

§ 405lg 1 mõttes.

Viidatud asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (

§ 637lg 21).

22. Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks (

§ 442lg 10).

Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine

§ 637lg 2¹ tähenduses.

Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, milliste puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole ka välistatud

§ 637lg-s 2¹ sätestatud alustel.

23. Riigikohus on märkinud, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist

§ 637

lg 21 alusel põhjendama pikemalt, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel 5 2-22-145927 ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 27.08.2018, 2-17-13363, p 15). Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral vaikimisi ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (RKTKm 27.02.2017, nr 3-2-1-159-16, p 13). 24. Arvestades asja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks kaasa tuua ebaõige otsuse. Maakohus on kolleegiumi hinnangul tõendeid kooskõlas

§ 232

lg-tega 1 ja 2 hinnates asunud põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb rahuldada. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kui maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud vastuväiteid hagile. Maakohus on neile piisavalt põhjalikult vastanud. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 24.

1. Maakohus leidis õigesti, et hageja on tõendanud parkimislepingu sõlmimise. Vastupidiselt kostja seisukohale on ringkonnakohtu hinnangul hageja esitatud tõendite (fotode) põhjal võimalik tuvastada, et kostjale kuuluvad sõidukid olid pargitud hagis toodud kuupäevadel hageja poolt opereeritud aladele. Vähemalt üldjuhul peaks leppetrahvinõude tõendamiseks piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha (RKTKo 06.12.2017, 2-15-3430, p 18). Hageja on seda teinud. 24.
2. Hageja esitatud tõendite alusel on ka tuvastatav, et nimetatud parklatesse sisenemised olid tähistatud liiklusmärkide ja tahvlitega kogu ala ulatuses ja kõigis suundades. Kostja ei saanud infotahvlitest möödumata parkimisalale jõuda ning talle pidi olema arusaadav, et tegu on hageja opereeritavate parkimisaladega. Üksnes kostja väite, et hageja opereeritavad parklad piirnevad Tallinna linna avalike tasuta parkimisaladega, alusel ei saa kohus teha vastupidist järeldust, et kostjale kuuluvad sõidukid ei parkinud hageja poolt opereeritud parkimisaladel. Maakohus järeldas asja materjalide põhjal õigesti, et kostja ei tõendanud, et sõidukite parkimine oleks olnud nõuetekohaselt vormistatud ja seega oli kostja parkimistingimusi rikkunud. 24.
3. Hageja esitatud tõendite alusel on võimalik tuvastada, et leppetrahvinõuded olid asetatud sõidukite kojamehe vahele. Kuna leppetrahvi asetamine kojamehe vahele on selle mõistlik edastamise viis, ei ole põhjendatud ka apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on kostjat leppetrahvist VÕS § 159 lg 2 mõistes ebamõistlikult hilja teavitatud. Ebaõige on kostja arusaam, et LS § 72 lg-st 2 tuleneb leppetrahvinõude 6-kuuline aegumistähtaeg. LS § 72 lg 2 on avalik-õiguslik norm ja eraõiguslikes suhetes peaks sõiduki omanik säilitama sõiduki kasutaja andmeid oma õiguste kaitseks kauem (TlnRnKo 08.10.2020, 2-19-123666, p 37). Kuna sõiduki omaniku vastu on võimalik nõudeid esitada kauem kui kuue kuu jooksul, siis kui omanik andmeid ei säilita, kannab tema seonduvat riski ja võimalikke negatiivseid tagajärgi (sh leppetrahvi maksmise kohustust). 6 2-22-145927 24.
4. Kostja on ekslikul seisukohal, et hageja oleks pidanud kohtule esitama kostjale saadetud meeldetuletused ja leppetrahvinõude msg failina, et tõendada nende kostjale edastamist. Ringkonnakohus märgib, et asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas ja millal saatis hageja kostjale meeldetuletused või nõudekirja, kuna seadusest ei tulene, et leppetrahvinõude rahuldamise eelduseks on selle kohtueelne kättetoimetamine mõnel muul viisil lisaks leppetrahvinõude sõiduki kojamehe vahele asetamisega. 24.
5. Kostja on apellatsioonkaebuses tuginenud menetlusõiguse normi rikkumisele, leides, et maakohus oleks pidanud korraldama kohtuistungi ja rahuldama kostja taotluse tema enda ja tunnistaja ärakuulamiseks. Maakohus on kostja taotluste rahuldamata jätmist põhjendanud ja ringkonnakohus nõustub toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (dtl-d 279–280, 294).
6. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslik alus.
7. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Kuna hagi rahuldati, siis jättis maakohus menetluskulud õigesti kostja kanda

§ 162lg 1 alusel.

Kostja on viidanud

§ 162

lg-le 4 ja § 163 lg-le 2, kuid ei ole põhjendanud, miks maakohus oleks pidanud neid sätteid kohaldama. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mille alusel kohus saaks leida, et kulude kostja kanda jätmine oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (

§ 162lg 4).

Samuti ei ole põhjendatud tugineda

§ 163

lg-le 2, kuna kumbki pool ei ole vaidluse lahendamiseks kompromissettepanekut teinud. 27. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus

§ 637

lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast selle sisulises osas (s.t osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude jaotust). Kui aga kaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka kulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama

§ 178

lg-s 2 sätestatuga, s.t peab menetlema kaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud kulude väljamõistmist rohkem kui 280 euro suuruses summas (RKTKm 15.03.2023, 2-21-9335, p 14). 28. Seega ei võimalda

§ 637

lg 21 ringkonnakohtul keelduda menetlemast kostja apellatsioonkaebust osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist. 29. Ringkonnakohus leiab, et osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda

§ 637lg 1 p 6 alusel.

Ringkonnakohus ei võta

§ 637

lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui selles toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid. 29.

1. Kostja on põhjendanud maakohtu otsuse vaidlustamist menetluskulude kindlasksmääramise osas sellega, et hageja menetluskulud olid 8 korda suuremad hageja nõudest ja tegemist oli tüüphagiga. Ringkonnakohus leiab, et need väited ei annaks alust maakohtu otsust menetluskulude kindlaksmääramise osas tühistada. 7 2-22-145927 29.
2. Ringkonnakohus möönab, et varasemas kohtupraktikas leiti, et hagiavalduses taotletava hüve väärtus ja väljamõistetav menetluskulu peaks olema mõistlikus proportsioonis, kuid uuema kohtupraktika järgi ei ole põhjendatud piirata väljamõistetavat esindajakulu tsiviilasja hinnaga. Riigikohus on leidnud, et menetluskulude suuruse seos hagi hinnaga ei ole põhjendatud, kuna see võib muuta professionaalse lepingulise esindaja õigusabi kasutamise kohtumenetluses ebamõistlikuks (RKTKm 14.04.2021, 2-19-10324, p 19). 29.3.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, s.t kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKm 23.03.2016, 3-2-1-184-15, p 14). Ringkonnakohus saab maakohtu kaalutlusotsust ümber hinnata üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire. Ilmselgete eksimuste puudumisel jääb kohtulik kontroll menetluskulude hüvitamise otsustele piiratuks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vastavalt

§ 175

lg-le 1 piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud hageja lepingulise esindaja töö mahtu ja mõistnud välja üksnes põhjendatud ja vajaliku õigusabikulu ning hageja tasutud riigilõivu. Ringkonnakohtul puuduvad alused maakohtu kaalutlusotsustusse sekkumiseks ja õigusabikulu täiendavaks vähendamiseks. Kuivõrd kostja ei ole täpsemalt esile toonud, millised hageja lepingulise esindaja toimingud olid ebavajalikud või millise toimingu ajakulu ülepaisutatud, ei näe ka ringkonnakohus vajadust pikemalt põhjendada. 30. Eelnevast tulenevalt ei oleks ringkonnakohtul võimalik kostja kaebuses toodud väidete põhjal kaebust maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Seega on apellatsioonkaebus selles osas õiguslikult perspektiivitu. 31. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta

§ 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kuna apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle tagastada. Ringkonnakohus toimetab määruse

§ 638

lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

32. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega seotud menetluskulud

§ 168lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja, s.o kostja kanda.

Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud kaebust hagejale vastamiseks, ei saanud hagejale apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata. 33. Kostja ei esitanud koos kaebusega andmeid riigilõivu tasumise kohta ja neid ei nähtu kohtule ka kohtute infosüsteemist. Seega ei teki lõivu tagastamise küsimust (

§ 150lg 1 p 2 ja lg 4.

34.

§ 638

lg-st 9 tulenevalt võib apellant esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse Riigikohtule. (allkirjastatud digitaalselt) 8