← Eesti

2-22-147412/20

Obsah (17)§ 657§ 651§ 456§ 463§ 654§ 442§ 2§ 613§ 5§ 200§ 238§ 662§ 696§ 173§ 172§ 177§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 20. detsember 2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-147

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 (koosmõjus

§-ga 659) alusel tühistada osas, milles maakohus avaldaja avalduse osaliselt rahuldas ning mõistis puudutatud isikult avaldaja kasuks välja 517,34 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue määruse, millega jätab avaldaja avalduse rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Määruskaebus rahuldatakse. 9. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 (koosmõjus

§-ga 659) järgi maakohtu määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Avaldaja ei ole maakohtu määrust vaidlustanud. Seega on maakohtu määrus

§ 456

lg 4 teise lause (koosmõjus

§ 463

lg-ga 2) alusel jõustunud osas, milles maakohus jättis avaldaja avalduse rahuldamata 517,34 eurot ületava võlgnevuse väljamõistmiseks (s.o arve nr 23011734 275,81 eurot). Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu määruse resolutsiooni, märgib ringkonnakohus vaidlustatud määruse resolutsiooni tervikliku sõnastuse

§ 654

lg 22 (koosmõjus

§-ga 659) alusel.

  1. Praeguses asjas on korteriühistu esitanud nõude majandamiskulude võlgnevuse tasumiseks. Puudutatud isik ei vaidle 517,34 euro suurusele majandamiskulude võlgnevusele vastu, kuid leiab, et korteriühistu nõue on menetluses esitatud tasaarvestuse avaldusega VÕS § 197 lg 2 alusel tasaarvestuse tulemusena lõppenud. Puudutatud isik tugineb korteriühistu
  2. detsembri
  3. a e-kirjale, millega korteriühistu on võtnud endale kohustuse hüvitada puudutatud isiku 4

(11)korteri seina avamise ja taastamise kulud. Maakohus asus vaidlustatud määruses seisukohale, et tasaarvestuse õiguse tekkimise eeldused ei ole täidetud, sest puudutatud isikul ei ole nõuet, millega tasaarvestust teostada. Ringkonnakohus nõustub puudutatud isikuga, et maakohus on jätnud korteriühistu 13. detsembri 2019. a e-kirja ja puudutatud isiku sellekohased väited hindamata. Nii on maakohus rikkunud kohtumääruse põhjendamise kohustust (

§ 442lg 8 koosmõjus § 463 lg-ga 2), mis on viinud ebaõige lahendini.

11. Riigikohus on varasemalt leidnud, et menetlusökonoomia põhimõttest (

§ 2

) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt RKTKm 22.09.2021, 2-20-110080/42, p 12). Ringkonnakohus on menetlusosalistele selgitanud menetluslikku olukorda ja võimaldanud neil esitada täiendavaid seisukohti ning uusi tõendeid (dtl 316–318). 12. Kolleegium peab esmalt vajalikuks märkida, et kuigi praegune vaidlus tuleb

§ 613

lg 1 järgi lahendada hagita menetluses, siis ei tulene

§ 5

lg 3 esimesest lausest ega § 477 lg-st 7 asja lahendamisel kohtule kohustust väljuda nende eluliste asjaolude piiridest, mis menetlusosalised on esile toonud. Seejuures on Riigikohus hagita menetluses uurimisprintsiibi osas selgitanud, et uurimispõhimõtte esmane tähtsus ei seisne aktiivses informatsiooni kogumises ning tõendite otsimises, vaid selle eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid. Menetlusosalise heausksus hagita menetluse kontekstis (vt

§ 200

lg-d 1 ja 2) tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima, et esile tuua ja ka tõendada asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad (vt RKTKm 22.09.2021, 2-20-110080/42, p 11). Kolleegium lähtub asja lahendamisel eeltoodud põhimõttest.

  1. Järgnevalt otsustab ringkonnakohus esitatud uute tõendite asja materjalide juurde võtmise. Menetlusosalised on saanud esitada uute tõendite kohta oma seisukohad. 13.
  2. Puudutatud isik on
  3. oktoobril 2023 määruskaebusega esitanud uute tõenditena After 7 OÜ juhatuse liikme MK kinnituskirja ning majandustegevuse registri ja kutseregistri väljavõtted. Kinnituskirjaga soovib puudutatud isik tõendada, et kõik After 7 OÜ hinnapakkumises toodud tööd olid põhjendatud ja vajalikud. Registrite väljavõtetega soovib puudutatud isik tõendada MK pädevust. Kuna tõendid on asjakohased ja lubatavad, võtab ringkonnakohus tõendid asja juurde (

§ 238lg 1).

13.

  1. Lisaks on puudutatud isik
  2. detsembril 2023 uute tõenditena esitanud väljavõtted 5korruselise maja tüüpprojektist ning nende väljavõtete töödeldud versioonid, samuti pildid korterist nr 1 ja Harju Maakohtule esitatud avalduse tsiviilasjas nr 2-22-
  3. Tüüpprojektide väljavõtete ja nende töödeldud versioonidega soovib puudutatud isik tõendada, et puudutatud isiku korteris oli juba algselt püstiku juurdepääsu sein kinni ehitatud. Korteri nr 1 piltide ja avaldusega tsiviilasjas nr 2-22-5540 soovib puudutatud isik ümber lükata avaldaja väite, et korteris nr 1 oli püstiku juurdepääsu sein algselt avatav. Kolleegiumi hinnangul on ka need tõendid asjakohased ja lubatavad, mistõttu võtab ringkonnakohus tõendid asja juurde (

§ 238lg 1).

13.

  1. Avaldaja on
  2. novembril 2023 uute tõenditena esitanud pildid korteritest nr 1 (lisa 2), 4 (lisa 1) ja 81 (lisa 3). Korteri nr 1 ja 81 piltidega soovib avaldaja näitlikult tõendada, et sein, mille taga on püstik, ei ole algselt kinni ehitutatud, vaid seinas on püstikute teenindamiseks vajalik ava. Ringkonnakohtu hinnangul on need tõendid asjakohased ja lubatavad, mistõttu võtab ringkonnakohus tõendid asja juurde (

§ 238lg 1).

Pilt korteri nr 4 seinast on maakohtule juba esitatud puudutatud isiku

  1. juuni
  2. a seisukoha lisana nr 4 (dtl 93), mistõttu teistkordselt esitatud tõendit ringkonnakohus asja juurde ei võta. 5

(11)
  1. Menetlusosalised ei vaidle määruskaebemenetluses selle üle, et
  2. novembril 2019 toimus elamu esimeses trepikojas veeavarii, mis sai alguse püstikust, mis asus puudutatud isikule kuuluva korteri nr 4 esiku seina taga. Vaidlus puudub ka selles, et pärast veeavarii toimumist vahetati välja terve püstiku osa, mille jaoks oli vajalik avada korteri esiku sein püstiku ulatuses. Menetlusosalised vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas korteriühistu on enne esiku seina avamist lubanud puudutatud isikule hüvitada seina taastamise kulu. Kolleegium nõustub puudutatud isikuga ja leiab, et korteriühistu
  3. detsembri
  4. a e-kiri on käsitatav võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 mõttes, millega korteriühistu andis lubaduse täita kohustus, s.o hüvitada seina taastamise kulu.
  5. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Õiguskirjanduses on selgitatud, et võlatunnistuseks võib olla lubadus täita mingi kohustus, mis kehtib iseseisva kohustusena, või kohustuse olemasolu tunnistamine. Põhimõtteliselt ei ole tähtsust sellel, kas võlatunnistuse sisuks on kinnitus võlgnevuse kohta või lubadus teha mingi tegu või maksta rahasumma. Võlalubaduse ja võlatunnistuse eristamisel on üksnes selgitav ülesanne ja vormiline tähendus, toimelt ja eesmärgilt on tegemist sama instituudiga. Seejuures võib võlatunnistuse esemeks olla iga võimalik kohustus, mis kvalifitseerub võlasuhte esemeks (VÕS I komm
(2016)§ 30, p-d 4.1.1 ja 4.1.2).
  1. Riigikohus on selgitanud, et selleks, et kindlaks teha, kas tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale (RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 16.2). Tahte väljaselgitamise lähtealuseks on võlatunnistuses kokkulepitu sisu ja selle sõnastus (tekst), mis väljendavad reeglina kõige täpsemini poolte tegelikku tahet. Poolte tahet sõlmida konstitutiivne võlatunnistus võivad toetada ka võlatunnistuse andmisele eelnenud lepingueelsed läbirääkimised jt VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaolud, samuti tuleb hinnata võlatunnistuse andmise põhjust ja eesmärki, poolte huve jms (RKTKo 23.02.2016, 3-2-1-147-15, p 13). Kuna tegemist on ühepoolselt kohustava lepinguga, mis antakse reeglina võlgniku poolt soorituse lubamise või kohustuse tunnistamisega, siis on lepingu sõlmituks lugemiseks reeglina piisav võlgniku poolt tahteavalduse tegemine ja võlausaldaja nõustumust võlatunnistuse sõlmimiseks võib eeldada (RKTKo 19.10.2004, 3-2-1-101-04, p 28).
  2. Praegusel juhul on puudutatud isik kahel korral, s.o
  3. ja
  4. detsembril 2019 pöördunud ekirjaga korteriühistu juhatuse liikme JT poole, paludes kinnitust, kas korteriühistu on nõus hüvitama seina avamise ja taastamise kulu.
  5. detsembri
  6. a e-kirjast nähtuvalt on avaldaja küsinud: „Kas KÜ on nõus hüvitama seina avamise ja taastamise kulu lekke likvideerimiseks?“(dtl 97).
  7. detsembri
  8. a e-kirjas on avaldaja täiendavalt märkinud: „Ma vajan aga kinnitust, et KÜ oma kuludega avab seina ja taastab samaväärseks nagu oli enne veeavariid.“ (dtl 96). Kuigi kõnealused e-kirjad on avaldajale saatnud Marko Jaani, ei ole kahtlustki, et e-kirjad on saadetud puudutatud isiku nimel (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg 2). Korteriühistu juhatuse liige JT on
  9. detsembri
  10. a e-kirjas puudutatud isiku
  11. detsembri
  12. a e-kirjale vastanud: „Kinnitus on Sinu jaoks seadusega kinnitatud ja olemas. Ei saa aga kinnitada millal leian Töövõtja, kes seda väikest tööd teha võtab.“ (dtl 96). Seejärel toimus
  13. detsembril 2019 puudutatud isiku korteris asuva püstiku vahetamine. 6
(11)17.
  1. Tõlgendades puudutatud isiku
  2. ja
  3. detsembri
  4. a e-kirjade ning puudutatud isiku
  5. detsembri
  6. a e-kirja sisu, on võimalik tuvastada poolte ühine tahe (VÕS § 29), milleks oli puudutatud isiku korteri esikus endise olukorra taastamine (seina avamise tagajärgede likvideerimine). Puudutatud isik on palunud korteriühistult kinnitust, et viimane hüvitab kulud, mis kaasnevad seina taastamisega, millele korteriühistu on omakorda vastanud, et ta sellise kinnituse annab. Seejuures ei ole avaldaja väitnud, et ta ei olnud teadlik, et puudutatud isiku korteris asuv püstik oli kinni ehitatud viisil, mis ei võimaldanud pääseda püstikule ligi seina lõhkumata. Eelneva põhjal saab järeldada, et poolte ühine tahe oli endise olukorra taastamine, isegi juhul, kui see ei taga edaspidi seina lõhkumata püstikule juurdepääsu. Kolleegiumi hinnangul saab samale seisukohale jõuda ka juhul, kui tõlgendada avaldaja tahet TsÜS § 75 lg 1 järgi, lähtudes mõistliku isiku arusaamise standardist. Arvestades menetlusosaliste kirjavahetust tervikuna, ei saanud puudutatud isikuga sarnane mõistlik isik eeldada, et korteriühistu kinnitas vaid seda, et hüvitatakse vaid kahju, mille eest korteriühistu on seadusest tulenevalt vastutav, nagu väidab avaldaja. 17.
  7. Kolleegiumi hinnangul saab täiendavalt arvestada ka seda, et avaldaja on
  8. juuni
  9. a seisukohas kinnitanud, et korteriühistu lubas puudutatud isikule veeavariist tingitud kahju hüvitada (dtl 127). Samuti on korteriühistu kinnitanud, et ta on kandnud seina ava tegemisega seotud kulud (dtl 188). Seega viitab avaldaja edasine käitumine sellele, et avaldaja võttis endale kohustuse puudutatud isikule kahju hüvitada.
  10. Kolleegium leiab, et eelpool toodu kogumis võimaldab asuda seisukohale, et
  11. detsembri
  12. a korteriühistu antud kinnitus on VÕS § 30 järgne võlatunnistus, millega korteriühistu võttis endale kohustuse hüvitada esiku seina taastamisega seonduvad kulud. Kuna korteriühistu majandustegevuseks on korteriühistu tegevus elamu haldamisel (vt selle kohta RKTKo 18.12.2019, 2-17-15364/59, p 14), ei pea võlatunnistus VÕS § 30 lg 3 teise alternatiivi järgi olema kirjalikus vormis.
  13. Riigikohus on selgitanud, et kui võlausaldaja ei suuda tõendada, et võlgnik tunnistas kohustusi võlausaldaja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, eeldatakse, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (vt RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 16.2). Kolleegium leiab, et isegi, kui korteriühistu
  14. detsembri
  15. a kinnitust käsitada deklaratiivse võlatunnistusena, ei välistaks see puudutatud isiku õigust nõuda avaldajalt seina taastamisega seotud kulude hüvitamist. 19.
  16. Deklaratiivse võlatunnistusega tunnistab võlatunnistuse andja mingi algse kohustuse olemasolu, kuid seejuures ei lepi pooled kokku selle kohustuse kõrval abstraktselt kehtivas iseseisvas kohustuses (RKTKo 23.02.2016, 3-2-1-147-15, p 17). Deklaratiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud kohustusi. Seejuures võib võlgnik kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada (RKTKo 03.06.2021 2-19-5601/61, p 16.4 ja seal viidatud lahendid). 19.
  17. Kolleegiumi hinnangul ei ole avaldaja tõendanud, et tal ei ole võlatunnistusega võetud kohustusi. Seejuures tuleb arvestada, et üldjuhul on võlgniku jaoks välistatud sellised vastuväited, mida võlgnik võlatunnistuse üleandmisel teadis või millega ta vähemalt pidi mõistlikult arvestama (vt RKTKo 11.06.2008, 3-2-1-44-08, p 16). Avaldaja ei ole väitnud, et ta ei olnud enne
  18. detsembri
  19. a e-kirjaga antud kinnitust teadlik, et esiku sein oli kinni ehitatud viisil, mis ei võimaldanud püstikuid hooldada ilma seina lõhkumata. Seejuures on puudutatud isik
  20. ja
  21. detsembri
  22. a e-kirjades selgelt esile toonud soovi viia sein 7
(11)endisesse seisukorda. Seega on avaldaja võlatunnistuse andmisega kaotanud õiguse tugineda vastuväitele, et algset kohustust ei eksisteerinud (VÕS I komm
(2016)§ 30, p 4.2.10), s.t et seadusest tulenevalt ei vastuta korteriühistu tekitatud kahju eest. 19.3. Kuna seadus ei näe deklaratiivsele võlatunnistusele ette vorminõuet, siis kohaldatakse sellele üldist vormivabaduse põhimõtet. Seega tuleb deklaratiivse võlatunnistusega võetud kohustustele kohaldada seadusega alussuhtele ette nähtud vorminõudeid (VÕS I komm
(2016)§ 30, p 4.2.9). Eelnevast tulenevalt võis korteriühistu deklaratiivse võlatunnistuse anda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
  1. Avaldaja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mis annaksid alust asuda seisukohale, et
  2. detsembri
  3. a võlatunnistus ei kehti. Ringkonnakohus ei ole asja materjalide põhjal tuvastanud asjaolusid, mis võiksid kaasa tuua võlatunnistuse tühisuse. Iseenesest on avaldaja õigesti leidnud, et korteriühistul puudub seadusest tulenev kohustus hüvitada korteriomaniku kulud, mis korteriomanikul tekkisid seina taastamisel viisil, mis takistab kaasomandi eseme (püstiku) ühist valdamist ja kasutamist (vt RKTKo 13.02.2012, 3-2-1-116-11, p 35). Küll aga võib korteriühistu sellise kohustuse endale võtta, s.t korteriühistu võib võtta endale täitmiseks ka kohustuse, mis seadusest otseselt ei tulene. Ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludel on korteriühistu võtnud endale kohustuse hüvitada puudutatud isikule kahju, mis tekib seina endisesse seisundisse taastamisega (VÕS §-d 115 ja 127). Seetõttu ei ole vaidluse lahendamise eesmärgist tulenevalt oluline tuvastada, kas esiku sein oli varasemalt ehitatud viisil, mis võimaldas püstikule juurdepääsu seina lammutamata või mitte. Nimetatud põhjusel ei pea ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel (

§ 2

) otstarbekaks selle asjaolu kohta esitatud menetlusosaliste väiteid ja tõendeid hinnata. 21. Avaldaja on määruskaebemenetluses esitanud puudutatud isiku nõudele aegumise vastuväite. Kolleegium märgib, et

§ 662

lg 3 järgi võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Viidatud põhimõte kehtib ka teistele menetlusosalistele (vt ka

III komm

(2018), p 3.4 d). Poolel on õigus nõuda aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud (

§ 651

lg 2 koosmõjus

§-ga 659). 21.

  1. Avaldaja leiab, et puudutatud isiku kahju hüvitamise nõue on TsÜS § 150 lg 1 alusel aegunud, sest püstiku vahetamine ja seina avamine toimus
  2. detsembril 2019, kuid tasaarvestuse avaldus on esitatud alles
  3. juunil
  4. Kolleegium nõustub puudutatud isikuga, leides, et aegumise vastuväide ei saa olla edukas. Isegi, kui nõue on aegunud, siis kohaldub VÕS § 200 lg 2, mis võimaldab tasaarvestada ka aegunud nõuet, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. 21.
  5. Kolleegium märgib, et kuivõrd korteriühistu liikme suhe korteriühistuga on tehingulaadne suhe, kohaldub korteriomaniku nõude aegumisele TsÜS § 146 lg-st 1 tulenev kolmeaastane aegumistähtaeg (vt ka RKTKo 22.11.2018, 2-14-53081/178, p 17). TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi teise lõike järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Riigikohus on selgitanud, et seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumisel pärast kohustuse tekkimist (RKTKo 22.11.2018, 2-14-53081/178, p 18). Seejuures ei saa kahju hüvitamise nõue üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud. Küll aga sätestab VÕS § 128 8

(11)lg 3 hüvitatava otsese varalise kahjuna ka tulevikus tekkivat kahju (RKTKo 19.12.2018, 2-1331650, p 11). 21.
  1. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et puudutatud isiku korteri esiku seina avamine ja püstiku vahetamisega seotud tööd tehti
  2. detsembril
  3. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik
  4. novembril 2022 saatnud korteriühistule e-kirja, milles soovib korteris tehtavatest kaasomandi esemele suunatud ehitustöödest tingitud kulu hüvitamist summas 1075,02 eurot (dtl 138). Puudutatud isik on
  5. juunil 2023 tõendina kohtule esitanud After 7 OÜ
  6. oktoobri
  7. a hinnapakkumise 694/22 summas 925,02 eurot. Kuna puudutatud isik ei ole kinnitanud, et ta on ehitustööde eest ise tasunud, sai kolleegiumi hinnangul puudutatud isiku kahjuhüvitisnõue avaldaja vastu tekkida
  8. detsembril 2019, s.t pärast kahju tekitanud sündmust. Nagu kolleegium varasemalt märkis, siis tuleb nõude sissenõutavaks muutumise aja kindlaksmääramiseks kohaldada VÕS § 82 lg-tes 3 ja 7 sätestatut. Riigikohus on varasemalt leidnud, et ilmsete puuduste korral, mis on võimalik avastada kohe pärast nende tekkimist, muutub kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks vähemalt pärast kolme kuu möödumist kahju tekitavast sündmusest (RTKo 22.03.2017, 3-2-1-6-17, p 14). Kolleegiumi hinnangul on ka praegusel juhul puudutatud isiku nõude sissenõutavaks muutumise mõistlik aeg kolm kuud. Seega algas puudutatud isiku nõude aegumine pärast
  9. detsembril 2019 kohustuse täitmiseks mõistliku aja (kolm kuud) möödumist, s.t
  10. märtsil
  11. Kuna puudutatud isik esitas tasaarvestuse vastuväite kohtumenetluse käigus alles
  12. juunil 2023, oli selleks hetkeks möödunud TsÜS § 146 lg-st 1 tulenev kolmeaastane aegumistähtaeg. 21.
  13. VÕS § 200 lg 2 sätestab, et tasaarvestav pool võib oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Õiguskirjanduses on selgitatud, et kui tasaarvestuse õigus tekkis enne aktiivnõude aegumist, ei võta aegumine aktiivnõude võlausaldajalt õigust kasutada talle kuuluvat aegunud nõuet teise poole nõude tasaarvestamiseks. Sisuliselt eeldab see, et teise poole nõue ehk passiivnõue, mida tasaarvestada soovitakse, tekkis ja kuulus teise poole vara hulka enne tasaarvestavale poolele kuuluva aktiivnõude aegumist (VÕS I komm
(2016)§ 200, p 3.2). Tasaarvestuse õigus tekib ja tasaarvestus on võimalik alates ajahetkest, mil tasaarvestava poole (teise poole vastu suunatud) nõude täitmise tähtaeg on saabunud ja teisel poolel on nõue tasaarvestava poole vastu (sõltumata sellest, kas selle nõude täitmise tähtaeg on saabunud või mitte; vt VÕS I komm
(2016)§ 197, p 4.3.1 c). Praegusel juhul tuleneb avaldaja nõue puudutatud isiku vastu
  1. a septembri, oktoobri ja novembri majandamiskulude arvetest ning nende nõuete tekkimise ajaks ei olnud puudutatud isiku kahju hüvitamise nõue aegunud. Eelnevast tulenevalt saab puudutatud isik VÕS § 200 lg 2 alusel oma aegunud kahju hüvitamise nõude korteriühistu majandamiskulude nõudega tasaarvestada.
  2. Avaldaja on vastu vaielnud ka puudutatud isiku kahju hüvitamise nõude suurusele 925,02 eurot. Maakohus leidis vaidlustatud määruses, et puudutatud isik ei ole tõendanud, et tal on õigus avaldajalt nõuda After 7 OÜ hinnapakkumises märgitud ulatuses kahju hüvitamist. Maakohus viitas, et hinnapakkumiselt nähtub, et selles sisalduvad tööd, mis on vajalikud üldiseks sanitaarremondiks ning avaldajal puudub kohustus hüvitada puudutatud isikule remondikulusid, mis ei seondu vaidlusaluse püstiku parandamisega. Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu. 22.
  3. VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi, kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Riigikohus on selgitanud, et kui VÕS §-s 127 kehtestatud põhimõtted kaitsevad üldiselt kahju hüvitamise 9
(11)kohustuse kaudu kahjustatud isiku vara väärtust, siis VÕS § 132 mõte on kaitsta kahjustatud isiku vara koosseisu säilimist (RKTKo 25.02.2009, 3-2-1-121-08, p 15). 22.
  1. Puudutatud isik on kahju suuruse tõendamiseks esitanud After 7 OÜ
  2. oktoobri
  3. a hinnapakkumise 694/22 (dtl 99) ja After 7 OÜ juhatuse liikme kinnituskirja hinnapakkumises toodud tööde vajalikkuse kohta (dtl 160). Kolleegium viitab, et alati ei ole võimalik kahju täpset ulatust kahjuhüvitise määramisel arvestada. Teatud juhtudel on põhjendatud ja vajalik ühe kahjustatud seina parandamisel ka ruumi teiste seinade värvimine, sest osaline tööde teostamine rikuks ruumi üldmuljet. Üksnes kahjustatud koha parandamine ei täidaks VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärki, kuivõrd selle tulemusena ei ole tagatud sama välisilme, mis enne kahju tekkimist, sest kahjustatud koht oleks ülejäänud seintest erinev. Seega on põhjendatud ühe seina värvimisel ka teiste seinte värvimine, et tagada ühtlane ilme, nagu enne kahju tekkimist. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seetõttu kasu VÕS § 127 lg 5 alusel kahjuhüvitisest maha arvata, sest kahjustatud korteriomanikul ei ole kahjustuste kõrvaldamisel kasu saamist kahju hüvitamise käigus võimalik objektiivselt vältida (vt ka RKTKo 25.10.2004, 3-2-1-115-04, p 26). Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud ka hinnapakkumises toodud muud tööd, mh põranda katmine, ettevalmistustööd, koristamine, materjali tassimine ja prügivedu, sest tegemist on ehitustegevuse ja remondiga kaasnevate tavapäraste töödega. 22.
  4. Avaldaja on menetluses väitnud, et korteriühistu oleks tellinud tööd soodsamalt (dtl 127) ning viidanud ka 15 eurot maksvale katteluugi võimalusele (dtl 188). Samas ei ole avaldaja esitanud ühtegi tõendit (nt teise teenusepakkuja hinnapakkumine samade tööde teostamiseks) oma väidete kinnitamiseks. Seejuures märgib kolleegium, et püstiku osalise vahetamise tulemusena on esiku seinas ava, mille parandamise kohustuse on avaldaja endale
  5. detsembri
  6. a e-kirja alusel võtnud. Avaldaja ei ole tõendanud, et seinas oleva ava katmine katteluugiga oleks odavam, kui seina parandamine puudutatud isiku soovitud viisil. Ainuüksi asjaolu, et tegemist on hagita menetlusega, ei võta menetlusosaliselt kohustust teha oma parim, et esile tuua ja tõendada asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad. 22.
  7. Kolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul ka alust VÕS § 140 lg 1 alusel kahju hüvitamise vähendamiseks. Ainuüksi asjaolu, et korteriühistu vara koosneb vaid korteriomanike sissemaksetest, ei anna selleks alust. Praegusel juhul on avaldaja võtnud kohustuse esiku sein taastada ning kahju hüvitise vähendamine oleks omakorda ebaõiglane puudutatud isiku suhtes. Õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus (TsÜS § 138 lg 1).
  8. Eelpool toodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et puudutatud isiku 925,02 euro suurune nõue avaldaja vastu on tõendanud.
  9. Puudutatud isik on menetluses esitanud tasaarvestuse vastuväite. Tasaarvestuse avalduse võib VÕS § 198 kohaselt esitada kohtumenetluses (nn protsessuaalne tasaarvestus). Sellisel juhul kontrollib kohus sisuliselt ka tasaarvestuseks kasutatud nõude olemasolu ja tasaarvestuse lubatavust (VÕS I komm
(2016), § 198, p 3.3). Vaidlust ei ole selles, et avaldajal on puudutatud isiku vastu nõue 517,34 eurot. Käesolevaga on tuvastamist leidnud, et puudutatud isikul on avaldaja vastu nõue 925,02 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on VÕS § 197 lg-s 1 sätestatud eeldused tasaarvestuse teostamiseks täidetud – menetlusosaliste vahel eksisteerivad vastastikused samaliigilised nõuded, puudutatud isiku nõue (s.o nõue, millega tasaarvestatakse) on sissenõutav ja avaldaja nõue (s.o nõue, mida tasaarvestatakse) on täidetav. Samuti ei esine praegusel juhul VÕS § 200 sätestatud 10
(11)tasaarvestuse piiranguid. Seega on menetlusosaliste nõuded tasaarvestuse tulemusena kattuvas ulatuses lõppenud (VÕS § 197 lg 2) ning avaldaja avaldus tuleb jätta rahuldamata. 25.

§ 696lg 3 võimaldab esitada määruse peale määruskaebuse Riigikohtule.

Menetluskulude jaotus 26. Kuna maakohtu määrus tühistatakse osaliselt, muudab ringkonnakohus kooskõlas

§ 173lg-tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust.

27.

§ 172

lg 1 esimese lause järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse.

§ 172

lg 1 teine lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, võimaldades põhjendatud juhtudel jätta menetluskulud täielikult või osaliselt mõne menetlusosalise kanda, eeldusel et hagita menetluses osaleb mitu isikut. Menetluskulude jaotamisel

§ 172

lg 1 teise lause alusel on lähtekohaks õigluse põhimõte (vt RKTKo 11.03.2015, 3-2-1-87-14, p 29). Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt RKTKm 02.06.2008, 3-2-1-42-08, p 18). Kuna avaldaja avaldus jäi rahuldamata, on kolleegiumi hinnangul õiglane jätta nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskulud avaldaja kanda. Asja materjalidest ei nähtu erandlikke asjaolusid, mis annaksid alust üldisest menetluskulude jaotusest kõrvale kalduda. 28. Ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra, kuna ringkonnakohus muudab maakohtu määrust menetluskulude jaotuse osas (vt RKTKm 12.05.2021 2-1915916/87, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab

§ 177lg 2 järgi kindlaks asja lahendanud maakohus pärast määruse jõustumist.

29. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.