Obsah (4)

§ 262§ 1511§ 16§ 23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Väärteoasja number Kohtunik Sekretär Tõlk Väärteoasi Menetlusalune isik/kaebuse esitaja Menetlusalune isik/kaebuse esitaja Kaebuse es

§ 262lg 1 alusel rahatrahviga 40 trahviühikut s.o summas 40 eurot ja A.

A.t karistati

§ 262lg 1 alusel rahatrahviga 40 trahviühikut s.o summas 40 eurot; J.

V., isikukood: xxxx, xxxx kodanik, töökoht: xxxx, xxxx, elukoht: xxxx, e-post: xxxx; A. A., isikukood: xxxx, xxxx kodanik, xxxx, elukoht: xxxx, e-post: xxxx; Jurist Henno Nurmsalu, isikukood: xxxx, asukoht: Nurmsalu Õigusabi OÜ, Mustamäe tee 60, Tallinn, Harjumaa, e-post: nurmsalu@nurmsalu.ee; Politsei - ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida – Harju esindajad K. P. ja A. D.; RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1; § 107 – 108; § 111; § 132 p-st 3 ja §-dest 133-134 maakohus otsustas: 1. Tühistada Politsei - ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida – Harju politseijaoskonna menetlustalituse üldsüütegude menetlusgrupi eriasjade uurija K. P. 22.09.2023 otsus väärteoasjas nr 2315,23,005173, millega J. V.t (V.) karistati

§ 262

lg 1 järgi rahatrahviga 40 (nelikümmend) trahviühikut, s.o summas 160.- (ükssada kuuskümmend) eurot ja A. A.t (A.) karistati

§ 262

lg 1 järgi rahatrahviga 40 (nelikümmend) trahviühikut, s.o summas 160.- (ükssada kuuskümmend) eurot. Tühistatu osas teha uus otsus. 2. Lõpetada väärteomenetlus J. V. süüdistuses

§ 262lg 1 järgi VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel s.o teos puuduvad väärteo tunnused.

3. Lõpetada väärteomenetlus A. A. süüdistuses

§ 262g 1 järgi VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel s.o teos puuduvad väärteo tunnused.

1. Väärteoasja materjalide juures olev digitaalsed andmekandjad ja nendel olev teave kohtuotsuse jõustumisel jätta väärteoasja materjalide juurde.
2. Väärteoasja materjalide menetleja juures hoiul olev lipp kohtuotsuse jõustumisel tagastada A. A.le.
3. Rahuldada menetlusaluse isikute J. V. ja A. A. kaebused.
4. Kohtuotsus teha teatavaks menetlusosalistele. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsus on kuulutatud lõpposana. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteatise saamisel on põhistusi sisaldav tervikotsus kättesaadav Harju Maakohtu kantseleis
5. veebruaril 2024.a kell 16.
6. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates
7. veebruarist 2024.a. Vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsus Politsei – ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida – Harju politseijaoskonna menetlustalituse üldsüütegudegrupi menetlusgrupi eriasjade uurija K. P. 22.09.2023 koostatud otsusega väärteoasjas nr 2315,23,005173 karistati menetlusalust isikut A. A.t (A.)

§ 262lg 1 alusel rahatrahviga 40 trahviühiku ulatuses s.o summas 160.- eurot ja J.

V.t (V.)

§ 262lg 1 alusel rahatrahviga 40 trahviühiku ulatuses s.o summas 160.- eurot.

Väärteootsuse kohaselt A. A. 22.07.2023 kella 05.02 – 05.03 vahel Harju tn 1, Tallinnas, Harjumaal olles avalikus kohas rikkus käitumise üldnõudeid, mis seisnes selles, et tema koos J. V.ga heiskasid 22.07.2023 kell 05:02 Tallinnas Harju tn 1 maja omaniku loata maja lipuvardasse Eesti NSV lipu. Antud tegevus on häiriv keskmise inimese seisukohast, sest tavapäraselt inimesed nii ei käitu ning Eesti NSV lipu heiskamine avalikus ruumis on teistele inimestele häiriv. Oma sellise tegevusega heidetakse menetlusalusele isikule A. A.le ette seda, et tema rikkus korrakaitseseaduse 55 lg 1 p 2 nõudeid, pannes toime

§ 262lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo (vt.

väärteootsust originaaltoimikust ja kohtutoimikust). Vaidlustatud väärteootsuse kohaselt J. V. 22.07.2023 kella 05.02 - 05.03 vahel Harju tn 1, Tallinnas, Harjumaal olles avalikus kohas rikkus käitumise üldnõudeid, mis seisnes selles, et tema koos A. A.ga heiskasid 22.07.2023 kell 05:02 Tallinnas Harju tn 1 maja omaniku loata maja lipuvardasse Eesti NSV lipu. Antud tegevus on häiriv keskmise inimese seisukohast, sest tavapäraselt inimesed nii ei käitu ning Eesti NSV lipu heiskamine avalikus ruumis on teistele inimestele häiriv. Oma sellise tegevusega heidetakse menetlusalusele isikule J. V.le ette seda, et tema rikkus korrakaitseseaduse 55 lg 1 p 2 nõudeid, pannes toime

§ 262lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo (vt.

väärteootsust originaaltoimikust ja kohtutoimikust tl 14-16, 17-19). 2 Kaebuse sisu ja asjaolud ning menetlus maakohtus: 05.10.2023 esitas menetlusaluste isikute A. A. ja J. V. kaitsja jurist Henno Nurmsalu Harju Maakohtule kaebuse, millises antakse teada, et vaidlustada soovitakse Politsei – ja Piirvalveameti 22.09.2023 otsuseid väärteoasjas nr 2315,23,

1. Kohtule antakse teada, et esitatud kaebusega vaidlustatakse eelnimetatud otsused tervikuna. Kaebajad A. A. ja J. V. soovivad nende suhtes tehtud otsuste tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kaebajad on seisukohal, et neile süüks pandavas teos puudub väärteo koosseis. Tegu oli performatiivkunsti teosega, mis sisaldas ka meelsusavaldust ühiskondlikus küsimuses (protesti J. S. bareljeefi jätkuva eksponeerimise vastu). Käesoleval juhul ei olnud seadustest ja Riigikohtu praktikast lähtudes tegu olukorraga, kus rikuti avaliku korra sisuks olevaid norme ja reegleid. J. V. ja A. A. tegevus selle alustamisest kuni lõpetamiseni ei häirinud möödujaid, ei olnud suunatud ühegi konkreetse isiku vastu, ei häirinud teiste isikute turvalisust, elu ega tervist, ei väljendanud lugupidamatust teiste isikute suhtes ega rikkunud nende õigusi. Süüdistus avaliku korra rikkumises on hüpoteetiline, faktiliselt põhistamata. Väärteoprotokollis näidatud kvalifikatsioon ja märge rikutud õigusnormi (KorS § 55 lg 1 p 2) kohta ei ole põhjendatud ega vasta Riigikohtu praktikale, teo sisulisele olemusele ega demokraatliku ühiskonna aluspõhimõtetele. Kaebajad on seisukohal, et menetlus tuleb lõpetada VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 alusel väärteo koosseisu puudumise tõttu. J. V. ja A. A. väljendus - ja kunstivabadust kaitsevad põhiseaduse § 45 ja § 38, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 11 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) artikkel
2. Käesoleval juhul ei ole selgelt ja põhjendatult olemas aluseid, mis võimaldaksid sekkuda J. V. ja A. A. väljendusvabadusse. J. V. ja A. A. sellises teos süüdimõistmine tähendaks põhiseaduse § 45 ja § 38 rikkumist. Kaebajad said
3. augustil 2023 teada, et J. V. ja A. A. suhtes

§ 1511alusel algatatud väärteomenetluse ese on ümber kvalifitseeritud.

Väärteo kirjelduse kohaselt oli tegevus häiriv „keskmise inimese seisukohast” ja „teistele inimestele”. Väärteotoimikust nähtub, et Eesti NSV lipu ülespaneku tõttu oli häiritud tunnistaja N. A., kes lipu

1. juulil umbes kell 8.45 eemaldas ja kes näib olevat olnud ainus lipu eksponeerimise (kuigi mitte paigaldamise) vahetu tunnistaja, kes politseiga suhtles. Muid isikuid, kes olid konkreetselt lipu paigaldamise või eksponeerimise tunnistajad, väärteotoimikus nimetatud ei ole. Käesolevas väärteoasjas on süüteoteade esitatud märkimisväärselt hiljem sellest, kui J. V. oli teinud sotsiaalmeedias (Facebookis
2. juulil kell 10.23) ja ajakirjanduses (Postimehes
3. juulil kell 16.42) teatavaks, et Eesti NSV lipu paigaldamine oli protestiaktsioon. Kaebuse esitajad on asunud seisukohale, et nende teos puudub väärteo koosseis. Kohtule antakse teada, et kaebajad on üldsusele selgitanud, et väidetav väärtegu oli J. V. ja A. A. kavandatud ja teostatud protestieesmärgiline performance: performatiivkunsti teos, mida võib nimetada ka sekkumiseks linnaruumi või ajutiseks linnainstallatsiooniks. See teos sisaldas ka meelsusavaldust ühiskondlikus küsimuses, nimelt protesti selle vastu, et samas kohas jätkub inimsusevastase kuriteo toimepanekus osalenud ja Eesti linnade pommitamist toetanud stalinistlikule kirjanikule ja riigitegelasele, Eestis kõrgel tasemel Nõukogude võimu esindanud J. S.le pühendatud austusavalduse (bareljeefi) avalik eksponeerimine S. tegevust toetaval või õigustaval viisil. 3 Kaebuse esitajad on asunud seisukohale, et käesoleval juhul ei ole tegu olukorraga, kus ilmselgelt rikuti avaliku korra sisuks olevaid norme ja reegleid. Abstraktsest üldistusest, et tegu on häiriv teistele inimestele või keskmisele inimesele, ei saa tekkida KorS § 55 lõike 1 punktis 2 kirjeldatud väärteo tunnuseid, kui ei ole veenvalt tõendatud, et tegu teisi, personifitseeritud füüsilisi isikuid tegelikult häiris, ja ka siis kehtib Riigikohtu praktika kohaselt teatav intensiivsuskünnis. Eestis ei kehti õigusnormi, mis keelab paigaldada avalikus ruumis protestieesmärgilise kunstiteose loomisel majale ajaloolise lipu, tungimata seejuures eraomandis olevale kinnisasjale, isegi kui see lipp paigaldatakse omaniku loata. Kaebajad ei tunginud lippu paigaldades võõrasse valdusse, vaid viibisid kogu tegevuse kestel avalikus ruumis. Kaebajad on seisukohal, et J. V. ja A. A. tegevus kui selline ei olnud vastuolus õigusnormidega. Seega jääb küsimus, kas J. V. ja A. A. tegevus rikkus ühegi isiku subjektiivseid õigusi või õigushüvesid KorS § 4 lõike 2 tähenduses sel määral, et neid ei olnud võimalik või oli oluliselt raskem realiseerida korrakaitseorgani sekkumiseta. J. V. ja A. A. arvates on vastus sellele küsimusele eitav, kuna korrakaitseorgani sekkumist olukorra lõpetamiseks ei olnud vaja (teatavasti ei eemaldanud lippu õiguskaitseorganid, vaid seda tegi N. A. kõrvalise abita) ning nagu toimikust nähtub, lipu paigaldamise ega seejärgse avalikus ruumis olemise kestel ükski isik selles küsimuses korrakaitseorganite poole ei pöördunudki. Kaebajad ei häirinud performatiivse kunstiteose teostamisel teiste isikute turvalisust, elu ega tervist, ei väljendanud lugupidamatust teiste isikute suhtes, ei rikkunud nende subjektiivseid õigusi ega vara. Väidetav väärtegu ei olnud suunatud ühegi konkreetse isiku vastu ning selle teo kvalifitseerimine teist isikut häirival viisil solvamiseks, hirmutamiseks või ähvardamiseks (väärteoprotokolli märgitud KorS § 55 lõike 1 punktis 2 kirjeldatud konkreetsed olukorrad) ühe tunnistaja ütluse põhjal või hüpoteetiliselt ei ole objektiivselt põhjendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et avalikku korda peab rikkuma konkreetne tegu enda konkreetses avaldumisvormis ning seda teo toimepanemise hetkel. Teole õigusliku hinnangu andmise aluseks ei saa olla kannatanu teojärgne käitumine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. mai
5. aasta otsus kohtuasjas 3-1-1-15-07, punkt 13). Kaebajad kinnitavad, et teo toimepanemise hetkel (umbes kell 5.02) ei ilmnenud mingeid märke sellest, nagu oleks Eesti NSV lipu paigaldamine möödujaid häirinud. Põhjendatud ei ole väita, et Eesti NSV lipu paigaldamine teo toimepanemise hetkel (umbes kell 5.02) kuni teo lõpuleviimiseni (mõni minut hiljem) teda või kedagi teist faktiliselt häiris. Seetõttu on väide, et see konkreetne tegevus (s.o lipu paigaldamine) oli teistele inimestele häiriv ja sel põhjusel avaliku korra rikkumine, pelgalt hüpoteetiline, faktiliselt tõendamata. Samuti ei ole selge, kas ja kui paljusid selles kohas viibinud ja lippu märganud inimesi peale A. Eesti NSV lipp alates selle paigaldamisest (kl 5.02) kuni eemaldamiseni (ca kl 8.45) häiris. Kaebajad peavad märkimisväärseks seda, et ka Riigikohus on hoiatanud, et

§ 262

objektiivne koosseis on sõnastatud abstraktselt ning selle ülemäära lai tõlgendamine võib viia õiguskindluse põhimõtte rikkumiseni. Väärteoprotokollis märgitud üldistav väide, et kõnealune "tegevus on häiriv keskmise inimese seisukohast", on tõendamata ja teo olemust mitte arvestav. Samuti ei ole alust kvalifitseerida väärteoks seda, et "tavapäraselt inimesed nii ei käitu". 4 Üldiselt võib iga silmatorkavalt ebatavapärase teo puhul arvatavasti leiduda keegi, keda see tegu häirib, kuid see ei tähenda, et iga niisugune tegu on väärtegu. Ka väärteoprotokolli väide "Eesti NSV lipu heiskamine avalikus ruumis on teistele inimestele häiriv" ei ole igas olukorras automaatselt tõene või põhjendatud, selle paikapidavus oleneb kontekstist. Näiteks saab eeldada, et üldjoontes ei peeta Eesti NSV lipu heiskamist avalikus ruumis häirivaks, kui see toimub kunstiteose (nt ajalooteemaline vabaõhuetendus) raames. Käesoleval juhul ei olnud tegu Nõukogude- ega Vene-meelse meeleavalduse, vaid kunstiteose kontekstiga. Kõnealust Eesti NSV lipu paigaldamist ei saa lahutada paigaldamise kohast J. S. bareljeefi kõrval ning just see konkreetne koht ja vastuoluline bareljeef selles kohas andsid sellele performatiivkunsti teosele kandva tähenduse. Märgitakse sedagi, et fotod käesolevas menetluses väärteoks peetavast kunstiteosest ilmusid laialdaselt ajakirjandusmeedias (Postimees, ERR, Delfi, Õhtuleht, Objektiiv). Seega eksponeeris ka meedia seda sündmust kajastades visuaalselt Eesti NSV lipu paiknemist praeguses avalikus ruumis ja lugejate seas võis olla isikuid, keda need fotod meedias häirisid. Selle põhjal võib esiteks küsida, kas ka meedia tegevuses oli niisuguse fotode eksponeerimise tõttu väärteokoosseis olemas, teiseks aga märkida, et eeldatavasti oleksid meediaväljaanded juhul, kui nad oleksid pidanud fotodel kujutatud vaatepilti oluliselt häirivaks või keskmise objektiivse inimese seisukohast tegelikult häirivaks, otsustanud jätta need fotod avaldamata või avaldanud need hoiatusega, et vaatepilt võib olla häiriv. Kaebuse esitajad leiavad, et nende tegu oli performatiivkunsti teosega, mille suhtes kehtivad väljendusvabadust kaitsvad põhiseaduse § 45, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 11 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 10 sätted. Kaebajate tegu ei ole üheselt seostatav totalitaarsete ideede väljendamisega, vaid vastupidi, oli suunatud totalitaarsete ideede konkreetse väljenduse (J. S. tegevust õigustav bareljeef) vastu. Kaebajate hinnangul ühestki Eesti seadusest ei tulene selget ja ühest keeldu luua ajutisi kunstiteoseid, milles figureerib Eesti NSV lipp, kui sellega ei toetata ega õigustata rahvusvahelisi kuritegusid. Samuti ei ole seadustes selget ega üheselt mõistetavat sätet, mille kohaselt on Eesti NSV lipu kasutamine (sh protesti eesmärgil) avaliku korra rikkumine. Eesti NSV lipu ajutine kasutamine performatiivkunsti teoses ei ohustanud riigi julgeolekut, territoriaalset terviklikkust ega ühiskondlikku turvalisust (vähemalt mitte rohkem kui püsiv sümboltähendusega J. S. bareljeef, mille kõrvale ja mille vastu protestimiseks see lipp ajutiselt paigaldati), ei põhjustanud korratusi ega kuritegusid, ei ohustanud kõlblust ega kaasinimeste mainet või õigusi. Kohtule antakse teada, et A. A. on alates 1990. aastatest tegutsenud xxxx (xxxx) ning on alates xxxx ja xxxx J. V.l on xxxx alal, ta on xxxx ja xxxx spetsialiseerunud Eesti 20. sajandi ajaloole, olles uurinud muu hulgas Eesti vasakpoolsete intellektuaalide vaadete kujunemist, saanud mitmeid teaduspreemiaid ning on paljude akadeemiliselt tunnustatud ajalooraamatute ja kirjutiste autor. A. A. ja J. V. senine tegevus võimaldab väita, et tegu oli nii loomingulisest kui ka ajaloolis-ühiskondlikust aspektist teadliku ja läbimõeldud kunstiteosega. Asutud on seisukohale, et kaebajad jäid oma tegevuses Eesti õiguskorras lubatud piiridesse; puudus ja puudub õiguslik regulatsioon ja ametiasutuste teave, mis võimaldaks ka tähelepanelikul kodanikul käsitada sellist tegu niisugustel asjaoludel kui õigusvastast. Kohtu tähelepanu juhitakse teadmisele, et näiteks

§ 1511

keelab mitte kogu, vaid teatava NSV Liidu aegse sümboolika – nimelt niisuguse, mis on seotud agressiooniakti, genotsiidi, 5 inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteoga, kui seda sümboolikat kasutatakse neid kuritegusid toetaval või õigustaval viisil. Samuti keelab

§ 1511

muu sellisel viisil kasutatava sümboolika, mis on seostatav rahvusvaheliste kuritegudega. Ülejäänud sümboolika kasutamist see lisandunud säte ei keela. Käesoleval juhul ei olnud tegu Eesti NSV lipu kasutamisega rahvusvahelist kuritegu toetaval või õigustaval viisil. Samuti ei ole täiesti selge, kas

1. aastal kasutusele võetud Eesti NSV lipp on ühegi konkreetse agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteoga konkreetselt seotud sümbol (kui on, tuleks konkreetselt viidata asjaomasele agressiooniaktile, genotsiidile, inimsusevastasele kuriteole või sõjakuriteole). J. V. ja A. A. hinnangul sümboliseerib Eesti NSV lipp Nõukogude-aegset (s.o ajaloolist) okupatsiooni, sõltuvust okupatsioonivõimust ja kollaboratsiooni okupatsioonivõimuga, kuid ei ole nende arvates selliselt kasutatuna Kremli sõjapropaganda ega sõja sümbol. Eesti õiguskorras ei olnud
2. juuli
3. aasta seisuga viiteid sellele, nagu kuuluks Eesti NSV lipp Eestis keelatud või mitteaktsepteeritavate sümbolite hulka, eriti kui kasutada seda sisuliselt protestiks Nõukogude võimuga seotud kuritegude vastu. Kaebajad peavad ebaloogiliseks, et kui on olemas konkreetset tegevust, s.o sümboolika kasutamist reguleeriv erinorm (

§ 1511

), mille alusel ei saa seda tegevust karistatavaks lugeda, loetakse sama tegevus karistatavaks tunduvalt abstraktsema üldnormi alusel.

§-s 1511 sätestatu määratleb konkreetselt, millal on sümboli kasutamine keelatud. Kaebajate tegu selle koosseisu alla ei kuulu. Olukord, kus sümboli kasutamine võib sellisena olla mingitel abstraktsetel põhjendustel (mis ei ole ette teada või selgelt ette teada) keelatud sellest sättest hoolimata, ei ole kaebajate hinnangul kooskõlas õigusselgusega tulenevalt Eesti põhiseaduse §s 10 ja § 13 lõikes 2 sätestatust. Eeltoodud põhjendustel on kaebajad kokkuvõttes seisukohal, et käesolev väärteomenetlus tuleb lõpetada väärteomenetluse seadustiku § 29 lõike 1 punkti 1 alusel väärteo koosseisu puudumise tõttu ning selleks, et hoida ära põhiseaduse § 45 ja § 38, samuti õiguskindluse põhimõtte ja õigusselguse põhimõtte rikkumine. Kokkuvõtlikult leiavad kaebajad, et kuna nad ei ole neile süüks pandud väärtegu toime pannud, tuleb väärteomenetlus – mida poleks VTMS § 31 lg 1 ja § 29 lg 1 p 1 kohaselt ehk väärteotunnuste ilmselge puudumise tõttu tohtinud alustadagi – lõpetada. Kohtule esitatud kaebuses on kaebajad asunud seisukohale, et põhiseadusega vastuolus on korrakaitseseaduse § 55 lg 1, mille sissejuhatavas osas sätestatu kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil ja mille punktis 2 sätestatu kohaselt on keelatud teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada. Juhul kui nimetatud säte võimaldab riigivõimu teostajal (eelkõige PPA-l) põhjendamatult ja ulatuslikult sekkuda isikute põhiseadusega tagatud väljendus- ja kunstivabadusse (põhiseaduse § 45 ja § 38), siis on vaja tunnistada see KorS säte põhiseadusega vastuolus olevaks. Seda eelkõige osas, mis puudutab teise isiku häirimist teise isiku enda subjektiivse hinnangu põhjal, ilma et selline häirimine oleks seotud ründega teise isiku rahu või avaliku korra vastu laiemalt (kohtutoimik tl 1-10). Menetlus maakohus: Käesolevat väärteoasja uuriti kaebemenetluses 15.11.2023, 12.12.2023 ja 12.01.2024 toimunud avalikel kohtuistungitel (kohtutoimik tl 35-37, 49-53, 55). Harju Maakohtus 15.11.2023 toimunud kohtuistungil J. V., A. A. ja nende kaitsja jäid täielikult kohtule esitatud kaebuse juurde (kohtutoimik tl 36). 6 Kaebuse esitajad ja nende esindaja jäid jätkuvalt seisukohale, et A. A. ja J. V. tegevuses puudub väärteokoosseis. Löögi alla on sattunud väljendusvabadus. Kohtu tähelepanu juhiti teadmisele, et väärteo koosseis peaks tulenema KorS § 55 koostoimes §

1. Täidetud peaks olema, kas hirmutamise, solvamise, ähvardamise, häirimises või ohtu seadmise element. Käesoleval juhul heidetakse ette, et kaebuse esitajate tegevus häiris väidetavalt kolmandaid isikuid. Kaebajad vaidlevad sellele vastu, asudes seisukohale, et konkreetne tegu sel hetkel ei häirinud kedagi, see on täielikult tõendamata. Lipu heiskamise ajal ega ka lipu lehvimise ajal nendele teadaolevalt ei olnud ühtegi isikut, keda see oleks häirinud, või kes oleks seda väljendanud. Kaebajate seisukoht on, et nende tegevus ei olnud karistamist väärt ning nende väljendamisvabadusse on sekkunud avalik võim ning tegemist on ulatusliku põhiõiguste riivega. Kaebajad ei pidanudki aru saama, et ENSV lipp võiks olla häiriv. Kohtu tähelepanu juhiti teadmisele, et ENSV lippu on kasutatud ka varasemalt näiteks erinevates lavastustes ja kunstiteostes. Märgitust tulenevalt asuti seisukohale, et kaebuse esitajate teos puudub väärteokoosseis ja menetlus tuleb lõpetada (kohtutoimik tl 35 pöördel – 36). A. A. pidas märkimisväärseks teadmist, et ENSV lipp eemaldati kojamehe poolt ilma korrakaitseorgani sekkumiseta, keegi lipu lehvimise ajal korrakaitseorgani poole ei pöördunud s.t ühtegi häiritud isikut ei olnud (kohtutoimik tl 36). Kohtuvälise menetleja esindaja A. D. märkis, et kohtuväline menetleja kindlasti kaebuse esitajatega ei nõustu ja jääb esitatud süüdistuse juurde (kohtutoimik tl 36). Kohtuliku uurimise käigus kohus uuris ja avaldas järgmisi tõendeid ja nimelt väärteoasja originaaltoimikust: tl 1 - 4, 5, 6, 9-16, 19-22, 23, 26-32, 39-44, 45-51, 52 ja DVD plaadil olevat salvestist tl 53-55, 58, 60-61 koos digitaalkirjaga, 62, 63-65, 66, 67, 72-74, 75-76 ning kohtutoimikust tl 13, 20-22 ja 15.11.2023 kohtuistungil esitatud dokumendid (kohtutoimik tl 36 pöördel). Kaebemenetluse kestel kuulati tunnistajatena üle N. A. ja T. A. ning samuti kuulati üle kaebuse esitajad J. V. ja A. A. (kohtutoimik tl 36 pöördel – 37, tl 49 ja 49 pöördel - 51). Harju Maakohtus 12.12.2023 toimunud kohtuistungil andis kaebuse esitaja A. A. selgitusi selle kohta, et tegelikkuses oli Kirjanike Liidu meililistis tekkinud avaldus selle kohta, et J. S.i bareljeefi peaks maha võtma ja siis need avaldused nagu vaibusid. Kuskil
2. märtsi paiku, saatis ta Kirjanike Liidu listi kokkuvõtte sellest, et suure tõenäosusega on J. S. osalenud küüditamises. See fakt ei olnud varem avalikkuses kinnitust leidnud ja tal ei olnud selle kohta dokumentaalset tõendit, aga ta viitas R. L. poolt Xxxx
3. aastal avaldatud mälestuste loole, kus ta kirjeldas, kuidas tema käis Xxxx vallas küüditamas ja nägi seal küüditamisel ka J. S. ja D. V., kes olid mõlemad kirjanikud. Tema – A. A. juhtis Kirjanike Liidu tähelepanu sellele, et suure tõenäosusega R. L. ei olnud neid asjaolusid arvestades põhjust sel ajal valetada, et suure tõenäosusega on J. S. osalenud küüditamises, mis annaks võibolla põhjust kaaluda üldkogul selle bareljeefi eemaldamist just nimelt J. S. seotuse tõttu impeeriumiga. A. A. kinnitas, et tema peab silmas NSV Liitu. Selle peale oli listis valdavalt vaikus. Olid mõned kiitavad reaktsioonid, aga üldiselt oli vaikus. Kui pidi tulema üldkogu päevakord, siis seal J. S. küsimust ei olnud, mille peale keegi küsis, et miks ei ole J. S. küsimust üldse üldkogu päevakorda lisatud, mille peale tuli teade. Kui ta õigesti mäletab, siis härra A., et juhatus rauda kangutada ei soovi. Soovitus oli selline, et põhikirja järgi küsimise lisamiseks üldkogu päevakorda tuleb saada 70 liidu liikme allkirjad, mida M. V.- Kirjanike Liidu liige - hakkas ka koguma, aga mida kokku ei tulnud, tuli alla 30-ne, aga juhatus sellest hoolimata lisas J. S. bareljeefi alles jätmise või ära 7 võtmise küsimuse üldkogu päevakorda. Üldkogu hääletas bareljeefi eemaldamise vastu, bareljeefi eemaldamine või alles jätmine ei ole Kirjanike Liidu otsustada, see peaks olema majaühistu otsus, milles Kirjanike Liidul on, kas üks või mõni hääl. A. A. kinnitas kohtus, et tema pani lipu hoidikusse, lipu kinnitamiseks kasus ta veel puidust kiilu, selleks, et lipp ei loksuks. Kuna redel võis jääda kojamehel liiga lühikeseks, siis ülevalt seda lippu selliselt ülesse sikutada võis olla keeruline. Kohtuvälise menetleja esitatud küsimustele märkis A. A., et teo toimepanemise päev oli päev, mil Eesti esitas avalduse vastuvõtmiseks NSV Liitu astumiseks. Kuna tegemist oli kunstilise meeleavalduse või performancega, siis plaanis oli kuupäevaga juhtida tähelepanu sellele, et desovetiseerimine ei ole Eestis lõppenud, et juhtida tähelepanu kollaboratsioonile ja mis meie (kaebajate) hinnangul jätkuvalt kestab. A. A. märkis, et tema hinnangul oli lippu hommikul kõige rahulikum kinnitada, seepärast sai selline aeg valitud. Nad soovisid mõõdukat tähelepanu. A. A. tõdes, et majaomanikuga seda ei kooskõlastatud, ta ei teadnud, et seda tulnuks teha. Lipu tellis ta kevadel, suvel osta.ee keskkonnast. Kui kaua lipp seal lehvis või oleks pidanud lehvima, talle oluline ei olnud, ta eeldas, et varem või hiljem võetakse see sealt maha, iga lipp võetakse vardast maha. Kaebuse esitaja tõdes, et kindlasti, igasugune ebatavapärane tegu võib alati kedagi häirida ja loomulikult see lipp ei olnud seal omas kohas. Selles mõttes see oligi nagu kunstiline teos, et see polegi tavapärane, et see seal oli. A. A. kinnitas oma esindajale, et tema ei näinud kohapeal ühtegi isikut, keda võinuks see tegu häirida. Kui ta lippu sinna viis ja sealt ära tuli, siis inimesi möödus, aga kedagi ei paistnud see huvitavat. Ta ise arvab, et möödus sealt vähemalt 4-5 inimest, võib – olla ka rohkem, kuid keegi mingisugust tähelepanu sellele lipule praktiliselt üldse ei pööranud või, kui pööras siis nii, et tema seda ei märganud (kohtutoimik tl 49 pöördel kuni 50 pöördel). Kohtulike vaidluste kestel A. A. avaldas, et tema hinnangul Põhiseaduse § 1 kohaselt kehtib demokraatia põhimõte ja väljendusvabadus. Väljendusvabadus on tema hinnangul selle põhimõttega immanentselt kaasnev, samadel seisukohtadel on olnud põhiseaduse kommentaaride autorid ja tema loeb sealt välja, et õigusriigis võivad põhivabaduste piirangud tuleneda ainult äärmisest vajadusest ega ei tohi moonutada piiratavat õigust ja vabadust, olemust. See tähendab, et kõik sellised piirangud peavad olema selgelt määratletud ja olema proportsionaalsed ja asjakohased. Väljendusvabadus on põhiõigus, see on väga oluline õigus, ilma milleta tegelikult demokraatia ei toimiks. Põhiseaduse § 45 kohaselt võib seadus piirata õigust väljendusvabadusele muuhulgas avaliku korra kaitseks, kuid talle jääb arusaamatuks milline on käesoleval seaduses sätestatud väljendusvabaduse piirang, et KorS ettenähtu tema hinnangul praegu selleks ei kvalifitseeru, sest seal ei ole ammendatavat loetelu ja talle tundub, et hetkel on kaalul rohkem, kui see, kas keegi häiris kedagi või ei häirinud, et kaalul on põhiseadusega ettenähtud põhiõigused ja talle tundub, et politsei- ja piirivalveameti käsitluse kohaselt on tal lubatud piirata või riivata põhiseaduses sätestatud põhiõigusi mingisuguse lahtise loetelu alusel, mille sisustab Politsei - ja Piirivalveamet ise ehk siis jõustruktuur. A. A. hinnangul ei oleks tulnud väärteomenetlust alustadagi ja see tuleb lõpetada (kohtutoimik tl 52). Kaebuse esitaja J. V. märkis 12.12.2023 toimunud kohtuistungil, et tema koos A. A.ga koos mõtlesid selle peale, et lipp peaks tähelepanu juhtima siis sellele, et Tallinna südalinnas avalikus ruumis on väljapandud küüditaja bareljeef ja nende eesmärk ei olnud mitte niivõrd kedagi 8 häirida, vaid juhtida tähelepanu sellele, et see bareljeef on seal Tallinna kesklinnas ning tema seal olek on kohatu. Nad selle lipuga tahtsid juhtida veelkord tähelepanu selle, et see bareljeef võib kedagi häirida. Nimelt eriti häirida neid, kes
4. aastal, kus J. S. küüditamise operatiivgrupis osales, et neid inimesi, keda
5. aastal küüditati nende järeltulijaid ja kõiki represseerituid, et see oli nende peamine motiiv. Lipp üles panna oli A. A. idee ja tema oli selle ideega algusest peale kursis ja ta kiitis selle heaks. Kaebuse esitaja kinnitas, et tema leidis, et peab A. A.t selle idee realiseerimisel toetama. Selle idee peale nad tulid siis, kui Kirjanike Liidu Üldkogu oli hääletanud küüditaja bareljeefi alles jätmise poolt. Tema ja A. A. leidsid, et küllap ka kirjanikud ei ole piisavalt teemasse süvenenud. Sellepärast, et ka meedias ilmus selliseid arvamusavaldusi nagu oleks J. S. olnud hoopis mingi juhuslik manukas selle küüditamise juures, et tegelikult nagu dokumendid üheselt tõestavad oli J. S. küüditamise operatiivgrupi liige. Nemad leidsid selleks, et inimesed süveneksid piisavalt, tuleb selle teemaga jätkata. Kaebuse esitaja J. V. kinnitas kohtus, et tema ja A. A. leidsid, et tegemist on avaliku ruumiga, bareljeef ilmestab avalikku ruumi, bareljeef ei olnud ruumis sees, siis ei peetud vajalikuks küsida majaomaniku luba. Nendel oli tol korral teadmine ja nad ei näinud võimalust, et ENSV lipu eksponeerimine protesti või kunsti kaalutlustel saaks olla kuidagimoodi karistatav. Nad teadsid, et ka näiteks L. L. oli ka eksponeerinud ENSV lippu mõned aastad tagasi. Nad teadsid, et ka nendel aktsioonidel, mida viisid läbi rahvaliikumine, siis ka seal kasutati ENSV lippu, seda lippu kasutatakse ka näidendites, filmides jne. Nad ei tulnud selle peale, et see võibolla mingil moel karistatav ja lisatõendiks sellele on ka asjaolu, et politsei avaldas ise ka meedias selle pildi, kus on eksponeeritud ENSV lipp, et kui meie poolt püstitatud, ülesseatud ENSV lippu võis näha loomulikul kujul selle hoone küljes lehvimas võibolla mõnel kümnel inimesel, siis meedia eksponeeris seda oma külgedel ja niimoodi, et seda lippu võisid näha sajad tuhanded inimesed ja keegi ei süüdista ju meediat, et meedia seda tegi. J. V. hinnangul järelikult ka meedia ja üldlevinud arvamuse kohaselt ei pruukinud selle lipu eksponeerimine olla karistatav. J. V. kinnitas, et temale teadaolevalt sai märgitud lipp ostetud just selle nn kunstiteose jaoks. Ta ise on teismees eemaldanud hulga ENSV lippe ja ta ei ole neid alles hoidnud. Kohtus J. V. kinnitas, et tõepoolest kirjutas ta artikleid selle mõtte kohta, et J. S. bareljeefi kõrval võiks rippuda ENSV lipp, see artikkel ilmus päev enne ja, kui Kirjanike Liit oleks tahtnud mingit oma reageeringut väljendada, siis ilmselt ei oleks jõutud seda teha. Kuid tema hinnangul on bareljeefi koht kohatu, sest J. S. oli küüditamise operatiivgrupi liige ja oli määratud sinna kommunistliku partei aktivistina, et ta ei olnud mingi juhuslik liige, vaid ta oli seal tulenevalt oma poliitilistest veendumustest ja selletõttu ka osales küüditamises. Need taustateadmised, mis selgusid selle põhjal, mida J. S. pärast tegi ja mida ta kirjutas – need selgitasid üheselt seda, et J. S. mitte mingil määral ei kahetsenud oma osalemist Eesti inimeste küüditamises ehk kuriteos, mida on määratletud inimsuse vastaseks kuriteoks. J. V. kinnitas, et lippu üles pannes nägi ta seal rida isikuid mööda minemas, ta nägi ka ühte peomeeleolus seltskonda nende lähedal, kes ei pööranud nende tegevusele mitte vähimatki tähelepanu ja ta võib - öelda, et ta ei tundnud selletõttu pettumust (kohtutoimik tl 50 pöördel – 51 pöördel). Kohtulike vaidluste käigus kaebuse esitajate esindaja juhtis kohtu tähelepanu faktile, et A. A. ja J. V. on selgitanud tausta ja J. S. bareljeefiga seotud vaidluse olemust ja selle pikaajalisust ja seda, et see bareljeef häiris kaebajaid. Kaebajad soovisid oma teoga tähelepanu juhtida sellele, et see bareljeef sinna meie linnaruumi kuidagi ei sobi. Küsimus on põhimõtteline selle koha pealt, et väljendusvabadus sellise oma häiringu väljatoomiseks on väga oluline põhiõigus. 9 Igasugune väljendusviis, sealhulgas ka kunstiteos võibolla igati häiriv ja šokeeriv, aga see ei tähenda, et see oleks kuidagi keelatud või seda võiks keelata sellisel kujul. Riigikohus on leidnud, et igasse pisirikkumisse ei ole vajalik riigi sekkumine, iga pisirikkumine ei ole väärtegu. Tegemist ei ole olukorraga, kus ilmselgelt rikuti mingil viisil avalikku korda. Sellisel kujul nagu seda tehti – tähelepanu juhtimine lipuga ei saa olla häiriv. Väärteokoosseis ei ole täidetud,

§ 262koosseisu eeldused ei ole täidetud.

Konkreetsel hetkel, kui see lipp paigutati või, kui see lipp rippus Kirjanike Liidu majal, siis häirinud see lipp mitte kedagi, vähemalt ei ole tuvastatud ühtegi isikut, keda see lipp oleks häirinud. Kojamees, kes tunnistajana kohtuistungil osales ütles ka, et teda häiris see lipp see tõttu, et talle tuli lisatööülesanne ette – ta pidi lipu alla võtma, mis oli tugevalt kinnitatud. Kirjanike Liit, kui juriidiline isik jõudis selleni, et neid see siis häiris hoopis tagantjärgi, kui teo tagajärjed olid juba kõrvaldatud. Sellel hetkel on ka Kirjanike Liidu esimees selgelt väljendanud, et teda selline meelsusavaldus kuidagi ei häiri, kaks päeva hiljem tehti politseile väärteoteade juriidilise isiku Kirjanike Liidu poolt, kus leiti, et neid see ikkagi tagantjärgi häiris, aga Riigikohus on väga selgelt välja toonud, et kui teo toimepanemise hetkel tegu ei häiri kedagi, siis ei saa ka selle eest hiljem karistada, sest tagantjärgi hakatakse igasuguseid asju välja mõtlema, et selles mõttes on väga suur oht õiguskindlusele, kui selline käsitlus peaks läbi minema. Kohtu tähelepanu juhiti faktile, et paljud asjad häirivad inimesi. Kodanik A. A.t ja J. V.t häiris bareljeef, nad pöördusid ka politsei poole ja politsei ei algatanud väärteomenetlust ja mida ongi tarvis tõestada, antud asi ongi normaalne, et iga asjaga ei tulegi ju politsei poole pöörduda. Eeltoodut arvesse võttes taotles kaebuse esitaja esindaja kaebuse esitajate suhtes VTMS § 29 alusel väärteokoosseisu puudumise tõttu väärteomenetluse lõpetamist (kohtutoimik tl 51 pöördel – 52). Kohtuvälise menetleja esindajad märkisid, et kui kohtuvälise menetlejani jõudis informatsioon, et oli eksponeeritud ENSV lippu, kvalifitseeriti isikute tegu

§ 1511järgi, kuna ei olnud teada, kes selle pani ja mis oli selle teo eesmärk.

Tegemist oli keelatud sümboli eksponeerimisega avalikus kohas. Menetluse käigus selgus aga, et kelle poolt ja mis eesmärgil oli see lipp pandud, seega sai see tegu ka ümber kvalifitseeritud, see on tavaline menetluspraktika. Avaliku korra rikkumiseks peeti seda, et kaks meest vara hommikul, maja omanikelt luba küsimata (mitte linnavõim või politsei) otsustasid paigaldada või heisata ENSV lipu. Seda, et tegemist oleks olnud kunstiteosega, seal sellist tahvlit ei olnud, kuidas inimesed oleks pidanud aru saama, et tegemist on kunstiteosega. Kohtuväline menetleja on veendumusel, et see lipp oli häiriv Eesti inimeste jaoks. Ka koristaja ütles, et lisaks sellele, et ta pidi lisatööd tegema, teda häiris ka see, et Eesti rahva jaoks on selle lipuga seotud halvad mälestused ja menetlusalused isikud selle lipu ülespanemisel oleks pidanud ette nägema, et see võib häirida kõrvalisi isikuid. Kohtuväline menetleja märkis, et seda, kas tegu või rikkumine on suur või väike – jah, kas peab menetlema, asi võib ka otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, aga käesolevas väärteoasjas isikud ei ole seni oma teost aru saanud, ei ole oma süüd üles tunnistanud ja, kui nad oleks selle asja lõpetanud, siis oleks viimased leidnudki, et neil on õigus. Selles tulenevalt kohtuväline menetleja asus seisukohale, et otsus peab jõusse jääma. Kohtuväline menetleja märkis, et kui menetlusalustele isikutele ei meeldinud bareljeef, siis, seda tulnuks teistmoodi lahendada, kui nad soovinuks seda lippu sinna panna, siis tulnuks see kooskõlastada eelkõige 10 kinnistuomanikuga, linnavalitsusega, politseiga jms. Kohtuväline menetleja taotles kaebuse esitajate kaebuste rahuldamata jätmist ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata jätmist (kohtutoimik tl 52 – 52 pöördel). Kaebuse esitajate esindaja jurist Henno Nurmsalu kohtulike vaidluste käigus repliigi korras juhtis tähelepanu faktile, et KorS § 55 lg 1 p 2 kohaselt tulnuks tehtud teoga kedagi hirmutada, solvata, ähvardada, häirida või ohtu seada, kuid sellist asja ei juhtunud. Kohtuväline menetleja ei ole välja toonud, keda see tegu häiris – välja on toodud häiritud isikuna kojamees, kes on 35 aastat Eestis elanud, ei ole senini eesti keelt ära õppinud ja tuvastatud ei ole, mis teda häiris. Väärteomenetlusega on piiratud oluliselt isikute väljendusvabadust, kui ühte demokraatliku õigusriigi aluspõhimõtet (kohtutoimik tl 52 pöördel). Kaebuse esitaja A. A. selgitas repliigi korras, et tema hinnangul NSVL aegse sümboolika kasutamine avalikus ruumis ei ole keelatud ning sümboolika kasutamist reguleerib veel

1511, mis käesoleval hetkel ei ole kohaldatav. A. A. leidis, et ühtegi õigusnormi nad ei ole rikkunud – ükski seadus ei keela üles panna ENSV lippu. Kaebuse esitaja A. A. hinnangul märkimisväärseks tuleb pidada teadmist, et tehtud teo ajal korrakaitseorgan ei pidanud sekkuma, politsei ei läinud sellel ajal sündmuskohale, kui lipp oli seal üleval, politseid ei kutsutudki kohale ja keegi ei pidanud seda nii häirivaks ja kokkuvõttes asus A. A. seisukohale, et kogu see juhtum ei kuulu korrakaitseseaduse kohaldamisalasse (kohtutoimik tl 52 pöördel). Kohtuvälise menetleja esindaja kohtulike vaidluste käigus repliigi korras märkis, et lisaks kojamehele tundsid ennast häirituna veel vähemalt 13 inimest nagu tunnistaja kohtusaalis rääkis. Küll nad ei näinud seda, aga juba sellest infost olid nad häiritud. Kohtuväline menetleja märkis, et tema usub, et kui viimased isikud oleksid seda näinud, oleks nad olnud häiritud (kohtutoimik tl 53). Kaebus esitaja J. V. kohtulike vaidluste käigus sõna ei võtnud. Kohtuotsuse motiivid: Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud väärteoasjas kogutud materjalidega, samuti kohtuistungil menetlusosaliste esitatud seisukohtadega, uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et A. A. ja J. V. kohtule esitatud kaebused nende suhtes alustatud väärteomenetluse lõpetamiseks on asjakohased ja põhjendatud ning menetlusaluste isikute, nende esindaja jurist H. Nurmsalu koostatud kaebused kuuluvad rahuldamisele ja seda alljärgnevatel põhjendustel. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus 11 ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalustele isikutele s.t kaebuse esitajatele J. V.le ja A. A.le väärteoprotokollide ja vaidlustatud otsuse kohaselt

§ 262lg 1 ettenähtud süüteo toimepanemist (originaaltoimik tl 1-4, 5, 6, 19-22, 23).

Võttes arvesse teadmist, et menetlusalustele isikutele etteheidetud väärteo teokirjeldus on sisuliselt identne, siis kohus peab võimalikuks anda omapoolset hinnangut kohtuvälise menetleja poolt menetlusalustele isikutele inkrimineeritud

§ 262

lg 1 objektiivsele väärteokoosseisu mitteesinemise osas ühiselt.

§ 262

lg 1 näeb ette vastutuse avaliku korra rikkumise eest ja nimelt avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest karistatakse aresti või rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Kohtu hinnangul märgitud säte kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb sisustada korrakaitseseaduse sätete kaudu, mida kohtuväline menetleja ka teinud on. Süüdlase/süüdlaste käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab tuvastama, et tegu pandi toime avalikus kohas ja et selle teoga rikuti mõnda KorS §-s 55 või §s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-1-1-15-17, p 21.) Avaliku koha mõiste on sätestatud Korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) §-s
3. Selle normi tähenduses on avalik koht määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Käesolevas väärteoasjas on menetlusalustele isikutele etteheidetud KorS § 55 lg 1 p 2 nõuete rikkumist. KorS § 55 lg 1 p 2 kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil eelkõige on keelatud teist isiku sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada. Kohtu hinnangul ei ole väärteoasja menetluse raames kogutud ühtegi tõendit selle kohta, et A. A. või J. V. seda teinud oleks. Kaebuse esitajad ja nende esindaja ei välista, et KorS § 55 lg 1 p 2 isegi Põhiseaduse § 45 ja § 38-ga vastuolus ei ole, märgituga kohus ei nõustu ning seda alljärgnevalt. Antud väärteoasja menetluse raames ei ole tekkinud vaidlust selles, et A. A. olles koos J. V.ga läksid väärteoprotokollis ja nende suhtes koostatud väärteootsustes märgitud ajal s.o 22.07.2023 kella 05.02 ajal Harju tn 1, Tallinn asuva hoone juurde ning A. A. pani märgitud aadressil oleva hoonel olevasse lipuvardasse Eesti NSV - aegse lipu. Antud fakti on kinnitanud kaebuse esitajad A. A. ja J. V. kohtus (vt 12.12.2023.a kohtuistungi protokoll, kohtutoimik tl 49 pöördel – 51 pöördel). Kohtu hinnangul menetlusaluste isikute kohtus antud ütlusi tuleb pidada märgitu osas usaldusväärseteks ja haakuvateks teiste väärteoasjas kogutud tõenditega ja nimelt 31.07.2023 koostatud asitõendi vaatlusprotokolliga ning protokolli lisaks oleva videosalvestisega (originaaltoimik tl 45-51, toimiku juures olev digitaalne andmekandja tl 52 ümbrikus, kirjega „Harju 1 22.07.2023.a“). Märgitud tõenditest on näha, kuidas J. V. 22.07.2023 enne kella viite tassib redelit ning A. A. paneb temale väärteootsuses etteheidetud ajal ja kohas lipuvardasse Eesti NSV lipu. Vaatamata sellele, et 31.07.2023.a kohtuvälise menetleja poolt koostatud asitõendi vaatlusprotokollis on selle koostaja ekslikult märkinud et vaadeldavaks objektiks on Maxima XX videosalvestis saab kohus tõendi teksti uurides siiski aru, et vaadeldavaks videosalvestiseks on olnud digitaalsetel andmekandjatel olev teave s.o Tallinna linnakaamerate väljavõtted. Kohtu hinnangul märgitud eksimus menetlusdokumendis 12 ei muuda kõne all olevat tõendit ebausaldusväärseks, sest tõendis sisalduv teave haakub nii menetlusaluste isikute kohtus antud ütlustega kui ka 02.08.2023 kohtuvälise menetleja poolt koostatud asitõendi vaatlusprotokollis sisalduva teabega, millisest nähtub, et teostatud menetlustoimingu käigus on vaadeldud Eesti NSV lippu, milline kaebuse esitaja A. A. kinnituse kohaselt - oli tema poolt 22.07.2023.a Harju tn 1 hoonele (lipuvarras jääb Kuninga tänava suunas), kus asub ka Eesti Kirjanike Liidu esindus - püstitatud (originaaltoimik tl 53-56). Kohtu hinnangul kõne all olevates tõendites on tuvastamist leidnud fakt, et kaebuse esitajatele etteheidetud väärteo toimepanemise koht ja aeg on üheselt tuvastamist leidnud, vaidlust märgitu osas ei ole. Harju tn 1, Tallinn hooneosa, mis ulatub tänavale saab pidada avalikuks kohaks

§ 262lg 1 tähenduses, vaidlust selles ei ole.

Kaebuse esitajad asunud seisukohale, et tegelikkuses ei ole üheselt reguleeritud seda, kas Eesti NSV lippu tohib eksponeerida või mitte. Kohus tõdeb, et seadusandja ei ole koostanud ammendavat loetelu selle kohta, missugust propagandasümboolika, vaenu või vägivalla õhutamist toetava sümboolika kasutamine, eksponeerimine on lubamatu. Kohtu hinnangul märgitud teadmist toetab ka kaebuste esitajate poolt kohtule esitatud teatis väärteomenetluse nr 231523007144 alustamata jätmise kohta 17.10.2023.a (kohtutoimik tl 38-39). Märgitud tõendist nähtub, et ka kohtuväline menetleja tõdeb, et Riigikantselei poolt on moodustatud töörühm, kes alles kogub infot Eestis asuvate okupatsioonivõimu sümbolite ja mälestusmärkide kohta, mida ei tohiks eksponeerida. Väärteoasja kaebemenetluse raames menetlusalune isik A. A. on kinnitanud, et tema ostis Eesti NSV sümboolikaga lipu Interneti keskkonnast osta.ee ja lipp vardasse püsti panna tuli ka tema ideena. Kohus märgitus ei kahtle ning peab kaebuse esitaja sellekohaseid ütlusi usaldusväärseteks ning haakuvateks kaebuse esitaja J. V. kohtus antud ütlustega. Nimelt viimane kinnitab, et tõepoolest A. oli see, kes käis sellise idee välja, lipp oli A. poolt ostetud ja tema pidas vajalikuks ainult oma sõpra teostuses toetada. Kaebuse esitaja J. V. on kohtus kinnitanud, et nende tahteks oli see, et püstitatud lipp juhiks tähelepanu sellele, et Tallinnas, südalinnas, avalikkus ruumis on välja pandud küüditaja bareljeef. Oma teoga nad ei tahtnud kedagi häirida, vaid juhtida tähelepanu sellele, et selle bareljeefi asukoht on kohatu ning, et see bareljeef võib kedagi häirida – eriti neid inimesi, keda 1949.a küüditati või nende järeltulijaid või üldse kõiki represseerituid – see oli lipu püstitamise motiiv (kohtutoimik tl 50 pöördel). Kaebuse esitaja A. A. on kohtus andnud väga detailseid selgitusi selle kohta, missugusel põhjusel võttis tema plaani panna just Eesti Kirjanike Liidu maja külge kunstilise ning protestieesmärgilise performance performatiivkunsti teose avaldamiseks lipuvardasse Eesti NSV lipu. Nii on kaebuse esitaja A. A. selgitanud nii kohtule esitatud kaebuses kui ka kohtus, et tema olles ise Eesti Kirjanike Liidu liige peab äärmiselt häirivaks teadmist, et Harju tn 1, Eesti Kirjanike Liidu hoone küljel asub J. S. bareljeef s.o isikust, kes osales küüditamise operatiivgrupis ning, kes 1949.a osales küüditamises. Oma teoga tahtis ta lihtsalt juhtida tähelepanu, et selle bareljeefi asukoht on kohatu (kohtutoimik tl 50-51). Kohus ei välista, et A. A. ja J. V. idee tõmmata J. S. bareljeefi kõrvale Eesti NSV aegne lipp oli performatiiv-kunstilise väljenduse avaldus, sest vastupidiseid tõendeid kohtule esitatud ei ole. Võttes arvesse kaebuse esitajate kohtus antud selgitusi nende enda siseveendumuste osas, kohus tõdeb, et see on olnud kogu menetluse kestel järjepidev, kohtu märgitud teadmist toetab käesolevas väärteoasjas väärteotoimikus olev, kaebuse esitajate 28.08.2023 ja 29.08.2023 allkirjastatud ja kohtuvälisele menetlejale esitatud vastulauses sisalduv teave. Märgitud tõendist sisalduvast teabest nähtuvalt saab teha ühese järelduse selle kohta, et kaebuse esitajate 13 tegevus ei ole olnud suunatud avaliku korra rikkumisele

§ 262

lg 1 tähenduses (originaaltoimik tl 39-44), samuti toetab kohtu sellekohast veendumust J. V. 21.08.2023.a kohtuvälisele menetlejale edastatud e-kirjade väljavõtted, milliste sisus sisalduva teabe kohaselt annab kaebuse esitaja J. V. juba väärteomenetluse kestel menetlejale teada, millisel eesmärgil nendele väärteona etteheidetud tegu toime pandi (originaaltoimik tl 26-31). Kohtu hinnangul märgitud tõendid kinnitavad ja toetavad üheselt kaebuse esitajate kohtus avaldatud seisukohti, et nad ei tahtnud toime panna väärtegu, see oli aktsioon , milline nende endi veendumuse väljendamiseks. Kohus väärteoasja toimikus leheküljel 32 oleva tõendi jätab tõendikogumist välja, sest see on loetamatu ning kohtul puudub võimalus anda tõendile õiguslikku hinnangut (väärteotoimik tl 32).

§ 262hõlmab nii Kor

S § 56 lg-s 1 kui ka lg-s 2 kirjeldatud nõuded. Kuigi KorS § 56 lg 2 reguleerib olukorda, kus rikkumine ise leiab aset mujal kui avalikus kohas, avaldub selles teos kahjulik mõju või häiriv efekt teistele asjasse puutumatutele isikutele ja seega ka avalikule korrale. Kohtuväline menetleja on asunud seisukohale, et A. A. ja J. V. tegu – heisata Eesti NSV lipp avalikus linnaruumis lipuvardasse häiris ja tekitas halbu mälestusi kolmandatele isikutele. Samuti on kohtuvälise meneteleja hinnangul märkimisväärne teadmine, et menetlusaluste isikute eksponeeritud kunst tuletab meelde Eesti NSV aegu, inimesed seoses Venemaa agressiooniga Ukraina vastu on niigi tundlikumad ja haavatavamad. Kohtu hinnangul ühtegi sellekohast tõendit kogutud ei ole. Tegemist on kohtuvälise menetleja subjektiivse veendumusega menetlusaluste isikute poolt toimepandud teosse. Kohtu hinnangul ei ole kohtuväline menetleja üheselt menetlusaluste isikute suhtes koostatud väärteoprotokollides ega ka väärteootsustes kirjeldanud seda, kuidas kaebajad oma tegevusega teisi kõrval seisvaid inimesi häirisid. Kohtuväline menetleja on menetlusaluste isikute suhtes koostatud väärteoprotokollides ja otsuses kasutanud väljendit, et menetlusaluste isikute tegevus oli häiriv keskmise inimese seisukohast, sest inimesed tavapäraselt nii ei käitu. Kohtul puudub võimalus anda hinnangult selle kohta, kuidas mõõta või, milliste kriteeriumite alusel käesolevas väärteoasjas määrata, kes on keskmiseks inimeseks ja kes mitte, sest kohtuväline menetleja ka ise ei ole väärteoasja menetluse raames suutnud koguda selliseid tõendeid, millistes sisalduvale infole, teabele ja juhistele tuginedes oleks võimalik tuvastada keskmise inimese seisukohta, viimase tavapärast või tavapäratut käitumist. Kaebemenetluse kohtuliku uurimise käigus kuulati tunnistajana üle N. A., kes andis 15.11.2023 ütlusi selle kohta, et tema oli selleks isikuks, kes 22. juulil tööle tulles Harju tn 1, nägi Kuninga tn suunas Nõukogude okupatsiooniaegset lippu, mis ei olnud heisatud lipu heiskamise korrale. Tunnistaja kinnitas, et kõnealune lipp oli pandud J. S. bareljeefi juurde ning tal võttis väga kaua aega, et seda maha saada, sest selle ülespanija oli palju vaeva näinud. Lipu võttis ta maha kuskil kella 8.45 kuni 9.15 vahel. Kohtuvälisele menetlejale tunnistaja kinnitas, et teda häiris lipu üleval olemine, sest ta pidi lisatööd tegema, keegi ei oleks pidanud sel päeval lippu heiskama. Temale teadaolevalt oli Nõukogude ajal nõukogude võimuga palju probleeme ja väga ebameeldiv oli seda lippu näha. Kaebuse esitaja A. A. esitatud küsimustele märkis tunnistaja N. A., et üleval olnud lipust teavitas ta oma ülemust Xxxx. Samuti kinnitas tunnistaja, et lipu heiskamine tööalaselt on tema ülesanne (kohtutoimik tl 36 pöördel 37). 14 Kohtu hinnangul tunnistaja N. A. kohtus antud ütlusi selle kohta, kuidas toimus tema poolt kaebuse esitaja A. A. poolt üles pandud lipu avastamine, selle maha võtmine ning nähtust teavitamine oma ülemusele tuleb pidada usaldusväärseteks, kuna tunnistaja sellekohased ütlused haakuvad juba väärteoasjas tuvastatud asjaoludega s.t väärteo toimepanemise koha ja ajaga, samuti on tuvastatud faktiga, et lipuvardas oli nõukogude okupatsiooniaegne lipp (kohtutoimik tl 45-48, 62-65). Vaatamata märgitule tunnistaja N. A. ei suutnud kohtus anda piisavalt ütlusi selle kohta, mis teda püstitatud lipu juures häiris selliselt, et kohtul oleks võimalik tõdeda, et tõepoolest A. A., pannes Nõukogude Eesti sümboolikaga lipu vardasse häiris oma teoga tunnistajat sedavõrd, et viimane pidi midagi hingeliselt tavapäratut üle elama. Tunnistaja on kinnitanud, et lipu vardasse panek ja mahavõtmine kuulus tema igapäevaste tööülesannete hulka. Kohus asub seisukohale, et märgitust tulenevalt ei saanuks sellise tegevuse nagu lipu lipuvardast eemaldamine tunnistajat häirida

§ 262lg 1 tähenduses.

Tunnistaja N. A. kinnitas küll kohtus, et nõukogude sümboolika nägemine tekitas temas paha tunde, kuid tunnistaja ei avaldanud ega kirjeldanud sisuliselt, mida ta n-ö selle paha tunde all silmas pidas või, mida ta täpsemalt tajus sellist, millise teadmise hindamise tulemusel oleks käesoleval hetkel kohtul võimalik menetlusalusele isikule A. A.le tema poolt tehtule ette heita

§ 262lg 1 tähenduses teise isiku häirimist.

Kohtule ei olnud tunnistaja N. A.i ütlused selle kohta, et tema oli 22.07.2023.a nähtust häiritud piisavalt veenvad. Kohtus kuulati 12.12.2023 tunnistajana üle ka Eesti Kirjanike Liidu xxxx T. A., kes andis detailseid ütlusi selle kohta, kuidas temale sai teada 22.07.2023.a toimunu, Nii on viimane kinnitanud, et temale helistati Delfist kella 11 paiku ning anti teada, et Harju tn 1 hoone külge on heisatud punalipp. Kui nende töötaja Harju tn 1 jõudis, siis seda punalippu seal enam ei olnud. Kirjanike Liidu hinnangul oli tegemist kohatu teoga ning seetõttu tegi ta 23. juunil ka politseile väärteoteate. Tunnistaja T. A. märkis, et süüteoteade esitati Kirjanike Liidu nimelt. T. A. kinnitas, et ega tema isiklikult seda nii tähtsaks ei pidanudki, kuid avalduse esitamine oli eestseisuse seisukoht, kuigi keegi seda lippu ise ei näinud. Kohtu hinnangul tunnistaja märgitud ütlusi osaliselt tõendab kohtuvälisele menetlejale Eesti Kirjanike Liidu nimelt 23.07.2023 esitatud süüteoteade, millises palutakse politseil alustada menetlust, kuna 22.07.2023.a kell 05.00 kinnitati Kirjanike Maja, Harju tn 1 külge ENSV lipp, millist peetakse kohatuks ja lubamatuks (väärteotoimik tl 59-61). VTMS § 87 näeb ette, et väärteoasja arutatakse menetlusaluse isiku suhtes väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Riigikohtu praktika kohaselt tähendab see, et kohus on asja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk faktiliste asjaoludega ning tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid. Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokollis tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks (vt Riigikohtu lahendit 3-1-1-88-14). Karistusseadustiku § 15 lõike 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

§ 16

lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Käesoleval hetkel ei ole menetlusalusalusele isikule A. A.le, kes lipu ostis ja vardasse pani ja J. V.le, kes seda pealt vaatas ette heidetud veel kellegi teise n-ö häirimist, kui tunnistaja N. A.i ning isegi kui tuleks jaatada kellegi kolmanda isiku häiritust kõne all olevast teost, siis kohtu hinnangul kaebuse esitaja A. A. poolt toime pandud teos puudub KaS § 262 lg 1 subjektiivne koosseis kuna viimase käitumine ei olnud suunatud avaliku korra rikkumise toimepanemisele. Kuid kohus menetledes käesolevat väärteoasja ei pea samuti kohaseks väljuda väärteoasja materjalide piiridest. 15 Kohtule on tõendina esitatud anonüümse n-ö väärteoteate tekst. Märgitud tõendi jätab kohus tõendikogumist välja, kuna kohtul puudub võimalus anda hinnangut selle kohta, kust antud tõend pärineb ning mida sellega kohtuväline menetleja tõendada on soovinud (väärteoasja toimik tl 68). Kaebuse esitajate suhtes koostatud väärteoprotokollides, otsuses ja ka kohtus on kohtuväline menetleja ette heitnud, et kaebajad oleks pidanud enne lipu püstitamist saama loa kasvõi majaomanikult. Kohtuväline menetleja ei ole väärteoprotokollis ega ka otsuses välja toonud, kellelt täpselt. Väärteoasja menetluse käigus ei ole ka kohtuväline menetleja ise üheselt tuvastanud, kellelt kaebuse esitajad märgitud loa oleks pidanud küsima või, kes on Harju tn 1 majaomanik. Märgitust tulenevalt peab kohus tehtud etteheidet asjakohatuks. Kokkuvõtvalt kõne all oleva väärteoasja kohtuliku uurimise käigus leidis tuvastamist fakt, et kaebuse esitaja A. A. ostis ENSV sümboolikaga lipu, heiskas väärteootsustes märgitud ajal ja kohas lipu Harju tn 1, Tallinn hoone lipuvardasse ja kaebuse esitaja J. V. vaatas seda pealt ning oma sellise tegevusega kaebuse esitajad kedagi ei häirinud. Kohtu hinnangul J. V.t ei ole võimalik vaadelda kui väärteo täideviijat ega ka kaastäideviijat ning kohtul jääb arusaamatuks, miks viimase suhtes väärteomenetlus kohtuvälise menetleja poolt lõpetatud ei ole. Vastavalt väärteomenetluse seadustiku §-le 2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti, ja arvestades väärteomenetluse erisusi.

§ 23kohaselt on väärteo puhul on karistatav üksnes täideviimine.

J. V. aga lippu ei ostnud, samuti seda lipuvardasse ei pannud. Eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et tuleb Politsei - ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida – Harju politseijaoskonna menetlustalituse üldsüütegude menetlusgrupi eriasjade uurija K. P. 22.09.2023 otsus väärteoasjas nr 2315,23,005173, millega J. V.t karistati

§ 262lg 1 järgi rahatrahviga 40 trahviühikut, s.o summas 160.- eurot ja A.

A.t karistati

§ 262lg 1 järgi rahatrahviga 40 trahviühikut, s.o summas 160.- eurot.

Tühistatu osas tuleb teha uus otsus. Kohtu hinnangul nii A. A.le kui ka J. V.le väärteoasjas nr 2315,23,05172 etteheidetud tegu ei täida

§ 262

järgi karistatava avaliku korra rikkumise objektiivset ega subjektiivset koosseisu ning nende suhtes väärteoasjas alustatud väärteomenetlus tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Seoses sellega, et menetlusaluste isikute suhtes alustatud väärteomenetlus lõpetatakse, peab kohus vajalikuks kohtuotsuse jõustumisel tagastada A. A.le tema poolt ostetud Eesti NSV sümboolikaga lipu, milline asub hoiul kohtuvälise menetleja juures, digitaalsed andmekandjad jätab väärteoasja materjalide juurde. Kohtunik Katre Poljakova /allkirjastatud digitaalselt/ 16