← Eesti

1-23-1763/24

Obsah (10)§ 216§ 390§ 154§ 306§ 261§ 151§ 2861§ 227§ 262§ 175

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 1-23-1763 20. märts 2024 Eesistuja Saale Laos, liikmed Juhan Sarv ja Heili Sepp Kriminaalasi Raul Ros

) § 262 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile, leides, et süüdistusaktis on järgmised puudused: 1) R. Rosenbergi ja M. Reinupi süüdistuste menetlemine ühe kriminaalasja raames oleks vastuolus

§ 216

lg-ga 1, sest prokuratuur ei heida neile ette mitte ühtegi ühiselt toime pandud kuritegu. Ehkki väidetava omastamise asjaolud on mõlema süüdistatava puhul sarnased ja selle süüdistuse kohta käivad tõendid osaliselt kattuvad, on siiski tegemist eraldi 1-23-1763 tegudega. R. Rosenbergi ja M. Reinupi süüdistuste ühine menetlemine muudab kriminaalmenetluse mõlema süüdistatava jaoks ajamahukamaks ja kulukamaks. Lisaks on keeruline mõista, millised tõendid puudutavad üht ja millised teist süüdistatavat; 2) süüdistus on üldsõnaline ja deklaratiivne ning selles kajastatakse asjaolusid puudulikult. R. Rosenbergile ja R. Reinupile heidetakse omastamisena ette selliste otsuste tegemist, mille tulemusena andis Maaelu Edendamise Sihtasutus (MES) koroonapuhangust tingitud kahjude ületamiseks mõeldud laene ettevõtjatele, kes ei vastanud laenu saamise tingimustele. Sellega pöörasid süüdistatavad MES-i vara laenusaajate kasuks. Kuna süüdistatavatel oli juhatuse liikmetena kohustus seista MES-i varaliste huvide eest, samuti järgida seadusandja kehtestatud toetusmeetmete eesmärki ja laenude andmise tingimusi, oli niisugune varakäsutus ebaseaduslik. Süüdistatavad rikkusid juhatuse liikme kohustust käsutada MES-i vara põhikirjast tulenevate volituste piires ja tavaliselt oodatava hoolsusega. Maakohus tõi sellise süüdistuse puhul esile järgmised puudused: a. süüdistatavate hoolsuskohustuse rikkumine on sisustamata; b. ehkki R. Rosenbergi tegu on kvalifitseeritud mh KarS § 201 lg 2 p 3 järgi, pole süüdistusaktis põhjendatud, miks ta on ametiisik; c. süüdistuse kohaselt ei vastanud laenusaajad laenu saamise tingimustes nimetatud raskustes oleva ettevõtja tunnustele ja neil polnud likviidsusnappust. Samas on need kriteeriumid süüdistuses piisavalt avamata; d. süüdistusele lisatud tabelis on alusetult laenu saanud ettevõtjad grupeeritud nende tingimuste järgi, mida laenu andmisel rikuti. Osal juhtudel on prokuratuur leidnud, et kuna laenu saanud äriühing registreeriti koroonakriisi alguses, ei saanud likviidsusnappus tekkida koroonapuhangust. Süüdistuses pole aga avatud, millal need äriühingud registreeriti ja millist kuupäeva peab prokuratuur koroonakriisi alguseks; e. süüdistuses on osa äriühingute puhul üldsõnaliselt välja toodud, et äriühingu märgitu kohaselt ei ole probleemid põhjustatud koroona mõjust. Süüdistuses pole täpsustatud, kus, millal või kellele see teave liikus; f. pidades rikkumiseks seda, et laenusaajatel polnud likviidsusnappust, pole prokuratuur süüdistuses näidanud, milliste asjaolude põhjal seda leiti; g. süüdistuses ei ole avatud, miks on mõnel juhul väidetud, et laenusaaja tegevusala või tegutsemisvorm ei kuulu meetme eesmärgi sihtgruppi, ega ole ka täpsustatud, kas see on nii tegevusala või tegutsemisvormi tõttu; h. etteheide, et äriühing soovis saada tavatingimustel laenu, kuid suunati koroonameetmesse, jättes koroonakahju olemasolu kontrollimata, on samuti üldsõnaline ega võimalda mõista, kes, mida ja millal tegi või ei teinud; i. süüdistuses heidetakse omastamisteona ette laenude andmist. Võlaõigusseaduse kohaselt tuleb laenusaajal laenusumma laenuandjale tagastada. Seetõttu jääb süüdistuse põhjal selgusetuks, kuidas jätsid süüdistatavad raha laenates senise omaniku tema varast kestvalt ilma ja manifesteerisid omastamistahet; j. heites süüdistatavatele ette, et nende otsuste tõttu said laenu ka äriühingud, kes ei vastanud laenu andmise tingimustele, pole süüdistuses välja toodud ühtegi konkreetset 2

(11)1-23-1763 otsust, mis R. Rosenberg või M. Reinup vastu võtsid. Süüdistusakti lisas on viidatud süüdistatavate allkirjastatud laenulepingutele, kuid süüdistusest ei ilmne, kuidas nende allkirjastamiseni jõuti ning millised otsustused sellele eelnesid; k. jääb selgusetuks, kas süüdistatavatele heidetakse ette pelgalt laenulepingute allkirjastamist või veel midagi; l. süüdistuse põhiteksti ja selle lisa vahel on vastuolud nii laenulepingute arvu kui ka nende allkirjastamise kuupäevade osas; 3) tõendite loetelule lisatud selgitused selle kohta, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse, on ebamäärased. Nende põhjal jääb olulises osas arusaamatuks tõendatavate asjaolude seotus süüdistusega.
  1. Maakohus märkis, et tegemist on mahuka kriminaalasjaga, milles kuluks kohtuistungi algusest kuni kohtulahendini jõudmiseni kõige vähem poolteist aastat. Kui kohus võtaks sellise kriminaalasja menetlusse olukorras, kus on juba ette näha, et süüdistus on sisustamata ja menetlus päädiks tõenäoliselt õigeksmõistmisega, ei oleks see kooskõlas õiglase kohtumenetluse ega kohtuliku arutamise katkematuse ja viivitamatuse põhimõtetega. Menetlusosaliste säästmiseks tuleb süüdistusakt prokuratuurile tagastada.
  2. Maakohtu määruse vaidlustas nii prokuratuur, leides, et süüdistusakt vastab nõuetele, kui ka R. Rosenbergi kaitsja Rene Varul, kes märkis, et kui prokuratuur on koostanud puuduliku süüdistusakti, mis toob tõenäoliselt kaasa süüdistatavate õigeksmõistmise, siis eelistab ta kriminaalasja arutamist sellise akti alusel.
  3. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
  4. novembril 2023 nii prokuratuuri kui ka kaitsja määruskaebuse, tühistas maakohtu määruse ja saatis süüdistusakti maakohtu samale kohtukoosseisule kohtuliku eelmenetluse jätkamiseks.
  5. Kohtukolleegiumi arvates ei saa süüdistusakti tagastamise aluseks olla maakohtu järeldus, et R. Rosenbergi ja M. Reinupi süüdistuste menetlemiseks puudub

§ 216lg-s 1 sätestatud alus.

Maakohtul on võimalik kriminaalasjad

§ 216lg 6 alusel ise eraldada.

  1. Maakohus esitas tõendite loetelule põhjendamatult rangeid nõudmisi. Kohtukolleegium möönis, et osa tõendite puhul ei selgu süüdistusaktist nende otsene seos süüdistusega, kuid üldisemas plaanis on siiski tegemist süüdistusega seotud tõenditega. Süüdistusaktis loetletud tõendite sisu peab olema seostatav konkreetse süüdistusega ja praegusel juhul see nii ka on. Kuivõrd asjakohane on iga tõend eraldivõetuna, saab otsustada kohtuliku uurimise käigus. Süüdistusakti põhjal tekkinud kahtlus tõendite asjakohasuses ei anna alust süüdistusakti prokuratuurile tagastada.
  2. Alusetu on maakohtu etteheide, et omastamissüüdistus on liiga üldsõnaline. Süüdistus ei pea sisaldama asjaolusid, millega saab põhjendada isiku karistamise aluseks olevaid järeldusi. Omastamise koosseisutunnusele enda või kolmanda isiku kasuks pööramine vastab süüdistuse kohaselt laenu andmine äriühingutele, mis ei täitnud koroonameetme tingimusi. Kas selline tegu on tõendatud ja kas prokuratuur andis sellele korrektse õigusliku hinnangu, saab selguda alles pärast tõendite uurimist, mitte kohtu alla andmise staadiumis. Süüdistuses kasutatud terminid likviidsusnappus ja raskustes ettevõtja on arusaadavad. Süüdistuses ei ole tarvis selgitada, kuidas jõuti tõdemuseni, et äriühingul ei olnud likviidsusnappust. Enne koroonakriisi algust asutatud äriühingute registreerimisaja märkimata jätmine ei takista kaitseõiguse teostamist. Vastuolu süüdistusakti lisa ja süüdistuse teksti vahel on kergesti kõrvaldatav. 3

(11)1-23-1763 MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kaitsjate määruskaebus ja täiendav selgitus
  1. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse R. Rosenbergi kaitsjad, kes paluvad tühistada ringkonnakohtu määruse prokuratuuri määruskaebuse rahuldamise osas ja/või muuta ringkonnakohtu määruse põhjendusi.
  2. Kaebajad ei nõustu ringkonnakohtu hinnanguga, et R. Rosenbergi omastamistahte manifesteerimine on süüdistuses sisustatud. Omastamistahte manifesteerimistegu ei saa seisneda laenu andmises, kuna laenusaajal tuleb laenusumma laenuandjale tagasi maksta. Omastamine eeldab, et toimepanija looks vara suhtes omandilaadse seisundi ja eitaks vara tegeliku omaniku õigusi varale. Seega saaks praegusel juhul omastamisest rääkida siis, kui laenusaajad jätaksid MES-ilt saadud laenu endale. Sellist etteheidet süüdistusaktis ei ole. Laenusaajad ei ole laene endale jätnud, vaid nad maksavad neid MES-ile tagasi. Laenusumma tagastamisel võib küll tekkida raskusi, kuid see ei ole omastamine.
  3. Kui vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramiseks on vara omaniku nõusolek, ei ole tegemist ebaseadusliku teoga. R. Rosenberg allkirjastas laenulepingud, millele eelnes MES-i analüütikute, krediidikomitee ja/või nõukogu heakskiit. Süüdistuses ei ole etteheidet, nagu oleks R. Rosenberg väljastanud laene omal algatusel või salaja.
  4. Süüdistus ei tohi olla asjaoludega sisustamata tekst, mille põhjal ei ole süüdistataval võimalik isegi hüpoteetiliselt aru saada, mida talle omastamisena ette heidetakse. Süüdistusakti tagastamise eesmärk on vältida tarbetut kohtumenetlust, tehes juba varakult kindlaks, kas konkreetse süüdistusega on vaja üldmenetlus läbida. Selle asemel, et korraldada mahukas ja koormav kohtulik arutamine, on juba praegu võimalik öelda, et kuivõrd süüdistusest on puudu omastamistahte väljendamise asjaolud, siis on süüdistusakt selles osas kohtumenetluseks õiguslikult kõlbmatu.
  5. Vastuseks Riigikohtu kirjalikule küsimusele, millist lõpptulemust R. Rosenbergi kaitsjad praeguses määruskaebemenetluses taotlevad, vastasid nad
  6. veebruaril 2024 järgmist. Kaitsjate arvates on esmatähtis Riigikohtu seisukoht, kas omastamistahte manifesteerimine tuleks kajastada süüdistuses või on tegemist tõendamistasandi küsimusega ja süüdistusest ei peagi nähtuma asjaolusid, millisel viisil väidetav omastamine toime pandi. Kaitsjad vaidlustasid maakohtu määruse seetõttu, et kui prokuratuur on koostanud puuduliku süüdistusakti, mis toob tõenäoliselt kaasa süüdistatavate õigeksmõistmise, siis eelistab süüdistatav, et kohus arutab asja sellise süüdistusakti alusel, mitte ei saada akti tagasi prokuratuuri. Kuivõrd vaidlus on praegu taandunud süüdistusakti nõuetekohasusele ja süüasja ei ole seetõttu võimalik lähiajal lahendama asuda, siis ei ole enam aktuaalne ka kaitsjate algne soov tühistada süüdistusakti tagastamine prokuratuurile. Seetõttu täpsustavad kaitsjad, et ringkonnakohtu lahendile esitatud määruskaebuses on silmas peetud ringkonnakohtu määruse tühistamist ka selles osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsustuse tagastada süüdistusakt prokuratuurile. Kaitsjate eesmärk on maakohtu määruse kehtima jäämine olemasoleval kujul. Prokuratuuri vastus
  7. Prokuratuur palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja kaitsjate
  8. veebruari
  9. a vastuses esitatud taotluse maakohtu määruse jõustamiseks läbi vaatamata, märkides järgmist.
  10. Kaitsjate kaebuse eesmärk ja argumendid on vastuolulised. Kaitsjad on kõigis kohtuastmetes väitnud, et süüdistusakt ei vasta nõuetele ja sellise akti põhjal ei saa kaitseõigust teostada. Samas 4
(11)1-23-1763 ei ole kaitseaktis ega määruskaebustes süüdistusakti prokuratuurile tagastamist taotletud. Kaitsja vaidlustas maakohtu otsustuse süüdistusakti prokuratuurile tagastamise kohta. Süüdistusakti prokuratuurile tagasisaatmist ei taotlenud kaitsjad ka Riigikohtule esitatud määruskaebuses, milles sooviti üksnes ringkonnakohtu põhjenduste muutmist. Süüdistusakti prokuratuurile tagastamist asusid kaitsjad taotlema alles
  1. veebruari
  2. a vastuses Riigikohtule. See taotlus on aga esitatud pärast määruskaebetähtaja möödumist ja tuleb seetõttu jätta läbi vaatamata.
  3. Alusetu on kaitsjate väide, et süüdistuses pole ära näidatud, milles seisnes omastamistahte manifesteerimine. See, kas laenude andmist saab pidada omastamiseks, on kriminaalasja üks keskseid õiguslikke küsimusi, millele ei saa vastata kohtulikus eelmenetluses. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT (I) Määruskaebemenetluse piiridest
  4. Kolleegium nõustub prokuratuuriga selles, et R. Rosenbergi kaitsjate positsioon käimasolevas menetluses on olnud vastuoluline ja ebaselge. Maakohtus toimunud eelistungil toetas R. Rosenbergi kaitsja M. Reinupi kaitsja taotlust süüdistusakt tagastada. Kui maakohus süüdistusakti prokuratuurile tagastas, siis vaidlustas R. Rosenbergi kaitsja selle otsustuse, leides, et ehkki süüdistusakt on puudulik, tuleks kriminaalasja arutada selle järgi. Pärast seda, kui ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse nii kaitsja kui ka prokuratuuri kaebuse alusel ja kohustas maakohut jätkama menetlust olemasoleva süüdistusakti põhjal, taotlevad kaitsjad Riigikohtult kas ringkonnakohtu määruse tühistamist prokuratuuri määruskaebuse rahuldamise osas ja/või ringkonnakohtu põhjenduste muutmist. Kaitsjate taotluse selline sõnastus ei hõlma ringkonnakohtu määruse tühistamist osas, millega teise astme kohus rahuldas ka kaitsja määruskaebuse ja tühistas maakohtu otsustuse süüdistusakti prokuratuurile tagastamise kohta. Samas räägitakse kaebuse põhiosas siiski ka süüdistusakti prokuratuurile tagastamisest kui võimalusest vältida tarbetut kohtumenetlust (vt käesoleva määruse punkt 12).
  5. Selgitamaks, millist lõpptulemust kaitsjad määruskaebust esitades silmas pidasid, küsis Riigikohus neilt seda kirjalikult. Ehkki kaitsjate vastuse kohaselt on nende eesmärk maakohtu määruse jõustamine, ei veena vastuse sõnastus koosmõjus määruskaebuse taotlusega kolleegiumi selles, et selline siht oli kaitsjatel juba kaebust esitades. Järelikult tuleb määruskaebust tõlgendada nii, et selles taotletakse üksnes ringkonnakohtu määruse põhjenduste muutmist. Esmakordselt alles kaitsjate vastuses ehk pärast määruskaebetähtaja möödumist esitatud soovi maakohtu määruse jõustamiseks jätab kolleegium tähelepanuta. 19.

§ 390lg 2 kohaselt vaadatakse määruskaebus läbi kaebuse piires.

Kolleegium saab piirduda vaid ringkonnakohtu põhjendite hindamisega, mida määruskaebuses taotletakse. Seda tehes ei ole kolleegium seotud kaebuse õigusliku põhjendusega (

§ 390lg 1 ja § 3602 lg 2).

Käesolevas asjas peab kolleegium eriti silmas

§ 390

lg 5 kolmandast lausest tulenevat ülesannet tagada seaduse ühetaoline kohaldamine ja õiguse edasiarendamine. (II) Süüdistuse sisust

  1. Mõnda erandit kõrvale jättes jagab kolleegium üldjoontes ringkonnakohtu vaadet, et maakohtu etteheited süüdistusele olid alusetud.
  2. Riigikohus on selgitanud, et süüdistuse sisus (

§ 154

lg 3 p 2) tuleb karistusõiguslikult olulisi asjaolusid kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi (RKKK 5

(11)1-23-1763 19.04.2022, nr 1-18-158/266, p 100). Süüdistusakti lõpposas märgitavas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb obligatoorselt ära näidata kõik need tema käitumise aspektid, mis prokuratuuri arvates moodustavad kuriteokoosseisu. Seega määrab just materiaalõigusest tuleneva kuriteokoosseisu olemus (koosseisutüüp, selles sisalduvate üksikute tunnuste laad jne) nõuded sellele, millises ulatuses ja viisil tuleb süüdistusakti lõpposas süüdistatava käitumist kirjeldada. (RKKK 22.12.2006, nr 3-1-1-96-06, p 13) Teisisõnu on süüdistuses tarvis asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud (RKKK 07.12.2020, nr 1-17-3371/311, p 66).
  1. Süüdistuse teokirjeldusele võib olla etteheidetav nii ebakonkreetsus kui ka lugeja tähelepanu hajutamine ebaoluliste üksikasjadega (vt ka nt viidatud otsus nr 1-17-3371/311, p 68, samuti RKKK 18.04.2023, nr 1-22-7076/23, p-d 16–19). Süüdistus tuleb formuleerida keeleliselt korrektselt, loogiliselt struktureerituna ja ülevaatlikuna, vältides põhjendamatuid kordusi (RKKK 15.05.2020, nr 1-18-4590/82, p 34). Süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus. Süüdistusaktis faktiliste asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub suuresti konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest. (RKKK 07.11.2011, nr 3-1-1-83-11, p 10)
  2. Süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte aga süüdistuses. (RKKK 16.11.2010, nr 3-1-1-83-10, p 19; 12.03.2021, nr 1-17-11182/234, p 20) Süüdistuse teokirjeldus ei pea üldjuhul olema sama üksikasjalik nagu süüdistust kinnitavate tõendite sisu. Süüdistuses on liigne kajastada asjaolusid, millest prokuratuur üksnes järeldab koosseisupäraste faktide olemasolu. Kuigi süüdistuse esmane ülesanne on anda edasi just seda tegevust või tegevusetust, millega süüdistatav prokuratuuri hinnangul kuriteokoosseisu täitis, tuleb selles mõnikord siiski kirjeldada ka väidetava kuriteo konteksti mõistmiseks olulisi taustafakte, millel ei ole otsest karistusõiguslikku tähendust.
  3. Menetletavas asjas leidis maakohus, et süüdistus on üldsõnaline ega kajasta olulisi asjaolusid (vt lähemalt käesoleva määruse punkti 2 alapunkt 2). Kolleegiumi arvates on need etteheited enamuses õigustamatud. Maakohtu nõutud detailid, nagu näiteks laenusaajate äriregistrisse kandmise kuupäevad, ei ole omastamissüüdistuse olemuse mõistmiseks olulised. Osalt muutnuks need süüdistuse sisu ebaülevaatlikumaks.
  4. Teiseks eeldas maakohus süüdistuselt sisuliselt selles esitatud väidete põhjendust, mida eespool osutatud kohtupraktika järgi ei pea süüdistuses olema. Näiteks ei ole süüdistuses tarvis argumenteerida, miks käsitatakse KarS § 201 lg 2 p 3 järgi süüdistatavat ametiisikuna. Kellegi lugemine ametiisikuks (KarS § 288) on õiguslik hinnang ja seega piisab süüdistuses viitest süüdistatava ametikohale või ametialasele pädevusele, mille põhjal on võimalik otsustada, kas ta on ametiisik.
  5. Veel üks etteheide, mille maakohus omastamissüüdistusele tegi, oli see, et omastamistahte manifesteerimine kui kuriteo koosseisuline tunnus on faktidega sisustamata. Ka kaitsjate väitel ei ole süüdistuse põhjal võimalik aru saada, millist tegu R. Rosenbergile omastamisena ette heidetakse. Samas on maakohus ja kaitsjad siiski möönnud, et süüdistuse kohaselt seisnes omastamistegu MES-i arvelt laenude andmises sellistele ettevõtjatele, kes ei vastanud laenu saamise tingimustele. Küll aga ei saavat süüdistuses kirjeldatud laenude andmine olla omastamistahte manifesteerimine, sest laen tuleb laenusaajale tagastada ja süüdistuses pole väidetud, et MES-ilt laenu saanud ettevõtjad seda ei tee. 6
(11)1-23-1763 27. Kolleegium märgib, et maakohtu ja kaitsjate selline seisukoht väljendab mittenõustumist prokuratuuri õigusliku hinnanguga, mitte ei viita lünkadele süüdistuse teokirjelduses. Vastamine küsimustele, kas ettevõtjatele MES-i arvelt laenu andmine oli käsitatav MES-i raha pööramisena laenusaajate kasuks ja kas kõnesolev käitumine oli KarS § 201 mõttes ebaseaduslik, tähendab süüdistuses kirjeldatud teole karistusõigusliku hinnangu andmist. Seda saab kohus

§ 306

lg 1 p 3 kohaselt teha alles pärast kohtulikku arutamist kohtuotsuses (RKKK 18.06.2010, nr 3-11-43-10, p 12), mitte eelmenetluses (RKKK 04.05.2015, nr 3-1-1-33-15, p 13). Seega ka juhul, kui nõustuda kaitseväitega, et süüdistuses kirjeldatud laenude andmine pole MES-i vara ebaseaduslik pööramine laenusaajate kasuks, ei anna see alust süüdistusakti prokuratuurile tagastada. Kolleegium ei võta praegu seisukohta, kas süüdistuses kirjeldatud laenude andmine võib selle tõendatuse korral vastata omastamise koosseisule.

  1. Samas on õigustatud maakohtu kriitika, et süüdistuse põhjal pole üheselt mõistetav, kas R. Rosenbergile heidetakse omastamisteona ette üksnes laenulepingute allkirjastamist või veel mingeid toiminguid. Nimelt on süüdistuse kõnesolevas osas märgitud järgmist: MES juhatuse esimehe Raul Rosenbergi otsuste tõttu said laenu ka äriühingud, kes ei vastanud laenu andmise tingimustele. Raul Rosenberg allkirjastas tingimustele mittevastavatele äriühingutele laenu andmise lepingud ajavahemikul 25.05.2020 kuni 25.06.2021 kokku 38-l korral kogusummas 23 151 598 miljonit eurot. Jääb ebaselgeks, kas R. Rosenbergi nende otsuste all, mille tõttu said äriühingud väidetavalt alusetult laenu, peetakse süüdistuses silmas üksnes otsuseid laenulepingud allkirjastada või ka midagi muud (nt osalemist MES-i krediidikomitee otsuste tegemisel, millest on juttu süüdistusakti põhiosas). Lisaks kasutatakse süüdistuse tekstis juriidiliselt ebamäärast väljendit, mille kohaselt R. Rosenberg jagas MES-i vara seadusandja tahte vastaselt, täpsustamata, mida sellise jagamise all silmas peetakse.
  2. Omastamissüüdistuse jälgitavusele tulnuks kasuks, kui R. Rosenbergile etteheidetavat tegu oleks kirjeldatud teksti algusosas. Vabariigi Valitsuse määruse ja Maaeluministeeriumi ning MES-i vahel sõlmitud rahastamislepingu sätete sisu on süüdistuses terminoloogiliselt ebatäpselt nimetatud seadusandja tahteks (teisal seadusandja eesmärgiks ja tahteks). Ülearune on süüdistuses sisalduv osutus
  3. a lisaeelarve seaduse eelnõu seletuskirjale. Õigusakti seletuskirja võib küll kasutada ühe abivahendina õigusnormi tõlgendamisel, kuid kuna süüdistuses pole tarvis normile antud tõlgendust põhjendada, pole vähemalt üldjuhul asjakohane viidata süüdistuses õigusakti seletuskirjale. (III) Tõendite loetelust
  4. Erinevalt ringkonnakohtust peab kolleegium suuresti põhjendatuks maakohtu kriitikat, mis puudutab süüdistusaktis toodud tõendite loetelu. 31.

§ 154

lg 2 p 4 kohaselt märgitakse süüdistusaktis mh tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, viidates, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Riigikohus on varem märkinud, et osutatud sättest tulenevalt peab iga loetelusse kuuluva tõendi puhul olema ära nimetatud see konkreetne süüdistuse sisust (

§ 154

lg 3 p 2) hõlmatud faktiline asjaolu (faktilised asjaolud), mille kinnitamiseks prokurör sellele tõendile tugineda soovib. Tõendi nimetusele lisatav viide peab olema täpne ja osutama mingile konkreetsele elulisele asjaolule, mida süüdistuse sisus kajastatakse. Ebapiisav on üldsõnaline märkus, et tõend tõendab näiteks kuriteokoosseisu objektiivse või subjektiivse külje tunnustele vastavaid asjaolusid vmt. Näiteks kui süüdistusaktis viidatakse äriühingu kohta käivale äriregistri teabesüsteemi väljatrükile, millega prokuratuur soovib tõendada süüdistuses sisalduvat väidet, et süüdistatav oli teatud ajal selle äriühingu juhatuse liige ja/või et äriühing oli mingil ajal õigusvõimeline, tuleb just seda süüdistusakti põhiosas ka märkida. (RKKK 26.01.2012, nr 3-1-1-7-12, p 13) 7

(11)1-23-1763 32.

§ 154

lg 2 p 4 tuleb tõlgendada koosmõjus sama seadustiku § 2861 lg-ga 1, mis sätestab, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on kriminaalasjas tähtsust. Viimati osutatud säte keelab niisuguse tõendi vastuvõtmise ja kogumise, millel ei ole asjas tähtsust. Näiteks ei ole tähtsust tõendil, millega tuvastatav asjaolu on juba teiste tõenditega kinnitust leidnud. (RKKK 01.06.2023, nr 4-22-3036/61, p 17) Samuti ei ole tähtsust tõendil, millega prokuratuur soovib tõendada fakti, millel pole kohtu hinnangul kriminaalasja lahendamisel rolli. Kohtumenetluse poole õigus tõendeid esitada ei tähenda veel seda, et kohus peaks kõik poole esitatavad tõendid vastu võtma ja neid uurima (vt ka viidatud määrus, p 15). Kriminaalasja lahendaval kohtul ja kohtumenetluse pooltel on kohustus planeerida juba kohtulikus eelmenetluses kohtulik arutamine sellisel viisil, mis aitab võimalikult vältida mh tarbetut ajakulu (

§ 261

lg 3), ning kohus peab tagama võimalikult kiire lahendini jõudmise (

§ 151

). See tähendab muu hulgas üleliigsete või muul põhjusel tähtsusetute tõendite kogumata ja uurimata jätmist. 33. Eelmises punktis osutatud nõuete järgimiseks peab kohtul olema juba kohtulikus eelmenetluses ehk enne tõenditega tutvumist võimalik anda esmane hinnang, kas ühel või teisel süüdistusaktis nimetatud tõendil on kriminaalasjas

§ 2861

lg 1 mõttes tähtsust ja kas tõendi uurimisele on põhjust kohtulikul arutamisel aega pühendada. See seab

§ 154lg 2 p-s 4 nimetatud tõendite loetelule selgepiirilised nõudmised.

Süüdistusakt peab olema nii ülevaatlik, selge ja loogiliselt struktureeritud, et kohtulikku eelmenetlust toimetav kohtunik – kes ei ole kriminaalasja materjalidega kursis – saaks ka ilma prokuröri juhendamiseta aru, milliseid tõendeid tuleb millise süüdistuspunkti arutamiseks uurida. Ühtlasi tuleb tõenditele lisatavad viited sõnastada nii, et kohtul oleks võimalik anda tõendi tähtsusele vähemalt esialgne hinnang. Eriti oluline on see selliste tõendite puhul, mille kogumine või kohtulik uurimine võtab eelduslikult kauem aega (nt ütlused). 34. Kohtupraktika järgi ei ole süüdistusaktis kohane kajastada tõendite sisu ega nende analüüsi (viidatud määrus asjas nr 3-1-1-7-12, p 14). Kolleegium mõistab osutatud seisukohta nii, et süüdistusaktis tõendi kohta esitatav selgitus ei tohi kujuneda tõendite sisu üksikasjalikuks ümberkirjutuseks ega hinnanguks tõendi tähendusele ja olulisusele tõendikogumis. Samas ei tulene seadusest keeldu avada süüdistusaktis tõendi sisu üldistatud kujul niivõrd, kuivõrd see on vajalik

§ 154lg 2 p 4 eesmärgi saavutamiseks.

Näiteks kui kedagi süüdistatakse kauplusevarguses ja prokuratuur soovib üle kuulata tunnistaja, kes võib anda ütlusi selle kohta, kuidas süüdistatav endale müügisaalis kaupu põue pani, on asjakohane seda ka süüdistusaktis märkida. Peaks selliseid tunnistajaid olema süüdistusaktis nimetatud näiteks kümmekond, võib kohus otsustada jätta osa neist vähemalt esmalt üle kuulamata, sest tõenäoliselt on konkreetse asjaolu kohta juba piisavalt tõendeid. 35. Eeskätt mahukamates kriminaalasjades on oluline seegi, et süüdistusaktis toodud tõendite loetelu oleks ülevaatlik ja asjakohaselt süstematiseeritud. Soovitatav on grupeerida tõendid tõendamiseseme asjaolude – ning mitme kuriteo korral süüdistuspunktide – alusel, mitte aga näiteks tõendiliikide kaupa. Kui teatud tüüpi tõendeid on palju, ent need tõendavad sama asjaolu, siis ei pruugi olla eesmärgipärane nimetada iga üksikut tõendit süüdistusaktis eraldi, vaid need saab koondada ühte kirjesse (nt 257 aktsiaseltsi X väljastatud arvet, mis tõendavad...).

§ 154

lg 2 p-s 4 nimetatud loetelu koostamine ei ole pelgalt tehniline toiming, vaid eeldab prokuratuurilt kohtule esitatava tõendusteabe mõtestamist. 36. Menetletavas asjas koostatud süüdistusakti tõendite loetelu ei vasta olulises osas eespool käsitletud nõuetele. Ehkki prokuratuur on tõendeid süstematiseerinud, pole seda loetelu ca 70leheküljelist mahtu arvestades tehtud piisavalt jälgitavalt. Loetelu esimesel tasandil on tõendid grupeeritud peaaegu täielikult liigiti, mitte lähtuvalt tõendamiseseme asjaoludest. Erandiks on 8

(11)1-23-1763 kaks ebaseadusliku tulirelva käitlemist puudutavat tõendit, mis on omaette pealkirja all. Mitmed tõendid, mis lisatud selgituse kohaselt kinnitavad samu asjaolusid, kajastuvad loetelus eraldi kirjetena, suurendades nii süüdistusakti mahtu ja vähendades selle ülevaatlikkust. 37.

§ 154

lg 2 p 4 eesmärki silmas pidades on kõige problemaatilisem, et suur osa tõenditele lisatud viidetest selle kohta, mida nendega tõendada soovitakse, ei ole mõistetavad lugejale, kes kriminaalasja materjale ei tunne. Sageli on selgitused liiga ebamäärased, saamaks aru, millist fakti prokuratuur ühe või teise tõendiga tõendada soovib ja/või kuidas see fakt seondub süüdistuse sisuga. 38. Näiteks on süüdistusakti punkti 14.36 kaheteistkümnes alapunktis loetletud tõenditena läbiotsimisprotokollid, viidates, et need tõendavad konkreetses kohas tehtud läbiotsimise käiku ja selle hulgas leitud asjassepuutuvaid tõendeid, muid materjale. Selle asemel, et siduda tõendid süüdistuse aluseks olevate asjaoludega (s.o KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2 ja 3, § 3001 lg 2 ja § 418 lg 1 järgi etteheidetavate kuritegudega), on tõendid seostatud hoopis menetlustoimingute tegemise faktiga, mida

§ 154lg 2 p 4 ette ei näe.

  1. Rea tunnistajate puhul on märgitud, et nende ütlused käivad ühe või teise laenutaotluse esitamise ja menetluse kohta; laenude andmise ja seeläbi kahju tekitamise kohta; MES-i tegevuse ja laenutaotluste menetluste kohta vmt (süüdistusakti punkt 14.2 jj). Osa tõendite juures on selgitatud, et need tõendavad mingi tehinguga seotud asjaolusid või müügi asjaolusid (punkt 14.37.4), täpsustamata, millistest asjaoludest on jutt. Kõrvutades tõenditele antud selgitusi süüdistuse sisuga, ei ole võimalik mõista, milline tõenduslik seos on igal sellisel tõendil süüdistusakti
  2. punktis kirjeldatud kuritegude asjaoludega.
  3. Niisamuti on liiga ebamäärane mitme vaatlusprotokolli juurde märgitu, et vaadeldud kirjavahetus tõendab, milliste inimestega MES-i laenude teemal suheldi, millal ja keda mingitesse teemadesse pühendati; laenude allahindluse protsessi (punkt 14.76k). Ainetu on selgitus, et laenutaotlus tõendab taotluse sisu ja eesmärki (nt punkt 14.100a). On ilmne, et dokument tõendab selle sisu.

§ 154

lg 2 p 4 eesmärgi seisukohalt on oluline nimetada dokumendi sisus kajastuvad asjaolud, mida prokuratuur tõendada soovib.

  1. Osalt põhinevad tõenditele lisatud selgitused infol, mille tähendus on eelduslikult mõistetav küll prokuratuurile, ent mitte inimesele, kelle teadmised kriminaalasjast piirduvad süüdistusaktis kajastuvaga. Näiteks on süüdistusakti punktis 14.37.6 märgitud, et ühe inimese kabinetist leiti läbiotsimise käigus käsikirjaliste märkmetega paber, millel kajastuvad tema mõtted Riigikontrolli aruande kohta ja kus ta avaldab arvamust etteheidete suhtes, mille Riigikontroll on MES-ile teinud. Tõendite loetelu järgmises punktis viidatakse dokumentidele, millest nähtuvat, milliste laenutaotluste kohta tuli Riigikontrollile aru anda ja milliseid märkusi MESis tehti, erinevate analüütikute kommentaarid ja mõtted Riigikontrolli esitatud küsimustele jne. Välistamata võimalust, et need tõendid on süüdistusega seotud, märgib kolleegium, et süüdistusakti põhjal pole selline seos mõistetav. Sama kehtib veel mitme käsitletavas süüdistusaktis nimetatud tõendi kohta.
  2. Kokkuvõttes ei anna liiga üldised või muul põhjusel raskesti jälgitavad selgitused koosmõjus tõendite puuduliku süstematiseerimisega kohtule võimalust kohtulikku arutamist tõhusalt ette valmistada, nagu

§ 261lg 3 seda nõuab.

43. Eelnevalt käsitletud põhimõtted kehtivad mutatis mutandis ka

§ 227lg 3 p 2 sisustamisel ehk kaitseaktis märgitava tõendite loetelu kohta. 9

(11)1-23-1763 (IV) Süüdistatavate ringist 44. Erinevalt ringkonnakohtust peab kolleegium

§ 154

nõuete rikkumiseks, mis võib anda kohtule

§ 262

lg 1 p 2 järgse aluse süüdistusakt prokuratuurile tagastada, ka seda, kui süüdistusakt on koostatud mitme süüdistatava kohta olukorras, kus seadus seda ei luba. Nimelt näeb

§ 154lg 3 p 1 ette, et süüdistusakti lõpposas esitatakse mh süüdistatava nimi.

Mitme süüdistatava nime võib süüdistusakti märkida vaid siis, kui seadus lubab menetleda neile etteheidetavaid kuritegusid ühe kriminaalasja raames. 45.

§ 216

lg 1 sätestab, et ühiseks menetluseks ühendatakse mitu kriminaalasja, kui isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises. Kuriteo toimepanemine tähendab KarS § 20 kohaselt selle täideviimist (KarS § 21) või sellest osavõttu (KarS § 22). Seega saab kuriteo ühisest toimepanemisest

§ 216

lg 1 mõttes rääkida ennekõike siis, kui mitmele isikule heidetakse ette ühe ja sama kuriteo täideviimist või sellest osavõttu, või siis, kui mõni isik on kuriteo täideviija, teine aga samast kuriteost osavõtja. Samuti võib olla tegemist KarS §-s 221 nimetatud isikutega. Lisaks peab kolleegium põhjendatuks kohtupraktikas juurdunud arusaama, et kuriteo ühise toimepanemisena

§ 216

lg 1 tähenduses on käsitatav seegi, kui samas kuriteos süüdistatakse nii inimest kui ka juriidilist isikut, kellele tema tegu KarS § 14 alusel omistatakse. 46. Niisiis, kui süüdistusakt on koostatud mitme isiku kohta olukorras, kus neid ei süüdistata mitte ühegi ühise kuriteo toimepanemises, võib kohus akti prokuratuurile tagastada. Osutatud järeldust ei väära ringkonnakohtu selgitus, et

§ 216lg 6 lubab ka kohtul endal kriminaalasjad eraldada.

On tõsi, et kohus võib nii toimida, kui ta peab seda asjaolusid arvestades otstarbekaks. See ei võta aga kohtult pädevust reageerida

§ 154lg 3 p 1 nõuete rikkumisele.

(V)

§ 262

lg 1 p 2 kohaldamise üldistest eeldustest 47.

§ 262

lg 1 p 2 kohaldamiseks ei pea süüdistusakti puudused olema sellised, et need muudaksid kriminaalasja menetlemise, sh kaitseõiguse teostamise, võimatuks või ebamõistlikult raskeks. Piisab sellest, kui süüdistusakti kvaliteediprobleemid raskendavad kriminaalasja menetlemist olulisel määral. Prokuratuuril on võimalik süüdistusakti puudused kiiresti kõrvaldada ja süüdistusakt uuesti kohtusse saata. Seega ei põhjusta

§ 262

lg 1 p-s 2 ette nähtud otsustus tavaliselt märkimisväärset aja- ega muud kulu ja süüdistusakti parandamisega saavutatav menetluslik eelis kaalub reeglina üles menetluse mõningase pidurdumise. (TrtRngK 22.06.2018, nr 1-15-10510/138, p-d 26–27) 48. Otsustades, kas süüdistusakti puudused tingivad selle prokuratuurile tagastamise, on maakohtul teatav kaalutlusruum. Selle piiresse jäävat otsustust ei ole kõrgema astme kohtul alust muuta. Maakohtu otsustus süüdistusakt prokuratuurile tagastada tuleb määruskaebemenetluses tühistada üksnes siis, kui esimese astme kohus on teinud kaalutlusvea (kaalutlusvea kohta vt ka RKKK 26.01.2021, nr 1-19-4150/132, p 28). See on nii ennekõike juhul, kui esimese astme kohus sedastab

§ 154

nõuete rikkumise, mida tegelikult ei ole, või kui rikkumine küll on, kuid see on selline, mis ilmselgelt ei anna piisavat põhjust süüdistusakti prokuratuurile tagastada. (Vt ka viidatud määrus nr 1-15-10510/138, p 28) (VI) Kokkuvõte ja määruskaebemenetluse kulu 49. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 390lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 3, jätab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu 23.

novembri 2023. a määruse resolutiivosa muutmata, kuid muudab kohtu põhjendusi vastavalt käesolevas määruses märgitule. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. 10

(11)1-23-1763 50. R. Rosenbergi kaitsja esitas taotluse hüvitada R. Rosenbergile ringkonnakohtu määruse vaidlustamisega seotud menetluskulu – valitud kaitsjale makstud 588 eurot. Kolleegium leiab, et arvestades kaitsja(te) vastuolulist käitumist (vt käesoleva määruse punktid 17–18), samuti määruskaebuse argumentatsiooni asjakohatust (vt samas, punktid 26–27), ei saa kõnesolevat kaitsjatasu pidada

§ 175

lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks ja see tuleb jätta tervikuna menetluskulu hulka arvamata ning R. Rosenbergile hüvitamata (süüdistatava võimalike õiguskaitsevahendite kohta vt nt RKKK 23.09.2021, nr 1-20-2438/33, p 65). (allkirjastatud digitaalselt) 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.