KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. jaanuaril 2024. a Tallinnas Kriminaalasja number 1-22-4276 Kohtukoosseis Janika Kallin, Orvi Koik ja Sten Lind Kriminaalasi Olga Sufijarova süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 29.06.2023.a otsus üldmenetluses Süüdistatav Olga Sufijarova (isikukood 46806040283, ülejäänud isikuandmed maakohtu otsuses, kd K-IV tlk 5) Apellandid Prokuratuur, süüdistatavale Olga Sufijarovale määratud kaitsja Anu Toomemägi-Kivistik ja tsiviilkostja X valitud esindaja Raivo Laus Kohtuistungi aeg- ja koht 28. novembril 2023. a Tallinnas Kohtuistungil osalenud isikud süüdistatav Olga Sufijarova, kaitsja Anu ToomemägiKivistik, prokurör Õnne Neare-Vaarmann, tsiviilkostja esindaja X esindaja Raivo Laus RESOLUTSIOON 1. Jätta prokuratuuri, Olga Sufijarova kaitsja ja tsiviilkostja X apellatsioonkaebused rahuldamata. 2. Jätta Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 29.06.2023. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-22-4276 sisuliselt muutmata, kuid täpsustada nii otsuse põhikui ka resolutiivosa järgmiselt: 1 2.1 Tunnistada Olga Sufijarova süüdi KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi ja karistada teda vangistusega 4 (neli) aastat ja 10 (kümme kuud). Kergendada mõistliku menetlusaja ületamise tõttu Olga Sufijarovale mõistetud vangistust 10 (kümne) kuu võrra. Olga Sufijarovale mõistetud ja kergendatud karistus on seega 4 (nelja) aasta pikkune vangistus. 3. Rahuldada Olga Sufijarova kaitsja taotlus riigi õigusabi tasu kindlaks määramiseks ja hüvitamiseks. Määrata Advokaadibüroo REMO-s advokaadi Anu Toomemägi-Kivistiku poolt Olga Sufijarovale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 2323,20 eurot (summa koos käibemaksuga) ja jätta see Eesti Vabariigi kanda. 4. Rahuldada tsiviilkostja X esindaja taotlus menetluskulude hüvitamiseks osaliselt. Välja mõista Eesti Vabariigilt X kasuks põhjendatud apellatsioonimenetluse kulu 2140,72 eurot. Ülejäänud osas jääb esindajale makstud tasu tsiviilkostja enda kanda. KAEBEKORD: Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esitatud süüdistus ja maakohtu otsus: 1. Prokuratuur esitas endisele Q OÜ pearaamatupidajale ja prokuristile Olga Sufijarovale süüdistuse KarS § 201 lg 2 p 4 järgi, sest ta pööras koos juhatuse liikme AUga neile Q OÜ igapäevase majandustegevuse tarbeks usaldatud vara ebaseaduslikult ning suures ulatuses enda ja kolmanda isiku kasuks. Esitatud süüdistuse järgi pani Olga Sufijarova ajavahemikul 10.05.2010-13.09.2017 toime ühe jätkuva kuriteo ning kokku tehti süüdistuses näidatud perioodi jooksul äriühingu arvel majandustegevusega mitte seotud kulutusi 638 585,28 euro ulatuses. 2. Harju Maakohus tunnistas 29. juuni 2023. a otsuse alusel Olga Sufijarova KarS § 201 lg 2 p 4 järgi süüdi ja karistas teda vangistusega 4 aastat. Mõistetud vangistus jäeti KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi kohaldamata, katseaja pikkuseks määrati 4 aastat ja 1 kuu. Kohus rahuldas osaliselt kannatanu Q OÜ tsiviilhagi ning mõistis Olga Sufijarovalt kannatanu kasuks välja 549 332,65 eurot. Kohus rahuldas täielikult kannatanu Q OÜ tsiviilhagi tsiviilkostja X vastu ning mõistis tsiviilkostjalt kannatanu kasuks välja 20 452,49 eurot. Lisaks põhinõuetele rahuldas kohus kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 1 kannatanu viivisenõuded. Kohus määras, et tsiviilhagi tagamiseks Rahandusministeeriumi deposiitkontole kantud X rahast tuleb otsuse jõustumisel kannatanu Q OÜ arveldusarvele kanda 28 400,10 eurot ning ülejäänud summa saab tsiviilkostjale tagastada. Maakohtu motiivid olid väga lühidalt järgmised. 3. Kriminaalasjas on tõendatud, et Q OÜ juhatuse liige AU ja pearaamatupidajast prokurist Olga Sufijarova esindasid äriühingut kõikide majandustoimingute tegemisel. Seoses sellega oli neile usaldatud äriühingu vara, mida nad võisid käsutada ja kasutada Q OÜ majandustegevuseks. On tõendatud, et kõik süüdistuses näidatud ülekanded peale ühe tegi Q OÜ arveldusarvetelt Olga Sufijarova. Süüdistuses näidatud kaubad ja teenused, mille eest tasus Q OÜ, olid tegelikult mõeldud Olga Sufijarova ja AU isiklikeks vajadusteks. Q OÜ osanike nõusolekut ettevõtlusega mitteseotud kulutuste tegemiseks ei olnud. Süüdistatav ja AU kasutasid Q OÜ pangakontot nagu enda oma, kuid pangakontol olev äriühingu vara oli Olga 2 Sufijarova jaoks võõras KarS § 201 mõttes. Olga Sufijarova pani toime omastamise ja tegi seda suures ulatuses, sest kahju ületab 400 000 eurot ehk KarS § 121 p 3 sätestatud määra. Süüdistuses näidatud ülekannete tegemiseks oli vaja nii AU nõusolekut ja korraldust kui ka seda, et Olga Sufijarova teeks ülekanded, kajastaks need koos algdokumentidega raamatupidamises ning koostaks aruanded. Teo toimepanemiseks oli järelikult vaja mõlema süüdistatava teopanust. Ühist tegutsemist kinnitab lisaks fakt, et Olga Sufijarova ja AU olid vähemalt osa süüdistuses näidatud ajast lähisuhtes. Eraldiseisvalt täiendas mõlema tegevus teise oma nii, et moodustus tervik. Ilma AU nõusolekuta ei olnud võimalik väljamakseid teha, sest tema kontrollis pangakontol olevate vahendite liikumist. Olga Sufojarova tegi pearaamatupidajana ülekandeid ning kajastas need meelega valesti. Tehingute varjamata jätmise korral oleks äriühingu Leedu emaettevõtja saanud alusetute väljamaksete tegemisest teada. Järelikult pani Olga Sufijarova omastamise toime grupis. Olga Sufijarova pani omastamise toime kavatsetult. Süüdistatav teadis, et arveldusarve on äriühingu oma ning seda, et volitust süüdistuses kajastatud ülekannete tegemiseks ei ole. Ülekandeid saab teha teadlikult ja tahtlikult, samuti tegi Olga Sufijarova kõik selleks, et kannatanu tegu ei avastaks. Olga Sufijarova pani toime jätkuva kuriteo. Kõik erinevad osateod on pandud toime sama kannatanu suhtes, sarnasel viisil, need on kantud ühtsest tahtlusest ja ajaliselt seotud. Igas osateos on realiseerunud kooseisu, õigusvastasuse ja süü elemendid. KarS § 81 lg 4 järgi arvutatakse jätkuva süüteo puhul aegumise tähtaega viimase osateo lõpuleviimisest. Olga Sufijarova pani viimase osateo toime 13.09.2017 ja ta anti kohtu alla 19.08.2022. Järelikult ei ole tema tegu KarS § 81 lg 1 p 2, lg 5 p 2 ja lg 6 kohaselt aegunud. 4. Karistuse mõistmisel tuleb silmas pidada, et süüdistatava süü on suur ja vastab seega keskmisest karistusmäärast märkimisväärselt suuremale karistusele. Kannatanule põhjustati eriti suures ulatuses kahju. Tegu on toime pandud isikute grupis ning äriühingu vara omastati 7 aasta vältel. Samas on Olga Sufijarova varem kriminaalkorras karistamata, tal on kindla sissetulekuga töökoht ja perekond. Kannatanu seaduslik esindaja ja tunnistajad iseloomustasid süüdistatavat positiivselt (v.a omastamine). Viimase osateo pani Olga Sufijarova toime 6 aastat tagasi, kohtueelse menetlusega alustati 2018. aastal. Kriminaalasi on mahukas, kuid pole keeruline. Väiteid ja tõendeid selle kohta, et menetlus viibis Olga Sufijarova tõttu, ei ole esitatud. Olga Sufijarova ei tunnista ennast süüdi, järelikult võtab jõustunud otsuseni jõudmine veel veidi aega. Sel põhjusel tuleb karistust veidi kergendada, kuid ka vähendatud karistus peab olema sanktsiooni keskmisest suurem. Kohane, vähendatud karistus on 4 aastat vangistust. Vaatamata sellele, et süüdistatav töötab, pole võimalik talle mõista rahalist karistust. Süü on suur ja Olga Sufijaroval tuleb hüvitada kannatanule tekitatud kahju. Mõistetud vangistuse võib jätta tingimisi kohaldamata, kuid süüdistatava kontrollnõuetele ja -kohustustele allutamine ei ole vajalik. Olga Sufijarova on enne ja pärast menetluse esemeks oleva teo toimepanemist käitunud õiguskuulekalt, tal on kindel töö- ja elukoht. Kuriteo pani süüdistatav toime ühe kannatanu vastu, järelikult on risk sarnasteks korduvtegudeks madal. Menetlus on kestnud pea 6 aastat. 5. Tsiviilhagisid puudutavat osa põhjendas maakohus järgmiselt. Kannatanu nõue Olga Sufijarova vastu ei ole kooskõlas TsÜS § 146 lg 4 aegunud. Tsiviilhagisse on kandunud süüdistusaktis sisalduvad arvutusvead. Olga Sufijarova rikkus Q OÜ arveldusarvelt äriühingu majandustegevusega mitteseotud makseid tehes TLS § 15 lg 1 ja lg 2 p 1, ÄS §-e 16 lg 1, 4 ja 187 ning TsÜS § 35. Pangaülekanded tehti kannatanu volituseta ehk õigusliku aluseta ning Q OÜ-l tekkis otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes. Olga Sufijarova tegu ja kannatanul tekkinud kahju on põhjuslikus seoses VÕS § 127 lg 2 mõttes, süüdistatav rikkus kooskõlas TsÜS § 72 süüliselt Q OÜ varalisi õigusi ning rikastus VÕS § 1037 lg 1 kohaselt Q OÜ arvel. Kuivõrd Olga Sufijarova rikkus hoolsus- ja lojaalsuskohustust, siis vastutab ta sellest tulenevalt TLS § 72, ÄS § 187 lg 2 ja TsÜS § 37 lg 1 alusel. Olga Sufijarova ei vastuta kahju eest, mis tekkis seoses Xle makstud n.ö töötasudega. Sel põhjusel tuleb hagi rahuldada osaliselt. Olga 3 Sufijarovalt tuleb VÕS § 1044 lg 2 alusel Q OÜ kasuks välja mõista 549 332,65 eurot. Kannatanu viivisenõue on põhjendatud 6. X peab Q OÜ-le kooskõlas VÕS § 1028 lg 1 tagastama alusetult saadu ehk äriühingu arvel talle üle kantud n.ö töötasu kokku 20 452,49 eurot. Kannatanu viivisenõue on põhjendatud. Kohtueelses menetluses arestiti tsiviilhagi tagamiseks kannatanu vara, tema kinnisasjale seati kohtulik hüpoteek summas 35 601,45 eurot. Pärast kinnisasja sundmüüki kandis kohtutäitur selle summa Rahandusministeeriumi deposiitkontole. Sellest summast tuleb kannatanule tsiviilhagi katteks kanda 28 400,10 eurot (põhinõue ja viivised). Ülejäänud summa 6201.35 eurot tuleb kannatanule tagastada. Menetluse edasine käik: 7. Harju Maakohtu otsuse vaidlustasid prokuratuur, süüdistatava kaitsja ja tsiviilkostja esindaja. KrMS § 322 lg 3 sätestatud tähtaja jooksul laekusid kannatanult kirjalikud seisukohad kaitsja ja tsiviilkostja esindaja apellatsioonidele. Süüdistatava kaitsja apellatsioon: 8. Kaitsja esitas apellatsioonis alternatiivsed taotlused: 1) lõpetada kriminaalmenetlus aegumise tõttu või 2) lõpetada kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu või 3) tühistada Harju Maakohtu 29.06.2023 otsus kliendi süüdi tunnistamises, tsiviilhagi ja menetluskulude osas ning tagastada kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule või 4) tühistada Harju Maakohtu 29.06.2023 otsus osaliselt, s.o kliendi süüdi tunnistamises ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Olga Sufijarova õigeks, jätta tsiviilhagi rahuldamata ning sellega seotud menetluskulud kannatanu või riigi kanda ning ülejäänud menetluskulud riigi kanda või 5) kergendada Olga Sufijarovale mõistetud karistust. Kokkuvõtlikult on kaitsja põhjendused järgmised: 9. Kriminaalmenetlus tuleb lõpetada aegumise tõttu, sest tegemist ei ole jätkuva süüteoga. Alternatiivselt ei ole viimased, 13.09.2017 ülekanded ehk osateod kvalifitseeritavad omastamisena KarS § 201 järgi. Järjekorras eelmine makse tehti süüdistuse järgi 28.07.2017 ning Olga Sufijarova anti kohtu alla 19.08.2022. Isegi kui eeldada, et süüdistusversioon muus osas (ehk makseteni kuni 13.09.2017) on õige, on tegu aegunud ja menetlus tuleb lõpetada. 10. Mis puudutab teo jätkuvust, siis maakohus pole põhjendanud, miks hõlmas Olga Sufijarova ja/või tema ja AU ühine tahtlus igakordselt juba enne konkreetse osateo lõpuleviimist ka järgmist osategu või -tegusid ning seda kuni 13.09.2017. a. 11. Olga Sufijarova tegi 13.09.2017 neli ülekannet: OÜ-le D, OÜ-le T, K AS-le ja S AS-le. Kõik arved olid seotud Q OÜ majandustegevusega ning see seos oli Olga Sufijarovale selge või vähemalt aimatav. AU kinnitas arvete tasumise ning tal oli juhatuse liikmena pädevus need kulud kinnitada. Olga Surijarova tööülesandeks oli kinnitatud ülekannete tegemine. Kinke võidakse teha turuosa kasvatamise nimel ning Olga Sufijarovale teadis, et AUle meeldis kingitusi teha. Järelikult ei olnud süüdistataval põhjust kahelda, et ülekanded pole seotud Q OÜ majandustegevusega. 12. Mis puudutab kinkekaartide soetamist OÜ-st D, K AS ja S AS, siis kohus pidanuks kõrvale jätma TS ja GR ütlused selle kohta, et kinkekaarte Q OÜ-s ei kasutatud. Need ütlused ei riimu teiste tunnistajate, eelkõige Q OÜ töötajate ütlustega. Tunnistajad kinnitasid, et AU tegi ettevõtte nimel kingitusi, sh andis kinkekaarte ning näiteks tunnistaja SG nägi, kuidas AU kinkis TSle ja GRle kinkekaarte ja nood võtsid need vastu. Asjaolu, et kinkekaarte osteti vahel sendi täpsusega, tähendab, et maksuõiguslikus mõttes tekitab arvel olev märge „kinkekaart“ oluliselt vähem küsitavusi, kui näiteks see, kui korduvalt ostetakse vaase või serviise. Maakohus heitis ette, et pearaamatupidaja tööülesannete hulka ei kuulu kinkekaartide 4 soetamine ja nende toomine, kuid Olga Sufijarova pidi täitma AU suulisi korraldusi. Eraettevõtluses ei sätestata iga õigust ja kohustust töölepingus ning ametijuhendis, vaid lähtutakse mõistlikkuse ja otstarbekuse, sh lojaalsuse põhimõttest. Lisaks pole tõendatud, et Olga Sufijarova teadis või pidi teadma, kui palju ostetud kinkekaartidest võttis AU enda kasutusse. 13. OÜ D oli Q OÜ tehingupartner varasemast ajast. Maakohus lähtus otsust tehes eeldusest, et kinkekaartide eest soetati Villeroy & Bochi nõusid, kuid OÜ D tegeles ka teiste kaubamärkide müügiga. Kuigi Villeroy & Bochi lauanõusid leiti AU elukoha läbiotsimisel, kinnitas tunnistaja KM OÜ-st D, et neid nõusid müüsid ka K ja S. Lisaks viitas tunnistaja, et seda, milliseid kaupu kliendikaartide vastu soetati, oli võimalik varem tuvastada, kuid kohtueelses menetluses seda millegipärast ei tehtud. Põhjendamatult jäeti arvestamata Olga Sufijarova ütlused, et kinkekaarte tellis AU, kelle pädevuses oligi nende tellimine ja kasutamine. 14. T OÜ oli Q OÜ pikaajaline tehingupartner. Viimane makse T OÜ-le tehti 13.09.2017 ning see oli arve järgi täiskasvanute korvpallikonstruktsiooni ja selle paigalduse viimane osamakse. Vaidlust pole ja on tõendatud, et arvel näidatud kauba tellijaks oli AU ning kaup paigaldati XXX külas KKK vallas asuvale külaplatsile, mis asus tunnistaja TN sõnul AU kodu kõrval. Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, miks Olga Sufijarova sai või pidi aru saama, et T OÜ arved ei ole seotud Q OÜ majandustegevusega. Olga Sufijarova selgitas, et tema teada oli kõik, mis KKKs tehti, seotud Q OÜ reklaamimisega. 15. K AS ja S AS olid Q OÜ pikaajalised tehingupartnerid. Kriminaalasjas üle kuulatud tunnistajad kinnitasid vastupidiselt TSle, et Q OÜ-s oli komme kinkida kinkekaarte selleks, et motiveerida töötajaid ja teha kingitusi koostööpartneritele. 16. Kokkuvõtvalt olid 17.09.2017 kinkekaartide soetamiseks tehtud ülekanded seotud äriühingu majandustegevusega ning järelikult on Olga Sufijarovale etteheidetav kuritegu aegunud. 17. Süüdistuses sisalduvad summad ei ole õiged. Q OÜ majandusaasta aruanded tõendavad, et need on detailsed, aruandeid auditeeriti väga põhjalikult. Süüdistuses on kõik väidetavalt omastatud summad kajastatud ülekandepõhiselt koos käibemaksuga. Tegelikult läksid äriühingust välja 20% võrra väiksemad summad, sest Q OÜ on alates 09.02.2014 käibemaksukohuslane. Kuna perioodil 2010-2017 koostatud majandusaasta aruandeid pole muudetud, võib eeldada, et muutmata on ka nendes kajastatud andmed käibe- ja muude riiklike maksude kohta. Maakohus küll viitas maksudeklaratsioonides tehtud parandustele, kuid ilmselt korrigeeriti deklaratsioone väga vähesel määral, sest majandusaasta aruandeid ei ole parandatud. Kuivõrd kahjusumma pole õige ja selle välja arvutamine koormab liigselt apellatsioonimenetlust, tuleks asi tagastada maakohtule arutamiseks teises kohtukoosseisus. 18. Maakohus tunnistas asja sisulisel lahendamisel Q OÜ Leedu emaettevõtja juhtorganite liikmete TS ja GR ütlused põhjendamatult usaldusväärseks, kuid need olid vastuolus nii teiste tunnistajate ütlustega kui ka kirjalike tõenditega. Kohus eiras lahendit tehes kohtuvaidlustes esitatud põhjalikku argumentatsiooni selle kohta, miks saab tunnistajate ütlusi pidada üksnes osaliselt usaldusväärseks. Kohus möönis teatavate vastuolude ilmnemist, kuid pidas neid alusetult tähtsusetuteks. Tegelikult olid vastuolud põhimõttelised ja ulatuslikud, sh ei riimunud ütlused Olga Sufijarova ütlustega ning ei olnud ka eluliselt usutavad. Maakohus ei arvestanud lahendit tehes süüdistatava ja tunnistajate ütlustega ning eiras kaitsja kohtuvaidlustes esitatud argumente. Maakohus rikkus tõendite hindamisel ja kogumisel KrMS § 338 p 1-3, § 339 lg 1 p 2 ja § 339 lg 2. Kui norme poleks rikutud ning kohtus oleks ristküsitletud tunnistaja LAt, ei oleks Olga Sufijarovat süüdi mõistetud ja/või jäänuks tsiviilhagi esitatud kujul rahuldamata. 19. Arusaamatu ja tõendamata on maakohtu väide, et kannatanud on nii kuriteokaebuses kui ka hagis arvestanud tegeliku olukorraga (näiteks pole lisatud kinkekaarte, mida on tagantjärele peetud töötajate premeerimiseks, auto soetamise ja kütusega seoses arvestati ainult AU poolt tasutut jne). Kannatanut ei ole kriminaalmenetluses kordagi küsitletud, sest TS ja GR ei ole 5 kannatanud. Maakohtu seisukoht, et äriühingus viidi läbi põhjalik audit, ei põhine tõenditel. Seda, mida kirjeldasid TS ja teine raamatupidaja, ei saa kirjeldada sõnaga põhjalik. 20. Maakohus märkis, et süüdistuses märgitud ülekanded ei olnud seotud Q OÜ majandustegevusega ning nende tegemiseks puudus Q OÜ osanike nõusolek. Viimast kinnitasid kohtu hinnangul kuriteokaebuse esitamine ning tunnistajate TS (kes on kannatanu seaduslik esindaja) ja GR ütlused. Maakohtu seisukoht ei ole õige. Esiteks ei puuduta osanike otsustusõigus äriühingu igapäevast juhtimist, sellega tegeleb kooskõlas ÄS §-de 168 ja 180 juhatus. Teiseks oli kolmeliikmelisest juhatusest kaks liiget (AU ja LA) ülekannete tegemisega nõus. TS ja GR pole kumbki mitte kunagi olnud Q OÜ osanikud. Tõendeid selle kohta, et neil oleks osalus Leedu ettevõttes F, pole esitatud. 21. Kohtulik uurimine oli ühekülgne, sest kohus eiras lahendit tehes tõendeid, mida kogumis hinnates on selge, et kaitseversioon Leedu emaettevõtja juhtkonna kättemaksust AUle on eluliselt usutav. Tõendite põhjal on ilmne, et Leedu emaettevõtja oli kõikide Q OÜ kulutustega kursis ja neid aktsepteeriti. Maakohus tunnistas süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks osas, mis need puudutasid ülekannete tegemise põhjust (suuliselt kokkulepitud lisatasu ja boonused), kuid maakohtu seisukoht ei ole õige. Olga Sufijaroval ja AUl oli Leedu emaettevõtjaga kokkulepe, et saamatajäänud lisatasu on võimalik välja võtta süüdistuses kirjeldatud kujul. Maakohtu otsuses kajastatud arvutuskäik vastab süüdistatava ütlustele lisatasu summade kohta. Jääb arusaamatuks, mille põhjal kohus järeldas, et klient ja AU olid lähisuhtes. 22. Mis puudutab sõiduauto BMW X6 soetamist, siis ei saa sellega seotud väljamakset lugeda Q OÜ rahaliste vahendite omastamiseks. Maakohus ei süvenenud Olga Sufijarova selgitusse, miks osteti BMW X6 esmalt äriühingule ja seejärel võõrandati (s.o riigilt käibemaksu tagasi küsimise võimalus). Maakohus jättis arvestamata kaitsja argumendiga, mille järgi ei olnud auto kajastamine äriühingu varana vajalik, sest see soetati ja võõrandati ühe majandusaasta jooksul. Asjaolu, et majandusaasta aruandes ei kajastatud tehingut seotud osapoolega, ei anna alust väita, et sõiduki eest tasutud raha omastati või aitas Olga Sufijarova sellele kaasa. Põhikirja järgi tuli AUl kooskõlastada kõik rahalised kohustused, mis ületasid 40 000 eurot, kuid laenu või liisingut ei võetud ning üks vara (raha) asendus teisega (auto). Ostu kiitis heaks LA ning summa suurust silmas pole eluliselt usutav, et see kulu jäi Leedu emaettevõtjal märkamata. Auto ostusummalt 78 902 eurot oli Q OÜ-l õigus maha arvata käibemaks 13 150,33 eurot. Lisaks on sõiduauto BMW X6 tagastatud Q OÜ-le, järelikult ei ole hagi selles osas kindlasti põhjendatud. AU oli Q OÜ juhatuse liige, tõendeid selle kohta, et AU ei vajanud tööülesannete täitmiseks autot, pole esitatud. Samuti pole tõendeid, mis kinnitaks, et AU manifesteeris autot endale kuuluvana ajal, mil see oli Q OÜ omandis. Asjasse ei puutu, mitu sõidukit oli Q OÜ kasutuses. Kohtu poolt usaldusväärseks peetud TS ütlustega on tõendatud, et AUle oli ette nähtud sõiduauto kasutamise kompensatsioon 500-1000 eurot kuus ning see ületas seadusjärgset hüvitist (335 eurot). Kui lähtuda TS ütlustest, et 78 000 eurot maksva auto võis AU osta ainult koos teise juhatuse liikme või prokuristiga, siis oli tehing juriidiliselt korrektne, sest Olga Sufijarova oli Q OÜ prokurist. Endist Q OÜ juhatuse liiget LA ei ole kordagi küsitletud ning seega ei ole õnnestunud kummutada Olga Sufijarova ütlusi selle kohta, et LA oli sõiduki ostmisest teadlik ja sellega nõus. Kahtlused tulnuks KrMS § 7 lg 3 alusel tõlgendada süüdistatava kasuks, kuid maakohus seda ei teinud. Jääb arusaamatuks, miks maakohus leidis, et sõidukit ei võetud raamatupidamises üldse arvele. Kohtule ei esitatud raamatupidamise koondit veebruari 2015. a kohta, mille alusel pidi koostatama ka käibedeklaratsioon. Seda, et sõiduk sisestati raamatupidamisprogrammi ja võeti arvele, kinnitas lisaks Olga Sufijarovale ka SG. 23. Kuivõrd LA ristküsitleda ei olnud võimalik ning GR isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsioonist midagi ei teadnud, tuleb aluseks võtta TS ütlused, et ajavahemikul 20102017 oli see 1000 eurot kalendrikuus. Puudub vaidlus, et enne 2016. a AUle sõiduauto kompensatsiooni ei makstud ning Olga Sufijarova selgitas, et kehvade majandustulemuste tõttu 6 lubati kõik väljamaksed maksta hiljem. Seega oli AUl õigus ajavahemikul 2010-2017 saada sõiduauto kompensatsiooni kuni 93 000 eurot. Kui seda kõrvutada välja makstud 64 200 euroga, on selge, et sõiduauto kompensatsiooni väljamaksed olid lubatust väiksemad 28 800 euro võrra. Kuivõrd AU tasus sõiduki eest ajavahemikul 04.01.2016-07.01.2016 oma arveldusarvelt Q OÜ arveldusarvele kokku 51 500 eurot selgitusega „XXXXXX osamakse“, ei saa päris täpseks pidada väidet, et Q OÜ-le sõiduki eest tasutud summa maksti sõidukompensatsiooni arvel. Kui liita lubatud piires tasumata jäänud sõiduauto kompensatsioon (28 800 eurot) jaanuaris 2016 tasutud osamaksetele, on ilmne, et Q OÜ sai edasimüügist kasu. 24. Ülejäänud sõidukitega (sh asendusautode rent, hooldus- ja remonditööd) seotud etteheidete puhul pidanuks maakohus arvestama Olga Sufijarova ütlusi, sest need olid ainsaks tõendiks. AU ja LA ei olnud võimalik üle kuulata, TS ütlustele tugineda ei saa, sest tema ei olnud süüdistatava sõnul kokkulepete osapooleks. 25. Töötasu väljamaksed Xle (endine X) olid põhjendatud, sest on tõendatud, et ta töötas Q OÜs. Kohtule esitati kirjaliku töölepingu projekt, mida prokurör kahtluse alla ei seadnud. GSle tehtud väljamaksed on vähem tõendatud, kuid tõendite põhjal ei ole võimatu, et ta töötas samuti Q OÜ-s. Tegemist oli suurte ja pikaajaliste kuludega, pole tõendatud, et GS ei saanud sellel ajal Q OÜ-s töötada. 26. Süüdistuses käsitatud ülejäänud väljamaksed erinevatele äriühingutele olid õigustatud järgmistel põhjustel: 1) Q OÜ hüvitas tervisega seotud kulud, sh treeningud ja massaaž; 2) kindlustusarved hüvitati kokkuleppel tööandjaga; 3) kinkekaartide kasutamist, ürituste korraldamist ja nende raames toitlustamist seostasid äriühingu majandustegevusega erinevad tunnistajad; 4) Q OÜ majandustegevusega ehk reklaamiga on selgelt seostatavad OÜ B arved, mis olid seotud heli- ja valgustehnika rendi ja paigaldusega. OÜ-le B maksti ajavahemikul 10.05.2010-09.07.2013 esitatud 22 arve eest kokku 141 445,54 eurot ning pole eluliselt usutav, et summa jäi Leedu emaettevõtja juhtkonnale märkamata. 5) L OÜ arve selgituseks oli märgitud lasermäng ja ruumide rent, järelikult saab arve põhjal oletada, et tegemist võis olla kliendiüritusega. 6) K OÜ-le makstud arved on kohtus uuritud tõenditest lähtuvalt valdavalt seotud sponsorlusega või maksis AU arvete alusel, mis Olga Sufojarova märgistas erisoodustusena, K OÜ-le ülekantu Q OÜ-le tagasi. 7) Soetatud tehnikat (s.o iPhone7, telereid kui ka arvuteid) kasutati Q OÜ majandustegevuses. Ülejäänud arved kinnitas AU, kes andis Olga Sufijarovale korralduse need tasuda. 8) AS A arvete alusel soetatud kauba kohta ütles Olga Sufijarova, et talle teadaolevalt soetati kaupu kontorisse. 9) OÜ M arvetest klient midagi ei mäletanud, kuid süüdistatav kinnitas, et talle anti üks maha kantud teler. 10) B OÜ arve alusel osteti kingituseks pastapliiats, AS-ist T ostetud münt oli AU lisatasu. F OÜ-le tehtud ülekandeid Olga Sufijarova ei mäletanud. 27. Kriminaalmenetlus tuleks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetada. Kriminaalasjas alustati menetlust 01.06.2018. a, süüdistatav kuulati kahtlustatavana üle 2019. a juunis. Järelikult on Olga Sufijarova jaoks menetlus kestnud üle kolme aasta. Lisaks Olga Sufijarovale esitati kahtlustus veel kahele inimesele, kuid mitte keegi kahtlustatavatest ei ole põhjustanud menetluse venimist. Prokuröri esitatud tabelist on näha, et kriminaalasja kohtueelses menetluses on arvukalt tarbetuid viivitusi. Kui summeerida kahe menetlustoimingu vahele jäävad pausid alates 7. päevast, siis on viivitus kokku olnud 1031 kalendripäeva. Kui arvestada kokku kahe menetlustoimingu vahele jääv aeg alates 4. päeva pikkustest pausidest, on see 1141 kalendripäeva, mis on enam kui kolm aastat. Menetlustoimingute vahelised pausid, mis 7 summeerituna on ca kolm aastat või rohkem, ei ole õigustatud. Arvestades seda, et asi võidakse tagastada maakohtule, ei ole võimalik teha positiivset prognoosi, et see lahendatakse mõistliku aja jooksul. Eelduslikult ei saabu asjas lõplik lahend enne 2024. a ja sedagi juhul, kui apellatsiooni läbivaatamisel leitakse, et LA küsitlemiseks vajadust pole. Oluline on, et Olga Sufijarova on varsti 4 aastat olnud teadmatuses, kas ta tunnistatakse süüdi või mitte. Menetluse esemeks on väidetavad teod, mis said alguse ca 13 aastat tagasi. Käsilolevas asjas on täidetud kõik kriteeriumid, lugemaks menetlusaeg ebamõistlikuks ning rikkumist ei ole võimalik heastada muul moel, kui kriminaalmenetlust lõpetades. 28. Juhul, kui ringkonnakohus tuvastab, et kriminaalasja ei tule tagastada maakohtule, Olga Sufijarova on kuriteo toime pannud ning kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku aja möödumise tõttu pole võimalik, tuleks rikkumine heastada Olga Sufijarovale mõistetud karistuse olulise kergendamisega. Kuivõrd klient on varem karistamata, siis tuleks karistust märkimisväärselt revideerida ka juhul, kui ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas ei ole mõistlik menetlusaeg veel möödunud. Kannatanu Q OÜ vastuväide kaitsja apellatsioonkaebusele: 29. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, kaitsja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad, et Olga Sufijarova omastas kannatanu vara. Apellatsioonkaebuses ei ole ühtegi loogilist ja eluliselt usutavat põhjust, mis õigustaks sellises mahus ülekannete tegemist. 30. Apellandi väited, et kriminaalmenetlus tuleks lõpetada aegumise või mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, ei ole põhjendatud. Kannatanu esitas kuriteokaebuse kevadel 2018. a, esimesel võimalusel pärast põhjalikku sisejuurdlust. Kannatanu on teinud kõik endast oleneva, et menetlus kulgeks tõhusalt ja õiglaselt. Olukorras, kus Olga Sufijarova on omastanud sadu tuhandeid eurosid, on menetluse lõpetamine kannatanu suhtes äärmisel ebaõiglane. 31. Kaitsja taotlus täiendavate tõendite kogumiseks tuleb jätta rahuldamata. Pole välistatud, et taotlus on esitatud menetluse venitamiseks. See võimaldaks taotleda kriminaalasja lõpetamist aegumise või mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Ei ole alust arvata, et tõendid oleks asjakohased ja aitaks tõe tuvastamisele kaasa. Kõiki kaitsja vastuväiteid on maakohus otsuses põhjalikult käsitlenud. Prokuratuuri apellatsioonkaebus: 32. Prokuratuuri hinnangul tuleb Harju Maakohtu 29.06.2023. a otsus tühistada osaliselt, Olga Sufijarovile mõistetud karistuse osas. Prokurör taotleb Olga Sufijarova karistamist KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi vangistusega 4 aastat ja 6 kuud, millest 6 kuu pikkune osavangistus tuleks süüdimõistetul kooskõlas KarS § 74 lg 1 koheselt ära kanda. Ülejäänud osa karistusest ehk 4 aastat vangistust võib jätta tingimisi kohaldamata juhul, kui Olga Sufijarova ei pane 4 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu ning täidab KarS § 75 sätestatud kontrollnõudeid ja -kohustusi. Prokuröri argumendid on kokkuvõtlikult järgmised: 33. Maakohus arvestas Olga Sufijarovile karistust mõistes küll tema isikut, kuid jõudis ebaõigele järeldusele. Lisaks eiras maakohus karistuse üldpreventiivseid eesmärke ja varasemat kohtupraktikat. Noil põhjustel leidis maakohus ekslikult, et süüdimõistetu tuleb karistusest täielikult vabastada. 34. Maakohtu hinnangul hoidub Olga Sufijarova edaspidi kuritegude toime panemisest. Kohus jättis tähelepanuta, et süüdimõistetu ei tunnistanud ennast süüdi ning ei kahetsenud tehtut. Olga Sufijarova pole hakanud kannatanule hüvitama tekitatud kahju, selle asemel on süüdistatav teinud ennast varatuks. Paralleelses tsiviilvaidluses samade poolte vahel pole Olga Sufijarova ühtegi Q OÜ nõuet tunnistanud, süüdistatav esitas vastuhagi, milles taotleb töölepingu 8 ülesütlemise tühiseks tunnistamist ning hüvitist. Kõik asjaolud kogumis näitavad, et süüdistatav ei ole aru saanud, et ta tegi midagi valesti ja järelikult pole alust arvata, et ta oma käitumist muudab. 35. Arvestades omastamise kestust ja omastatu väärtust on Olga Sufijarova teosüü väga suur. Ühiskond vajab teadmist, et sellisele teole järgneb range karistus. 36. Maakohus kergendas süüdistatava karistust põhjusel, et riivati Olga Sufijarova õigust mõistlikule menetlusajale. Kohus jättis tähelepanuta, et kohtumenetluses arutatu oli vaid osa sellest, mida menetleti kohtueelselt. Algselt oli kriminaalasjas 4 kahtlustatavat, 2 kolmandat isikut, kahtlustus oli mahukam ning episoodegi rohkem (nt lõpetati 08.10.2021 kriminaalmenetlus X kahtlustuses KarS § 209 lg 2 p 4 järgi). Omastamise kahtlustuse raames uuritud tehingute mahtu ja keerukust iseloomustab see, et tsiviilkohus on tehinguid, milles süüdistuseni ei jõutud, kannatanu hagiavalduste alusel analüüsinud nelja erineva tsiviilasja raames. Osa võimalikke AU ja Olga Sufijarova omastamistehinguid (nt kokkulepitust suuremate töötasude ja boonuste maksmine, ülekanded endaga seotud äriühingutele jpt) on eraldatud eraldi menetlusse. Kokkuvõtvalt oli tegu äärmiselt mahuka ning sellest tulenevalt ka keeruka kriminaalasjaga. 37. Maakohus jättis süüdistatavale mõistetud karistuse täielikult tingimisi kohaldamata, kuid see on vastuolus kehtiva kohtupraktikaga. Sarnastes kriminaalasjades on süüdistatavatele mõistetud šokivangistused. Karistuse osaline täitmisele pööramine aitab vältida karistamatuse tunnet ja võimaldab süüdistataval reaalselt tunnetada hinnangut oma teole. Lisaks antakse ühiskonnale signaal, et tegu ei jää karistuseta. Sageli käsitletakse tingimuslikku vangistust karistusest pääsemisena. Eeltoodud põhjustel tuleb Olga Sufijaroval talle mõistetud karistusest koheselt ära kanda osavangistus, mis vastab šokivangistuse pikkusele, kuid ei ole samas väga lühiajaline. Kannatanu Q OÜ kirjalik seisukoht prokuratuuri apellatsioonkaebusele: 38. Prokuratuuri apellatsioonkaebus on põhjendatud. Sarnastel asjaoludel on kohtupraktikas varem süüdistatavaid karistatud šokivangistusega ning puudub mõistlik põhjendus, miks tuleks Olga Sufijarovat kohelda leebemalt. Tsiviilkostja esindaja apellatsioonkaebus. 39. Tsiviilkostja X esindaja vaidlustas Harju Maakohtu 29.06.2023. a otsuse osaliselt: 1) osas millega kohus rahuldas Q OÜ tsiviilhagi X vastu ning mõistis varalise kahju katteks tsiviilkostjalt kannatanu kasuks välja 20 452,49 eurot ja põhinõudelt arvestatud viivised; 2) osas, millega kohus määras, et tsiviilhagi tagamiseks Rahandusministeeriumi deposiitarvele kantud summast 28 400,10 eurot tuleb kanda Q OÜ-le ning ülejäänud summa tagastatakse kannatanule; 3) osas, millega kohus jättis rahuldamata tsiviilkostja taotluse menetluskulu hüvitamiseks. 40. Maakohtu järeldus, et tsiviilkostja X ei töötanud Q OÜ-s ei ole õige. Kohus tegi tõendite hindamisel vigu ning see viis nõude valesti kvalifitseerimiseni ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Lisaks rikkus kohus tsiviilhagi lahendades tsiviilkohtumenetluse põhiprintsiipe: poolte võistlevust ja võrdset kohtlemist. Oma seisukohti põhjendab tsiviilkostja esindaja nii: 41. Kannatanu nõuab hagiavalduses tsiviilkostjalt alusetu rikastumise sätete alusel töötasu tagastamist, viimane makse tehti 01.10.2015. Tsiviilhagi esitati 15.10.2018 ehk peale TsÜS § 146 lg 1 sätestatud 3 aastase aegumistähtaja möödumist. Tsiviilkostja on olnud läbivalt seisukohal, et tal oli OÜ-ga Q töösuhe. Järelikult võis kannatanu kahju hüvitamist nõuda lepingulisel, mitte lepinguvälisel alusel. Olenemata eeltoodust on aegunud ka viimane: 9 kooskõlas TsÜS § 151 lg 1 on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg samuti 3 aastat. 42. Kannatanu pole tõendanud, et ta tahtis tsiviilkostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Kannatanul oli kohustus teha tsiviilkostjale hagis märgitud makseid TLS § 1 alusel, sest poolte vahel oli töösuhe. Tsiviilkostja on selle olemasolu tõendanud, X oli kantud riiklikusse töötajate registrisse, kuhu kandeid teeb tööandja. Tsiviilkostja esindaja esitas kohtuvaidlustes (teeside p-d 2.9 ka 2.10) ammendavad argumendid, mida vastaspool ümber ei lükanud. Maakohus pidanuks arvestama X, O. Sufijarova ja KN ütlusi, nad kõik ja lisaks veel tunnistaja SG kinnitasid, et X töötas Q OÜ-s. Fakt, et täpseid projekte ei suudetud mäletada, ei tee isikute ütlusi ebausaldusväärseks, sest möödunud on väga pikk aeg. 43. Maakohus leidis, et tsiviilkostja esitatud e-kirjavahetus koos töölepingu projektiga ei ole asjakohane tõend, sest leping on allkirjastamata. Kohtu seisukoht on vastuolus TLS § 4 lg 2, mille järgi loetakse olenemata allkirjastatud töölepingu olemasolust töösuhe sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Kannatanu esindaja väitel ei olnud O. Sufijarova, AU ja/või KN e-postkastides tsiviilkostja esitatud e-kirju, kuid see väide ei puutu asjasse. Pole välistatud, et loetletud isikud kustutasid e-kirjad ära või tegi seda kannatanu ise, sest töölepingu kooskõlastamist puudutava ekirjavahetuse ja lepingu projekti säilitamine ei olnud tema huvides. Kannatanu esindaja oli seisukohal, et tõend pole usaldusväärne, kuna kuvatõmmise järgi koostas selle KL augustis 2014, kuid võimalused selle kontrollimiseks puuduvad. Olukorras, kus kannatanu arvates pole tõend usaldusväärne, tuleb seda TsMS § 230 g 1 järgi tõendada. Kannatanul oli võimalik taotleda dokumendi ehtsuse vaidlustamiseks ekspertiisi, kuid seda ei tehtud. Läbiotsimisel ei saanud lepingu projekt välja tulla, sest tsiviilkostja isiklikku arvutit menetlustoimingu käigus ära ei võetud ega vaadeldud. Tõendamaks, et tööleping on ehtne, on apellatsioonkaebusele lisatud video, kust on pärast manuse avamist näha faili andmed. 44. Maakohtu väide, et endiste kahtlustatavate (KN, AU) ja süüdistatava ütlused pole usaldusväärsed, on asjakohatu. Isiku ütluste usaldusväärsus ei sõltu tema menetlusseisundist. KN hoiatati kohtus teadvalt valeütluste andmisega kaasnevast vastutusest. 45. Kohtu järeldus, et X elukohast leitud ei leitud tõendeid, mis kinnitaks tema ja AU vahelist töösuhet, pole kohane. Vaadeldud arvutid kuulusid O. Sufijarovale. Lisaks on Delli ja HP vaatlusprotokollis märgitud, et „vaatluse käigus ei leitud viiteid, mis võiksid omada tähtsust antud kriminaalasjas“. Järelikult leiti käesolevaks ajaks tsiviilkostja suhtes lõppenud kriminaalmenetluses, et tõendid on asjassepuutumatud ning kohtu algatusel tõendite uuesti välja toomine jääb arusaamatuks. X kasutas teise tööandja F OÜ arvutit, mida läbiotsimisel ära ei võetud ja sel põhjusel ka ei vaadeldud. Läbiotsimine toimus 06.06.2016, kuid tsiviilkostja tagastas 2016. a arvuti, kus ta hoidis ka Q OÜ faile, tööandjale F OÜ. Samuti andis X ütlusi selle kohta, et kui ta kohtus AUga kohvikus või kuskil, kasutas tsiviilkostja AU arvutit põhjusel, et dokumendid olid konfidentsiaalsed ning neid ei saanud edasi saata. X leidis pärast maakohtu otsuse kuulutamist oma kustutatud e-kirjade seast mõned, mis tõendavad, et ta töötas Q OÜ-s. 46. Maakohus märkis otsuses, et X asus tööle 01.09.2014 ning talle maksti esimene palk 01.09.2014. See asjaolu ei tähenda, et töösuhet ei olnud. Tegelikult tegi X Q OÜ kasuks tööd juba varem. Lisaks jäi kohtule arusaamatuks, miks KN (L) saatis X töölepingu projekti Olga Sufijarovale, mitte AUle. Äriühingus tulebki kõik lepingud, sh töölepingud saata raamatupidamisele. Viimases tegeletakse ka palgaarvestusega. Järelikult on kohtu argumendid asjakohatud. 47. Maakohus tugines hagi rahuldamata jätmisel mh asjaolule, et X oli ajavahemikul 2009-2013 kantud töötajana Q OÜ andmebaasi. Tsiviilkostja eemaldati sealt ning teda hiljem tagasi ei lisatud. Äriühingu andmebaasil õiguslikku tähendust pole. Riiklikusse töötajate registrisse oli tsiviilkostja ajavahemikul 01.09.2014-12.04.2017 sisse kantud. Selle fakti jättis maakohus 10 hindamata. Lisaks ei pööranud maakohus tähelepanu tunnistajate KN, Olga Sufijarova ja SG ütlustele, kõik nad kinnitasid, et X töötas Q OÜ-s. Tunnistaja KN ütlused on tegelikult tsiviilkostja ütlustega kooskõlas, sest tunnistaja kinnitas nii X töölepingu koostamist kui ka seda, et puutus mõningal määral Xga tööalaselt kokku (nt 03.04.2023 istungiprotokolli lk 21 ülevalt 17 ja 18 rida). Lisaks tõlgendas kohus KN ütlusi valesti. Maakohus tugines tunnistaja ütlustele, mille kohaselt koostas inglisekeelseid lepinguid tema, kuid seda pole X kunagi väitnud. Tsiviilkostja selgitas, et tema tegeles pöördumistega ning tegi tõlketöid. Täiesti arusaamatuks jääb kohtu poolt usaldusväärseks tunnistatud SGi ütluste eiramine, kuigi need riimuvad täielikult tsiviilkostja ütlustega nii töötamise fakti kui ka töö sisu kohta. Maakohtu järeldus, et X võis SG tööalaselt abistada nii, et ta ise äriühingus ei töötanud, pole loogiline ja eluliselt usutav. Olukorras, kus maakohus möönis n-ö abistamist, pidanuks kohus selgitama, mis koormusega tööd tehti ning jätma hagi vähemalt osaliselt rahuldamata. Kuigi nt tunnistajad GR, OR ja AJ tsiviilkostjat perioodist 2014-2015 ei mäletanud, siis ei ole sel tähtsust, sest X ei puutunud nendega tööalaselt kokku. Maakohus märkis, et TS sõnul telliti tõlketeenust vajadusel, kuid tunnistaja pole kunagi Eesti kontoris töötanud. Tunnistaja TT selgitas, et pikemate dokumentide tõlkimisel kasutas Q OÜ teinekord tõlketeenust. Tsiviilkostja aitas teha väiksemaid tõlkeid ning jooksvaid, kiireid asju. 48. Tsiviilkostja tegi kaugtööd, sh ajal, kui ta õppis välismaal ja töötas täistööajaga teisel ametikohal. Põhimõtteliselt on võimalik töötada täistööajaga kahel kohal ning õppimine töö tegemist ei välista. Tsiviilkostja õppis Londonis ning õpingute finantseerimise tõttu pidi tal olema kaks töökohta. Maakohtu järeldused, et AUle ei olnud ette nähtud isiklikku sekretäri ning sel ajal ei soodustatud kaugtööd, on vastuolus kontrollitud tõenditega. Juhatuse liikme pädevuses on võtta tööle juhiabi. Seda, et Eesti personaliküsimustega tegeles AU, kinnitas ka TS. Tsiviilkostja selgitas, et ta tegi kaugtööd, telefon ja arvuti olid tal olemas ja neid ta ei vajanud. Q OÜ kaugtöö tegemist ette ei ole heitnud, see oli pooltevaheline kokkulepe, mida tol ajal kehtinud TLS ei keelanud. Seda, miks Xl ei olnud tööalast meiliaadressi, peaks selgitama kannatanu. Tunnistajad KN ja Olga Sufijarova teadsid samuti, et X tegi kaugtööd. 49. Maakohus jättis osa tõenditest hindamata. Kohus ei arvestanud Olga Sufijarova ütlustega ning jättis analüüsimata töötajate registri väljavõtte. Tunnistajate GR ja SG ütlused, mis puudutavad auditite läbiviimist, jäeti hindamata. 50. Hagi ebaõige lahendamise tõttu jäeti menetluskulud põhjendamatult tsiviilkostja kanda. Hagi tuleb jätta rahuldamata ning kõik menetluskulud kannatanu Q OÜ kanda. Rahandusministeeriumi deposiitkontole kantud tsiviilkostja vara tuleb vabastada. Kannatanu Q OÜ vastuväide tsiviilkostja apellatsioonkaebusele: 51. Tsiviilkostja apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Tõendid, mille lisamist apellant taotleb, tuleb jätta vastu võtmata, sest need on kooskõlas KrMS § 38 lg 6 ja TsMS § 652 lg 3 p 2 mõttes esitatud hilinenult. 52. Maakohtu otsus osas, mis puudutab tsiviilhagi, on seaduslik ja põhjendatud. Tsiviilkostja arvestas nõude aegumistähtaega eeldusel, et poolte vahel oli töösuhe. See, kas töösuhe eksisteeris või mitte, on keskseks vaidlusküsimuseks. TsÜS §-le 151 viidates jättis apellant ilmselt teadlikult mainimata, et alusetu rikastumise nõude aegumist arvestatakse ajast, mil õigustatud isik sai või pidi oma nõudest teada saama. Eelkõige TS ütlustega on tõendatud, et TS ja LA said esmakordselt Q OÜ arvelduskontodele juurdepääsu 2017. a septembris. Varem oli ligipääs pangakontodele ainult AUl ja Olga Sufijaroval, kes varjasid tsiviilkostjale tehtud makseid. Järelikult hakkas aegumistähtaeg kõige varem kulgema septembris 2017. a. Lisaks pole möödunud absoluutne aegumistähtaeg, mis on TsÜS § 151 lg 2 järgi 10 aastat. 53. Kõik VÕS § 1028 lg 1 sisalduvad alusetu rikastumise eeldused on täidetud. Puudub vaidlus selle üle, et Q OÜ tegi Xle ülekandeid summas 20 452,49 eurot. Kriminaalasjas on tõendatud, 11 et Olga Sufijarova tegi vaidlusalused maksed eesmärgiga rikastada Q OÜ arvel oma tütart. Õige pole tsiviilkostja väide, et maakohus ei arvestanud olulisi tõendeid või eksis tõendite hindamisel. Tõendeid kogumis vaadates pole võimalik aru saada, millal ja kuidas töösuhe algas ja lõppes ning mis olid tööülesanded. Apellatsioonkaebuses pole välja toodud ühtegi tõendit, mille maakohus jättis hindamata. Näiteks kaebuses esile tõstetud TÖR väljavõtte tunnistas maakohus ebausaldusväärseks tõendiks. Viited audititele on põhjendamatud, audiitorid kontrollivad makseid pisteliselt. Juhul, kui makseid oleks reaalselt auditeeritud, poleks piisanud dokumentidest, mis esitati (töölepingu projekt ja mõned e-kirjad). Apellant pole erinevalt kannatanust tõendamiskoormist täitnud, kannatanult ei saa täiendavalt eeldada negatiivse asjaolu ehk töösuhte puudumise tõendamist. Ringkonnakohtu seisukoht: 54. Sissejuhatavalt märgib ringkonnakohus, et kuivõrd apellatsiooniväited kattuvad paljuski argumentidega, mis kõlasid juba maakohtus toimunud kohtuvaidluses, pole KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel vaja hakata üle kordama maakohtu seisukohti, millega kolleegium nõustub. Omalt poolt lisab ringkonnakohus apellatsiooniväidetele vastates põhjendused siis, kui see on vajalik. Esmalt vastab kolleegium kaitsja ja tsiviilkostja apellatsioonides tõstatatud väidetele, mis puudutavad maakohtu poolt tõendite kogumata jätmist ning asjas esitatud tõendite hindamist (I). Seejärel analüüsib ringkonnakohus kaitsja apellatsioonis tõstatatud küsimusi (v.a karistust puudutav osa, II). Siis võtab kolleegium seisukoha, kas Olga Sufijarovale mõistetud karistust tuleks prokuröri ja kaitsja apellatsioonides esitatud argumentide tõttu revideerida või mitte (III) ning vaatab üle tsiviilkostja etteheited, mis puudutavad tsiviilhagi (IV). Viimaks võtab ringkonnakohus kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ning lahendab menetluskulud (V). I. 55. Nii kaitsja kui ka tsiviilkostja esitasid apellatsioonides taotluse täiendavate tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Ringkonnakohus jättis kõik taotlused 18.10.2023. a apellatsioonide arutamisele määramisel rahuldamata. Apellandid kordasid taotlusi ringkonnakohtu istungil. 56. Kaitsja taotles tunnistaja LA ristküsitlemist ja seda, et ringkonnakohus kasutaks rahvusvahelist õigusabi ning toimetaks tunnistajale kätte kohtukutse. Apellant märkis, et maakohus pidas tunnistaja ristküsitlemist vajalikuks ja rahuldas kaitsja taotluse 17.04.2023. a istungil KrMS § 297 alusel. Pärast taotluse rahuldamist ei saanud ta tunnistajaga kontakti. Siis tuli maakohtule teha uus taotlus kuulata tunnistaja üle rahvusvahelise õigusabi korras. Seejärel muutis maakohus 23.04.2023.a istungil oma varasemat seisukohta ning jättis tunnistaja kooskõlas KrMS §-de 297 lg 3 ja 2861 lg 1 kohtusse kutsumata. Apellant jäi selle juurde, et tunnistaja ristküsitlemine on vajalik, sest AU surma tõttu saab kliendi kaitseversiooni kinnitada ainult LA. Tunnistaja kutsumise vajadus selgus pärast TS ja GR ristküsitlemist, kui nad andsid O. Sufijarova ütlustele vastanduvaid ütlusi. 57. Kolleegium jättis istungil kaitsja taotluse tunnistaja LA ristküsitlemiseks rahuldamata, sest maakohtu seisukoht, keelduda tõendi kogumisest, on seaduspärane. Kehtiv regulatsioon (vt KrMS §-d 227 lg 3, 2861 lg 2 p 2, 297 lg 2) lähtub põhimõttest, et kaitseaktis tuleb nimetada kõik akti koostamise hetkeks teadaolevad, vajalikud tõendid. Maakohus viitas korrektselt, et süüdistatava kaitsetaktika toetus mh argumendile, et kõik süüdistuses kajastatud ülekanded tehti Q OÜ emaettevõtja teadmisel ja heakskiidul. Järelikult on maakohtul õigus, et süüdistatava sõnul Q OÜ juhatuses n-ö Leedu emaettevõtja esindajaks olnud LA on kaitseversiooni konteksti silmas pidades väga oluline tunnistaja. Süüdistusakti järgi (vt kd K-I tlk 11) on nii TS kui GR andnud ütlusi ka kohtueelses menetluses. Kaitseakti koostamisel saab kaitsja kasutada talle üle antud kriminaaltoimikuid, mis antud juhul sisaldasid ka tunnistajate kohtueelses menetluses 12 antud ütlusi. Vaadates, kui sageli tõusetus TS ja GR ristküsitlemisel KrMS § 289 lg 1 alusel vajadus kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks, pole põhjust väita, et tunnistajad rääkisid võrreldes varasemaga kohtus midagi muud. Kokkuvõtlikult oligi tegu hilinenud taotlusega, mille maakohus jättis lõppastmes õigesti rahuldamata. Mis puudutab viidet, et maakohus taganes oma varasemast otsustusest tunnistaja kohtusse kutsuda, siis pole midagi taunimisväärset (ja igati kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega), kui kohus ise oma vea korrigeerib enne, kui see hakkab oluliselt mõjutama menetluse edasist käiku (näiteks mõistlikku menetlusaega). 58. Tsiviilkostja esindaja palus apellatsioonis ringkonnakohtul võtta asja juurde X e-kirjad AUle ja Olga Sufijarovale, mis tõendavad, et tsiviilkostja töötas Q OÜ-s. Kirju ei olnud esindaja sõnul võimalik varem esitada, sest X leidis need oma vanade e-kirjade hulgast alles pärast maakohtu otsuse kuulutamist. Lisaks soovis apellant esitada tõendit töölepingu ehtsuse kohta, s.o videofaili, millel on näha faili sisu ja koostamise info. Ka seda tõendit ei olnud võimalik varem esitada, sest töölepingu ehtsus seati kahtluse alla alles kohtuvaidlustes. 59. Kolleegium jättis istungil tsiviilkostja taotlused rahuldamata. Kannatanu esindajal on õigus, et e-kirjad olid apellandi enda sõnul arvutis kogu aeg olemas. Olukorras, kus nende leidmine osutus võimalikuks 30. päevase apellatsioonitähtaja jooksul, pole põhjust öelda, et neid oli võimatu hankida märksa pikema ehk aastaid kestnud kohtueelse menetluse jooksul. Mis puudutab videosalvestust, siis on lepinguprojekti koostamise fakt ja küsimus, kas leping loodi, et seda reaalselt täitma hakata, täiesti erinevad asjad. Lisaks on kannatanu esindajal õigus, et tõend on esitatud hilinenult, sest video tegemise ja selle esitamise võimalus oli tsiviilkostjal juba varem. Väide, et töölepingu ehtsus seati kahtluse alla alles kohtuvaidlustes, on asjakohatu. Kohtuvaidluses on poolel õigus anda oma hinnang vastaspoole tõenditele. 60. Olga Sufijarova kaitsja hinnangul eiras maakohus kliendi süüküsimuse lahendamisel põhjendamatult kliendi ütlusi osas, mis need puudutasid erinevaid kaitseversioone. Kolleegium apellandiga ei nõustu. Kohtupraktikas on tänaseks kinnistunud arvestatav hulk põhimõtteid, mida järgides on kohtutel võimalik tuvastada, kas inimene rääkis tõtt või valetas. Üks lihtsamaid võimalusi on tõendite kõrvutamine. Maakohus kasutaski süüdistatava ütluste kontrollimiseks teisi tõendeid ning tuvastas pärast nende võrdlemist, et Olga Sufijarova rääkis tõtt, kui kirjeldas süüdistuses näidatud ülekannete tegemisega seotud tehnilisi üksikasju. Muus osas süüdistatava ütlused maakohtu hinnangul kriminaalasjas esitatud tõenditega ei haakunud (vt maakohtu otsuse lk 32, ülevalt lugedes 2. ja 3. lõik) ning sellest oli tingitud Olga Sufijarova ütluste osaline kõrvale heitmine. Ringkonnakohus nendib, et kirjeldatud olukorras (süüdistatava ütlused vs ülejäänud tõendikogum) ei ole maakohtule mitte midagi ette heita. Täiendavalt märgib kolleegium järgmist. 61. Väga lihtsustatult väitis süüdistatav, et mitte mingisugust omastamist ei olnud, sest nii tema kui ka AUga sõlmiti tööle asumisel suuline kokkulepe, et lisaks põhipalgale hakkavad nad saama igakuist lisatasu, mis makstakse välja siis, kui äriühingu finantsseis paraneb. Süüdistuses kajastatud ülekanded olidki Olga Sufijarova sõnul kokku lepitud lisatasu, mis lihtsalt maksti välja sellisel kujul. Maakohus lükkas kaitseversiooni ümber järgmiste argumentidega (vt maakohtu otsuse lk-d 32-36): 1) AUga ja Olga Sufijarovaga sõlmitud lepingud sätestasid boonuste maksmiseks teise korra ning AUle makstigi paralleelselt lisatasu vastavalt temaga sõlmitud kokkuleppele; 2) kui selgus, et AU maksis omale kirjalikult kokkulepitust suurema lisatasu, pidas kannatanu esindaja vajalikuks reageerida (vt siinkohal ka kd IV tlk 225-227); 3) n-ö boonused koos põhipalgaga ületasid märkimisväärselt väidetavalt kokku lepitud sissetulekut. Ringkonnakohus nendib maakohtu motiive kordamata, et need põhinevad tõenditel ja on jälgitavad ning veenvad. 62. Mis puudutab Olga Sufijarova ütluste elulist usutavust, siis ka siin on põhjust maakohtuga nõustuda. Esiteks pole usutav juba see, et äriühingu juhataja ja pearaamatupidaja lepivad sellega, et märkimisväärne osa neile lubatud sissetulekust rajaneb pooltevahelisel suulisel 13 kokkuleppel, mida on vaidluse korral äärmiselt keeruline tõendada. Lisaks on süüdistatava kirjeldatud boonussüsteem üles ehitatud äriühingust tehtavatele väljamaksetele, mille seaduslikkuses pidid AUga ja Olga Sufijarovaga sarnase tausta, hariduse ja töökogemusega inimesed juba eos kahtlema. Teiseks tegi apellant rehkenduse, mille järgi pidi AU süüdistuses näidatud perioodil (2010-2017.
- a)saama igakuiselt 15 000 eurot ja Olga Sufijarova 12 000 eurot. Kolleegium nendib, et avalikust allikast (www.stat.
- ee)on võimalik vaadata, milline oli vaidlusalusel ajavahemikul Eesti keskmine palk aastate lõikes. Isegi kui väita, et juhatuse liikme sissetulek võis majanduskasvu tingimustes küündida viiekohalise summani, siis pearaamatupidajale, ka juhul, kui ta täitis paralleelselt prokuristi ülesandeid1, selgelt üle n-ö turu keskmise küündiva palga lubamine ja välja maksmine ei ole kindlasti usutav (vt siinkohal raamatupidaja SG ütlused, et ta võeti 2007. a Q OÜ-sse tööle palgaga 700-800 eurot ning seda suurendati pärast, kd K-II tlk 121). Ringkonnakohus märgib, et pearaamatupidajast palgatöötaja igakuine sissetulek suurusjärgus 12 000 eurot on isegi käesoleval ajal, kui elukallidus ja keskmine palk on võrreldes 2010-2017. a märgatavalt tõusnud, väga suur. Kolmandaks ei ole eluliselt usutav, et äriühingus lepitakse kokku n.ö garanteeritud lisatasu, mida arvestatakse võrdselt majanduslanguse ja -tõusu tingimustes ning mille maksmisega Olga Sufijarova kirjeldatud viisil kaasnevad äriühingule tegelikult arvestatavad maksuriskid. Ringkonnakohus nendib, et üldine praktika mida järgitakse lisatasude arvestamisel ja maksmisel, ongi valdavalt selline nagu tõenditest nähtub: juhatuse liige saab lisatasu vastavalt äriühingu majandustulemustele ning töötajatele (sh pearaamatupidajale) võidakse lisatasu maksta, kuid see otsustatakse jooksvalt ning makstakse, kui äriühingu majanduslik seis seda võimaldab (vt siinkohal lisaks maakohtu analüüsitud töölepingule ja tasu maksmist puudutavatele kokkulepetele, ka tunnistaja TS ütlusi kd K-II tlk 78 ja 88). Neljandaks on menetletav tegu ju olemuslikult väga lihtne: AU ja Olga Sufijarova kasutasid äriühingu/tööandja raha enda huvides. Kuigi süüdistatav väidab, et kõik ülekanded olid eri põhjustel tehtud äriühingu majandustegevuse tarbeks või saanud AU eelneva heakskiidu (mis justkui kohustas süüdistatavat tasuma ka vaieldavaid ja kahtlasevõitu arveid), siis maakohus tuvastas jällegi väga lihtsustatult, et Olga Sufijarova kaitsetaktika põhineb tegelikult erinevate, süüdistuses kajastatud ülekannete tagantjärele õigustamisel. Süüdistatava põhjendusi teised tõendid ei toeta. Ringkonnakohus nendib, et maakohtuga on põhjust nõustuda selles, et uuritud tõenditest koorub kindel muster: AU ja Olga Sufijarova kasutasid ära Leedu emaettevõtja esindajate olematut kontrolli Q OÜ igapäevase majandustegevuse ja raamatupidamise üle ning hakkasid äriühingu arvel soetama kaupu ja tarbima teenuseid, millel ei olnud Q OÜ tegevusega mitte mingisugust pistmist. Ajapikku kujunes neil harjumus võtta oma isiklike vajaduste ja soovide täitmiseks raha süstemaatiliselt tööandja taskust. Sel põhjusel pole tõsiseltvõetavad näiteks väited, et teatud juhtudel ei pidanudki O. Sufijarova aru saama sellest, et väljamakse ei jää äriühingu majandustegevuse raamidesse. Selliste seisukohtade tõsiseltvõetavust kahandab ka tõsiasi, et GR sõnul olid kahtlased ülekanded raamatupidamisarvestuses kajastatud valesti. Olukorras, kus pearaamatupidaja siiralt arvab, et ülekantav raha läheb äriühingu majandustegevuse tarbeks, ei ole põhjust kande kirjendamisega manipuleerida. Lisaks eeltoodule tuleb tähelepanu pöörata tunnistaja OR ütlustele. Tunnistaja OR selgitas kohtus, et ta töötab Q OÜ-s alates 2004. aastast kuni käesoleva ajani. Alates töösuhte algusest on ta olnud äriühingu turundus- ja suhtekorraldusjuht. Kolleegium nendib, et tegu on inimesega, kes on oma staaži ja positsiooni tõttu hästi kursis Q OÜ-s pikkade aastate jooksul kehtinud tööpõhimõtete, tegevuse ja personalikultuuriga ning kelle ütluste usaldusväärsust mitte ükski menetlusosaline kahtluse alla ei seadnud. OR on andnud põhjalikke, veenvaid ja selgeid ütlusi selle kohta, milliseid kulutusi Mida Olga Sufijarova ei teinud, vt SG ütlused, kd K-II tlk 117 või OR ütlused KII tlk 70 pöördel selle kohta, et ärilõunatel koos Leedu juhtkonnaga osalesid tema ja AU, kuid O. Sufijarovat sinna mitte kunagi ei kutsutud või KN ütlused kd K-III tlk 43 selle kohta, et O. Sufijarova allkiri lepingutel oli formaalne, sest ta ei saanud aru, mis seal kirjas oli ja süüdistatava kaitseversioon, mille järgi pidi ta tasuma AU poolt kinnitatud maksed. 1 14 töötajatele hüvitati, mida kontorisse soetati, millal ja mis mahus on aastate jooksul ruume remonditud (vt siinkohal näiteks ka fotod kd V tlk 144-182) jpm. Turundusjuhina vastutas OR nii reklaami kui ka ürituste korraldamise eest ning sel põhjusel andis ta kohtus ammendava ülevaate, kuidas toimus nende eest tasumine ning millised üritused vaidlusalusel perioodil toimusid. Lisaks selgitas TS, et OR suhtles Leedus asuva IT-osakonnaga ehk tunnistajal oli ülevaade töötajate kasutuses olnud tehnikavahenditest (telefonid, arvutid). OR ütlused riimuvad väga paljude Q OÜ endiste ja/või praeguste töötajate ütlustega (nt TT) ja vastanduvad täielikult O. Sufijarova selgitustele. Kolleegium käsitab Olga Sufijarova ütlusi lisaks veel otsuse järgmises osas, kus ringkonnakohus hindab lähemalt kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid süüdistuses sisalduvate ülekannete kohta. 63. Mis puudutab süüdistatava esitatud kättemaksuteooriat, siis siin on maakohus kohaselt öelnud, et see ei ole eluliselt usutav (vt maakohtu otsuse lk 36, alt lugedes 4. lõik). Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kriminaalasjas pole esitatud mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks Olga Sufijarova poolt Leedu emaettevõtja aadressil tehtud etteheiteid (eelkõige seda, et Q OÜ juhtkond ja võtmetöötaja pidid pidevalt täitma emaettevõtjalt laekunud ebaseaduslikke korraldusi). Süüdistatav rääkis nii maa- kui ka ringkonnakohtus nn cash-poolingust, kuid tegemist on täiesti tavapärase viisiga kontserni kuuluvate äriühingute finantside haldamiseks ja juhtimiseks. Kontsernikonto teenust pakuvad käesoleval ajal kõik suuremad pangad (vt nt https://www.swedbank.ee/business/international/group/accounts?language=EST, https://www.lhv.ee/et/kontsernikonto, https://www.seb.ee/korporatiivpangandus/kontsernirahavoogude-juhtimiseks). Iseenesest võib olla õige Olga Sufijarova viide, et teatud ajahetkel kasutati F grupis emaettevõtjale antud kontsernisiseseid laene ka kasumi väljaviimiseks (grupisisesed laenud võivad olla tähtajatud, jaotamata kasumit ei maksustata ning tütarettevõtjate antud laenude deklareerimise kohustus kehtestati alates 01.01.2018. a, vt siinkohal TuMS §-d 502 lg-d 1 ja 2, 505 ning 61 lg 54), kuid sarnaselt maakohtuga puudub ringkonnakohtul info selle kohta, et süüdistatava sõnad tõsiste rikkumiste ja võimalike (maksu)süütegude kohta oleksid leidnud mõne paralleelselt kulgeva menetlusega kinnitust. Andmeid, et emaettevõtja ebaseaduslikud teod avastanud AU (või süüdistatav ise) oleks soovinud kahtlasevõitu äriühingust lahkuda, kriminaalasjas pole. Vastupidi, juhatuse liige ja pearaamatupidaja vallandati päevapealt ning see oli kõigi jaoks šokeeriv (vt nt tunnistaja SG ütlused). Kolleegium nendib, et kui juhatuse liikmega kokku lepitud boonused sõltuvad äriühingu kasuminäitajatest, võib olukord, kus kasumit kontsernisiseste laenude abil emaettevõtja otsusel n.ö välja viiakse, juhatuse liikmes tekitada põhjendatult meelehärmi. Juhatuse liige on oma lubatud panuse andnud ja taganud äriühingule oodatud kasuminumbrid, kuid lõplik number (millelt arvestatakse lisatasu) on kontsernisiseste laenude tõttu väiksem ja see ei sõltu vähimalgi määral temast. Samas on kirjeldatud juhul äriühingu vara enda kasuks pööramise asemel sobiv ja mõistlik alustada läbirääkimisi uue boonussüsteemi üle või vahetada töökohta. Eeltoodu ei kahanda mitte kuidagi O. Sufijarova panust, sest sarnaselt maakohtuga jagab ringkonnakohus arusaama, et AU ja O. Sufijarova panid kuriteo toime grupis. 64. Olga Sufijarova kaitsjale jäi arusaamatuks, mille põhjal tegi maakohus järelduse, et tema klient ja AU olid vähemalt teatud ajahetkel süüdistuses kajastatud perioodist lähisuhtes. Maakohus on sellise järelduse teinud järgmiste tõendite põhjal: 1) foto AUst ja O. Sufijarwovast, kus nad suudlevad (kd V lk 77, vt lisaks teisi tlk 73-76 asuvaid fotosid), 2) tunnistaja MP ütlused, kes nägi O. Sufijarovat majas, mis talle teadaolevalt oli AU kodu, 3) AU ja O. Sufijarova käisid nii kahekesi kui ka lastega koos välisreisidel, mis ei olnud seotud Q OÜ majandustegevusega (vt ka arved kd K-II tlk 132-179, mh tuvastas maakohus tõendite põhjal õigesti, et vastavalt kontsernis kehtestatud reeglitele tegeles sihtkohtade valikuga Leedus asuv müügiosakond, kellega liitus Eesti töötaja ja kes ei olnud ei AU ega O. Sufijarova). 65. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et TS ja GR on usaldusväärsed tunnistajad. Ainetu on argument, et tunnistajate ütlused on ebausaldusväärsed, sest need ei haaku Olga Sufijarova 15 ütlustega. Maakohus pidas süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseks ja sisustas oma hinnangu märksa enamaga kui see, et need lähevad vastuollu TS ja GR ütlustega (s.o süüdistatava ütluste vastandumine ülejäänud tõendikogumile ja eluline mitteusutavus). Ainuke vastuolu tunnistajate ütlustes, millele apellant konkreetselt viitab, on seotud küsimusega, kas Q OÜ-s kasutati töötajate motiveerimiseks kinkekaarte või mitte. Süüdistatav ja kohtus ristküsitletud Q OÜ töötajad selgitasid, et kinkekaarte kasutati töötajate premeerimiseks, kuid TS ja GR olid vastupidisel seisukohal. Lisaks rõhutab kaitsja, et SG meenutas kohtus, et ta nägi, kuidas AU andis kinkekaarte ka TSle ja GRle. Ringkonnakohus märgib, et esimese etteheite kohta on maakohus ammendavalt selgitanud, et AU irdus nii mõneski küsimuses emaettevõtja juhtnööridest ning n.ö Leedu pool Q OÜ köögipoolega kursis ei olnud (vt maakohtu otsuse tlk 71 kõige alumine lõik ja tlk 72 kaks ülemist lõiku). Seda, millal AU TSle ja GRle ümbrikud (mille sees oli SG arvates kinkekaart) andis, Q OÜ-s alates 2007. a töötanud tunnistaja SG tegelikult ei mäletanud (kd K-II tl 121 pöördel). See, kui TS ja GR räägivad, et neile teadaolevalt kinkekaarte ei kasutatud, sest kontsernis kehtestatud reeglid seda ette ei näinud, ei tähenda, et tunnistajad valetasid. Mis puudutab seda, kas süüdistuses näidatud kinkekaardid võisid olla seotud töötajate premeerimisega ja/või kingitustega äripartneritele, siis seda lahkab ringkonnakohus otsuse järgmises osas. 66. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus lähtus Olga Sufijarova süüküsimuse lahendamisel tõenditest, mis on lubatavad ja usaldusväärsed. Võimalik, et päris lõpuni ei saa nõustuda maakohtuga selles, et tunnistaja SG on täielikult usaldusväärne tõendiallikas, kuid seda küsimust ei ole mitte ükski apellatsiooni esitanud osapool tõstatanud. II 67. Kaitsja apellatsioonist jääb kõlama mõte, et arvestades süüdistuses näidatud erinevate ülekannete kogusummat või teatud maksete suurust, pole usutav, et ettevõtlusega mitteseotud kulude tegemine jäi märkamatuks nii Leedu emaettevõtjale kui ka majandusaasta aruandeid auditeerinud audiitorfirmale E. Kolleegium apellandiga ei nõustu. Kaitsja väide põhineb eeldusel, et välisriigis asuv emaettevõtja kontrollib peensusteni kontserni kuuluva ja teises riigis tegutseva tütarettevõtja igapäevast majandustegevust ja raamatupidamist. See arusaam ei ole kriminaalasjas esitatud tõenditega kinnitust leidnud ning on samuti vastuolus üldise ettevõtlusloogikaga. Mõistetavalt kehtestab emaettevõtja kontserni töös tütarettevõtetele ühtseid reegleid ja annab juhiseid (vt siinkohal ka nt ÄS § 61 lg 1), kuid väga paljudes küsimustes tuleb emaettevõtjal usaldada eri riikides registreeritud ja tegutsevate tütarettevõtjate igapäevase majandustegevuse korraldamine (sh äriühingule tegevuseks usaldatud vajaliku vara kohane käsutamine, raamatupidamise vastavus kehivatele õigusaktidele ja eeskirjadele) n.ö kohapealsele juhatusele ja töötajatele. Seda juba kasvõi sel põhjusel, et seadusandlus, millest äriühingud oma tegevuses lähtuma peavad, on riigiti erinev. Lisaks on süüdistatava kaitsja viidanud (küll mõnevõrra teises kontekstis) õigesti asjaolule, et osanike otsustusõigus ei puuduta äriühingu igapäevast juhtimist, sellega tegeleb kooskõlas ÄS §-de 168 ja 180 juhatus. 68. Maakohtus üle kuulatud tunnistajad (nt TS, GR, SG, TT ja OR) kirjeldasid Q OÜ ja äriühingu Leedus registreeritud emaettevõtja omavahelist töökorraldust ühetaoliselt. Kolleegium ei saa märkimata jätta, et TS ja GR sõnu kinnitas pikaajalise töösuhte tõttu kontsernipoliitikaga väga hästi kursis olnud tunnistaja OR. Kolleegium on varem viidanud, et tema usaldusväärsust süüdistatava kaitsja kahtluse alla ei seadnud. Tunnistajate ütlustest koorub välja järgmine: Leedus tehti kõik gruppi puudutavad olulised, strateegilised otsused (nt sihtkohtade valik) või anti juhtnööre (nt personalipoliitika) või koondati teatud valdkonnad eeskätt kulude optimeerimise eesmärgil ühe ettevõtte alla (nt IT-osakond asus Leedus). Kolleegium nendib, et see, mida tunnistajad TS ja GR ning osaliselt ka OR kirjeldasid, on täiesti harilik kontsernipoliitika. Kontserni finantspoole reegleid puudutavad ütlused olid TSl, GRl ja 16 ORl samuti riimuvad: kõigile kontserni kuuluvatele äriühingutele kehtestati igaks majandusaastaks eelarve ning äriühingu juhatusel oli voli toimetada ühingu igapäevast majandustegevust nii, et sellega kaasnevad kulud jääksid eelarve raamidesse. Kui seda põhimõtet järgiti, siis emaettevõtja poolt täiendavaid detailseid kontrolle läbi ei viidud. Lisaks möönsid tunnistajad (sh SG), et kui äriühingu finantsnäitajad olid üle ootuste, ei tehtud eelarves fikseeritud kuluridade ületamisest suurt numbrit. Erinevalt kaitsjast leiab ringkonnakohus, et emaettevõtjal pole mingit põhjust süüvida üksikute ülekannete tasemel tütarettevõtjate raamatupidamisse. TS selgitaski, et kontrollitasandeid oli neli: Eesti pearaamatupidaja; Leedu töötajad, kes valmistasid ette aruandeid; tema ja audit. Alates teisest tasandist ei kontrollitud iga arvet eraldi, vaid vaadati, tehtud kulud klapivad vastava eelarvereaga. Kui seal ebakõlasid ei olnud, siis mindi teemaga edasi ja n.ö hüüumärki ei tekkinud. Ringkonnakohus ei näe pideval ja põhjalikul kontrollil ka mõtet: Eestis (ja tõenäoliselt ka teistes välisriikides) kehtiva seaduse järgi kuulub äriühingu vara ühingule, mitte selle juhatusele või töötajatele. Emaettevõtjal on mõistlik eeldada, et tütarettevõtte juhatuse/töötajate kohustus on seda põhimõtet järgida ja nad teavad, et äriühingu vara enda kasuks pööramine ei kuulu nende tööülesannete hulka. Emaettevõtjal ei ole ega saagi ressursse silmas pidades olla kohustust tütarettevõtjate tööd (ja raamatupidamist) pidevalt detailselt kontrollida. Jälgitakse üldist pilti ning kui anomaaliaid ei esine, eeldatakse, et ametisse nimetatud juhatus ja tööle võetud töötajad täidavad korrektselt neile usaldatud tööülesandeid ning kõik on nõuetekohane. Järelikult ei oma asja lahendamisel tähtsust Olga Sufijarova ja tema kaitsja väited, et Q OÜ emaettevõtja oli kõigega kursis, sest seal oli pidev teadmine ja ülevaade sellest, milliseid ülekandeid mille eest ja kellele Eestis tehti. Lisaks eeltoodule tuvastas maakohus esitatud tõendite põhjal, et Olga Sufijarova manipuleeris raamatupidamises oskuslikult ülekannetega, millega hiljem sisustati omastamisetteheide (vt maakohtu otsuse lk 37). Nii näiteks selgitas GR, et kahtlased tehingud jäid varem märkamata, sest neid ei kajastatud sellel real, kus nad raamatupidamisarvestuse järgi oleks pidanud olema. Väga palju kandeid oli tehtud bilansis ja neile oli keeruline jälile saada, sest kulud oleks pidanud olema kajastatud kasumi-kahjumi aruandes, need olid segamini tõeliste kuludega. Bilanss klappis, sest kulud olid arvestatud varade ja kohustuste osades. Sellest, et näiteks kinkekaardid kajastati bilansikontol, rääkis kohtus ka tunnistaja SG. Kokkuvõtvalt ei ole kolleegiumil midagi maakohtule midagi olulist lisada osas, mis puudutab seda, miks Q OÜ majandusaasta aruannete auditeerimisel omastamistehinguid ei avastatud. Olukorras, kus tõendite järgi on omastamise esemeks olevaid ülekandeid raamatupidamises oskuslikult peidetud, ei ole alust öelda, et emaettevõtja juhatus ja audiitorid teadsid seda, et äriühingu vara ei kasutata sihipäraselt. Lisaks ei õigusta omastamist mingilgi moel see, kui audiitoritel auditite käigus midagi märkamata jäi. 69. Apellant on seisukohal, et süüdistuses kajastatud summad ei ole õiged, sest need sisaldavad käibemaksu: Q OÜ on alates 2014. a käibemaksukohuslane ning seega arvestas äriühing arvetel näidatud käibemaksu sisendkäibemaksu hulka. Kolleegium apellandiga ei nõustu. Maakohtul on õigus, et äriühingust läks välja raha süüdistuses näidatud ulatuses ning see, kui palju või millises ulatuses on käibedeklaratsioone ja/või majandusaasta aruandeid käesolevaks hetkeks korrigeeritud, Olga Sufijarova süüküsimust mitte kuidagi ei puuduta. Selle kohta, millal, kui palju, mis ulatuses ja mida üldse on parandatud või kus on jäetud parandused tegemata, kaitsja maakohtule tõendeid tegelikult ei esitanud. Kaitsja andis kohtule tõendina üle küll Q OÜ majandusaasta aruanded, kuid nende tõenduslik eesmärk nii kaitseaktis kui ka istungil väljendatu järgi oli tõendada asjaolusid, et aruanded olid auditeeritud ning äriühingu majandusnäitajad aasta-aastalt paranesid. Ringkonnakohus märgib üksnes seda, et normile, mis võimaldaks teha omastamistehingutelt ehk äriühingu majandustegevusega mitteseotud kuludelt käibemaksu tagasiarvestuse, kolleegium siinkohal viidata ei oska. Mis puudutab O. Sufijarovale esitatud omastamisetteheite kvalifitseeriva tunnuse suur ulatus esinemist, siis siin on maakohus teinud rehkenduse, et KarS § 201 lg 2 p 2 sätestatud eeldused on täidetud ka juhul, kui süüdistuses näidatud ülekannete kogusummast arvata maha käibemaks (vt maakohtu otsuse lk 17 128). Eeltoodu tõttu jääb tagajärjetuks ka apellandi taotlus tagastada kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 70. Kaitsja hinnangul pole õige maakohtu seisukoht, et süüdistuses kajastatud ülekannete tegemiseks puudus Q OÜ osanike nõusolek. Iseenesest on põhjust päri olla kaitsja märkusega, mis puudutab kannatanu esindaja küsitlemist. Maakohus tuvastas, et Eestis registreeritud Q OÜ ainuosanikuks on Leedus registreeritud äriühing F UAB (vt maakohtu otsuse lk 30 ülevalt 3. lõik) ning seega on kannatanu esindajaks Leedus registreeritud äriühingu juhatus. Tunnistaja TS selgitas kohtus (vt kd K-II tlk 76 pöördel), et ta ei ole enam F UAB-ga seotud, lisaks ei olnud ta Leedu äriühingu juhatuses. Vastab tõele, et maakohtus mitte ühtegi F UAB juhatuse liiget ei ristküsitletud ning seega on maakohtu otsuses sisalduvad viited kannatanu (või selle esindaja) ütlustele ekslikud. Samas ei näe ringkonnakohus, et kannatanu (esindaja) küsitlemine on tingimata tarvilik olukorras, kus on põhjust arvata, et ta tõendamiseseme asjaoludest suurt midagi ei tea. Varaliste nõuete maksmapanekul on kannatanul õigus ja võimalus kasutada esindajat ning seda on käsilolevas menetluses ka tehtud. Kaitsja argumendiga, et vajalik nõusolek oli olemas, kuna ülekanded kiitsid heaks AU ja LA, kolleegium ei nõustu. Äriühingu vara enda kasuks pööramist on kohtupraktikas tolereeritud üksnes juhul, kui tegemist on n-ö ühemehe äriühinguga. Käsilolevas asjas see nii ei ole. 71. Olga Sufijarova kaitsja kritiseeris põhjalikult maakohtu otsust osas, mis puudutas kinkekaarte. Mõistetavalt on sel kindel põhjus: just kinkekaartidega seotud ülekanded on kriitilise tähtsusega otsustamaks, kas Olga Sufijarovale süüks arvatud kuritegu on aegunud või mitte (vt siinkohal ka prokuratuuri 14. juuli 2022. a e-kiri, kd I tlk 1). Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et süüdistuses näidatud kinkekaarte ei kasutatud Q OÜ majandustegevuse tarbeks. Maakohtu seisukohti kordamata märgib kolleegium üksnes järgmist. 72. Kriminaalasjas on tõendatud (TS, GR ütlused, Q OÜ endiste ja/või praeguste töötajate ütlused), et F grupis maksti töötajatele preemiaid. Tunnistaja TT selgitas, et preemiat maksti siis, kui kogu grupi käive ületas etteantud summa. Sellisel juhul oli kindlaks määratud koefitsient, mis maksti töötajatele preemiateks. Seda, et töötajaid motiveeriti tulemuste põhjal kord aastas, detsembris, kinnitas ka TS. Kolleegium nendib, et n-ö jõulupreemiate maksmine olukorras, kus äriühingu majanduslik seis seda võimaldab, on tavapärane praktika. Tunnistajate ütlustega on tõendatud fakt, et seda tehti vaidlusalusel perioodil ka Q OÜ-s, kuid emaettevõtja poolt heaks kiidetud preemiaid maksti rahas, mitte kinkekaartides. Vaatamata sellele kinnitasid kõik Q OÜ töötajad riimuvalt (ja vastuolus n-ö Leedu poole töötajate TS ja GR ütlustega), et nad said lisaks kinkekaarte. Selle kohta, miks selline praktika oli, ütles tunnistaja TT, et aastalõpupreemiat ei saanud töötajad, kes said igakuist boonust põhjusel, et nad tegelesid otse klientidega (tõenäoliselt kindlaksmääratud % müügi pealt – kolleegiumi märkus). Sel põhjusel anti töötajatele kinkekaarte. Sellest, et nad said kinkekaarte siis, kui Leedu pool preemiaid maksta ei lubanud, rääkis ka SG. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et AU võis nii eirata kontserni emaettevõtja poolt kehtestatud reegleid. Paralleelselt on tõendatud fakt, et üksikkulusid detailselt ei kontrollitud ning eelarve mõningast ületamist ei heidetud ette juhul kui tütarettevõtja juhatus majandas etteantud eelarve piirides ning äriühingu käibe- ja kasuminumbrid vastasid ootustele või ületasid neid (vt TS ja SG ütlused; seda, et Q OÜ majandusnäitajatega oli süüdistuses näidatud perioodil põhjust rahul olla, tõendavad kaitsja esitatud majandusaasta aruanded kd VII tlk 7-166). Järelikult pole välistatud, et AU otsustas juhina jõulude ajal meeles pidada kõiki töötajaid, sh ka neid, kes kontsernis kehtestatud põhimõtete järgi jõulupreemiat saama ei pidanud. Eeltoodu ei tähenda paraku seda, et kaitsjal oleks õigus, et süüdistuses näidatud ülekanded, mis tehti kinkekaartide soetamiseks, olid mõeldud töötajatele preemiateks. 73. Tunnistaja OR selgitas kohtus, et süüdistuses ei kajastatud kõiki kinkekaarte. Sellest jäeti välja need, mis võisid olla seotud töötajate premeerimisega. Ringkonnakohus ei näe, et tunnistaja ütlused on ebaõiged. Esiteks seostasid peaaegu kõik maakohtus ristküsitletud endised 18 ja/või praegused töötajad kinkekaartide saamist peaasjalikult jõuludega. Teiseks rääkisid tunnistajad sellest, et äriühing jagas Selveri kinkekaarte. Seda põhjusel, et Q OÜ-l oli koostöö Selveriga (vt OR ütlused). Teiste süüdistust läbivate äriühingute (nt S AS) jagamist töötajad ei mäletanud. Kui vaadata süüdistuses kajastatud ja kinkekaartide eest makstud arveid, siis on neid soetatud praktiliselt aastaringselt ning äriühingutest, mille kinkekaartide saamist tunnistajad ei kinnitanud. Lisaks märkis tunnistaja SG, et kinkekaartide ostmine lõppes pärast seda, kui O. Sufijarova töölt lahkus. Olga Sufijarova kaitseversioon, et kinkekaarte anti äripartneritele, ei ole usutav. Q OÜ tegevusala (reisikorraldus) on piisavalt atraktiivne ning äriühingu enda kinkekaart on paralleelselt ka reklaam. Seega tekib küsimus, miks peaks juhul, kui ärikingitusena nähakse tingimata kinkekaarti, eelistama oma äriühingu teenuste asemel neid, mille eest saab soetada lauanõusid vms pudi-padi. Ringkonnakohus nendib, et näiteks kodulõhnastajaid, lauanõusid jpm olmeesemeid on keeruline alates teatud kogusest äriühingu arvele osta. Kui selliste kaupade eest tasutud arveid koguneb raamatupidamisse liialt palju, on küsimuste korral (nt audiitor, maksuhaldur) keeruline põhjendada nende seotust äriühingu majandustegevusega. Seevastu kinkekaardid võimaldavad märksa loomingulisemat lähenemist: nende soetamist saab erinevalt tarbeasjadest märksa hõlpsamalt selgitada ettevõtlusega seotud kuluga. Näiteks väita, et kaardid olid mõeldud kingituseks, motiveerimiseks jms. Maakohus on tuvastanud veatult, et seda ongi käsilolevas asjas tehtud. 74. Mis puudutab sõiduauto BMW X6 soetamist, siis siin on maakohus vaidlusaluse sõidukiga seotud ülekandeid käsitanud otsuse lk-del 49-55. Ringkonnakohtul pole maakohtu põhjalikele argumentidele suurt midagi lisada. Kaitsja hinnangul tegi maakohus olulise vea, kui rõhutas, et sõiduk jäeti nõuetekohaselt arvele võtmata, kuid kolleegium ei mõista, kuidas peaks maakohtu minetus väärama kohtu lõppjäreldust. Kokkuvõtlikult tuvastas maakohus, et luksusauto osteti Q OÜ arvel olukorras, kus kontsernisisesed reeglid nii kalli sõiduki soetamist ette ei näinud ja põhikirjas sätestatud nõusolek sellise väärtusega vara ostmiseks puudus. Pärast auto ostmist seda hooldati ja sellele paigaldati mugavusvarustus. Siis võõrandati sõiduk ostutehingust vähem kui aasta möödumisel ostuhinnast oluliselt ehk 27 402 euro võrra odavamalt AUle. Paralleelselt lasi AU omale välja maksta isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsiooni ning väljamaksete kogusumma ületas AU poolt BMW X6 eest tasutud summat. Ringkonnakohtu hinnangul annavad juba maakohtu tuvastatud faktid põhjust järelduseks, et AU leidis viisi, kuidas soetada omale soovitud auto nii, et ta ise ei peaks selle eest sentigi maksma. Küsimuse püstitamisega, kuidas pidi sõiduki ostu kajastama raamatupidamine, üritatakse fookus omastamisetteheitelt kõrvale juhtida. Käsilolevas kaasuses pole oluline, kas ja mil viisil sõiduki ost bilansis kajastati või mitte. Süüdistus ei puuduta raamatupidamist reguleerivate aktide ja ettekirjutuste täitmist. Lisaks heidab apellant maakohtule ette, et viimane tähtsustas sõiduki arvele võtmata jätmist ekslikult üle, kuid paralleelselt ei ole asjas mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et sõiduki ostumüügitehing talletati raamatupidamises viisil, mis oli selge ja läbipaistev. Fakti, et sõiduki võõrandamisel AUle raamatupidamises tehingut seotud osapoolega nõuetekohaselt ei kajastatud, kaitsja iseenesest möönab. Kaitsja väide, mille kohaselt oli sõiduki ostmine juriidiliselt korrektne põhjusel, et ostu kiitsid heaks nii prokurist (O. Sufijarova) kui ka juhatuse liige (AU) ei ole õige. Maakohus tuvastas õigesti, et tehing vajas Q OÜ põhikirja järgi osanike eelnevat nõusolekut, mida ei olnud, sest osaühingu emaettevõtja töötajad ei olnud sõiduki soetamise kavatsusest ja ostufaktist teadlikud. Asjaolu, miks emaettevõtja töötajad sõiduki soetamist ei märganud, on kolleegium varem käsitlenud (s.o tütarettevõtjale antud vabadus majandada etteantud eelarve piirides ning O. Sufijarova oskus peita kahtlasevõitu kulud sinna, kust neid oli keeruline leida). Kaitsja väited selle kohta, et pole tõendeid, et AU oleks manifesteerinud end auto omanikuna ajal, mil see kuulus Q OÜ-le, pole õiged. Kõik kohtus üle kuulatud tunnistajad pidasid BMW X6 omanikuks AU, sh ajal, mil see kuulus formaalselt Q OÜ-le. Samuti väärib märkimist, et äriühingu arvel ostetud ja töösõitudeks mõeldud autod olid töötajate (AJ, TT) sõnul ühiskasutuses. Kriminaalasjas ei ole mitte keegi kunagi väitnudki, et 19 AU ei vajanud oma tööülesannete täitmiseks sõidukit. Vastupidi, seda peeti vajalikuks, sest miks muidu tunnistaja TS märkis, et Q OÜ juhatuse liikmele oli ette nähtud isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsioon, mis oli kehtivat määra (maksimaalselt ca 300 eurot) silmas pidades üpris helde, kuni 1000 eurot kuus. Sõiduauto kasutamist peeti küll vajalikuks, kuid juhatuse liikmele töösõitudeks luksusauto soetamist jällegi ebavajalikuks ning see on kolleegiumi arvates äriühingu vaates igati mõistlik. Kaitsja argumendid selle kohta, et Q OÜ sai sõiduki võõrandamisest AUle hoopis kasu (vt käsiloleva otsuse p 25), ei ole õiged. Kaitsja on teinud oma rehkenduse selle põhjal, et AUl oli õigus saada ajavahemikul 2010-2017 isikliku sõiduauto kasutamise eest kompensatsiooni 1000 eurot kuus. Apellant viitas, et enne 2016. a AUle isikliku sõiduauto kasutamist ei kompenseeritud, sest seda lubati teha hiljem. Paraku on nii maa- kui ka ringkonnakohus tunnistanud ebausaldusväärseks O. Sufijarova kaitseversiooni viitega lisatasude maksmisest. Kokkuvõtvalt ei ole ringkonnakohtul võimalik apellatsioonis esitatud argumentidega nõustuda. Maakohus on faktid korrektselt tuvastanud ning teinud nende põhjal ainuvõimaliku järelduse. Lõpetuseks märgib kolleegium BMW X6 kohta seda, et kaitsja väide, mille järgi sai kannatanu auto tagasi, on õige (vt maakohtu 9. detsembri 2022. a määrus kd K-I tlk 213-217). Vaatamata eeltoodule pole kohtuotsuse osas IV (tsiviilhagi) põhjust vaagida apellandi väidet, et selles osas on Q OÜ tsiviilhagi põhjendamatu. Kannatanu on tsiviilhagis deklareerinud, et AU käsutustehingute tühisuse tõttu on BMW X6 omanikuks jätkuvalt Q OÜ ning seega ei esita äriühing kahjunõuet seoses sõiduki maksumusega. Selle asemel nõudis Q OÜ AU kontole tehtud n-ö autokompensatsiooni makseid, mis ületavad sõiduki eest tasutud osamakseid (vt kannatanu tsiviilhagi p 7, kd K-I tlk 55). Selles osas pole kannatanu oma nõuet täpsustanud või täiendanud. 75. O. Sufijarova kaitsja on apellatsioonkaebuses õõnestanud maakohtu järeldusi, mis puudutavad ülejäänud süüdistust läbivaid väljamakseid (vt siinkohal käsiloleva otsuse p-d 26 ja 28). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus selles osas on seaduslik ja põhjendatud. Kohus on grupeerinud erinevad maksed ühise nimetaja alla, näidanud ära tõendid, tuvastanud nende põhjal faktid ning teinud järeldused, mida apellatsiooniväited ei kummuta. Täiendavalt märgib kolleegium järgmist. 76. Ringkonnakohus on varem sarnaselt maakohtuga jaatanud seda, et nii AU kui ka Olga Sufijarova jaoks sai ajapikku harjumuseks kanda oma isikliku eluga seotud kulutused Q OÜ arvele. Sellest faktist ei saa tõendite hindamisel mööda vaadata ning seetõttu ei võta ringkonnakohus tõsiselt apellandi selgitust selle kohta, et klient täitis oma tööülesandeid ja tegi AU poolt kinnitatud ülekandeid. Kriminaalasjas tuvastatud tervikpilt ei toeta väidet, et O. Sufijarova ei pidanud teatud ülekannete puhul teadma, et need pole Q OÜ majandustegevusega seotud. Pealegi puudub sellisel juhul vajadus tehingud valesti kajastada. Sel põhjusel ei pea ringkonnakohus vajalikuks kaitsja üksikväiteid põhjalikult analüüsida. 77. Nii kaitsja kui ka tsiviilkostja esindaja vaidlustasid maakohtu järelduse selle kohta, et O. Sufijarova tütar, kellele tehti süüdistuses näidatud ajavahemikul väljamakseid selgitusega töötasu, pole vaidlusalusel perioodil mitte kunagi Q OÜ-s töötanud. Erinevalt apellantidest peab kolleegium maakohtu järeldust õigeks ja tõenditel põhinevaks. 78. Ringkonnakohus märgib üksnes seda, et pole põhjust omistada ülemäärast tähtsust kirjalikele tõenditele (s.o töölepingu projekt, TÖR väljavõte), mis justkui peaksid vastuvaidlematult kinnitama seda, et X (end X) oli Q OÜ töötaja ja talle makstud raha oli kokkulepitud palk tehtud töö eest. Kolleegium on seisukohal, et pelgalt fakt, et kusagil on kellegagi sõlmitud leping või mingisugusesse registrisse on tehtud kanne, ei tähenda, et isikute vahel oli tegelik töösuhe. Ringkonnakohus nendib, et praktikas tuleb paraku ette, et korrektselt vormistatud töösuhe on näiv ning kantud eesmärgist, et n-ö töötaja saaks kas tervisekindlustuse või suurema emapalga vms. Sel põhjusel on asjas keskse tähtsusega hoopis tsiviilkostja ja tunnistajate ütlused. Neid on maakohus kõrvutanud ning leidnud kokkuvõtlikult, et need ei kinnita fakti, et X oli süüdistuses näidatud ajavahemikul Q OÜ töötaja (vt maakohtu otsuse lk20 d 126-127). Sarnaselt maakohtuga ei välista ringkonnakohus, et O. Sufijarova tütar võis aegajalt ema juurde kontorisse sattuda või aidata mõnda tühist asja teha, kuid täistööajaga töötamist asjas esitatud ja uuritud tõenditest ei nähtu. Kõik Q OÜ endised ja/või praegused töötajad möönsid, et O. Sufijarova tütar töötas äriühingus algusaastatel, kuid töösuhe lõppes. TT seostas seda X lahkumisega välismaale. ORle ei öelnud X nimi mitte midagi. Väite, et X tegi välisriigis olles kaugtööd, on maakohus kummutanud. Seda, et pikaajaline kaugtöö oli sel ajal kombeks nii Q OÜ-s kui ka üldiselt tavaks, esitatud tõendid ei kinnita. Lisaks ei selgu esitatud tõenditest äriühingu vajadus X oskuste järgi. Tõlketööde kohta, mida X oma sõnade järgi põhiliselt tegi, ütlesid tunnistajad (nt KN, TS), et kasutati tõlkebüroo teenuseid, pealegi sõlmiti enamus lepingutest Leedus. Vedajatega tehtud inglise keelsete lepingutega tegeles KN ning AU, keda oli vaja väidetavalt abistada, valdas ise inglise keelt (vt siinkohal näiteks kd I tlk 54 pöördel AU kinnitus töölepingus selle kohta, et ta saab aru inglise keelsest lepingust). Mis puudutab väljamakseid O. Sufijarova teisele tütrele, siis siin on kaitsja ise ka möönnud, et neid on väga keeruline põhjendada. Sarnaselt Xle ei teadnud GS töötamisest äriühingus mitte ükski sel ajal Q OÜ-s töötanud inimestest. Lisaks kahandab kaitsja ja tsiviilkostja versiooni (süüdistatava tütar töötas paralleelselt Q OÜ-s töötamisega täistööajaga teises kohas, õppis ja elas välisriigis) elulist usutavust lisaks tuvastatud asjaoludele (keegi Q OÜ ülejäänud töötajatest Xst midagi ei teadnud, Xl ei olnud töövahendeid ja tööalast e-posti aadressi ning äriühingul anda ülesandeidki, mis vajasid täitmist) ka ülejäänud kriminaalasjas tuvastatud faktid ehk Q OÜ vara süstemaatiline ja järjepidev enda ning kolmanda isiku kasuks pööramine. 77. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus O. Sufijarova teo õigesti kvalifitseerinud ja tegu ei ole aegunud. Maakohus põhjendas ammendavalt seda, miks tuleb O. Sufijarova tegu käsitada jätkuvana (vt maakohtu otsuse lk 131). Riigikohtu järjepideva praktika (vt nt 1-15-11-032, 118-7408) järgi on ühe teoga on tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud süütegu. Sarnased on sellised teod, mis ründavad sarnastel asjaoludel sama õigushüve ja täidavad sama süüteokoosseisu ning on omavahel reeglina ka ajaliselt ja ruumiliselt lähedased. Apellandi hinnangul ei põhjendanud maakohus, miks hõlmas O. Sufijarova ja AU ühine tahtlus igakordselt juba enne konkreetse osateo lõpuleviimist ka järgmisi osategusid, kuid kolleegiumi hinnangul ei anna kriminaalasjas tuvastatud äriühingu vara omastamise süstemaatilisus ja järjepidevus nädalate, kuude ja kokkuvõtvalt paljude aastate vältel põhjust asuda mitte mingisugusele muule seisukohale. Apellatsioonis esitatud väited selle kohta, et aegumise kontekstis ajaliselt n-ö piiripealsed maksed (s.o ülekanded kinkekaartide eest ja ülekanne T OÜ-le, vt käsiloleva otsuse p 13) olid O. Sufijarova vaates seotud äriühingu majandustegevusega ei ole ringkonnakohtu arvates õiged. Kinkekaartide kohta on kolleegium oma seisukoha juba öelnud (vt käsiloleva otsuse p-d 70-71). T OÜ-le tehtud ülekannete kohta märkis kaitsja, et arvete alusel maksti esemete eest, mis paigaldati AU kodu kõrval asunud avalikule külaplatsile (vt kaitsja apellatsioonkaebuse lk-d 7-8). Maakohus tuvastas, et O. Sufijarova teadis, kus AU elab, sest tunnistaja MP selgitas kohtus, et tema teada on või oli O. Sufijarova AU elukaaslane, sest ta nägi naist AU KKK majas (vt kd K-II tlk 115, 116). Arvestades nii seda kui ka tõenditega kinnitatud O. Sufijarova ja AU harjumuskäitumist (panna isiklikud kulud äriühingu arvele) ei kannata kriitikat väide, et O. Sufijarova ei pidanud teadma, et arve tasumine pole seotud Q OÜ majandustegevusega. Apellant juhtis ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et O. Sufijarova ütluste järgi oli kõik, mis KKKs tehti, seotud Q OÜ reklaamimisega, kuid O. turunduse ja reklaami ning sellega seotud eelarverea eest vastutas OR (vt nt ütlused kd II tlk 69 pöördel). Tunnistaja märkis, et Q OÜ osales erinevates heategevusprojektides, kuid nendega ei olnud seotud T OÜ (vt ütlused kd II tlk 64 pöördel). 21 Kokkuvõtlikult on veatu maakohtu järeldus, et O. Sufijarova poolt toime pandud kuritegu ei ole KarS §-de 81 lg 1 p 2, lg 5 p 2 ja lg 6 alusel aegunud (vt uuesti maakohtu otsuse lk 131). Kvalifikatsiooni pole vaidlustatud, ringkonnakohus ei näe, et tuvastatud faktide põhjal oleks võimalik O. Sufijarova tegu teisiti kvalifitseerida. Kuigi kaitsja rõhutas ringkonnakohtus, et süüdistuses näidatud ülekannete alusel soetatud kaupadest ja teenustest lõviosa läks AUle, ei oma see teole õigusliku hinnangu andmisel tähtsust. O. Sufijarovale heideti ette äriühingu vara pööramist nii enda kui ka kolmanda isiku kasuks. 79. Kolleegium ei jaga kaitsja seisukohta, et kriminaalmenetlus tuleks mõistliku menetlusaja tõttu lõpetada. Kaitsja kordas apellatsioonkaebuses maakohtu esitatud argumente, millele maakohus vastas 22. novembri 2023. a määruses (vt kd K-I tlk 197-204). Ringkonnakohus jagab täielikult maakohtu määruses esitatud seisukohti ja ei hakka sel põhjusel neid kordama. Mis puudutab menetluse kestust maakohtus, siis see jääb mõistliku menetlusaja raamidesse. Süüdistusakt laekus maakohtule 14. juulil 2022. a ning kohus kuulutas asjas otsuse 29. juunil 2023. a. Seega kulus maakohtul lahendini jõudmiseks veidi vähem kui aasta. Seda aega ei saa pidada ülemäära pikaks arvestades, et maakohtunik ei tegele ainult ühe kriminaalasjaga. Kaitsja viidatud risk, et ringkonnakohus võib asja tagastada maakohtule uueks arutamiseks, ei realiseerunud. Arvestades menetluse hetkeseisu ei saa öelda, et pole teada, millal menetlus võiks läbi saada või on seda hetke keeruline prognoosida. Kolleegium peab võimalikuks, et kriminaalasjas jõutakse jõustunud lahendini 2024. a jooksul. Vastab tõele kaitsja väide, et O. Sufijarova on selleks hetkeks oma süüküsimuse lõplikku lahendust oodanud päris kaua, kuid käega katsutav perspektiiv on olemas ning pealegi on kohtupraktikat silmas pidades kriminaalmenetluse lõpetamine siiski väga äärmuslik meede (vt RKKm 3-1-1-42-15 p 67). Käsilolevas asjas ei esine kolleegiumi hinnangul erandlikke asjaolusid, millest tingituna oleks võimalik öelda, et rikkumine on nii ulatuslik ja intensiivne, et seda saab heastada üksnes menetluse lõpetamisega. Maakohus on õigesti öelnud, et kriminaalmenetlust tagavaid meetmeid (vahistamine, vara arestimine) pole süüdistatav pidanud taluma. Seda, et süüdistatava õigust mõistlikule menetlusajale on riivatud, on maakohus jaatanud ning rikkumise süüdistatavale mõistetud karistust kergendades heastanud. Arvestades, et mõistliku menetlusaja ületamisele on võimalik reageerida erinevate meetmetega (nt rahaline hüvitis SHKS alusel), pole põhjust öelda, et maakohtu valitud meede on ebaproportsionaalne. III 80. Olga Sufijarovale mõistetud karistuse vaidlustasid nii prokurör kui ka kaitsja. Prokuröri hinnangul tegi maakohus karistuse individualiseerimisel vea. Süüdistatav väärib šokivangistust, sest tingimisi vangistus ei täida karistuse eesmärke. Kaitsja taotleb kliendile mõistetud karistuse leevendamist. Ringkonnakohus jätab prokuröri ja kaitsja apellatsioonkaebused osas, mis puudutab O. Sufijarovale mõistetud karistust, rahuldamata. 81. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus süüdistatavale mõistnud karistuse kooskõlas KarS § 56 sätestatud põhimõtete ja kehtiva kohtupraktikaga. Valitseva arvamuse järgi on materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega karistuse mõistmisel tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide kohaldamisel kaalutlusvea. See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamisel, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises (viimati RKKKo 1-19-4150). Kolleegium maakohtu arutluskäigus vigu ei näe. Vaatamata eeltoodule on tarvilik maakohtu otsust korrigeerida. Maakohus on mõistliku menetlusaja riive tõttu vähendanud O. Sufijarovale mõistetud karistust, kuid jätnud tähelepanuta, et kehtiva kohtupraktika järgi (nt RKKKo 3-1-1-42-15 p 69) peab kohtuotsusest selgelt nähtuma, mis ulatuses seda tehakse. Sel põhjusel tuleb otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamist. Vastasel korral võib jääda ebaselgeks, kas 22 kohus on mõistliku menetlusasja ületamise tõttu ka tegelikult karistust kergendanud, samuti on keeruline hinnata, kas karistuse kergendamise ulatus on süüdistatava õiguste rikkumise heastamiseks piisav. 82. Maakohtu mõttekäiguga, mis puudutab O. Sufijarova süü suurust, on põhjust täielikult nõustuda (vt maakohtu otsuse lk-d 133-134). Süüdistatava kaitsja on seisukohal, et kliendile mõistetud karistust tuleks revideerida põhjusel, et O. Sufijarova on varem karistamata. Kooskõlas KarS § 56 lähtutakse karistuse mõistmisel süü suurusest ning fakt, kas inimene on varem karistamata või mitte, on oluline eeskätt karistuse individualiseerimise aspektist (milline karistusliik valida, kas kohaldada katseaega kontrollnõuetega või mitte jpm). Süü suurust see ei mõjuta. Normikuulekus on ühiskonnas kokku lepitut silmas pidades igalt inimeselt oodatav käitumine, mitte esile tõstmist väärt erakorraline asjaolu, mis vähendab esmakordselt kuriteo toime pannud isiku süüd. Maakohus on arvestanud, et süüdistatav on nii teoeelselt kui ka järgselt elanud seaduskuulekat elu ning jätnud sellel kaalutlusel korrektselt O. Sufijarovale mõistetud vangistuse kooskõlas KarS § 73 sätestatuga täielikult tingimisi kohaldamata. 83. Teine O. Sufijarova kaitsja argument, mis puudutab süüdistatava karistuse leevendamist, on mõistliku menetlusaja riive. Apellant pole kolleegiumile arusaadavalt rahul ulatusega, mille võrra maakohus O. Sufijarovale mõistetud karistust kergendas. Kui vaadata maakohtu põhjendusi, siis on võimalik mõista, et süüdistatava süü on kohtu arvates väga suur. Kokkuvõtlikult on maakohus märkinud, et 1) O. Sufijarova tegu oli kavatsetud ja täitis mitu kvalifitseerivat tunnust; 2) kannatanule tekitatud kahju on eriti suur ja ületab seda piiri märkimisväärselt; 3) äriühingu vara omastamine kestis 7 aastat; 4) karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid pole. Noil põhjustel on maakohus konkreetset numbrit fikseerimata leidnud, et süüdistatava tegu vääriks tavaolukorras KarS § 201 lg 2 p 2 sanktsiooni keskmäärast märkimisväärselt suuremat, kuid siiski alla ülemmäära jäävat karistust (vt maakohtu otsuse lk 133). Seejärel leidis maakohus (vt otsuse lk 134), et süüdistatavale mõistetavat karistust tuleb mõistliku menetlusaja riive tõttu korrigeerida, kuid ka pärast karistuse vähendamist on kohane karistus selline, mis ületab sanktsiooni keskmist määra. Nii jõudis maakohus tõdemuseni, O. Sufijarovat tuleks karistada 4 aasta pikkuse vangistusega. Ringkonnakohus nendib, et maakohtu arutluskäik viitab asjaolule, et maakohus pidas vähendamata karistuse all silmas kindlasti vangistust, mis jääb üle 4 aasta. Arvestades maakohtu arutlust, mis puudutab süüdistatava süü suurust ning sõnu märkimisväärselt üle sanktsiooni keskmäära (2 aastat ja 6 kuud vangistust), kuid siiski alla võimaliku maksimumi (5 aastat vangistust), vastab maakohtu mõttekäik ringkonnakohtu hinnangul 4 aasta ja 10 kuu pikkusele vangistusele. Seda mõistliku menetlusaja riive tõttu vähendades (10 kuu võrra) on maakohus jõudnud 4 aasta pikkuse vangistuseni. Ringkonnakohtu hinnangul on O. Sufijarovale mõistetud karistuse vähendamine selles ulatuses põhjendatud ning kompenseerib süüdistatava õiguste riive. Kolleegium on varem viidanud maakohtu faktidel põhinevale seisukohale, et O. Sufijarova pole pidanud taluma kriminaalmenetlust tagavaid meetmeid ning seega seisneb riive üksnes selles, et ta on pidanud juba mõnda aega ootama riigi lõplikku otsust oma süüküsimuses. 84. Mis puudutab prokuratuuri apellatsiooni, siis viited kohtupraktikale on ainetud. Karistuse individualiseerimise aluseks ei saa olla argument, et kriminaalasi oli sarnane. Küsimus, mis on inimest silmas pidades olemasolevatest valikuvariantidest kõige mõjusam, et karistus täidaks oma eesmärgi (eelkõige hoiaks ära tulevikurikkumised) taandub inimesele, mitte samasugusele või sarnasele teole. Argumendi, mille järgi tuleks O. Sufijarovat karistada šokivangistusega, sest ühiskond näeb tingimisi vangistust karistusest pääsemisena, jätab ringkonnakohus samuti kõrvale. Tingimisi vangistus ei tähenda kehtiva seaduse mõttes, et inimene jääb karistuseta. Kui prokuröri hinnangul on tingimusliku vangistuse kohta selle kohaldamises kokku leppinud ühiskonnal tekkinud muu arvamus, on küsimus järelikult puudulikus kommunikatsioonis ja selgitamises. 23 85. Sarnaselt maakohtuga ei pea kolleegium vajalikuks enne ja pärast süüdistuses ette heidetud kuritegu korrektselt käitunud O. Sufijarova karistamist šokivangistusega. Lisaks maakohtu otsuses toodud arutluskäigule (mida siinkohal täiendada pole vaja) ei pea ringkonnakohus süüdistatava lühiajalist isoleerimist võimalikuks ka seetõttu, et kriminaalasjas on tuvastatud mõistliku menetlusaja riive. Kolleegium on seisukohal, et karistuselt oodatav ning nii süüdistatavale kui ka õiguskorrale positiivselt mõjuv üld- ja eripreventiivne toime on ajas vähenev. Käsilolevas kriminaalasjas esitas kannatanu kuriteokaebuse 21. mail 2018. a ning kriminaalasja alustati 1. juunil 2018. a. Prokuratuur taotleb seega šokivangistuse kohaldamist asjas, milles süüdistusakt saadeti kohtusse märgukirjaga, et asi on aegumas (kd K-I I tlk 1). Kõik prokuröri argumendid, et selline olukord tekkis kriminaalasja erilise keerukuse ja mahukuse tõttu, jäid tagajärjetuks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kriminaalasi ei ole keerukas. Lihtsustatult pöörasid juhatuse liige ja raamatupidaja aastaid äriühingu vara oma kasuks nii, et nad maksid äriühingu arveldusarvelt kinni isiklikud kulutused. Vara omastamine seisnes panga kaudu ülekannete tegemises, selleks ei kasutatud sularaha või mingisuguseid skeeme, mida pidanuks eriliselt tõendama või kohtus kannatlikult lahti harutama. Vastab tõele, et süüdistuses kajastatud ajavahemik on pikk, ülekandeid ja nendega seotud arveid palju ning sel põhjusel võisid menetlustoimingud olla rutiinsed ja võtta mõnevõrra aega vaatamata sellele, et teatud töid lihtsustavad oluliselt tehnilised vahendid (nt pole tänapäeval enam vaja arveid käsitsi läbi lapata või konto väljavõttel kahtlaseid ülekandeid joonlaua ja vildikaga markeerida). Kuid vaadates kriminaaltoimikute arvu ning prokuröri eelistungil avaldatud prognoosi, et kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks kulub tema hinnangul ca 10 istungipäeva (kd K-I tlk 86), ei saa rääkida, et kriminaalasi oleks keskmisest oluliselt mahukam. Prokuröri viited selle kohta, et kohtueelses menetluses oli menetletavaid küsimusi märksa rohkem, kui käsiloleva kriminaalasja raames kohtusse jõudis, pole kaalukad. Esiteks pole prokurör esitanud jälgitavaid ja kontrollitavaid andmeid kohtueelse menetluse mahu kohta. Teiseks on kooskõlas KrMS § 30 lg 1 prokuratuuri ülesandeks kohtueelse menetluse juhtimine nii, et on tagatud selle seaduslikkus ja ka tulemuslikkus. Menetluse juhtimine viisil, et see oleks tulemuslik peaks hõlmama ka seda, et kriminaalasjade eraldamine (nt riigi vaates põhiasjast väiksemate küsimuste või tühisemat rolli mänginud isikute eraldamine selleks, et nende suhtes võtta vastu iseseisvad menetlusotsustused) ja kohtueelse menetluse lõpuleviimine toimub aegsasti, et prokuratuur ei peaks süüdistusakti kohtusse saates sellele lisama märgukirja, et kriminaalasi on aegumas. 86. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et O. Sufijarovale maakohtu poolt mõistetud ja vähendatud karistuse revideerimiseks põhjust pole. Maakohtu otsust ja selle resolutsiooni tuleb täpsustada osas, mis puudutab O. Sufijarovale mõistetud veel vähendamata karistust. IV 87. Tsiviilkostja esindaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. X esindaja apellatsioonkaebus on rajatud eeldusele, et kliendi ja Q OÜ vahel oli töösuhe. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on leidnud, et sellist olukorda ei olnud. Tegelikult on ringkonnakohus juba vastanud apellandi etteheidetele, mis puudutavad hagi tõenduslikku poolt. Väga lühidalt ei arvestanud maakohus tõendite hindamisel õigesti allkirjastamata töölepingut ja töötajate registrisse tehtud kannet. Isegi juhul, kui tõendina esitatud tööleping oleks kandnud töötaja ja tööandja allkirju, oleks kohtutel pädevus hinnata, kas poolte vahel oli tegelikult ka töösuhe või mitte. Sama käib TÖR kande kohta. Maakohus jõudis tõendikogumi põhjal veatule järeldusele, et kohtule ei esitatud mitte ühtegi usaldusväärset tõendit selle kohta, et X töötas süüdistuses näidatud ajavahemikul Q OÜ-s. O. Sufijarova ütlused on tunnistatud ebausaldusväärseks. SG võis kohata O. Sufijarova tütart ning viimane võis väikestes küsimustes aidata, kuid see ei tähenda täistööajaga töötamist. Töölepingu projekti koostanud KN, kes peaks apellandi arvates 24 kinnitama fakti, et X oli äriühingu töötaja, tegi lepingu projekti ette valmistades oma juristitööd. Seda, et X päriselt äriühingus töötas, tunnistaja ütlused ei tõenda. Pigem nähtub ütlustest fakt, et KN täitis osaliselt neid funktsioone, milleks X väidetavalt tööle võeti (tõlked). Viide audiitorkontrollile jääb kolleegiumile arusaamatuks. Audiitorid kontrollivad eelduslikult, kas töötasu on makstud vastavalt algdokumendile (tööleping) ning kooskõlas maksuseadustega mitte seda, kas selline inimene on äriühingus reaalselt tööl või mitte. Kuivõrd lepingulist suhet X ja Q OÜ vahel ei olnud, ei saa aegumistähtaja arvestamisel lähtuda TsÜS § 146 lg 1 sätestatust. X sai äriühingu arvel varalist kasu, milleks tal õigust ei olnud, on tegemist alusetu rikastumisega VÕS § 1027 mõttes ning maakohus on seega kannatanu nõude õigesti kvalifitseerinud. Kooskõlas TsÜS § 151 lg-ga 1 hakkab alusetust rikastumisest tuleneva tagasinõude aegumistähtaeg kulgema ajast, mil õigustatud isik sai või pidi oma nõudeõigusest teada saama. Kannatanu esindaja on ringkonnakohtule esitatud kirjalikus seisukohas aegumise arvestamisel lähtunud Xle kõige soodsamast hetkest ehk sellest ajast, kui TS ütluste järgi saadi esmakordselt ligipääs Q OÜ arveldusarvetele. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et see oli septembris 2017. a. Arvestades, et hagi esitas kannatanu 15.10.2018. a, ei ole X vastu esitatud ja alusetul rikastumisel põhinev nõue seega aegunud. Kokkuvõtlikult pole põhjust tsiviilkostja apellatsiooni rahuldada ja maakohtu otsust revideerida osas, mis puudutab X vastu esitatud nõuet. 88. Maakohus määras, et osa tsiviilhagi tagamiseks mõeldud ja arestitud tsiviilkostja varast tuleb Xle tagastada, sest kohtu poolt rahuldatud nõude ulatus on võrreldes arestitud varaga väiksem. Kolleegium ei saa märkimata jätta, et nõude üle tagamisest on keeruline rääkida olukorras, kus kohus rahuldas paralleelselt kannatanu hagi kõrvalnõuete osas ja mõistis välja viivised kuni nõude kohase täitmiseni. Vaatamata eeltoodule pole kolleegiumil põhjust maakohtu otsustusse sekkuda, sest selles osas ei ole kohtuotsust vaidlustanud ei prokuratuur ega kannatanu esindaja. V 89. Kõike eeltoodut arvesse võttes jätab ringkonnakohus nii prokuratuuri, kaitsja kui ka tsiviilkostja apellatsioonkaebused rahuldamata. Maakohtu otsus tuleb jätta KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel sisuliselt muutmata, kuid nii põhi- kui ka resolutiivosa tuleb täpsustada osas, mis puudutab O. Sufijarovale mõistetud karistust ja selle kergendamist mõistliku menetlusaja ületamise tõttu. 90. Kooskõlas KrMS § 185 lg 1 kannab menetluskulud riik, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 nimetatud lahend. Järelikult puudutab ainukene küsimus seda, kas apellatsioonimenetluse poolte esitatud kulud on mõistlikud, vajalikud ja põhjendatud (vt KrMS § 175 lg 1 p-d 1 ja 4). 91. Taotlused menetluskulude hüvitamiseks esitasid süüdistatava kaitsja ja tsiviilkostja esindaja. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb O. Sufijarova kaitsja taotlus rahuldada, tsiviilkostja esindaja taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Oma seisukohta põhjendab kolleegium nii. 92. O. Sufijarovale riigi õigusabi korras määratud kaitsja, Advokaadibüroo REMO-s advokaat A. Toomemägi-Kivistik kulutas apellatsiooni koostamisele 15 tundi ja 10 minutit (sisuliselt 2 tööpäeva). Kaitsja tutvus maakohtu otsusega ja pidas kliendiga nõu. Ringkonnakohtu hinnangul on apellatsiooni koostamisele kulunud aeg mõistlik. Ringkonnakohtu istungiks ette valmistamisele (tsiviilkostja ja prokuratuuri apellatsiooniga tutvumine, kliendiga nõu pidamine jpm) kulutas kaitsja 8 tundi ja 33 minutit. Ka see aeg on kolleegiumi hinnangul maakohtu otsuse mahtu (155
- lk)arvestades mõistlik ja põhjendatud. Istungi kestuse (ümardatult 190 min, protokolli järgi 189 min) on kaitsja arvestanud korrektselt. Järelikult on kaitsja taotlus 1936 euro (summa käibemaksuta) riigi õigusabi tasu kindlaks määramiseks ja hüvitamiseks põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kaitsja poolt taotletavale summale tuleb juurde arvestada 25 käibemaks, mis alates 01.01.2024. a on 22% ehk taotletavalt summalt 387,20 eurot. Koos käibemaksuga on kaitsja tasu seega 2323,20 eurot. See summa jääb riigi kanda. 93. Tsiviilkostja esindaja esitas ringkonnakohtule arve, mille järgi osutas esindaja kliendile õigusabiteenust hinnaga 160 eur/h. Teenuse tunnihind vastab keskmisele turuhinnale. Paraku pole mõistlik apellatsiooni koostamisele kulunud aeg. Esiteks ei saa jätta märkimata, et tsiviilkostjat puudutav on väike osa maakohtu otsusest. Märksa laiema küsimuste ringiga tegelema pidanud kaitsja koostas oma apellatsioonkaebuse 15 tunni ja 10 minutiga. O. Sufijarova kaitsja kaebus ei ole pealiskaudne. Teiseks on kaebusesse kopeeritud kohtus ristküsitletud inimeste ütlusi, tsiteeritud ohtralt maakohtu otsust ja kohtupraktikat ning enamus apellatsioonis sisalduvaid väiteid jäid edutuks. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilkostja apellatsioonkaebuse koostamiseks kulub maksimaalselt 1 tööpäev ehk esindaja taotlus on põhjendatud 8 tunni osas, s.o 8 x 160 = 1280 eurot (summa käibemaksuta). Kohtuistungi kestuseks arvestas esindaja 1,5 tundi. Tegelikult kestis istung 189 minutit. Kuivõrd esindaja rõhutas kaebuses, et tegemist on prognoosiga ja palub istungile kulutatud aega arvestada tegeliku kulu järgi, siis tuleb tsiviilkostjale hüvitada esindaja kulu 3 tunni ja 9 minuti eest, mis on 503,94 eurot (summa käibemaksuta). Tsiviilkostja põhjendatud apellatsioonimenetluse kulu on seega 1783,94 eurot. Mis puudutab käibemaksu, siis esindaja esitatud arve järgi oli maksmise tähtaeg 26.07.2023. Esindaja taotleb summalt 20% suuruse käibemaksu arvestamist, mis on 356,78 eurot. Eesti Vabariigilt tuleb X kasuks välja mõista menetluskulu 2140,72 eurot. Ülejäänud kulu, mis ei ole kolleegiumi arvates põhjendatud ja mõistlik, jääb tsiviilkostja enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Parandatud 17.01.2024 määrusega RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Olga Sufijarova kaitsja Anu Toomemägi-Kivistiku taotlus Tallinna Ringkonnakohtu 16. jaanuari 2024. a otsuses nr 1-22-4276 sisalduva arvutusvea parandamiseks. 2. Parandada otsuse põhiosa p-s 92 ja resolutiivosa p-s 3 sisalduv arvutusviga. Lugeda õigeks, et Advokaadibüroo REMO-s advokaadi Anu ToomemägiKivistiku poolt Olga Sufijarovale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suurus koos käibemaksuga on 2361,92 eurot ja jätta see summa Eesti Vabariigi kanda. 3. Määrus on Tallinna Ringkonnakohtu 16. jaanuari 2024. a otsuse nr 1-22-4276 lahutamatu osa. 4. Edastada määrus e-toimiku kaudu kaitsjale ja Olga Sufijarovale. 26