← Eesti

3-20-1329/48

Obsah (5)§ 5§ 58§ 6§ 158§ 4

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) nõuetele. Planeerimisel on tehtud kõiki tasandeid läbiv diskretsiooniviga, sest planeeringust huvitatud isikuga sõlmitud kokkuleppe tõttu on vastustaja eelistanud huvitatud isiku huve avalikele huvidele. Planeering on vastuolus üldplaneeringuga ja linna arengudokumentidega ning loob täiendavaid ruumikasutuse konflikte. KSH on jäetud õigusvastaselt algatamata ja muud vajalikud uuringud tegemata. Planeerimismenetlus ei vastanud

-i nõuetele.

  1. Tartu Ringkonnakohus jättis
  2. septembri
  3. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgnevad. 12.
  4. Planeeringu ehitusala ja mägi-piimputke püsielupaik ei lange kokku. Ehitustegevus ei toimu ka vahetult kaitstavate taimede kõrval, sest püsielupaik hõlmab liigi soodsa seisundi säilimiseks vajaliku puhvri, mis nähtub keskkonnaministri määruse nr 68 seletuskirjast. 12.
  5. Kaebaja väited ümberasustamise regulatsiooni probleemide kohta ei pea paika ja on ilmselgelt ülepaisutatud. Planeeringu realiseerimise võimatus ei rikuks kaebaja õigusi, vaid oleks talle soodne. Ehitise täpse asukoha kujunemine on ehitusloaga, mitte planeeringuga lahendatav küsimus. PlanS § 126 lg-s 1 sätestatud ülesanded on täidetud ja seda ei muuda asjaolu, et nende elluviimine võib olla teoreetiliselt raskendatud, kui ei anta luba taimi ümber istutada. Pole arusaadav, miks kaebaja arvab, et kaitsealuste taimede tuvastamise kohustus on pandud planeeringust huvitatud isikule. Isik võib enne ehitustegevuse algust kutsuda kohale Keskkonnaameti esindaja, kes kontrollib mägi-piimputke olemasolu ehitamiseks kavandataval alal. Planeeringu realiseerimise sõltuvusse seadmine ümberasustamisest ei tähenda, et planeering poleks regulatiivne või selge. Arendaja huvide konflikt ei tähenda kohustuste vastukäivust. 12.
  6. Kaebaja väide läbiva kaalumisvea kohta
  7. a sõlmitud kokkuleppe tõttu on puhtalt oletuslik. Kaebaja pole suutnud kaalutlusvigasid veenvalt ära näidata. Kokkulepe on käsitatav planeeringu lähteülesande täitmise tagamisena. Selle puudumine planeerimismenetluse dokumentides ei mõjuta menetluse lõpptulemuse õiguspärasust. Asjakohatu on etteheide, et vastustaja on kaalumata jätnud olulised avalikud huvid, sh huvi looduskeskkonna säilimise vastu, sest Keskkonnaamet toetab planeeringut kehtestatud kujul. 12.
  8. Detailplaneering pole vastuolus üldplaneeringuga. Üldplaneeringu kohaselt tuleb rohealadel metsad säilitada. Detailplaneering järgib üldplaneeringu juhtotstarbe proportsiooni ja mets säilib sellel osal planeeringualast, mis jääb rohealaks. Ei nähtu andmeid, mis võiksid viidata sellele, et püsielupaiga veerežiim võib ehitustegevuse tõttu kahjustuda või et planeeringuala on oluline kahepaiksete kaitse seisukohalt. Praegu on maa-ala eraomandis ja omanikel on õigus välistada selle avalik kasutus. Kaebaja viidatud üldplaneeringu üldiste sätetega on paremini kooskõlas detailplaneeringu lahendus, mille kohaselt omandab linn suurest maa-alast enamiku ja säilitab selle avalikus kasutuses oleva metsana. See annab konfliktivaba ja õiguspärase võimaluse metsamaa kasutamiseks. 12.
  9. KSH algatamata jätmine polnud õigusvastane. Täiendavaid entomoloogilisi, ornitoloogilisi ja kahepaikseid puudutavaid uuringuid ei saa nõuda olukorras, kus olemasolev info ei viita sellele, et alal võib esineda ohustatud liike, keda on vaja täiendavalt kaitsta. Arvestatud on kõigi kaitstavate taimede leiuandmetega. Pole alust arvata, et 28 elamu lisandumine juba olemasolevatele mõjutab piirkonna mürataset oluliselt. Keskkonnamõjude hindamise kohustust ei tulene Natura 2000 võrgustiku mõjutamisest, sest lähimal Natura 2000 võrgustiku alal ja planeeringualal puudub 3

(17)3-20-1329 igasugune vahetu seos. Kõiki ettepanekuid ja vastuväiteid on käsitletud planeerimismenetluses või kohtumenetluses, sealhulgas on ilmnenud, et esitatud vastuväited ei vii teistsugusele tulemusele.
  1. Ringkonnakohus võttis tõendina asja materjalide juurde kaebaja esitatud botaanik A. Palo koostatud eksperdiarvamuse, kuid asus seisukohale, et see ei vii kaebuse rahuldamiseni, sest Keskkonnaamet kaasatud haldusorganina ning planeerimismenetluses kogutud muud tõendid ei kinnita kaebaja väiteid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  2. Kaebaja esitas
  3. oktoobril
  4. a kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsuse, välja arvatud täiendavate tõendite asja juurde võtmine, ja uue otsusega kaebus rahuldada ilma asja Tartu Ringkonnakohtule tagasi saatmata. Kaebuse põhjendused on järgmised. 14.
  5. Detailplaneering on vastuolus planeeringuala kaitse-eeskirjaga ja LKS-i regulatsiooniga. Halduskohus tuvastas tõendusliku aluseta, et elamukrunte pole püsielupaika planeeritud. Planeeringulahendus on vastuolus kaitse-eeskirjaga, sest see näeb ette ehituslahenduse täpselt püsielupaiga kõrvale, mida ei ole aga objektiivselt võimalik ellu viia ilma püsielupaika kahjustamata või suisa kaotamata. Seda kinnitab ka A. Palo eksperdiarvamus. Selline lahendus ei arvesta ka asjaoluga, et taimede kasvukohad võivad muutuda. 14.
  6. Detailplaneering ei vasta PlanS-i nõuetele ega ole praktiliselt realiseeritav. Planeeringu elluviimine on seatud sõltuvusse sellest, kas ja kui palju leidub ehitusalal kaitsealuseid taimi ning kas neid lubatakse ümber istutada. Sellest sõltub ligipääsuteede rajamine ja suurema osa elamukruntide hoonestamise võimalus. Planeeringu lõpplahendus selgub seega alles botaanilistest ekspertiisidest ja Keskkonnaameti kaalutlusotsustest taimede ümberasustamise lubatavuse kohta. Planeering ei saa lükata ruumilahenduse otsustuse tegemiseks vajalike ja oluliste asjaolude väljaselgitamist tulevikku ega delegeerida sellise otsustuse tegemist sisuliselt huvitatud isikule, eksperdile ja Keskkonnaametile. 14.
  7. Vastustaja on kaitsealuste liikide kaitse delegeerinud huvitatud isikule. Kaitsealuse liigi ümberistutamise menetluse algatamine on pandud arendajale eeldusega, et arendajal on botaanilised eriteadmised ja soov rakendada neid objektiivselt isegi olukorras, kus see võib välistada planeeringu realiseeritavuse täielikult või osaliselt. 14.
  8. Planeeringu elluviidavuse kindlakstegemine hilisemates menetlustes rikub ruumilise planeerimise avalikkuse põhimõtet. Planeeringu oluliste kaalutluste (nagu kavandatava tegevuse mõju looduskeskkonnale) ja planeeringu elluviidavuse põhimõttelise võimalikkuse üle ei või otsustada väljaspool planeerimismenetlust hilisemates menetlustes, kus avalikkuse võimalused menetluses seisukohti esitada ja otsuseid vaidlustada on oluliselt kitsamad. 14.
  9. Detailplaneeringu regulatsioon ei vasta

-i üldistele nõuetele. Vaidlustatud planeering jätab ruumikasutusliku lahenduse määratlemata ja ruumikasutuse otsustuse eelduseks olevad asjaolud välja selgitamata, mistõttu selles puudub üksikjuhtumi regulatsioon. Samuti pole planeering selge ja üheselt mõistetav, sest selle resolutiivosa ei loo uut ja mõistlikult arusaadavat õiguslikku regulatsiooni. Planeeringust ei selgu ka arusaadavalt õigused ja kohustused. Planeeringu regulatsiooni täitmine on sisuliselt võimatu, sest haruldase taime märkamist tavainimese poolt ei saa eeldada. 14.6. Detailplaneeringu menetluses on tehtud kõiki tasandeid läbiv diskretsiooniviga. Planeering on õigusvastane, sest viib ellu ruumikasutuse lahendust, milles kohalik omavalitsus leppis huvitatud isikuga kokku enne planeeringu vastuvõtmist ja planeerimismenetluse väliselt. See kokkulepe ei 4

(17)3-20-1329 sisaldu planeeringu materjali juures ja vastustaja pole selle terviklikku sisu avalikustanud. Kokkulepe piiras vastustaja diskretsiooniruumi, sest linn seadis eesmärgiks jõuda lahenduseni, mis iga hinnaga tagab 40% alal elamumaa pinna. Kokkulepe on lisanud otsusesse asjakohatuid kaalutlusi ja mõjutanud avalike huvide kaalumist. Kokkuleppe tõttu ei ole linn täpsustanud asjaolusid, mis võiksid vähendada ehitustegevuse aluse maa-ala suurust alla 40%, ega muutnud maa-ala kasutusotstarbe proportsiooni, kuigi alalt leiti pärast planeeringu algatamist kaitsealused taimed. Vastustaja on eiranud lähteülesande sõnastust, mis seadis eesmärgiks jätta avalikku kasutusse vähemalt 60% olemasolevate kruntide pindala summast. 14.
  1. Planeering on vastuolus kõrgema taseme planeerimisdokumentide eesmärgi ja mõttega. Kõrgema taseme planeeringute eesmärgiks on planeeringualal leiduvate väärtuslike elupaikade ja liikide soodsa seisundi tagamine ja väärtusliku olemasoleva looduskeskkonna säilimine. Detailplaneeringu lahendus pole selle eesmärgiga kooskõlas, sest roheala ja kõrghaljastus väheneb alal 40% ulatuses ja suurenevad inimtegevuse ebasoodsad mõjutused ülejäänud alale, eriti ehitustegevuse ajal. 14.
  2. Planeeringulahendus pole tasakaalus, vaid loob juurde täiendavaid ruumikasutuse konflikte. Planeeringualal paikneva metsaala vähendamine mõjutab negatiivselt kohalike elanike elukeskkonda, mh muutub avalik pargiala sisuliselt kellegi hoovi läheduses asuvaks alaks, millel viibimine on häiriv nii majaelanikele kui ka jalutajatele. 14.
  3. Kolmandate isikute menetluskulude kaebajalt väljamõistmine on ebaõiglane ja piirab ebaproportsionaalselt kaebaja kohtusse pöördumise õigust. Ringkonnakohus ei ole arvestanud, et kaebaja on valitsusväline mittetulunduslik keskkonnaorganisatsioon. Õiguskaitsevahendid ei tohi olla takistavalt kallid ning menetluskulude jaotus peab olema õiglane ja mõistlik.
  4. Tartu linna
  5. oktoobril 2023 esitatud vastuses taotletakse kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. Vastustaja jäi varasemate selgituste juurde, rõhutades järgmist. 15.
  6. Kaebaja viited kehtivale planeerimisseadusele on valdavalt asjakohatud, sest vaidlustatud planeeringu menetlusele kohaldatakse kuni
  7. juunini
  8. a kehtinud planeerimisseaduse nõudeid. 15.
  9. Kehtestatud planeering ei ole vastuolus planeeringualal asuva püsielupaiga kaitse-eeskirjaga ega LKS-i regulatsiooniga. Halduskohtul oli võimalik veenduda planeeringu põhijoonise alusel, et püsielupaika ei ole ehitisi planeeritud. Püsielupaiga piirid on paika pannud Keskkonnaministeerium. Ministeerium pole pidanud vajalikuks püsielupaiga piire laiendada vaatamata kaitsealuste taimede leidumisele väljaspool moodustatud püsielupaika. Planeeringus on selgelt näidatud kinnistud, millel kehtivad kaitsealuste taimede tõttu täiendavad piirangud. Ehitusloa saamise eelduseks on Keskkonnaametilt kooskõlastuse saamine. Kaitse-eeskiri ega liigi tegevuskava ei keela ehitamist väljaspool püsielupaiku. 15.
  10. Planeering on realiseeritav kindlatel tingimustel. Rajatiste väljaehitamine on hoonete rajamise tingimuseks. Tee ja selle aluste torustike väljaehitamiseks on vajalik taotleda ehitusluba, mille menetlusse kaasatakse Keskkonnaamet, kes teeb kindlaks kaitsealuste taimede olemasolu ja ümberasustamise võimalused. Hoonestusala nihutamine või muutmine ilma detailplaneeringut muutmata on võimalik vaid ehitusseadustikus sätestatud korras projekteerimistingimustega (EhS § 27 lg 4), kuid mitte rohkem kui 10% ulatuses esialgsest lahendusest. Viirutatud kinnistutel asuvad kaitsealused taimed tuleb soovitavalt ümber istutada olenemata sellest, kas taim kasvab hoonestusala sees või mitte. Taimede võimalik ümberasustamine ning ehitustegevus konkreetsel kinnistul on lahendatav ehitusloa menetluses. Taimede ümberasustamist ei saa lahendada 5
(17)3-20-1329 planeeringutasandil, kuivõrd antud juhul ei ole ka teada, millal planeeringut realiseerima hakatakse ning kas realiseerimise aja seisuga konkreetsel kinnistul kaitsealune taim kasvab või mitte. Tavapärane on, et detailplaneeringuid realiseeritakse ka 5 või 10 aastat hiljem. Kui tulevikus selgub, et planeeringut ei ole võimalik realiseerida, siis on võimalik algatada planeeringu muutmiseks uus detailplaneering või tunnistada planeering kehtetuks. Planeeringu ellu viimata jätmine ei riku kaebaja õigusi. 15.
  1. Vastustaja ei ole kaitsealuste taimede kaitset delegeerinud huvitatud isikule. Kaitstavate liikide esinemise selgitab välja Keskkonnaamet ja need registreeritakse keskkonnaregistris, mille andmed on õigusliku tähendusega. Taimede inventuurid planeeringualal on tehtud Keskkonnaameti tellimusel. Kinnistu omanik ei pea omaalgatuslikult täiendavaid uuringuid tegema, kuid juba tuvastatud ja registrisse kantud isenditega tuleb arvestada vastavalt Keskkonnaameti juhistele ja kooskõlastustele. Taimede ümberistutamise kord tuleneb Vabariigi Valitsuse
  2. juuli
  3. a määrusest nr 248 „Kaitsealuse liigi isendi ümberasustamise kord“, mitte planeeringust Korra kohaselt on kaitsealuse taime ümberasustamise taotluse esitamise õigus eelkõige kinnistu omanikul. 15.
  4. Planeerimise avalikkuse põhimõtet pole rikutud. Sellist rikkumist ei saa tuletada asjaolust, et määruse nr 248 korra kohaselt ei kaasata kaebajat ümberasustamise menetlusse. 15.
  5. Planeeringumenetluses ei ole tehtud diskretsiooniviga ja detailplaneering on kooskõlas üldplaneeringuga. Planeeringulahendust muudeti pärast kaitsealuste taimede tuvastamist. Detailplaneeringu ülesanne ei ole määrata rohevõrgustiku ja rohealade asukohta. Detailplaneeringu koostamise käigus saab üldplaneeringuga määratud roheala paiknemist ja ala täpsustada, aga mitte üldplaneeringu lahendust muuta. Planeering oli algatamise ajal üldplaneeringut muutev, kuid mitte kehtestamise ajal. Detailplaneeringu koostamise aja jooksul on kehtestatud kolm erinevat üldplaneeringut, kus iga menetluse käigus on kaalutud avalikus menetluses uuesti roheala suurust ja kõiki esitatud vastuväiteid ja ettepanekuid selle kohta. Detailplaneering lähtub kehtestamise ajal kehtinud üldplaneeringust. Elamukruntide kavandamisel lähtuti kõrgeväärtusliku männimetsa ja looduskaitsealuste taimede kasvuala säilitamise vajadusest, sh moodustamisel olevast püsielupaigast. Keskkonnaamet on planeeringulahenduse kooskõlastanud.
  6. septembril 2017 kehtestatud üldplaneeringu menetluses esitati mh kaks ettepanekut Hipodroomi metsa säilitamiseks. Ettepanekuid ei arvestatud, sest Hipodroomi 4 krunt on eraisiku omandis. Detailplaneeringu algatamise ajal puudus kokkulepe, et avalikku kasutusse jääv ala võõrandatakse vastustajale. Üldplaneeringu koostamisel sõlmiti krundi omanikega kokkulepe, kus 40% ulatuses krundi hoonestamisel antakse ülejäänud metsaala linnale. Üldplaneeringu kohaselt tuli saavutada roheala avaliku kasutuse osas kokkulepe kinnistu omanikega enne detailplaneeringu kehtestamist. Väär on väide, et vastustaja ei ole avaldanud kokkuleppe terviklikku sisu. Notariaalselt sõlmitud kokkulepe tugineb Tartu Linnavalitsuse
  7. veebruari
  8. a korraldusele nr 194 "Kokkuleppe sõlmimine ehituskohustuse täitmiseks ja Tartu linna kasuks maaosade tasuta võõrandamiseks eelmärke seadmine". Korraldus nr 194 on avalik. Notariaalne kokkulepe on sõlmitud pärast seda, kui planeeringumenetluses olid läbi viidud kõik avalikud arutelud, kaasamised ning Rahandusministeeriumi-poolne järelevalve. 15.
  9. Ilma maa-ala avaliku kasutuse kokkulepet vormistamata ei saa piirkonna elanikud eeldada, et eraomandis olevat maa-ala võib üldse kasutada. Eraomandis olev maa võib olla roheala juhtfunktsiooni või üldmaa sihtotstarbega, ilma et see oleks automaatselt avalikult kasutatav. Üldplaneeringu kohaselt tuleb avalikus kasutuses kinnistu omanikega eraldi kokkulepe saavutada. Kehtiva PlanS §-st 12 tulenev tasakaalustatuse nõue ei sea absoluutset prioriteeti roheala säilimisele. 15.
  10. Kaebaja pole valitsusväline keskkonnaorganisatsioon, kuid tal on kaebeõigus PlanS-i alusel. 6
(17)3-20-1329
  1. Kolmandate isikute
  2. oktoobril 2023 esitatud vastuses taotletakse jätta kaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kolmandate isikute põhiseisukohad on järgmised. Kaalutlusõigust on teostatud nõuetekohaselt. Kohtulik kontroll haldusorgani kaalutlusõiguse teostamise üle on piiratud. Planeering pole vastuolus püsielupaiga kaitse-eeskirja ega looduskaitseseadusega. Planeering realiseerib üldplaneeringut ega pole vastuolus kõrgema taseme planeerimisdokumentide eesmärgi ja mõttega.
  3. Kaebaja esitas
  4. oktoobril 2023 vastuse vastustaja ja kolmandate isikute seisukohtadele, milles on esitatud järgmised täiendavad seisukohad. 17.
  5. Kaebaja viidatud kehtiva planeerimisseaduse normidega analoogsed normid olid olemas ka varasemas planeerimisseaduses. 17.
  6. Planeeringuala loodust pole piisavalt uuritud. KSH eelhinnangu aluseks olevast neljast uuringust on kolm üle kümne aasta vanad. Ka viimane
  7. a tehtud taimede inventuur ei kajasta planeeringualal leiduvate kaitsealuste taimede detailplaneeringu kehtestamise aja mõttes tegelikku tervikpilti. Mägi-piimputke levik ja asurkond planeeringualal on oluliselt suurem võrreldes KSH eelhinnangu andmetega. Kui oleks tehtud nõuetekohane KSH, oleks vastav info olnud teada oluliselt varem. Mägi-piimputke kasvualasid ning nende ümberistutamise võimalikkust peab hindama juba detailplaneeringu menetluses. Oleks tulnud teha ka täiendavad entomoloogilised, ornitoloogilised ja kahepaikseid puudutavad uuringud. 17.
  8. Mägi-piimputke püsielupaika kavandatakse planeeringuga elamukrunte ja ehitamist. 17.
  9. Detailplaneering ei taga Keskkonnaameti kaasamist planeeringu realiseerimise protsessi. Ka ehitusloa menetlus ei näe ette Keskkonnaameti kaasamist, välja arvatud juhul, kui ehitusala kattub püsielupaigaga. 17.
  10. Vastustajale oli teada, et planeeringu realiseerimine võib osutuda võimatuks või oluliselt piiratuks, kuid planeeringu kehtestamisel sellega ei arvestatud, mis nähtub ka asjaolust, et vastustaja ja arendaja vahel sõlmitud notariaalses lepingus puudub regulatsioon juhuks, kui planeeringut ei saa looduskaitselistel põhjustel ellu viia. 17.
  11. Vastustaja on varem viidanud enne planeeringu vastuvõtmist sõlmitud kokkuleppele, mille kohaselt jääb 40% ala hoonestamisel ülejäänud planeeringuala loodusliku alana avalikku kasutusse. Selleks lepinguks ei ole vastustaja poolt kohtumenetluses osutatud
  12. aprillil 2020 sõlmitud notariaalne kokkulepe. 17.
  13. Kui detailplaneeringu menetluse ajal kehtestatakse kinnistuomanikele uus soodsam üldplaneeringu regulatsioon, siis ei tohiks planeerimismenetluses siiski anda kinnistuomanike huvile automaatselt suuremat kaalu võrreldes avalike huvidega. Üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarve ei saa tekitada õiguspärast ootust konkreetsel maa-alal ehitusõiguse saamiseks. Riik ja omavalitsused ei tohi võimaldada isikutel enda omandiõiguse teostamisel kahjustada piiramatult teiste isikute ja avalikke huve. 17.
  14. KSH algatamata jätmise otsuses pole kaalutud Natura hindamise algatamist. Eelhinnangus on vaid ühe lausega mainitud, et vastav kaugus (350 m) on piisav, et olulise ebasoodsa mõju kaasnemine kaitsealadele oleks välistatud. See järeldus ei põhine ühelgi uuringul, eksperdiarvamusel ega muul arusaadaval põhjendusel. Müra, õhusaaste ja valgusega seonduv põhineb
  15. a koostatud Idaringtee keskkonnamõju hindamise aruandel ega käsitle konkreetse planeeringu realiseerimisega kaasnevaid 7
(17)3-20-1329 mõjusid. Vahepeal möödunud aja jooksul on üldine müratase tulenevalt liiklustiheduse kasvust oluliselt suurenenud. 17.
  1. Kaebaja on valitsusväline keskkonnaorganisatsioon. Kaebajalt kolmandate isikute kulude väljamõistmisel tuleb arvestada mitte ainult kolmandate isikute menetluskulusid, vaid sealhulgas kaebajal endal kohtumenetluse käigus tekkinud kulude suurust. Lisaks tuleb arvestada, et kolmandal isikul puudub kohustus kohtule vastata ja tema õigusi kaitses asjas ka vastustaja. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. Eelnevate kohtuastmete otsused tuleb tühistada ja kaebus rahuldada (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 1 ja lg 5 p 5).
  3. Pooled vaidlevad eelkõige küsimustes, kas vastustaja on omistanud maaomanike huvidele liiga suure kaalu tulenevalt linna ja omanike vahelisest kokkuleppest, kas planeering on kooskõlas üldplaneeringuga ja muude linna arengudokumentidega, kas planeerimismenetluses on planeeringu keskkonnamõjud piisavalt välja selgitatud ja arvesse võetud ning kas planeeringulahendus on piisavalt selge ja realiseeritav.
  4. Kolleegium selgitab esmalt, milliste eelnevate astmete kohtute põhjendustega ta nõustub. Seejärel käsitleb kolleegium linna ja omanike kokkuleppe mõju kaalutlusõiguse teostamisele (I), Natura hindamise algatamata jätmise õiguspärasust (II), planeeringu väidetavat vastuolu mägi-piimputke kaitsega püsielupaigas (III) ning planeeringu realiseeritavust kaitsealuste taimede ümberasustamise tingimuste tõttu (IV). Lõpetuseks jaotab kolleegium menetluskulud (V).
  5. Kolleegium nõustub haldus- ja ringkonnakohtuga järgmistes küsimustes ega pea vajalikuks korrata kohtute esitatud põhjendusi. - Kaebaja on keskkonnaorganisatsioon, kellel on asjas kaebeõigus. - Detailplaneeringu menetluses puudus vajadus teha täiendavaid mürauuringuid, samuti putukaid, linde ja kahepaikseid puudutavaid uuringuid. - Detailplaneering pole vastuolus üldplaneeringuga ega linna muude arengudokumentidega. - Detailplaneeringuga pole delegeeritud avaliku võimu ülesandeid planeeringust huvitatud isikule. - Taimeisendite ümberasustamise otsustamine hilisemas menetluses ei riku ruumilise planeerimise avalikkuse põhimõtet. - Detailplaneering ei suurenda ruumikasutuse konflikte planeeringualal. - Detailplaneeringus on lahendatud PlanS § 126 lg-s 1 nimetatud ülesanded. - Detailplaneering on regulatiivne, piisavalt selge ega sisalda vastukäivaid kohustusi. - Detailplaneeringu menetluses pole avalikkuse kaasamisel tehtud olulisi menetlusvigu. I
  6. Vaidlust ei ole selles, et: - detailplaneeringu algatamise ajal (
  7. a) kehtinud
  8. a üldplaneeringu kohaselt oli planeeringuala juhtfunktsioon üldmaa (puhkemetsad); - detailplaneering algatati üldplaneeringut muutvana, nähes ette elamuehituseks sobilike alade määramise tingimusel, et avalikku kasutusse jääv maa-ala peab moodustama kokku vähemalt 60% olemasolevate kruntide pindalade summast; -
  9. a kehtestatud üldplaneeringuga sai planeeringuala elamu- ja loodusliku haljasala maa juhtfunktsioonid; 8
(17)3-20-1329 - planeeringu kehtestamise ajal kehtinud
  1. a üldplaneeringus olid ala juhtotstarveteks 40% väikeelamumaa ja 60% roheala; - vastustaja sõlmis pärast planeeringu vastuvõtmist krundiomanikega
  2. aprillil
  3. a notariaalse kokkuleppe planeeringu täitmise tagamiseks.
  4. Vaidlus on küsimuses, kas linna ja krundiomanike vahel enne planeeringu vastuvõtmist sõlmitud kokkulepe on toonud kaasa kaalutlusvea.
  5. Planeeringu kehtestamise otsuse kohaselt moodustaks kogu eraomandis oleva maa võõrandamine põhjendamatult suure kulu Tartu linna eelarvest ning see poleks ka proportsionaalne omandi piirang. Samas on linn puhke- ja rohealade teemat pidanud väga oluliseks ning planeeringu menetluse käigus on pikkade läbirääkimiste tulemusena omanikega jõutud kokkuleppele, et planeeritavast alast 60% antakse tasuta üle linnale. Selleks sõlmiti enne planeeringu vastuvõtmist linna ja huvitatud isikute vahel
  6. juunil 2018 kokkulepe nr 21.3-5/3583, mis nägi ette arendaja kohustuse ehitada omal kulul välja teatud rajatised, nagu sõidutee ja välisvalgustus, ja võõrandada loodusliku maa krundid ning tänavamaa krunt linnale tasuta.
  7. Kokkuleppe nr 21.3-5/3583 sisu ei avalikustatud planeerimismenetluses terviklikult. Vastustaja esitas lepingu alles kassatsiooniastmes vastusena kohtunõudele.
  8. Linn on kassatsioonimenetluses selgitanud, et detailplaneeringu menetluse ajal on linn omanikega korduvalt suhelnud, et lahendada küsimus, kas avalikku kasutusse jääv ala antakse linnale üle tasuta või tasu eest. Algset vastavat kokkulepet ei sõlmitud kirjalikult (vastustaja
  9. veebruari
  10. a kiri nr 21.3-2/KA-20-211).
  11. Kolleegiumi hinnangul on osalt informaalne suhtlus maaomanikega planeerimisprotsessi loomulik osa. Planeeringu avalikkuse põhimõttest (PlanS § 9) ning olulise keskkonnamõjuga tegevustesse avalikkuse kaasamise põhimõttest (KeÜS § 28) tuleneb siiski, et selline suhtlus peab olema läbipaistev ja selle raames sõlmitavad kokkulepped peavad olema avalikud, vastasel juhul ei või eeldada, et kaalutlusõiguse teostamine toimus oluliste vigadeta.
  12. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kaebaja väide kaalumisveast varem sõlmitud kokkuleppe tõttu on puhtalt oletuslik. Kolleegium rõhutab, et kohus peab vaidlusalused faktilised asjaolud tegema kindlaks tõendite alusel. Kohtu õiguslikud hinnangud peavad olema põhjendatud (HKMS § 56 lg 1, § 165 lg 1 p 1, § 157 lg 1). Kohus peab omal algatusel tagama asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele (HKMS § 2 lg 4). Uurimisprintsiibi rakendamine on eriti oluline olukorras, kus kaebajal ei ole juurdepääsu haldusakti põhjendustes viidatud dokumentidele, kui need dokumendid võisid mõjutada lõppotsust asjas. Kohtud oleks kaebaja väidete kontrollimiseks pidanud kokkuleppe vastustajalt või kolmandalt isikult välja nõudma.
  13. Vastustaja on kassatsioonimenetluses esitanud lepingu nr 21.3-5/3583 tervikteksti. Sellest nähtub, et planeeringu kehtestamise otsuses on lepingu sisu õigesti kajastatud. Kokkuleppega nähakse ette avalikult kasutatavate rajatiste väljaehitamine ja vastavate kulutuste kandmine omanike poolt, samuti väljaehitamise järel tänavamaa krundi ja loodusliku maa kruntide tasuta üleandmine linnale. Kokkuleppega ei ole linn võtnud kohustust kokkuleppele vastav planeering kehtestada, vaid üksnes jätkata detailplaneeringu koostamisega. Muu hulgas kohustuvad pooled p 2.2.6 kohaselt sõlmima detailplaneeringu elluviimise tagamiseks enne detailplaneeringu kehtestamist kokkulepped ehituskohustuse täitmiseks, mille tingimused võivad lepingu nr 21.3-5/3583 tingimusi täpsustada või muuta. Kokkuvõttes ei ole kolleegiumi hinnangul antud kokkulepe olemuselt selline, et see oleks saanud tuua kaasa kaebaja osutatud vea kaalutlusõiguse teostamisel. Detailplaneeringu kehtestamise 9
(17)3-20-1329 ajal piiras vastustaja kaalutlusõigust hoopis
  1. a kehtestatud üldplaneering, mille juhtotstarbed nägid ette 40 : 60 proportsiooni. Üldplaneeringu õiguspärasus ei ole käesoleva vaidluse ese.
  2. Täiendavalt tuleb märkida, et üldplaneeringu juhtotstarvetega ei määrata maakasutust siiski täpselt ja lõplikult. Detailplaneeringuga on võimalik põhjendatud juhul muuta üldplaneeringu põhilahendust (PlanS § 142). Üldplaneeringu juhtotstarve annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad (PlanS § 6 p 9, § 75 lg 1 p 18, PlanS v.r § 8 lg 3 p 3 ja lg 31). Üldplaneeringujärgne maakasutuse juhtotstarve võimaldab ka mõningaid kõrvalekaldeid üldplaneeringuga sätestatud maakasutusest eeldusel, et juhtotstarbele vastav kasutus on valdav (kehtiva PlanS § 75 lg 4, PlanS v.r § 8 lg 31) ja see ei mõjuta oluliselt planeeringu põhilahendust. Planeeringu põhilahenduseks on planeeringu oluline osa, mis tagab planeeringuga kavandatu elluviimisel lahenduse tervikliku toimimise (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-31-16, p 16).
  3. Maale elamumaa juhtotstarbe andmine üldplaneeringus ei too kohalikule omavalitsusüksusele kaasa kohustust maa omandada, kui detailplaneeringu menetlustes jõuab linn kaalutlusõiguse teostamisel järeldusele, et maale pole võimalik üldse või üldplaneeringu juhtotstarvetes ettenähtud ulatuses ehitada. Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 4 lg 3 kohaselt võib omanik nõuda kinnisasja sundvõõrandamist, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda seda kasutada vastavalt senisele sihtotstarbele. Detailplaneeringu koostamise kohustuse korral määratakse katastriüksusele sihtotstarve kehtestatud detailplaneeringu alusel (maakatastriseaduse § 18 lg 1 p 2). Antud juhul oli detailplaneeringu algatamise ajal maa sihtotstarve üldmaa. Elamuehitust võimaldava detailplaneeringu kehtestamisest keeldumine ei oleks piiranud maa kasutust vastavalt senisele sihtotstarbele. Sellegipoolest ei või üldplaneeringuga ettenähtud juhtotstarbe välistamine detailplaneeringu kehtestamisel toimuda kergekäeliselt (vt ka kolleegiumi otsus nr 3-12-2486/130, p 17). II
  4. Poolte vahel on vaidlus ka küsimuses, kas planeeringu koostamisel oleks tulnud algatada keskkonnamõju strateegiline hindamine, et hinnata mõjusid Natura 2000 võrgustiku aladele, ning kas koostatud KSH eelhinnang vastab selles osas nõuetele. 33.

§ 5

lg 5 sätestab, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 1 lg 1 kohaselt menetletakse enne selle seaduse jõustumist algatatud planeeringud lõpuni, lähtudes varem kehtinud planeerimisseaduses sätestatud nõuetest. Planeeringu algatamise ajal

  1. märtsil
  2. a kehtinud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduses piirdus KSH regulatsioon vaid üldise sättega (§ 22) ja seadus ei kohaldunud planeerimismenetlusele (§ 1 lg 3). Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus (KeHJS) jõustus
  3. aprillil
  4. Seaduse § 56 lg 5 sätestab, et strateegilise planeerimisdokumendi koostamisele, mis on algatatud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse käesolevat seadust, kui strateegiline planeerimisdokument kehtestatakse pärast
  5. aasta
  6. juulit. KeHJS § 31 kohaselt on detailplaneering strateegiline planeerimisdokument. Vaidlustatud planeering kehtestati
  7. juunil
  8. KeHJS § 56 lg 5 on erinormiks

§ 5lg 5 ja Eh

SRS § 1 lg 1 suhtes. Seega tuli vaidlustatud planeeringu menetluses kohaldada KeHJS-i sätteid. Planeeringu menetluse ajal on KeHJS-i korduvalt muudetud. Lähtuvalt

§ 5lg-st 5 pidi planeeringumenetluses juhinduma Ke

HJS-i algsest redaktsioonist. 34. KeHJS § 33 lg 1 p 4 nägi algses redaktsioonis ette kohustusliku KSH, kui strateegiline planeerimisdokument on aluseks tegevusele, mis eeldatavalt avaldab Natura 2000 võrgustiku alale olulist mõju. Sättega võeti üle EL-i õigusest tulenev kohustus hinnata kavade mõju Natura 2000 10

(17)3-20-1329 võrgustiku aladele. EL-i õiguses reguleerib Natura hindamist nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (loodusdirektiiv). Loodusdirektiivi artikli 6 lg 3 sätestab, et iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab.
  1. Planeeringuala ei hõlma Natura võrgustiku alasid. Lähim Natura ala (Ropka-Ihaste looduskaitseala, mis on ühtlasi linnu- ja loodusala) jääb linnulennult rohkem kui 350 m kaugusele. Planeeringumenetluses koostatud KSH eelhinnangu kohaselt on see vahemaa piisav, et olulise ebasoodsa mõju kaasnemine Natura alale oleks välistatud (lk 14).
  2. Vastustaja on mõjude hindamise algatamata jätmisel tuginenud KSH eelhinnangule (Tartu Linnavalitsuse
  3. veebruari
  4. a korraldus nr 118). Kohtumenetluses on vastustaja täiendavalt selgitanud, et mõju saab välistada, sest Natura ala ja planeeringuala vahele jäävad juba hoonestatud kinnistud ja suure liikluskoormusega taristud ning Natura alal kaitstavate linnuliikide elupaigad ja rände peatuspaigad on seotud linnualal paiknevate veekogude ja luhtadega ning neile ei sobi elupaigaks metsakooslusega planeeringuala.
  5. Kaebaja on seisukohal, et KSH eelhinnang ei vasta KeHJS-is ja selle alusel kehtestatud eelhinnangu nõuetele. Planeeringul võib olla oluline mõju, sest Natura ala linnustikuandmed on puudulikud, mistõttu võib planeeringuala olla lindudele oluline toitumispaik. Samuti võib planeeringul olla oluline mõju kumulatiivselt olemasoleva linnakeskkonnaga, leiab kaebaja.
  6. Kolleegium märgib, et KeHJS ega loodusdirektiiv ei sätesta otseselt eelhindamise kohustust, et kaaluda KSH algatamise vajadust Natura hindamiseks. KeHJS § 33 lg 1 p 4 (samuti loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3) kohaldamiseks on siiski vaja iga kord selgitada, kas hindamise eeldused on täidetud. Sellisele eelkontrollile ei tulene KeHJS-ist ega loodusdirektiivist konkreetseid menetlus- ja vorminõudeid.
  7. Vastustaja selgitustest piisab, et välistada antud planeeringu oluline ebasoodne mõju Natura alale. Ettevaatuspõhimõttest ei tulene, et välistada tuleb kuitahes spekulatiivsed kahtlused negatiivsest mõjust, sest see tooks kaasa vajaduse alati algatada Natura hindamine. Selline kohustus võiks küll kaasa aidata looduskaitsele, kuid poleks vajalik ega mõõdukas abinõu (vt ka kohtujuristi arvamus Euroopa Kohtu asjas C-258/11 Sweetman, p 48). Natura hindamise läbi viimata jätmise vaidlustamisel ei pea kaebaja tõendama, et kavandatav tegevus toob kaasa olulise ebasoodsa mõju Natura alale, kuid peab siiski esitama teaduslikust seisukohast usutava kahtluse, et tegevusel võib olla oluline ebasoodne mõju ala nendele tunnustele, mis on selle kaitse eesmärkide seisukohalt olulised, arvestades alal valitsevat olukorda ning kaitstavate elupaikade ja liikide haavatavust (vt ka kolleegiumi otsus nr 3-18-529/137, p 18). Kaebaja selliseid kahtlusi esile toonud ei ole. III
  8. Poolte vahel on ka vaidlus, kas planeering näeb vastuolus kaitse-eeskirja § 5 lg 5 p-ga 3 ette ehitamise mägi-piimputke püsielupaika ning kas vahetult püsielupaiga piirile elamukruntide ja juurdepääsutee krundi kavandamine võib tuua kaasa lubamatu mõju püsielupaigale.
  9. Taime püsielupaik on väljaspool kaitseala või selle piiranguvööndis asuv piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav kaitsealuse taime looduslik kasvukoht (LKS § 4 lg 5 p 2). Taime püsielupaik võetakse kaitse alla valdkonna eest vastutava ministri määrusega (§ 10 lg 2), milles sätestatakse ka püsielupaiga kaitsekord (§ 50 lg 1). 11
(17)3-20-1329
  1. Taime püsielupaigaks LKS-i tähenduses pole seega mistahes koht, kus kaitsealune taim kasvab, vaid ministri määruses püsielupaigana piiritletud ala. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole Hipodroomi püsielupaiga moodustamise õiguspärasus.
  2. Hipodroomi püsielupaik on moodustatud keskkonnaministri
  3. detsembri
  4. a määrusega nr 68 ja piiritletud määruse lisas oleval kaardil. Kaart pole Riigi Teatajas kättesaadav, sest LKS § 53 lg 2 kohaselt ei avaldata Riigi Teatajas püsielupaiga täpset asukohta, kuid püsielupaiga ja ehitusalade asukoht on märgitud vaidlustatud planeeringu põhijoonisele ja nende alade paiknemist on kohtumenetluses selgitanud nii vastustaja kui ka Keskkonnaamet. Kohtud on nende tõendite alusel kooskõlas menetlusnõuetega tuvastanud, et kruntide ehitusalad ei kattu püsielupaigaga. Seega ei näe planeering ette ehitamist püsielupaika.
  5. Mägi-piimputk on I kaitsekategooria liik, mille soodne seisund tuleb riigil LKS § 48 lg 1 kohaselt tagada kaitsealade, hoiualade ja püsielupaikade moodustamisega. Põhiseaduse § 5 ja § 53 panevad keskkonna säästmise kohustuse siiski ka kohalikule omavalitsusele. PlanS § 12 lg-te 2 ja 3 kohaselt peab asustuse planeerimisel tasakaalustatult käsitlema ehitatud keskkonda ja looduskeskkonda, arvestades olemasolevast keskkonnast ning asukohast tulenevaid asjaolusid, ning võimaluse korral tuleb eelistada keskkonnasäästlikke lahendusi.
  6. KeÜS §-de 10 ja 11 kohaselt tuleb planeeringus keskkonnaohtu vältida ning -riske kohaste ettevaatusmeetmetega võimalikult suurel määral vähendada. Keskkonnaohtu tuleb taluda üksnes juhul, kui tegevus on vajalik ülekaaluka huvi tõttu, puudub mõistlik alternatiiv ja keskkonnaohu vähendamiseks on võetud vajalikud meetmed. Keskkonnaoht esineb, kui planeeringu elluviimine toob piisava tõenäosusega kaasa keskkonnakahju või olulise keskkonnamõju (KeÜS § 3 lg 2 p-d 3 ja 4, § 5). Keskkonnaohuna oleks praegusel juhul käsitatav eelkõige oluline ebasoodne mõju püsielupaigas kaitstava mägi-piimputke soodsale seisundile (keskkonnavastutuse seaduse § 2 lg 1 p-d 1 ja 2, LKS § 48 lg 1, määruse nr 68 § 1). Liigi seisund on soodne, kui selle asurkonna arvukus näitab, et liik säilib kaugemas tulevikus oma looduslike elupaikade või kasvukohtade elujõulise koostisosana, kui liigi looduslik levila ei kahane ning liigi asurkondade pikaajaliseks säilimiseks on praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi olemas piisavalt suur elupaik (LKS § 2 lg 2).
  7. Mägi-piimputke seisundit ja elamuehituse mõju sellele on käsitletud mägi-piimputke (Peucedanum oreoselinum) ja ahtalehise kareputke (Laserpitium prutenicum) kaitse tegevuskavas (kinnitatud Keskkonnaameti peadirektori
  8. oktoobri
  9. a käskkirjaga nr 1-1/20/183). Tegevuskava kohaselt on mägi-piimputk Eestis tänapäeval säilinud kahes hajapopulatsioonis. Suurem osa mägi-piimputke asurkonnast paikneb Tartu linnas ja selle ümbruses (lk-d 10-11, 32). Pikemas ajaskaalas kui kümme aastat on liigi ajaloolise asurkonna pindala langus ilmne (lk-d 19-20). Teadaolevate leiukohtade hävimine jätkub elamuehituse või muu inimmõju tõttu, samuti avakoosluste kinnikasvamise tõttu (lk 20). Kasvukoht hävib seoses ehitusega, kui see jääb ehitise alla, sellele külvatakse muru või muutub veerežiim. Ehitamisega kaasneb ka negatiivne servaefekt: autode parkimine kasvukohtadele, nende muruniidukiga niitmine jne (lk-d 31--32, 39). Servaefekti mõju vähendamiseks tuleb suure ehitusriskiga piirkonnas, sh Hipodroomi leiukohas, lisada leiukohaobjektile 15 m puhverala, v.a kohtades, kus leiukoht juba piirneb asfalteeritud alaga või tarastatud elamukruntidega (lk-d 26, 39).
  10. Kokkuvõttes nähtub tegevuskavast, et planeeringulahendusel, mille kohaselt elamukrundid ja juurdepääsutee krunt külgnevad püsielupaigaga, võib olla oluline ebasoodne mõju mägi-piimputke seisundile vähemalt juhul, kui puudub piisav puhverala ega ole ette nähtud leevendusmeetmeid, mis vähendavad ehitamisest ja ehitiste kasutamisest lähtuvat ebasoodsat mõju. 12
(17)3-20-1329
  1. KeHJS § 33 lg 1 p 3 nägi algses redaktsioonis ette kohustusliku KSH, kui detailplaneeringu alusel kavandatakse KeHJS § 6 lg-s 1 nimetatud tegevust või kavandatav tegevus on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga, lähtudes § 6 lõigetes 2–4 sätestatust.
  2. Planeeringuga ei kavandata KeHJS § 6 lg 1 nimetatud tegevust. KeHJS § 6 lg 2 kohaselt tuleb iga kord hinnata KMH algatamise vajadust, lähtudes lg-s 3 nimetatud kriteeriumitest ja lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse
  3. augusti
  4. a määrusest nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu“. Määruse nr 224 § 15 p 8 kohaselt tuleb hinnata KMH algatamise vajalikkust, kui kavandatav tegevus üksi või koostoimes teiste tegevustega võib eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala või kaitstavat loodusobjekti. Kaitstavaks loodusobjektiks on nii püsielupaik kui ka kaitsealune liik (LKS § 4 lg 1 p-d 3 ja 4). Kolleegiumi hinnangul võis jätta KSH algatamata üksnes juhul, kui planeeringulahenduse mõju esialgsest hinnangust või muudest asjaoludest nähtus, et planeeringulahendus eeldatavalt ei avalda kaitstavale loodusobjektile olulist mõju.
  5. KSH eelhinnang valmis mõned kuud enne Hipodroomi püsielupaiga moodustamist. Eelhinnangus mainitakse, et planeeringualale jääb projekteeritav püsielupaik, kuid puhverala olemasolu ja ulatust eelhinnangus otseselt ei käsitleta. Kokkuvõttes asutakse eelhinnangus seisukohale, et planeeringu käigus on piisavalt tähelepanu pööratud elusloodusele ja kaitsealustele loodusobjektidele ning sellega ei kaasne olulist ebasoodsat mõju, sest planeeringulahenduses on elamukruntide kavandamisel lähtutud looduskaitsealuste taimede kasvuala säilitamise vajadusest, planeeringu seletuskiri sisaldab tingimustena mõningaid leevendavaid meetmeid taimede kaitseks ja Keskkonnaamet on detailplaneeringu lahenduse kooskõlastanud (lk 18).
  6. Keskkonnaamet kooskõlastas planeeringulahenduse
  7. septembril
  8. Vastuseks Tartu linna pöördumisele selgitas Keskkonnaamet
  9. novembril 2019, et kooskõlastusest on möödunud üle kahe aasta ja olukord looduses on muutunud. Lisandunud on uusi kaitsealuste liikide leiukohti, sh on laienenud mägi-piimputke kasvuala, mis ulatub nüüd ka kavandatud ehitusalade alla, kuid uued andmed on veel registrisse kandmata. Kuna planeeringualal oli olukord muutunud, tuli planeeringulahendus ameti arvates uuesti üle vaadata ning alale lisandunud kaitsealuste taimeliikide kasvukohtadega arvestada (vajadusel ümberasustamine vmt). Keskkonnaameti hinnangul ei kaasne tegevusega siiski olulist keskkonnamõju, mis nõuaks kindlasti KSH algatamist. Keskkonnaamet kooskõlastas
  10. märtsil 2020 planeeringu tingimusega, et peetakse kinni planeeringu seletuskirja p-st
  12. Kohtumenetluses selgitas Keskkonnaamet täiendavalt, et tegevuskava koostamise käigus
  13. a saadi liigi leviku kohta uusi andmeid, kuid töö tulemusi ei jõutud arvesse võtta püsielupaikade piiritlemisel. Määrus nr 68 püsielupaiga moodustamise kohta võeti vastu
  14. detsembril
  15. Uued andmed kanti registrisse
  16. a jaanuaris.
  17. Tuginedes KSH eelhinnangule ja Keskkonnaameti kooskõlastusele, jättis vastustaja Tartu Linnavalitsuse
  18. veebruari
  19. a korraldusega nr 118 detailplaneeringu KSH algatamata.
  20. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu eelhinnangust ega kooskõlastustest objektiivset teavet piisava puhverala olemasolu kohta. Kooskõlastuses esitatud teabe põhjal võib pigem järeldada, et piisav puhverala puudub. Sellises olukorras oleks vastustaja pidanud algatama planeeringu KSH tulenevalt KeHJS § 33 lg 1 p-st 3, § 6 lg-test 2–4 ning määruse nr 224 § 15 p-st
  21. KSH algatamata jätmine või mittealgatamise tingimustes veendumata jätmine on kolleegiumi hinnangul oluline menetlusviga, mis võis mõjutada asjas lõpptulemust (

§ 58). 13

(17)3-20-1329 55. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et haldusakti keskkonnamõju ei või jätta tähelepanuta ka juhul, kui puudub kohustus viia läbi spetsiifiline hindamismenetlus nagu KSH. Uurimispõhimõttest (

§ 6

) tulenevalt tuleb haldusorganil välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Keskkonnamõjude väljaselgitamiseta ja arvesse võtmiseta pole planeerimismenetluses võimalik tagada keskkonnakaitse kõrget taset, kaaluda ja tasakaalustada keskkonnahuve muude huvidega ning lõimida need planeeringulahendusse (KeÜS § 9, PlanS § 10).

  1. Puhverala ei käsitleta ka planeeringu materjalides. Planeeringu seletuskirjast ega põhijoonisest ei nähtu, et elamukruntidele ja juurdepääsutee krundile oleks kavandatud puhverala. Juurdepääsutee ehitusala külgneb suures osas püsielupaiga piiriga. Kuigi elamukruntide ehitusalad ei külgne püsielupaiga piiriga, jäävad need kruntide pos 3–6 osas püsielupaiga piirile lähemale kui 15 m. Planeeringu seletuskirja p 11 näeb ette kaitstavate loodusobjektide alade ja ehitustegevusest väljajäävate alade tarastamise või piiramise muul viisil ehitustööde ajaks. See tingimus aitab vähendada ehitusaegset mõju püsielupaigale, kuid see ei saa tagada maakasutuse muutustest tingitud nn servaefekti mõju leevendamist pärast ehitustegevuse lõppu.
  2. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et ta eeldas piisava puhverala olemasolu püsielupaiga piirides tulenevalt leiukohtade registreerimise metoodikast, määruse nr 68 seletuskirjast ning Keskkonnaameti kooskõlastusest. 57.
  3. Tegevuskavas on selgitatud, et leiukohtade registreerimise metoodika kohaselt tuleb üksikisendi leidmisel koordinaatpunkti ümber moodustada pindobjekt minimaalse raadiusega 10 meetrit ja arvestada tuleb ka üldkasutatavate GPS-seadmete mõõtmisveaga. Samas selgitatakse tegevuskavas ka seda, et maa-ala raadiusega 10 m ühe isendi ümber tagab minimaalse lühiajalise isendi kaitse. Üldjuhul pole see kaugeltki piisav, et tagada liigi säilimiseks vajalik kaitse pikemas perspektiivis, vaid ehitustegevusega kaasneva negatiivse servaefekti mõju tõttu tuleb lisada täiendav 10–15 m puhvertsooni vastavalt piirkonna ehitusriski suurusele (lk-d 37, 39). 57.
  4. Määruse nr 68 seletuskirja kohaselt on püsielupaikade piiritlemisel lähtutud põhimõttest, et püsielupaigad hõlmaksid tervenisti jätkusuutlikud ja esinduslikud kaitsealuste taimede registrisse kantud leiukohad koos neile soodsa seisundi säilimiseks vajaliku puhvriga (lk 4).
  5. Tegevuskavas antud selgitustest ilmneb, et pole põhjendatud eeldada piisava puhverala olemasolu püsielupaiga piires tulenevalt leiukohtade registreerimise metoodikast. Keskkonnaameti seisukohtadest tuleneb, et määruse nr 68 seletuskirjas antud selgitus puhverala olemasolu kohta ei pruugi paika pidada Hipodroomi püsielupaiga osas. Planeeringu kehtestamise ajaks oli tuvastatud mägi-piimputke ulatuslikum levik planeeringualal ning vastavad andmed ka registrisse kantud.
  6. Püsielupaiga kaitse on eelkõige Keskkonnaameti kui kaitstava loodusobjekti valitseja ülesanne (LKS § 21 lg 1). Keskkonnaamet peab keelduma püsielupaika hõlmava detailplaneeringu kooskõlastamisest, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit (LKS § 14 lg 1 p 5, lg 2). Keskkonnaameti kooskõlastus on menetlustoiming planeeringumenetluses, millele ei laiene

§-s 56 sätestatud haldusakti põhjendamise nõuded (kolleegiumi otsus nr 3-17-2766/33, p 29.1). Sellegipoolest tuleb menetlustoimingut vähemalt kohtumenetluses põhjendada, kui see on vajalik toimingu õiguspärasuse kontrollimiseks (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-47-12, p 23). Põhjenduse puudumisel ei pruugi olla võimalik planeeringulahendust vigadeta kaaluda. Keskkonnaamet pole selgitanud, kuidas on tagatud mägi-piimputke kaitse püsielupaigas hoolimata planeeringuga kavandatud ehitustegevusest ja maakasutuse muutusest, arvestades mh planeeringu kooskõlastamise hetkeks registreeritud andmeid kaitsealuse taime leviku kohta. 14

(17)3-20-1329
  1. Keskkonnaameti kooskõlastus ei vabasta vastutajat oluliste asjaolude väljaselgitamise kohustusest ja huvide tasakaalustamisest. Vastutus õiguspärase haldusakti väljaandmise eest lasub lõplikul otsustajal, kes on kohustatud välja selgitama kõik olulised asjaolud, kohaldades sealjuures vajaduse korral uurimispõhimõtet, mh küsides vajadusel kooskõlastavalt asutuselt täiendavaid selgitusi (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-38-03, p 22). Menetluse kestel muutunud asjaolusid tuleb arvestada lõppotsuse tegemisel (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-74-14, p 19).
  2. Kolleegium rõhutab, et kohtutel tuleb otsust tehes tõendeid hinnata ja asjaolud tuvastada (

§ 158lg 1).

Tartu Ringkonnakohus on eeldanud, et püsielupaigas sisaldub puhvertsoon, seda asjaolu kindlaks tegemata, ja on jätnud tähelepanuta menetlusosaliste esitatud tõendid. Vastustaja

  1. septembri
  2. a vastuses sisaldub
  3. a märtsis valminud planeeringu põhijoonis, millel on näha kaitstavate loodusobjektide paiknemine planeeringualal. Kaebaja esitas
  4. septembril 2021 eksperdiarvamuse juurde kaardimaterjali. Materjali on koostanud Keskkonnaagentuur vastusena kaebaja teabenõudele ning sellel on näidatud planeeringualal paiknevate kaitstavate liikide registreeritud leiukohad ja Hipodroomi püsielupaiga piir.
  5. Kokkuvõttes on kolleegium seisukohal, et planeerimismenetluses on rikutud uurimispõhimõtet (

§ 6

) ning kaalutlusreegleid (

§ 4lg 2).

Vastustaja on jätnud välja selgitamata, kas mägi-piimputke soodsa seisundi tagamiseks vajalik puhverala sisaldub püsielupaiga piires. Puhverala olemasolust sõltub, kas planeeringu elluviimine toob piisava tõenäosusega kaasa olulise keskkonnahäiringu tekke ning kas huve on kehtestatud planeeringus õigesti kaalutud. Seega on viga oluline ja sisuline ning toob HKMS § 158 lg 3 ja

§ 58kohaselt kaasa detailplaneeringu tühistamise.

IV

  1. Poolte vahel on veel ka vaidlus, kas planeeringu kaitsealuste taimede ümberasustamist puudutavad sätted välistavad planeeringu realiseeritavuse elamute ja nende teenindamiseks vajalike rajatiste ehitamise osas.
  2. Detailplaneeringu eesmärk on eelkõige üldplaneeringu elluviimine ja planeeringualale ruumilise terviklahenduse loomine. Detailplaneering on lähiaastate ehitustegevuse alus (PlanS § 124 lg 2). Selle sättega ei ole vastuolus detailplaneering, mille terviklahenduse elluviimine sõltub olulisel määral kaitsealuse taime ümberasustamisest, kuid seda üksnes juhul, kui planeeringu kehtestamise ajal on selge, et lähiaastatel kavandatud ümberasustamisele on põhimõtteliselt võimalik luba anda.
  3. LKS § 58 lg 5 lubab kaitsealuse liigi isendit ümber asustada üksnes juhul, kui see ei kahjusta liigi soodsat seisundit. Vabariigi Valitsuse määrusega nr 248 kehtestatud kaitsealuse liigi ümberasustamise korra kohaselt peab ümberasustamisest huvitatud isik esitama Keskkonnaametile kirjaliku taotluse, milles esitatakse andmed selle kohta, mis liiki ja millisel arvul taimi soovitakse ümber asustada, kust ja kuhu ümberasustamine toimub ja ümberasustamise põhjendus (§ 3). Keskkonnaamet tellib riigi kulul ümberasustatava liigi bioloogiat tundva eksperdi arvamuse ümberasustamise võimalikkuse ja vajalike tingimuste kohta (nimetatud määruse § 4). Ümber asustada ei tohi liigi isendit, mille kaitseks on moodustatud püsielupaik (§ 5 lg 2), ega isendit juhul, kui ümberasustamise korral ei ole tagatud isendi elujõulisuse ega sigimisvõime säilimine või puudub maaomaniku nõusolek (§ 5 lg 4). Ümberasustamist võib ellu viia ainult arvamuse esitanud eksperdi juuresolekul, välja arvatud kuklasepesade ümberasustamise korral (§ 5 lg 6).
  4. Ringkonnakohus asus seisukohale, et planeeringu ellu viimata jätmine kaitsealuste taimede ümberasustamise võimatuse tõttu oleks kaebaja huvides ja seega ei saa kaebaja õigusi rikkuda see, et 15

(17)3-20-1329 planeeringu realiseeritavus on seatud sõltuvusse kaitsealuste taimede ümberasustamisest. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kaebaja kui keskkonnaorganisatsiooni huvides on, et ümberasustamine toimuks kooskõlas looduskaitse normidega, eelkõige eesmärkidega mitte kahjustada liigi soodsat seisundit ja tagada ümberasustavate isendite elujõulisus. Kaebaja ei saa kaitsta neid eesmärke konkreetsetes ümberasustamise menetlustes, sest tal pole neis osalemisõigust.
  1. Planeeringu seletuskirja p 17 kohaselt ei ole lubatud planeeringualal hooneid ehitada enne, kui pole välja ehitatud vajalikke rajatisi, nagu juurdepääsutee, mis tagab ligipääsu elamukruntidele, ning teemaa all paiknevad tehnovõrgud (veetorustikud, gaasijuhe jne). Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et tehnorajatised on kavandatud ringsena, mistõttu ei ole neid võimalik ehitada jupikaupa. Planeeringut ei ole seega võimalik suures osas ellu viia, kui tänavamaa krundi mõnele osale ei tohi ehitada.
  2. Tänavamaa krundile ehitamise tingimused on sõnastatud järgmiselt. 68.
  3. „Kruntidel pos 2, pos 6 ja pos 34 tohib rajada ehitisi ja rajatisi vaid juhul kui alale lähemal kui 5m ei leidu Keskkonnaregistri andmete põhjal kaitsealuste taimede leiukohti. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 15.07.2004 määrusele nr 248 „Kaitsealuse liigi isendi ümberasustamise kord“ otsustab kaitsealuste taimede leidumisel nende ümberasustamise võimalikkuse liigi ekspert ning annab loa Keskkonnaamet. Avaldus kaitsealuste taimede ümberasustamise kohta tuleb esitada Keskkonnaametile.“ (planeeringu seletuskiri, p 11) 68.
  4. „Punasega viirutatud krundi alale tohib rajada ehitisi ja rajatisi vaid juhul, kui kavandatud tegevuse maa-alal ega alale lähemal kui viis meetrit ei leidu Keskkonnaregistri andmete põhjal kaitsealuste taimede leiukohti. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 15.07.2004 määrusele nr 248 „Kaitsealuse liigi isendi ümberasustamise kord“ otsustab kaitsealuste taimede ümberasutamise võimalikkuse üle liigi ekspert ning annab loa Keskkonnaamet. Avaldus kaitsealuste taimede ümberasustamise kohta tuleb esitada Keskkonnaametile.“ (planeeringu põhijoonis)
  5. Määruse nr 248 § 5 lg 2 keelab imperatiivselt loa andmise isendi ümberasustamiseks, kui liigi kaitseks on moodustatud püsielupaik. Sõna-sõnalt keelaks säte justkui kaitsealuse taime ümberistutamise, kui selle taimeliigi kaitseks on kuskil moodustatud püsielupaik. Selline keeld välistaks praktikas paljude kaitsealuste taimede ümberasustamise. Sätet tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ja süsteemselt. See viib järelduseni, et säte keelab üksnes isendi ümberasustamise selle taimeliigi kaitseks moodustatud püsielupaiga piires.
  6. Tänavamaa krundi ehitusala punaseks viirutatud osa külgneb osalt püsielupaiga piiriga. Planeeringutingimustest nähtub, et tänavamaa krundile ehitamine on võimalik üksnes juhul, kui antakse luba ümber asustada kõik ehitusalal ja sellele lähemal kui 5 m asuvad kaitsealused taimed, sh mägi-piimputke isendid, mis asuvad selle liigi kaitseks moodustatud püsielupaiga piires. Selliseks ümberistutamiseks ei või luba anda ning see pidi selge olema ka vastustajale. Vastustaja ei võinud ilma uurimata eeldada, et püsielupaigas sisaldub piisav puhverala ja püsielupaiga piiri lähedal mägi-piimputke ei kasva (vt p 60).
  7. Planeeringu elluviimise võimalikkus poleks lähiaastatel selge isegi juhul, kui planeeringu terviklahenduse realiseeritavus ei sõltuks mägi-piimputke kasvamisest Hipodroomi püsielupaigas selle piiri lähedal. Erinevate kaitsealuste taimede isendeid oli planeeringu kehtestamise ajaks leitud enamikult elamukruntidelt ning planeeringu kohaselt on ehitustegevus sellistel aladel võimalik üksnes pärast kaitsealuste taimede ümberasustamist (planeeringu seletuskiri p 11, planeeringu põhijoonis). Ümberasustamisele ei saa anda luba, kui sellega kaasneb oluline ebasoodne mõju liigile või pole tagatud ümberasustatava taime elujõulisus ja paljunemisvõime. Planeerimismenetluses pole välja 16
(17)3-20-1329 selgitatud, kas planeeringualal teadaolevalt kasvavaid kaitsealuseid taimeliikide isendeid on võimalik ümber asustada, arvestades mh antud planeeringuala eripärasid.
  1. Kolleegium ei nõustu vastustaja hinnanguga, et taimede ümberasustamist saab lahendada vaid ehitusloa menetluses, sest pole teada, millal planeeringut realiseerima hakatakse ning kas realiseerimise aja seisuga konkreetsel kinnistul kaitsealune taim kasvab või mitte. Detailplaneering peab võimaldama ehitustegevust lähiaastatel. Kolleegium ei näe takistust, miks ei saa juba planeeringu menetluse käigus KSH raames või ka eksperdiarvamuse alusel välja selgitada, kas kaitsealuste isendite ümberistutamine planeeringualal on lähiaastatel põhimõtteliselt võimalik. Vastupidi, neid küsimusi tuleb detailplaneeringu menetluses käsitleda, sest kui mõne kaitsealuse liigi isendite ümberistutamine planeeringualal pole võimalik, siis tuleb muuta planeeringulahendust, et tagada huvide õige tasakaal. Planeeringu tasemel mõjuhindamine peab andma raamistiku edasiste hindamiste jaoks ning jätma tulevaste menetluste raames hindamiseks vaid need küsimused, mida saab tõhusamalt hinnata otsustusprotsessi madalamal tasandil (vt ka kolleegiumi otsus nr 3-16-1472/92, p-d 23–30).
  2. Kokkuvõttes on planeerimismenetluses ka ümberistutamise küsimuses rikutud uurimispõhimõtet (

§ 6

) ja kaalutlusreegleid (

§ 4lg 2).

Kaitsealuste taimede ümberasustamise võimalikkuse käsitlemata jätmise tõttu pole kindel, kas planeeringu terviklahendust saab ellu viia ja kas planeeringu alusel saab lähiaastatel ehitada. Viga on oluline ja sisuline ning toob HKMS § 158 lg 3 ja

§ 58kohaselt kaasa detailplaneeringu tühistamise.

V

  1. HKMS § 108 lg 1 järgi tuleb MTÜ Ihaste Elanike Liit menetluskulud vastustajalt välja mõista. Vastustaja ja kolmanda isiku kulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg-d 1 ja 8).
  2. MTÜ Ihaste Elanike Liit menetluskuluks, mille vastustajalt väljamõistmist ta taotleb, oli halduskohtus 10 882 eurot 80 senti (sh riigilõiv), ringkonnakohtus 6415 eurot (sh riigilõiv) ja Riigikohtus 4250 eurot (sh riigilõiv), kokku 21 547 eurot 80 senti. Summad sisaldavad käibemaksu. Kolleegiumi hinnangul ei ole tegemist täies ulatuses vajalike ja põhjendatud kuludega, arvestades kaebaja põhjendatud ja põhjendamatute väidete osakaalu. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kokku 15 000 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.