Obsah (17)

§ 113§ 404§ 416§ 403§ 108§ 4031§ 408§ 94§ 401§ 402§ 1§ 4062§ 4034§ 406§ 76§ 82§ 100

2-23-131484 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Andrea Lega Otsuse tegemise aeg ja koht 02.02.2024.a, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-131484 Tsiviilasi OÜ Aktiva

§ 113

lg 1 lauses 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

1. Jätta hageja OÜ Aktiva Finance Group menetluskulud 17,5% ulatuses kostja O. K. kanda ja kostja O. K. menetluskulud 82,5% ulatuses hageja OÜ Aktiva Finance Group kanda.
2. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist. Edasikaebamise kord Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse 1 2-23-131484 avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
3. Hagiavaldusest nähtub, et P OÜ (edaspidi kui esialgne võlausaldaja) ja O. K. (edaspidi kui kostja) sõlmisid krediidikontolepingu nr nr. xxxx. Lepingu krediidi kulukuse määraks on 49% (Lisa 1 lk 1). Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisumma, intressimäär, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäev, maksete tähtpäevad, laenulepingu sõlmimise tasu, igakuine lepingu haldustasu kooskõlas

§ 404lg-ga 2¹.

2. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu esialgne võlausaldaja saatis kostjale 12.03.2023 lepingu ülesütlemise teate, milles anti kostjale vastavalt

§ 416lg-le 1 vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (Lisa 3).

Kuivõrd hoiatusest hoolimata kostja oma võlgnevust ei likvideeritud, luges esialgne võlausaldaja lepingu üles öelduks 27.03.

2. Esialgne võlausaldaja loovutas 28.03.2023 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid. Teatise nõude loovutamisest saadeti ka kostjale.
3. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võtab esialgne võlausaldaja arvesse kostja poolt esitatud teavet, kontrollis avalikke andmebaase. Laenuandja on teada saanud, et kostja igakuine keskmine sissetulek oli 853,93 eurot ning väljaminekud 35 eurot. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud sh majapidamiskulud summas 225 eurot ning taotleva laenu osamakse (40,23 eurot) tuludest maha ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 553,70 eurot. Eeltoodust tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja võimet täita lepingus toodud summas osamaksega laenulepingut. Hageja on hinnanud kostja krediidivõimelisust vastavalt

§ 403⁴ lg-le 2 ja 4 ning KAVS § 49 ja § 50 kohaselt.

1. Lepingu alusel võimaldati kostjale krediiti summas kuni 600 eurot. Kostja on 28.02.2023 seisuga kasutanud krediiti summas 539,35 eurot. Kostja kohustus lepingust tulenevad kohustused täitma vastavalt esialgse võlausaldaja poolt esitatud arvete alusel. Kostja ei ole krediiti tagastanud. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg summas 539,35 eurot.
2. Lepingu üldtingimuste punktis 4.
3. on märgitud: Intressi arvestamisel lähtub Laenuandja tegelikust päevade arvust kalendrikuus ja 360-päevasest aastast. Laenuandja alustab intressi arvestamist Laenu Laenusaaja väljastamise päevale järgnevast päevast kuni krediidisumma täieliku tagastamiseni. Intressi suurust (intressimäär) märgitakse protsentides. Lepingu põhitingimustes on kokku lepitud intressimääras s.o 40,45% aastas ja 0,11% päevas. Lepingu alusel kohustus kostja tasuma intressi arvete alusel. 2 2-23-131484 Intress summas 18,78 eurot on arvestatud põhisummalt 557,37 eurot perioodil 1.12.202231.12.2022 (557,37 x 40,45% / 360 x 30). Intress summas 18,11 eurot on arvestatud põhisummalt 537,35 eurot perioodil 1.01.2023-31.01.2023 (537,35 x 40,45% / 360 x 30). Intress summas 16,33 eurot on arvestatud põhisummalt 538,35 eurot perioodil 1.02.202328.02.2023 (538,35 x 40,45% / 360 x 27). Intress perioodi 1.03.2023-27.03.2023 eest summas 16,36 eurot on arvestatud põhisummalt 539,35 eurot (539,35 * 40,45% / 360 x 27). Tulenevalt eeltoodust on intressi võlgnevus summas 69,58 eurot. Kostja intressi tasunud ei ole. Tulenevalt eeltoodust on intressi võlgnevus summas 67,95 eurot.
4. Laenuandja ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi (Lisa 7), kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes

1132 lg 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste punktist 5.

1. Hageja sissenõudekulude summa 40 eurot kujunemine: 15.05.2023 tasulise kirja saatmine 20 eurot; 26.06.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot; 19.07.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot; muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot (sisaldavad: nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud). Tulenevalt eeltoodust on sissenõudmisega seotud kulud summas kokku 40 eurot.
2. Hageja nõuab viivist põhivõla summalt 539,35 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 28.03.2023 kuni hagi esitamiseni 20.09.2023 aastase intressi määraga võrdses viivisemääras s.o 40,45% kooskõlas lepingu üldtingimuste punktiga 5.
3. ja

§ 113lg 1 kolmanda lausega.

Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 105,80 eurot. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamise järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni sellekohase tasumiseni alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast so 21.09.2023 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras s.o 40,45% aastas.

1. Hageja palub mõista kostjalt O. K. hageja OÜ Aktiva Finance Group kasuks välja põhivõlgnevus 539,35 eurot, intress 69,58 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 105,80 eurot, viivis alates 21.09.2023 kuni põhinõude summas 539,35 eurot täitmiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 40,45% aastas.
2. Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. Kostja väidab, et teda ei ole teavitatud lepingu sõlmimisel kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusummast rikkudes sellega

§ 404lg 2 sätesatud lepinguteave kohustust.

Kostja oma vastuses on märkinud, et on pöördunud P OÜ poole avaldusega intressimäära vähendamiseks ja on saanud vastuse. Hageja nõustub endise võlausaldaja poolt edastatud vastusega ning jääb seisukoha juurde, et

§ 404

lg 2 sätesatud lepinguteave kohustust ei ole rikutud ning krediidikonto ja selle tingimused on kehtivad. 3 2-23-131484

1. Hageja täiendavalt selgitab, et maksekaardi leping oli kostjale edastatud koos krediidikonto lepingu ja muu teabega. Maksekaardi lepingu üldtingimuste punkti 1 kohaselt, Maksekaardi leping - käesolev maksekaardi leping (edaspidi leping) reguleerib krediidiandja, makseteenuse pakkuja ja kaardi valdaja, vahelisi suhteid krediidiandja, makseteenuse pakkuja ja kolmandate isikute poolt osutatavate teenuste kasutamisel elektroonilise maksevahendi ehk kaardi abil. Lepingu üheks lahutamatuks osaks on makseteenuse pakkuja kehtestatud „Maksekaardi tingimused“, mis on kättesaadavad makseteenuse pakkuja ja krediidiandja veebilehtedel. Lepingu ja „Maksekaardi tingimuste“ vastuolude korral juhinduvad pooled „Maksekaardi tingimustest“. Lepinguga reguleerimata küsimustes maksekaarti kasutamise osas juhinduvad pooled „Maksekaardi tingimustest“. Lepingu teiseks lahutamatuks osaks on krediidiandja ja kaardi valdaja vahel sõlmitud „Krediidikonto leping“. Lepinguga reguleerimata küsimustes tarbijakrediidi kasutamise osas juhindutakse „Krediidikonto lepingust.“
2. Seonduvalt 16.01.2024 kohtunõudega on hageja märkinud, et xxxx lepingu sõlmimisel 31.01.2022 hinnati kliendi krediidivõimekust kasutades kliendi poolt esitatud andmeid kulude ning kohustuste kohta, pensioniregistri väljavõtet keskmise töötasu kohta ning maksehäirete päringuid.
3. Käesoleval juhul sai kostja kasutada krediiti kogu perioodi jooksul kokku summas 707 eurot ning on teinud tagasimakseid kogusummas 328,75 eurot (167,65 eurot põhiosa katteks + 161,10 eurot intressi katteks). Eeltoodust tulenevalt juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingute alusel saadud summa 378,25 eurot (707-329,75).
4. Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 27.03.2023 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega võlas.
5. Eeltoodust tulenevalt esitab hageja alternatiivselt lepingu täitmise nõude

§ 108lg 1 kohaselt.

Hageja määrab tagasimaksed uuesti ja esitab uue maksegraafiku (Lisa 1). 10.01.2024 seisuga on sissenõutavaks muutunud põhiosa summas 480 eurot, kostja on tasunud põhiosa katteks 328,75 eurot seega võlgnevuses on 151,25 eurot (480-328,75). Kostja on seega tagasimaksetega viivituses alates 17. osamaksest 10.06.2023. Hageja palub välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuva võlgnevuse. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt 151,25 eurot kohtuotsuse jõustumisest

§ 113lg 1 lause 1 kohaselt.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE 16. Kostja tunnistas hagi osaliselt. Kostja märgib, et tarbijakrediidilepingu puhul on teatud teave kohustuslik (

§ 404

lg 2 p 2, mis viidab

§ 4031

lg 1 p 7) ja selle puudumise puhul

§ 408

lg 4 alusel loetakse krediidi intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Lepingus kokkulepitud intressimäär oli 40.45% aastas (360-päevane aasta).

§ 94lg 1 kohaldatav intressimäär perioodil 01.07.2016 kuni 31.12.2022 oli 0% aastas.

01.01.2023-30.06.2023 4 2-23-131484 2.5% ja alates 01.07.2023 kuni käesoleva momendini on ta 4% aastas.

§ 94lg 1 kohaldatav intressimäär ei ole suurem kui kokkulepitud määr.

Kostja saatis vastava avalduse intressimäära vähendamise kohta krediidiandjale 26.05.2023 (lisa 1). Oma vastuses 26.05.2023 (lisa 2) krediidiandja P OÜ ei nõustunud kostja avaldusega. Krediidiandja väidab, et krediidikonto lepingu sõlmimisel edastati tarbijale krediidikonto lepingu nr xxxx dokumendid, mille hulgas oli Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabeleht. Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehel on andmed kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks maksete kogusumma kohta. Kostja ei ole krediidiandja vastusega nõus. Tarbijakrediidiregulatsioon pärineb Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivist 2008/48/EÜ, mis oli võetud Eesti õigusesse üle Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega (jõust. 01.07.2011).

ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas 761 SE on sõnaselgelt mainitud, et tarbijale pärast sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlmimist standardinfo teabelehe edastamise kohustuse täitmist ei saa võrdsustada tarbijale lepingulise teabe andmise kohustusega (vt § 410 lg 1). Tulenevalt artikli 10 lõikest 1 on tarbijal õigus saada lepingudokument või selle koopia. Lepingudokument või selle koopia peavad sisaldama kogu art 10 lõikes 2 nimetatud teavet. Kostja arvab, et brutosumma peab olema esitatud nii standardinfo teabelehes kui ka lepingus. Juhul, kui brutosumma puudub lepingudokumendis, kohaldub

§ 408lg 4.

Euroopa komisjoni juhised tarbijakrediidi direktiivile toetavad kostja seisukoha. Juhendi lk 17 punktis 3.2 on selgitatud, et kogukulu tuleb esitada lepingueelses ja lepingu sõlmimise etapis.

1. Hageja esitas koos krediidilepinguga nr xxxx ka MAKSEKAARDI LEPING NR xxxx. Kostja krediidikaardi lepingut ei sõlminud ja kaarti ei ole kätte saanud ega kasutanud.
2. Teabelehes esitatud bruto ja krediidikulukuse määr (edaspidi KKM) on esitatud veaga. Sõlmitud krediidileping on tähtajatu. Vastavalt

§-le 4061 kehtivad tähtajatu lepingu puhul KKM arvutamiseks järgmised eeldused: krediit on antud üheks aastaks (

4061 lg 1 p 1) ning kasutusse võetud krediit makstakse tagasi kaheteistkümne võrdse tagasimaksena (

4061 lg 1 p 2). Kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma ja krediidi kulukuse määr esitatakse tüüpilise näite kujul. Krediidiandja märgib seejuures ära kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused (

§ 4031lg 4).

Krediidiandja aga lähtus sellest, et minimaalne põhiosa tagasimakse on 20 eurot, mis tähendab, et tarbija tagastab võetud krediidi 600:20=30 kuu jooksul. Tähtajatu lepingu puhul aga arvutuseks võetud tähtaeg peab olema 12 kuud, kust kohe lähtub, et teabelehes esitatud brutosumma on esitatud valesti.

1. Krediidiandja või hageja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Sellest sõltub, mis osas kostja tunnistab hagi. Ümberarvutamise kohustus on krediidiandjal või hagejal. Kostjal oli õigus kohustuste täitmisest keelduda kuni krediidiandja täidab oma kohustused ehk vähemalt teeb ümberarvestus. Sellega viivised, trahvid jm kõrvalkulud on alusetud. 5 2-23-131484 KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
2. Käesoleva asja hind on 972,90 eurot. Kohus lahendab asja lihtmenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel. TsMS § 405 lg 1 järgi kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.
3. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt. Kuigi kohus menetleb asja lihtmenetluses ja ei anna luba otsuse edasikaebamiseks, peab kohus siiski vajalikuks teha otsuse koos kirjeldava ja põhjendava osaga.
4. TsMS § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
5. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 539,35 eurot, intressi 69,58 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 105,80 eurot, viivise alates 21.09.2023 kuni põhinõude täitmiseni määraga 40,45% aastas.
6. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja märgib, et laenuandja on rikkunud lepingulise teabe andmise kohustust.
7. Võlaõigusseaduse (

) § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma (

§ 401

lg 1).

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti. 26. Pooled ei vaidle, et P OÜ ja O. K. sõlmisid 30.01.2022 krediidikontolepingu nr nr. xxxx. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-is 13 märkinud järgmist: „Kolleegium on korduvalt selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud

§-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka

§ 1

lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (

§ 4062

lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (

§ 4034

lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel 6 2-23-131484 analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu

1. märtsi
2. a otsus kohtuasjas nr C‑679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46).“ Seega enne kui kohus asub analüüsima kostja vastuväiteid hageja nõuetele, selgitab kohus välja, kas krediidikontoleping nr xxxx on kehtiv tehing. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-des 14-15 märkinud järgmist: „Eelmises punktis nimetatud kontrollikohustuse teostamise raames on kohtul esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas.

§ 4062

lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

§ 4062

lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi

§ 94lg-s 1 sätestatud suuruses.

Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata jätmise. Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib.

§ 406lg 6 alusel 13.

oktoobril 2010 kehtestatud rahandusministri määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“ lisas on välja toodud valem, mille järgi tuleb krediidi kulukuse määra arvutada. Krediidi kulukuse määra kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõik tasud, mida tarbija peab krediidi kasutamise eest krediidiandjale tasuma. Samuti peab krediidiandja olema teinud krediidi kulukuse määra tarbijale teatavaks. Selle kohustuse täitmata jätmisel loetakse

§ 408

lg 4 järgi intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast.“ Krediidi andmise ajal kehtinud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukuse määr oli 16.3% ning selle kolmekordne suurus oli seega 48,9%. Kohus, võttes arvesse, et kasutusse antud krediidi suurus oli 600 eurot, tasusid ei lisandunud, intress oli 40,45% aastas ning et igakuise kuumakse suurus oli vähemalt 20 eurot, leidis, et lepingu krediidikulukuse määr on 48,86%. Seega on lepingujärgne krediidikulukuse määr väiksem kui krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukus määr. Seega on leping nimetatud osas kehtiv. 27. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-des 17-18 märkinud järgmist: „Teiseks on kohtul kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis 7 2-23-131484 võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /…/ Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: • tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); • tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); • tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); • tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Esialgne võlausaldaja kogus infot kostja töökoha, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste (finantskohustused ja majapidamiskulud) kohta taotluses (dtl 55-56) esitatud andmete ja andmebaasidest kogutud andmete (dtl 57; maksehäired ja maksuvõlad) alusel. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-des 20-22 märkinud järgmist: „Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt 8 2-23-131484 esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3).“ Kohtupraktikas on selgitatud, et piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (TlnRnKm 12.07.2023, 222-147995, p 12.1). Kohtule ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks aga kogunud andmeid kostja varalise seisundi kohta (nt registreeritud vallasvarana sõidukid jms ning kinnisvara olemasolu, samuti hoiused, kogumispensioni olemasolu jmt), samuti ei ole küsitud kostja pangakonto väljavõtet ega kontrollitud kostja varalist seisu, sissetulekute ja kohustuste suurust ja regulaarsust kostjaga endaga suheldes. Vaatamata sellele, et kostja tõi taotluses välja teise finantskohustuse olemasolu ja suuruse, ei ole esialgne võlausaldaja välja selgitanud selle põhiosa ja intresside suurust, lepingus kestust ning sellest tulenevalt ka rahalise kohustuse võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju kostja maksevõimele. Hinnates eeltoodut kogumis, leiab kohus, et esialgne võlausaldaja ei ole piisava hoolsusega täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. 28. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-des 20-22 märkinud järgmist: „Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse

§ 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam.

§ 4034

lg 7 viimase lause järgi ei kaasne sellist tagajärge juhul, kui tarbija on jätnud esitamata õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks (vt ka määruse p 19). Kolleegium märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab

§ 4034lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena.

Vastasel juhul võimaldaks laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise nõudeks vältida seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid peale seadusjärgse intressi.

§ 4034

lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus 9 2-23-131484 hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud.“

1. Hageja on esile toonud, et kostja sai kasutada krediiti kogu perioodi jooksul kokku summas 707 eurot ning on teinud tagasimakseid kogusummas 328,75 eurot (167,65 eurot põhiosa katteks + 161,10 eurot intressi katteks). Seega tuleb kostjal tagastada lepingute alusel saadud summa 378,25 eurot (707-329,75). Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 27.03.2023 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega võlas (vt dtl 299 – võla ümberarvestus). Eeltoodust tulenevalt esitas hageja alternatiivse nõude arvestuse. Hageja määras tagasimaksed uuesti ja esitas uue maksegraafiku (dtl 299). 10.01.2024 seisuga on sissenõutavaks muutunud põhiosa summas 480 eurot, kostja on tasunud põhiosa katteks 328,75 eurot seega võlgnevuses on 151,25 eurot (480-328,75). Kostja on seega tagasimaksetega viivituses alates
2. osamaksest 10.06.
3. 30.

§ 76

lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule.

§ 82

lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud ka uue maksegraafiku kohaselt ja krediidisummat (osamakseid) ettenähtud tähtajaks tagastanud, on tegemist kohustuse rikkumisega tulenevalt

§-st 100. Nimelt sätestab

§ 100

, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus lähtub ümberarvestatud maksegraafikust (dtl 299) ja mõistab välja maksed (põhiosa) perioodi 10.06.2023 – 10.01.2024 eest kogusummas 151,25 eurot. Kostja ei ole esile toonud, et ta oleks laenu katteks täiendavaid makseid teinud, samuti ei ole kostja vaidlustanud nõude arvestust, mistõttu on viidatud osas võlgnevus sissenõutavaks muutunud ja tuleb kostjalt välja mõista.

1. Hageja palub välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuva võlgnevuse. TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Õiguskirjanduses on märgitud, et seadusandja on lähtunud sellest, et teatud erandlikel juhtudel võib võlgnik pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks juba siis, kui ta võlgnikult veel kohustuse täitmist nõuda ei saa, st kui hageja õigusi ei ole veel rikutud. See on võimalik siis, kui hageja muudab usutavaks selle, et võlgnik oma kohustust õigel ajal ei täida. Enne kohustuse sissenõutavaks muutumist on hagi esitamise lubamise eesmärk hageja õiguste efektiivsem kaitse. Kui hageja õiguste rikkumine tulevikus on ilmne, ei pea hageja rikkumist ära ootama, vaid võib hagi juba rikkumise osas ette esitada. Käesolevast paragrahvist tulenevalt saab hageja luua olukorra, kus ta saab täitedokumendi selleks ajaks, 10 2-23-131484 kui nõue muutub sissenõutavaks (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik II, kommenteeritud väljaanne, § 369 komm, p 3.1.d). Olukorraga, kus võib eeldada, et kostja kohustust õigel ajal ei täida, võib olla tegemist nt siis, kui võlgnik on hagejale eelnevalt teatanud, et ta nõuet täita ei kavatse, mh kui võlgnik on hagejale kinnitanud, et ta nõuet ei tunnista. Vastava olukorraga võib olla tegemist ka nt siis, kui on näha, et võlgniku majanduslik võimekus on selline, et võlgnik kohustust täita ei suuda. Tulevikus sissenõutavaks muutuva nõude osas saab hagi esitada nii siis, kui esineb tõenäosus, et võlgnik kohustust tulevikus täita ei kavatse (võlgniku subjektiivne täitmata jätmine), kui ka siis, kui esineb tõenäosus, et võlgnik muudel, sh temast sõltumatutel põhjustel kohustust tulevikus täita ei saa (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik II, kommenteeritud väljaanne, § 369 komm, p 3.3.b). Kohus leiab, et hageja vastav nõue ei ole põhjendatud. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud (põhistanud), et kostja tulevikus kohustust ei täida. Ka asja materjalidest sellist ohtu ei paista. Kostja on vastuses tuginenud sellele, et hageja peaks nõude ümber arvestama, kuid kostja ei ole kunagi andnud mõista, et ta ei kavatse kohustust üldse täita. Kostja vastusest võib aru saada selliselt, et kostja soovib kohustuse täita, kuid õiguspärases ulatuses. Seega ei mõista kohus kostjalt välja sissenõutavaks mittemuutunud kohustusi. Täiendavalt märgib kohus, et hageja eelviidatud nõue ei vasta TsMS § 363 lg 1 p 1 sätestatud detailsuse ja selguse nõuetele ega ole esitatud kujul täidetav. Uute nõuete esitamine menetluse lõppjärgus ei ole kooskõlas TsMS § 2 sätestatud eesmärkidega ja menetlusökonoomiaga, liiati ei ole kohus otsustanud nõuet kohtumäärusega menetlusse võtta. Siiski ei muuda eeltoodu ülaltoodud järeldusi nõude põhjendatuse osas.
2. Hageja on palunud välja mõista ka viivise. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt 151,25 eurot kohtuotsuse jõustumisest

§ 113

lg 1 lause 1 kohaselt.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib ajaks viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et nõue on põhjendatud. 33. Kokkuvõtvalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 151,25 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt

§ 113

lg 1 lauses 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni. Ülejäänud osas jääb hagi rahuldamata. 34. Kohus selgitab, et

408 lg-s 4 ja

§ 4034

lg-s 7 sätestatud tagajärjed on samasisulised, mistõttu kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata kostja väiteid ja tõendeid 11 2-23-131484 seoses lepingu sätestatud andmetega seotud rikkumisega, sest need ei anna asja õigele lahendamisele juurde ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamise osas. Menetluskulude jaotus

1. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesoleval juhul on kohus hagi rahuldanud osaliselt (hagihind 972,90 vs rahuldatud nõude hind koos aastase viivisega 170,16, s.o 61,22% ulatuses), mistõttu leiab kohus, et hageja menetluskulud tuleb jätta 17,5% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 82,5% ulatuses hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine
2. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et käesolevas asjas on menetluskulude rahaline suurus otstarbekas kindlaks määrata eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
3. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik 12