Obsah (4)

§ 402§ 4034§ 14§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Marian Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 19. jaanuar 2024, Tartu kohtumaja Tsiviilasi nr 2-23-124467 Tsiviilasi OK Incure OÜ hagi R. M

§ 402mõistes.

Kohtul on kohustus kontrollida omal algatusel tehingu tühisuse aluseid (vt nt Riigikohtu 17. detsembri 2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 12). Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on kohtul omal algatusel kohustus kontrollida, kas tarbijaga sõlmitud lepingu teatavad tingimused on ebaõiglased (nt 21.12.2016 otsus kohtuasjas nr C‑154/15, 17.05.2018 otsus kohtuasi nr C-147/16). Samuti tuleb kohtul omal algatusel kontrollida kohustusliku teabe esitamise kohustuse täitmist ning teha järeldused, mis tulenevad siseriikliku õiguse alusel selle kohustuse rikkumisest (nt 21.04.2016 otsus kohtuasjas nr C‑377/14). Kohtul on ka kohustus omal algatusel kontrollida, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja toimida vastavalt riigisiseses õiguses selle kohustuse rikkumise puhuks ettenähtule (nt 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C‑679/18). Tartu Ringkonnakohus asus tsiviilasjas nr 2-22-118076 seisukohale, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel ja selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestab

§ 4034

lg 1, mille kohaselt on krediidiandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu

1. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi maksta muust eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et laenuvõtja ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu
2. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Tulenevalt

§ 4034

lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (nõude loovutamise korral hagejal). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et krediidiandja lähtus kostja esitatud teabest ning kontrollis saadud teavet maksehäire registrist (häired puudusid) ning pensionikeskusest. Laenu taotluses märkis kostja, et tema netosissetulek on 600 eurot ning igakuised kohustused 230 eurot. Eesti pensionikeskuse andmete kohaselt oli kostja sissetulek 516 eurot 45 senti. Krediidiandja leidis, et igakuise 56 euro 97 sendi suuruse osamakse tasumine on kostjale jõukohane. Kohus on seisukohal, et kostjal maksehäirete puudumise kontrollimine, pensionikeskusesse päringu tegemine ja kostja laenutaotluses esitatud andmetest lähtumine ei ole piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise nõude täitmiseks

§ § 4034 lg 1 – 6 mõttes. Kohus nõustub, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Vastavalt

§ 4034

lg 3 teisele lausele peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Küll aga on Riigikohus sedastanud, et laenutaotlejal on

§ 14

lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda, ent samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud 4 andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt Riigikohtu

1. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3). Krediidiandja kontrollis kostja sissetulekut pensionikeskuse andmete kaudu, kuid ei kontrollinud kostja teiste rahaliste kohustuste suurust. Arvestades, et pensionikeskuse andmete kohaselt oli kostja sissetuleku suuruseks 516 eurot 45 senti (vähem kui kostja taotluses märgitud) ning kostja taotluses märgitud igakuiste rahaliste kohustuste suuruseks oli 230 eurot, jäi kostjal kätte 286 eurot 45 senti. Elukallidust arvestades on 286 eurot 45 senti toimetulekuks väga väike summa ning kui igakuise krediidi tagasimakse moodustab sellest niigi väikesest summast ca 20%, on kohtu hinnangul krediit kostjale antud vastutustundetult. Seejuures ei ole krediidiandja kontrollinud, kas kostja poolt antud andmed tema igakuiste kohustuste suuruse kohta on õiged või mitte. Arvestades, et kostja oli oma sissetulekuid näidanud taotluses suuremana, kui need tegelikkuses olid, oleks krediidiandja pidanud kontrollima, kas kostja on ka kohustusi näidanud väiksemana, kui need tegelikkuses olid. Kohustuste kontrollimiseks oleks krediidiandja pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 220-106661, p 55). Hageja on kinnitanud, et krediidiandja ei küsinud ega analüüsinud kostja pangakonto väljavõtet.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Eeltoodut arvestades on laenuandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidileping ei ole tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas. Asja lahendamiseks tuleb tuvastada, kui suure summa ulatuses väljastas krediidiandja kostjale lepingu järgi krediiti ja kui suure summa on kostja tagasi maksnud. Hageja kinnitusel tegi krediidiandja kostjale perioodil 19. juunist 2021 kuni 21. juunini 2021 väljamakseid kogu summas 1300 eurot. Hagiavalduse punktis 7 toodud tabelist nähtub, et kostja tegi 13. juulist 2021 kuni 21. novembrini 2022 krediidiandjale tagasimakseid summas 847 eurot 49 senti. Tagasimaksete tegemise ajal oli

§-s 94 sätestatud intressimäär Eesti Panga andmetel 0% aastas. Seega tuleb tagasimaksed arvestada tervikuna põhivõla katteks. Seega on kostja tagastanud krediidiandjale 1300 euro suurusest põhivõlast 847 eurot 49 senti ning tagastamata on 452 eurot 51 senti. Kuna hagiavaldusest nähtuvalt on krediidiandja oma nõuded kostja vastu loovutanud hagejale, tuleb tagastamata põhinõude 452 euro 51 sendi osas *lo hagiavaldus rahuldada. Hageja nõuab intressi perioodi 22. november 2022 - 8. märts 2023 eest.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli Eesti Panga andmetel

1. novembrist kuni
2. detsembrini 2022 0% aastas ning 5 alates
3. jaanuarist 2023 2,5% aastas. Hagejal on õigus tagastamata põhinõudelt 452 eurolt 51 sendilt saada intressi perioodi
4. november 2022 –
5. märts 2023 eest seega 2 eurot 8 senti. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu
6. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu leiab kohus, et kostja ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb seega jätta rahuldamata. Hageja palub kostjalt

§ 1132lg 2 p 3 alusel välja mõista ka sissenõudmiskulud summas 50 eurot.

Kohus rahuldab antud nõude. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 452 eurot 51 senti, intress 2 eurot 8 senti ja sissenõudmiskulud 50 eurot, kokku 504 eurot 59 senti. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Hagi rahuldati ligikaudu 31% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 31% ulatuses kostja ja 69% ulatuses hageja kanda. Hageja palub mõista kostjalt hageja menetluskuludena välja riigilõivu 315 eurot. Riigilõiv 315 eurot on TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi põhjendatud menetluskulu. Kuna menetluskulud jäid 31% ulatuses kostja ja 69% ulatuses hageja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 31% hageja kindlaksmääratud menetluskuludest, s.o 97 eurot 65 senti. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lõikele 4 tuleb märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Marian Miilaste kohtunik 6