lg 4 alusel 600 euro suuruse rahatrahviga ja
lg 5 p 3 alusel lisakaristusega mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks Kaebuse esitaja P. P. isikukood: XXX, kodakondsus: XXX, elukoht: XXX, epost: XXX Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupp, esindaja E. K. RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku § 132 p 1, § 133-135 kohus otsustas: Jätta P. P.i kaebus rahuldamata. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 18.01.2024 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 231723012419 muutmata. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv kogusummas 600 (kuussada) eurot tuleb 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
600 eurot ja
lg 5 p 3 alusel lisakaristusega mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.
lg 2 sätestatule; • kasutatud kiirusmõõtesüsteem oli taadeldud 07.03.2023 kehtivusega kuni 29.02.2024; • mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud; 2 4-23-3031 • menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas asulavälisel teel lubatud suurimat sõidukiirust (110 km/h) mitte vähem kui 78 km/h, siis rikkus isik
lg 5 p 3 nõudeid; tegemist on väärteoga
lg 4 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud; • menetluses ei ole eiratud väärteomenetlusõiguse nõudeid; • kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras, lisakaristus on ettenähtud sanktsiooni alammääras; • isiku tegu on toime pandud teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult; • isik, kes eelistab valida sõiduki liikumiskiirust arvestades oma emotsioone mitte liiklusohutust ega kehtivaid liiklusreegleid, on eriti ohtlik liikluses, kuna ilmselgelt sellises seisundis ta ei tunneta sõiduki kiirust ega taju temast endast tulenevat ohtu. Seega on põhjendatud menetlusaluse isiku süü suuruse hindamine väga suureks; • kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja arvestanud isiku kahetsust; • ebamugava olukorra kaebajale põhjustab tema enese süüline käitumine ja kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on tema süülisele käitumisele järgnev loogiline ja paratamatu tagajärg, mis tulenes ülisuurest kiiruseületamisest; • motospordist tulenevate emotsioonide väljaelamise kohaks ei ole avalikult kasutatavad teed ja taoliselt liikluses käituda nagu seda tegi kaebaja, saab vaid tahtlikult ja eesmärgipäraselt; • ainult rahaline mõjutamine isikut liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja lisakaristuse kohaldamine on vajalik, ohtliku liikleja liiklusest kõrvaldamiseks; • õigusrikkumine leidis aset Eesti ühe kõige tihedama liiklusega maanteel. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
lg 5 p-s 3 sätestatud nõudeid, pannes sellega toime
lg 5 p 3 kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Seega juhtides asulavälisel teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 110 km/h, sõidukit kiirusega mitte vähem kui 188 km/h, rikkus P. P.
lg 5 p 3 nõudeid ja pani toime
Nimelt
lg 4 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 km/h. Seega realiseeris P. P.
15. Mis puudutab süüteokoosseisu subjektiivse koosseisu täidetust, siis arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 60 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja sellises ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust saab ületada vaid eesmärgipäraselt, siis on tegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult, sest menetlusalune isik seadis süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise oma eesmärgiks teadmises, et see ka saabub. Isiku teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 5 p 3 nõudeid ja pani sellega toime
4 4-23-3031 16. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis on
lg 4 järgi karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 päevamäära, arest või juhtimisõiguse äravõtmine kuni 24 kuuks. Lisakaristusena võib rikkujalt
S § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 18. Menetlusaluse isiku süü suurust hinnates võtab kohus arvesse väärteo toimepanemise asjaolusid ja nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et kaebaja süü on suur. Kohus märgib, et P. P. ei ületanud sõidukiirust mitte üksnes 61 km/h, nagu
lg 4 koosseisu miinimum ette näeb, vaid ta ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 78 km/h, so 17 km/h enam kui on objektiivses koosseisus sätestatud vahemiku alumine piir. Kaebaja sõitis kiirusega 195 +/- 7 km/h ja tegemist on sellise kiirusega, kus juht ei jõua võimalikele ootamatustele reageerida, samuti eeldavad kaasliiklejad juhilt sõitmist lubatud sõidukiirusega (nn usalduspõhimõte) ja arvestavad sellega (nt kiirendusrajalt reastumine, kõrvalteelt peateele sõitmine jne). Kohus ei jaga ka kaebaja seisukohta, et ilmastikuolud olid head. Menetluses kogutud tõendid kõnelevad sellest, et mõõtmise hetkel valitses väljas tugev lumesadu. Seega ületas kaebaja liikluskiirust ka ohtlikes oludes. Kohtu hinnangul on üldteada asjaolu, et mida suurem on kiirus, seda pikem on pidurdusteekond. Samuti on üldteada asjaolu, et mida suurem on kiirus, seda raskemad on tagajärjed õnnetusjuhtumi korral. Sealjuures ei sea väga suurel määral kiirust ületav juht ohtu mitte üksnes iseennast vaid ka kaasliiklejad, kes ei eksi ühegi liiklusseaduse sätte vastu. Süüd kergendava asjaoluna tuleb arvestada menetlusaluse isiku avaldatud kahetsust. 19. Arvestades suurt piirmäära ületamise määra kui ka hoolimatut suhtumist oma teosse, karistust kergendava asjaoluna avaldatud kahetsust ja süü tunnistamist, leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras määratud põhikaristus on kaebaja toesüüle vastav, see on proportsionaalne nii toimepandud teoga kui ka preventiivsete eesmärkidega. Seega, kuna kohtuväline menetleja ei ole põhikaristuse määramisel eksinud karistuse mõistmise üldpõhimõtete vastu, siis puudub alus ka põhikaristuse korrigeerimiseks. 20. Kaebaja arvates on kohtuväline menetleja ebaõiglaselt kohaldanud lisakaristust. Kohus sellist seisukohta ei jaga, sest liiklusseadus (vt näit
lg 3 p 1) ja kohtupraktika (vt näit RKKKo 3-1-1-122-13, p 11) ei välista olukordi, kus lisakaristust kohaldatakse ka esmakordse rikkumise puhul. Juhtimisõiguse äravõtmise keeld kohaldub vaid neil juhtudel, kus isik vajab juhtimisõigust liikumispuude tõttu (KarS § 50 lg 2). Kaebaja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, et tema puhul taoline alus eksisteeriks. Seega ei ole lisakaristus kohaldamiseks formaalseid takistusi. Kohus märgib ka, et kaebajale oli lisakaristuse kohaldamise võimalikkus ettenähtav: kaebajale on omistatud juhtimisõigus. Juhtimisõiguse omistamise eelduseks on mh liiklusseaduse põhjalik tundmine. Kuna liiklussüüteod ja nende karistusõiguslikud järelmid on paigutatud liiklusseadusesse, siis oli ja on kaebaja teadlik nii käitumisaktidest, mida seadusandaja on hinnanud liiklusrikkumisteks, kui ka sellest, milliseid karistusi, sh lisakaristusi võivad rikkumised kaasa tuua. Kujundamaks seisukohta küsimuses, kas lisakaristuse kohaldamine on arutataval juhul põhjendatud ja proportsionaalne, siis kohus märgib, et kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt evib lisakaristus kahetist iseloomu: see ei täida üksnes süüd heastavat rolli, vaid tagab ka ühiskonna turvalisuse ülesannet. Lisakaristus aktualiseerub juhtumeil, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav 5 4-23-3031 ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Võttes aluseks teo tehiolud, mh toimepannud rikkumise ulatuse ehk kiiruse, selle toimepanemise koha: kohus loeb üldiselt teadaolevaks asjaolu, et Tallinn-Tartu maantee on tiheda liikluse, sh erinevate, sh erineva kogemusega liiklejatega tee, kus eksisteerisid ajal, mil kaebaja rikkumise toime pani, keerulised teeolud, s.o tihe lumesadu, siis on tuvastatud asjaolude pinnalt võimatu teha muud järeldust, kui see, et kaebaja liiklusrikkumine oli sedavõrd ohtlik, et põhjustas kõrge abstraktse ohu mitte üksnes endale, vaid ka kõigi teiste liiklejate elule, tervisele ja varale. Seejuures tegutses kaebaja kirjeldatud olukorras eesmärgipäraselt ja teadvalt. Seega on kaebaja käitumine on olnud äärmiselt ohtlik ja taoline ohtlik tegevus õigustab kõigiti nii eri- kui üldpreventiivsel argumendil lisakaristuse kohaldamist. Ühtlasi tuleb märkida, et just toimepandud teo tehiolud ja isiku enda teadlik ning eesmärgistatud liikluskäitumine loovad aluse prognoosotsustuseks, et kaebaja võib ühiskonnale jätkuvalt ohtlik olla. Seega on lisakaristuse kohaldamine õigustatud, vajalik ja tõhus meede kaebaja õiguskuulekale teele suunamisel. Siinkohal ei evi tähendust kaebaja viited kellegi teise õigusrikkumistele. Karistust määratakse ja mõistetakse individuaalselt ning ka väliselt sarnased või ligilähedased kaasused võimaldavad võrdlusmomenti vaid vähesel määral: ei eksisteeri täpselt samalaadsete isikuandmete, teo tehioludega ja muude karistuse mõistmisel arvestamisele kuuluvate asjaoludega süütegusid. Kohus ei pea võimalikuks jätta lisakaristust kohaldamata ka argumentidel, et kaebaja tegeleb motospordiga, töötab veokijuhina, juhtimisõiguse äravõtmine põhjustab töökaotuse ja toob kaasa rahatrahvi tasumise võimatuse. Veokijuhina töötamine ja motospordiga tegelemine peaksid eelduslikult tähendama eelkõige seda, et see inimene jälgib äärmiselt hoolikalt liiklusnõudeid ja on teistele inimestele, sh oma (noortele) jälgijatele eeskujuks. Kaebaja kogemus võib küll tähendada keskmisest paremat juhtimisoskust ja keeruliste ohuolukordades toimetulekuvõimekust, ent liikluses tuginetakse vastastikule usalduseprintsiibile. Kaebaja poolt juhitud sõiduki kiiruse juures puudub kaasliiklejatel vähimgi võimalus oma liikluskäitumist kohandada, sest selline tegevus eirab usalduspõhimõtet, see on kaasliiklejatele ootamatu ja sellega ei osta arvestada. Seega osutuvad kaebaja argumendid irrelevantseteks. Mis puudutab võimalikku töö kaotust, siis tegemist on inimlikult mõistetava argumendiga, ent nagu öeldud, oli kaebajal taolise olukorra tekkega võimalik arvestada, see oli tema jaoks ettenähtav. Kohtuväline menetleja ja kohus ei pea omistama ega omista isiku tahtest sõltuvatele asjaoludele enamat kaalu, kui seda teeb inimene ise. Kohus ei hinda probleemseks ka väidet, et töökoha kaotusega kaasneb rahatrahvi tasumise võimatus. Seadusandaja on rahatrahvi tasumise võimatuse korral ette näinud VTMS § 211 regulatsiooni: kui rahatrahv jääb tasumata ja süüdlasel puudub vara, millele sissenõuet pöörata, asendatakse rahatrahv aresti või üldkasuliku tööga. Tuginedes asjaolule, et arutataval juhul kohaldub lisakaristus
5 p 3 alusel, mis näeb ette, et juhtimisõigust on võimalik ära võtta kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni ja kohtuväline menetleja kohaldas lisakaristust miinimummääras, millest väiksemas määras lisakaristust ei ole võimalik kohaldada, siis ei pea kohus vajalikuks pikemat käsitlust selle üle, kas lisakaristuse määr võiks osutuda ülemääraseks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja otsus on ka lisakaristuse osas põhjendatud ja selle muutmiseks alused puuduvad. 21. Eelnevat kokkuvõttes ja juhindudes VTMS § 132 p-st 1 jätab maakohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja menetlusaluse isiku kaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.