← Eesti

3-23-1100/32

Obsah (5)§ 158§ 165§ 108§ 109§ 175

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 31. oktoober 2023, Tallinn Haldusasja number 3-23-1100 Haldusasi X kaebus Politsei- ja

) § 165 lg 2 alusel ei korda kohus haldusaktis esitatud kõiki põhjendusi.

§ 158

lg 3¹ esimese lause kohaselt hindab kohus rahvusvahelise kaitse andmisest keelduva otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga.

  1. RVK antakse VRKS § 1 lg 2 kohaselt välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund. VRKS § 4 lg 1 alusel on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist mh poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise, tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. Euroopa Kohus on märkinud, et isikut saaks lugeda täiendava kaitse nõuetele vastavaks, kui on põhjendatult alus arvata, et taotleja seisaks asjaomasesse riiki tagasipöördumisel silmitsi reaalse, mitte hüpoteetilise ohuga (Elgafaji, C-465/07, punkt 31, jt). VRKS § 20 lg 1 sätestab, et kui olemasolevate tõendite põhjal on selge, et taotleja ei vasta rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele, loetakse taotlus põhjendamatuks ning VRKS § 20 lg 2 alusel lükatakse tagasi.
  2. Kohtu hinnangul on PPA olemasolevaid tõendeid ja kaebaja ütlusi hinnates õigesti lugenud kaebaja RVK taotluse selgelt põhjendamatuks. Haldusmenetluse materjalid viitavad üheselt sellele, et kaebaja esitas 14.11.2022 RVK taotluse põhjusel, et vältida peatselt saabuvat lahkumiskohustuse täitmist, mitte seetõttu, et ta vajaks rahvusvahelist kaitset päritoluriigis teda ohustava tagakiusu tõttu. 4

(9)Kaebaja pole enda tagakiusukartuse põhistamiseks esitanud ühtegi tõendit. Kuigi RVK taotluse aluseid on tihti keeruline mingite konkreetsete dokumentaalsete vm liiki tõenditega tõendada, ei tähenda see siiski, et sellises olukorras tuleb lugeda kahtlused alati kaebaja kasuks. Rahvusvahelise kaitse taotleja kohustuseks on tulenevalt VRKS § 11 lg-st 2 esitada oma selgitused ja vastata menetleja küsimustele, mh selgitada intervjuul antud ütlustes esinevaid vastuolusid. VRKS § 14 lg 5 kohustab taotlejat esitama kõik tema valduses olevad dokumendid, mis kinnitavad RVK taotluse põhjendatust. Kui selliseid dokumente ei ole, tuleb PPA-l tugineda taotleja ütluste usutavuse (sisemist ja välimist) hindamisele. Sisemise usutavuse hindamine hõlmab ütluste detailirohkuse ja järjepidevuse hindamist, välimise usutavusega seondub ütluste kooskõla päritoluriigi teabe, teadaolevate faktide ja muude PPA kogutud tõenditega. Nii haldusorgan kui kohus saavad asjaolude ja tõendite hindamisel lähtuda ka nende elulisest usutavusest (vt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2011/95/EL art 4 lg 5 - faktide ja asjaolude hindamine). Euroopa Kohus on asjas C-473/16 selgitanud, et kui pädevate asutuste poolt läbiviidava kontrolli raames ei toeta taotleja ütluste teatavaid aspekte dokumentaalsed või muud tõendid, siis saab neid aspekte arvesse võtta vaid juhul, kui direktiivi art 4 lg 5 punktides a–e kumulatiivselt esitatud tingimused on täidetud. Nende tingimuste hulka kuulub ka see, et taotleja avaldused on osutunud loogiliseks ja usutavaks ega ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva konkreetse ja üldise teabega, ning samuti see, et taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud (p 33). Kuigi PPA otsuses pole selgelt välja toodud isiku üldise usaldusväärsuse osas antud hinnangut, nähtub otsusest piisavalt selgelt (päritolumaainfost koosmõjus taotlejaga seotud asjaoludega tehtud järeldusest, vt otsuse lk 5), et PPA ei pea taotleja ütlusi päritoluriigis teda ohustava tagakiusu osas tõenäoliseks ehk teisisõnu ei pea usutavaks kaebaja ütlusi selles osas, et ta satuks ainuüksi Valgevenes
  1. a meeleavaldustel osalemise tõttu kodumaale naastes ohtu.
  2. Kuigi kohus ei kahtle antud juhul selles, et kaebaja osales
  3. a Valgevenes meeleavaldustel mõnel korral, ei tähenda see siiski veel seda, et kaebaja suhtes oleks võimalik möönda tagakiusuohtu päritoluriigis. 10.1 Asja materjalidest nähtuvalt vaidlust ei ole, et vaatamata kaebaja osalemisele Valgevenes
  4. a toimunud meeleavaldustel, pole Valgevene ametivõimud teda tänaseni sellepärast tülitanud ega temaga muudmoodi kontakti otsinud. Taotlejaga toimunud vestlusel selgus, et taotlejat ei ole Valgevenes varem karistatud, teda ei ole kinni peetud, praegusel ajal tema osas Valgevenes menetlust käimas ei ole, Valgevenes teda otsitud ei ole, ta ei kuulu ühtegi parteisse ega liikumisse ning tal puuduvad kokkupuuted Valgevene ametivõimudega (19.12.2022 vestluse lk-d 2 ja 3). Taotleja passist nähtuvalt on ta pärast
  5. a meeleavaldusi saanud Valgevenest lahkuda ja seejärel korduvalt naasta (august - september 2021, november 2021 - jaanuar 2022, juuni 2022 - august 2022, september 2022). Kaebaja on vestlusel PPA-le kinnitanud, et Valgevenesse sisenedes ta küll kartis, kuid mingeid probleeme tal piiriületustel ei tekkinud (vt 19.12.2022 vestlus, lk 4). Kohtu hinnangul on PPA koosmõjus päritoluriigi infoga (vt vaidlustatud otsuse lk-d 4 ja 5) põhjendatult järeldanud, et kui Valgevene võimud oleksid huvitatud kaebaja vastutusele võtmisest, oleks seda juba tehtud või temaga vähemalt kontakti otsitud. Päritoluriigi infost nähtuvalt on huvipakkuvaid isikuid juba piiriületustel kinni peetud. Kõige rohkem saavad inimesed süüdistuse selle eest, et nad postitavad või kommenteerivad sotsiaalmeedias ja/või nad osalesid
  6. a meeleavaldustel. Asjaolud, et kaebaja on saanud siiani korduvalt (vähemalt üheksal korral) Valgevene piiri ilma igasuguste probleemideta ületada, kaebaja ei ole väljaspool Valgevenet tegelenud poliitilise aktivismiga ega ole ka aktiivne sotsiaalmeedias kommenteerija, annavad kohtu hinnangul kinnitust sellest, et kaebaja isik ja tegevus ei paku Valgevene ametivõimudele huvi. Kaebaja ei ole haldusmenetluses ega kohtumenetluses esitanud mingeid 5
(9)tõendeid, mis annaks põhjust arvata, et Valgevene ametivõimud on huvitatud tema tagakiusamisest. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses ühelegi asjakohasele allikale tuginevalt põhistanud oma väiteid, mille kohaselt varasemalt võeti kinni ainult liidreid, kuid nüüd kõiki meeleavaldusel valge-puna-valge lipuga osalenud ja videosalvestistele jäänud isikuid. Kohtu hinnangul ei ole usutav kaebaja väide, et ametivõimud lihtsalt ootavad kaebaja tagasipöördumist, et ta seejärel arreteerida. Valgevene ametivõimudel on olnud piisavalt võimalusi kaebaja arreteerimiseks kaebaja korduvatel piiriületustel, kuid sellele vaatamata seda siiani tehtud ei ole. Kaebaja ei ole suutnud välja tuua ühtegi adekvaatset põhjust, miks teda pole üritatud siiani kinni pidada, oletades üksnes, et järelikult ta ei olnud siis veel prioriteetseks isikuks. Kaebaja tagakiusuohtu
  1. a meeleavaldustel osalemise tõttu ei kinnita ka kaebaja poolt 19.12.2022 vestlusel välja toodud asjaolu, et tema osas alustati Valgevenes haldusasi, mille kohta koostatud dokumenti kaebaja enda väitel pole näinud ja talle andis sellest teada naaber. Kaebaja on selgitanud, et talle saadeti hiljem kiri, et haldusasi on lõpetatud. Puuduvad kontrollitavad andmed selle kohta, et kaebaja viidatud haldusasi olnuks seotud kaebaja osalemisega meeleavaldustel. Kuna haldusasja menetlus lõpetati (sh kaebajale sellega mingeid kahjulikke tagajärgi ei kaasnenud) ning kaebaja on saanud ilma probleemideta hiljem korduvalt Valgevenesse naasta ja sealt ka lahkuda, siis ei ole usutav, et kaebaja on sellise profiiliga isik, keda Valgevene ametivõimud võiksid poliitiliselt taga kiusata. 10.2 Ühtlasi ei ole kaebaja väited olnud haldusmenetluses järjepidavad. 19.12.2022 vestlusel kaebaja oletas, et Valgevene riigivõimul on video tema osalemisest meeleavaldustel (küsimus 21). 23.03.2023 vestlusel kaebaja väitis, et videosalvestused tema osalemisest meeleavaldusel on kindlalt olemas (küsimus 7), samal ajal aga teisele küsimusele vastates jälle oletas, videosalvestused on olemas, sest keskväljakul on kaameraid piisavalt (küsimus 11). Kohtule 10.08.2023 esitatud avalduses kaebaja taaskord tugineb sellele, et uurimiskomisjonil on video kaebaja osalemisest meeleavalduses Djatlovi linna keskväljakul. Lisaks eeltoodule nähtub asja materjalidest, et 19.12.2022 vestlusel kaebaja selgitas, et osales
  2. a Valgevenes meeleavaldustel, sh
  3. a
  4. ja
  5. augustil Djatlovi linnas ning samal päeval tekkis konflikt miilitsaga: kaebaja hoidis teiste meeleavaldajatega käest kinni ja ei lasknud miilitsal teisi meeleavaldajaid ürituselt ära viia (küsimus 22). Samal vestlusel küsitud küsimusele, milles teda tema suhtes algatatud haldusasjas süüdistati, vastas kaebaja, et ta ei tea, aga võimalik, et miilitsale vastupanu osutamises (küsimus 33). 23.03.2023 vestlusel aga kaebaja mainis esmakordselt, et võttis Djatlovi linna keskväljakul meeleavaldusel maha rohelise lipu ning riputas üles valge-punase-valge lipu. Samuti arvas kaebaja sellel vestlusel, et teda võidakse karistada lipu rüvetamise eest (küsimused 11 ja 13). Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kaebaja juba 19.12.2022 vestlusel poleks maininud sellist asjaolu, et ta võttis linna keskväljakul kaamerate vaateväljas maha rohelise lipu ja riputas asemele valge-puna-valge lipu. Kaebaja on sellele sündmusele osundanud alles 23.03.2023 vestlusel seejärel, kui PPA ütles, et tõenäoliselt kaebaja profiil ei paku Valgevene ametivõimudele huvi. Kohtu hinnangul on kaebaja selliselt uusi asjaolusid välja tuues üritanud lihtsalt PPA-d mõjutada tema suhtes positiivset otsust tegema, et ta ei oleks sunnitud Eestist lahkuma. Seejuures on PPA vaidlustatud otsuses õigesti tähelepanu juhtinud, et riigilipu rüvetamine ei ole karistatav tegevus ainuüksi Valgevenes, vaid ka Eestis on sellise teo eest seaduses ette nähtud karistus. Rahvusvaheline kaitse ei ole mõeldud süüteomenetluse eest põgenemiseks. RVK andmiseks ei anna seega põhjust üksnes asjaolu, et kaebaja on oma kodulinna keskväljakul lipu maha võtnud ja selle asemele teise riputanud. Seda veel eriti olukorras, kus kaebaja suhtes ei ole sellega seoses ühtki menetlust algatatud. 10.3 Taotlejaga 19.12.2022 toimunud vestlusel selgus, et pärast
  6. a meeleavaldustel osalemist ta lahkus Valgevenest Poola 15.09.2020 (kuigi ta riigist lahkumist ei planeerinud, otsustas ta sõbraga koos seda siiski teha). Kaebaja selgitas PPA-le, et ta ei pidanud vajalikuks 6
(9)koheselt Poola jõudes rahvusvahelist kaitset taotleda, samuti kaebaja passist nähtuvalt vormistas ta omale septembris 2020 Leedu viisa ning hiljem veel kolmel korral Eesti viisad. Seejuures ei esitanud kaebaja RVK taotlust ei Eestis ega mujal EL riikidel esimesel võimalusel, vaid alles 14.11.
  1. Kaebaja on PPA-le selgitanud, et pärast Valgevenest lahkumist oli ta tööviisade alusel koguaeg välismaal. Kaebaja üritas Eestis oma viisat pikendada, kuid seda ei pikendatud ja soovitati PPA teeninduses rahvusvahelist kaitset küsida (vt 19.12.2022 toimunud vestluse lk 4). Kohtu hinnangul eeltoodu ilmestab seda, et kaebaja esitas RVK taotluse justnimelt põhjusel, et vältida lahkumiskohustuse täitmist, missugune asjaolu sai talle selgeks, kui tema viisat keelduti pikendamast. Kui kaebaja oleks reaalselt kartnud tagakiusu päritoluriigis, siis oleks ta esitanud RVK taotluse esimesel võimalusel, mitte alles seejärel, kui tema viisa pikendamata jäeti ja talle sellist võimalust proovida soovitati. Kui kaebaja oli veendunud, et ta ei saa päritoluriigis teda ohustava poliitilise tagakiusu tõttu Eestist lahkuda, oleks ta usutavasti vähemalt juba viisa pikendamise taotlemise asemel esitanud RVK taotluse. Kaebaja oli kursis olukorraga oma päritoluriigis (sh külastas seda korduvalt) ja pidi juba varasemalt suutma hinnata, kas tema tegevus
  2. a meeleavaldustel võiks pakkuda huvi Valgevene ametivõimudele. Seetõttu ei ole ka tõsiseltvõetav ega RVK taotluse esitamisega viivitamist õigustav kaebaja selgitus, et ta ei küsinud varjupaika varem (s.o enne
  3. a novembrit), kuna lootis, et riigis midagi muutub.
  4. Kaebaja on toonud 10.08.2023 menetlusdokumendis uue asjaoluna välja, et
  5. a mai- ja juunikuus kutsuti tema poega Valgevene uurimisjaoskonda ja hakati küsitlema kaebaja tagasituleku ja asukoha kohta. Väidetavalt kaebaja poega ähvardati ja soovitati võtta temaga ühendust ning öelda, et tal oleks hea tulla kodumaale ülestunnistusega. Pojale mainiti, et kaebaja on süüdi Valgevene riigisümboolika rikkumises, kuna
  6. a ta lehvitas keskväljakul valgepuna-valge värvi lipuga Djatlovi linnas. Esiteks, kaebaja vastav väide ei ole kontrollitav, kuna kohtule ei ole esitatud kaebaja poja uurimisjaoskonda kutsumise kohta mis tahes tõendeid (nt pojale saadetud kutsed). Teisalt on see väide vastuolus kaebaja poolt haldusmenetluses antud selgitustega ja pole eluliselt usutav kaebaja väide, et tema pojal soovitati võtta kaebajaga ühendust ja öelda, et tal oleks hea tulla kodumaale ülestunnistusega. Kaebaja väitis 23.03.2023 vestlusel, et Valgevene ametivõimud lihtsalt ootavad, millal kaebaja pöördub tagasi Valgevenesse, et ta siis arreteerida. Kui kaebaja Valgevene ametivõimudele tõepoolest huvi pakuks ja nad oleks valmis ta piiri ületamisel kohe arreteerima, ei ole kuigi usutav, et kaebaja pojal palutakse teda sisuliselt n-ö „ette hoiatada“ ja seeläbi muuta kaebaja kinnipidamine oluliselt keerulisemaks kui mitte võimatuks. Samuti ei ole kohtu hinnangul usutav, et kui kaebaja juba
  7. a oli väidetavalt Valgevene ametivõimude huviorbiidis ja neil oli võimalik kaebaja juba
  8. a piiri ületamistel kinni pidada, hakatakse alles
  9. a suvel kaebaja poja kaudu otsima temaga kontakti. Vastustaja on juba 23.03.2023 vestlusel kaebajale osundanud, et päritolumaainfo kohaselt oli seoses
  10. a meeleavaldustega juba
  11. a veebruari seisuga kinni peetud kümneid tuhandeid inimesi ja üle 1000 inimese oli poliitiliste süüdistuste alusel süüdi mõistetud. Seega, kui kaebaja oleks Valgevene ametivõimudele tõesti pakkunud huvi ja teda oleks soovitud
  12. a meeleavaldustel osalemise tõttu taga kiusata, ei ole usutav, et seda poleks juba kaebaja korduvatel riiki sisenemistel tehtud.
  13. Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebajale ei ole alust anda rahvusvahelist kaitset, sest objektiivset tagakiusukartust pole võimalik kaebaja seletuste alusel järeldada. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis annaks põhjust asuda seisukohale, et ta võiks Valgevenes tagakiusuohus olla ega ole ka välja toonud, milliseid tõendeid või asjaolusid on PPA valesti hinnanud, kuigi talle on selleks korduvalt võimalus antud (18.05.2023 ja 31.07.2023 kohtumäärused). Kaebaja ei ole osanud anda mingit eluliselt usutavat selgitust, miks Valgevene ametivõimud ei ole teda juba varasemalt, s.o pärast
  14. a meeleavaldusi kaebaja poolt korduvalt Valgevene piiri ületamistel kinni pidanud ja teda vastutusele võtnud, kui kaebaja on ametivõimudele huvi pakkuvaks isikuks. 7
(9)Kohus ei pea ka kuigi usutavaks, et kui kaebaja tundis, et ta satub päritoluriigis tõsisesse ohtu, ta siiski võttis sedavõrd tihti kodumaal käies selle riski. Ka ei ole mh päritolumaainfo valguses usutav, et Valgevene ametivõimud hakkasid
  1. a toimunud meeleavaldustel osalemise tõttu kaebajaga tema poja kaudu kontakti otsima alles
  2. a suvel; seejuures muutes selliselt enda jaoks sisuliselt võimatuks kaebajat piiril kinni pidada (üldjuhul isik hakkab sellise info saamisel just hoiduma päritoluriiki naasmisest). Selle kohta, miks kaebaja oluliselt viivitas RVK taotlemisega, kaebaja samuti mõistlikku selgitust ei ole andnud. Kaebaja soovis Eestis viibida viisa alusel (taotledes selle pikendamist) ning esitas RVK taotluse alles siis, kui selgus, et tema viisat ei pikendata ning soovitati esitada RVK taotlus. Kaebaja selgitustest ei nähtu, et ta polnud varasemalt üldse teadlik RVK taotluse esitamise võimalikkusest Poolas ja Eestis. Kohtu hinnangul on asja materjalide põhjal ilmne, et ta esitas RVK taotluse üksnes lahkumiskohustuse vältimiseks ning mingit reaalset tagakiusuohtu tal päritoluriiki naasmisel ei ole. Kaebaja on pärast
  3. a meeleavaldusi liikunud Euroopa Liidu ja Valgevene vahel, ilma, et tal Valgevene võimudega mingeid probleeme oleks olnud. Haldusasja materjalide põhjal on kaebaja taotlus ilmselgelt põhjendamatu. Kaebaja on haldusmenetluses nõuetekohaselt ära kuulatud, ta on saanud anda selgitusi oma taotluse ning kõigi asjas tähtsust omavate asjaolude kohta. Kaevatav haldusakt on piisavalt põhjendatud.
  4. Kaebaja RVK taotlus (pagulasena tunnustamiseks või täiendava kaitse saamiseks) on seega jäetud õiguspäraselt rahuldamata. Täiendava kaitse osas ei pea kohus vajalikuks korrata vaidlustatud haldusaktis toodut (

§ 165lg 2).

Haldusmenetluse materjalide ja kaebuse põhjal ei ole alust asuda seisukohale, et kaebajat ähvardaks päritoluriiki naasmisel tõsine oht VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Puudub alus vaidlustatud haldusakti tühistamiseks ja PPA kohustamiseks kaebaja RVK taotlust uuesti läbi vaatama. 14. Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld Kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on õiguspärased ning kohus kõiki PPA põhjendusi ei korda, nõustudes nendega (

§ 165lg 2).

Kaebaja on 23.03.2023 vestlusel kinnitanud, et ta on nõus vabatahtlikult lahkuma. Kaebajal ei ole Eestis lähedasi ega vara. Kaebaja tervislik olukord ei ole selline, mis tema väljasaatmist takistaks (vt RKHK asjas 3-20-1115, p 33 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega puuduvad põhjused, mille tõttu ei saaks isik lahkuda. Kaebajale on tehtud vabatahtliku täitmistähtajaga ettekirjutus, mida saab tähtaja saabudes sundtäita. Kuna kaebaja on Valgevene kodanik, tal on kehtiv Valgevene pass ja ta on terve elu elanud Valgevenes, siis on PPA põhjendatult määranud Valgevene sihtriigiks (VSS § 17 lg 1). Käesolevas asjas tuvastatud asjaolud ei võimalda järeldada seda, et lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmistähtaja möödumisel oleks isiku väljasaatmine Valgevenesse vastuolus VSS §-s 171 sätestatuga. VSS §-i 74 regulatsiooni silmas pidades tuleb lahkumisettekirjutuse tegemisel üldjuhul kohaldada välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks (lg 1), sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata vaid humaansetel kaalutlustel (lg 4) või lühendada selle kehtivust, kui eelnimetatud tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne (lg 3). Kaebaja puhul lahkumisettekirjutust takistavaid humaanseid kaalutlusi ei nähtu ning kaebaja ei ole ka tuginenud sellele, et tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu pikkust tuleks mingisugustel vastustaja poolt arvesse võtmata jäetud asjaoludel lühendada. Ka 23.03.2023 vestlusel kaebaja arvas, et ei ole selliseid põhjuseid, mille tõttu peaks kolmeaastast sissesõidukeeldu vähendama. PPA on siiski arvestanud kaebaja varasemat õigusrikkumisteta töötamist Eestis ja seeläbi teatava sideme 8

(9)tekkimist Eestiga ning kohaldanud kaebaja suhtes sissesõidukeeldu 2 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmise päevast. Kohtu hinnangul pole alust pidada kohaldatud sissesõidukeeldu ebaproportsionaalseks. Põhjendatud varjupaigavajaduse tekkimise korral ei võta sissesõidukeeld õigust taotleda Euroopa Liidus varjupaika, kuna sissesõidukeelu kehtivus pole asjaolu, millise esinemisel saaks varjupaika taotleva isiku piirilt tagasi saata. 15. Menetluskulud

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Kaebaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud (

§ 109lg 1).

16. Kohtuotsuse avaldamise piirang Kohus avaldab otsuse kaebaja identifitseerimist välistavalt (

§ 175lg 3). /allkirjastatud digitaalselt/ 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.