← Eesti

1-23-1966/32

Obsah (13)§ 4231§ 120§ 423§ 74§ 274§ 65§ 28§ 31§ 29§ 78§ 73§ 75§ 751

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 15. veebruar 2024 Kohtuasja number 1-23-1966 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Kohtu

) § 120 lg 1, § 274 lg 1 ja § 4231 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu

  1. augusti 2023 otsus Apellant Marko Saarmani kaitsja vandeadvokaadi abi Kristjan Lee Teised apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav Marko Saarman. Isikukood 38207116033; elukoht XXX; juhatuse liige OÜ-s Hansamail; kriminaalkorras karistatud Tartu Maakohtu
  2. novembri 2021 otsusega

§ 4231

järgi 4 kuulise tingimisi vangistusega; tõkendit kohaldatud ei ole prokuratuur, esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa Menetluse vorm kirjalik RESOLUTSIOON 1. Tühistada maakohtu otsus osas, millega mõisteti: - Marko Saarman

§ 120

lg 1 ja § 274 lg 1 süüdi ähvardamises ja vägivalla kasutamises võimuesindaja vastu; - Marko Saarmanile liitkaristused; - Marko Saarmanilt välja 2426,04 eurone kaitsjatasu. 2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: - mõista Marko Saarman õigeks teos, mille kohta esitati talle süüdistus

§ 120

lg 1 ja § 274 lg 1 järgi; - suurendada Marko Saarmanile käesolevas asjas maakohtu otsusega

§ 423

1 järgi mõistetud 5 kuu ja 27 päeva pikkust vangistust Marko Saarmanile Tartu Maakohtu 30. novembri 2021 otsusega mõistetud 4 kuu pikkuse vangisuse võrra ja mõista Marko Saarmanile 9 kuu ja 27 päevane liitvangistus; - määrata, et seda 9 kuu ja 27 päevast vangistust ei pöörata täitmisele, kui Marko Saarman ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ning koos katseajaga kulgeva käitumiskontrolli ajal: o elab XXX; 1

(12)o ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; o allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitab talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; o hangib kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; o hangib kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; o hangib kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks; - allutada Marko Saarman elektroonilisele valvele 1 kuu jooksul alates valveseadme tema keha külge kinnitamisest; - katseaja algust arvata maakohtu otsuse kuulutamisest, st alates
  1. augustist 2023; - käitumiskontrolli nõuete täitmise algust arvata alates käesoleva otsuse jõustumisest; - mõista Marko Saarmanilt menetluskuluna välja 1087,50 eurone sundraha ja 300 eurone apellatsioonimenetluse eelne määratud kaitsja tasu; - jätta apellatsioonimenetluse eelne määratud kaitsja tasu 2126,04 euro ulatuses riigi kanda; - kohustada Marko Saarmani tasuma kokku 1387,50 eurosed menetluskulud ositi võrdsetes osades 12 kuu jooksul arvates käesoleva otsuse jõustumisele järgnevast kuust iga kuu viimaseks kuupäevaks maakohtu otsusele lisatud makseinfolehel märgitud kontole. Kui need kulud jäävad tähtaegselt tasumata, suunatakse need täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Tasumise korrast või tähtaegadest mittekinnipidamise korral kuulub otsus menetluskulude tasumata osas täitmisele koheselt ja tervikuna.
  2. Apellatsioon rahuldada.
  3. Jätta apellatsioonimenetluses tekkinud 352,80 eurone määratud kaitsja tasu riigi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanutel on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
  4. Marko Saarmani süüdistatakse esiteks

§ 120

lg 1 järgi ähvardamises ja § 274 lg 1 järgi vägivalla kasutamises võimuesindaja vastu.

  1. juulil 2020 oli M. Saarman kodus – XXX asunud korteris. Tema juurde tulid kodukülastusele politseinik E.T. ja sotsiaaltöötaja M.E. . M. Saarman oli nende suhtes väga agressiivne ja lubas neil pead pooleks lüüa. Naised tundsid reaalset ohtu oma elule ja tervisele ning taganesid korterist välja trepikotta. Seejärel lõi M. Saarman korteriukse pauguga kinni.
  2. Teiseks süüdistatakse M. Saarmani

§ 4231järgi mootorsõiduki süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises.

Seda seetõttu, et tema kui 30. novembril 2021

§ 4231järgi karistatud isik sõitis 12. jaanuaril 2022 kell 10.40 paiku Viljandis Chrysler Grand Voyageriga, ehkki tal ei olnud juhtimisõigust. 2

(12)Maakohtu otsus
  1. Tartu Maakohtu
  2. augusti 2023 otsusega tunnistati M. Saarman talle esitatud süüdistuse kohaselt süüdi.

§ 120

lg 1 ja § 274 lg 1 järgi karistati teda 1 aastase vangistusega.

§ 4231

järgi mõisteti talle 6 kuu pikkune vangistus, mida vähendati tema kahtlustatavana kinni pidamise tõttu 3 päeva võrra. Viidatud vangistusest moodustati liitkaristus – 1 aasta 5 kuu ja 27 päevane vangistus. See vangistus jäeti

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel 2 aastast katseaega, käitumiskontrolli ja 3 kuu pikkust elektroonilist valvet kohaldades täitmisele pööramata. Kohtu põhilised seisukohad olid niisugused.

  1. Süüdistatava, kannatanute ja mitmete tunnistajate ütlused kogumis kinnitavad, et
  2. juulil 2020 hommikupoolikul kella 10 paiku toimus politseiametnik E.T. i initsiatiivil M. Saarmani tolleaegses elukohas kodukülastus. Sellel külastusel osalesid lisaks E.T. ile Mulgi valla sotsiaaltöötaja M.E. ning nimetatutega olid kaasas veel kolm politseiametnikku – T.V. , S.J. ja K.S. .
  3. E.T. selgitas kokkuvõtvalt järgmist. Kodukülastuse põhjuseks oli
  4. juuli 2020 õhtul u 7–8 ajal Õisus aset leidnud sündmus. E.T. sai noorsoopolitseinikuna väljakutse joobes ja juhtimisõiguseta juhiga sõiduki kohta. E.T. märkas XXX maja ees alkoholi tarvitavat seltskonda, sh M. Saarmani. Sealsamas olid ka väikesed lapsed, mistõttu tekkis E.T. il mure laste pärast. M. Saarman läks koos paarilisega asja uurima, ent M. Saarman selle peale ägestus ja politseinikud lahkusid. Küll aga otsustas E.T. teha alkoholi tarvitanud lapsevanemate juures kodukülastused, et selgitada välja, kas nende laste heaolu on tagatud. M. Saarmani kodukülastuse planeeris E.T.
  5. juuliks 2020 ja ta kaasas sotsiaaltöötaja M.E. ning turvalisuse huvides ka politseinikud K.S. e ja T.V. u. M. Saarmani korteri ukse avas tema elukaaslane M.P. . Vormiriietuses olnud E.T. tutvustas ennast ja temaga kaasas olnud inimesi ning selgitas kodukülastuse põhjust. E.T. ei mäleta, kas M.P. seepeale midagi ütles – küll aga astus M.P. ukse pealt eest ära ja selle põhjal järeldas E.T. , et ta võib korterisse minna. E.T. läkski koos M.E. ga uksest sisse. Teised politseinikud jäid trepikotta. M. Saarman oli vasakule jäävas toas voodis koos lapsega teki all pikali. Voodi jäi toaukse ees seisvatest kannatanutest 2–3 meetri kaugusele. E.T. ja M.E. üritasid M. Saarmanile selgitada oma külastuse eesmärki. M. Saarman neil seda teha ei lasknud ja hakkas karjuma: ta päris naistelt, mida nood otsivad, saatis nad ebatsensuursetesse kohtadesse, sõimas värdjakarjaks ja lubas korduvalt neil kõigil pead pooleks lüüa. E.T. il tekkis hirm, et M. Saarman tulebki talle kallale: M. Saarman tõusis voodist püsti ja lähenes naistele agressiivselt; lisaks sellele oli M. Saarman E.T. ile varem ise rääkinud, et ta on kasutanud ametnike suhtes vägivalda. Sellest lähtuvalt läksid E.T. ja M.E. korterist välja ning M. Saarman tõmbas korteriukse kinni ja pani selle lukku.
  6. M.E. ütlused olid lühidalt sellised. E.T. kutsus ta kodukülastusele, et kontrollida laste heaolu. Nendega olid kaasas K.S. ja T.V. . Ukse avas M.P. , kellele E.T. teatas, et nad tulid kodukülastust läbi viima. M.P. ei öelnud midagi, küll aga astus paar sammu tagasi. E.T. ja M.E. järeldasid sellest, et nad võivad siseneda ja astusidki korterisse. K.S. ja T.V. jäid trepikotta. Vasakule poole jääv toauks oli avatud ja sealt oli näha M. Saarmani koos väikse lapsega voodis. E.T. tutvustas M. Saarmanile ennast ja M.E. t ning üritas selgitada nende tuleku põhjust. E.T. ei saanudki seda lõpuni teha, sest M. Saarman ägestus. M. Saarman karjus, et mida te värdjad siit otsite, kaduge välja. Ka ütles M. Saarman, et kui te ei lahku, löön teil pead pooleks. Neid ähvardusi öeldes hakkas M. Saarman voodist püsti tõusma. M.E. l puudusid M. Saarmaniga varasemad kokkupuuted. Et aga M. Saarman oli väga kuri, tekkis M.E. l hirm, et M. Saarman võib teda tõesti rünnata. Seepärast läksid M.E. ja E.T. korterist välja. 3

(12)
  1. K.S. e väited olid kokkuvõtvalt järgmised. E.T. iga läksid M. Saarmani kodukülastusele peale tema (K.S. e) kaasa M.E. , T.V. ja S.J. . E.T. ja M.E. läksid ees, teised jäid tahapoole. Ukse avas M.P. , kellelt küsiti, kas võib siseneda. M.P. astus seepeale eest ära. E.T. ja M.E. astusid siis korterisse või jäid ukse peale. Kas ta ise esikusse astus või mitte, K.S. ei mäleta. Küll nägi ta vasakul pool toas M. Saarmani lapsega voodis või diivanil. E.T. ja M.E. tutvustasid end ja oma tuleku põhjust. M. Saarman hakkas ropendama ja sõimama ning käskis tulnutel lahkuda ning lubas pea lõhki lüüa. Kuna M. Saarman oli väga agressiivne ning hakkas püsti tõusma, lahkutigi. M. Saarman lõi ukse pauguga kinni.
  2. T.V. selgitas lühidalt järgmist. Ta läks E.T. i, M.E. , K.S. e ja S.J. ga M. Saarmani kodukülastusele. E.T. ja M.E. läksid ees, teised olid mõneti tagapool. Ukse avas üks naisterahvas. Ametnikud tutvustasid ennast ja nad lubati sisse. T.V. ei oska öelda, kas keegi nad sõnaselgelt sisse kutsus. Minut-kaks pärast E.T. i ja M.E. korterisse minemist hakkas M. Saarman kõva häälega sõimama ja ropendama. T.V. läks uurima, mis täpselt toimub. Ta nägi koridorist vasakul pool toas voodis pikali oleva M. Saarmani jalgu ja ühte tüdrukut. Korterisse sisenenuna T.V. naistele füüsilist ohtu ei tajunud, sest M. Saarman oli 2–3 meetri kaugusel pikali. M.E. üritas M. Saarmaniga vestelda, kuid sellest ei tulnud midagi välja. K.S. ütles, et lähme ära ja lahkuti. S.J. korterisse ei sisenenudki. Kas M. Saarman püsti tõusis, T.V. ei näinud. Küll aga märkas ta, kuidas uks pauguga kinni löödi.
  3. M.P. väitis kokkuvõtvalt seda. Tema ja M. Saarmani korteri juurde tulid üks sotsiaaltöötaja ja neli politseiametnikku. Koputamise peale avas M.P. ukse. M.E. küsis temalt, kas Marko on kodus. M.P. vastas jaatavalt ja läks M. Saarmani kutsuma. Ametnikke ta tuppa ei kutsunud, vaid need tulid ise. Sisenemise põhjust keegi ei selgitanud. M. Saarman oli koridorist vasakule jäävas toas voodis teki all koos väikse lapsega. M.E. ja üks politseiametnik läksid M. Saarmani voodi juurde, teised jäid esikusse. M.P. läks kööki. M. Saarman rääkis tavapärasest kõvema häälega ja palus ametnikel välja minna, mida viimased ka tegid. M. Saarman küsis siis M.P. lt, kas ametnikud on ära läinud ja tõusis voodist alles siis, kui M.P. vastas jaatavalt. M. Saarman pani püksid jalga, läks ukse juurde ja tõmbas selle pauguga kinni.
  4. M. Saarmani ütlused on lühidalt sellised. M. Saarman magas esikust vasakule jäävas toas olnud voodis. Tema kõrval oli ta tütar. Koputamise peale avas M.P. korteriukse. M.E. ja E.T. tulid M. Saarmani tuppa. Kumbki neist end ei tutvustanud ega selgitanud tuleku põhjust. Tõsi, midagi nad ikkagi üritasid öelda, kuid M. Saarman käskis neil kohe ära minna. Algul palus ta inimlikult, kuid tundus, et ametnikud üksnes irvitavad. Ta võis kasutada ka ebatsensuurseid sõnu, kuid tõsiselt võetavaid ähvardusi ta ei teinud. Ta ei oska öelda, kas ta lubas pead pooleks lüüa – ta oli šokiseisundis ega mäleta kõike. M. Saarman võttis teki äärest kinni jätmaks muljet, nagu tuleks ta välja. Siis ametnikud lahkusid. Voodis olles ei saanud süüdistatav kohe aru, kas ametnikud ikkagi olid korterist lahkunud ja ta küsis seda M.P. lt. Alles pärast seda tõusis süüdistatav üles, pani püksid jalga – enne ei olnud tal isegi aluspükse jalas – ja lõi korteriukse kinni. Ilmselt tuli M.E. tema elukohta puhtast uudishimust – ta tahtis teada, kuidas M. Saarman elab. E.T. tahab talle aga „keerata“
  5. juulil 2020 juhtunu tõttu – tõesti võis keegi väljas olnutest õlut juua, aga lastele see endast mingit ohtu ei kujutanud.
  6. Paljude asjaolude osas kattuvad kõigi isikute ütlused – et toimus kodukülastus, et sellel osales kokku viis ametnikku, et kõigepealt sisenesid korterisse E.T. ja M.E. ning nende järel ka K.S. ja T.V. , et E.T. ja M.E. üritasid voodis olnud M. Saarmanile midagi öelda ja et M. Saarman hakkas karjuma ning sõimama. 4
(12)
  1. E.T. i, M.E. ja K.S. e väitel lubas M. Saarman sisenenutel pead pooleks lüüa. M.P. ja T.V. seda küll ei kinnita, ent see ei ole määrav. M.P. ütles, et ta läks kööki ja kõike ei kuulnud. T.V. sisenes korterisse teistest hiljem. M. Saarman sellise väljendi kasutamist kategooriliselt ei eita: ta viitas sellele, et ta kõike ei mäleta. Seega saabki E.T. i, M.E. ja K.S. e ütlust najal tuvastada, et M. Saarman lubas temaga kõige vahetumalt suhelnud E.T. il ja M.E. l pead pooleks lüüa.
  2. M. Saarmani sellise agressiivse käitumise tõttu läksid ametnikud minema.
  3. Tõendid on vastuolulised puutuvalt sellesse, kas sõnalise agressiivsuga kaasnes ka mingi kehaline tegevus. E.T. i väitel tõusis M. Saarman voodist püsti ja tuli kannatanute suunas. Samas nähtub M.E. ütlustest, et M. Saarman küll hakkas voodist tõusma, kuid tema ei näinud, et M. Saarman oleks nende suunas liikunud. K.S. e sõnul hakkas M. Saarman pärast peade lõhkumise lubamist püsti tõusma. T.V. u ütlustest aga tuleneb, et tema korterisse sisenemise hetkel oli M. Saarman veel voodis pikali. Süüdistatava enda väitel tõusis ta voodist alles pärast ametnike lahkumist. Samas tõi M. Saarman välja, et ta tegi püsti tõusmise kavatsusele viitava liigutuse – võttis teki äärest kinni. Kohus tuvastaski, et M. Saarman tegi vastava liigutuse – aga tegelikult püsti ei tõusnud. Süüdistatava ja M.P. ütluste kohaselt polnud M. Saarmanil püksegi jalas. Asjaolu, et süüdistatav oleks ähvardamise toimepanemise hetkel kannatanute suunas liikunud, ei tulene tegelikult ka süüdistuse tekstist.
  4. Väljend „löön teil pead pooleks“ annab iseenesest aluse rääkida tervisekahjustuse tekitamise ähvardusest. Mõlemad kannatanud väitsid, et nad hakkasid endale kallale tulemist kartma. Need väited on usutavad. Toimus konflikt. M. Saarman oli E.T. ile ja M.E. le väga lähedal – mõne meetri kaugusel. M. Saarman rääkis kurjalt ja kõvasti ning ropendades. Ta oli küll voodis pikali, ent tegi püsti tõusmisele viitava liigutuse. Ähvarduse tõsiselt võetavust ei väära ka lapse juuresolu – tegi ju M. Saarman kõike äsja viidatut lapsest hoolimata. Ka ei välista ähvarduse veenvusest rääkimist see, et E.T. oli politseinik: aeg-ajalt rünnatakse ka politseinikke. Niisiis realiseeris M. Saarman

§ 120lg 1 objektiivse koosseisu.

16. E.T. oli politseiametnik ehk võimuesindaja

§ 274lg 1 mõttes, mistõttu realiseeris M.

Saarman ka

§ 274lg 1 objektiivse koosseisu.

  1. Ka täitis M. Saarman mõlema kuriteo subjektiivse koosseisu. Arvestades konfliktsituatsiooni, M. Saarmani ja E.T. i ning M.E. väikest vahemaad, M. Saarmani kehakeelt ja kõnemaneeri, pidas M. Saarman vähemalt võimalikuks, et naised võtavad tema ähvardust reaalsena. M. Saarman teadis juba varasemast, et E.T. on politseinik ja peale selle oli E.T. politseivormis.
  2. Kaitsja meelest välistab M. Saarmani vastutuse tegutsemine hädakaitses – M. Saarman tõrjus asjaõigusseaduse (AÕS) § 41 lg 1 alusel omaabi korras ametnike õigusvastast rünnet ja kaitses oma valdust, ületamata seejuures hädakaitse piire. Kaitsja arvates polnud kodukülastus õiguspärane, sest M.E. l puudus lastekaitseseaduse (LasteKS) §-s 19 lg 1 kohaselt nõutav kõrgem haridus, mistõttu ei olnud ta pädev sellist toimingut läbi viima. Tegelikult polnud kaitsja hinnanul kodukülastuse sellisel viisil – sotsiaaltöötaja ja 4 politseiametniku osavõtul – läbiviimine üldse õigustatud.
  3. Kohtu hinnangul oli kodukülastus siiski õiguspärane. LasteKS §-s 41 lg 1 kohaselt pidi enne lastekaitseseaduse jõustumist tööle asunud lastekaitsetöötaja LasteKS § 19 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõuded täitma hiljemalt
  4. aasta
  5. jaanuariks. M.E. nimetati ametisse juba
  6. aastal ehk enne lastekaitseseaduse jõusutmist. Seega ei olnud M.E. puhul
  7. aasta juulis nõutav kõrghariduse olemasolu. 5

(12)
  1. Kodukülastuses võisid osaleda ka politseinikud. Nimelt on õiguskantsler asunud seisukohale, et laste heaolu kontrollimiseks ette teatamata kodukülastuse korraldamine ja vastavalt vajadusele politsei kaasamine on lastekaitseseaduse ja korrakaitseseaduse kohaselt põhimõtteliselt lubatav. Tõepooles tekitab suisa nelja politseiniku kaasa võtmine küsitavusi kodukülastuse teostamise viisis. M. Saarmani pere polnud lastega seoses varem riigi huviorbiidis olnud. Seega oleks laste heaolu saanud kontrollida ka mõnel leebemal viisil. Selline võimalus aga ei muuda kodukülastust õigusvastaseks. Politseinike kaasamine ei olnud täiesti põhjendamatu. E. Teitsmann teadis, et M. Saarman oli vägivaldselt käitunud. T.V. u sõnul oli M. Saarman politseinikku solvanud. Tartu Maakohus oli
  2. märtsil 2017 karistanud M. Saarmani ähvardamise eest. Päris rahumeelne polnud ka E. Teitsmanni kokkupuude M. Saarmaniga
  3. juulil
  5. E. Teitsmannil ega M.E. l polnud M. Saarmani külastamiseks mingit erahuvi – neid ajendas soov tagada laste heaolu.
  6. M. Saarmani teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad, mistõttu tuleb M. Saarman tunnistada

§ 120lg 1 järgi süüdi M.E.

ähvardamises ja

§ 274lg 1 järgi ametiisik E.T.

i suhtes vägivalla kasutamises. 23. Ka tunnistas kohus M. Saarmani süüdi

§ 4231järgi mootorsõiduki süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises.1 24.

Karistuse osas leidis maakohus järgmist. 25. M. Saarmani süü on

§ 120lg 1 ja § 274 lg 1 järgi keskmine.

Süüd suurendab see, et M. Saarman ähvardas kahte inimest ja realiseeris kaks süüteokoosseisu. Lisaks ähvardamisele M. Saarman solvas oma ametiülesandeid täitvaid inimesi. M. Saarman oli varem pannud toime ähvardamise. Samas kõlas ähvardus vaid korra ja füüsilist vägivallategu ei toimunud. Juhtunust on möödas juba kolm aastat. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid pole. M. Saarmanile tuleb mõista 1 aasta pikkune vangistus. 26.

§ 4231järgi karistas kohus M.

Saarmani 6 kuu pikkuse vangistusega, mida ta vähendas M. Saarmani kahtlustatavana kinnipidamise tõttu 5 kuu ja 27 päevani.

  1. Kohus luges M. Saarmanile Tartu Maakohtu
  2. novembri 2021 otsusega mõistetud 4 kuulise vangistuse

§ 65lg 1 alusel M.

Saarmanile praegu

§ 274lg 1 ja § 120 lg 1 järgi mõistetud 1 aasta pikkuse vangistusega kaetuks.

28.

§ 4231

järgi mõistetud 6 kuu pikkusest vangistusest arvas kohus eelvangistuse tõttu 3 päeva maha. 29.

§ 274

lg 1 ja § 120 lg 1 järgsest karistusest ja

§ 4231järgsest karistusest moodustas kohus 1 aasta 5 kuu ja 27 päevase liitvangistuse.

Selle vangistuse jättis kohus

§ 74lg-te 1 ja 3 alusel katseaega ja käitumiskontrolli seades täitmisele pööramata.

Katseaja pikkuseks määras kohus 2 aastat. Ka allutas kohus M. Saarmani 3 kuuks elektroonilisele valvele. Apellatsioon Et selles osas apellatsioonimenetlust ei toimu, jäetakse seda tegu puudutav teave välja toomata (ringkonnakohtu märkus). 1 6

(12)30. Esimese astme kohtu otsuse vaidlustas M. Saarmani kaitsja vandeadvokaadi abi Kristjan Lee, kes palub oma kaitsealune

§ 274lg 1 ja § 120 lg 1 järgses süüdistuses õigeks mõista.

Alternatiivselt palub kaitsja karistada M. Saarmani viidatud teo eest ühe kuulise vangistusega ja vähendada elektroonilise valve aeg 1 kuuni. Oma taotlusi põhjendab advokaat nõnda.

  1. Kodukülastus ei olnud õiguspärane.
  2. juulil 2020 oli M. Saarman maja ees koos teistega ja ei ole tõendatud, et ta oli joobes või et lapsed olid ebaturvalises keskkonnas. Lapsed olid maanteest eemal ja mängisid omaette. M. Saarmani perel ei olnud ei varem ega ole olnud ka hiljem mingeid lastesse puutuvaid probleeme. M.E. l polnud kodukülastuse ajal kõrgharidust.
  3. Pole õige kohtu seisukoht, et M.P. lasi ametnikud korterisse vabatahtlikult sisse. M.P. selgitas, et ametnikud küsisid temalt, kas M. Saarman on kodus ja tema läks siis M. Saarmani kutsuma. Ametnikud aga leidsid, et nad võivad siseneda ja tegidki seda – omavoliliselt. Ametnikke oli suisa viis tükki, sh neli politseinikku.
  4. Pole tõendatud, et M. Saarman lubas sisenenutel pead pooleks lüüa. Isegi kui ta seda ütles, ei olnud tema ähvardus tõsiselt võetav. M. Saarman oli oma kodus, voodis, pikali asendis, alles ärganud ja tema juures oli tema alaealine laps. T.V. naisametnikele mingit ohtu ei näinud: M. Saarman oli pikali ja midagi tõusmisele viitavat ta ei teinud. Mitu politseinikku olid hilisemaid kannatanuid julgestamas.
  5. E.T. i väitel lubas M. Saarman pead pooleks lüüa korduvalt, ent M.E. sõnul vaid ühe korra.
  6. Peade pooleks lüüa lubamine ei oleks olnud vaadeldav ähvardusena: need sõnad kõlasid solvangute ja sõimu sees ning olid vaid osaks neist.
  7. Peade pooleks lüüa lubamine ei oleks olnud tõsiselt võetav.
  8. Pole mõistetav, miks pidi M. Saarman oma kõnemaneeri alusel tegema järelduse, et E.T. ja M.E. võtavad tema ähvardust tõsiselt. M. Saarman soovis vaid seda, et ametnikud lahkuksid. M. Saarman üldse ei teadnud, miks mitu politseinikku hommikul tema magamistuppa tulid.
  9. Kodukülastuse oleks saanud läbi viia märksa leebemal viisil. Tegemist polnud riskiperega.
  10. E.T. ega M.E. ei olnud M. Saarmani vägivaldsusest teadlikud.
  11. Kui M. Saarman oleks mõelnud ähvardust tõsiselt, ei oleks ta lihtsalt korteri ust sulgenud. Tegu oli üksnes praalimise ja sõimamisega.
  12. Politseinikud ja sotsiaaltöötajad kogevad praegusega sarnaseid olukordi sagedamini kui tavainimesed.
  13. E.T. il oli M. Saarmani vastu isiklik vimm.
  14. M. Saarmani süüd tuleb pidada väikseks – ähvardus kõlas vaid korra ja mingeid tegevusi sellele ei järgnenud.
  15. Ka võis esineda hädakaitse-olukord, kuna süüdistatav tõrjus AÕS § 41 lg 1 alusel omaabi korras ametnike õigusvastast rünnet ja kaitses oma valdust verbaalselt, ületamata hädakaitse piire. 7

(12)Ringkonnakohtu seisukoht
  1. Kriminaalkolleegiumi meelest on M. Saarmani tegu tõendatud: ta ütles E.T. ile ja M.E. le, et ta lööb neil pea pooleks. Seda kinnitavad E.T. i, M.E. ja K.S. e ütlused. Minimaalsed vastuolud neis ütlustes – näiteks see, kas M. Saarman lubas viidatud moel käituda ühe korra või tegi ta seda enam kordi – ütluste usaldusväärsust ei väära. Ka M. Saarman ise ei väida selgelt, et ta midagi sellist ei teinud: süüdistatav ütles, et ta juhtunu kõiki detaile ei mäleta.
  2. Ringkonnakohus jääb oma varasema praktika juurde: tulenevalt Riigikohtu lahenditest on ähvarduse tõsiselt võetavus (

§ 120

koosseisuelement „alus karta ähvarduse täideviimist“) vaja tuvastada kahetasandiliselt. Kõigepealt on vaja teha selgeks, kas kõnealune alus esines ähvardatul. Kui ähvardatu ähvardust tõsiselt ei võta, pole mingit põhjust ähvarduse tõsiselt võetavust jaatada. Kui aga ähvarduse adressaat ähvarduse ellu viimist tõepoolest pelgama hakkab, ei tähenda see veel, et alust karta ähvarduse täide viimist saab jaatada. Nimelt ei saa kellegi kriminaalvastutus sõltuda üksnes kannatanu (liig)emotsionaalsest reaktsioonist: ähvardus peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. (Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 1-192550/128, p 16)

  1. Pole põhjust eeldada, et E.T. või M.E. valetasid, kui nad väitsid, et nad hakkasid kartma M. Saarmani neile kallale tulemist. Seetõttu saab öelda, et ülal viidatud esimene tasand oli täidetud.
  2. Küll aga ei saa leida seda, et M. Saarmani ähvardus oli tõsiselt võetav ka n-ö objektiivse kõrvaltvaataja jaoks. M. Saarman oli voodis teki all. Sellises asendis ei saa teist inimest rünnata: kõigepealt oleks vaja voodist välja tulla. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et seda M. Saarman ei teinud. Voodist üles tõusmisega ei ole samastatav teki äärest kinni haaramine ja seeläbi mõista andmine, et voodis olija hakkab püsti tõusma. Lisaks M. Saarmani asukohale (voodi) tuleb arvestada seda, et E.T. ja M.E. polnud kahekesi, vaid nendega oli kaasas kolm politseinikku – ja ka E.T. ise oli politseinik. On vähetõenäoline, et äsja voodis maganud inimene suudab sellises olukorras tema ähvardatavatele eriväljaõppe ja relvadega varustatud inimestele midagi füüsiliselt teha – liiatigi kui ta pole ka abivahendeid (mida M. Saarmanil polnud). Tähelepanuta ei saa jätta ka tõsiasja, et E.T. i ja M.E. kehaline väärkohtlemine oleks M. Saarmani jaoks olnud komplitseeritud ka seepärast, et nood asusid koridoris (või vähemasti kohe koridori viiva ukse juures): M. Saarman oleks pidanud mitte üksnes voodist püsti tõusma, aga tulema ka läbi (kitsa) toaukse koridori. Sellele, et M. Saarman tegelikult rünnakut ei planeerinud, viitab ka sündmustiku taust. M. Saarmani motiiviks oli sisenejad n-ö minema ajada ning on küllaltki tõenäoline, et tema hinnangul võis selle saavutamiseks piisata ametnike suunas karjumisest, sh nende ähvardamisest. Sellest lähtuvalt pole kriminaalkolleegiumi hinnangul võimalik jaatada

§ 120

lg 1 koosseisuelemendi „alus karta ähvarduse täideviimist“ esinemist ehk karistusnormi objektiivne koosseis pole täidetud. Samal põhjusel ei saa kõneleda ka

§ 274lg 1 pärasest teost.

  1. M. Saarman oli eelkirjeldatud asjaoludest teadlik, mistõttu ei tule kõne alla ka tema vastutus ähvardamise (kõlbmatu) katse eest.
  2. Isegi kui leida, et koosseisupärane ähvardamine leidis aset, ei vastuta M. Saarman ikkagi – sest tema tegu ei olnud õigusvastane.
  3. Kuivõrd ametnikud olid tulnud M. Saarmani korterisse ja M. Saarman soovis, et nad ära läheksid, tuleb kõne alla väide, et M. Saarman kaitses oma valdust omaabi teel, st tema teo õigusvastasuse välistasid AÕS § 41 lg-d 1 ja
  4. Vastavalt AÕS § 41 lg-le 1 ei tohi omaabi teostades ületada hädakaitse piire. Viimane tähendab ringkonnakohtu hinnangul seda, et omaabi eeldusi 8

(12)kontrollides tuleb lähtuda samadest reeglitest, mida on tarvis järgida

§ 28alusel.

See tähendab eeskätt seda, et peab esinema vahetu õigusvastane rünne, kaitsetegevus peab olema sobiv ja säästlik, kaitsjal peab olema nende asjaolude suhtes tahtlus ja tal peab olema ohus oleva õigushüve kaitsmise soov.

  1. Võõra inimese sisenemist korterisse saab pidada korterielaniku kodu puutumatuse vastaseks ründeks – või valduse vastaseks ründeks AÕS § 41 tähenduses. Siiski on omaabi (hädakaitse) sellise ründe vastu välistatud, kui korterisse sisenemine on õiguspärane.
  2. Praegu võiks ametnike korterisse sisenemise õigusvastasuse välistada esiteks nende soov kontrollida, ega M. Saarmani laps (lapsed) pole ohus. Seesugune (küll tänuväärne) soov iseenesest aga ei saa võõrasse korterisse sisenemist õigustada. Tarvis on analüüsida, kas seesuguses olukorras annab korterisse sisse minemiseks õiguse mõni seaduses sätestatud alus. Valdusse sisenemine on reguleeritud korrakaitseseaduse (KorS) §-s
  3. See norm ei puuduta mitte üksnes E.T. i (ja teisi korterisse läinud politseinikke), vaid ka sotsiaaltöötaja M.E. t. Nimelt on LasteKS
  4. peatüki kohaselt õigus tugineda KorS §-le 50 ka Sotsiaalkindlustusameti ametnikel. KorS § 50 eeldused aga praegu täidetud ei olnud. Viidatud paragrahvi neljanda lõike esimese lause kohaselt tohib eluruumi siseneda vaid siis, kui selle ruumi valdajat ei ole mõistlike pingutustega võimalik teavitada ja sisenemine on vajalik korrarikkumise või vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks. Ühestki korrarikkumisest praegu kõneleda ei saa. Ka ei esinenud vahetut kõrgendatud ohtu: et M. Saarmani laps (lapsed) oli E.T. i väitel olnud
  5. juulil 2020 alkoholi tarvitava M. Saarmani lähedal, ei võimaldanud öelda, et
  6. juulil 2020 oli see laps (need lapsed) mõnes akuutses ohus. Niisiis ei õigustanud ametnike M. Saarmani korterisse minekut nende soov kontrollida lapse (laste) heaolu – seda ei iseseisvalt ega läbi KorS §
  8. Teiseks võis ametnike tegevuse õigusvastasuse välistada nõusolek. Nimelt ei saa eluruumi sisenemist pidada õigusega vastuolus olevaks juhul, kui eluruumi üle õigustatud isik seesuguse tegevusega päri on. Praegu on vaieldud selle üle, kas vastava nõusoleku andis E.T. ile ja M.E. le M.P. . Vaidlust pole selles, et M.P. ei kutsunud ametnikke korterisse sisse sõnaselgelt. Samas ei olegi nõusolekust kõnelemiseks tarvis otsesõnalist luba – piisab ka konkludentsel (käitumuslikul) moel päri olemisest. E.T. , M.E. ja K.S. väitsid, et M.P. astus neil korteriuksel olles teelt eest, andes nõnda loa siseneda. Suuresti samamoodi kirjeldab juhtunut ka T.V. . M.P. sõnul aga toimus sündmus mõneti teisiti: ametnikud ütlesid talle, et nad soovivad kohtuda M. Saarmaniga ning seepeale läks M.P. viimast otsima – mitte ei astunud ametnikel nende korterisse lubamiseks teelt eest. Usutav on nii üks kui teine versioon – kumbki pole teisest eluliselt vähem või rohkem tõenäoline. Niisuguses olukorras tuleb ringkonnakohtu meelest tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud kahtluste süüdistatava kasuks tõlgendamise põhimõttest lähtuda M.P. öeldust: tema ei andnud ametnikele sisenemisluba isegi mitte konkludentselt.
  9. Eelöeldust tulenevalt oli ametnike M. Saarmani korterisse minek õigusvastane ja M. Saarman võis enda kodu (valdust) AÕS § 41 alusel kaitsta. Tema valitud kaitsevahend – ähvardamine koos karjumise ja solvangutega – oli sobiv, sest ametnikud läksid selle tõttu korterist ära. Ka oli see säästlik: nt ei kahjustanud M. Saarman isegi kõige minimaalsemal määral ühegi ametniku kehalist puutumatust. Õigusvastasust välistav asjaolu väärab isiku vastutuse aga üksnes siis, kui isikul on tahtlus kõigi selle asjaolu (oluliste) objektiivsete elementide osas – see nähtub § 31 lg 2 ls-st 1 („isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolusid, mis objektiivselt välistavad tema teo õigusvastasuse, vastutab süüteokatse eest“). M. Saarman ei olnud näinud seda, kuidas ametnikud korterisse sisse tulid. See siiski ei tähenda, et tal ei olnud kaudset tahtlust selle osas, et ametnikel korterisse sisenemise õigust ei olnud. Esiteks oli M. Saarman teadlik sellest, et ei tema ega M.P. ei pannud toime ühtegi korrarikkumist ja et nende kummagi käitumine ei kujutanud endast midagi sellist, 9

(12)mida saaks juriidilises mõttes pidada vahetuks kõrgendatud ohuks. Teiseks oli tal adekvaatne alus eeldada, et M.P. ei olnud ametnikke korterisse lubanud. Ei teavitanud teda ju ametnike saabumisest M.P. , vaid ametnike korteris olemisest sai M. Saarman teadlikuks siis, kui ta voodis olles ametnikke oma magamistoa uksel nägi. Viimaks oli M. Saarmanil ka kaitsetahe: ta soovis ametnike oma korterist lahkumist. 56. Tõsi, ülal öeldule võiks esitada järgmise vastuväite: isegi kui M.P. ametnike korterisse sisenemiseks nõusolekut ei andnud, said ametnikud M.P. käitumisest selliselt aru – ehk nende meelest oli neil korterielaniku nõusolekust tulenev korterisse minemise õigus.

§ 31

lg 1 ls 1 kohaselt tuleks ametnike korterisse sisenemist pidada seesuguses olukorras õiguspäraseks – sest viidatud sätte järgi käitub õigusvastasuse tasandil asjaolueksimuses olev isik õiguspäraselt. Niisugune regulatsioon on problemaatiline. Tähendab see ju seda, et objektiivses mõttes õigusvastaselt käituva isiku suhtes ei tohi kasutada hädakaitset, vaid piirduma peab hädakaitseõigusest märksa „nürima“ hädaseisundiõigusega (

§ 29

). Niisiis peab rünnatav mõnikord näiteks aktsepteerima enda löömist (või isegi peksmist) – sest ta saab aru, et ründaja on eksimuses ja rünnet tõrjudes kaitstav huvi (ründe alla sattunu tervis) ei oleks kahjustatavast huvist (eksimuses ründaja tervis) ilmselt olulisem. Seetõttu saab nõustuda Saksamaal omaks võetud seisukohaga, et seesugune eksimus ei ole õigusvastasust välistav asjaolu. On võimalik, et

§ 31

lg 1 on suisa põhiseaduse vastane – põhiseadus ei pruugi lubada asetada isikule oma õigushüve sellist kahjustada lubamise kohustust. Praegu see siiski oluline ei ole, sest all öeldavast tulenevalt ei vastuta M. Saarman ikkagi. 57. Kui ametnike eksimus nende korterisse lubamise osas muudab nende korterisse sisenemise õiguspäraseks (

§ 31lg 1 ls 1), ei saa M.

Saarmani teo õigusvastasust välistada omaabi: omaabi ei tohi rakendada õiguspäraselt käituva isiku suhtes. Sellest lähtuvalt tuleb analüüsida, kas ka M. Saarmani teo õigusvastasuse välistab

§ 31lg 1 ls 1 (M.

Saarmani asjaolueksimus õigusvastasuse tasandil). Nagu juba öeldud, ei olnud M. Saarman teadlik sellest, kuidas ametnikud tema korterisse sattusid. Seetõttu ei teadnud ta (isegi mitte kaudse tahtluse tasandil), et ametnikud olid eksimuses ehk lähtusid vääralt sellest, et nad võivad M.P. loal korterisse siseneda. Kas seesugune eksimus oli tema jaoks välditav või mitte, ei ole oluline:

§ 31

lg 1 kehtestades on seadusandja kehtestanud n-ö eksijasõbraliku regulatsiooni, mis välistab eksituses olija vastutuse sõltumata sellest, kui adekvaatne see eksimus oli (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-108-13, p-d 14 ja 16). Niisiis ei olnud M. Saarmanil tahtlust selle asjaolu osas, mis muutis ametnike korterisse sisenemise õigusvastaseks. Ülejäänud osas kehtib puutuvalt

§ 31lg 1 ls-sse 1 seesama, mida öeldi ennist AÕS § 41 juures: M.

Saarman kasutas sobivat ja säästvat kaitsevahendit, ta lähtus sellest, et ametnikel polnud ühestki alusest tulenevat õigust tema korterisse tulla ja ta soovis ametnike ära minemist. 58. Kokkuvõtvalt tuleb M. Saarmani käitumist pidada õiguspäraseks. See ei täitnud juba koosseisu: M. Saarmani ähvardus polnud objektiivselt tõsiselt võetav. Kui eelnevaga mitte nõustuda (st pidada M. Saarmani tegu koosseisupäraseks), väärab M. Saarmani vastutuse AÕS § 41: M. Saarman kaitses oma kodu (valdust) õigusvastase sissetungi vastu. Kui ka sellega mitte soostuda (st leida, et ametnikud käitusid korterisse minnes õiguspäraselt), õigustab M. Saarmani tegutsemist

§ 31lg 1 ls 1: M.

Saarman lähtus sellest, et ametnikud tegutsesid õigusvastaselt ja ta valis ametnike korterist välja ajamiseks seadusliku meetodi. Sellest lähtuvalt tuleb maakohtu otsus KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 2 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada ja M. Saarman on tarvis KrMS § 309 lg 2 alusel õigeks mõista. Ta tuleb õigeks mõista mitte „

§ 120

lg 1 ja § 274 lg 1 järgi“ – nagu kohtupraktikas puhuti kombeks –, vaid teos, mille kohta esitati

§ 120lg 1 ja § 274 lg 1 järgi süüdistus. Seda seetõttu, et see tegu pole kuritegu mitte 10

(12)üksnes (prokuratuuri n-ö välja valitud)

§ 120

lg 1 ja § 274 lg 1 järgi, aga ta pole kuritegu ka karistusseadustiku ühegi muu sätte järgi.

  1. M. Saarmani osaline õigeks mõistmine ei tingi talle mõistetud 1 aastase vangistuse tühistamist: kuivõrd kuritegu ei ole, ei saa olemas olla ka selle eest mõistetud karistust ja ses osas pole otsust vaja eraldi tühistada (st seda pole vaja märkida ka otsuse resolutsioonis). Küll aga on vaja KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel tühistada M. Saarmanile mõistetud liitkaristused: üks liidetav langeb ära, mistõttu ei saanud karistusi maakohtu valitud moel liita ehk maakohus kohaldas selleski osas ebaõigesti materiaalõigust (KrMS § 338 p 2). Siiski tuleb M. Saarmanile mõista liitkaristus, sest oma
  2. jaanuari 2022 kuriteo (mootorsõiduki süstemaatiline juhtimisõiguseta juhtimine,

§ 4231

) sooritas ta siis, kui ta oli sellel katseajal, mille määras talle Tartu Maakohus teda oma 30. novembri 2021 otsusega 4 kuulise tingimisi vangistusega karistades. Kuivõrd praegu menetletava kuriteo (

§ 4231) pani M.

Saarman toime pärast eelmise otsuse kuulutamist (30. november 2021), tuleb M. Saarmanile praegu mõistetud vangistus ja varasem vangistus liita

§ 65lg 2 alusel täiel määral, mistõttu karistab ringkonnakohus M.

Saarmani 9 kuu ja 27 päeva pikkuse vangistusega (5 kuud 27 päeva pluss 4 kuud). KrMS §-s 340 sätestatud raskendamiskeelu põhimõte ei võimalda ringkonnakohtul jätta seda karistust reaalsele kandmisele. Küll aga on M. Saarmanile vaja seada katseaeg, mille kestel peab ta hoiduma uute kuritegude toimepanemisest. Ringkonnakohus määrab katseaja pikkuseks 1 aasta ja 6 kuud. Katseaja algust on vastavalt

§ 78p-le 1 vaja arvata alates maakohtu otsuse kuulutamisest, st 4.

augustist 2023. Tulenevalt

§ 73lg 4 ls-st 3 ja maakohtu otsusest on vaja M.

Saarmanile kehtestada ka käitumiskontroll (koos katseajaga) ja allutada ta elektroonilisele valvele. Selle kontrolli ajal peab M. Saarman järgima

§ 75lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.

Käitumiskontrolli nõuete täitmise algust tuleb arvata alates kohtuotsuse jõustumisest (

§ 78p 1).

Kuivõrd M. Saarmani kuritegu on kerget laadi, võib piirduda minimaalse, st 1 kuu pikkuse elektroonilise valvega. See tähtaeg hakkab kulgema hetkest, mil valveseade M. Saarmani keha külge kinnitatakse (

§ 751

lg 4).Maakohtu otsuse osaline tühistamine tingib ka apellatsioonimenetluse eelsete menetluskuludega seonduvate otsustuste ülevaatamise. Kuivõrd M. Saarman pani ringkonnakohtugi meelest toime teise astme kuriteo, jääb muutmata maakohtu otsustus mõista M. Saarmanilt välja 1087,50 eurone sundraha. Kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks muuta maakohtu otsustusi puutuvalt kaitsjatasude suurusse – määratud kaitsja tasud arvas esimese astme kohus menetluskulude hulka 2426,04 euro ulatuses. Ringkonnakohtu meelest kulus lõviosa kaitsjatööst ähvardamissüüdistuse kummutamisele – auto ilma juhtimisõiguseta juhtimises tunnistas M. Saarman oma süüd. Sellest lähtuvalt tuleb maakohtu otsus M. Saarmanilt kõigi kaitsjatasude välja mõistmises KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus mõistab KrMS § 180 lg 1 alusel M. Saarmanilt kaitsjatasust välja vaid 300 eurot. Ülejäänu – 2126,04 eurot (2426,04–300) – jääb vastavalt KrMS § 181 lg-le 1 riigi kanda. Sarnaselt maakohtuga võimaldab kriminaalkolleegium juhinduvalt KrMS § 180 lg-st 3 võrdlemisi kehval rahanduslikul järjel M. Saarmanil tasuda need kulud – kokku 1387,50 eurot (1087,50+300) – ära ositi 1 aasta jooksul. 61. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel maakohtu otsuse osaliselt: puutuvalt M. Saarmani ähvardamises süüdi tunnistamisse, talle liitkaristuse mõistmisse ja kõigi kaitsjatasude tema kanda jätmisse. Viidatud osas teeb kriminaalkolleegium uue otsuse. Apellatsioon tuleb rahuldada. 62. Oma 23. novembri 2023 määrusega luges ringkonnakohus Advokaadibüroo LMP OÜ-le vandeadvokaadi abi K. Lee poolt M. Saarmanile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 352,80 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 järgse lahendi ja lähtub sealjuures mitmetest apellandi argumentidest, jäävad need kulud KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. 11

(12)(allkirjastatud digitaalset) 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.