1-22-7218/35

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2024, Tartu (kirjalikus menetluses) Kriminaalasja number 1-22-7218 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Ingeri Tamm Kriminaalasi Tarmo Võro süüdistatuna KarS § 120 lg 1; KarS § 121 lg 2 p 3 - § 25 lg 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja)
2. oktoobri 2023 otsus Apellatsiooni esitajad süüdistatav Tarmo Võro kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmann Süüdistatav Tarmo Võro isikukood 38312046023; elukoht: XXX; ei tööta (töövõimetuspensionär); varem ühel korral kriminaalkorras karistatud; tõkendit ei ole kohaldatud. Prokurör ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa Kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmann RESOLUTSIOON
3. Jätta Tartu Maakohtu
4. oktoobri 2023 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
5. Määrata Advokaadibüroole Raul Tosmann vandeadvokaadi Raul Tosmanni poolt Tarmo Võrole käesolevas apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 604,80 eurot (sealhulgas käibemaks 100,88 eurot).
6. Mõista Tarmo Võrolt menetluskuluna Eesti Vabariigi kasuks välja 604,80 eurot apellatsioonimenetluses kaitsja poolt osutatud õigusabi eest. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri 1 märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtumääruse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale saab esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Tarmo Võrot süüdistatakse selles, et tema olles karistatud Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja
7. mai 2019 otsusega KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning viibides
8. oktoobril 2021 Viljandi-ÕisuAbja-Paluoja bussis nr 49C esmalt ründas bussijuht A.L. t (L), püüdes teda rusikaga vastu nägu lüüa. See tal aga ei õnnestunud, kuna kannatanu sai pea eest ära. Seejärel hakkas kannatanu helistama politseisse ning T. Võro ähvardas korduvalt kannatanu A.L. t, öeldes, et tal jäi viimase nägu hästi meelde ning ta otsib kannatanu üles ja tapab ära. Arvestades, et T. Võro oli juba üritanud kannatanut lüüa, siis A.L. tunnetas reaalset ohtu enda elu pärast ning tal oli alust karta T. Võro ähvarduste täideviimist. Seega pani T. Võro toime KarS § 121 lg 2 p 3 – 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so teise inimese valu tekitava korduva kehalise väärkohtlemise katse ja KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so tapmisega ähvardamise, kui on alust karta ähvarduse täideviimist. Maakohtu otsus
9. oktoobri 2023 otsusega tunnistas maakohus T. Võro süüdi KarS § 120 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 74 lg 1 ja lg 3 alusel määras kohus, et mõistetud vangistus jääb täielikult tingimisi kohaldamata. Kohus määras T. Võrole katseajaks 1 aasta ning mõistetud 6 kuu pikkust vangistust ei pöörata täitmisele, kui T. Võro ei pane katseajal toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid. T. Võro õigeksmõistmist KarS § 121 lg 2 p 3 - § 25 lg 2 järgi apellatsioonikorras vaidlustatud ei ole ning seetõttu ei toimu nimetatud osas ka apellatsiooni menetlust. Tunnistades T. Võro KarS § 120 lg 1 järgi süüdi leidis maakohus, et tema süü on tõendamist leidnud kogumis kannatanu A.L. e ja tunnistaja J.K. ning süüdistatava ütlustega ning asitõendi vaatlusprotokolliga, milles kajastub Abja-Paluoja liinibussis nr 49c toimunu salvestis. A.L. e ütluste kohaselt tuli T. Võro enne bussi Õisu bussipeatusesse jõudmist tema kui bussijuhi juurde ja hakkas talle tegema etteheiteid lubatust kiirema sõidu pärast. Ühel hetkel märkas kannatanu peeglist, kuidas süüdistatav tõstis käe löögiks. Enesekaitse reaktsioonina pööras ta sõiduajal bussi rooli vasakule ja pidurdas, mille peale kaotas T. Võro tasakaalu ja kukkus talle peale. Pärast bussi peatumist bussipeatuses tekkis temal ja T. Võrol bussis omavaheline rüselus. Ta helistas T. Võro käitumise pärast politseisse, kuna pidas seda kallaletungiks. T. Võro ütles kannatanule ähvardavaid sõnu, et tal jäi kannatanu nägu meelde ja otsib kannatanu üles ja 2 tapab ära. Kui süüdistatav oli lahkunud, siis hakkas kannatanu hirmu tundma, kuna ta kuulis teiste käest, et T. Võro on ennegi niisugune olnud, niisuguseid tegusid teinud ja on lubanud teisi piinata. Teiste käest kuuldu pani kannatanu hirmu tundma, et ta võib oma ähvarduse täide viia. Kohus leidis, et A.L. e ütlused riimuvad tunnistaja J.K. ristküsitlusel antud ütlustega. Tunnistaja ütluste kohaselt pidi T. Võro Õisus maha minema, kuid siis läks kähmluseks. Bussijuht käitus rahulikult. T. Võro oli agressiivne ja ähvardas bussijuhti, et ta tööle ei tuleks. Ta lubas sõbrad kaasa võtta ja bussijuhi maha lüüa. A.L. e ütlused riimuvad tunnistaja Anne Semjonova ütlustega selles, et kannatanu helistas süüdistatava käitumise tõttu kahel korral politseisse ning viimasel korral tuli väljakutse Õisust. Süüdistatav T. Võro ei vaidlusta
10. oktoobril 2021 Viljandi-Õisu-Abja-Paluoja bussis nr 49C viibimist, kuid oma ütlustes eitab T. Võro kategooriliselt seda, et ta süüdistuses märgitud ajal ja kohas ähvardas kannatanut tapmisega. T. Võro arvates on kannatanu ja tunnistaja J.K. ütlused erinevad, kuna tunnistaja rääkis, et T. Võro lubas sõbrad kaasa võtta ja peksa anda. T. Võro kinnitas, et tal ei ole selliseid sõpru, kes kedagi läheks tapma. Ta on selliseid sõnu tarvitanud võib-olla viha-, afektiseisundis, aga ta ei ole kunagi seda tõsiselt mõelnud. Kohus leidis, et süüdistatava T. Võro ütlused, milles ta eitab A.L. e tapmisega ähvardamist, tuleb tõendikogumist välja jätta kui ebausaldusväärsed, kuna selles osas esineb süüdistatava ütlustes vastuolu kannatanu ja tunnistaja J.K. ütlustega. Kohtu hinnangul on eelnevalt käsitletud tõenditega usaldusväärselt tõendamist leidnud, et süüdistatav on süüdistuses märgitud ajal ja kohas kannatanut tapmisega ähvardades realiseerinud KarS § 120 lg 1 järgi objektiivse teokoosseisu. Kohus leidis, et T. Võro ähvardus oli suunatud kannatanus hirmutunde tekitamisele. Kannatanu ütlustest nähtuvalt tekkis tal teo toimepanemise päeva jooksul s.o
11. oktoobril 2021 hirm, et T. Võro võib oma tapmise ähvarduse täide viia. Sellise hirmutundeni viisid teda teistelt kuuldud andmed T. Võro varasemate tegude kohta ja selle kohta, et T. Võro on lubanud teisi piinata. Seega arvestades asjaolu, et kannatanu omas andmeid süüdistatava varasema vägivaldse käitumise kohta, oli kannatanul põhjendatult alust karta, et süüdistatav võib ähvarduse tema suhtes täide viia. APELLATSIOON Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes palub T. Võro süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi õigeks mõista. Kaitsja leiab, et T. Võro süü tapmisega ähvardamises KarS § 120 lg 1 järgi pole leidnud tõendamist. Kannatanu A.L. e ja tunnistaja J.K. ütlused omavahel ei kattu ning mõlema puhul on täheldatav oluline lahknevus igas detailis ka süüdistatava ütlustega. Kaitsja leiab, et A.L. e väidetav kartus on tekkinud hilinenult. Kartus peab olema põhjendatud reaalselt konkreetsest situatsioonist, tulenema inimesest enesest, et võimalikku rünnet tõrjuda, mitte aga peale seda kui kannatanu on liinibussiga pool tundi hiljem jõudnud viimasesse bussipeatusesse, misjärel hakkab mõtlema, endale sisendama, et aga äkki oligi rünne, äkki oligi ähvardus. 3 Kaitsja hinnangul ei haaku kannatanu ja tunnistaja J.K. ütlused süüdistatava poolt kannatanu suhtes väidetavas tapmisega ähvardamises. Süüdistatav T. Võro ei vaidlusta
12. oktoobril 2021 Viljandi-Õisu-Abja-Paluoja bussis nr 49C viibimist, kuid oma ütlustes eitab T. Võro kategooriliselt seda, et ta süüdistuses märgitud ajal ja kohas ähvardas kannatanut tapmisega. T. Võro arvates on kannatanu ja tunnistaja J.K. ütlused erinevad, kuna tunnistaja rääkis, et T. Võro lubas sõbrad kaasa võtta ja peksa anda. T. Võro kinnitas, et tal ei ole selliseid sõpru, kes kedagi läheks tapma. Ta on selliseid sõnu tarvitanud võib-olla viha-, afektiseisundis, aga ta ei ole kunagi neid tõsiselt mõelnud. Riigikohtu praktikas on leitud, et psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Konkreetse kaasuse puhul ei kaasnenud mitte T. Võro verbaalse käitumise tõttu kannatanu arusaam ähvarduse võimalikust täideviimisest, vaid töökaaslastega hiljem asja arutades kõrvaliste isikute oletuste pinnal, kellega kannatanu arvamust vahetas, kujunes kannatanul ekslik T. Võrot süüstav arusaam. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime kaudse tahtlusega. Tahtlik ähvardamine eeldab muu hulgas, et süüdlane teaks kindlasti või peaks võimalikuks, et kannatanu võtab ähvardust reaalsena. Kannatanu ise selgitas, et ta ei võtnud ähvardusi reaalsena. Küll aga kannatanul endal tekkis hirm oma käitumise tagajärgedest ja enda õigustamiseks hakkas alusetult T. Võrot süüdistama, et sellega end rehabiliteerida. Kaitsja peab ekslikuks kohtu seisukohta mille kohaselt tekkis kannatanul
13. oktoobril 2021 hirm, et T. Võro võib oma tapmise ähvarduse täide viia. Kohtu arvates viis taolise hirmutunde tekkimiseni kannatanul teistelt kuuldud andmed T. Võro varasemate tegude kohta ning kuna kannatanu omas andmeid süüdistatava varasema vägivaldse käitumise kohta, oli kannatanul põhjendatult alust karta, et süüdistatav võib ähvarduse tema suhtes täide viia. Kaitsja kohtu taolise arutluskäiguga ei nõustu. T. Võro kinnitas, et tal ei ole selliseid sõpru, kes kedagi tapma läheks. Ta on selliseid sõnu tarvitanud võib-olla viha-, afektiseisundis, aga ta ei ole kunagi tõsiselt mõelnud. Seega T. Võro ei pidanud võimalikuks, et kannatanu võtab tema afekti – ja vihaseisundis, mille oli esile kutsunud bussijuhi – kannatanu enda rünne, öeldud sõnu, ähvardust, reaalsena. Seda kinnitas ka kannatanu ise kohtus „see moment ei olnud hirmu, adrenaliin oli üleval“. Kannatanu sõnaselgelt ütles kohtus, et hirmu ei olnud, adrenaliin oli üleval, seega kohus vastupidist järeldades moonutab asja tehiolusid, mis viis ebaõige kohtulahendini. Apellatsioonivastus
14. detsembri 2023 määrusega andis ringkonnakohus menetlusosalistele võimaluse esitada omapoolseid kirjalikke seisukohti.
15. detsembril 2023 esitas prokuratuur apellatsioonivastuse, milles palub jätta apellatsioon täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonivastuses leiab prokuratuur, et apellant on apellatsioonis toodud argumendid avaldanud juba maakohtu istungil ning maakohus on neid vastuargumente otsuses põhjalikult käsitlenud. Maakohtu otsus on prokuratuuri arvates veenvalt põhistatud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on selgelt jälgitav. 4 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse, esitatud apellatsiooni ja sellele esitatud vastuväitega, leiab, et Tartu Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi, miks leidis maakohus, et T. Võro on toime pannud talle süüks arvatud KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Siinkohal märgib ringkonnakohus sedagi, et apellatsioonis korratakse sisuliselt neid argumente, mida kaitsja on juba maakohtus esitanud. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub. Ülaltoodud põhimõttest lähtuvalt ja tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1, ei pea ringkonnakonnakohus vajalikuks maakohtu otsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonis toodule märgib ringkonnakohus järgmist. Kaitsja apellatsioonis esitatud väite kohaselt ei ole kriminaalasjas tõendamist leidnud, et T. Võro oleks A.L. t ähvardanud, s.o öelnud kannatanule, et tal jäi A.L. e nägu meelde ning ta otsib viimase üles ja tapab ära. Nimetatud väidet põhistab kaitse sellega, et A.L. e ütlused ei kattu tunnistaja J.K. ütlustega. Ringkonnakohtu arvates on kaitsja taoline väide põhjendamatu. Kohtuistungil on A.L. kinnitanud, et T. Võro ütles talle pärast nende vahel toimunud kähmluse lõppu: „mulle jäi su nägu meelde, otsin su ülesse ja tapan ära“. J.K. ütluste kohaselt kohtuistungil kuulis ta pärast seda kui T. Võro oli bussist väljunud, kuidas viimane ähvardas bussijuhti. Tunnistaja väitel lubas T. Võro sõbrad kaasa võtta ja bussijuhi maha lüüa. Ringkonnakohus möönab, võrreldes A.L. e ja J.K. ütlusi, et need ei ole tõepoolest sõna-sõnalt kattuvad. Taolist sõna-sõnalist ütluste kattumist on ringkonnakohtu arvates isikutelt ka põhjendamatu nõuda, sest inimeste võime sündmuse meenutamisel ja selle taasesitamisel on erinev. Teatavad erinevused isikute ütlustes on seega mõistetavad ning ei muuda neid veel ebausaldusväärseteks. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on A.L. ja J.K. kinnitanud, et T. Võro ütles A.L. ele, et otsib ta hiljem üles ja tapab ära. Seega on kannatanu ja tunnistaja ütlused kokkulangevad selles, et T. Võro ähvardas A.L. t tapmisega (A.L. e väitel ära tappa, J.K. väitel maha lüüa). Eeltoodu alusel saab süüdistuse sisuks olevat lauset käsitleda ühemõtteliselt tapmisega ähvardamisena. 5 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuivõrd kannatanu A.L. e ütlusi tema tapmisega ähvardamise osas T. Võro poolt kinnitavad ka objektiivse tunnistaja J.K. ütlused, siis puudub alus kahelda A.L. e sellekohaste ütluste usaldusväärsuses. Isegi kui oletuslikult nõustuda kaitsjaga, et A.L. el tekkis hirm oma käitumise (kiiruse ületamine, äkkpidurdus) tagajärgede pärast ning seetõttu hakkas ta T. Võrot alusetult süüdistama, siis jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks, millistel põhjustel peaks J.K. T. Võrot alusetult süüdistama. J.K. ei tundnud A.L. t ega T. Võrot. Nimetatust tulenevalt ei näe ringkonnakohus ühtki mõistusepärast põhjust, miks pidanuks J.K. asuma n.ö „A.L. e poolele“ kinnitamaks T. Võro poolt ähvarduse lausumist A.L. e aadressil. Ringkonnakohus leiab, et nimelt A.L. e ja J.K. kokkulangevad ütlused lükkavad üheselt ümber T. Võro enda süüd eitavad ütlused. Ülaltoodule tuginedes loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et T. Võro ütles
16. oktoobril 2021 A.L. ele süüdistuses märgitud sõnad, s.o ähvardas A.L. t tapmisega. Apellatsioonis leiab kaitsja, et A.L. el tekkis hirmutunne hilinenult. Kartus peab tekkima konkreetsest situatsioonist ning tulenema inimesest enesest, mitte aga pool tundi hiljem järele mõeldes ja endale sisendades, et äkki oli ähvardus. Ähvardamine on kahju tekitamise kavatsuse teadvustamine, mis on suunatud teises inimeses hirmutunde tekitamisele. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et hirmutunne, mille ähvardaja teises isikus oma tegevusega esile kutsub, peab kannatanul kindlasti tekkima vahetult pärast ähvarduse esitamist. Hirmutunde tekkimise ajalist seotust ähvarduse esitamisega tuleb ringkonnakohtu arvates vaadelda koostoimes teiste ähvardusega kaasnevate asjaoludega. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on A.L. väitnud, et koheselt pärast T. Võro poolset ähvardust, ta hirmu ei tundnud. Samas on A.L. selgitanud, et ta ei tundnud hirmu seepärast, et sellel momendil oli „adrenaliin üleval“. Arvestades A.L. e ja T. Võro vahel bussis toimunud sõnalist konflikti, sellele järgnenud rüselust bussis, A.L. e helistamist tööandjale ja politseisse ning T. Võro agressiivset käitumist A.L. e suhtes sellel ajal, on igati mõistetav A.L. el taolise emotsionaalse pingeseisundi esinemine (adrenaliin üleval). Ringkonnakohtu jaoks on mõistetav seegi, et taolises pingeseisundis ei olnud A.L. el koheselt pärast toimunut võimalustki talle öeldut enda jaoks lahti mõtestada. Vähetähtis pole ringkonnakohtu arvates seegi, et pärast konflikti lõppu T. Võroga asus A.L. täitma oma ametiülesandeid, toimetades bussis olnud reisijad lõpp-peatusesse AbjaPaluojas. Kahtlemata raskendas ka liikluses osalemine ja reisijate ohutuse kindlustamisele keskendumine A.L. el enese tunnetes selgusele jõudmist. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu arvates igati mõistetav, et reaalselt tajus A.L. T. Võro poolt lausutu ajel tekkinud hirmutunnet alles pärast emotsionaalse pingeseisundi langust ja toimunu enda jaoks lahtimõtestamist. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et hirmutunde reaalne tekkimine ja selle tajumine A.L. e poolt alles pärast emotsionaalse pingeseisundi langust poole tunni möödumisel, on eeltoodut arvestades igati mõistusepärane ning hirmutunde mõningane hilisem tunnetamine ei sea kahtluse alla A.L. e väidet hirmutunde tekkimise kohta. 6 Apellatsioonis leiab kaitsja, toetudes T. Võro ütlustele, et süüdistatav on süüdistuses toodud ähvardavaid sõnu kasutanud vaid vihaseisundis, kuid ta ei ole taolisi sõnu kunagi tõsiselt mõelnud. Ringkonnakohus leiab, et asjaolul, kas T. Võrol oli kavatsus esitatud ähvardus ka tegelikkuses täide viia või puudus tal sellekohane tahtlus, ei oma tema süüküsimuse üle otsustamisel tähtsust. Esitatud ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei peagi olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima. Ähvarduse veenvuse hindamisel pole seega tähtis kas süüdlasel oli tegelikult ähvarduse täideviimise kavatsus või mitte (vt nt RKKKo otsus asjas 1-19-1849). Apellatsioonis leiab kaitsja, et A.L. el puudus igasugune vähegi mõistlik alus karta talle esitatud ähvarduse täideviimist ning taoline kartus tekkis tal alles pärast kõrvalistelt isikutelt T. Võro varasema käitumise kohta kuuldut. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses asjas nr 1-19-1849 leidnud, et asjaolud, millel ähvardatu kartus saab põhineda, tuleb eraldi tuvastada. Kuna ähvardus peab olema tõsiselt võetav, ei saa seetõttu kannatanu hirmutunne üldjuhul tuleneda vaid tema isikulisest eripärast. Samas otsuses on Riigikohus selgitanud, et kuivõrd aluse karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused, peab ähvardus tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Ringkonnakohus loeb tõendatuks, et T. Võro ähvardas toimunud konflikti käigus A.L. e hiljem leida ning ta tappa. Objektiivselt oli T. Võrol selline võimalus ka olemas. Ta teadis kus ja kellena A.L. töötab ning kuidas teda leida. Kahtlemata teadvustas T. Võrol taolise teadmise olemasolu enese jaoks ka A.L. , mis suurendas temas kartust, et T. Võro võib oma ähvarduse reaalselt ellu viia. Andmaks hinnangut, kas A.L. el oli alust karta T. Võro poolt esitatud ähvarduse täideviimist, ei saa ringkonnakohtu arvates arvestamata jätta seda, mis toimus A.L. e ja T. Võro vahel enne viimase poolt ähvarduse esitamist. A.L. e ütluste kohaselt tuli T. Võro enne Õisu alevikku jõudmist tema juurde ja kritiseeris teda sõidukiiruse ületamise pärast. Tekkinud sõnavahetuse käigus märkas A.L. kuidas T. Võro tõstis käe ja tahtis teda lüüa. Enesekaitseks ta pidurdas ja keeras bussi vasakule, mille tõttu kaotas T. Võro tasakaalu. A.L. e ütluste kohaselt pidas ta T. Võro taolist käitumist kallaletungiks ja seepärast ta helistas hiljem ka Häirekeskusele. Eeltoodust saab ringkonnakohtu arvates teha ühese järelduse, et A.L. pidas T. Võro käitumist kallaletungiks nii
17. oktoobril 2021 toimunud konflikti käigus kui ka kui ka
18. oktoobril kohutistungil ütlusi andes. Tajudes T. Võro kirjeldatud käitumist kallaletungina oli A.L. el seega ka teadmine, et T. Võro käitumine võib olla vägivaldne. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsustus mille kohaselt ei ole kriminaalasjas kogutud tõendid küllaldased T. Võro süüditunnistamiseks KarS § 121 lg 1 – 25 lg 2 järgi, ei muuda olematuks A.L. e hinnangut toimunule ning sellest tulenevat järeldust T. Võro vägivaldsuse kohta. Taolise teadmise olemasolu, mis on kajastamist leidnud ka T. Võrole esitatud süüdistuses, suurendas ringkonnakohtu arvates A.L. es kartust, et T. Võro võib oma ähvarduse täide viia. 7 T. Võro poolse ähvarduse veenvuse hindamisel tuleb arvestada sedagi, et süüdistatav ei lahkunud pärast bussist väljumist koheselt sündmuskohalt. Asitõendi vaatlusprotokolli juurde lisatud videofailidest Viljandi - Abja-Paluoja bussist nr 49C, nähtuvalt naases T. Võro korduvalt pärast kaamera vaateväljast lahkumist A.L. e juurde tagasi. Seejuures on T. Võro käitumine A.L. e suhtes sedavõrd agressiivne, et A.L. el tuli tema eest taganeda. Arvestades eeltoodut ning ka kolmandatelt isikutelt kuuldut T. Võro vägivaldsuse kohta, mis tegelikkuses osutus tõelevastavaks (T. Võro on karistatud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi), oli ringkonnakohtu arvates A.L. el igati alust karta T. Võro poolt esitatud ähvarduse täideviimist. Ülalkirjeldatud olukorras tunduks T. Võro poolne ähvardus reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus T. Võro süüditunnistamises KarS § 120 lg 1 järgi tuleb jätta muutmata. Menetluskulu Riigi õigusabi tasu ja kulude suuruse kindlaksmääramise taotluses märgib kaitsja, et tal kulus maakohtu otsuse ja kohtuistungi protokollidega tutvumisele 180 minutit ning apellatsiooni koostamiseks ja selle esitamiseks 240 minutit kokku seega 420 minutit mille eest soovib kaitsja riigi õigusabi tasu hüvitamist 504 euro ulatuses millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja toiminguid T. Võro õigusteenuse osutamisel saab pidada vajalikeks ning ajakulu on põhjendatud. Seega tuleb kaitsja taotlus rahuldada ning talle tuleb hüvitada 604,80 eurot koos käibemaksuga (504+100,80). Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 järgse lahendi, tuleb see menetluskulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt T. Võrolt riigi kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 8