KOHTUMÄ ÄRU S Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 1. märts 2024, Tallinn Haldusasja number 3-23-3009 Haldusasi Rahapesu Andmebüroo taotlus loa saamiseks vara r

§ 57lg 8 tunnistamiseks põhiseaduse vastaseks.

1. Rahuldada Rahapesu Andmebüroo taotlus. Anda Rahapesu Andmebüroole luba X OÜ TBB Pank AS-i (reg.nr. 10237984) kontol nr xxxxxxxxxxxxxxx oleva vara 53 824,00 eurot riigi omandisse kandmiseks.
2. Käesoleva määruse avalikustamisel asendada varaga seotud isikute nimed (v.a Rahapesu Andmebüroo) tähemärgiga.
3. Sekretäril saata käesolev määrus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni peale võib esitada määruskaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muus osas ei ole määrus edasi kaevatav. MENETLUSE KÄIK
4. Rahapesu Andmebüroo (edaspidi ka RAB) esitas 29.12.2023 Tallinna Halduskohtule taotluse loa saamiseks haldushalduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 264 sätestatud alusel ja korras, vara riigi omandisse kandmiseks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse 1 (edaspidi

) § 57 lg-te 7, 8 ja 10 alusel. RAB taotleb Tallinna Halduskohtult luba

§ 57lg 7 alusel X OÜ (reg.nr.

xxxxxxx) TBB Pank AS-i (reg.nr. 10237984) kontol nr xxxxxxxxxxxxx oleva vara 53 824,00 eurot riigi omandisse kandmiseks. RAB toob välja, et ühe aastane käsutuspiirang varale lõppeb 02.03.2024, mistõttu peavad vajalikud toimingud vara riigi tuludesse kandmiseks olema tehtud enne eelviidatud kuupäeva saabumist.

1. Kohus võttis taotluse menetlusse, kuulutas menetluse RAB-i 19.12.2024 taotluse alusel osaliselt kinniseks ja andis puudutatud isikule võimaluse esitada soovi korral omapoole seisukoht RAB-i taotluse suhtes. Kohus korraldas puudutatud isikute soovil taotleja ja puudutatud isikute ärakuulamiseks 09.02.2024 kohtuistungi, millel määras tähtajad lõplike seisukohtade ja taotluste esitamiseks eelkõige seoses istungil täiendavalt asja juurde võetud tõendiga. Taotleja ja puudutatud isikud esitasid nõutud avaldused ja seisukohad kohtule tähtaegselt. ASJAOLUD, RAB-i ja X OÜ SEISUKOHAD
2. Rahapesu Andmebüroo (edaspidi RAB) avas kontrolltoimiku X OÜ AS TBB Pank

§ 57

lg 3 p 1 alusel X OÜ AS-is TBB Pank asuval kontol nr xxxxxxxxxxxxxxx olevale varale summas 53 824,00 eurot täiendava käsutuspiirangu 60 kalendripäevaks. Ettekirjutuse aluseks olevad faktilised asjaolud on kajastatud RAB-i 30.12.2022 dokumendis nr 3-1/1012-1 (taotluse lisa 4, dtl 186-189), millele on puudutatud isikutel ainult osaline ligipääs. 5. 28.02.2023 rahuldas Tallinna Halduskohus haldusasjas 3-23-447 RAB-i taotluse ning andis loa X OÜ AS-is TBB Pank

§ 57

lg 7 kohase taotluse, sest ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat kindlaks teha. RAB selgitab oma taotluses kokkuvõtvalt, et tal on jätkuvalt põhjendatud kahtlus, et X OÜ (äriühingu tegelikud kasusaajad) ei saa olla äriühingu nimel AS-is TBB pank avatud arvelduskontol oleva vara tegelikud kasusaajad ega omanikud. RAB on enda analüüsis järeldanud, et arvelduskontol olev vara pärineb tõenäoliselt kuritegelikust tegevusest või on selle asemel saadud vara ning et selle varaga on teostatud vara varjamise toiminguid. Vara varjamise puhul on selgelt eristatavad rahapesu kõik faasid – asetamine, kihistamine ning integratsioon, kusjuures käesoleval hetkel RAB-i piirangu all olev vara on jõudnud integratsiooni faasi ehk nn reaalse kasutamise faasi. RAB on konkreetse piirangu raames teinud kokku 15 välispäringut (8 erinevat riiki). Sarnaseid varjamistoiminguid on RAB tuvastanud samade isikute poolt ka teisigi, kinnitades tegevuse süstemaatilisust ja seda, et piiratud vara omanik või tegelik kasusaaja ei ole X OÜ, vaid selleks on keegi kannatanutest, kes oma raha X-le kontodele kandsid (vt taotluse punkti 4.3 ja 4.4). Lisaks ülaltoodud vara kokku kogumisele on X ja Y kasutanud rahapesule omaseid tüpoloogiad (vt taotluse lisa 17 - joonis 10 – puudutatud isik ei oma ligipääsu) – vara muundamine ja selle edasi kandmine suurtes, ümmargustes summades, vara kiire (s.o samal päeval, järjestikustel või lähestikustel päevadel) ja pidev edasikandmine, vara edasikandmine selge majandusliku põhjuseta läbi erinevate jurisdiktsioonide ja neis avatud erinevate kontode. Jooniselt 10 nähtub, et ülekannete summad on valdavalt ebaharilikult ümmargused summad (nt 20 000, 600 000, 1 000 000). Seejuures Finantsinspektsiooni soovitusliku juhendi lisa 1 punkti 2 (kihistamine) alapunkti 1 (b) (xxi) kohaselt on üheks rahapesule viitavaks võimalikuks tunnuseks tehingud, mille väärtused on kolme või enama nulliga lõppevad numbrid. RAB selgitab, et samuti lihtsustab vara kokku kogumine vara edasist varjamist, sest edaspidi on selle haldamine ja varjamine paremini kontrollitav, nõudes vähemate kannete tegemist, mis lõppastmes tähendab muu hulgas vara varjamise suuremat kiirust (väiksem tehingute arv võimaldab vara kiiremini edasi kanda) ja paremat ülevaadet vara varjamise tegelikust kulgemisest. Vara kogumise järel on võimalik kasutada erinevaid äriühinguid, vahetada vara vormi (valuutat, osta investeerimistooteid jne), et integreerida need vahendid ühel sobival hetkel reaalmajandusse. Nii on X ja Y edaspidi ka toiminud, nagu on taotluses on kirjeldatud. RAB järeldab tehtud analüüsi alusel, et X OÜ AS TBB pank arvelduskontol (xxxxxxxxxxxxxx) olev piiratud vara summas 53 824 eurot on kuritegeliku päritoluga ning vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha. 7. RAB vaidleb vastu puudutatud isiku täiendavates seisukohtades toodule ja leiab, et: 3 7.1.

§ 57

lg 8 ei ole vastuolus PS § 22 lõikest 3 tuleneva enese mittesüüstamise privileegiga ega ka omandi puutumatusega. Riigikohus on rõhutanud, et PS §-s 32 sätestatud omandi puutumatuse ja vabalt valdamise, kasutamise ja käsutamise põhimõtted kehtivad üksnes õiguspärasel teel omandatud vara suhtes (RKPJKo 21.12.1994, III-4/A-10/94). PS § 32 ei kaitse õigusrikkumise teel saadut (RKHKm 11.10.1996, 3-3-1-28-96, p 4). Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on PS § 32 selgitustes toodud, et kelleltki ei tohi tema omandit ära võtta muidu kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud juhtudel ja tingimustel. Käesoleval juhul on RAB läbivalt

§ 57

kohaldamise eelduseid selgitanud, mistõttu neid siinkohal kordama ei hakka, vaid leiab, et normi kohaldamise eeldused on jätkuvalt täidetud ja vastuolu PSga puudub. Samuti toob RAB siinkohal välja, et rahapesu ja terrorismi rahastamise süsteemi, süsteemi toimimist, asjakohaseid siseriiklikke ja rahvusvahelisi sätteid ning nende eesmärke arvestades on RAB seisukohal, et

§ 57

lg 8 ja teised

sätted on kooskõlas Eesti Vabariigi Põhiseadusega. Lisaks rahapesu tõkestamisele ja kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvidele aitavad nii

§-d 57 kui ka § 60 lg 1 riigil tagada ka teiste põhiõiguste täitmise võimalikkust 7.2. RAB paneb oma

§ 60

lg 2 ja 3 alusel tehtavates edastustes uurimisasutustele ja prokuratuurile piirangu, et edastuses ja selle lisades (tõendid) toodut ei ole võimalik kasutada kriminaalmenetluses. Puudutatud isik leiab ekslikult oma seisukoha punktides 2.1. – 2.3., et selline RAB-i piirang läheb otseselt vastuollu

§ 54

lg-s 3 ning § 60 lg-s 2 ja 3 sätestatud teavitamiskohustustega ning RAB-i edastustes pandud piirang ei laiene Ameerika Ühendriikides (edaspidi USA) toimuvale kriminaalmenetlusele. 7.

1. RAB leiab, et puudutatud isiku esitatud lisas 1 ja 2 toodud nn USA õigusarvamus on abstraktne ja arusaamatu, seega on tegemist asjakohatu tõendiga. Õigusarvamuses ei tugineta ühelegi õigusnormile ega muule asjakohasele viitele. Tegemist on seega üksnes subjektiivse arvamusega ja antud USA kriminaalmenetluse ning selles tuvastatud asjaolude kontekstis. Selles nn õigusarvamuses toodud käsitlus on vastuolus asjakohaste FATF-i ja Egmont Groupi dokumentide ja sätetega, millest FATF-i juhiste sisuline täitmine on kõikidele maailma riikidele kohustuslik, ning sellest põhimõttest ka kõik riigid lähtuvad tulenevalt organisatsiooni tööpraktika nõuetest. 7.
2. RAB selgitab oma vastuses, et andmete edastuse piirangud on kooskõlas

-i ja rahvusvaheliste nõuetega ja selgitab punktides 2.8. kuni 2.20 täpsemalt üleüldist rahapesu andmebüroode töö loogikat ja

sätete omavahelist koostoimet ja nende tuginemist rahvusvahelistele nõuetele. RAB selgitab muuhulgas, et

§-s 54 on ammendavalt sätestatud RAB-i ülesanded ning infovahetusega seotud erisätted on toodud

-is nii § 55 lg 3 p 2, § 55 lg 5, § 60 ja § 63 lg 8. RAB-i peamine funktsioon on kokkuvõtlikult analüüsida ja kontrollida teavet rahapesu ja terrorismi rahastamise kahtluse kohta, võtta vajaduse korral tarvitusele abinõud vara säilimiseks ning edastada kuriteo tunnuste avastamisel materjali viivitamata pädevale asutusele. RAB kinnitab, et on ka käeolevas asjas asjakohast infot pädevate asutustega vahetanud ja järginud

§ 54

toodud RAB-i kohustusi, kuid nagu ka varasemalt RAB on selgitanud, siis seejuures RAB ei otsusta, kas ja millisel juhul kriminaalmenetlust alustatakse. 4 RAB toob välja, et

§ 60

lg 3 lubab RAB-il edastada andmeid kohtueelset menetlust teostavale asutusele, prokurörile ja kohtule kirjaliku taotluse alusel seoses kriminaalmenetlusega või RAB-i enda algatusel. Eeltoodu tagab selle, et pädeval asutusel oleks võimalus ja õigus RAB-i kogutud teavet ja/või taotluse või haldusakti aluseks olevaid asjaolusid hinnata. Nimetatud sättest ei tulene, et RAB edastatud andmed on aluseks kriminaalmenetluse alustamisel. RAB-il on pädevus teha autonoomselt otsuseid teabe levitamise kohta. RAB ei edasta uurimisasutusele kõiki RAB-i poolt kogutud, analüüsitud ja tuvastatud asjaolusid, vaid edastab kokkuvõtte tuvastatud asjaoludest. RAB-i ja uurimisasutuste eesmärgid ja ülesanded on erinevad. Kriminaalasja algatamise või algatamata jätmine on uurimisasutuse ja prokuratuuri pädevuses. Rahapesu süüdistuse esitamiseks ei pruugi olla vajalik uurida kõiki kuriteo episoode ega ka arestida koheselt kogu vara, seega asjaolud, mis on RAB tuvastanud ei saa olla automaatselt aluseks kriminaalmenetluse alustamiseks. Kui andmeid soovitakse kasutada tõenditena, siis tuleb arvestada kriminaalmenetluse põhimõtteid. 7.5. RAB ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, et asudes tõendama vara legaalset päritolu ehk isiku süütust haldusmenetluses saab isiku kaitseõigus paralleelselt läbiviidavad kriminaalmenetluses tõsiselt kahjustada. Eeskätt võetakse isikult ära õigus süütuse presumptsioonile ja sellele, et ta ei ole kohustatud enda süütust tõendama (PS § 22). RAB toob välja, et

§ 57

lg 8 sätestab, et kontol oleva vara puhul käsitatakse käesoleva paragrahvi lõigete 6 ja 7 rakendamisel konto omanikku vara valdajana ning tema omandiõigust ei eeldata. Omandiõigust saab puudutatud isik tõendada, aga ainult tegelikult tõele vastavate ja mitte võltsitud tõenditega ja kui isik esitab haldusmenetluses tõele vastavad tõendid, siis ei ole need järelduvalt ennast süüstavad tõendid ka kriminaalmenetluses. Seega ei ole puudutatud isiku seisukoht asjakohane käesolevas menetluses (haldusmenetluses esitatud tõendid on ennast süüstavad justkui kriminaalmenetluses ja seetõttu justkui tõendamiskoormis puudutatud isikul puudub). Puudutatud isiku seisukoht on relevantne ainult kriminaalmenetluses, mitte aga haldusmenetluses. RAB on ka seisukohal, et haldusmenetluses tuleb koguda kõikvõimalikke tõendeid vara legaalse päritolu tõendamiseks ning tegemist ei ole ebamõistlikult koormava tõendamisstandardiga. RAB rõhutab, et haldusmenetluslik ja kriminaalmenetluslik tõendamiskoormis on erinevad. Haldusmenetluses kogutud tõendeid ei ole automaatselt üle kantavad kriminaalmenetlusse, veel vähem ei ole nendel ette määratud tähendust ja õiguslikku jõudu. Kokkuvõtvalt leiab RAB siinkohal, et erinevalt kriminaalmenetlusest ei ole haldusmenetluses vaikimisõigus absoluutne ning menetlusosalisel on samuti kohustus esitada selgitusi ja tõendeid. RAB lähtub oma tegevuses seaduses sätestatud õigustest ning alustest. Puudutatud isik ei ole vara legaalset päritolu tõendanud. RAB on oma uurimiskohustust põhjalikult täitnud ja vajalikud jõupingutused teinud, kuid jätkuvalt esineb põhjendatud kahtlus, et X OÜ kontol piiratav vara päritolu ei ole legaalne ning X OÜ ei ole vara omanik ega tegelik kasusaaja. 8. RAB leiab, et puudutatud isiku menetluskulud on ülepaisutatutud ja palub neid vähendada kohtu äranägemisel õigustatud menetluskulude suuruses. 9. Puudutatud isik X OÜ esitas kohtule oma seisukoha RAB-i taotluse osa 22.01.2024. Puudutatud isik palub taotluse rahuldamata jätta leides, et taotluse aluseks oleva

§ 57lg 7 eeldused e ole täidetud järgmistel põhjustel: 5 9.1.

Puudutatud isik leiab, et vara päritolu legaalsus ei ole Rahapesu Andmebüroo taotluse rahuldamise eelduseks.

§ 57

lg 7 kohaldamine eeldab, et vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha (ühe aasta jooksul vara käsutamise piirangute kehtestamisest).

§ 57

lg 7 eeldused ei ole võimalik lugeda täidetuks ainuüksi Rahapesu Andmebüroo subjektiivse hinnanguga, et vara legaalne päritolu ei ole välja selgitatud või esineb kahtlus kuritegeliku päritolu kohta.

§ 57

lg 7 kohaldamise eeldusküsimuseks on, kas vara omanik või kontol oleva vara tegelik kasusaaja on teada või kindlaks tehtud. 9.2. Vara päritolu legaalsus on Ameerika Ühendriikides (USA) läbiviidavas kriminaalmenetluses (taotluse p 4.4) või Eesti Vabariigis sama esemega toimetatavas kriminaalmenetluses. Rahapesu Andmebürool ei ole pädevust otsustada selle üle, kas rahapesu on toimunud. Puudutatud isik on seisukohal, et küsimus vara päritolu legaalsusest ei jää mitte ainult

§ 57

lg 7 kohaldamisalast välja, vaid on rangelt kaitstud kriminaalmenetluslike tagatistega, kus tuleb eeskätt arvestada nii süütuse presumptsiooni kui ka isiku õigusega mitte tõendada enda süütust või tunnistada iseenda vastu. Lubamatu ja õigusvastane on isiku kriminaalmenetluslike tagatiste andmisest mööda hiilida haldusmenetluse läbiviimisega kriminaalmenetluse asemel. Kuriteo tunnuste avastamisel on Rahapesu Andmebüroo kohustatud edastama materjali viivitamata pädevale asutusele (

§ 54lg 3 ja § 60 lg 2).

9.

1. Konto omanik on kontole paigutatud raha omanik vastavalt väljakujunenud Riigikohtu praktikale (11.02.2019 RKHKm 3-18-1207 p 11, 14.05.2014 RKHKm 3-3-1-77-13 p 13, 10.06.2013 RKKKm 3-1-1-62-13 p 11). Seega ei muuda rahapesukahtlus konto omaniku staatust raha omanikuna. Rahapesu Andmebüroo viidatud Riigikohtu 15.10.2020 lahend nr 3-20-664 (taotluse p 3.10) ei lükka senist praktikat ümber. Riigikohus viitab tinglikult kohustusele tõendada vara legaalset päritolu, kuid see lahend käsitles täiesti teistsugust olukorda, kus väidetava kuriteo toimepannud isik jäi tuvastamata ja makse saatja oli makse tagasi kutsunud ega tundnud makse saajat (15.10.2020 RKHKm 3-20-664 p 2 ja 7). Käesoleval juhul on Rahapesu Andmebüroo ise esile toonud USA kriminaalmenetluse asjaolusid, kus kahtlustatakse X OÜ osanikke ja tegelikke kasusaajaid X ja Y väidetavas kelmuses ja täpselt sama kahtlustus on ka Eestis läbiviidavas kriminaalmenetluses. Rahapesu Andmebüroo taotlusest ei nähtu kahtlust, et X OÜ või tema osanikud ja tegelikud kasusaajad X ja Y oleksid variisikud, kes valdavad kellegi teise vara. Rahapesu Andmebüroo ei ole ka kahtluse alla seadnud, et X OÜ on enda konto omanik. Järelikult on X OÜ enda kontole paigutatud raha omanikuks. 9.
2. Ebaõige on Rahapesu Andmebüroo hüpotees, et kelmuse toimepanemisel on vara omanikuks oma vara käsutanud kannatanu. Varakäsutusega annab isik vara õigused ja kohustused (sh omandiõiguse) üle teisele isikule (TsÜS § 6 lg 3). Isegi kui varakäsutuse aluseks olev kohustustehing on tehtud pettuse teel (sh kelmuse mõjul) ja tühistatud (TsÜS § 94 lg 3), ei mõjuta see käsutustehingu ehk omandiõiguse ülemineku enda kehtivust (TsÜS § 6 lg 4). Ka õiguskirjanduses on selgitatud, et käsutustehing, mis on tehtud piirangut või keeldu eirates, ei ole kehtetu, vaid annab ainult nõudeõiguse kohustust rikkunud poole suhtes.1 Kannatanu saab nõuda väljapetetud vara ilmajäämisest tingitud kahju hüvitamist (VÕS § 1043). Ilma sellise kahjuta ei saa 6 kelmusest rääkidagi (KarS § 209 lg 1). Ent sellise kahju kandmine ei muuda kannatanut enda ilmajäänud vara omanikuks. Isegi siis kui kannatanu nõuaks tühistatud tehingu alusel üleantu tagastamist (VÕS § 1028), ei muuda see teda ilmajäänud vara omanikuks enne, kui käsutus on kannatanu kasuks tagasi tehtud (TsÜS § 6 lg 3). Järelikult isegi kui X OÜ kontojääk oleks pärit kelmusest, nagu Rahapesu Andmebüroo kahtlustab Ameerika Ühendriikide taotluse pinnalt (mida X OÜ ei mööna ja vaidleb vastu), ei muuda see tõsiasja, et X OÜ sai kontol asuva raha omanikuks tema kasuks tehtud käsutuse tagajärjel. 9.
3. Ebaõige on Rahapesu Andmebüroo hüpotees, et kelmuse toimepanemisel on tegelikuks kasusaajaks oma vara käsutanud kannatanu. Tegelik kasusaaja on

§ 9

lg 1 järgi isik, kel on teise isiku üle lõplik valitsev mõju või kelle huvides, kasuks või nimel tehing või toiming tehakse. Rahapesu Andmebüroo andmetest nähtuvalt ei ole kannatanutel lõplikku valitsevat mõju X OÜ ega X või Y üle (

§ 9lg 1 p 1).

Samuti pole väidetavalt väljapetetud varade kandmine toimunud ilmselgelt kannatanute huvides, kasuks või nimel (

§ 9lg 1 p 2).

Seega ei saa kannatanuid pidada

§ 9alusel tegelikuks kasusaajaks.

Rahapesu Andmebüroo on aga ise välja toonud, et väidetava kelmusega saadud vara oli kantud äriühingute kontodele, mis olid kahtlustatavate (X ja Y) omanduses või kontrolli all (vt nt taotluse p 4.5 ja 4.32), sealhulgas on Rahapesu Andmebüoo enda andmetel X ja Y X OÜ tegelikud kasusaajad (taotluse p 4.3). Samuti toob Rahapesu Andmebüroo välja, et kahtlustatavad üritasid väidetavalt ebaseaduslikult omandatud vara muundada legaalseks varaks (taotluse p 4.22) ehk raha olid nendele kuuluvate äriühingute vahel liigutatud ilmselgelt X ja Y huvides. Seega on Rahapesu Andmebüroo ise tõendanud, et

§ 9lg 1 mõlema variandi järgi on tegelikeks kasusaajateks X ja Y.

9.

1. Puudutatud isik leiab, et vara päritolu on legaalne. Rahapesu Andmebüroo märgib, et X OÜ jääk 53 824 eurot pärineb kolmest maksest (taotluse p 4.7 jj). X OÜ tegi 31.08.2021 makse X OÜ-le saadud teenuste eest, millega seotud puuduolevad dokumendid peaksid pangal olemas olema ja Rahapesu Andmebüroole kättesaadavad. Kuivõrd X ja Y ning nende ettevõtetega seotud andmekandjad olid 20.11.2022 läbiotsimiste käigus ära võetud, siis halduskonfiskeerimisega ei tohi X OÜ-d tema valduses mitteolevate dokumentide esitamata jätmise eest karistada. Seoses X ja Y 10.02.2022 maksetega on andmed avalikult kättesaadavad äriregistrist, mistõttu saab X OÜ neid ka ise esitada, olgugi, et need on samahästi kättesaadavad ka Rahapesu Andmebüroole. Sellega X OÜ tõendamiskoormus piirdub, kuna tal puudub kohustus tõendada, kust temale maksnud isikud oma raha said (vt 03.01.2024 TlnHKm 3-23-716 p 4 ja 8). 9.
2. Puudutatud isik leiab, et käesoleval juhul ei ole halduskonfiskeerimine õiguspärane ega kohane meede. Kuivõrd X ja Y suhtes toimub paralleelselt kriminaalmenetlus nii Eestis (mh rahapesu kahtlusega) kui ka USA-s (mh rahapesu kokkuleppe kahtlusega), siis ei ole haldusmenetlus paralleelselt (kahe) kriminaalmenetlusega kohane menetlus, kus halduskonfiskeerimist KrMS § 142 asemel rakendada. Ka isikute põhiõiguste riive aspektist on antud juhul

§ 57lg 7 kordades kahjulikum kui kriminaalmenetlus.

7 9.

1. Puudutatud isik leiab ka, et väidetava enesepesu tõttu on rahapesukahtlus välistatud. Rahapesu Andmebüroo taotlusest nähtuvalt seisneb väidetav rahapesu selles, et X ja Y olevat toime pannud kelmuse ja seeläbi kannatanutelt saadud raha kandnud enda äriühingute vahel kuritegeliku päritolu varjamiseks ja tulu legaliseerimiseks. Tegemist on nn iserahapesu või enesepesu (ingl k self-laundering) juhtumiga, mis on käsitatav eelkuriteo mittekaristatava järelteona. Sellisele seisukohale on jõutud Eesti kohtupraktikas, kus on ka märgitud, et rahapesu jaatamiseks ei piisa pelgalt sellest, kui eelkuriteo toimepanija varjamistegevus raskendab eelkuriteo avastamist, selle toimepanija karistamist või kuriteoga rikutud hüveolukorra taastamist või heastamist (09.01.2020 TrtRnKo 1-15-6497 p 497). Seega ei saa rahapesuna käsitleda väidetavat tegevust, mida Rahapesu Andmebüroo on oma taotluses kirjeldanud. 9.
2. Kohtuistungil jäi puudutatud isik kõigi eespooltoodud seisukohtade juurde. 9.
3. Oma täiendavates seisukohtades 14.02.2024 esitas puudutatud isik taotluse tunnistada

§ 57lg 8 vastuolus olevaks PS §-ga 22 ja 32.

Puudutatud isik tõi välja, et konto omaniku nõudeõigus panga vastu ehk tema kontol oleva vara käsutusõigus on korduvalt kohtupraktikast kinnitust leidnud (vt 22.01.2024 seisukoha p 2.4) ja seda ei ole

§ 57lg 8 kehtestamisega ära võetud.

Konto omanikult omandiõiguse eelduse äravõtmine ei muuda kontole paigutatud vara omandiõigust. Selleks peaks konto omaniku leping pangaga olema tühine, aga sellist eeldust seadus ette ei näe. Eeltoodust lähtuvalt ei saa

§ 57

lg 8 alusel kohustada konto omanikku tõendama vara päritolu legaalsust halduskonfiskeerimise ähvardusel, sest sõltumata vara päritolu legaalsusest on just konto omanikul nõudeõigus panga vastu, mis on PS § 32 kaitsealas ja mida ei saa põhiseadusvastaselt riivata. 9.11. Puudutatud isik leidis ka oma täiendavates seisukohtades, et Rahapesu Andmebüroo kogutud tõendite mittekasutamine kriminaalmenetluses on otseselt vastuolus tema seadusest tuleneva teavitamiskohustusega (p.2.1.), et Rahapesu Andmebüroo piirang andmete kasutamise ei laiene Ameerika Ühendriikides (USA) toimuvale kriminaalmenetlusele (p. 2.2.), et Rahapesu Andmebüroo piiranguga edastatud andmete ja materjali kasutamata jätmine ei ole eluliselt usutav ega kooskõlas legaliteedipõhimõttega (p. 2.3.), et Rahapesu Andmebüroo läbiviidavas menetluses nõutav tõendamiskoormus rikub jämedalt isiku kaitseõigust (p.2.4) ja et Rahapesu Andmebüroo pädevus on piiratud

§ 54

lg 3 ettenähtud tegevustega, kui ta tuvastab kuriteo kahtluse, mis välistab haldussunnivahendite kasutamise. 9.12. Puudutatud isik taotleb, et talle mõistetakse välja menetluskulud vastavalt 08.02.2024 (4950 eurot ilma käibemaksuta) ja 14.02.2024 taotlusele summas 2107 (ilma käibemaksuta) ehk kokku summas 7057 eurot (ilma käibemaksuta). KOHTU SEISUKOHT JA SELGITUSED 8 Kohus leiab pärast kõigi esitatud tõendite ja seisukohtadega tutvumist ning analüüsimist, et RAB-i taotlus tuleb rahuldada ja põhjendab oma otsust alljärgnevaga. 10.

§ 1

lõike 1 kohaselt on

eesmärgiks ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja läbipaistvust suurendades tõkestada Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks.

§ 4

lg 1 kohaselt on rahapesu kuritegelikust tegevusest saadud vara või selle asemel saadud vara muundamine või üleandmine; omandamine, valdamine või kasutamine; või varjamine.

-i, rahapesu tõkestamise direktiivi ja FATF-i standardi mõte on võidelda rahapesu ja sellega seotud kuritegude vastu. Vara omanik ja tegelik kasusaaja saab olla vaid vahendite osas, mis on saadud legaalsel teel ehk vara allikas ja päritolu on legaalne. 11. RAB on esitanud taotluse X OÜ pangakontol oleva raha (kokku summas 53 824 euro)t riigi omandisse kandmiseks

§ 57lg 7 alusel.

Nimetatud normist tuleneb, et juhul, kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara omanikku kindlaks teha või kui vara valdaja teatab Rahapesu Andmebüroole või prokuratuurile kirjalikult soovist varast loobuda, võib Rahapesu Andmebüroo või prokuratuur taotleda halduskohtult luba vara riigi omandisse kandmiseks. 12. Tallinna Ringkonnakohus on oma 30.11.2023 otsuses nr 3-23-1937 leidnud, et halduskonfiskeerimiseks peab esinema kahtlus, et piiratav vara on seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega (

§ 57

lg 1), piirang peab olema vajalik vara säilimise tagamiseks (

§ 57

lg 3 sissejuhatav lause) ning rahapesukahtlusega vara valdaja või omanik ei ole RAB-le tõendanud vara legaalset päritolu (

§ 57

lg 3 p 1) või terrorismi rahastamise kahtlusega vara valdaja või omanik ei ole kõrvaldanud kahtlust, et vara kasutatakse terrorismi rahastamiseks (

§ 57lg 3 p 2).

Lisaks tuleneb

§ 57

lg-st 6 nõue, et RAB-il endal või kriminaalasja menetlejal pole samuti õnnestunud teha kindlaks vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat. Kohtu hinnangul on need seadusest tulenevad nõuded käesoleval juhul vaidlusaluse vara riigi omandisse kandmiseks (halduskonfiskeerimise rakendamiseks) täidetud. 13. RAB on oma taotluses viidanud ja osaliselt toetunu Riigikohtu halduskolleegiumi 15.10.2020 määruses haldusasjas nr 3-20-664 väljendatud seisukohtadele. Kuigi kohus nõustub puudutatud isiku seisukohaga, et nimetatud määruse aluseks olnud kohtuasja kõik tehiolud ei lange kokku käesoleva kohtuasjaga, on selles väljendatud Riigikohtu seisukohad ja suunised

rakendamisel nn. halduskonfiskeerimise teostamiseks vajalike tingimuste täidetuse osas (v.a. tehioludest tulenevad erinevused) vaieldamatult rakendatavad ka käesoleva asjas. Määruses nõustus Riigikohus ringkonnakohtu põhjendustega, et RAB taotluse esemeks olnud arvelduskontol oleva raha suhtes oli rahapesukahtlus (määruse p 17). Lisaks sellega, et RAB oli teinud oma pädevust ja volitusi arvestades piisavalt jõupingutusi selleks, et välja selgitada puudutatud isiku arvelduskontol oleva rahapesukahtlusega vara legaalne päritolu ja selle kaudu ka selle vara tegelik omanik või kasusaaja (määruse p 7). 14. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et

§ 57

lg 7 nimetatud üheaastast tähtaega tuleb arvestada esmase piirangu kehtestamisest

§ 57lg 1 alusel (vt.

ka Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-20-664 p 11). Käesoleval juhul on esmased piirangud X OÜ kontol nr 9 xxxxxxxxxxxxxx olevale varale summas 53 824 eurot seatud RAB 02.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/909-2. Hiljem on käsutuspiirangut samale varale seatud kõigepealt 60 päevaks 30.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/1012-2 ja seejärel Tallinna Halduskohtu 28.02.2023 haldusasjas nr 3-23447 antud loa alusel RAB-i 01.03.2023 ettekirjutusega nr 3-1/211-2 käsutuspiirang kuni vara tegeliku omaniku kindlakstegemiseni, aga mitte kauemaks kui üheks aastaks. Seega on vaieldamatult täidetud

§ 57

lg 7 sätestatud üheaastane tähtaeg vara käsutamise piirangu seadmisest vara omaniku kindlakstegemiseks. 15. Kohus märgib, et täidetud on ka eeldus, et halduskonfiskeerimiseks peab esinema kahtlus, et piiratav vara on seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega (

§ 57lg 1).

Kohtu hinnangul on RAB oma taotluses ja eriti selle IV osas (põhiliselt punktid 4.4., 4.5 - 4.34 (osa nendest punktidest on puudutatud isikule mittenähtavad vastavalt kohtu 05.01.2024 määrusega rahuldatud RAB-i taotlusele) ja kokkuvõtvates järeldusetes taotluse punktides 4.35 ja 4.36 selgelt näidanud, et RABil on põhjendatud kahtlus, et puudutatud isiku kontol olev raha on seotud rahapesuga. Kohus nõustub ka puudutatud isikule nähtavates ja sisuliselt taotluse vastava osa eelnevatest punktides sisaldatust järeldusi tegevates punktides 4.17, 4.22, 4.27 ja 4.33 toodud seisukohtadega, mis näitavad, et kirjeldatud vastavas alajaotuses kirjeldatud tehingud vastavad sisuliselt otseselt erinevatele rahapesu faasidele. Kohus on seisukohal, et RAB on õigustatult jõudnud taotluse kokkuvõtvates punktides 4.35 ja 4.36 järeldusele, et „...arvelduskontol olev vara pärineb tõenäoliselt kuritegelikust tegevusest või on selle asemel saadud vara ning et selle varaga on teostatud vara varjamise toiminguid. Vara varjamise puhul on selgelt eristatavad rahapesu kõik faasid – asetamine, kihistamine ning integratsioon, kusjuures käesoleval hetkel RAB-i piirangu all olev vara on jõudnud integratsiooni faasi ehk nn reaalse kasutamise faasi...“ ja et „ Lisaks ülaltoodud vara kokku kogumisele on X ja Y kasutanud rahapesule omaseid tüpoloogiad (lisa 17 - joonis 10) – vara muundamine ja selle edasi kandmine suurtes, ümmargustes summades, vara kiire (s.o samal päeval, järjestikustel või lähestikustel päevadel) ja pidev edasikandmine, vara edasikandmine selge majandusliku põhjuseta läbi erinevate jurisdiktsioonide ja neis avatud erinevate kontode...“. Kohus leiab kokkuvõtvalt, et RAB on taotluses ja selle lisades selgelt ära näidanud ja põhjendanud miks tal esineb kahtlus, et piiratav vara on seotud rahapesuga ja täidetud on nn halduskonfiskeerimise õiguspäraseks rakendamiseks vajalikud

§ 57lg 1 tingimused.

16. Nähtuvalt puudutatud isiku esitatud seisukohtadest ja kohtuistungil väljendatust on käesolevas asjas üheks põhiliseks vaidlusküsimuseks küsimus puudutatud isiku kontol olevate rahaliste vahendite omandi ja legaalse päritolu kohta ning muuhulgas

§ 57lg 8 sätestatu vastavus põhiseadusele.

17. Kohus märgib omandi küsimust käsitlema hakates kõigepealt seda, et vastavalt

§ 57

lg-tele 6, 7 ja 8 nende koostoimes on kontol oleva vara tegeliku omaniku või tegeliku kasusaaja kindlakstegemiseks võimalik nii kontol olevate rahaliste vahendite käsutamise piiramine vara omaniku või tegeliku kasusaaja kindlakstegemiseni ja seda ka kriminaalmenetluse lõpetamisel, kuid mitte kauemaks kui 1 aasta jooksul alates piirangu seadmisest. Seadus ei kohusta RAB-i oma pädevuse piires seatud piirangut vara käsutamiseks lõpetama muudel tingimustel kui vastavate isikute selgumisel või vastavalt

§ 57

lg 5 sätestatule juhul, kui vara on arestitud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras. Viimasel juhul on Rahapesu 10 Andmebüroo kohustatud vara käsutamise piirangud pärast vara arestimise kohtumääruse jõustumist viivitamata lõpetama. 18. Käesoleval juhul on oluline erisus omandiõiguse tavarežiimist see, et seadusandja on sätestanud erandi omandiõiguse üldisest regulatsioonist, mille puhul vara valdaja puhul eeldatakse kuni vastupidise tõestamiseni, et ta on selle omanik. Nimelt sätestab

§ 57

lg 8 ühemõtteliselt ja selgelt, et kontol oleva vara puhul käsitatakse

§ 57

lõigete 6 ja 7 rakendamisel konto omanikku vara valdajana ning tema omandiõigust ei eeldata. Tegu on kohtu hinnangul avalikes huvides seadusega seatud omandiõiguse kitsendusega, mille eesmärgiks on tagada

eesmärkide saavutamise võimalikkus ja eelkõige kaitsta nii Eesti kui rahvusvahelist rahandussüsteemi ja majandusruumi kasutamist rahapesu ja terrorismi rahastamiseks (§ 1 lg 1).

1. Kohtul puudub kahtlus, et nimetatud kitsendus on vastavuses Põhiseaduse § 32
2. lõikes ette nähtud võimalusega sätestada seadusega omandi omandiõiguse kitsendused. Kohus märgib, et omand õigusliku instrumendina eeldab paratamatult ka tema tekkimise või tunnustamise regulatsiooni olemasolu, sest omand ei ole asi iseenesest eksisteeriv (looduslik ese), vaid ühiskondlike suhete raames loodud õiguslik konstruktsioon koos õiguses määratud tingimustega selle tekkimiseks ja lõppemiseks ning võimalustega selle kaitseks. Arvestades rahandussüsteemi korrektse toimimise ülisuurt tähtsust tänapäeva majandusele on kohtu hinnangul õigustatud ka erijuhtudel selles ringleva majandusliku ressursi omandiõiguse suhtes kõrgendatud kontrollinõuete sisseviimine ja omandiõiguse kitsendamine. Käesoleval juhul on selleks kitsenduseks valitud seaduses sätestatud rahapesu ja terrorismi rahastamise kahtluse korral kontoomaniku kontol olevate rahaliste väärtuste omandiõiguse automaatne tunnustamata ja õigusliku kaitseta jätmine, seades omandile iseloomuliku õigusliku kaitse (vara valdajaks loetakse õiguspäraseks omanikuks ja ta ei pea tavaolukorras oma omandiõiguse õiguspärasust tõendama) saamise tingimuseks kontol oleva vara omaniku või tegeliku kasusaaja täiendava väljaselgitamise haldusmenetluses. Vastavalt HMS on selles väljaselgitamist vajavate faktiliste asjaolude kindlakstegemine nii haldusorgani kui ka asjast puudutatud isiku ühine ülesanne. Omandiõiguse kindlakstegemiseks haldusmenetluse läbiviimine ei ole põhiseaduse mõttes kindlasti võrdsustatav kriminaalsüüdistuse esitamisega, mistõttu ei ole selle suhtes rakendatav ka puudutatud isiku poolt viidatud põhiseaduse § 22
3. lõikes ette nähtud kaitse enesesüüstamise vastu (nn. süütuse presumptsiooni osana). Omandiõiguse tõendamine on haldusmenetluse ja ka tsiviilsuhetes isikule väidetavalt kuuluva õiguse, mitte õigusrikkumise või süü puudumise tõendamine ja sellisena ei ole see põhiseaduse § 22 kaitsealas. Samuti muudab selline järeldus sisutühjaks kõik puudutatud isiku väited õigusvastasest tõendamiskoormusest ja tõendite kasutamisest erinevates menetlustes. Eeltoodus tulenevalt jätab kohus rahuldamata ka puudutatud isiku taotluse tunnistada

§ 57lg 8 põhiseaduse vastaseks.

1. Kohus märgib, et omandiõiguse tõendamisel haldusmenetluses on tulenevalt haldusmenetluse olemusest kohustused nii haldusmenetluse läbiviijal (haldusorganil), kui ka sellest puudutatud isikul. Üldiselt ei ole vaidlust, et haldusmenetluse läbiviimisel on haldusorganil üldine uurimiskohustus (HMS § 6). Ka on haldusmenetluses menetlusosalisel kohustus esitada ja teha haldusorganile teatavaks talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid (HMS 11 § 38 lg 3). Kohus märgib, et haldusorgani uurimiskohustus on nende kahe sätte koosmõjus siiski enamikel juhtudel piiratud eelkõige tema pädevuse ja läbiviidava haldusmenetluse eesmärgiga. Lisaks ei saa haldusorganile panna kohustust otsida aktiivselt ja menetlusosalisest sõltumatult oma põhiülesannetele vastukäivaid tõendeid ja seda eriti juhul, kui vastavate menetluses tähtsust omavate tõendite esitamine või teadmine nende asukohast, on asjaoludest tulenevalt eelkõige menetlusosalise teadmiste ja võimaluste piires. Haldusorgan ei pea aktiivselt otsima menetlusosalise väiteid tõendavaid tõendeid ja mõtlema välja võimalikke menetlusosalisele soodsaid seisukohti, kui menetlusosaline saab ja peab seda seadusest tulenevalt ise teha. Haldusorganil on eelkõige kohustus selgitada menetlusosalisele, milliseid tõendeid viimasel tuleks esitada (HMS § 36 lg 1 p 3) ja aidata kaasakonkreetsete menetlusosaliste poolt mainitud tõendite hankimiseks, kui menetlusosaline seda ise mingil põhjusel teha ei saa.
2. Käesolevas asjas ei saa seadusest ja eeltoodust tulenevalt ole sisulist vaidlust asjaolus, et tõendamist vajas piiratud käsutusõigusega kontol oleva raha legaalne päritolu. RAB on näidanud, et X OÜ kontol olev raha pärineb laekumistest X OÜ, X ja Y Eesti kontodelt vastavalt summades 5000 eurot, 21 003 eurot ja 31 505 eurot (taotluse lisa 8 - joonis 1). 01.12.2022 seisuga oli X OÜ kontole nr xxxxxxxxxxxxx laekunud vahenditest alles 53 824 eurot. Just nende vahendite päritolu suhtes on RAB viinud läbi analüüsi ning leidnud selle tulemusena, et tegemist on kuritegelikku päritolu varaga ja selle õiguspärast omanikku ei ole õnnestunud konkreetselt kindlaks teha.
3. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et RAB on andnud kõigi käesolevas asjas mainitud puudutatud isiku vara käsutamist piiravate ettekirjutuste puhul viimasele teada võimalusest esitada tõendid, mis näitavad kontol oleva vara legaalset päritolu. Kohus nõustub RAB-iga ka selles, et puudutatud isiku talle esitatud tõenditest (X OÜ arve nr BC2112/1 ja X OÜ 31.08.2021 makse, X OÜ kandeavaldused ja 10.02.2021 maksed X ja Y kontodelt) ei järeldu, et tegu oleks legaalsete vahendite ülekandmisega. Kohus märgib, et osaliselt võib siinkohal nõustuda puudutatud isikuga ja eelkõige selles osas, et X ja Y ning nende ettevõtlusega seotud andmekandjad on 20.11.2022 läbiotsimiste käigus ära võetud (puudutatud isiku 22.01.2024 seisukoha lisad 3-5) ja seetõttu neile otseselt füüsiliselt kättesaamatud, mis raskendas tõendite esitamist. Samas on käesolevas asjas oluline asjaolu, et X OÜ on täielikult tema tegelikeks kasusaajateks olevate X ja Y kontrolli alla ning seetõttu tuleb lugeda vastavate isikute teadmine ka X OÜ teadmiseks ehk viimase tõendamiskohustus on laiem kui ainult talle laekunud arvete ja kannete olemasolu tõendamine. Lisaks märgib kohus, et kuigi läbiotsimise käigus on paljud ettevõtlusega seotud X ja Y ettevõtlusega seotud andmekandjad ära võetud, ei takistanud see neil varasemate ettekirjutuste saamisel esitamast RAB-ile teavet, kus võib asuda teave, mis tõendaks X OÜ-le laekunud rahaliste vahendite legaalset päritolu ja paluda see RAB-il välja nõuda.
4. Kohus märgib siinkohal ka, et RAB on põhjendatult oma kohtukõne teeside punktis 27 välja toonud, et puudutatud isiku esitatud 31.08.2021 arve ei tõenda sisuliselt toimunud majandustehingut ja see ei vasta Käibemaksuseaduse § 37 lg 7 tingimustele ja sellelt nähtuv tehing on näiline. RAB on ka välja toonud, et ta ei ole tuvastanud puudutatud isiku esitatud arvel toodud summas ja arvele viitava teabega tehingut, sest X OÜ kandis 31.08.2022 puudutatud isiku arvele üksnes 5000 eurot selgitusega „ülekanne“. Ühtlasi märgib kohus, et äriühingu kapitali suurendamiseks tehtud sissemakse ja vastav pangaülekanne ei tõenda iseenesest selle aluseks oleva raha legaalset päritolu. Kuna see pärineb 12 isikutelt, kelle suhtes on käimas kaks kriminaalmenetlust ja nende varasid on laialdaselt vastavate menetluste käigus ka arestitud, siis pidi puudutatud isik (kelle omanikuks viidatud füüsilised isikud on) aru saama, et ainuüksi pangaülekannetega nende isikute pangakontodelt üle kantud raha legaalsust tõendada ei saa.
5. Kohus on seisukohal, et eeltoodust ja taotluses esitatud asjaoludest tulenevalt ei ole puudutatud isik suutnud tõendada, et tema käsutuspiiranguga kontol olev raha on legaalset päritolu. Kohus toob eraldi välja, et ka Riigikohus on rõhutanud, et PS §-s 32 sätestatud omandi puutumatuse ja vabalt valdamise, kasutamise ja käsutamise põhimõtted kehtivad üksnes õiguspärasel teel omandatud vara suhtes (RKPJKo 21.12.1994, III-4/A-10/94). PS § 32 ei kaitse õigusrikkumise teel saadut (RKHKm 11.10.1996, 3-3-1-28-96, p 4). Käesoleval juhul on kohtu hinnangul puudutatud isik jätnud tõendamata, et käsutuspiiranguga pangakontol olevad vahendid pärineva legaalsetest allikatest ja saavad seetõttu olla tema seaduslikus omandis ehk täidetud on vara riigi omandisse andmise vastav eeldus (ei ole välja selgitatud vara omanik).
6. Kohus peab oluliseks välja tuua ka asjaolu, et taotleja koos taotlusega esitatud tõenditest nähtub üpris selgesti, et puudutatud isiku käsutuspiiranguga kontole laekunud raha on saadud väga suure tõenäosusega kuritegelikul teel. Kohus märkis juba eelnevalt, et vastavad asjaolud nähtuvad RABi taotluse IV osas toodust ja see nähtub ka USA õigusabipalvest (taotluse lisa 7) neis toodud andmeid kõrvutades.
7. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et X OÜ suhtes ei ole algatatud kriminaalmenetlust ja juba algatatud kriminaalmenetlusete raames ei ole arestitud tema kontodel asuvat vara. Seoses sellise olukorraga on kohtu arvates õigustatud RAB-i viited Eesti riigi kohustustele rahapesu tõkestamisel ja ka neid osaliselt sisustavatele Rahapesu Tõkestamise Nõukoja soovitustele ja spetsiifiliselt
8. soovitusele, mis näeb ette, et riikidel peaksid olema seaduslikud meetmed, mis võimaldavad konfiskeerida kuritegelik vara ka ilma süüdimõistva kohtuotsuseta. Eesti õigusruumis loob sellise võimaluse

-s § 57 lg 7, mis annab aluse vastava vara konfiskeerimiseks ka väljaspool kriminaalmenetlust nn. halduskonfiskeerimise korras ja sätestab selle rakendamise õiguslikud eeldused. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus

§ 57

lg 6 toodud tähtaeg 1-aastase käsutuspiiranguga koormatud vara omaniku kindlakstegemiseks haldusmenetluses on läbi saamas, kriminaalmenetlust vara valdava juriidilise isiku vastu ei ole algatatud ning tema vastavat vara muudes kriminaalmenetlustes arestitud. Sellises olukorras puuduvad kohtu hinnangul õiguslikud takistused RAB-ile haldusorganina taotleda

§ 57

lg 7 korras kohtult luba vara riigi tuludesse kandmiseks haldusmenetluses juhul, kui selles sättes toodud eeldused on täidetud.

1. Kohus peab vajalikuks märkida, et käesolevas asjas ei oma kohtu hinnangul otsustavat tähendust ka asjaolu, et sisuliselt on teada, et vaidlusaluse vara õiguspäraseks omanikuks on ilmselt kõik isikud, kellelt võimaliku kuritegeliku tegevuse käigus vara välja peteti. Arvestades kohtule ja ka puudutatud isikule teadaolevaid asjaolusid (eelkõige kriminaalmenetlusega seotud võimalike kannatanute ülisuur arv ja nendelt laekunud rahade edasise kasutamise ja käsutamise puhul rahapesukuriteo kahtluse olemasolu), ei ole kohtu hinnangul RAB-ile võimalik ette heita, et ta ei ole suutnud oma menetluse käigus tuvastada raha tegelikke omanikke, kuigi ta on selleks pingutusi teinud. 13
2. Kohus märgib, et raha tegelikel õiguspärastel omanikel (hetkel ei ole täielikult välistatud, et nendeks võivad lõppastmes osutuda ka X ja Y, sest kriminaalmenetlused ei ole veel lõppenud) on nende omandiõiguse tõestamise järel vastavalt

§ 57

lg 7 viimasele lausele oma vara väljanõudmise õigus kolme aasta jooksul vara riigi tuludesse kandmise päevast arvates. Kohtul puudub igasugune kahtlus, et Eesti Vabariik suudab vajadusel vastavad nõuded oma rahaliste vahendite arvel rahuldada. 29. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et taotlus on põhjendatud ning rahuldab selle HKMS § 264 lg 1 ja

§ 57lg 7 alusel.

RAB-il oli ja on õigus taotleda Tallinna Halduskohtult luba vara riigi omandisse kandmiseks, kui vara omanikku või tegelikku kasusaajat pole kindlaks tehtud ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist.

§ 57

tervikuna iseloomustab eesmärk tõkestada rahapesu objektiks oleva varaga tehingute tegemine. Viimaseks ja kõige intensiivsemaks isiku põhiõigust piiravaks meetmeks on vara riigi omandisse kandmine. Enne seda on isikul ühe aasta jooksul olnud võimalik põhjendada, miks tuleks vara lugeda talle õiguspäraselt kuuluvaks, mida käesoleval juhul puudutatud isik kohtu veendumusel ei ole suutnud usutavalt teha.

§ 57

aitab saavutada

laiemat eesmärki, milleks on tõkestada Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamist rahapesuks (

§ 1lg 1).

Kohtukulud 30. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna taotleja ei ole nõudnud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad menetlusosliste menetluskulud poole enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik 14